2-14-14371/30 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. juuli 2014. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-14371

Tsiviilasi

XXX hagi XXX(XXX) vastu 31 955,82 euro, intressi ja

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

53 473,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX)

Kostja: XXX (isikukood XX), esindaja XXX

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja 3. juuli 2014 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks.

2. Mõista kostjalt XXX (isikukood XXX) hageja XXX(isikukood XXX) kasuks

välja põhivõlg 31 955,82 eurot, intress 18 662,09 eurot, viivis 998,28 eurot ja

alates 18. juulist 2014 edasiulatuv viivis põhivõla 31 955,82 eurot tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Hagi rahuldada.

4. Jätta 9. aprilli 2014. aasta kohtumäärusega rakendatud hagi tagamise abinõud

kehtima käesoleva otsuse täitmise tagamiseks.

5. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

2-14-14371

2 (6)

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. XXX(hageja)

esitas

31. märtsil 2014

veebilehe

www.e-toimik.ee

kaudu

kohtule

hagiavalduse XXX (kostja) vastu põhivõla 31 955,82 eurot, intressi 18 662,09 eurot,

16. märtsi 2014 seisuga viivise 219,70 eurot ja edasiulatuva viivise (alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määrale)

nõuetes.

2. Kohus võttis hagiavalduse 9. aprilli 2014. aasta määrusega menetlusse. Hageja taotlusel

tagas kohus hagi sama kuupäeva määrusega. Kostja esitas 30. aprillil 2014 vastuse hagile ja

hageja esitas 12. mail 2014 arvamuse kostja vastuse kohta. Kostja esitas 1. juunil 2014

täiendava vastuse. Mõlemad pooled avaldasid, et nad on nõus vaidluse lahendamisega

kirjalikus menetluses.

3. Kohus määras 16. juuni 2014. aasta määrusega lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses,

selgitas pooltele kohaldatavat õigust ja sellest tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti

määras asja lahendamiseks vajalikud tähtajad. Kohus tegi pooltele ka omapoolse

kompromissettepaneku, mida pooled arutasid, aga kokkuleppele pooled ei jõudnud. Pooled

esitasid kohtule täiendavad seisukohad, kostja esitas taotluse ühe täiendava tõendi

vastuvõtmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõuded ja väited

4. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 31 955,82 eurot, intressi 18 662,09 eurot ja viivise

maksmist. Hageja põhiväited on järgmised:

− pooled allkirjastasid 9. aprillil 2007 võlakirja, mille kohaselt hageja andis kostjale

laenu 300 000 krooni (19 173,49 eurot) igakuise intressiga 5 000 krooni (319,56 eurot).

Pooled leppisid kokku, et kostja maksab intressi iga kuu 25. kuupäeval. Kostja

kohustus laenu tagasi maksma kahe kuu jooksul alates hageja poolt sellekohase teate

saamisest. Kokkulepitud summa kandis hageja kostja arveldusarvele 9. aprillil 2007;

− lisaks allkirjastasid pooled 11. mail 2007 järgmise võlakirja, mille kohaselt hageja

andis kostjale laenu 200 000 krooni (12 782,33 eurot) igakuise intressiga 3 000 krooni

(191,73 eurot). Pooled leppisid kokku samasugustes intressi maksmise ja laenu

tagastamise tähtaegades nagu eelmise võlakirja puhul. Kokkulepitud summa kandis

hageja kostja arveldusarvele 14. mail 2007;

2-14-14371

3 (6)

− kostja intresse ei tasunud, mistõttu hageja pöördus korduvalt kostja poole

meeldetuletusega võlakirjast tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja andis erinevaid

lubadusi, kuid neid täitma ei asunud;

− hageja saatis 17. detsembril 2013 kostjale lepingu lõpetamise teate, milles ütles

mõlema võlakirjaga sõlmitud kokkulepped üles alates 16. veebruarist 2014 ja nõudis

laenu

tagastamist

(31 955,82 eurot)

ja

seni

tasumata

intressi

maksmist

(41 159,11 eurot). Hageja saatis kõnealuse teate kostja e-postile ning sama teate

tähitud kirjaga kostja elukoha aadressil. Nimetatud postiaadress on lisaks kostja

elukohale ka kostjale ainuisikuliselt kuuluva ja juhitava ettevõtte ametlik

kontaktaadress, milline on fikseeritud ka äriregistris. E-posti aadress on samuti

kostjale kuuluva ettevõtte kontakt, milline on fikseeritud äriregistris. Hageja

17. detsembril 2013 postitatud kirja kohta on kostjale Eesti Posti kodulehe info

kohaselt jäetud teated 18. detsembril 2013 ja 7. jaanuaril 2014;

− hageja võlga kostjale ei tasunud. Hagiga nõuab hageja kogu põhivõla

(31 955,82 eurot),

osaliselt

intressi

(alates

2011. aasta

veebruarist

kuni

16. veebruarini 2014 summas 18 662,09 eurot) ning viivise (219,70 eurot ja

edasiulatuvalt alates hagi esitamisest) kostjalt väljamõistmist.

5. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidleb hagile vastu ja esitas hagile ainult aegumise vastuväite. Pooled ei ole laenu

tagastamise tähtaega kummaski lepingus kindlaks määranud, seega tuli kostjal oma

kohustused täita mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist. Sellisel juhul võis

hageja kohe nõuda laenu tagastamist, st nõuded muutusid sissenõutavaks lepingute

sõlmimisel. Pooled ei lisanud konkreetset tähtaega lepingutesse seetõttu, et hageja oli kostjale

ka varasemalt analoogsetel tingimustel lühiajalist laenu andnud ning kostja oli varasemate

laenude puhul ka kõik lepingutingimused korrektselt täitnud. Varem kasutas kostja hagejalt

saadud raha kolm aastat, mille järel tasus võla. Sellest järeldas kostja, et ka hagi aluseks

olevate laenulepingute tähtajad on samasugused. Järelikult muutus nõue 300 000 krooni

ulatuses esimese võimalusena sissenõutavaks 9. aprillil 2007 ja 200 000 krooni ulatuses

11. mail 2007 ning aegusid vastavalt 9. aprillil 2010 ja 11. mail 2010. Teise võimalusena

muutusid mõlemad nõuded sissenõutavaks kolme aasta möödumisel lepingu sõlmimisest, st

vastavalt 9. aprillil 2010 ja 11. mail 2010 ning aegusid omakorda kolme aasta möödumisel, st

9. aprillil 2013 ja 11. mail 2013. Kolmanda võimalusena muutusid mõlemad nõuded

sissenõutavaks 31. detsembril 2007, mil hageja pidi aru saama, et kostja ei asu lepingut täitma

– sel juhul aegusid nõuded 31. detsembril 2010.

7. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse

resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused.

Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja 3. juuli 2014 täiendava dokumentaalse tõendi

esitamise taotlus. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu muu hulgas sellega, et kostja taotlus

on esitatud hilinenult. Hageja vastuväide on põhjendatud. Kohus andis 16. juuni 2014. aasta

määrusega pooltele tähtaja tõendite esitamiseks kuni 27. juunini 2014, aga kostja esitas tõendi

hiljem. TsMS § 330 lg 3 näeb ette, et pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses

pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat

2-14-14371

4 (6)

avaldust, samuti tõendeid menetletakse sama seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras.

Kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama seadustiku

§-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb

kohus seda vastavalt TsMS § 331 lg-le 1 üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta

kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks

oli mõjuv põhjus. Kohus leiab, et kostja taotluse menetlemine ei põhjusta menetluse

lahendamise viibimist, sest hageja on saanud kostja taotluse kohta oma seisukoha esitada.

Siiski jääb kostja tõend vastu võtmata TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel, sest sellel ei ole

asjas tähtsust. Kostja täiendav tõend ei käsitle vaidlusega seotud asjaolusid, vaid peaks üksnes

ilmestama kostja väidet, miks ta ei nõustu hageja kompromissi tingimustega. Rahalise nõude

sisulisel lahendamisel ei hinda kohus otsuse täitmise võimalusi. Neil kaalutlustel jääb kostja

taotlus rahuldamata. Viidatud tõendit ei ole selle elektroonilise esitamise tõttu vaja ega

võimalik kostjale tagastada (Riigikohtu 5. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

101-12, p 29, ja 23. oktoobri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 42).

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

− pooled koostasid ja allkirjastasid 9. aprillil 2007 ja 11. mail 2007 võlakirjadena

pealkirjastatud dokumendid, milles kostja kinnitas hagejalt vastavalt 300 000 krooni ja

200 000 krooni (kokku 500 000 krooni ehk 31 955,82 euro) saamist ja kohustus selle

summa tagastama kahekuulise etteteatamisajaga (tlk 11–12);

− hageja kandis võlakirjades märgitud (laenu)summad vastavalt 9. aprillil 2007

ja 14. mail 2007 kostja arvelduskontole (tlk 13);

− võlakirjade kohaselt kohustus kostja maksma saadud rahalt intressi vastavalt 5 000

ja 3 000 krooni (kokku 8 000 krooni ehk 511,29 eurot) kuus iga kuu 25.-ks

kuupäevaks;

− hageja koostas 16. detsembril 2013 lepingu lõpetamise teate (tlk 15), mille saatis

kostjale e-kirjaga 17. detsembril 2013 (tlk 14) ja posti teel (tlk 16) ja mille kostja on

kätte saanud. Teates ütles hageja mõlemale võlakirjale vastavad lepingud üles alates

16. veebruarist 2014 ning nõudis võla 31 955,82 eurot ja intressi 41 159,11 eurot

maksmist samaks päevaks;

− võlakirjades märgitud võlg ja intress on tasumata;

− pooled olid ka varem sõlminud sarnaseid laenulepinguid, mida kostja täitis (tlk 88-89

ja 98–102).

11. Hageja põhinõude õiguslik alus on VÕS § 396 lg 1, mis näeb ette, et laenulepinguga

kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava

asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki

asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtu hinnangul on mõlemad võlakirja dokumendid

käsitletavad eraldi tähtajatute laenulepingutena. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu

tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast

laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles

öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Võlakirjade dokumentides sisaldub samuti

kokkulepe selle kohta, et laen tuleb tagasi maksta kahekuulise etteteatamise tähtajaga, mis

sisuliselt vastab VÕS § 398 lg 1 mõttele.

12. Hageja väidab, et ta saatis kostjale 17. detsembril 2013 eelmisel päeval koostatud

laenulepingute ülesütlemise avalduse muu hulgas e-kirja teel. Kostja ei ole sellele väitele

vastuväiteid esitanud. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostja vastuväidete puudumisest järeldub, et

ülesütlemisavalduse saatmine, sisu ja kättesaamine ei ole vaidlusalused. Ülesütlemine kui

2-14-14371

5 (6)

tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte anda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu

ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimene lause kohaselt loetakse

lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on

toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja

tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (Riigikohtu 28. novembri

2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-12, p 15 kolmas lõik). Kuna hageja saatis

16. detsembri 2013 avalduse kostjale 17. detsembril 2013 e-kirjaga aadressil, mille kasutamist

ega sellele saadetu kirja kättesaamist kostja ei ole vaidlustanud, siis loeb kohus, et kostjal oli

mõistlik võimalus kirjaga tutvuda samal päeval ja järelikult saab lugeda hageja

ülesütlemisavalduse kättesaaduks 17. detsembril 2013. Selle kuupäevaga on määratud laenu

tagastamisest etteteatamise kahe kuu pikkuse tähtaja kulgemahakkamine ja laenu tagastamise

nõue muutus TsÜS § 136 lg 3 järgi sissenõutavaks 17. veebruaril 2014 (vt Riigikohtu

7. detsembri 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15 esimene lõik).

13. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda

teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja

(aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma

kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi

kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimene lause näeb ette, et aegumistähtaeg algab nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja leiab, et laenu

tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisel tuleb lähtuda VÕS § 82 lg-st 3, poolte

varasemast praktikast või ajast, mil hageja pidi aru saama, et kostja ei tasu intressimakseid.

Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kostja nimetatud alternatiivide ühiseks eelduseks on

poolte kokkuleppe puudumine laenu tagastamise tähtaja osas. Kohus leiab, et seaduse mõtteks

ei ole võrdsustada poolte kokkulepe laenulepingu tähtajatuse kohta olukorraga, kus pooltel

tähtaja osas kokkulepe puudub. Võlakirjadega on pooled sõlminud tähtajatud laenulepingud.

Arvestades eelmises punktis põhinõude sissenõutavuse kohta tuvastatut ei ole aegumise

vastuväide selles osas edukas. Hageja põhinõue 31 955,82 saamiseks on põhjendatud.

14. Intressinõude õiguslik alus on VÕS § 397 lg 1, mille kohaselt majandus- või

kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi ning muu laenulepingu korral tuleb intressi

maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli kokkulepe

kokku igakuise intressi maksmiseks summas 511,29 eurot ja intress tuli maksta 25.-ks

kuupäevaks. Hageja nõuab intressi maksmist, mis tuli tasuda alates 25. veebruarist 2011 kuni

laenulepingu(te) ülesütlemiseni. Intressi arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, aga

kostja väitel on ka intressinõue aegunud koos põhinõudega. Intressi saab VÕS § 397 lg 3 järgi

nõuda kuni laenu tagastamise tähtpäeva saabumiseni ehk kuni päevani, mil hageja põhinõue

muutus sissenõutavaks. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue

TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle

kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest

lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos

põhinõudega (Riigikohtu 11. juuni 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 11 esimene

lõik). Kuna põhinõue ei ole eelmises punktis märgitu kohaselt aegunud, siis kontrollib kohus

täiendavalt intressinõude kui perioodilise nõude aegumist. Hageja nõutud intressimaksed

alates 2011. aastast aeguks eeltoodud põhjustel kolme aasta möödumisel 2011. aasta

lõppemisest, st käesoleva aasta lõppedes. Kuna hagi on esitatud enne, siis ei ole intressinõue

2011. aasta ega hilisemate perioodide eest aegunud. Hageja arvestas intressi kuni

14. veebruarini 2014 kokku 36,5 kuu eest, sest 2014. aasta veebruari eest nõutav summa

255,65 vastab poole kuu intressile ( = 511,29 : 2 ). Kogu esitatud intressinõue summas

18 662,09 eurot ( = 36,5 × 511,29 ) on põhjendatud. Tulenevalt TsMS §-st 439 ei või kohus

otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

2-14-14371

6 (6)

15. Viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise

määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teine lause järgi sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja nõuab kostjalt viivise maksmist summas

219,70 eurot, mis hageja väitel vastab perioodile alates põhivõla sissenõutavaks muutumisest

kuni hagi esitamiseni. Viivise arvutusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Lisaks nõuab

hageja kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmist, mille osas ka kostjal muud vastuväited

puuduvad. Sellest järeldab kohus, et viivisenõude lahendamine sõltub peamiselt põhinõude

lahendamisest, sh selle sissenõutavaks muutumise ajast. Tulenevalt kostja aegumise

vastuväitest märgib kohus, et viivisenõue ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel aeguda varem

kui põhikohustuse täitmise nõue. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka

sellest tulenev viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Seega nii

põhinõude kui ka viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil võlgnik pidi

põhikohustuse täitma (Riigikohtu 10. oktoobri 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07,

p 25). Kuna kohus sedastas eespool p-s 13, et põhinõue ei ole aegunud, siis ei ole seda ka

viivise nõue. Perioodi eest alates 17. veebruarist 2014 kuni hagi esitamiseni 31. märtsil 2014

saaks hageja nõuda viivist 43 päeva eest summas 310,58 eurot ( = 31955,82 × 8,25% : 365 ×

43 ). Hageja nõuab sellest väiksema summa 219,70 eurot maksmist, st kohus saab hageja

nõude selles osas rahuldada (vt ka eelmise punkti viimane lause).

16. Lisaks nõuab hageja viivist alates hagi esitamisest. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude

võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Alates hagi esitamisest kuni otsuste tegemise päevani on

täiendavalt muutunud sissenõutavaks viivis summas 778,58 eurot ( = 31955,82 × 8,25% : 365

× 91 + 31955,82 × 8,15% : 365 × 17 ). Koos hageja nõutud viivise summaga mõistab kohus

kostjalt otsuse tegemise aja seisuga välja viivise 998,28 eurot ( = 219,70 + 778,58 ) ja edasi

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

17. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja

telefonikõnede eristuse (tlk 105–106), sest sellest ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad

asjaolud. Samuti ei arvesta kohus asja sisulisel lahendamisel hagi tagamise taotluse

täpsustusele lisatud dokumentidega (tlk 29–55).

18. TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus seni

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas tagas kohus hageja

taotlusel hagi 9. aprilli 2014. aasta määrusega. Kohus leiab, et hagi tagamise abinõud tuleb

jätta kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

19. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1, § 134 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel

53 473,97 eurot ( = 31955,82 + 18662,09 + 219,7 + 31955,82 × 8,25% ).

20. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik