3-13-2089/35 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. juuli 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-13-2089 Kohtuasi A.P. kaebus Viru Vangla 20.09.2013 otsuse nr 6-16/198-2 tühistamiseks ning 30.08.2013 suitsetajatest eraldi jalutamise mittevõimaldamisega tekitatud 20 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.08.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.09.2013 koostas kinnipeetav A.P. Viru Vanglale adresseeritud kaebuse (tl 2), milles nõudis 20 euro suurust hüvitist tervisele tekitatud kahju eest. Ta kurtis, et tal oli arsti poolt väljastatud tõend suitsetajatest eraldi jalutuskäikude kohta, kuid 30.08.2013 ei viidud teda üldse jalutama ning umbes nädal enne oli samasugune juhtum. 20.09.2013 otsusega nr 6-16/198-2 (tl 3) jättis vangla kahjunõude rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud:

Jalutuskäigule mitteviimise asjaolude kohta 05.09.2013 koostatud õiendid, ütluste protokoll ja 03.09.2013 seletuskiri (tl 41 ja 43), koopia tervisekaardist (tl-61-120).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 02.10.2013 koostas A.P. kaebuse (tl 1) ning palus, et kohus tühistaks tema kahjunõude kohta 20.09.2013 tehtud otsuse ning mõistaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja 20 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et vangla on toiminud õigusvastaselt, kuna eiras sihilikult arsti poolt 06.08.2013 väljastatud tõendis kirjeldatud nõudeid ega viinud teda 30.08.2013 suitsetavatest kinnipeetavatest eraldi jalutama. 26.12.2013 koostatud täienduses (tl 17) väitis kaebaja, et värskes õhus jalutamisest ilma jäämine põhjustas peaja liigesevalu ning lisaks alandati sellega ka väärikust ja piirati liikumisvabadust. Veel märkis kaebaja ära, et pärast kaebuse esitamist ei hakatud teda enam üldse suitsetajatest eraldi jalutama viima. Kaebuse nõuet ta sellest tulenevalt siiski ei muutnud.

3. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 39-40) ei nõustutud kaebusega ning leiti, et kaebaja soov oli olemuslikult täidetud, kuid tema ise keeldus jalutama minekust. Seda seisukohta põhjendati väidetega, et 06.08.2013 ei ilmne talle obligatoorset keeldu viibida koos teiste kinnipeetavatega jalutusalal, see on välisõhule avatud, suitsetavatele kinnipeetavatele ettenähtud ala on markeeritud ning pole teada, et keegi suitsetajatest oleks viibinud mittesuitsetajatele ettenähtud alal. Veel märgiti, et 09.09.2013 on arst pidanud võimalikuks suitsetavate ja mittesuitsetajate ühel ajal jalutusalal viibimist ilma, et see mittesuitsetajate tervist ohustaks. Kaebaja nõuet peeti lisaks ka liialt suureks, viidati kohtulahendile, milles mõisteti vahistatule jalutamise mittevõimaldamise eest välja hüvitis 2 eurot päevas ning märgiti, et võimaliku ebaselge olukorra pärast on kohtueelses menetluses tema ees vabandatud.

4. Tartu Halduskohtu esimehe 21.05.2014 käskkirja nr 11-1/14/25 (tl 53-55) alusel anti kaebus menetlemiseks kohtunik Raili Randlasele.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas pole pooltel vaidlust selles, et kaebaja ei käinud 30.08.2013 jalutamas. Seega on vaja lahendada üksnes küsimused, kas see oli vangla süülise tegevuse tagajärg ning kas ja kui suures ulatuses sai seeläbi tema tervisele ja väärikusele tekkida rahas hüvitatavat mittevaralist kahju.

6. Kinnipeetava õigust jalutuskäigule reguleerib vangistusseaduse § 55 lg 2, milles on kehtestatud, et talle võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seejuures ei ole aga ära määratud, kuidas täpselt tuleb kinnipeetavate jalutamine korraldada. Suitsetamise korraldus on sätestatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §-s

82. Selle lõige kaks näeb ette, et kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, mil tal on õigus seal viibida. Viru Vangla korra juurde kuuluvate osakondade päevakavadega on kinnipeetavatele lubatud suitsetada ainult jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Vastustaja on kohtueelses menetluses tunnistanud, et toimis õigusvastaselt, kuna ei taganud arsti poolt 06.08.2013 koostatud tõendis ettenähtud tingimusi ega viinud kaebajat 30.08.2013 jalutama eraldi suitsetavatest kinnipeetavatest. Selle omaksvõtuga tuleb nõustuda, sest kaebaja tervisekaardis on nimetatud tõend olemas ning selles on selge ja üheselt mõistetav märge „võimaldada jalutuskäik mittesuitsetajatega koos“. Kaebusele antud vastuses väidetakse küll, et jalutusala on markeeritud ja võimaldas kaebajale suitsetajatest eraldi olemise, kuid seejuures ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seega pole kohtul kuidagi võimalik veenduda, et kinnipeetavate jalutusalal vahetub õhk niisugusel viisil, et mittesuitsetajad ei pea suitsu sisse hingama ning suitsetamine ei saa neid ka muul viisil häirida.

7. Suitsetamisega seonduvaid küsimusi on Riigikohus käsitlenud oma lahendis nr 3-3-1-30-14. Selle punktides 14 ja 16 leiti, et kuigi õigusaktid ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamist, pole õiguspärane sundida kinnipeetavat valima, kas jätta värskes õhus viibimise õigus kasutamata või taluda jalutusboksis suitsetamist ning kuna vastavad kannatused ei ole kinnipidamise režiimi järgimiseks otseselt vajalikud, võib olla tegemist väärikuse alandamisega. Need seisukohad on kohaldatavad ka käesoleva juhtumi puhul. See pole aga veel piisav alus selleks, et kohus saaks kaebaja nõuded rahuldada.

8. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda süülise väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid seda saab teha üksnes proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Antud juhul on kinnitust leidnud, et kaebaja ei saanud 30.08.2013 arsti poolt määratud tingimustega jalutuskäiku ja oli sunnitud seetõttu sellest üldse loobuma. Seega on rikutud tema vangistusseaduse § 55 lg 2 tulenevat õigust ning vaieldamatult võis toimunu talle tekitada ka alandust, solvumist, pahameelt ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi. Tegemist ei ole aga kindlasti mitte nii intensiivse rikkumisega, mis saaks õigustada rahalise hüvitise määramist. Kaebaja tervisekaardi sissekannete kohaselt on ta peaja liigesevalu kurtnud ka varem ning ei nähtu midagi niisugust, mis viitaks sellele, et ühe jalutuskäigu ära jäämine kahjustas tema tervist sellisel määral, et seda saab heastada vaid raha. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-44-06 leidnud, et väiksema intensiivsusega rikkumise puhul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. See seisukoht on kohane ka käesolevas asjas. Vanglapoolne eksimuse tunnistamine ja kahetsuse avaldamine kohtueelses menetluses koostatud otsuses on igati piisav hüvitis nende ebamugavuste eest, mida soovitust ühe värskes õhus jalutamise ära jäämine kaebajale tekitada sai.

9. Eeltoodud järeldustel on vangla jätnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse põhjendatult rahuldamata. Seetõttu pole alust kummalgi tema kohtule esitatud nõudel ning Tartu Halduskohus peab jätma kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Seega jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane