3-10-2772/70 · 3-10-2772/70 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2014, Tallinn Haldusasja number 3-10-2772 Haldusasi U.R.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k „Endise xxx maaüksuse maa osaline mittetagastamine“ tekitatud varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks summas 1 089 506 020 krooni (69 632 125,83 eurot) Menetlusosalised Kaebuse esitaja: U.R. Esindajad: vandeadvokaat Mikk Lõhmus ja advokaat Merli Paddar Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus

RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotlus enda asendamiseks eriõigusjärgluse korras J.P.’ega. 2. Jätta U.R.’i kaebus läbi vaatamata. 3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. 4. Sekretäril saata määrus menetlusosalistele ning J.P.’e esindajatele. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruskaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu.

ASJAOLUD 1. Tallinna Halduskohtu menetluses on U.R.’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k „Endise xxx maaüksuse maa osaline mittetagastamine“ tekitatud varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks summas 1 089 506 020 krooni (69 632 125,83 eurot). 2. 17.01.2014 määruses märkis kohus, et varalise kahju hüvitamise lõplikku suurust ei ole võimalik hetkel lõplikult kindlaks määrata enne, kui on selge kas ja millises osas endise „xxx“ maaüksuse 130 816 m2 maast tagastatakse ja/või jäetakse tagastamata ning milline on vastava kompensatsiooni suurus. Sellest tulenevalt palus kohus vastustajal esitada kohtule täpne teave, millises menetlusstaadiumis on endise „xxx“ maaüksuse 130 816 m2 maa tagastamise menetlus. Samuti tuli menetlusosalistel teatada oma seisukoht menetluse peatamise suhtes. Lisaks märkis kohus, et kaebajal tuleb oma nõuet täpsustada. 3. 20.01.2014 saabus kohtule vastustaja seisukoht, milles märgitakse, et lahendamata on 130 816 m2 maa tagastamine ja kompenseerimine. See koosneb:

2 - X tn x maaüksusest pindalaga 1542 m2, mille tagastamine osas on Tallinna Linnavaraamet esitanud toimiku 11.09.2013 Harju Maavalitsusse ning 09.10.2013 on esitatud katastris registreerimiseks. Maa-Ameti kaardiserveris oleva teabe kohasel on katastriüksus 08.01.2014 registreeritud. - Mõigu poldri alla jäänud maast pindalaga 129 274 m2, mille mittetagastamine ja kompenseerimine on menetluses, kuna maal asuvad X mnt x aadressiga AS-le Tallinna Vesi kuuluvad ehitised, mille teenindamiseks on määratud vajalik maa ostueesõigusega erastamiseks (pindala 164 394 m2).

Mõigu poldri aluse ja teenindamiseks vajaliku maa määras Tallinna Linnavalitsus 04.04.2012 korraldusega nr 461-k. Korralduse tühistamiseks esitas U.R. kaebuse, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 25.09.2012 otsusega rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud.

Harju Maavanema 03.09.2013 korraldusega nr 1-1/1532-k „Tallinna linnas Kesklinna linnaosas X mnt x maa ostueesõigusega erastamine juriidilisele isikule“ erastati Aktsiaseltsile Tallinna Vesi, registrikood xxxxxxxx, asukoht xxx, Tallinn, ostueesõigusega maa, asukohaga Harju maakond, Tallinna linn, Kesklinna linnaosa, X mnt x, katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx ja suurusega 164 394 m2 ning sihtotstarbega tootmismaa 100%.

Ostueesõigusega erastatav maa hõlmas ka Saluoja 83 maaüksusest 129 274 m2. Kompensatsiooni U. R.’ile selle maa eest määratud veel ei ole.

Seega on kaebaja tagastamisküsimus sisuliselt lahendatud, jäänud on vaid kompenseerimisküsimus.

Vastustaja on arvamusel, et käesoleval hetkel menetluse peatamine ei ole asjakohane.

4. 22.01.2014 saabus kohtule teade nõudeõiguse loovutamise kohta kaebuse esitaja U.R.’i poolt J.P.’ele ja teade kaebaja asendamise kohta ning kaebuse esitaja seisukoht seoses Tallinna Halduskohtu 17.01.2014 määruses esitatud kohtunõudega. Kaebaja teatab, et 27.12.2013 sõlmisid K. R., U.R. ja J. P., kes on Eesti Vabariigi kodanik, maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutasid K. ja U.R. X tn xa ja X mnt x asuva maa tagastamise nõudeõiguse J.P.’ele (tl 206-209 pöördel) Maareformi seaduse § 191 lg 1 p 5 alusel. Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 30 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et vaidlusega seotud eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Eseme võõrandamine pärast kaebuse esitamist ei anna iseseisvat alust jätta kaebus rahuldamata. Õigusjärglane võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul astuda menetlusse õiguseelneja asemel, kui õiguseelneja sellega nõustub, samuti kui kohtuotsus ei saaks kohtu hinnangul ilmselgelt enam mõjutada õiguseelneja õigusi. Õigusjärglase suhtes kehtivad kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need kehtiksid tema õiguseelneja suhtes. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes HKMS § 30 lg-le 1 ja 2 astub J.P. menetlusse U.R.’i asemel. Advokaadid Mikk Lõhmus ja Merli Paddar kinnitavad esindusõiguse olemasolu nii endise kaebuse esitaja U.R.’i kui ka J.P.’e esindamiseks käesolevas kohtuasjas. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et maa tagastamise küsimus xxx maaüksuse osas ei ole veel lõplikult lahendatud, kuna kaebuse esitaja kavatseb vaidlustada Harju Maavanema 03.09.2013 korralduse seaduses ettenähtud 30 kalendripäeva jooksul alates kaebajale haldusakti teatavaks tegemist ehk alates 20.01.2014. Ühtlasi on veel ebaselge ja lahendamata xxx maaüksuse osas maaüksuste pindala ja maaüksuste koosseis.

3 Nimelt kaebuse esitaja peab vajalikuks kohtule rõhutada ka asjaolu, et ta taotleb jätkuvalt peale X mnt x maaüksuse ka X tn xa ja X tn x maaüksuse tagastamist. X tn xa osas on vastustaja asunud seisukohale, et justkui oleks õigustatud subjektidele X tn xa maaüksus juba varasemalt kompenseeritud. Eeltoodud seisukoht nähtub ka vastustaja poolt Tallinna Halduskohtule käesolevas kohtumenetluses 20.01.2014 esitatud vastuses, milles vastustaja leiab, et jätkuvalt on lahendamata 130 816 m2 maa tagastamine ja kompenseerimine, mis koosneb X tn x maaüksusest pindalaga 1542 m2 ja Mõigu poldri alla jäänud maast pindalaga 129 274 m2 (X mnt x). X tn xa maaüksust antud nimekirjas vastustaja ei ole loetlenud. Ühtegi tõendit, et kaebajale oleks just X tn xa maa kompenseeritud ja kaebaja oleks X tn xa maa eest kompensatsiooni ka vastu võtnud, ei ole linnavalitsus, maavanem ega Rahandusministeerium esitanud. Kaebajale ei ole kompenseeritud X tn xa maaüksust pindalaga 274 m2. Kõikidele eeltoodud asjaoludele on kaebuse esitaja viidanud ka pooleliolevas kohtuasjas nr 3-12-2238. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtumenetlus haldusasjas nr 3-10-2772 tuleb peatada kuni maa tagastamistaotluse lahendamiseni haldusmenetluses või kuni jõustunud kohtulahendini seoses kaebuse esitaja poolt esitatava kaebusega Harju Maavanema 03.09.2013 korralduse peale. 5. 25.04.2014 teatas vastustaja kohtule, et ei vaidle vastu kaebaja taotlusele eriõigusjärgluse korras U.R.’i asendamisele J.P.’ega. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja eriõigusjärgluse korras asendamise taotluse lahendamine 6. HKMS § 30 lg 1 sätestab, et vaidlusega seotud eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Eseme võõrandamine pärast kaebuse esitamist ei anna iseseisvat alust jätta kaebus rahuldamata. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib õigusjärglane käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul astuda menetlusse õiguseelneja asemel, kui õiguseelneja sellega nõustub, samuti kui kohtuotsus ei saaks kohtu hinnangul ilmselgelt enam mõjutada õiguseelneja õigusi. Õigusjärglase suhtes kehtivad kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need kehtiksid tema õiguseelneja suhtes. Viidatud sätestest tulenevalt tuleb eriõigusjärgluse korral kohtul kontrollida, kas esmeme või õiguse võõrandamise korral on kõrvaldatud õiguseelneja õiguste rikkumine ning kas see rikub õigusjärglase õigusi. Kui õigusjärgalse õigusi ei ole riktud, siis tema astumine menetlusse ei ole põhjendatud. Sellisel juhul ei tule teda kaasata menetlusse ka kolmanda isikuna. 7. 22.01.2014 on kaebuse esitaja U. R. esitanud koos J.P.’ega (isikukood: xxxxxxxxxx) kohtule ühise taotluse, milles teatatakse, et U. R. on loovutanud Tallinna linnas Kesklinna linnaosas X tn xa ja X mnt x asuva maa tagastamise nõudeõiguse vastavalt lisatud lepingule (tl 206-209 pöördel). Eeltoodust tulenevalt ning tuginedes HKMS § 30 lg 1 ja 2 leiab J. P., et tema astub käesoleva haldusasja menetlusse U. R.’i asemel. 8. Kohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 8.1. Käesolevas asjas on menetluses järgmine nõue: U. R.’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k „Endise xxx maaüksuse maa osaline mittetagastamine“ tekitatud varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks summas 1 089 506 020 krooni (69 632 125,83 eurot). Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on menetlus lõppenud ning vastav määrus on jõustunud 03.02.2014. 8.2. Halduskohtusse pöördumise õigust reguleerib HKMS § 44 lg 1, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtu poole pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.

4 Kohtule esitatud nõude loovutamise lepingust (vt tl 206-209 pöördel) nähtub esmalt, et U. R. on loovutanud J.P.’le Tallinna linnas Kesklinna linnaosas X tn xa ja X mnt x asuva maa tagastamise nõudeõiguse, mitte kahju hüvitamise nõuet. Samas ei saaks kohtu arvates käesolevas asjas menetluses olevat kahju hüvitamise nõuet üldse loovutada. Nimetatud seisukohta on Tallinna Ringkonnakohus avaldanud korduvalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2006 otsus nr 3-04-318; 08.07.2011 lahend nr 3-11-1463; 11.04.2011 määrus nr 3-11-47). Kõikides viidatud lahendites on väljendatud seisukohta, et avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude loovutamine ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik. Ilma seaduses selgelt sätestatud normita ei saa avalik-õiguslikke nõudeid loovutada. Viited eraõiguse sätetele ei ole asjakohased, sest need reguleerivad nõuete loovutamist üksnes eraõiguslikes suhetes ega ole laiendatavad avalik-õiguslikele suhetele. Vastupidist ei tulene ka RVastS § 7 lg-st 4, sest eraõiguses nõuete loovutamist käsitlevad sätted ei kuulu eraõiguse kahju hüvitamise sätete alla. Eraõiguse sätete alusel on üldises korras loovutatavad üksnes sellised kahju hüvitamise nõuded, mis tulenevad avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju tekitamisest eraõiguslikes suhetes (RVastS § 1 lg 3). Eeltoodust saab kohtu arvates järeldada ka seda, et vaidlusega seotud eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine ei too automaatselt kaasa kaebaja asendamist eriõigusjärgluse korras ning seda eriti kahju hüvitamise nõuete puhul, mis on otseselt seotud isiku subjektiivsete õiguste rikkumisega. 8.3. Maareformi seaduse § 5 lg 1 p 4 sätestab, et maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda isikutel, kellele on nõudeõigus loovutatud või kes on selle pärinud käesoleva seaduse §-de 191 ja 192 alusel. Seega ei tulene ka maareformiseadusest erikorda, millisel juhul läheks koos maa tagastamise või kompenseerimise nõudega üle nõudeõiguse saajale õigus nõuda lisaks kahju hüvitamist või muud sellist. Seega saab J. P. nõuda üksnes talle loovutatud nõudeõiguse alusel, kas maa tagastamist või kompenseerimist ning vaidlustada sellega seotud otsuseid. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all aga kumbki nimetatud küsimustest. 8.4. Asjaolu, et isiku subjektiivsete õiguste rikkumise olulisust avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise puhul on oluline arvestada võib selgelt välja lugeda ka seadusandja tahtest. (Vt näiteks ka Riigikogu menetluses olev riigivastutuse seaduse eelnõu (7 SE). Eelnõu § 2 lg 2 näeb ette, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on lubatud loovutada sama paragrahvi lg 1 p-des 6 ja 7 nimetatud nõudeid (kahju hüvitamise nõue ning avalik-õiguslikus suhtes alusetult saadud asja või raha tagastamise nõue), kui vastasel korral jääksid isiku õigused kaitseta. Nõude loovutamisele kohaldatakse eraõiguses sätestatud nõude loovutamise piiranguid. Ka kõnealuse eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, et riigivastutuse üheks olulisemaks põhimõtteks on subjektiivse õiguse rikkumine, mistõttu on eelkõige põhjendatud avaliku võimu poolse tegevusega tekitatud kahju hüvitamine tegelikule kahju kannatanule, mitte kannatanult nõude omandanud kolmandale isikule, ning peetakse riigivastutusnõuete loovutamist lubatavaks erandlikel juhtudel, kus isiku põhiõigused võivad üles kaaluda riigi eesmärgi hüvitada kahju üksnes kannatanule, ja vajalikuks olukorras, kus isikul endal puuduvad reaalsed võimalused oma õigusi kohtus kaitsta. Seletuskirjas leitakse, et loovutamise lubatavuse puhul tuleb iga kord omavahel kaaluda avalikku huvi ja seda, millisel määral võib nõude loovutamata jätmine isiku õigusi kahjustada. 8.5. Kohus leiabki antud juhul lähtudes asjaolust, et U.R. on loovutanud J.P.’ele maa tagastamise nõudeõiguse ning, et Lepingu p 2.1. kohaselt kuulub lepingu punktis 1.1. nimetatud maa tagastamise nõudeõigus Loovutuse Saajale, siis on J. P. teadlikult omandanud nõudeõiguse üksnes maa tagastamisele või kompenseerimisele, mitte kahju nõudele, mille on käesolevas asjas esitanud kohtule U.R.. Lisaks kinnitab J.P., et on teadlik lepingu eseme suhtes algatud kõigist kohtuvaidlustest ning ei oma selles osas Loovutajale mingeid nõudeid ega pretensioone (vt lepingu p 1.3.1. tl 208 pöördel).

5 Eeltoodust tulenevalt ei saa Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korraldus nr 1804-k, millega väidetavalt U.R.’ile on kahju tekitatud kuidagi rikkuda J.P.e õigusi ega olla kahju hüvitamise aluseks J.P.e suhtes, kuna ta oli vastavast korraldusest nõude omandamisel teadlik. 8.6. Samuti tuleb arvetada sellega nagu ka U.R. ja J.P. oma 22.01.2014 menetlusdokumendis kinnitavad, et käesolevaks ajaks ei ole maa tagastamise/tagastamata jätmise ning kompenseerimise küsimus xxx maaüksuse osas veel lõplikult lahendatud. Seega J.P.’ele, kes omandas vastava nõudeõiguse 27.12.2013 ei saa olla käesolevaks ajaks mingit kahju tekkinud. Peale seda kui Lepingu esemeks oleva maa tagastamise/tagastamata jätmise ning kompenseerimise küsimus on lahendatud ning juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused, saab J. P. esitada iseseisva kaebuse enda subjektiivsete õiguste kaitseks. 8.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta U. R.’i ja J. P.’e taotlus kaebaja asendamiseks eriõigusjärgluse korras rahuldamata. Kuna käesolevas vaidlus ei saa puudutada mistahes J.P.’e õigusi või kohustusi, siis ei ole põhjendatud ka tema kaasamine menetlusse kolmanda isikuna (vt HKMS § 30 lg 3 ning HKMS § 20). Kaebuse läbivaatamata jätmine 9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud ning p 2 kohaselt kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus leiab, et kaebus tuleb kaebuse esitajale tagatada HKMS § 151 lg 2 p 1 ning HKMS § 121 lg 2 p 1 ning p 2 alusel, kuna kaebuse esitajal puudub kaebeõigus ning esitatud kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Viidatud sättest tuleneb põhimõte, et kaebuse esitajal peab olema isiklik puutumus vastava haldusakti või toiminguga, mis väljendub õiguste riives, tegemist peab olema isikule kuuluva subjektiivse avaliku õigusega ning kolmandaks peab kaebus olema selle õiguse kaitseks sobiv. Riigikohtu kohtupraktikas on leitud, et kohtul on kohustus haldusasja menetleda juba siis kui ta möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel (vt RKHKm 3-3-1- 9-08, p 15). See tähendab, et isikul on kaebeõigus siis kui kaebuses väidetud õigusrikkumist ei saa välistada. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja leidnud, et varalise kahju hüvitamise nõudes märgitud kahju seisneb eelkõige järgmises: a) otsene varaline kahju – käesolevaks ajaks kaebuse esitaja taotluse alusel tagastamata maa turuväärtus, millest on maha arvatud õigustatud subjektidele määratav kompensatsioon; b) saamata jäänud tulu: 1) VÕS § 1027 ja 1054 alusel hüvitus aluseta rikastumise sätete alusel 2001-2008 aasta eest kogusummas 22 068 110 AS Tallinna Vesi ja Tallinna linna vahel 22.06.2001 sõlmitud lepingu p 7.1. alusel. Varaline kahju on kaebuse kohaselt tekitatud kaebajale Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k „Endise xxx maaüksuse maa osaline mittetagastamine.“ Kohtule esitatud andmetest nähtub, et kaebuse esitaja on vaidlustanud Tallinna Halduskohtus Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korralduse nr 1804-k „Endise xxx maaüksuse maa osaline mittetagastamine“ tühistamiskaebusega (haldusasi nr 3-09-1431). Tallinna Halduskohtu 26.10.2010 kohtuotsusega on kohus rahuldanud U. R.’i kaebus osaliselt ning tühistanud muuhulgas Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korralduse nr 1804-k ning teinud Tallinna

6 Linnavalitsusele ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 17.06.2011 otsusega Tallinna Halduskohtu 26.10.2010 otsuse haldusasjas nr 3-09-1431 muutmata. Vastavad otsused on jõustunud. Vastustaja on kohtule 15.04.2013 teatanud, et Endise „xxx“ maaüksuse pindala oli kokku 246 100 m2. Sellest on tagastatud 8 maaüksust kogupindalaga 16 413 m2. Endisest kinnistust on kompenseeritud kokku 98 871 m2 maad. Lahendamata on seniajani 130 816 m2 maa tagastamine ja kompenseerimine – sh 129 274 m2 Mõigu poldri alla jäänud maa-ala ning 1542 m2 X tn x maaüksus. Lisaks on kaebaja märkinud, et lahendamata on kaebaja taotlus ka X tn xa osas (maaüksus 274 m2). Kaebaja leiab, et talle on varalist kahju tekitatud sisuliselt esiteks 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k (millega otsustati mitte tagastada endise kinnistu nr 89 maad pindalaga 129 264 m2 ning alustati selles osas maa kompenseerimise menetlust U. R.’ile ja K. R.’ile). See korraldus on käesolevaks ajaks kohtu poolt tühistatud ja selles tehtud ettekirjutust asi uuesti otsustada ei ole käesolevaks ajaks kohtule esitatud andmete põhjal veel täidetud. Sellest asjaolust tulenevalt leiab kohus nagu ta märkis ka oma 17.01.2014 määruses, et varalise kahju hüvitamise nõue on kohtule esitatud põhimõtteliselt ennatlikult (kuna kohus ei saa varalise kahju hüvitamise nõuet lahendada enne kui maade tagastamise/tagastamata ning kompenseerimise küsimus on lõplikult lahendatud). Nimelt tuleb kohtul kahjunõude lahendamisel arvestada ka sellega, et kaebajal on endiselt võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid, et vältida temale õigusvastaselt maa tagastamata jätmisega kahju tekkimist. Sarnaselt Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korralduse nr 1807-k vaidlustamisele, on kaebajal võimalik halduskohtus vaidlustada ka uus endise kinnistu nr 89 tagastamise avalduse osas vastu võetav haldusakt. Järelikult ei ole kaebajale varalist kahju, mille hüvitamist saaks nõuda RVastS alusel, veel tekkinud. Ka õiguskirjanduses on selgitanud, et isikule, kes on taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist tekitatakse kahju alles maa tagastamata jätmise korraldusega (vt Ene Andresen, Õppematerjal kohtunikele. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 66). Käesoleval juhul on vastav korraldus tühistatud ning sellest tulenevalt maa tagastamise haldusmenetlus alles pooleli. Järelikult ei saa olla kaebuse esitajale veel kahju üldse tekitatud, millest omakorda saab järeldada, et kahju hüvitamise nõue on kohtule esitatud ennatlikult. Kui analüüsida HKMS § 37 lg 2 p 4 ning RvastS § 7 lg 1, siis mõlemast viidatud sättest tuleneb, et üheks kahju hüvitamise nõude eelduseks on kahju tekitamine. Käesoleval juhul ei saa tema poolt väidetavat varalist kahju veel U. R.’ile olla tekkinud. Samuti ei ole käesolevas olukorras, kus U. R. on võõrandanud maa tagastamise nõudeõiguse tasu eest ja vabatahtlikult, talle sellel alusel enam tulevikus kahju tekkida, sest isegi maa õigusvastase tagastamata jätmise puhul, ei kuulu subjektiivne nõudeõigus maa tagastamisele enam temale. Kuivõrd eelpool tuvastatud asjaoludest nähtub, et käesoleval juhul ei ole kaebajale kahju veel üldse tekkinud ja see ei saa ka tulevikus talle tekkida, siis ei ole ka esitatud kaebus lubatav. Varalise kahju nõude puhul on käesoleval juhul oluline ka küsimus, mis ulatuses kaebaja seda üldse nõuda saab, sest juhul, kui maa mittetagastamise lõplik otsus osutub kasvõi osaliselt õiguspäraseks, muutub koheselt ka kahjuarvestus, sest kaebaja kaebus on hetkel üles ehitatud eeldusele, et maa mittetagastamine on kogu ulatuses õigusvastane. Samas on Tallinna Halduskohus tühistanud haldusasjas nr 3-09-1431 Tallinna Linnavalitsuse 03.06.2009 korralduse seetõttu, et korraldusest ei nähtunud põhjused, miks määrati Mõigu poldritiigi ja X mnt x pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa hulka ka X mnt ja Mõigu poldritiigi vaheline maa ning X tee tänava ja Mõigu poldritiigi vaheline maa. Tallinna Halduskohus heitis Tallinna Linnavalitsusele ette üksnes korralduse osalist motiveerimatust ega kohustanud Tallinna Linnavalitsust koostama uut krundi piiride kulgemise ettepanekut. Kohus oli seisukohal, et X mnt

7 x asuvad AS-ile Tallinna Vesi kuuluvad ehitised – Mõigu polder ja pumbamaja, mille juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine ning selle ostueesõigusega erastamine on iseenesest õigustatud. Kohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid, et Mõigu poldritiik on tekkinud inimtegevuse tulemusena ja seda tuleb käsitleda rajatisena. Samuti leidis kohus, et Mõigu poldritiigi näol on tegemist maapinnaga kohtkindlalt ühendatud tervikliku asjaga, mis on projekteeritud ja ehitatud kindlal eesmärgil ning sellisena oma ülesannet ka täidab. Kohus leidis ka, et Mõigu poldritiiki ei saa pidada ühelgi juhul rajatiseks, mis tagastatava maa otstarbekohast kasutamist ei takista, kuna ta ei ole tehnorajatis MaaRS § 6 lg 31. Samadele seisukohtadele tugines ka Tallinna Halduskohus oma 25.09.2012 lahendis nr 3-12-760. Seega on juba jõustunud kohtuotsustega ümber lükatud kaebuse esitaja enamus väited, miks talle maa tagastamata jätmine on õigusvastane. Arvestades kõike eeltoodut leiab kohus, et vaidlusaluse maa tagastamise nõudeõiguse omanikul tuleb kõigepealt ära oodata haldusmenetluse tulemus, seejärel kasutada ära esmased õiguskaitsevahendid ning alles siis saab esitada põhjendatud varalise kahju hüvitamise nõude. Seda muidugi eeldusel, et haldusmenetluses vastuvõetav haldusakt on õigusvastane. Lisaks selgitab kohus, et antud juhul ei ole kohtu arvates võimalik lubada sisuliselt kohtule enne kahju tekkimist esitatud kaebust ka tuginedes VÕS § 127 lg 6 esimesele lausele (millele on kaebaja oma kaebuses osundanud viidates vastavale Riigikohtu lahendile (vt tl 6)), mille kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimelt eeldab ka viidatud sätte kohaldamine kahju tekkimise eelnevat kindlaks tegemise võimalikkust. Antud juhul ei ole käesoleval hetkel kahju tekkimist üldse veel kindlaks määrata, kuna lõplikku akti maa tagastamise või tagastamata jätmise kohta ei ole veel antud. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuna haldusmenetlus, mille tulemusest sõltub asjaolu, kas kaebajale sai kahju tekkida või mitte ei ole veel lõppenud, tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 151 lg 2 p 1 ning HKMS § 121 lg 2 p 1 ning p 2 alusel tagastada. 10. HKMS § 108 lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et kuivõrd kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmine ei ole üldjuhul põhjendatud (va juhul kui vaidlus väljub haldusorgani igapäevase töö raamest), siis tuleb ka käesoleval juhul jätta menetluskulud nende enda kanda. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna käesoleval juhul oli kaebaja riigilõivu tasumise kohutusest vabastatud ning kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, siis riigilõiv kaebajale tagastamisele ei kuulu. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik