1-14-1938/27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.juuli 2014.a. , Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-14-1938

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Andres Parmas ja Ulvi Loonurm

Kriminaalasi

Aleksandr Moisejevi süüdistus KarS § 178 lg 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu otsus 8.maist 2014.a.

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Aleksandr Moisejev

Süüdistatav

Aleksandr Moisejev (ankeetandmed Harju Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Prokurör

Advokaat Gennadi Kull

Eneli Laurits

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 8.maist 2014.a. Aleksandr Moisejevi

suhtes jätta muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale

võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 8.mai 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Aleksandr

Moisejev KarS § 178 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista temale

karistuseks tähtajaline vangistus 9 (üheksa) kuud.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg

24.10.2011, so 1 (üks) päev, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse

8 (kaheksa) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva.

KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätta Aleksandr Moisejevile mõistetud ja ärakandmata

tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva

kohaldamata, jättes selle täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Aleksandr

Moisejev temale määratud 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja kestel ei pane

toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid ja § 75 lg 2 p

8 sätestatud kohustust Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja

määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Tartu mnt 85, Tallinnas, tel 612 7742).

Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 75 lg 1 p-de 1, 2, 3, 4 ja 5 kohaselt kohustada

Aleksandr Moisejevit järgima katseajal kontrollnõudeid:

•

elama alalises elukohas: Xxxxxxx xx/x-xx, Tallinn;

•

ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Harju

Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

•

alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid

oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

•

saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks;

•

saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks.

KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt kohustada Aleksandr Moisejevit osalema

sotsiaalabiprogrammis.

KarS § 78 p 1 alusel arvestada Aleksandr Moisejevile määratud 1 (üks) aasta ja 6

(kuus) kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates

08.05.2014.

Aleksandr Moisejevilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p-de 3, 4, 5

ja 9 ja § 180 lg-te 1 ja 3 alusel:

•

teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 532 (viissada

kolmkümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) senti;

•

määratud kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 0,45 eurot

(nelikümmend viis senti);

•

määratud kaitsjale kohtueelsel ja kohtulikul menetlusel makstud tasu 1079 (üks

tuhat seitsekümmend üheksa) eurot ja 92 (üheksakümmend kaks) senti;

•

infotehnoloogiaekspertiisi tasu 451 (nelisada viiskümmend üks) eurot,

so kokku 2063 (kaks tuhat kuuskümmend kolm) eurot ja 87 (kaheksakümmend seitse)

senti, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, esimese maksena 182

(ükssada kaheksakümmend kaks) eurot ja 87 (kaheksakümmend seitse) senti ja

sellele järgneva 11 kuu jooksul igakuiselt mitte vähem kui 171 (ükssada

seitsekümmend üks) euro kaupa kuus.

Aleksandr Moisejev mõisteti süüdi selles, et tema hoidis alates 31.12.2007 kuni

24.10.2011.a. toimunud läbiotsimiseni Tallinnas XXXXXXX XXX korteris XX, välise

kõvaketta Venus kõvakettal Samsung HM250JI (s/n: S0TVJQSS500109) kokku kuut

videofaili, milledel on kujutatud nooremaid kui 18-aastaseid isikuid erinevates

pornograafilistes situatsioonides ja/või nooremaid kui 14-aastaseid isikuid erinevates

erootilistes ja pornograafilistes situatsioonides.

Samuti süüdistatakse teda selles, et tema hoidis vähemalt alates 01.10.2010 kuni

24.10.2011.a. toimunud läbiotsimiseni Tallinnas XXXXXXX XXX korteris XX, sülearvuti

Shark kõvakettal Toshiba MK3255GSX (s/n: 595KT0KFT) kokku 39 videofaili ja

ajavahemikul 10.12.2010 kuni 24.10.2011 ühte tekstifaili, milles oli kuus pilti, milledel

on kujutatud nooremaid kui 18-aastaseid isikuid erinevates pornograafilistes

situatsioonides ja/või nooremaid kui 14-aastaseid isikuid erinevates erootilistes ja

pornograafilistes situatsioonides.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Apellant palub tühistada kohtuotsus täies mahus, mõistes ta õigeks talle

inkrimineeritud tegudes. Apellant leiab, et Harju Maakohus on hinnanud tõendeid

ebaõigesti, mille tõttu on teinud ebaõige järelduse, et apellant on rikkunud seadust.

Oma vastuväiteid põhjendab ta alljärgnevaga.

Kohtu tehtud järelduse kohaselt välistab kohus täielikult, et kolmandad isikud võisid

kasutada tema arvutit kuritegelikel eesmärkidel.

1. Otsuse lk. 6 kohus väidab, et ei ole vaidlusi ega eriarvamusi selles, et

süüdistatav kasutas andmekandjaid, milledelt leiti „keelatud“ materjale. Tegelikult on

just nimelt see fakt vaidluse peamiseks esemeks ja peab olema kohtus arutamise

põhiliseks esemeks, kuna kõik keelatud failid leiti kasutaja „Admin“ kontolt, mida tema,

nagu ta juba rääkis, ei ole kunagi kasutanud.

Toimiku materjalide lk. 7, aga nimelt grupi spetsialistide poolt läbiviidud läbiotsimise

protokollis on täpselt märgitud, et arvutil Shark on ainult kaks kasutajat – „Aleksandr“

ja „Мелисса“. Mitte mingit kasutajat Admin selles ei ole. See fakt on ka

dokumentaalselt fikseeritud lk. 25.

2. Toimiku materjalide lk. 7 on samuti üksikasjalikult kirjeldatud just tema arvutist

Shark (kust hiljem olevat leitud keelatud failid) keelatud failide otsimise protseduuri,

aga mis peamine, selles on märgitud ka otsingu tulemus: otsing ei andnud tulemusi,

lapspornograafiat ei leitud. Juba neist kahest faktist peaks piisama, et võtta temalt

maha kõik esitatud süüdistused, kuna ei ole võimalik omada ligipääsu kontole, mida ei

ole olemas. Kohus aga millegipärast ignoreeris täielikult tegelikult vaieldamatuid fakte.

3. Kohtuotsus näib seda enam imelik, kuna lk.6 kohus ise täielikult tunnistab fakti,

et tema arvutis oli pahavara, mis võimaldas kasutada tema arvutit tema teadmata,

järelikult võis toimuda mitte ainult keelatud materjali allalaadimine tema arvutisse

Shark, vaid võis toimuda ka tema kõikide paroolide varastamine. See fakt on tõendatud

kriminaalasja raames määratud tehnoloogilise ekspertiisi käigus ja see on kirjas

ekspertiisiaktis nr. 12E-IS0002.

Toimiku materjalide lk. 71 on täpselt märgitud, et on ilmsed jäljed tema arvutis Shark

pahavara kasutamise kohta. Ära on märgitud viis erinevat linki. Ka on lk.71 märgitud,

et arvutis Shark leiti vähemalt 2 faili „csrss.exe“ ja „conhost.exe“, mis viitavad

pahavarale „backdoor:win32/cycbot.b“, mis võimaldab tagada ligipääsu nakatatud

arvutile. Samal leheküljel me näeme, et vaatamata viiruse „csrss.exe“ avastamisele

14.juulil 2011 ja 15.uuli 2011 katsele seda eemaldada (ebaõnnestunult), ilmub see jälle

17.juulil 2011 ja jälle selle eemaldamine ebaõnnestub. Siin on väga tähtis roll sõnal

„ebaõnnestunud“ s.t. et seda viirust lihtsalt ei olnud võimalik eemaldada. Tema jaoks

arusaamatul põhjusel teeb kohus diametraalselt vastupidise järelduse ja leiab, et viirus

sai eemaldatud.

Kusjuures kohus, pärast sellist jämedaima vea tegemist, rõhutab veel ka sellist fakti,

et peaaegu kõik n.ö. keelatud failid olid arvutisse alla laetud just nimelt pärast 17.juulit

2011.a.

Toimiku materjalide lk.75 (punkt 2) tunnistatakse ka seda fakti, et ei ole võimalik täpselt

kindlaks määrata tema arvutisse Shark pahavara paigaldamise aega. Järelikult ei saa

välistada seda fakti, et see pahavara oli tema arvutis kogu see aeg, kui ta seda arvutit

kasutas, alates selle soetamisest, sest arvuti Shark oli kasutuses olnud arvuti.

4. Järgnevalt peatub apellant järeldustel, millised kohus tegi programmi Teamviewer

osas. Ta saab aru, et kohtunik võis eksida, teadmata piisaval määral selle programmi

töötamist. Selleks, et saada täielik ligipääs arvutile programmi Teamviewer abil

(seejuures ka igale kontole), piisab sellest kui üks kord teada saada alaline parool,

mida selles programmis kasutatakse. Täitsa võimalik, et seda tehtigi, kasutades

pahavara „backdoor:win32/cycbot.b“, millest sai juba eespool räägitud. Sellisel juhul ei

ole enam mingit tähtsust, kas viirus sai eemaldatud või mitte, kuna pahasoovlik

inimene juba sai parooli programmi Teamviewer kasutamiseks ja võib siseneda tema

arvutisse praktiliselt igal ajal ja igast punktist, kasutades selleks täiesti legaalset

programmi.

Kohtuistungil ta tõepoolest rääkis, et perioodiliselt andis kolmandatele isikutele selle

programmi ID ja ühekordse parooli. See oli vajalik suure hulga tema partnerite

õpetamiseks. Seda tuleb teha iga kord, sest vastasel juhul ei saa seda programmi

kasutada. Võib-olla just nimelt programmi Teamviewer tööpõhimõtete eriteadmiste

puudumise tõttu kohus tuligi hoopis teisele järeldusele.

5. Täiesti arusaamatuks jääb see fakt, milles nimelt kohus nägi diametraalseid

erinevusi tema ütluste ja tema poolt viimases sõnas öeldu vahel.

Jutt käib kontost Admin. Ta ei ole kunagi seda kontot kasutanud, kuna tal lihtsalt ei

olnud seda vaja. Arvuti ostmisel on selles tõesti mingi konto, mis ei olnud parooliga

kaitstud. Sellele kontole võis parooli peale panna kes iganes, kes tema arvutit kasutas.

Tol ajal kui ta merel oli, siis perioodiliselt kasutasid seda arvutit ka tema toakaaslased,

kuna ainult temal oli arvuti. Ka võisid parooli peale panna inimesed, kes tema arvutit

parandasid. Lõppude lõpuks võisid nendeks isikuteks olla ka need, kes tema arvutisse

sisse murdsid, kasutades selleks pahavara. Paraku täiesti arusaamatutel põhjustel

kohus leidis, et ainult tema sai selle parooli peale panna. Siin on ilmne ebaloogika,

milleks ta pidanuks panema parooli peale mingile muule kontole kui ta enda konto

„Aleksandr“ on juba kaitstud kindla parooliga.

6. On täiesti arusaamatu, millistele tõenditele kohus tugineb, kui ta väidab, et just

tema on see, kes installeeris operatsioonisüsteemid arvutisse Shark. Mina ostsin

kasutatud arvuti, milles juba oli operatsioonisüsteem Windows Vista Business 2010.a

pöördus ta operatsioonisüsteemi Windows 7 Ultimate paigaldamiseks IT-spetsialisti

poole.

7. Otsuse lk.9 on kohus ise ära märkinud selliste programmide nagu Team Viewer

ja eMule installeerimise kuupäevad (vastavalt 21.10.2010 ja 01.11.2010). Kusjuures

kohus nõustub sellega, et Teamviewer on paigaldatud varem kui eMule. See asjaolu

tõendab veelkord, et tuvastamata kolmandad isikud võisid kasutada programmi

Teamviewer tema arvuti üle täieliku kontrollisaamiseks. Kohus teeb aga täiesti

vastupidise järelduse, justkui uurimise ajal ei olnud kogutud piisavalt tõendeid selle

kohta, et kolmandatel isikutel oli ligipääs arvutile Shark, näiteks programmi Team

Viewer abil. See programm ongi välja töötatud selleks võimaldada kolmandatele

isikutele ligipääs arvutile.

Ka on ümberlükkamatu tõend selle kohta, et tema arvutis on pahavara, mille abil saab

ja saadigi tema teadmata paroolid, seal hulgas ka parool programmiga Teamviewer

töötamiseks.

8. Väga absurdsena tundub kohtu väide selle kohta, nimelt millised failid ja millisel

viisil ta neid valis säilitamiseks välisel kõvakettal „Venus“. On ilmne, et failide mitte

mingit erilist valimist ei toimunud. Kopeeritud olid absoluutselt kõik failid ilma

mingisuguse erilise sorteerimiseta (n.n. täiskoopia) Sel moel kopeeritakse kõikide

kasutajate kõik failid, mis tol hetkel olid arvutis. Varukoopias (tehtud 01.10.2014) konto

Мелисса failide puudumine on lihtsalt seletatav: sel hetkel (01.10.2014) Melissa veel

ei kasutanud arvutit Shark. Tal oli tol ajal arvuti HP Compaq nx6325 ja välisel

kõvakettal „Venus“ on selle kohta tõendus varukoopiana, mis sai tehtud just sellest

arvutist. See fakt on fikseeritud ekspertiisiaktis 12E-IS0002 lk. 73.

Vaatamata sellele vaieldamatule ja täiesti ilmsele faktile teeb kohus diametraalselt

vastupidise järelduse: „Kohtu arusaama kohaselt annab see fakt aluse seisukohaks,

et sülearvutist Shark pole tehtud koopiad mitte automaatsetena, millega varundatakse

nt kõik konkreetsel ajahetkel sülearvutis Shark asunud failid ühte kausta, neid kaustu

eelnevalt sorteerimata, vaid varukoopia tegemisel on varukoopia tegija ehk

süüdistatav, kes kinnitas kohtuistungil, et tegi sealt aeg-ajalt varukoopiad, vastavaid

kaustu korrektselt hallanud, valides ja selekteerides varundatavat informatsiooni, jättes

nt sülearvuti Shark kasutaja Melissa failid enda välisel kõvakettal Venus asuvasse

kausta varukoopiana varundamata“.

9. Täielikult absurdne on kohtu arvamus selle kohta, et ta just kui olevat olnud

teadlik keelatud materjalide olemasolust oma arvutis ja neil olevat olnud mingi tähtsus

tema jaoks. Kui see oleks tõesti nii olnud, siis pidanuks ta peaaegu 3 aasta vältel

vähemalt mitu korda nende failide juurde pöörduma või kasvõi üks kord nendega

tutvuma.

Paraku ekspertiisiaktis 12E-IS0002 (millele kohus korduvalt viitab), aga nimelt Lisas 4

ja Lisas 5 lk. 47-58 on täpselt öeldud, et sellised näitajad nagu „Fail loodud“ ja „Viimati

avatud“ langevad kõikidel n.n. keelatud failidel kokku sekundi täpsusega. See räägib

vaid sellest, et neid faile ei ole tema arvutis avatud ühegi kasutaja poolt ja neid ei ole

kunagi kasutatud mingil muul moel. Kuidas saab teada faili sisu seda kordagi

avamata? Esimese astme kohus ei anna sellele küsimusele mingit vastust.

10. Kohtuotsuse lk. 10 toob kohus ära tema arvuti Shark kõvaketta tehnilised

andmed. Operatsioonisüsteem teeb ettepaneku defragmenteerida ketas ainult juhul,

kui kettal on vaba ruumi alla 10%.

Kohus märgib, et keelatud sisuga failid võtavad enda alla üle 5 GB ja mingisugused

krüpteeritud failid võtavad ruumi ligi 1 GB, mis kokku teeb ainult 2% ketta üldmahust

ja mitte mingil moel ei saa mõjutada ketta vaba ruumi olulist suurenemist. Ta isegi ei

arvesta seda aspekti, et defragmenteerimisel ei saa te mingil moel saada ligipääsu

teise konto failidele. Vaatamata kõigile nendele ilmsetele faktidele tuleb kohus täiesti

vastupidisele järeldusele, mis on vastuolus elementaarse loogikaga: „Ometigi asusid

need kõvakettal ja ilmselgelt olid seega arvuti kasutaja jaoks olulised hoolimata

väidetavast kettaruumi hõivatusest“.

11. Edasi tuleb kohus veelgi imelikumale ja täielikult faktidele mittevastavale

järeldusele, et justkui iseenesest tema arvuti Shark töötamine läbiotsimise ajal oli tema

jaoks mingiks üllatuseks. Kõigepealt, läbiotsimine tehti tema juuresolekul ja olnuks

rumal seda ilmset fakti eitada. Teiseks, küsimus esitati selle kohta, ka ta töötas

läbiotsimise hetkel just nimelt selle arvutiga, aga mitte selle kohta, kas see arvuti on

lülitatud vooluvõrku. Ta tõepoolest ei töötanud selle arvutiga ei läbiotsimise ajal ega

enne seda. See fakt on fikseeritud toimiku materjalide lk. 10 oleval fotol nr.11. Mõlema

arvuti monitorid olid mustad, s.t. hetkel mitte keegi nendega ei töötanud, kuid need olid

töövalmiduses ja olid internetivõrku ühendatud. Kohtu eelmärgitud väite asjakohatust

tõendab see, et läbiotsimise ajal oli arvutis Shark aktiivne mitte tema konto vaid tema

tütre konto „Мелисса“. Selle tõenduseks on toimiku lk.21 asuv foto nr. 17. Selle hetke

fikseerimisest toimiku lk. 23 asuvalt fotolt nr.19 ja toimiku lk. 25 fotolt nr. 22 nähtub

samuti, et aktiivne oli konto „Мелисса“, aga konto „Aleksandr“ oli inaktiivne

(venekeelne lühend «Откл»). Selle asemel et jõuda objektiivselt selgusele kõigis

eelmärgitud ja toimikus olevates faktides, pidas kohus võimalikuks mõelda lõpuni tema

kaitsja arutluse ja tuleb samas täiesti absurdsele järeldusele: „Seega järeldub

süüdistatava ütlustest, et algselt on süüdistatav täielikult eitanud sülearvuti Shark

töötamist ja selle töötamine läbiotsimise ajal on talle olnud üllatuslik;…“. Ta olen alati

rääkinud, et tema arvuti Shark töötas pidevalt 24 tundi, isegi siis, kui mind kodus ei

olnud. Praegu on tegu juba mille sellega, et kohus ei saa aru mõningatest programmide

töötamise tehnilistest momentidest, vaid tema ütluste täieliku moonutamisega.

Apellatsiooni punktis 12 süüdistatav sisuliselt kordab punktides 1 ja 2 kirjutatut, ainult

lisab juurde kohtuotsuse lk.11 väljendatud kohtu järelduse:

„Kõnealusest lisast, seal allalaadimisel olevatest faili pealkirjadest ei ole võimalik teha

muud järeldust, kui et ka süüdistatava elukoha läbiotsimisel on toimunud aktiivne KarS

§ 178 tähenduses keelatud materjali allalaadimine“.

Apellatsiooni punktis 13 kordab ta sisuliselt punktis 3 väljendatut, lisab vaid juurde, et:

Vaatamata sellele on kohus jälle arusaamatul põhjusel jõudnud faktidele

mittevastavale järeldusele: „…on fakt, et süüdistatava elukoha läbiotsimise ajaks oli

sülearvutist Shark pahavara eemaldatud“.

14. Kohtu otsustus tema süülisuse kohta esitatud süüdistuses näib kummaline

järgmise asjaolu taustal. Oma otsuses (lk. 11) tunnistas kohus täielikult seda fakti, et

n.ö. keelatud faile ei ole mitte keegi mitte avanud ja kopeerinud, vaid ei ole ka neid

kasutanud muul eesmärgil. Kuna neid faile ei ole keegi kunagi avanud, siis ei olnud

kellelgi ka võimalust teada nende sisu. Kuidas saab siis teda süüdistada n.ö. keelatud

failide tahtlikus säilitamises? Kui see fakt ei ole just otsene, siis vähemalt järjekordne

tõend minu süütuse kohta.

15. Viimane, millele apellant tahab apellatsioonis tähelepanu pöörata, need on

prokuröri esitatud dokumendid, mis „tõendavat“ tema süüd:

A)

Läbiotsimisprotokolli juurde sai ka eelpool pöördutud, aga nimelt on selles

dokumendis öeldud, et arvutil Shark on vaid 2 kasutajat – „Aleksandr“ ja „Мелисса“,

ka on märgitud, et laste pornograafiat ei ole leitud. See näitab ainult seda, et kui

keelatud failid tõepoolest olidki arvutisse Shark alla laetud tuvastamata kolmandate

isikute poolt kontole Admin, siis temal ei olnud kunagi nendele mingit juurdepääsu,

kuna kasutas alati vaid kontot „Aleksandr“, pealegi, nagu selgus kohtuliku arutamise

käigus, oli konto Admin kaitstud talle tundmatu parooliga. See tähendab, ta ei saanuks

ka parima tahtmise juures avastada keelatud faile ei ketta puhastamisel ega selle

defragmenteerimisel.

B)

Asitõendi vaatluse protokolli ja selle lisade juurde on ta ka juba väidetvalt oma

apellatsioonis pöördunud. Teeb ettepaneku veelkord tähelepanelikult vaadata lk.44-

45, kus on fikseeritud nii n.ö. keelatud“ failide säilitamise aeg, kui nende viimane

vaatamise aeg. Need kattuvad täielikult sekundi täpsusega. See näitab seda, et neid

ei ole kunagi tema arvutis taasesitatud, järelikult ei olnud võimalik teada ka nende sisu.

Sama puudutab tekstifaili, mis on fikseeritud lk.45. Seda ei ole kunagi avatud tema

arvutis, järelikult ei saanud ta ka teada selle sisu. Kui luua mingi suvaline fail ja jätta

see avamata, siis on näha, et sellele loomise ja viimase avamise aeg langeb sekundi

pealt kokku, vaatamata sellele, et seda ei ole üldse avatud.

Järgmisena tahab kohtu tähelepanu pöörata tõendile, mis tõendavat tema süüd, see

on asja toimiku lk. 45 (punkt 45), mille kommentaaris on märgitud parool „cvjnhb“,

millega olevat n.n. keelatud faili arhiiv lahti pakitud. Sellel ei ole midagi ühist parooliga

„servantservant“, mille ta uurimisel vabatahtlikult avaldas, ja mille abil ekspert

tõepoolest sai ligipääsu tema kontole „Aleksandr“, aga mitte tema peamise parooliga

„Mainor“, mida ta kasutas väga tihti ja mis ilmselt oligi temalt varastatud. See fakt on

ära märgitud lk.71. Ka on sellel leheküljel fikseeritud, et tema parool „servantservant“

ei sobinud teisele kontole – Admin, ja ei õnnestunud välja selgitada milline selle teise

konto parool on. See fakt tõendab järjekordselt,, et tal ei olnud mingit ligipääsu kontole

Admin, must olevat leitud kõik keelatud materjalid.

C)

Ka on märgitud lk. 71, et arvutis Shark leiti vähemalt kaks faili „csrss.exe“ ja

„conhost.exe“, mis viitavad pahavarale „Backdoor:win32/cycbot.b“, mis võimaldab

saada ligipääsu nakatatud arvutile.

Lk.75 (punkt 2) tunnistatakse seda fakti, et ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata

tema arvutisse pahavara paigaldamise aega. Järelikult ei saa välistada seda fakti, et

see pahavara oli tema arvutis kogu see aeg, kui ta seda arvutit kasutas, alates selle

ostmisest.

D)

Erilist tähelepanu väärib asitõendi vaatlusprotokoll koos selle lisadega.

Viitab lk. 82 punktile g) ja tsiteerib selle sisu. Selgitab, et failid „proverka Admin.png“ ja

„proverka Aleksandr png.“ Sisaldavad kasutajate Admin ja Aleksandr ekraanide fotosid

sellistes suhtlemisportaalides nagu „Windows Live Messenher“ ja „Skype“ (ekraanide

fotod on lisades 5A ja 6A, lk 88-89). Mis aga kõige tähtsam, lk.82 punktis g) on

rõhutatud, et ekspertiisi tuvastati, justkui kasutajad Admin ja Aleksandr kasutasid

suhtlemisportaalis „Windows Live Messenher“ logina kasutaja ühist nime –

proverka@microsoft.com. Annab sellele oma selgituse, mille kohaselt temal

põhimõtteliselt ei olla sellist elektronaadressi kuna seda tüüpi e-post saab olla ainult

kompaniil Microsoft.

Tallinna Ringkonnakohtu 28.mai 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda

seisukohtade esitamiseks aega 16.juunini 2014.

Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör.

Prokuröri hinnangul on Aleksandr Moisejevi süüdimõistmine KarS § 178 lg 1 kirjeldatud

kuriteo toimepanemises korrektne ning alust tema õigeksmõistmiseks ei ole.

Apellatsioonis heidab Aleksandr Moisejev kohtule ette tõendite valikulist hindamist

ning neist meelevaldsete järelduste tegemist. Prokurör ei nõustu apellandiga ning on

seisukohal, et Harju Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki tõendeid, mis kogumis

andsid kohtule aluse arvamiseks, et Aleksandr Moisejevit süüdistatakse põhjendatult.

Kohus on piisava põhjalikkusega toonud välja asjaolud, mida loeb tõendatuks ning

kohtu veendumuse kujunemine on selgelt jälgitav.

Apellant on äärmiselt tugevat rõhku asetanud läbiotsimisprotokollile. Apellant on

järjekindlal veendumusel, et kuivõrd läbiotsimise ajal ei tuvastatud tema valduses

olevalt andmekandjalt keelatud faile, siis järelikult ei olnudki alust tema

kahtlustamiseks, sealt edasi süüdistamiseks ja veelgi vähem süüditunnistamiseks.

Prokurör on seisukohal, et läbiotsimise protokollile niivõrd suure kaalu andmine on

antud juhul põhjendamatu ja läheb vastuollu tõendite kogumis hindamise printsiibiga.

Esiteks teostasid elukoha läbiotsimise käigus töötava arvuti vaatlust politseiuurijad,

kelle eesmärgiks oli sisuliselt tuvastada vaid see, kas nimetatud andmekandja võiks

olla krüpteeritud. Juhul, kui andmekandja oleks olnud krüpteeritud, oleks see andnud

selge aluse kaasata läbiotsimisele arvutispetsialistid, sest vastasel korral oleks

andmekandja hilisem uurimine olnud võimatu. Esialgset ja väga pealiskaudset vaatlust

(mis on kirjeldatud läbiotsimise protokollis) ei saa kuidagi pidada võrreldavaks Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudis teostatud infotehnoloogilise ekspertiisiga. Läbiotsimise

protokoll on vaid üks kogutud tõenditest ning elukoha läbiotsimist ei saa samastada

andmekandjatele teostatud infotehnoloogilise ekspertiisiga. Läbiotsimise eesmärk ei

saa olla ega olegi samastatav andmekandjate infotehnoloogilise ekspertiisiga.

Prokurör leiab, et apellandi väited nii viirusega juba varustatud arvuti ostmisest kui ka

teooriad sellest, kuidas keegi kolmas isik on kasutanud läbi tema enda paigaldatud

programm TeamWiewer tema arvutit, et laadida sinna keelatud sisuga faile, on

paljasõnalised ja ennastõigustavad ning ei lükka ümber Harju Maakohtu põhjalikku

analüüsi samas küsimuses. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et keelatud sisuga faile on

andmekandjale laetud ka pärast tuvastatud pahavara eemaldamist ning Harju

Maakohu analüüs programmi Teamwieveri abil keelatud materjali allalaadimise

võimalikkusest on enam kui põhjalik.

Lisaks kohtu poolt toodud analüüsile viitab prokuröri arvates selgelt asjaolule, et

kasutajad Admin ja Aleksandr on samad ka alljärgnev.

Analüüsides ekspertiisiakti lisana väljatoodud faile Firefox admin logins ja Firefox

Aleksandr logins, mis näitavad seda, mida erinevad kasutajad on veebilehitsejasse

trükkinud on näha, et kasutaja Aleksandr ei tegele seksilehekülgedel käimisega.

Samas on siin huvipakkuv see, et kasutaja Aleksandr üks enimkasutatavaid paroole

on Mainor ja nii on see ka kasutaja Admin puhul. Kasutaja Admin jaoks on aga

ilmselgelt huvipakkuvad lastega seonduvad seksuaalse alatooniga teemad. Nii on

kasutaja sisestanud interneti otsisõnadeks just vastuvaidlematult lapspornograafiaga

seotud märksõnu, mis annab aluse arvamiseks, et samad kasutajad on tarvitanud

erinevaid andmekandjal olevaid kontosid erinevatel eesmärkidel.

Ka eMule allalaadimisel olevast kaustast on võimalik näha vaid laste seksuaalset

väärkohtlemist kujutavate failide allalaadimisi. Need pole veel alla laetud (ei ole

võimalik ette heita hoidmist kui koosseisulist tunnust), kuid on näha, et allalaadimiseks

on nad valitud sisuliselt vahetult enne läbiotsimist (iseloomustav materjal).

Ekspert on ekspertiisiaktis välja toonud ka seda, et kasutaja Admin ja Aleksandr

kontode seadistused on ühesugused: menüüriba on toodud nähtavale ja veebilehitseja

avamisel kuvatakse viimati avatud lehed. Kasutaja Melissa seadistus on teistsugune –

vaikeseadistus.

Kasutajakonto Admin kasutaja kasutab Skyle sisselogimisel nime aleks-sex1. Selles

nimes on juba iseenesest ju selge viide süüdistatava nimele. Ekspertiisiakti lisas on

DVD plaadil ka kaust Skype, mille avamisel on näha, et aleks-sex1 kasutab ka nime

Aleksandr, suhtleb vene keeles ning tema e-posti aadress on XXXXXXXXX. Veebilehe

sisestustest nähtub, et selle e-posti parool on Mainor. Ka see asjaolu kogumis koos

teiste selgete kasutajate sarnasuse asjaoludega viitab selgelt asjaolule, et Admin on

Aleksandr Moisejevi konto, mida ta kasutab oma seksuaalse huvi rahuldamisel – peab

seksiteemalisi vestlusi, otsib seksiteemalisi materjale ning lapspornograafiat.

Prokurör leiab, et ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas, keegi kes puhtjuhuslikult

sattus kuritarvitama Aleksandr Moisejevi arvutit, kasutab sama salasõna oma e-posti

aadressidel, kasutab Skype kasutajanime, mis viitab selgelt Aleksandr Moisejevile,

laeb alla lapspornograafilisi materjale, liigutab neid erinevates kaustades ja samas ei

vaata faile.

Süüdistatava väited selles osas, et tema õigeksmõistmise aluseks võiks muuhulgas

olla ka asjaolu, et ta pole väidetavalt avanud ühtki keelatud sisuga faili, on samuti

alusetud. Tahtlikku failide hoidmist on võimalik antud juhul sisustada failide üle kontrolli

teostamisega – neid on vastavalt omale tahtele kopeeritud, paigutatud erinevatesse

kaustadesse ja kustutatud. Failide tegelik vaatamine või avamine ei ole KarS 178

mõttes oluline. Antud juhul on oluline ära näidata, et Aleksandr Moisejev on faile

tahtlikult hoidnud ning selle analüüsi osas on prokuröri arvates kohus olnud taas väga

põhjalik.

Kohtule on esitatud asitõendite vaatlusprotokoll, mille lisadena on ka EKEI

uuringuvastused kahel DVD plaadil. Esimesel DVD plaadil on videote raport ning ka

sülearvuti Shark andmekandjalt tuvastatud keelatud sisuga failid. Raporti viimasel

lehel on andmed nende failide kohta, mis on tuvastatud väliselt kõvakettalt Venus.

Raportist nähtub, et failid asuvad andmekandjal erinevates kohtades – küll tõepoolest

kõik kasutajakonto Admin osas. Nii on faile failiallalaadimise kaustas (downloads),

töölaual olevas kaustas enig. Nähtub ka see, et failid on andmekandjale sattunud

erinevatel aegadel. Seega on näha, et sülearvuti Shark andmekandjale on need failid

salvestatud kõik märgatavalt hiljem kui 2007. See aga näitab selgelt ära asjaolu, et

need failid ei saanud seal olla enne Aleksandr Moisejevi poolt arvuti ostmist, vaid need

on sinna tekkinud ajal, mil arvuti oli juba Aleksandr Moisejevi valduses. Sama saab

järeldada ka välisel kõvakettal Venus olevate failide osas.

Prokurör leiab, et õiguslik hinnang, mille kohus andis kriminaalasjas kogutud

tõenditele, on korrektne. Kohtuotsuses on näidatud millistele konkreetsetele tõenditele

ja miks tuginedes on kohus ühe või teise asjaolu lugenud tõendatuks ning kohtu

siseveendumuse kujunemine on jälgitav.

Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Harju Maakohtu 08.05.2014 otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 taotleb prokurör jätta Aleksandr

Moisejevi apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 08.05.2014 otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni väidetega ja

prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei saa olla

kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Maakohtu otsusega on tõendatud, et süüdistatava elukohas asunud andmekandjatelt

leitud ja süüdistuses märgitud video- ja tekstifailid on keelatud materjaliks KarS § 178

tähenduses. Seda asjaolu ei ole vaidlustatud ka apellatsioonis.

Vaidlus on selles, kas eelosutatud KarS § 178 tähenduses keelatud materjali hoidmist,

s.o õiguslikus mõttes teose valdamist, on võimalik inkrimineerida süüdistatavale. Nii

nagu maakohtus, nii ka jätkuvalt apellatsioonis vaidleb süüdistatav vastu sellele, et ta

oli või pidi olema teadlik tema arvutis ja välisel kõvakettal olevast KarS § 178

tähenduses keelatud materjalist, esitades kaitseversioonina võimalused, et KarS § 178

tähenduses keelatud materjal (failid) sai tema arvutisse kas koos pahavaraga, mille

olemasolu tema arvutis tuvastati ekspertiisiga või see tõmmati sinna kellegi kolmanda

isiku poolt tema teadmata, näiteks kasutades programmi Team Viewer, sest keelatud

sisuga materjal asus kasutaja Admin kontol, mida tema ei kasutanud.

Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistatava kaitseväited on

ennastõigustavad, paljasõnalised ja ümber lükatud maakohtu otsuses ning ka

prokuröri poolt käesolevas apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadega.

Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt

väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad

tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle

inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või

vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile

näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03,

3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06).

Kohtukolleegiumi

hinnangul

ei

ole

maakohtu

otsuses

faktiliste

asjaolude

ümberhindamist tingivaid vigu.

Maakohtu otsus on ka vaidlustatud küsimuses motiveeritud, selles esitatud kohtu

järeldused on veenvad, kohtuotsuse lugejale jälgitavad ning ei jäta kohtuotsuse

lugejale kahtlusi selles, et A.Moisejev on temale inkrimineeritud kuriteod ka toime

pannud.

Kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne on hinnata kõiki tõendeid nende kogumis

ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte.

Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja

jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad

tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud

tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise

kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist

küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised

asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-

st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu

siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale

jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses esitatud kohtu seisukohad on

selged, ammendavad ja vastuoludeta ning põhjalikult motiveeritud.

Esitatud apellatsioonis ei nõustu apellant maakohtu otsuses toodud järeldustega ja

taotleb sisuliselt tõendite ümberhindamist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis

esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei

lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Asetades

erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma

seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud kõiki tõendeid

kogumis ja põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistust. Kõik

süüdistatava väited ja seisukohad, mis olid esitatud maakohtu istungil ning mis on ka

vaidlustatud otsuses esitatud ja milliseid korratakse taas üle esitatud apellatsioonis, on

otsuses läbi analüüsitud ja maakohtu istungil uuritud tõenditega ning maakohtu

otsuses esitatud põhjendustega ümber lükatud. Maakohtu otsuses käsitletud tõendite

kogumi pinnalt ei saa tulla maakohtust erinevale järeldusele. Ühtegi sellist tõendit, mis

annaks aluse rääkida kõrvaldamata kahtlusest ei ole. Apellatsioonis esitatud

seisukohad ei ole veenvad ja ei mõjuta mingilgi määral maakohtu otsuses tehtud

järeldusi. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks ei pea süüdistatava ütlusi

usaldusväärseteks ja mistõttu on need tõendite kogumist välja jäetud. Kohtukolleegium

ei pea vajalikuks maakohtu otsuses esitatud põhjendusi üle korrata, sest nõustub

nendega täielikult. Lisaks maakohtu poolt kohtuotsuses esitatud põhjendustele lükkab

süüdistatava

väited

omalt

poolt

ümber

ka

prokurör

käesolevas

apellatsioonimenetluses esitatud selgitustes, millised on käesolevas kohtuotsuses

eelnevalt esitatud ning mida kohtukolleegium peab põhjendatuks ja ei pea vajalikuks

ka neid veelkordselt siinkohal üle tsiteerida.

Asjaolu, et süüdistatava elukohas asunud andmekandjatelt leitud ja süüdistuses

märgitud keelatud sisuga failid ei ole mitte üksikud, et neid leiti mitmelt andmekandjalt,

need olid allalaetud erinevatel aegadel ning neid hoiti pika ajavahemiku vältel, kinnitab

kohtukolleegiumi hinnangul samuti süüdistuse etteheiteid konkreetselt süüdistatavale

ning süvendab kohtukolleegiumi veendumust selles, et süüdistatava poolt esitatud

kaitseversioon ei ole eluliselt usutav.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1, prg. 344-345 lg 1, 2 jätab

kohtukolleegium maakohtu otsuse Aleksandr Moisejevi suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Andres Parmas Ulvi Loonurm