3-14-50122/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50122 Haldusasi K.K. kaebus Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu 22. oktoobri 2013 otsuste tühistamise, stipendiumilepingute nr S05- 12/06936L ja S05-12/1016L muutmiseks kohustamise, stipendiumilepingute nr M-13/0345L ning M-09-13/0310L täitmiseks kohustamise, kaebaja õiguste edasise rikkumise keelamise ning Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu 9. septembri 2013 protokolli kantud otsuse tühistamise ja kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõudes või alternatiivselt Eesti Kultuurkapitali lepingu sõlmimiseks kohustamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja: K.K. Vastustaja: Eesti Kultuurkapital Esindaja: v.adv Anton Sigal RESOLUTSIOON 1. Keelduda K.K. 27. juuni 2014 menetlusdokumendi lisas esitatud tõendite vastuvõtmisest ning jätta tähelepanuta samas menetlusdokumendi osa "Kultuurkapitali stipendiumisaajate ebavõrdne kohtlemine". 2. Jätta rahuldamata K.K. 16. juuni 2014 menetlusdokumendis esitatud avaldus kaebuse täiendamiseks nõuetega kohustada Kultuurkapitali läbi vaatamata kaebaja poolt 20. veebruari 2014 ja 20. mai 2014 taotlusvoorudesse esitatud taotlused. Neid nõuded lahendatakse käesolevast kaebusest eraldi kaebusena. 3. Jätta K.K. kaebus rahuldamata. 4. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

2

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 11. augustil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD 1. 18. augustil 2012 esitas K.K. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalile taotluse 2400 euro suuruse stipendiumi saamiseks projektile „Kontserdid Monteverdi muusikast Pärnus, Tallinnas ja Narvas“ (kd I, tl. 30) ning 15. oktoobril 2012 allkirjastas K.K. Kultuurkapitaliga stipendiumilepingu nr S05-12/0693L (kd I, tl. 33), mille kohaselt maksis kultuurkapital talle eelnimetatud projekti jaoks välja 900 euro suuruse stipendiumi. Poolte kokkuleppel muudeti nimetatud lepingut stipendiumi kasutamise tähtaja osas (kd I, t. 39). 20. novembril 2012 esitas K.K. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitaile taotluse 2250 euro suuruse stipendiumi saamiseks projektile „Kontserdikava sopranile ja klaverile Tallinnas, Tartus ja Viljandis“ (kd I, tl. 60) ning 23. jaanuaril 2013 allkirjastas ta kultuurkapitaiga stipendiumilepingu nr S05-12/1016L (kd I tl. 64), mille kohaselt maksis kultuurkapital K.K.le eelnimetatud projekti jaoks välja 1200 euro suuruse stipendiumi. Stipendiumilepingute S05-12/0693L ja S05-12/1016L alusel eraldatud stipendiumite kasutamise kohta esitas K.K. Kultuurkapitalile aruanded vastavalt 19. juunil 2013 (kd I, tl. 42) ja 5. septembril 2013 (kd I, tl. 66). 2. 21. augustil 2013 esitas K.K. Kultuurkapitalile taotluse 7200 euro suuruse toetuse saamiseks projektile “Sopran-elektroonika 3 ettevalmistamine ja läbiviimine” (kd I, tl. 156). 7. oktoobril 2013 allkirjastas ta Kultuurkapitaliga lepingu nr M09-13/0345L (kd I, tl. 167) 270 euro suuruse stipendiumi kohta Pärnumaa ekspertgrupilt. 8. jaanuaril 2014 saatis Kultuurkapital K.K.le allkirjastamiseks lepingu nr S05-13/0684L projekti „Sopran-elektroonika 3 ettevalmistamine ja läbiviimine“ finantseerimiseks 2000 euro suuruse stipendiumiga (kd III, tl. 44). K.K. on edastanud Kultuurkapitalile 16. jaanuaril 2014 omapoolsed parandusettepanekud eelnimetatud lepingu kohta (kd III, tl. 49). 3. 1. oktoobri 2013 kirjas nr 4-10.11/0970 (kd I, tl 54) ning 8. oktoobri 2013 kirjas 4- 10.11/0997 (kd I, tl. 71) palus Kultuurkapital K.K.l stipendiumilepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L alusel välja makstud ning mittesihipäraselt kasutatud stipendiumi tagastamist. 7. oktoobril 2013 esitas K.K. Kultuurkapitalile taotlused (kd I tl. 56 ja 69) eelnimetatud stipendiumilepingute muutmiseks. 22. oktoobri 2013 koosolekul (kd I, tl. 59) otsustas kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu mitte nõustuda lepingu S05- 12/0693L muutmisega, ent aktsepteerida eelnimetatud lepingu alusel eraldatud stipendiumi aruandes esitatud kulusid 118,20 euro ulatuses ja mitte aktsepteerida neid 781,80 euro ulatuses. Samuti otsustas sihtkapitali nõukogu mitte nõustuda lepingu S05-12/1016L muutmisega. 4. K.K. esitas 8. novembril 2013 Kultuurkapitalile vaide, milles taotles stipendiumilepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L alusel makstud stipendiumide tagasinõudmise kohta

3 tehtud otsuste tühistamist. 10. detsembril 2013 tegi Kultuurkapitali juhataja kaks otsust, millega tagastas kaebajale vaide mõlemat lepingut puudutavas osas. 5. 24. oktoobril 2014 teatas Kultuurkapital kaebajale, et peatab kaebajaga sõlmitud lepingute nr M09-13/0345 ja M09-13/0175 alusel stipendiumite välja maksmise (kd I, tl. 178), seoses kaebaja võlgnevusega lepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L kohaselt tagastamisele kuuluvate summade eest. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 6. K.K. esitas 28. ja 31. jaanuaril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes a) Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu 22. oktoobri 2013 koosoleku protokolli punktides 2.1 ja 2.2 kajastuvate otsuste tühistamist ning Kultuurkapitali kohustamist kaebajaga sõlmitud lepingute nr S05-12/06936L ja S05-12/1016L muutmiseks kaebaja poolt 7. oktoobril 2013 esitatud lepingute muutmise avaldustes näidatud moel või alternatiivselt Kultuurkapitali kohustamist läbi vaatama kaebaja poolt 8. novembril 2013 esitatud vaie; b) Kultuurkapitali kohustamist täitma kaebajaga sõlmitud lepinguid M09-13/0345L ning M- 09-13/0310L ja maksma välja lepingutes nimetatud stipendiumisummad; c) Kultuurkapitali keelamist edaspidi kaebajale stipendiumide määramisest või välja maksmisest keeldumiseks põhjendusega, et kaebajal on Kultuurkapitali ees täitmata kohustusi, mis tulenevad lepingutest nr S05-12/1016L ja S05-12/0693L. d) Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu 9. septembri 2013 protokolli kantud otsuse tühistamist ja kaebaja 21. augusti 2013 taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamist või alternatiivselt helikunsti sihtkapitali nõukogu 9. septembri 2013 protokolli kantud otsuse alusel kaebajaga stipendiumilepingu sõlmimiseks kohustamist, arvestades kaebaja poolt 16. jaanuaril 2014 Kultuurkapitalile esitatud ettepanekutega. 7. Kaebaja on seisukohal, et ta on lepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L esemeks olevad stipendiumid sihipäraselt kasutanud ning Kultuurkapitali poolt esitatud tagastusnõuded pole põhjendatud. Kaebaja möönab, et stipendiumite määramise aluseks olnud taotlustes kajastatutega võrreldes need projektid realiseerimisel mõnevõrra muutusid, ent muutused olid ühelt poolt tingitud sellest, et Kultuurkapitali poolt eraldatud stipendiumid olid taotletust väiksemad ning teiseks ei luba need muudatused sisuliselt väita, et stipendiumeid kasutati mittesihipäraselt. Kaebaja märgib, et sõlmitud lepingute p. 2.2 kohaselt olid lepingute osaks taotlus ja eelarve, samas kui Kultuurkapital ei ole põhjendanud taotluste osalist rahuldamist ega uurinud, kas taotluse osalise rahuldamise korral üldse projekti elluviimine algsel kujul võimalik on. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus Kultuurkapital on oma kohustusi täitnud vaid osaliselt, võib oma kohustusi osaliselt täita ka stipendiumi saaja. Kaebaja leiab, et kui taotluses esitatud projekti eelarvet ei ole lepingu sõlmimise eel korrigeeritud, kehtib see taotluses esitatud kujul ning rangelt võttes tuleks stipendiumi saajaga sõlmitava lepingu sihtotstarbe täpsel tõlgendamisel lähtuda asjaolust, et Kultuurkapitalil on kohustus eraldada stipendium taotletud ulatuses.

4 8. Kaebaja peab asjakohatuks talle Kultuurkapitali töötaja poolt antud selgitust (kd I, tl. 52), et lepingu allkirjastamise asemel oleks stipendiumi saaja pidanud kohe avaldama soovi projekti eesmärki ja eelarvet muuta. Nimelt selgitab kaebaja, et praktikas sellist võimalust ei ole, stipendiumi saaja peab Kultuurkapitali poolt saadetud lepingu kas allkirjastama või sellest keelduma, viimasel juhul kaotab ta õiguse juba määratud stipendiumile. Kaebaja märgib, et stipendiumi saajal ei ole mingisugust tegelikku võimalust Kultuurkapitaliga enne lepingu sõlmimist selle sisu osas läbirääkimisi pidada. Samuti heidab kaebaja Kultuurkapitalile ette, et viimasel puudub reglement, millest tuleneks, millal ja miks peab stipendiaat lepingu muutmise avalduse esitama. 9. Kaebaja selgitab, et kasutas lepingu nr S05-0693L esemeks olnud stipendiumi 17. aprillil 2013 Võidula mõisas, 19. aprillil 2013 Alu mõisas ja 23. aprillil 2013 Valgu mõisas kontsertide „Magus valu“ andmiseks. Kõnealustel kontsertidel kandsid C. Monteverdi muusikat ette kaebaja ning klavessiinist M. R. Kaebaja peab asjakohatuks Kultuurkapitali väidet, et tema stipendiumitaotluse rahuldamise motiiviks oli kontsertide toimumine maakonnakeskustes, kuivõrd sellist taotluste hindamiskriteeriumi ei ole kusagil sätestatud. Teiseks selgitab kaebaja, et kontsertide külastatavus ei sõltu nende toimumise kohast, tuues välja, et on ise varem andnud kammerkontserte neljale kuulajale Rakveres ja kahele Narvas, samas on teisel korral Narvas toimunud kontserti kuulanud 20 inimest, mis on kaebaja hinnangul väga hea tulemus. Veel selgitab kaebaja, et sama repertuaariga, mida esitati kontsertidel „Magus valu“, andis ta 2013. aasta kevadel koos M. R.ga kontserdi Tallinnas Mustpeade majas, kus publikuks oli 25 inimest. Kaebaja toob välja, et kontsertidel „Magus valu“ oli kuulajaid vastavalt 19, 30 ja 250. Kaebaja on seisukohal, et kontsertide toimumine taotluses algselt märgitud Tallinna, Pärnu ja Narva asemel eelnimetatud Võidula, Alu ja Valgu mõisates ei toonud kaasa väiksemat publikut. Lisaks leiab kaebaja, et kuna muusikaprojektid jõuavad maale haruharva, peaks kontsertide korraldamine maapiirkondades olema märksa olulisem kui linnades. Veel märgib kaebaja, et tegelikult ei ole stipendiumitaotluses projekti eesmärgina üldse vaja märkida, kus kontserdid toimuvad ning kaebaja märkis need taotluses vaid illustratiivsel eesmärgil. 10. Kaebaja on seisukohal, et Kultuurkapital ei mõista, miks loovisikud projektitaotlusi esitavad ning selgitab, et loovisiku eesmärk ei ole pakkuda kontserditeenust kontserdikohtades, vaid saada toetust, et omandada uut repertuaari ja korraldada võimalusi selle esitamiseks. Kaebaja hinnangul toetab seda tõdemust ka Eesti Kultuurkapitali seaduse (KulkaS) § 2. Kaebaja hinnangul näib Kultuurkapital lähtuvat lepingu sihtotstarbe tõlgendamisel kitsalt bürokraatlikust seisukohast, mis ei käi kokku seaduses sätestatud Kultuurkapitali eesmärgi ega ülesannetega. Kontserdi toimumise koht ei ole kaebaja meelest seaduse valguses lepingu sisu ja selle eesmärgi määrav osa. 11. Kaebaja ei pea oluliseks muudatuseks projektis seda, et selles ei osalenud gambist Imre Eenma ja selgitab, et barokkrepertuaari saab esitada ka ilma gambistita, sest kavas olnud Monteverdi teostes puudub soleeriv gambapartii. Siinkohal rõhutab kaebaja, et vastustaja ei rahastanud projekti taotletud summas, mistõttu oli vajalik vähendada projekti kulusid. Mis puudutab Kultuurkapitali etteheidet vähese piletitulu kohta, siis selgitab kaebaja, et selle kompenseerisid kaasfinantseerimisena kokku lepitud tasuta kontserdikohad, sest algselt kavandatud kohtades oleks pidanud maksma üüri.

5 12. Kaebaja peab põhjendamatuks vastustaja etteheidet, et vaatamata taotluses märgitule ei tehtud projektile audiovisuaalset reklaami. Kaebaja selgitab, et kontsertide korraldaja Pärnu Ooper tegi reklaami nendele kahele kontserdile, mis jäid Musica Sacra sarjas laulja haigestumise tõttu ära. Kaebaja selgitab, et Kahe kontserdi puhul oli olemas ka Pärnu Ooperi kaasfinantseerimine, kontserdid olid välja kuulutatud, kuid jäid ära kaebaja haigestumise tõttu. Veel selgitab kaebaja, et kontserdikorraldaja Narvas ei saanud kontserdisarja korraldamiseks Kultuurkapitalilt toetust ja nende kontserdisari "Hingevalgus" jäi tervikuna ära. 13. Lepingu S05-12/1016L esemeks oleva stipendiumi kohta selgitab kaebaja, et andis 27. juunil 2013 Kõpu mõisas, 6. juulil 2013 Vasalemma mõisas ja 7. juulil 2013 Võidula mõisas kontserdid "Hetke hõng" koos pianist A. K.ga. Kaebaja selgitab, et selle kammermuusika kontserdiprojekti kõige olulisem eesmärk oli eesti helilooja Age Veeroosi teose “ei ole ulmi” 2013 esiettekanne, milleks kaebaja sai toetust Kultuuriministeeriumilt ning Raveli laulusarja Shéhérazade esitamine. Kaebaja hinnangul ei olnud projekti kunstiline eesmärk aga helikunsti sihtkapitali nõukogule ega aruannete kontrollijatele arusaadav ega oluline. Mis puudutab projekti realiseerimisel pianisti asendamist, siis selgitab kaebaja, et algselt plaanitud pianist loobus projektis osalemisest, ent kavasse planeeritud Kaija Saariaho „Neli hetke“ on pianistile üliraske ja läbirääkimiste käigus keeldusid mitmed pianistid selle teose õppimisest. Samuti selgitab kaebaja, et Antonín Dvoráki „Mustlaslaulud“ osutusid proovide käigus kaebaja häälele halvasti sobivateks. 14. Kaebaja selgitab, et küsis kultuurkapitalilt projektitoetust kontsertide läbiviimiseks interpreedina ning Kultuurkapital usaldas stipendiumi määrates Kaebajat kui interpreeti tema loomingulistes otsustes ja tema valikuid, kellega on talle kui interpreedile loominguliselt kõige kasulikum konkreetset projekti läbi viia. Kultuurkapitali kriitikat projektis osalevate muusikute valiku kohta peab kaebaja kunstniku loomingulise vabaduse piiramiseks. Kaebaja selgitab veel, et on varem Kultuurkapitali poolt toetatud kontserdiprojektide lisaks ansamblipartnerite vahetamisele muutnud ka kontserdil esitatavat repertuaari ega ole kordagi selleks esitanud projekti muutmise taotlust ning Kultuurkapital pole sellest stipendiumi aruande aktsepteerimisel kunagi probleemi teinud. Kaebaja on seisukohal, et kui Kultuurkapital on otsustanud oma senist praktikat muuta, tulnuks sellest stipendiumi saajaid teavitada enne projekti realiseerimist, mitte pärast. 15. Kaebaja heidab ette Kultuurkapitalile ette ärakuulamisõiguse rikkumist ning leiab, et kui tal oleks olnud võimalik Kultuurkapitalile selgitada, mis asjaoludel projektides muudatused tehti, mis oli nende eesmärk, siis oleks võinud Kultuurkapital tagasinõudmise otsused tegemata jätta. Kaebaja leiab samuti, et kuna helikunsti sihtkapitali nõukogu 22. oktoobri 2013 otsusega ei ole kehtetuks tunnistatud 19. septembri 2012 ja 10. detsembri 2012 otsuseid kaebajale stipendiumite määramise kohta, ei ole üldse õigustatud eraldatud stipendiumite tagasiküsimine.

16. Kaebaja heidab Kultuurkapitalile ette seda, et esitatud taotluste hindamise kriteeriumid ei ole selged ning seda, et Kultuurkapital rahastamise otsuseid ei põhjenda. Samuti peab kaebaja õiguslikult küsitavaks ja seadusele mitte tuginevaks Kultuurkapitali praktikat, et ühe toetust

6 saanud projektiga tekkinud probleemide tõttu blokeeritakse sama isikuga seotud teiste projektide rahastamine. Kaebaja hinnangul on tegemist ebaproportsionaalse mõjutusvahendiga. Kaebaja meelest on ka arutu eeldada, et iga muudatuse peab stipendiumi saaja kooskõlastama Kultuurkapitaliga, sest see tooks kaasa stipendiumi saajale asjatuid bürokraatlikke kohustusi ja tõstaks ebaotstarbekalt ka Kultuurkapitali halduskoormust. 17. Kaebaja leiab, et Kultuurkapitali veebilehel avaldatud Kultuurkapitali-ülestele jaotamise põhimõtete kohaselt saaks võlglasena käsitada isikut, kes pole aruannet esitanud või on tunnistanud eraldatud toetuse väärkasutamist või kasutamata jätmist ja nõustunud selle tagasimaksmisega. Kaebaja on seisukohal, et kuna tema on kõik projektid ellu viinud ja esitanud nõutud aruanded, siis ei ole õige tema kohtlemine võlglasena. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on Kultuurkapital põhjendamatult keeldunud stipendiumilepingute nr M09-13/0345L ja M09-13/0310L esemeks olevate stipendiumite välja maksmisest. Kaebaja peab siinjuures asjakohatuks vastustaja toodud analoogiat riigihangete regulatsiooniga ning leiab, et Kultuurkapitali stipendiumilepingutel puudub hankelepingutega sarnasus. 18. Kaebaja leiab, et helikunsti sihtkapitali nõukogu 9. septembri 2013 otsus tuleb tühistada, kuna see ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning sellest ei nähtu kaalutlusi, mis on olnud selle andmise aluseks ehk miks on otsustanud stipendiumitaotlus rahuldada vaid osaliselt. Kaebaja selgitab, et taotles projektile „Sopran-elektroonika 3“ helikunsti sihtkapitalilt 6000 euro suurust toetust, saanud teada 2000 euro suuruse stipendiumi eraldamisest, esitas kaebaja Kultuurkapitali töötaja juhiste järgi parandatud eelarve, mis arvestas märatud stipendiumi. Kaebaja selgitab, et seepealt edastas Kultuurkapital talle sihtstipendiumi lepingu nr S05-13/0684L (kd III, tl. 45), milles aga endiselt viidati kaebaja esialgsele taotlusele ning vastustaja ei olnud selle allkirjastamisel lisanud samasse digitaalallkirja konteinerisse ei taotlust, eelarvet ega uut vähendatud summa alusel esitatud eelarvet. Kaebaja märgib, et sellises olukorras on võimatu aru saada, millist projekti või selle osa peaks sellise lepingu alusel ellu viima. 19. Kaebaja esitab 16. juuni ja 27. juuni 2014 kohtule saadetud menetlusdokumentides rea näiteid juhtumitest, mil helikunsti sihtkapitali stipendiumite saajad on projektide realiseerimisel teinud taotluses esitatutega võrreldes märksa suuremaid muudatusi, kui kaebaja vaidlusalustel juhtudel tegi, ent kus Kultuurkapital stipendiumi kasutamise aruannete aktsepteerimisel sellest probleemi teinud ei ole. Kaebaja hinnangul on Kultuurkapitali tegevus ühelt poolt ettearvamatu, teisalt aga on tegemist kaebaja suhtes ebavõrdse kohtlemise ja kiusamisega. 16. juuni 2014 menetlusdokumendis esitas kaebaja varasemaga võrreldes uued taotlused kohustada Kultuurkapitali uuesti läbi vaatama kaebaja poolt 20. veebruari 2014 ja 20. mai 2014 taotlusvoorudesse esitatud taotlused.

7 VASTUSTAJA SEISUKOHT 20. Eesti Kultuurkapital peab K.K. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et vaidlus stipendiumilepingutest tulenevate kohustuste üle on loomult tsiviilõiguslik ning tegemist ei ole halduslepingutega. 21. Teiseks selgitab vastustaja, et KulkaS § 1 lõikest 1 tulenevalt toimub stipendiumite eraldamine kindlal sihtotstarbel ning selleks on Kultuurkapital kehtestanud reeglid, mille kohaselt tuleb stipendiumi taotlemiseks esitada vormikohane taotlus koos eelarvega ning sellest lähtudes stipendiumi eraldamise ka otsustatakse. Vastustaja toob välja, et stipendiumilepingute p-de 2.1, 2.2, 3.1.1 ja 3.1.4 kohaselt tuleb stipendiumit kasutada üksnes lepingus näidatud eesmärgil ning eesmärgi mittejärgimise korral tuleb stipendium tagastada. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et stipendiumi eesmärgiks on loovisikute arengu soodustamine ning interpreetidel on õigus ise määrata, kuidas stipendiumit enda loometegevuses kasutada. Vastustaja märgib, et stipendiumi sihtotstarbe muutmine ei ole välistatud, ent taotleja ei saa eeldada, et Kultuurkapital ilmtingimata nõustub sihtotstarbe muutmisega või maksab stipendiumi välja ürituse kulude katteks, mis ei vastanud projektile. Vastustaja hinnangul ei õigusta sellekohast ootust ka see, et varasemas praktikas on stipendiumilepinguid aeg-ajalt tagantjärgi muudetud. 22. Lepingu S05-12/0693L kohta selgitab vastustaja, et stipendiumi sihtotstarbe kohaselt pidi kaebaja korraldama kontserdid Pärnus Elisabeti kirikus, Tallinnas Jaani kirikus ja Narvas Aleksandri kirikus ja ning neil pidid üles astuma kaebaja sopranina ja gambist Imre Eenma. Vastustaja väitel ei kasutanud kaebaja stipendiumi sihtotstarbeliselt, sest kontserte taotluses nimetatud kohtades ei toimunud ning seal ei esinenud taotluses nimetatud muusikud. Vastustaja märgib, et kontsertide toimumine Pärnus, Tallinnas ja Narvas oli stipendiumi määramise otsustamiseal aluseks, samuti nagu kontsertidel osalevate muusikute arv, instrumentide valik, muusikute isikuline koosseis. Vastustaja toob täiendavalt välja, et taotlusega koos esitatud eelarves oli planeeritud piletitulu, ent aruande kohaselt olid Võidula ja Valgu mõisas toimunud kontserdid tasuta ning kogu piletitulu jäi planeeritust palju väiksemaks kaebaja enda otsuse tõttu teha pileteid mitte müüa. Veel heidab vastustaja kaebajale ette, et erinevalt taotluses kajastatust ei tehtud kontsertidele reklaami, mis omakorda võis olla vähese publikuhuvi põhjuseks. Ka märgib vastustaja, et kontsertide asukohtade muutmisest tingituna ei saanud kaebaja arusaadavalt ka taotluses kajastatud kaasfinantseerimist Pärnu Ooperilt ja Narva Aleksandri koguduselt. Vastustaja hinnangul on kaebaja stipendiumilepingu esemeks olevat projekti realiseerimisel fundamentaalselt muutnud ning sellisel kujul nagu see realiseeriti, ei oleks vastustaja kaebajale stipendiumi eraldanud. 23. Lepingu nr S05-12/1016L kohta selgitab vastustaja, et taotluse kohaselt pidid kontserdid toimuma Viljandi Muusikakoolis, Tartu Ülikooli aulas ja Tallinna Ajaloomuuseumis ning ettekandmisele pidid tulema A. Dvoraki, M. Raveli, K. Saariaho ja A. Veeroosi teosed. Kontsertidel pidid üles astuma kaebaja (sopran) ja M. R. (pianist). Vastustaja leiab, et kaebaja ei kasutanud stipendiumi sihtotstarbeliselt, sest kontserdid ei toimunud ettenähtud kohtades, vaid hoopis Kõpu, Vasalemma ja Võidula mõisates, samuti ei esinenud kontsertidel pianist M. R. Vastustaja väitel oli M. R. kui tunnustatud pianisti osalemine stipendiumi määramisel

8 oluline tegur. Vastustaja leiab, et tõenäoliselt ei oleks kaebajale stipendiumit määratud (või oleks seda teinud oluliselt väiksemas ulatuses), kui oleks teadnud, et tunnustatud pianist asendatakse kontsertkavas soprani abikaasaga. Veel toob vastustaja välja, et kontsertidel ei esitatud ka projektis ettenähtud repertuaari. 24. Vastustaja leiab, et stipendiumitaotluste osaline rahuldamine ei õigusta stipendiumite kasutamist vastuolus lepingutega ja projektiga. Vastustaja märgib, et soovitust väiksema stipendiumi saamisel pidi kaebaja kaaluma, kas tal siiski õnnestub oma projekt ellu viia ning vajadusel nii projektist kui stipendiumist loobuda. Vastustaja leiab, viidates eelnimetatud lepingute punktidele 3.1.1 ja 3.3.2, et kaebaja peab mittesihtotstarbeliselt kasutatud stipendiumi tagastama. 25. Põhjendatuks peab vastustaja ka võlgnevuse tõttu teiste juba sõlmitud lepingute alusel väljamaksete peatamist. Siinkohal viitab kaebaja stipendiumilepingute M09-13/0310L ja M09- 13/0345L punktidele 3.3.1, kust Kultuurkapitalile selline õigus sõnaselgelt tuleb. Veel toob kaebaja välja, et samuti on kehtestatud stipendiumite jaotamise põhimõtetest tulenevalt välistatud kaebajale uute stipendiumite eraldamine. Vastustaja viitab siinkohal KulkaS §-de 1, 10 lg 1 p 2 ja 16, mille kohaselt on Kultuurkapital õigustatud otsustama stipendiumite määramise üle ning seega ka stipendiumite eraldamise hindamiskriteeriumite üle. Vastustaja ei pea võlglaste õiguste piiramist ebaproportsionaalseks. Vastustaja selgitab, et peab seadusest tulenevalt tagama, et stipendiumeid jaotatakse ja kasutatakse sihtotstarbeliselt ning võlglaste õiguste piiramine on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, sest vastasel juhul puuduks stipendiumi saajate seadusvastasele käitumisele reageerimiseks mõjus sanktsioon. Vastustaja toob välja, et võlglaste jätkuv toetamine seaks õiguskuulekad taotlejad põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda, kuna nemad peaksid konkureerima võrdsetel alustel taotlejatega, kes ei ole enda lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Siinkohal viitab vastustaja analoogiale riigihankemenetlusega. Vastustaja hinnangul pole ka mistahes tähtsust sellel, kas kaebaja tema vastu esitatud nõudega nõustub. 26. Mis puudutab kaebaja nõudeid seoses lepinguga S05-13/0684, siis esmalt peab vastustaja kaebaja alternatiivseid nõudeid vastuolulisteks ning leiab, et kaebaja peaks otsustama, kas ta soovib 2000 euro suuruse stipendiumi kohta tehtud otsuse tühistamist või vastava stipendiumi kohta lepingu sõlmimist. Samas selgitab vastustaja, et kaebajal pole õigust nõuda suuremat stipendiumi, kuna stipendiumi määramine ja selle suurus on vastustaja kaalutlusotsus ning kohus ei saa seda muuta. Vastustaja peab kaebaja nõuet eelnimetatud lepingu muutmiseks liialt ebakonkreetseks, tuues välja, et kaebaja on küll esitanud 16. jaanuari 2014 e-kirja vastustajale, mitte aga oma parandusettepanekuid. 27. Vastustaja ei pea põhjendatuteks kaebaja etteheiteid, seoses vaidlusaluse otsuse vormistamisega, leides, et kuna lepingute S05-12/0693L ja S05-12/1016L esemeks oleva stipendiumi väärkasutus on ilmne ning kaebaja peab need summad tagastama, ei ole oluline, kuidas on vormistatud vastavad otsused, sest HMS § 58 kohaselt ei oleks nende otsuste tühistamine võimalike vormipuuduste tõttu siiski võimalik.

9 28. Mis puudutab helikunsti sihtkapitali 9. septembri 2013 otsuse vormistamisse, siis selgitab vastustaja, et KulkaS § 14 lg 3 punkti 2 kohaselt otsustavad stipendiumite maksmise sihtkapitalide nõukogud. Vastustaja möönab, et otsustest on tõepoolest puudu vaidlustamisviited, kuid see ei too kaasa otsuste tühisust ning ei ole aluseks otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Samuti peab vastustaja otsuseid piisaval määral põhjendatuteks. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-14-00 ja 3-3-1-28-04, leiab vastustaja, et otsuste sisu on osapooltele selgelt mõistetav ning tulenevalt loominguliste stipendiumite taotluste spetsiifikast, on otsuste põhjendused subjektiivsemad. Vastustaja leiab, et kuna kaalutlusõiguse teostamine on haldusorgani pädevuses, on vastustaja õigustatud otsustama, milliste kriteeriumite alusel ta stipendiumid määrab või tühistab. Vastustaja ei pea põhjendatuks etteheiteid seoses ärakuulamisõigusega, tuues välja, et kaebajale pole tehtud mingeid takistusi oma täiendavate seisukohtade esitamiseks ning liiati pole kaebaja kaebustes esitanud mitte ühtegi uut asjaolu, mida vastustaja ei oleks enne otsuste tegemist juba teadnud ja arvesse võtnud. 29. Vastustaja peab asjakohatuteks kaebaja esitatud väiteid, mis puudutavad teistele isikutele stipendiumite määramist, maksmist ja aruannete aktsepteerimist, kuna need ei puuduta kuidagi kaebajat. Samas märgib vastustaja, et näited teiste taotlejate projektides muudatuste aktsepteerimisest ei tähenda, et vastustaja oleks pidanud tagasiulatuvalt muudatusi aktsepteerima ka kaebaja puhul. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 30. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et K.K. kaebus tuleb rahuldamata jätta. Kultuurkapital on õigesti ja põhjendatult leidnud, et K.K. ei ole stipendiumilepingute nr S05-12/0693L (projekt „Kontserdid Monteverdi muusikast Pärnus, Tallinnas ja Narvas“) ja S05-12/1016L (projekt „Kontserdikava sopranile ja klaverile Tallinnas, Tartus ja Viljandis“) alusel talle välja makstud stipendiume sihtotstarbeliselt kasutanud ning seetõttu on õigustatud ka stipendiumi tagasinõudmine kaebajalt. Kultuurkapitalil ei olnud kohustust nõustuda eelnimetatud stipendiumilepingute muutmisega kaebaja poolt 7. oktoobril 2013 esitatud avaldustes näidatud viisil. Õiguspärane ning poolte vahel sõlmitud lepingutel põhinev on ka Kultuurkapitali keeldumine stipendiumilepingute nr M09-13/0345L ning M09-13/0310L kohaste väljamaksete tegemisest. Viimaks ei saa põhjendatuks pidada ka kaebaja nõudeid helikunsti sihtkapitali 9. septembri 2013 koosolekul vastu võetud otsuse tühistamiseks ega Kultuurkapitali kohustamiseks stipendiumilepingu sõlmimiseks kaebaja poolt 16. detsembril 2013 tehtud ettepanekus näidatud viisil. Kaebaja soovil esitada omapoolseid tingimusi stipendiumi kasutamisega seoses pärast stipendiumi saamiseks taotluse esitamist, pole õiguslikku alust. Sihtkapitali nõukogu otsus eraldada esitatud taotluses kajastatud projektile toetust taotletust vähem, pole aga KulkaS § 16 lg 6 kohaselt vaidlustatav ega selle otsuse iseloomust tulenevalt ka kohtulikult kontrollitav, mistõttu ei anna selle otsuse tühistamiseks alust ka võimalikud vormija menetlusnõuete rikkumised. 31. Käesoleva kohtuotsusega lahendan kaebuse nende nõuete osas, mis on menetlusse võetud vastavalt 5. veebruaril 2014 tehtud (kd II, tl. 1) ning 6. veebruaril 2014 (kd III, tl. 92) tehtud

10 määrustes. Kaebaja esitas 16. juunil 2014 menetlusdokumendis uutena taotlused kohustada Kultuurkapitali uuesti läbi vaatama kaebaja poolt 20. veebruaril 2014 ja 20. mail 2014 taotlusvooru esitatud taotlused. Tegemist on uue nõudega, mille menetlemine käesoleva haldusasja raames ei ole otstarbekas. Sellise uue nõude lisamise näol on tegemist kaebuse muutmise avaldusega. Kaebuse muutmine on halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 49 lg 1 võimalik, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Otstarbekaks saab sellist menetluse kestel uute nõuete esitamist pidada siis, kui uute nõuete ühine läbi vaatamine koos varasematega oleks tõhus eeskätt juba menetluses olevate nõuete lahendamise seisukohast. Antud juhul see nii pole. Kaebaja 16. juuni 2014 kaebuses esitatud uusi nõudeid saab käsitada uue kaebusega. See registreeritakse kohtu kantseleis uue haldusasjana ning seejärel tehakse selles osas vajalikud ettevalmistava ja eelmenetluse toimingud. Käesoleva haldusasja raames uute nõuete läbivaatamine pole otstarbekas, kuna uued nõuded esitati menetluse lõppfaasis, ajal mil oli juba kindlaks määratud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg, samas ei sõltu uute nõuete lahendamisest kuidagi juba varem esitatud nõuete lahendamine. 32. 27. juunil 2014 esitatud menetlusdokumendis on kaebaja esitanud rea uusi tõendeid ning avaldanud oma seisukohad seoses Kultuurkapitali poolt stipendiumi saajate ebavõrdse kohtlemisega. Nimetatud tõendite toimikusse võtmisest tuleb keelduda ning avaldused eeltoodud osas tähelepanuta jätta. 14. mail 2014 tehtud määruses (kd II, tl. 69) määrasin pooltele täiendavate avalduste, taotluste ja tõendite esitamise tähtpäevaks 16. juuni 2014. Hiljemalt 27. juunil oli pooltel võimalik esitada täiendavaid vastuväiteid teise poole poolt 16. juuniks esitatud avaldustele või tõenditele. Kaebaja on 27. juuni 2014 menetlusdokumendis esitanud uued avaldused ja tõendid, mille näol ei ole tegemist vastuväitena vastustaja poolt 16. juuniks 2014 esitatud avaldustele ja tõenditele. HkMS § 51 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et menetlusosalised peavad esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne kohtuistungit. Kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu. Neid tähtaegu on kaebaja eiranud. HkMS § 51 lõikest 4 tulenevalt tuleb need tähelepanuta jätta ning keelduda kaebaja polt 27. juunil 2014 esitatud tõendite toimikusse võtmisest. 33. Poolte vahel on põhimõtteline vaidlus kaebaja ja Kultuurkapitali vaheliste suhete õigusliku iseloomu ning sõlmitud stipendiumilepingute kvalifitseerimise üle. Selles küsimuses jään käesolevas haldusasjas 5. veebruaril 2014 (kd II, tl. 1) tehtud määruses võetud seisukohale ning leian jätkuvalt, et Kultuurkapitali ning Kultuurkapitali vahenditest stipendiumi taotleva isiku ja ka stipendiumi saaja vaheline õigussuhe on avalik-õigusliku iseloomuga ning stipendiumileping seega käsitatav üksikjuhtumi reguleerimiseks sõlmitud halduslepinguna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 98 tähenduses. Eesti Kultuurkapitali seaduse (KulkaS) § 1 lõike 1 kohane Kultuurkapitali tegevus, mis seisneb stipendiumide, toetuste jms rahasummade jagamises, on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Asjaolu, et

11 Kultuurkapital sõlmib stipendiumi saajaga stipendiumi eraldamise ja kasutamise kohta lepingu, et muuda suhet eraõiguslikuks. Halduslepinguna tuleb käsitada kokkuleppeid, mille vähemalt üheks pooleks on avaliku võimu kandja (HMS § 96 lg 1) ning mis on suunatud avalik-õigusliku iseloomuga suhete reguleerimisele. Käesolevas asjas vaidluse all olevad stipendiumilepingu vastavad neile kriteeriumitele. Kultuurkapital oma 10. detsembri 2013 otsutes valesti leidnud, et stipendiumilepingute näol on tegemist tsiviilõiguslike lepingutega, mis sõlmitakse haldusmenetluse tulemusena. Vastustaja esitatud analoogia kohtuasjas nr 3-3- 1-15-01 tehtud Riigikohtu otsuses käsitletud juhtumiga ei ole kohane. Nimelt käsitleti viidatud Riigikohtu viidatud lahendis munitsipaalmaa eraõigusliku isiku kasutusse andmist. Selline leping (maa eraõiguslikule isikule tema isiklikel eesmärkidel kasutamiseks andmine) on iseloomult eraõiguslik, sest samasugune suhe võiks olla ka kahe eraisiku vahel ning lepingu eesmärk ega poolte õiguste ega kohustuste sisu ega maht ei sõltu sellest, et üks pooltest on avaliku võimu kandja, kellel on enne lepingu sõlmimist kohustus järgida munitsipaalmaa kasutusse andmist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme. Kultuurkapitali ja stipendiumisaaja vahelist lepingut ei saa eeltoodud olukorraga samastada – Kultuurkapitali stipendiumid eraldatakse avalik-õiguslike normidega määratletud eesmärkide saavutamiseks ning põhimõtteliselt on tegemist raha eraldamisega avalikes huvides (kultuuri toetamiseks). Sellise lepingu sõlmimine sarnaneb haldusakti andmisega, ent selle asemel et anda isiku suhtes soodustav haldusakt, millega määrata kindlaks eraldatava stipendiumi suurus ning selle kasutamise tingimused ja kord, sõlmitakse avaliku võimu kandja ja stipendiumi saaja vahel leping, kus needsamad asjaolud ning stipendiumi saaja võimalikud vastusoorituskohustused kindlaks määratakse. 34. Järgnevalt vajab selgitamist Kultuurkapitali ning stipendiumi (toetuse) saaja vahelise õigussuhte tekkimine. KulkaS § 10 lõikest 2 ja 14 lg 3 punktist 2 ning § 101 lg 2 punktist 1 tulenevalt on raha jaotamine esitatud taotluste alusel vastava sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi pädevuses. KulkaS § 163 punktist 7 tulenevalt on Kultuurkapitali juhataja pädevuses aga lepingute sõlmimine Kultuurkapitalist toetuste saajatega vastavalt nõukogu, sihtkapitalide nõukogude ja ekspertgruppide otsustele. Seega on seaduses sõnaselgelt ette nähtud, et Kultuurkapitali ja toetuse saaja vahelise õigussuhte sisuks olevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks poolte vahel sõlmitava lepinguga. Ainuüksi sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsusest ei teki Kultuurkapitalil kohustust toetust välja maksta, küll paneb vastav otsus Kultuurkapitali juhatajale kohustuse sõlmida sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsuse adressaadiks oleva isikuga leping toetuse maksmise kohta otsuses määratud summa kohta. Sellisena on sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsus isikule toetuse eraldamise kohta sisuliselt eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Seega tekib toetuse taotlejal õigus sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsuses näidatud suurusega toetusele eeldusel, et ta sõlmib selle kohta Kultuurkapitali juhatajaga lepingu, millega omakorda määratakse kindlaks poolte täpsemad õigused ja kohustused. KulkaS otseselt mingisuguseid piiranguid sellise lepingu sisule ei sätesta. Kuna tegemist on avalik-õigusliku suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks sõlmitud lepinguga, siis peavad sellega isikule pandud kohustused olema HMS § 98 lg 2 kohaselt vastavuses lepingu eesmärgi ning lepingust tulenevate haldusorgani kohustustega. Lepingutingimuste hindamisel neist kriteeriumitest lähtudes tuleb aga silmas pidada ühelt

12 poolt seda, et mitte kellelgi ei ole iseenesest vääramatut õigust nõuda endale või enda projektile Kultuurkapitalilt toetust ning teiseks seda, et vaatamata taotluse esitamisele ning sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsusele toetuse eraldamise kohta, ei ole toetuse taotlejal kohustust lepingut sõlmida, kui ta leiab, et eraldatava toetussummaga ei ole võimalik soovitud projekti ellu viia või kui ta peaks muul moel olema kaotanud huvi toetuse kasutamise vastu. Need tõdemused määravad tegelikult ära ka selle, et sõlmitava lepingu sisu saab selles õigussuhtes dikteerida Kultuurkapital, ilma, et sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi positiivse otsuse adressaadiks oleval toetuse taotlejal peaks olema võimalust tingimuste osas läbirääkimisi pidada või nõuda Kultuurkapitalilt endale meelepäraste sätete lisamist lepingusse. Allpool toodud põhjustel leian, et kaebaja ja Kultuurkapitali vahel juba sõlmitud (ning projekti „Sopran-elektroonika 3 osas 2000 euro suuruse stipendiumi kohta veel sõlmimata) lepingu sätted ei ole vastuolus KulkaS § 1 lõikest 1 tuleneva Kultuurkapitali tegevuse eesmärgiga ning neist ei tulene kaebajale ülemääraseid kohustusi võrreldes Kultuurkapitali omadega. 35. Stipendiumilepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L osas on poolte vahel esmalt vaidlus selles, kas kaebaja on stipendiumi sihtotstarbeliselt kasutanud. Kohustus stipendiumi kasutada sihtotstarbeliselt tuleneb sõnaselgelt kõnealuste lepingute punktidest 3.1.1, kus on sätestatud, et stipendiumi saaja on kohustatud kasutama stipendiumit lepingus sätestatud eesmärgil. Kõnealune eesmärk on kummaski lepingus sätestatud punktis 2.2. Lepingu nr S05- 12/0693 L puhul on see sõnastatud järgnevalt: Stipendiumi kasutamise eesmärk on kontserdid Monteverdi muusikast Pärnus, Tallinnas ja Narvas vastavalt taotluses esitatud projektile ja eelarvele. Lepingus nr S05-12/1016 L on eesmärgina sätestatud kontserdikava sopranile ja klaverile Tallinnas, Tartus ja Viljandis vastavalt taotluses esitatud projektile ja eelarvele. Mõlema lepingu punktis 1.2 tuuakse ära ka kaebaja poolt esitatud konkreetsete taotluste rekvisiidid. Seega ei saa mingisugust vääritimõistmist olla küsimuses, millisele taotlusele lepingute punktides 2.2 viidatakse. Sellest omakorda selgub üheselt, et stipendium on eraldatud konkreetselt määratletud eesmärgil ehk konkreetsete tegevuste elluviimisega seotud kulude katteks. 36. Sõlmitud lepingu valguses ei saa kuidagi nõustuda kaebaja seisukohaga, et kontsertide korraldamise koht või see, millised muusikud millist repertuaari esitavad, pole stipendiumi kasutamise eesmärgi seisukohast olulised. Kaebaja on esitanud konkreetsed taotlused ning sihtkapitali nõukogu otsus toetuse eraldamiseks on vastu võetud neis esitatud andmetest lähtudes. Tagantjärgi on alusetu hakata arutlema selle üle, kas kohtades, kus kaebaja kontserdid andis, oli publikut rohkem või vähem kui oleks olnud neis kohtades, kus kontserdid taotluse kohaselt toimuma pidanud oleksid. Kaebaja kui valdkonnaga kahtlemata hästi tuttava inimese väide, et publiku hulk mõisates toimunud kontsertidel polnud väiksem kui see võinuks olla samasugustel kontsertidel Tallinnas, Narvas või Pärnus, võib olla õige. Ka väide, et külastajate arv ei sõltu kontserdi kohast, võib põhimõtteliselt olla õige. Oluline on aga see, et projektides, mille realiseerimist stipendiumilepingute alusel Kultuurkapital toetas, ei olnud eesmärgina sätestatud mingisuguse konkreetse kuulajaskonna saavutamine, küll aga hõlmas eesmärk kontsertide toimumist konkreetsetes linnades. 37. Samamoodi ei ole tagantjärele mingisugust mõtet rääkida sellest, kas sihtkapitali nõukogu oleks toetanud taotlust ka siis, kui selles oleksid nimetatud need kontserdipaigad, kus

13 kontserdid tegelikult toimusid või näiteks siis, kui kontserdipaikasid poleks üldse nimetatud. Ka see, kas või kui vajalik oleks KulkaS § 1 lg 1 sätestatud eesmärki valguses kontsertide andmine neis kohtades, kus kaebaja need andis, ei ole oluline. Stipendiumilepingutes on stipendiumi kasutamise eesmärk sõnaselgelt väljendatud. Siinkohal ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et stipendiumi eesmärk on selle saanud interpreedi enesearendus ja uue repertuaari õppimine. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et Kultuurkapital annab stipendiume ka sellistel üldisemalt sõnastatud eesmärkidel. Samuti pole välistatud toetuse taotlemine ja eraldamine ning lepingu sõlmimine selliselt, et kontsertide arv või nende toimumise koht ei ole kindlaks määratud. Antud juhul see aga nõnda ei olnud. Sihtkapitali nõukogu otsustas kaebajale toetuse eraldamise kindlatel, taotlusest nähtuvatel tingimustel ning seda, kas see oleks eraldatud ka mingisugustel muudel tingimustel, ei ole võimalik tagantjärele teada saada. Põhjendamatu on kaebaja väide, nagu sekkuks Kultuurkapital kaebaja kunstilisse loomevabadusse. Kõnealuseid stipendiume ei antud kaebajale tema loomevabaduse ja kunstiliste eesmärkide saavutamiseks vabalt valitud viisil ja vahenditega, vaid konkreetsete, kaebaja enda poolt esitatud taotlustes kirjeldatud projektide heaks. Valiku, millisele projektile toetust taotleda, tegi kaebaja. 38. Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik hakata põhjalikult analüüsima vastustaja kirjalikus seletuses välja toodud põhimõtted, millest tulenevalt stipendiumilepingute muutmist aktsepteeritakse. Oluline on, et stipendiumi saajal on kohustus stipendiumilepingut täita. Seda, et lepingu eesmärk vastaks stipendiumi saaja soovile, saab ta mõjutada taotluse esitamise ajal, määratledes projekti eesmärgi laiemana või kirjeldades seda selliselt, et talle jääksid projekti realiseerimiseks vabamad käed. See, kas sihtkapitali nõukogu või maakondlik ekspertgrupp sellise taotluse kohta positiivse otsuse teeks, on omaette küsimus, ent mõeldamatu on konstruktsioon, kus isik esitab taotluse mingisuguste konkreetsete ja selgelt määratletud tegevuste finantseerimiseks, sõlmib Kultuurkapitaliga sellekohase lepingu ning asub hiljem, olles kasutanud stipendiumi mingite teistsuguste (olgugi, et samalaadsete) tegevuste finantseerimiseks, nõudma õigust stipendiumile. 39. Lepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L punktide 3.3.2 kohaselt on Kultuurkapitalil õigus nõuda lepingu rikkumise korral stipendiumi tagastamist. Lepingute punktide 4.2.1.1. ja 3.3.2 koosmõjust ning HMS § 102 lõikest 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 116 tulenevalt oleks Kultuurkapitali poolt stipendiumilepingu lõpetamine ja stipendiumi tagasi nõudmine lubamatu vaid väheolulise ning lepingu eesmärki tõsiseltvõetavalt mitte kahjustava kaebaja rikkumise korral. Seda, et kaebaja poolne lepingu rikkumine ei peaks kaasa tooma stipendiumi tagasi nõudmist, saaks väita siis, kui oleks ilmne, et kaebajale oleks toetus eraldatud ka siis, kui taotluses oleks kajastatud kavandatud tegevusi selliselt, nagu kaebaja need ellu viis. Antud juhul ei saa seda eeldada kummagi eelnimetatud lepingu puhul. Kuivõrd kaebaja rikkus lepinguid ega kasutanud stipendiumi lepingus määratud eesmärgil, on Kultuurkapitalil õigus nõuda selle tagastamist, sõltumata sellest, milleks täpselt kaebaja neid stipendiumisummasid kasutas. Sõlmitud lepingust ei saanud kaebaja tekkida muljet, et ta võib stipendiumi kasutada kontsertide korraldamiseks mingisugustes teistes kohtades või teise repertuaariga või taotluses näidatutega võrreldes muude muusikute kaasosalusel.

14 40. Seda, et sõlmitud lepinguga võrreldes stipendiumi kasutamine muul viisil tuleks eraldi teise lepingupoolega kokku leppida, ei pidanud Kultuurkapital kaebajale ka eelnevalt täiendavalt selgitama. Poolte õigused ja kohustused on vaadeldud lepingutes sätestatud selgelt ja arusaadavalt. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada kaebaja etteheidet selgitamiskohustuse rikkumise kohta. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et Kultuurkapitali töötaja 9. septembri 2013 e-kirjas (kd I, tl. 52) selgitatud viisil ei oleks enne lepingu sõlmimist projekti eesmärgi muutmine võimalik olnud, siis tuleb märkida järgmist. Kultuurkapitali ja stipendiumi saaja vahelised õigused ja kohustused määratletakse sõlmitavas lepingus. Enne lepingu sõlmimist ei ole taotlejal, isegi kui sihtkapitali nõukogu või maakondlik ekspertgrupp on tema taotluse kohta positiivse otsuse teinud, õigust stipendiumi väljamaksmist nõuda ning tal pole ka Kultuurkapitali ees mistahes kohustusi taotluses kajastatud projekti elluviimisega seoses. Seega põhimõtteliselt ei ole enne lepingu sõlmimist projekti eesmärgi muutmine ka vajalik. Põhimõtteliselt pole välistatud, et stipendiumi saaja taotleb lepingus projekti eesmärgi (või stipendiumi kasutamise aja) kajastamist erinevalt, kui see taotluses kirjas oli. Seda eriti olukorras, kus ta on juba enne lepingu sõlmimist veendunud, et taotluses algselt märgitud viisil projekti ellu viia võimalik ei ole. Samas, isegi juhul, kui Kultuurkapitali praktikas ei võimalda taotleda projekti eesmärgi muutmist enne lepingu esmakordset sõlmimist, ei takistanud miski kaebajat esitama vastavat taotlust pärast esialgse lepingu sõlmimist, ent enne stipendiumi kasutamisele asumist. Selliselt toimides oleks kaebaja saanud end kaitsta ka selle eest, et juba reaalselt kasutatud stipendium tagasi nõutakse. Kui Kultuurkapital oleks keeldunud lepingu muutmisest kaebaja taotletud viisil, oleks kaebajal olnud võimalik projekti elluviimisest loobuda, stipendiumi mitte kasutada ning see tagastada. 41. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, nagu poleks tal olnud kohustust taotlustes näidatud viisil projekti ellu viia, kuivõrd Kultuurkapital ei toetanud projekti taotletud ulatuses. See, et sihtkapitali nõukogu otsuse ja lepingu kohaselt anti kaebajale toetust vähem, kui ta soovis, ei õigusta toetuse kasutamist mingil muul eesmärgil. Stipendiumi taotleja, saanud teada, et Kultuurkapital toetab projekti vähemas mahus, kui taotleti, peab hindama projekti realiseerimise võimalikkust, vastavalt vähendama kas kulusid või leidma lisatulusid või kui ta leiab, et Kultuurkapitalilt taotletust väiksema toetuse saamise korral pole projekti elluviimine võimalik, siis sellest loobuma ning kas stipendiumilepingut mitte sõlmima või siis, kui leping on juba sõlmitud, et Kultuurkapital ei nõustu lepingu muutmisega, stipendiumi seda kasutamata tagastama. See, et kaebaja on esitanud taotluse või et sihtkapitali nõukogu või ekspertgrupp on otsustanud toetuse eraldada, ei kohusta taotlejat iseenesest projekti igal juhul ellu viima. Samuti on sõlmitud stipendiumilepingus selgelt sätestatud võimalus stipendiumi saaja kohustuste täitmist vältida, viimasel juhul lihtsalt tuleb stipendium tagastada. Siinkohal ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et stipendiumilepingutes sätestatud viivise ja leppetrahvi nõudeõiguse tekkimine (lepingute p. 3.3.3 ja 3.3.5) on stipendiumi saaja poolt lepingu rikkumise korral seotud alles Kultuurkapitali poolt stipendiumi tagastamiseks antud tähtpäevaga. Seega ei kaasne stipendiumi saaja jaoks sanktsioonide kohaldamise riski ka sellega, kui ta sõlmib esiti lepingu, mille täitmise võimalikkusesse ta ei usu, lootuses, et Kultuurkapital nõustub lepingu muutmisega.

15 42. See, et Kultuurkapital on varasemalt aktsepteerinud stipendiumite kasutamise aruandeid ilma, et oleks probleemi teinud sellest, et toetussummasid kasutati muuks otstarbeks, kui taotluses märgitud, ei saanud tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et see ka kõnealuste lepingute puhul nii on. See, et üks lepingu pooltest pole varasemates suhetes oma õigusi täiel määral realiseerinud, ei tekita teisele poolele õiguspärast ootust sellise käitumise jätkumisele. Samamoodi ei tekita sellist õiguspärast ootust varasem väär halduspraktika ega ka see, et Kultuurkapital on teiste stipendiumi saajate aruannetes aktsepteerinud kaebaja poolt tehtud muudatustega võrreldavaid muudatusi. Võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saa nõuda teiste isikute võrdset kohtlemist, kui haldusorgani poolt teiste isikute kohtlemine polnud põhjendatud. Aktsepteerides stipendiumi kasutamise aruande olukorras, kus stipendiumisummat ei ole kasutatud lepingus sätestatud eesmärgil, on Kultuurkapital käitunud õigusvastaselt. Õigusvastase kohtlemise laiendamist võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes aga nõuda ei saa. 43. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldamata jätta kaebaja taotlused helikunsti sihtkapitali 22. oktoobri 2013 koosoleku protokollis kajastuvate otsuste tühistamise ning lepingute nr S05- 12/06936L ja S05-12/1016L muutmiseks kohustamise nõuete osas. Kaebaja on alternatiivselt taotlenud 8. novembril 2013 esitatud vaide läbivaatamiseks kohustamist. Sisuliselt kattuvad vaides esitatud nõuded kaebuses esitatutega, mis eeltoodud põhjustel rahuldamata jäävad. Selles olukorras ei saa väita, et Kultuurkapitali poolt kaebaja 8. novembri 2013 vaide kohta tehtud otsused kaebaja õigusi eraldiseisvalt rikuksid. Lisaks poleks Kultuurkapitalil võimalik vaideid uuesti sisuliselt läbi vaadata, sest vaidemenetluse eseme suhtes on tehtud kohtuotsus ning selline vaie tuleks uuel läbivaatamisel igal juhul tagastada HMS § 79 lg 1 p 4 või 5 alusel. Seega tuleb ka alternatiivne nõue rahuldamata jätta. 44. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et Kultuurkapital on põhjendamatult keeldunud juba sõlmitud stipendiumilepingute kohaselt tasumisele kuuluvad stipendiumite välja maksmisest. Toimikust nähtuvalt on kaebaja ja Kultuurkapitali vahel sõlmitud lepingud nr M09-13/0345L (270 euro suurune stipendium projektile Sopran-elektroonika 3 ettevalmistamine ja läbiviimine; kd I, tl. 167, ) ja M09-13/0310L (236 euro suurune stipendium projektile Kontserdi korraldamine Musica Sacra sarjas Eliisabeti kirikus; kd, I, tl 218). Mõlemas eelnimetatud lepingus sisaldub punkt 3.3.1, mille kohaselt on Kultuurkapitalil õigus keelduda stipendiumi väljamaksmisest, kui sellise kohustuse tekkimise hetkeks on stipendiumi saajal täitmata kohustusi Kultuurkapitali ees. Nende stipendiumite välja maksmisest keeldumise õiguspärasuse hindamiseks vaja selgitada, kas kaebajal oli Kultuurkapitali ees täitmata kohustusi ajal, mil oleks eelnimetatud lepingute kohaselt pidanud Kultuurkapital stipendiumid välja maksma. Mõlema eelnimetatud lepingu kohaselt tuli stipendium välja maksta 10 tööpäeva jooksul lepingu jõustumisest. See tähendab, et vastav kohustus muutus sissenõutavaks 10. tööpäeval lepingu jõustumisest arvates. Need lepingud jõustusid 7. oktoobril 2013 (kd I, tl. 168 ja 219) ning neile järgnev kümnes tööpäev oli 2013. aastal 21. oktoober. Samas on Kultuurkapital esitanud kaebajale 1. oktoobril 2013 tagastusnõude teate (kd I, tl. 54), kohustades kaebajat tagastama lepingu nr S05-12/0693L alusel välja makstud stipendiumi tagastamiseks 10 kalendripäeva jooksul ehk hiljemalt 11. oktoobril 2013. Vaidlust pole selles, et kaebaja ei olnud 21. oktoobriks 2013 lepingu nr S05-12/0693L alusel talle välja

16 makstud stipendiumi tagastanud. Seega oli tal lepingute nr M09-13/0310L ja M09-13/0345L kohaste väljamaksete tegemise kohustuse tekkimise hetkel Kultuurkapitali ees täitmata kohustusi. Niisiis oli Kultuurkapitali poolt viimati viidatud lepingute punktides 3.3.1 sätestatu kohaselt õigus keelduda neis lepingutes nimetatud stipendiumi välja maksmisest. See, et kaebaja ja Kultuurkapitali seisukohad lepingu S05-12/0693L alusel välja makstud stipendiumi ja selle lepingu rikkumise osas lahku lähevad ning et kaebaja tagastusnõudega ei nõustunud, ei muuda kohustust olematuks. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada kaebaja seisukohta, et kõnealust meedet võiks kohaldada üksnes nende stipendiumi saajate suhtes, kellel on tähtpäevaks esitamata aruanne või kes on nõustunud mittesihipäraselt kasutatud stipendiumi tagastamise nõudega. 45. Kultuurkapitali õigus mitte teha juba sõlmitud lepingute alusel väljamakseid isikutele, kellel on Kultuurkapitali ees täitmata kohustusi, samuti nagu Kultuurkapitali rahaliste vahendite jaotamise põhimõte, et uusi toetusi ei anta võlglastele, ei ole kaebajat ebaproportsionaalselt kahjustav. Nõustun siinkohal vastustaja seisukohaga, et tegemist on mõistliku meetmega ajendamaks edaspidi toetuste saamisest huvitatud isikuid oma varasemaid kohustusi nõuetekohaselt täitma. Vastustaja viide analoogiale riigihankemenetlusega on põhimõtteliselt kohane. Kultuurkapitali toetuste jagamise ja riigihangete läbiviimise eesmärgid on küll erinevad, ent sarnasus seisneb selles, et mõlemal juhul on tegemist avaliku raha jagamisega. Samamoodi nagu on põhjendatud riigihankemenetlustest kõrvale jätta isikud, kellel on riigi eest teatud liiki täitamata kohustusi, (sõltumata sellest, et selliselt isikult võiks konkreetse teenuse või kauba hankimine osutuda soodsamaks), on põhjendatud ka Kultuurkapitali poolt toetuste väljamaksmise ja eraldamise vältimine juhtudel, kui toetust saada sooviv isik ei ole oma varasemaid kohustusi Kultuurkapitali ees nõuetekohaselt täitnud. Seadus ei keela Kultuurkapitalil välja töötamast põhimõtteid, millest lähtudes toetusi ja stipendiume jagatakse. Need põhimõtete rakendamisel on Kultuurkapitalil suur otsustusvabadus, ent need ei tohi olla meelevaldsed. Kõnealune põhimõte ei ole meelevaldne. Sellel on selge eesmärk, milleks on ajendada toetuse saajaid toetusi ettenähtud eesmärgil kasutama. Meelevaldseteks ja lubamatuteks saaks pidada selliseid toetuste eraldamise põhimõtteid või toetuse kasutamiseks sõlmitud lepingute sätteid, mida toetuse saajal võimalik täita ei ole või mis oleksid põhimõttelises vastuolus toetuste eesmärgiga. Kultuurkapitali stipendiumite puhul tuleb arvestada sellega, et tegemist on piiratud hulga raha jagamisega, millele soovijaid on alati rohkem kui võimalusi. Arvestades toetatavate tegevusliikide väga laia spektrit ei ole enamasti objektiivselt võimalik põhjendada ühe projekti paremust või Eesti kultuurielu täiustamise seisukohast suuremat vajalikkust mõne teise projekti ees. Nendes tingimustes on loomulik ja põhjendatud seada toetuste jagamisel muuhulgas selliseid kriteeriume, nagu lepingutes sisalduv säte, et juba eraldatud uusi stipendiume ei maksta välja, kui varasemad kohustused on nõuetekohaselt täitmata ning jaotuspõhimõte, et võlgnev isik uusi toetusi ei saa. 46. Viimaks ei saa põhjendatuks pidada ka kaebaja nõudeid seoses helikunsti sihtkapitali 9. septembri 2013 protokolli kantud otsusega. Leian, et sihtkapitali poolt tehtava otsuse eripärast tulenevalt ei ole selle otsuse põhjendamine vajalik. Haldusakti põhjendamise kohustuse eesmärk on tagada otsuse kontrollitavus. Kultuurkapitali sihtkapitalide poolt

17 tehtavad otsused selle kohta, millisele isikule või millise projekti realiseerimiseks toetus eraldada ei ole põhimõtteliselt kontrollitavad. Need otsused ei tugine ega saagi üldjuhul tugineda mingisugustele objektiivselt mõõdetavatele või hinnatavatele kriteeriumitele või selgelt ratsionaalsele argumentatsioonile. Sihtkapitali nõukogu koosneb KulkaS § 14 lg 1 kohaselt vastaval kultuurialal tegutsevatest isikutest, kelle on esitanud selle kultuuriala ühendused. Sihtkapitali otsused toetuste eraldamise kohta tuginevad olemuselt nõukogu liikmete autoriteedile ja nägemusele vastava kultuurivaldkonna arengust ja arenguvajadustest. Sihtkapitali nõukogu kaalutlusõigus on väga avar, samas on ainsaks kaalutlusargumendiks otstarbekus. Kaalutlusotsuse otstarbekus ei allu aga HkMS § 158 lg 3 kohaselt kohtulikule kontrollile. Sellise kontrolli teostamine oleks ka võimatu. Sihtkapitali nõukogu põhjendusele, et ühe teatud taotluse esemeks oleva projekti toetamine ei ole teiste samas taotlusvoorus esitatutega võrreldes otstarbekas või et teatud projekti on jagatava rahahulga piiratusest ja teiste taotlejate paljususest tingituna võimalik toetada vaid osaliselt, ei ole võimalik ratsionaalsete argumentidega ei kinnitada ega ümber lükata. Tõdemust, et sihtkapitali nõukogu otsuste põhjendamine ei ole vajalik ning et need kohtulikule kontrollile ei allu, kinnitab ka KulkaS § 16 lg 6, millest tuleneb, et sihtkapitali nõukogu otsuseid ei vaidlustata, välja arvatud juhud, kui nõukogu polnud otsuse tegemise ajal otsustusvõimeline või kui otsused pole protokollitud. Käesoleval kumbagi viimati nimetatud alustest ei esine. Olukorras, kus otsuse vaidlustamine ei ole lubatud, ei ole alust otsustele ette heita ka nende aluseks olnud kaalumisargumentide avaldamata jätmist ja muude põhjenduste esitamata jätmist otsuses. Juhul kui sihtkapitali nõukogu peaks toetuste eraldamise kohta tehtud otsuseid põhjendama ning need alluksid kohtulikule kontrollile, oleks Kultuurkapitali eesmärgipärane tegevus võimatu, sest vähemalt valdava osa selliste otsuste puhul on üht või teistpidi argumenteerida võimalik pea lõpmatuseni. Otsustusprotsessi aususe ja eesmärgipärasuse tagamiseks on aga seaduses säte, et nõukogu moodustavad vastavate kultuuriala ühenduste poolt esitatud selles valdkonnas tegutsevad isikud. See peab tagama ühelt poolt nõukogu liikmete asjatundlikkuse ning teisalt usaldusväärsuse kultuurialal tegutsevate isikute hulgas. See, kuidas kultuuriala ühendused nõukogu liikmed esitada, on aga juba nende sisemise demokraatia küsimus. 47. Rahuldamata tuleb jätta ka kaebaja alternatiivne nõue kohustada Kultuurkapitali sõlmima 2000 euro suuruse stipendiumi leping projekti „Sopran-elektroonika 3“ kohta kaebaja poolt 16. jaanuaril 2014 esitatud tingimustel. Vastustaja seisukoht, et see nõue pole arusaadav ja selge, ei ole õige. Kõnealused muudatusettepanekud kajastuvad kaebaja poolt Kultuurkapitalile saadetud allkirjastatud lepingu versioonis (kd III, tl. 49). Seadusest tulene kaebajale õigust määrata tingimusi, millistel Kultuurkapital peab temaga lepingu sõlmima. Kui kaebajale Kultuurkapitali poolt pakutud tingimused ei sobi, ei pea ta lepingut üldse sõlmima. Kultuurkapitali esitatud konkreetset tingimust saaks vaidlustada, kui sellest tuleneks kaebajale kohustus, mis pole vastavuses lepingu eesmärgiga või lepingust tuleneva Kultuurkapitali kohustusega (HMS § 98 lg 2). Arvestades juba eelpool esitatud põhjendusi, ei ole lepingus, mille Kultuurkapital kaebajale saatis, selliseid sätteid ega tingimusi. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et Kultuurkapitali poolt talle allkirjastamiseks saadetud lepingust nr S05- 13/0684L ei selgu, millist taotlust ja eelarvet selle punktis 2.2. silmas peetakse. Nimetatud lepingu punktis 1.2 on viide kaebaja esitatud taotlusele. Mis puudutab eelarvet, siis nähtub

18 toimikust, et kaebaja on Kultuurkapitali soovil enne lepingu sõlmimist edastanud täpsustatud eelarve (kd III, tl. 43) ning Kultuurkapital on kaebajale teatanud (kd III, tl. 47), et aktsepteerib täpsustatud eelarvet. Seega tuleb lepingu eesmärgi valguses lähtuda kaebaja poolt Kultuurkapitalile esitatud ning viimase poolt aktsepteeritud muudetud eelarvest ning projekti eesmärgi ja sisu osas kaebaja esitatud taotlusest. 48. Kaebaja on menetlusdokumentides esitanud erinevaid etteheiteid Kultuurkapitali asjaajamise, töötajate asjatundlikkuse ja toetusi taotlevatesse looviiskutesse suhtumise kohta. Nende seisukohtade paikapidavuse osas ei ole käesolevas otsuse vaja seisukohta võtta, kuna lõppjäreldust see ei muudaks. See, et Kultuurkapital on oma asjaajamistes olnud ebakorrektne, ei anna lepingu teisele poolele õigust omatahtsi otsustada lepingut täita mingil muul kui lepingus kokkulepitud viisil. Lepingu poolel on iseenesest õigus kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid, st. esitada teise lepingupoole vastu teatud nõudeid või teatud juhtudel ka keelduda oma kohustuste täitmisest, ent see eeldab vastava tõsidusega rikkumist teise lepingupoole poolt. Nagu eelpool märgitud, reguleerib poolte õigusi ja kohustusi stipendiumileping, mistõttu see, et Kultuurkapital ei eraldanud mingi projekti jaoks nii palju raha, kui kaebaja soovis, ei mõjuta lepingujärgsete kohustuste täitmist. Kõigi käesolevas kohtuotsuses käsitletud lepingute puhul on Kultuurkapital omapoolse stipendiumi välja maksmise kohustuse kas täitnud või siis keeldunud selle täitmisest lepingul põhineval alusel (kaebaja võlgnevuse tõttu varasemate lepingute järgi). Ka kaebaja hinnang, et Kultuurkapitali töötajad, toetuste määramise ja aruannete kontrollimisega tegelevad inimesed pole kõige asjatundlikumad, ei loo õigust lepingus kokkulepitust kõrvale kalduda. 49. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajalt menetluskuludena õigusabikulude välja mõistmist. Leian, et vastustaja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb HkMS § 109 lg 6 alusel rahuldamata jätta. Halduskohtute praktikas on välja kujunenud kindel seisukoht, et avaliku võimu teostaja poolt oma igapäevasest tegevusest tõusetunud kohtuvaidluse õigusabikulude väljamõistmine ei ole põhjendud. See ei tähenda, et vastustajaks olev haldusorgan ei võiks kasutada lepingulist õigusabi või et sellise õigusabi kasutamine iseenesest oleks põhjendamatu. Küll aga on põhjendamatu selliste kulude välja mõistmine vaidluse kaotanud haldusväliselt subjektilt. Käesolev vaidlus on tekkinud Kultuurkapitali igapäevategevuse pinnalt ning nagu mistahes muu haldusorgan, peab ka Kultuurkapital sellises kohtumenetluses osalemise korraldada selliselt, et ka võidu korral teisele poolele õigusabikulude kandmise kohustust ei teki. Seega jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik