3-14-50605/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuli 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50605 Haldusasi A.Ü.e kaebus Politseija Piirivalveameti 11.04.2014 otsuse nr 15.2-6/206 ja 15.04.2014 otsuse nr 15.2-9/110-1 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – A.Ü. (isikukood xxxxxxxxxxx, sündinud xx.xx.xxxx), esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas; Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Rahuldada A.Ü.e kaebus.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti 11.04.2014 otsus nr 15.2-6/206 ja 15.04.2014 otsus nr 15.2-9/110-1.

3. Mõista Politseija Piirivalveametilt A.Ü.e kasuks välja menetluskulud summas 2340 (kaks tuhat kolmsada nelikümmend) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13. augustil 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (edaspidi PPA) 11.04.2014 otsusega nr 15.2-6/206 loeti A.Ü. kodakondsuse seaduse (KodS) § 29 kohaselt Eesti kodakondsuse kaotanuks. Viidatud haldusakti kohaselt omandas A.Ü. Eesti kodakondsuse abiellumisel Eesti kodanikuga xx.xx.xxxx, mitte sünniga. Samas on A.Ü.el ka Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. KodS § 1 lg 2 tulenevalt ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal muu riigi kodakondsuses ning KodS § 22 kohaselt kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega.

2. PPA 15.04.2014 otsusega nr 15.2-9/110-1 tunnistati kehtetuks A.Ü.ele välja antud Eesti Kodaniku pass nr xxxxxxxxx ja isikutunnistus nr xxxxxxxx. Kuna A.Ü. loeti Eesti kodakondsuse kaotanuks, on langenud nende dokumentide andmise alus ära, mistõttu puudub isikul seaduslik alus nende kasutamiseks. A.Ü. on kohustatud viivitamatult nimetatud dokumendid tagastama.

3. A.Ü. esitas 23.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.04.2014 otsuse nr 15.2-6/206 ja 15.04.2014 otsuse nr 15.2-9/110-1 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

2(7)

1. Kaebaja sai Eesti Vabariigi kodanikuks abiellumisega Eesti Vabariigi sünnijärgse kodanikuga 31.03.1978 lähtuvalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26.02.1992 otsuse kodakondsuse seaduse rakendamise kohta (edaspidi ülemnõukogu otsus) punktist 2 ning 1938. aasta kodakondsuse seaduse (edaspidi KKS) § 4 lg-st 1. Kaebajat tunnustati Eesti kodanikuna passi väljastamisega 05.05.2000. Ülemnõukogu otsuse punkti 4 kohaselt rakendatakse KKS § 1 lg-st 2 tulenevat keeldu olla mõne teise riigi kodakondsuses isikute suhtes, kes omandavad Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras pärast sama otsuse vastuvõtmist. Ülemnõukogu täitis sel ajal Eesti Vabariigis seadusandja ülesandeid.

2. Kaebajal on samuti Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, mille ta sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse (jõustunud 06.02.1992) § 13 p 1 alusel. Kaebaja ei ole teinud ühtegi toimingut Venemaa kodakondsuse saamiseks, vaid ta on saanud kodakondsuse üksnes poliitiliste muudatuste tulemusel. Kaebaja sai kodakondsusest teada 16.11.2001, kui talle väljastati tema seni ainus Venemaa Föderatsiooni pass.

3. Vaidlustatud otsused rikuvad kaebaja õiguspärast ootust. Kehtivat kodakondsuse seadust (edaspidi KodS) tuleb tõlgendada nii, et selle § 1 lg 2 ei kuulu kohaldamisele isikute suhtes, kes omandasid nii Eesti kui ka muu riigi kodakondsuse enne 26.02.1992. Kehtiv KodS ei reguleeri, kas mitmikkodakondsust keelavaid sätteid tuleb kohaldada ka enne KodS jõustumist saadud kodakondsusele. Riigikogu stenogrammide kohaselt ei soovitud sätetele anda tagasiulatuvat jõudu. Seega pidas seadusandja vajalikuks arvestada ühelt poolt õiguspärase ootuse põhimõtet kui teisalt ka okupatsiooniperioodi praktilist mõju. Mitmikkodakondsust ei ole praeguse KodS kohaselt ka välistatud, kui sünniga Eesti kodakondsuse saanud isik omandab ka teise riigi kodakondsuse.

4. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel toonud muid ülekaalukaid põhjendusi, mis kaaluksid üles kaebaja õiguspärase ootuse. Kaebaja suhtes ei esine lojaalsuskonflikti ning tal ei tule täita kaitseväekohustust mitmes riigis. Kaebaja on eakas inimene, kes on otsustanud veeta Eestis oma Eesti kodanikust abikaasaga vanaduspõlve. Kaebaja töötab Eestis.

5. Kaebajalt ei saanud kodakondsust ära võtta KodS § 29 alusel, vaid vastustaja oleks pidanud järgima KodS § 28 lg 1 p-s 5 sätestatud menetluskorda, mis on ette nähtud olukorraks, kus isik kaotab Eesti kodakondsuse oma tahte vastaselt. Kaebaja ei ole teise riigi kodakondsuse omandamisel teinud tahteavaldust Eesti kodakondsuse kaotamiseks. Kuna kaebaja sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse enne mitmikkodakondsuse keeldu ei saanud kaebaja teada, et teise kodakondsuse saamine võib viia Eesti kodakondsuse kaotamiseni. Kaebaja sai oma õigusest Eesti kodakondsusele teada alles 2000. aastal. Eeltoodust tulenevalt pidanuks kaebajalt kodakondsuse äravõtmise otsustama KodS § 28 alusel Vabariigi Valitsus, mitte vastustaja.

6. Vastustaja ei ole välja selgitanud, millisel kuupäeval ja millisel alusel on kaebaja Venemaa kodakondsuse omandanud. Samuti on PPA ebaõigesti leidnud, et kaebaja oli Venemaa Föderatsiooni suhtes kuni 06.02.1992 kodakondsuseta isik, kuna Nõukogude Liit saadeti laiali 26.12.1991 ja seega omandas kaebaja muu kodakondsuse ajal, kui ta oli juba Eesti kodanik. Sellise seisukoha järgi ei olnud Venemaa Föderatsioonil vahepealsel ajal kodanikkonda. Kaebaja sai Venemaa Föderatsiooni kodanikuks mitte kodakondsuseta isikuna, vaid NSVL kodanikuna. Kaebaja ei ole pärast Eesti kodakondsuse saamist võtnud vastu muu riigi kodakondsust, kuna ta oli enne Eesti kodakondsuse saamist juba NSVL kodakondsuses ja sisuliselt säilitanud sama kodakondsuse.

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

1. KodS § 2 lg 1 kohaselt ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses ning vastustajal on kohustus lugeda isik, kes on Eesti kodanikuna astunud mõne muu riigi kodakondsusesse, Eesti kodakondsuse kaotanuks. Kaebaja on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, mitte sünniga.

2. Kehtiv KodS ei võimalda teha erandeid isikutele, kes omandasid lisaks Eesti kodakondsusele ka muu riigi kodakondsuse enne 26.02.1992 või 01.04.1995. Mitmikkodakondsuse keeld oli sä-

3(7) testatud KKS-s ning ülemnõukogu otsusega ei saanud seda keeldu tagantjärele kehtetuks tunnistada. Ülemnõukogu otsuse sätte eesmärgiks oli kaitsta sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuid, mitte seadustada mitmikkodakondsuse omamist. Seadusandja järjekindel tahe on olnud keelata isikutel mitmikkodakondsuse omamine.

3. Andmed selle kohta, et kaebaja sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse 06.02.1992 esitas vastustajale kaebaja ise. Andmed Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse jõustumise kohta on avalikult kättesaadavad ja kergesti kontrollitavad. Sama seaduse kohaldamise kohta on vastustajale selgitusi andnud ka Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonna ametnikud.

4. KodS § 29 kohaldamine on õiguspärane, kuna vastustaja tuvastas, et kaebaja on vastu võtnud ka mõne muu riigi kodakondsuse. KodS § 29 on erisäte KodS § 28 lg 1 p 5 suhtes ning seda tuleb kohaldamisel eelistada. Vastustaja ei nõustu, et kaebajat ei saa lugeda Eesti kodakondsust kaotanuks, kuna ta ei avaldanud otsest tahet muu riigi kodakondsuse vastuvõtmiseks. Isikutele anti võimalus ühe aasta jooksul avaldada soovi Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumiseks. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis seega oli tema tahteks kodakondsus vastu võtta. KodS § 29 kohaldamisel on oluline muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise fakt, mitte see, kas isik avaldas kodakondsuse saamiseks otsest või kaudset tahet. Vastustaja ei saanud kaebajale Eesti kodaniku passi väljastades olla teadlik muu riigi kodakondsusest, kuna kaebaja poolt esitatud isikut tõendavast dokumendist seda ei nähtunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Poolte vahel ei ole iseenesest vaidlust selle üle, et kaebaja oli kuni PPA 11.04.2014 otsuse nr 15.2-6/206 andmiseni Eesti Vabariigi kodanik, kes omandas Eesti kodakondsuse abiellumisel Eesti Vabariigi kodanikuga.

Ülemnõukogu otsuse (https://www.riigiteataja.ee/akt/30376) punktiga 1 otsustati rakendada Eesti Vabariigi „Kodakondsuse seadus“ (KKS) 1940. aasta 16. juunil kehtinud redaktsioonis. Eesti Vabariigi kodanikud on isikud, kes said Eesti kodanikuks sündimisega, vastavalt KKS §-le 3 või omandasid selle enne käesoleva otsuse vastuvõtmist vastavalt KKS §-dele 4 ja 5 (otsuse punkt 2). Vaidlust ei ole selle üle, et KKS § 4 p 1 alusel omandasid Eesti kodakondsuse välismaalasest naised abiellumisel Eesti kodanikuga. Kuna kaebaja abiellus 31.03.1978 Eesti Vabariigi kodanikuga, oli kaebaja ülemnõukogu otsuse punkti 2 kohaselt Eesti Vabariigi kodanik.

6. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on samuti Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajale on väljastatud Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass (tl 88-90) ning ei ole eluliselt usutav, et see pass oleks väljastatud isikule, kes ei ole Venemaa Föderatsiooni kodanik. Poolte vahel on vaidlus üksnes selle üle, millisel alusel ja millal kaebaja Venemaa kodakondsuse omandas. Kaebaja on haldusmenetluses nii oma 13.11.2013 seisukohas (tl 104) kui ka 16.01.2013 seisukohas (tl 98) asunud seisukohale, et ta on saanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse Venemaa Föderatsiooni 1991. aasta kodakondsuse seaduse § 13 lg 1 alusel kui endine NSVL kodanik (vt tl 127). Alles kohtumenetluses on kaebaja asunud väitma, et ta võib olla saanud kodakondsuse sama seaduse § 13 lg 2 alusel (tl 16) ja seadus võib olla jõustunud teisel ajal. Kaebaja väited on vastuolulised, sest kaebuse alguses nõustub kaebaja ise, et ta sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse viidatud seaduse §

13 lg 1 alusel (tl 5).

Kohtul ei ole kahtlust vastustaja poolt lähtutud Venemaa Föderatsiooni õigusakti õigsuses ja kehtivuse algusajas. Samale õigusaktile on muuhulgas tuginenud ka kaebaja ise. Kohus on kontrollinud, et sama seaduse tekst koos vastustaja viidatud jõustumise ajaga on kättesaadav erinevatelt avalikelt veebilehtedelt ning tekst kattub sätetega, millele on soovinud tugineda nii kaebaja kui ka vastustaja. Arvestades praegust tehnoloogilist arengu taset ja seaduse teksti koos jõustumisinfoga

4(7) kättesaadavust internetist, puudub vajadus kontrollida täiendavalt seaduseteksti näiteks Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonna abiga. Kaebaja ei väida muu hulgas, et tegemist oleks seadusega, mis ei ole kunagi õigusjõudu saanudki või et vastustaja on lähtunud valest redaktsioonist. Kaebaja väited on otsitud ning kaebaja varasemate seisukohtadega. Muuhulgas tähendaks kaebaja väide, et ta on saanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse hiljem, s.o pärast 26.02.1992 seda, et kaebajale kohalduks ilma täiendava vaidluseta ülemnõukogu otsuse punktiga 4 jõustatud mitmikkodakondsuse keeld ja kaebajalt Eesti kodakondsuse äravõtmine on ka ülemnõukogu otsusega kooskõlas.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse (vastu võetud 28.11.1991, jõustunud 06.02.1992, tl 127) § 13 lg 1 alusel Venemaa Föderatsiooni kodanik alates seaduse jõustumisest ehk 06.02.1992, kuna kaebaja elas sel ajal Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Siinkohal ei oma tähtsust poolte põhjendused selle kohta, milline oli kaebaja õiguslik staatus pärast NSVL laiali saatmist 26.11.1991 kuni 06.02.1992. Seaduse tekstist nähtub selgelt Venemaa Föderatsiooni seadusandja tahe anda kõigile NSVL endistele kodanikele Vene Föderatsiooni kodakondsus sõltumata sellest, et NSVL saadeti laiali enne seaduse jõustumist. Kui lugeda, et pärast NSVL laialisaatmist kaotasid ka kõik selle kodanikud oma kodakondsuse, muutuks seaduse § 13 lg 1 sisutuks, sest puuduksid isikud, kelle suhtes seda sätet kohaldada. Ka teiste riikide seadusi tuleb tõlgendada lähtuvalt Eesti kohtupraktikas kinnistunud tõlgendusstandarditest ehk seaduse tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt sättel on regulatiivne toime (vt Riigikohtu 02.11.1994 otsuse nr III-4/A-6/94 p 1).

7. KKS § 1 lg 2 sätestas, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses. Ülemnõukogu otsuse punkt 4 sätestas, et KKS § 1 2. lõigus sätestatud nõuet rakendada isikute suhtes, kes omandavad Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras pärast käesoleva otsuse vastuvõtmist. Seega otsustati ülemnõukogu otsusega mitte kohaldada topeltkodakondsuse keeldu isikutele, kes olid saanud nii Eesti kui ka muu riigi kodakondsuse enne ülemnõukogu otsuse vastuvõtmist. Alates 01.04.1995 sätestab kehtiva KodS § 2 lg 1 uuesti mitmikkodakondsuse keelu.

Vastustaja leiab, et Eesti Vabariigi järjepidevusest lähtudes ei saanud ülemnõukogu otsusega muuta varem kehtinud seadust, kuna ülemnõukogu ei vastanud seadusandja nõuetele. Ülemnõukogu otsuse eesmärgiks on kaitsta sünniga, mitte naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse omandanuid.

Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ülemnõukogu otsuseid ei saa käsitleda seadusandja antavate seadustega samaväärselt. De facto toimis Ülemnõukogu seadusandjana (vt http://pohiseadus.ee/ptk-4/), mida tagantjärele legitimeeriti ka rahvahääletusel põhiseaduse rakendamise seaduse § 1 lg-tega 2 ja 3. Ka Riigikohus on korduvalt käsitlenud ülemnõukogu otsuseid seadusandja aktidena võrdväärsena (vt nt Riigikohtu 21.12.1994 otsus nr III-4/A-10/94, 23.11.1998 otsus nr 3-4-1-8-98, 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, 27.06.2005 otsus nr 3-4-1-2-05). Ka Riigikogus 19.01.1995 toimunud KodS kolmandal lugemisel leidis juhtivkomisjoni juht Mart Nutt, et kõik, mis on vastavalt Ülemnõukogu poolt taasjõustatud kodakondsuse seaduse ja rakendusotsuse alusel toimunud, on jõus1. Seega lähtus uue KodS andmisel ka Riigikogu ise sellest, et Ülemnõukogu otsused on seadusandliku jõu poolt antud.

Võib möönda, et ülemnõukogu otsuse punkti 4 eesmärgiks võis olla muu hulgas kaitsta sünnilt Eesti kodanikke, kes olid okupatsiooniperioodi jooksul omandanud ka teise kodakondsuse. Samas ei saa kehtestatud sätet tõlgendada üksnes õigusakti andja tahtest lähtudes, kui sätte enda sõnastus seda ei toeta (vt Riigikohtu 23.02.2009 otsuse nr 3-4-1-18-08 p 17). Ülemnõukogu otsuse punkt 4

1 http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=790502640#pk1900002158

5(7) ei piira KKS § 1 lg 2 kohaldamist üksnes enne otsuse vastuvõtmist topeltkodakondsuse saanud sünnilt Eesti kodanike suhtes, vaid kõigi Eesti kodanike suhtes, kes on saanud topeltkodakondsuse (ükskõik kas naturalisatsiooni korras või sünniga) enne otsuse vastuvõtmist. Seadusandja tahtest õigusakti andmisel on ühe tõlgendusargumendina võimalik lähtuda vaid siis, kui sätte alusel on võimalikud erinevad tõlgendused. Ülemnõukogu otsuse punkt 4 on oma sõnastuselt piisavalt selge, et sätte tähenduse piiramine akti andja hüpoteetilise tahte alusel üksnes sünniga Eesti kodakondsuse omandatuile ei oleks kooskõlas õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega.

Kohus ei nõustu samuti sellega, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega asusid õigusjõusse kõik kuni 16.06.1940 kehtinud seadused tolleaegses redaktsioonis. Tallinna Ringkonnakohus leidis 13.04.2012 otsuses nr 3-10-2885 omandisuhete korraldamise kohta leidnud, et taastatud Eesti Vabariigil oli lai kaalutlusõigus, kuidas korraldada omandisuhteid ja Eesti Vabariigi okupeerimisel äravõetud vara tagastamine või senistele kasutajate omandisse andmine (erastamine). Kohus leiab, et samasugune lai kaalutlusõigus oli riigil ka kodanikkonna kujundamisel, arvestades 50 aastast okupatsiooniperioodi ja sellega kaasnenud ühiskondlike muudatusi. Seetõttu ongi Eesti taasiseseisvumise järgselt seadusandliku jõuga poolt uuesti otsustatud, kas kohaldada kuni 16.06.1940 kehtinud sätteid või lähtuda näiteks okupatsiooniaegsetest sätetest (Eesti NSV tsiviilkoodeks). Igal juhul nõudis õigusakti uuesti jõustamine ka vastavat otsust. Isegi, kui jaatada, et ajavahemikul 20.08.1991-26.02.1992 kehtis KKS, on kaebaja kodakondsus selgesõnaliselt taastatud hilisema seadusandliku akti – 26.02.1992 ülemnõukogu otsusega.

8. Vastustaja on seisukohal, et kaebajalt Eesti kodakondsuse äravõtmine on kehtiva KodS-ga kooskõlas.

Kehtiv KodS ei sisalda rakendussätteid selle kohta, kuidas tuleks toimida Eesti kodanikega, kes on saanud topeltkodakondsuse enne KodS kehtima hakkamist. Õiguse üldpõhimõtte kohaselt hakkavad seadusest tulenevad käsud ja keelud kehtima seaduse jõustumisest ning seadustel ei tohi olla tagasiulatuvat jõudu (Riigikohtu 30.09.1994 otsus nr III-4/A-5/94). Ilma selgesõnalise normita ei saa kohtu hinnangul seadusele tagasiulatuvat mõju anda. Seega kehtib Eesti kodanikule topeltkodakondsuse keeld ülemnõukogu otsuse punkti 4 kohaselt alates sama otsuse vastuvõtmisest 26.02.1992. Nende Eesti kodanike, kes omandasid topeltkodakondsuse enne ülemnõukogu otsuse vastuvõtmist, õiguslikku olukorda ei ole KodS-s soovitud reguleerida. Sama kinnitavad ka KodS teisel ja kolmandal lugemisel Riigikogus juhtivkomisjoni esimehe Mart Nuti antud selgitused:

- Ka seda küsimust me arutasime õiguskantsleriga. On täiesti selge, et tagasiulatuvat jõudu ühelegi seadusesättele anda ei saa. See tähendab, et inimesed, kes praegusel hetkel faktiliselt on mitmekordses kodakondsuses, mitmekordsesse kodakondsusesse ka jäävad ja me saame mitmekordset kodakondsust vältida ainult tulevikus.2

- Juhtivkomisjon konsulteeris sellesama küsimuse üle väga põhjalikult õiguskantsleriga, sest mitme juhtivkomisjoni liikme arvates on see põhimõtteliselt igati asjalik lahendus. Kuid küsimus on selles, et see annab sisuliselt tagasiulatuva jõu. See võtab ära inimestelt õigused, mis neil praegu on. Õiguskantsleri väite kohaselt on selline säte põhiseadusega vastuolus ja selle sissejätmine on vaieldamatult põhjuseks, et see seadus ei jõustu. (samas)

- Ühe probleemi tõstatas mõne päeva eest Riigikogu liige härra Roosaare. Nimelt pakkus ta välja idee, et me fikseeriksime selgelt, et käesoleval seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kuid juristid on seisukohal, et see on täiesti tarbetu lisand, sest kontinentaalõigussüsteemis ei ole seadusel tagasiulatuvat jõudu, kui mõni säte ei fikseeri teisiti. Mina selles valdkonnas probleeme ei näe ja mulle tundub, et niisugused hirmud on asjatud. (kolmandal lugemisel)

- Olen sellel teemal vestelnud nii õiguskantsleri ametkonna kui ka riigikohtunik Jüri Põlluga. Seda saab tõlgendada siiski ainult ühte moodi. Tagasiulatuvalt saab see tõepoolest kehtida inimeste puhul, kui see tegu on avastatud. Kuid käesoleval seadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole. See tähendab seda, et käesolev seadus saab kehtida ainult sellest hetkest, millal seadus vastu võetakse. (kolmandal lugemisel)

2 http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=787406460#pk1900002101

6(7)

Eeltoodust tuleneb, et KodS reguleerib üksnes edasiulatuvalt, KodS kehtivuse ajal topeltkodakondsuse saanud isikutelt kodakondsuse äravõtmist. Kuna kaebaja on omandanud topeltkodakondsuse selle omandamise ajal kehtiva õigusaktiga – ülemnõukogu otsusega kooskõlas, ei ole kehtiva KodS alusel lubatav kaebajalt tagantjärele Eesti kodakondsust ära võtta. Kuna kaebajalt kodakondsuse äravõtmine on õigusaktidega vastuolus, puudub ka õiguslik alus kaebaja passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamiseks, sest kaebaja on jätkuvalt Eesti Vabariigi kodanik. Seega on vastustaja otsused nii kodakondsuse kui ka isikutunnistuse äravõtmisel õigusvastased ja tuleb tühistada.

9. Kuna kehtiv KodS ei võimalda võtta ära tagasiulatuvalt enne seaduse jõustumist ja enne ülemnõukogu otsuse vastuvõtmist omandatud topeltkodakondsust, ei ole õiguspärase ootuse sisuline kontrollimine käesolevas asjas vajalik. Kohus nõustub õiguspärase ootuse osas täielikult kaebaja väidetega (kaebuse punkt 2.3) ega korda neid. Samale seisukohale on asunud ka õiguskantsler 12.11.2013 soovitustes õiguspärase ja hea halduse tava järgimiseks nr 6-1/121642/1304794,7- 4/13141571304793 punktides 14-24. Kokkuvõttes ei esine tungivat avalikku huvi kaebaja õiguspärase ootuse riivamiseks, mis kaaluks üles kaebaja õiguspärast ootust säilitada Eesti Vabariigi kodakondsus.

10. Poolte vahel on esmalt vaidlus selle üle, kas vastustaja oli pädev kaebajalt kodakondsust ära võtma. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. HKMS § 41 lg 4 alusel võib kohus haldusakti tühisuse teha kindlaks ka tühistamiskaebuse alusel. Riigikohus on leidnud, et tühisuse tuvastamine on võimalik üksnes siis, kui tühisuse alus on ilmselge (07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03).

KodS § 29 seob valitsusasutuse poolt kodakondsuse kaotanuks lugemise mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Riigikogus märkis Mart Nutt KodS kolmandal lugemisel järgmist: „Eesti kodakondsust ei saa selle alusel ära võtta, et inimene on sündinud mõne teise riigi kodakondsuses. Olukord on teistsugune, kui inimene teadlikult võtab endale teise riigi kodakondsuse. Kujutagem ette, et näiteks härra Roosaare läheb Vene saatkonda ja võtab endale Venemaa kodakondsuse. Siis on see vabatahtlik akt, mille puhul inimene teab, mida see endaga kaasa toob. Iga vabatahtlik akt peab toimuma kooskõlas Eesti seadustega. Kui Eesti seadus ei võimalda mitmekordset kodakondsust, siis vabatahtlik akt mõne teise riigi kodakondsuse vastuvõtmiseks tähendab Eesti kodakondsusest loobumist.“

Seega oli seadusandja tahteks, et KodS § 29 kohaldataks üksnes juhul, kui isik oma tegevusega on muu riigi kodakondsuse vastu võtnud. Arvestades Venemaa Föderatsiooni 1991. aasta kodakondsuse seaduse § 13 lg-s 1 sätestatut, ei olnud kaebajal vaja teha Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse vastuvõtmiseks ühtegi toimingut, vaid see omistati talle automaatselt sissekirjutuse alusel. Asjaolu, et kaebaja ei olnud aktiivne kodakondsusest loobumisel, ei muuda teda kodakondsuse vastuvõtmisel aktiivseks. Kaebaja ei ole avaldanud ka soovi Eesti kodakondsusest loobumiseks, mille menetluskorda reguleerib muuhulgas kattuvalt ka KodS §-d 23-27. Sisuliselt välistab ülemnõukogu otsuse punkt 4 KodS §-s 29 nimetatud aluse – Eesti kodakondsusest loobumine mõne muu riigi kodakondsuse kasuks – kohaldamise, kui isik sai muu riigi kodakondsuse enne, kui isik loeti ülemnõukogu otsusega tagantjärele Eesti Vabariigi kodanikuks.

Kuna täidetud ei ole KodS §-s 29 loetletud Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuse poolt kodakondsuse kaotanuks lugemise eeldused, oleks pidanud kaebaja kodakondsuse äravõtmi-

3 http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/soovitus-enne-taasiseseisvumist-omandatudtopeltkodakondsuse-oigusparane-ootus

7(7) se otsustama Vabariigi Valitsus KodS § 28 lg 1 p 5 alusel, mis sätestab, et Eesti kodakondsus võetakse ära Vabariigi Valitsuse korraldusega isikult, kes on mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest. Nimetatud sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kas isik on olnud muu riigi kodakondsuse omandamisel aktiivne ja millisel ajal on kumbki kodakondsus omandatud, välja arvatud ülemnõukogu otsusest tulenev piirang. Kuna kaebaja kodakondsuse kaotamise otsustas haldusorgan, kelle pädevuses see küsimus ei ole, kuid nimetatud puudus ei ole ilmselge, tuleb Politseija Piirivalveameti 11.04.2014 otsus nr 15.2-6/206 tühistada ka pädevuse puudumise tõttu. Kuna kodakondsuse kaotanuks lugemise otsus on õigusvastane, on õigusvastane ka 15.04.2014 otsus nr 15.2-9/110-1 kaebaja passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise kohta, sest kaebaja on jätkuvalt Eesti Vabariigi kodanik.

11. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab vaidlustatud haldusaktid. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 2340 eurot, millest 30 eurot on kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv. Seega on õigusabikulud kokku 2310 eurot. Kulude kandmine on tõendatud (tl 144- 146). Arvestades haldusasja keerukust, on õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud. Seetõttu tuleb menetluskulud vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos

Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2015 a. kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta Tallinna Halduskohtu 14. juuli 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50605 põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Halduskohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata. 3. Mõista Politseija Piirivalveametilt A.Ü.e kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1914 (üks tuhat üheksasada neliteist) eurot. Politseija Piirivalveameti võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets