4-14-77/61 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

4-14-77

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

08. mail 2014, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-14-77 (2330,13,006901) Kohtunik Astrid Asi Kohtuistungi sekretär Marju Palm Tõlk Irina Ogurova, Viktoria Vivtšaruk Menetlusalune isik/kaebuse esitaja D.G, elukoht xxx, isikukood xxx, Eesti Vabariigi kodakondsus, ei tööta. Menetlusaluse isiku kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Valeriy Gimaev Narva Esimene Advokaadibüroo Kosmonaudi 9, 23009 Narva Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuur Narva politseijaoskond, asukoht Vahtra 3, 21003 Narva Väärteoasi

D.G kaebus Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino

17.12.2013 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,13,006901. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja: D.G Kaebuse esitaja esindaja: Valeriy Gimaev Kohtuvälise menetleja esindaja: Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Irina Reino Tunnistajad: Xx, Xx, Xx, Xx Kohtuistungite toimumise aeg 12.03.2014, 21.03.2014, 17.04.2014.

RESOLUTSIOON

juhindudes V™S § 132 p 1, § 135 lg 2 ja § 155-156

Jätta D.G kaebus rahuldamata ja muutmata Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse

4-14-77

vanemväärteomenetleja Irina Reino 17.12.2013 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,13,006901 D.G karistamises liiklusseaduse § 241 lg 2 alusel rahatrahviga

10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 (nelikümmend) eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB

Pangas või arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank pangas, viitenumber 10220135306465.

Rahatrahv tuleb tasuda panka edasikaebamise tähtaja jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Narva kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest.

Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis viieteistkümne päeva möödudes kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamist. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Asjaolud ja menetluse käik

Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna

patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino on 17.12.2013 koostanud üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2330,13,006901, mille kohaselt D.G 19.11.2013 kl 20:30 Narvas, A.-A. Tiimani 10 parkis oma sõidukit nii, et see sulges teiste sõidukite liikluse hoovist väljasõiduks. D.G pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritud Liiklusseadus § 241 lg

2 järgi, rikkudes liiklusseaduse § 20 lg 1.

Otsuse kohaselt on väärteo toimepanek tõendatud menetlusaluse isiku ütlusega, tunnistaja Xxi ütlustega, vaatlusprotokolliga, 19.11.2013 ettekandega ja sõiduki valvega hoiukohta teisaldamise aktiga. Raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, kuid kohtuväline menetleja on võtnud arvesse, et kehtivaid karistusi menetlusalusel isikul ei ole. Kohtuväline menetleja on LS § 241 lg 2 järgi karistuseks määranud rahatrahvi 10 trahviühiku ulatuses, so summas 40 eurot.

D.G kohtuvälise menetleja otsusega ei nõustunud ning tema kaitsja Valeriy Gimaev esitas 06.01.2014 kaebuse Viru Maakohtu Narva kohtumajale paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja menetlus lõpetada. Kaitsja väitel ei ole kaebuse esitaja pannud toime väärtegu, milles teda süüdistatakse ning vaidlustatava otsuse tegemisel on kohtuväline menetleja ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, mille tagajärjel on oluliselt rikutud ka väärteomenetlusõigust. Kaebaja leiab, et vaidlustatavas otsuses ei ole kinnitamist leidnud, et menetlusaluse isiku tegu vastab süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele. Kohtuväline menetleja on leidnud, et kaebaja on rikkunud LS § 20 lg 1. Käesolev säte reguleerib parkimist või peatamist, mille kohaselt ei tohi parkida või peatuda nii, et see sulgeks liikluse. Kohtuväline menetleja on aga väärtegu kirjeldanud järgmiselt: . parkimine keelatud kohas, millega häiriti liiklust/tekitati liiklusoht

4-14-77

Liikluse sulgemine ja liikluse häirimine ei oma sama tähendust, seega on kohtuväline menetleja oluliselt laiendanud LS § 20 lg 1. Kaitsja leiab, et kohtuvälise menetleja otsusest ei ole arusaadav kas kaebaja on oma teoga sulgenud liikluse või häirunud liiklust. Kohtuvälise menetleja poolt kirjeldatud tegu on vähemalt puudulik. Kohtuväline menetleja on kaebaja tegu kvalifitseerinud LS § 241 lg 2 järgi, kusjuures rikutud õigusnormiks on märkinud LS § 20 lg 1. Kaebaja leiab, et tema tegu ei vasta LS § 241 lg 2 tunnustele. Väärteomaterjalidest tulenevalt on kaebaja rikkunud LS § 20 g 1 nõudeid, kuid LS §

20 g 1 rikkumise eest LS § 241 karistust ette ei näe. Seega kaitsja leiab, et tegu ei vasta LS §

241 tunnustele ning väärteomenetluse tuleb väärteo tunnuste puudumise tõttu lõpetada.

LS 241 lg 2 kohaselt karistatakse sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust, rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Tagajärg objektiivse koosseisu tunnusena tuleb aga tuvastada vastavate tõendite alusel, sest parkimine parkimist keelava liiklusmärgi mõjupiirkonnas ei pruugi alati teisi liiklejaid ohustada või liiklust oluliselt häirida. Käesoleval juhul on rikutud õigusnormiks märgitud LS § 20 lg 1, mis käsitleb liikluse sugemist, mitte aga liikluse olulist häirimist.

Kõnealune ebaseaduslik parkimine takistas küll kaasomanike liiklemist kõnealusel territooriumil, kuid see ei olnud ohtlik teistele liiklejatele ega häirinud oluliselt liiklust. Kaebaja, tuginedes Riigikohtu lahendile leiab, et iga takistamine (väärteootsuses on tuvastatud just takistamine) ei ole liikluse oluline häirimine või ohtlik teistele liiklejatele. Seda enam, et kaebaja ütlustest tulenevalt kaebaja pargitud sõidukist sai politseiauto ikkagi mööda. Seda võib kinnitada ka Xx, kelle kohtuistungile tunnistajana kutsumist kaebaja taotleb. Kuna ka politsei sõiduauto on saanud kaebaja sõidukist mööda, siis arvestades, et Tiimani 10 puhul on tegemist elamuga, siis ka teiste elanike sõiduautod saaksid mööda. See aga viitab sellele, et kaebaja ei ole liiklust oluliselt häirinud.

Kaebaja teo ebaõige kvalifitseerimise tõttu on väärteo menetlemisel on rikutud ka väärteomenetlust reguleerivaid norme. LS § 92 lg 2 p 1 kohaselt võib sõiduki teisaldada valvega hoiukohta ka siis, kui sõiduk on pargitud nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust. Eelpool käsitletu kohaselt kaebaja sõiduk on takistanud liiklust, mis aga ei samastatav liikluse olulise häirimise või oleks ohtlik teistele liiklejatele. Seega kaitsja leiab, et kohtuvälisel menetlejal puudus alus sõiduki teisaldamiseks. Kaebaja ütlustest tulenevalt oli kaebaja teisaldamise ajal oma sõiduki juures ja ka vestles teisaldamist teostavate ametnikega.

Seega ka LS § 92 lg 6 tulenevalt puudus kohtuvälisel menetlejal alus kaebaja sõiduki teisaldamiseks. Väärteomaterjalidest tulenevalt ei ole kaebaja parkinud LS § 21 lg 4 loetletud keelatud kohas ega rikkunud liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või –viisi, vaid parkinud sõidukit nii, mis sulges liikluse väljasõiduks hoovist. Nimetatud rikkumine on LS § 20 lg 1 reguleerimisalas, mille grammatiline tõlgendus vastavalt seadusandja seletuskirjale on selline, et LS § 20 lg 1 sätestab nõudeid parkimisele või peatumisele. LS § 21 aga loetleb parkimise või peatumise keelud. Veelgi enam, kohtuvälise menetleja poolt on jäetud tõendamata liikluse oluline häirimine või ohtlikkus teistele liiklejatele. Seega on kaitsja arvamusel, et menetlusaluse isiku tegu ei vasta LS § 241 lg 2 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele ning seetõttu tuleb väärteomenetlust VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

26.02.2014 kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse.

Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde ning kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

4-14-77

Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tunnistajate ütlused ja tutvunud dokumentaalsete tõenditega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Vaidlustatud otsuses on kaebajale heidetud ette liiklusseaduse § 241 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, mis seisnes selles, et 19.11.2013 kella 20.30 ajal parkis ta Narvas, A- A.Tiimani 10 juures oma sõidukit nii, et see sulges teiste sõidukite liikluse hoovist väljasõiduks.

LS 241 lg 2 kohaselt on karistatav sõiduki parkimine selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust.

Sõiduki parkimise üldised nõuded on sätestatud liiklusseaduse §-s 20, mille lõige 1 näeb muu hulgas ette, et juht ei tohi peatada ega parkida sõidukit nii, et see võib sulgeda teiste sõidukite liikluse sissesõiduks või väljasõiduks hoovi, garaaži, õuealale ja teega külgnevale alale ega takistada jalakäija liikumist ülekäigurajal ja ristmikul kõnniteede kulgemise suunas. Täiendavalt on parkimiskeeld sätestatud LS §-s 21, mille lg 2 p 5 ja lg 4 p-st 1 tulenevalt on samuti keelatud parkida kohas, kus peatatav sõiduk teeb võimatuks teiste sõidukite liikumise või takistab jalakäijaid.

Nii kaebaja ise kui ka tunnistajad Xx, Xx, Xx, Xx ja Xx kinnitavad, et kaebaja sõiduauto oli väärteootsuses nimetatud ajal pargitud Narvas, aadressil Tiimani 10 asuva maja ette. Neid ütluseid kinnitab ka vaatlusprotokoll ning sellele lisatud fotod. Nimetatud fototabeli esimeselt kahelt fotolt on selgelt näha, et kõnealune sõiduk ei ole pargitud tee äärega paralleelselt, vaid ligikaudu 45 nurga all. Enda sõnul kontrollis kaebaja pärast autost väljumist, et tee teise servani jäi autode möödasõiduks piisavalt ruumi.

Teo faktiliste asjaolude osas on ainsaks vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebaja poolt taolisel viisil pargitud auto takistas teiste sõidukite sissesõitu või väljasõitu hoovist. Tunnistajad Xx ja Xx andsid ütluseid, et nad soovisid Partisani 9 maja eest Tiimani 10 hoovi kaudu välja sõita. See on ainus hoovist väljasõitmise võimalus. Viimast väidet kinnitavad ka xx ja xx. Tiimani 10 maja eest väljasõitu takistas sõiduauto Audi reg nr 028ASG, mis oli pargitud tee äärega diagonaalselt ning sõidukist möödapääsemiseks tuli sõita tee teises servas olevale äärekivile ja murule. Selle sama takistuse tõttu kutsus tunnistaja Xx kohale politsei. Ka väljakutsele reageerinud politseiametnikud andsid ütluseid, et nad ei saanud politseiautoga kõnealusest Audist sõita mööda muul viisil, kui teeäärsele äärekivile ja murule sõites. Tunnistaja xxx ütles, et ta nägi, et autod sõitsid kaebaja autost mööda, kuid ta ei oska öelda, kas selleks pidid nad sõitma tee äärekivile ja murule või mitte. Seega sündmuskohal olnud tunnistajate (va xx) ütlused haakuvad osas, mis puudutavad kaebaja sõiduki parkimise viisi ning asjaolu, et sellest oli tee piires võimatu mööda sõita. Möödasõiduks pidi kasutama tee äärekivi ja teeäärset muru. Kohtul puudub põhjus nende isikute ütluste usaldusväärsuses kahelda ning alus arvata, et tegemist oli politsei põhjendamatu väljakutsumisega. Samas kaebaja enda selgitus, et auto ja tee ääre vahe oli 4-5 sammu, ei ole piisav väitmaks, et vahemaa oli möödasõiduks piisav, kuivõrd kaebaja nimetatud sammude arv ei võimalda otsustada, kui pikk see vahemaa reaalselt oli. Samuti tuleb siinkohal arvestada, et kaebaja enda liikumisvõime on piiratud, mistõttu võib ka tema arusaam keskmise sammu pikkusest erineda teiste isikute hinnangutest.

Eelnevast lähtuvalt loeb kohus tunnistajate ütlustega ning vaatlusprotokolliga tõendatuks, et kaebaja sõiduk oli Tiimani 10 maja hoovis pargitud nii, et tee piires ei olnud võimalik sellest mööduda.

4-14-77

LS § 2 p 81 kohaselt on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Tee koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldusja haljasribad. Kuivõrd tunnistajate ütlustest nähtuvalt on Tiimani 10 ees olev tee ääristatud äärekividega, siis tuleb nimetatud äärekive lugeda tee ääreks ning teisel pool äärekive olevat muru haljasalaks.

Tulenevalt LS § 45 lg-st 13 ei tohi sõidukiga haljasalale sõita ilma maaomaniku või -valdaja loata. Ülalnimetatud tunnistajate ütlustest nähtub, et Partisani 9 ja Tiimani 10 hoovi sissesõiduks ning sealt väljumiseks pidid nad sõitma tee äärt tähistavale äärekivile ja haljasalale, millel sõitmine on LS § 45 lg-st 13 tulenevalt keelatud. Seega ei olnud võimalik hoovi sõita või sealt väljuda muul viisil, kui rikkudes liiklusseaduse nõudeid, st kasutada selleks haljasala.

Taolist olukorda tuleb käsitleda kui ilmset hoovi sisseja väljasõidu sulgemist LS § 20 lg 1 tähenduses, kuna liiklusnõuete järgimise korral ei olnud teistel sõidukitel võimalik Partisani 9 ja Tiimani 10 hoovi sõita ega sealt väljuda. Eelnevast lähtuvalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et kaebaja parkis oma sõiduki LS § 20 lg 1 nõudeid rikkudes.

Koht, kus sõiduki parkimine takistab hoovi sõitmist ning sealt väljumist, tuleb nimetatud LS § 20 lg-st 1 tulenevalt lugeda kohaks, kus on parkimine keelatud. Taolises kohas sõiduki parkimist tuleb omakorda pidada parkimiseks selleks keelatud kohas LS § 241 lg 2 tähenduses. Arvestades, et tegemist oli kohaga, mis oli mitme suure kortermaja ainsaks hoovist väljasõiduks, häiris selle sulgemine ka oluliselt teiste sõidukite liiklust. Seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused, mille kohaselt soovisid enne kaebaja sõiduki teisaldamist mitmed autod sellest tulutult mööduda.

Siinkohal ei saa nõustuda ka kaitsja väitega, et liikluse sulgemine ei ole samane liikluse häirimisega. Tõsi, tegemist on erinevate mõistetega, kuid sisu osas on need osaliselt kattuvad. St teatud olukordades liikluse sulgemine ühtlasi häirib liiklust.

Eelnevat kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et kaebaja tegevuses on tuvastatud LS § 241 lg-s

2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste esinemine, st parkimine selleks keelatud kohas ning viisil, mis häiris oluliselt teiste sõidukite liiklust.

Võttes arvesse, et kaebaja parkis oma sõiduki hoovist väljasõidu kohale ning seda suhteliselt ebatavalisel viisil, st mitte teega paralleelselt vaid diagonaalis, pidi ta vähemalt möönma, et nimetatud kohas ja nimetatud viisil parkides, sulgeb ta teistele sõidukitele liikluse. Isegi juhul, kui kaebaja hindas valesti ja arvas, et sõiduautod mahuvad tema sõidukist mööda, siis situatsioonis, kus reaalselt ei saanud tee piires tema sõidukist isegi sõiduautod mööduda, pidi kaebajale olema ometi ilmne, et suuremad sõidukid, nt päästetöid teostavad sõidukid, sealt mööda ei pääse. Samuti pidi kaebajale olema arusaadav, et tegemist on suurte kortermajade hooviga, mille väljasõitu kasutavad paljud majade elanikud ja nende külalised ning vastava väljasõidu sulgemisega häirib ta suurel hulgal isikute liiklust. Seetõttu on kohus veendumusel, et süütegu pandi toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Karistuse mõistmisel tuleb vastavalt KarS § 56 lg 1 arvestada süüteo toime pannud isiku süüd. Peale selle tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdlase isikut ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

Kehtiv kohtupraktika rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehisolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest.

4-14-77

Kohtuväline menetleja on LS § 241 lg 2 järgi määranud karistuseks rahatrahvi 10 trahviühiku ulatuses, so summas 40 eurot. Maksimaalseks karistuse määraks nimetatud rikkumise eest on 50 trahviühikut. Seega on kohtuväline menetleja määranud karistuse minimaalsele lähedases määras. Siinkohal nõustub kohus vaidlustatud otsuses märgituga, et antud asjas ei ole tuvastatud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Arvestades kaebaja tegu konkreetse süüteokoosseisu kontekstis, siis on kohtu hinnangul tegemist keskmisele karistusmäärale lähedast karistust vääriva teoga. Samas tuleb arvestada ka süüdlase isikut, kelle liikumisvõime on oluliselt piiratud, mistõttu oli tema ebakohane parkimisviis ilmselgelt tingitud eelkõige soovist parkida oma sõiduk võimalikult lähedale kohale, kuhu ta soovis minna, mitte aga kavatsetud pahatahtlikust suhtumisest teistesse liiklejatesse. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et kaebajal puuduvad kehtivad väärteokaristused. Neil asjaoludel hindab kohus määratud karistuse määra põhjendatuks.

Kõike eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus ning kohus jätab V™S § 132 p 1 alusel D.G kaebuse rahuldamata.

Seonduvalt kaebaja sõiduki teisaldamisega tuleb märkida, et kohtu hinnangul ei olnud tegemist ebaseadusliku toiminguga. Tulenevalt liiklusseaduse § 92 lg 2 p-st 1 võib sõiduki teisaldada valvega hoiukohta, kui sõiduk on pargitud nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust. Ülaltoodud asjaoludel loeb kohus antud juhul tõendatuks, et kaebaja sõiduk oli pargitud viisil, mis takistas oluliselt liiklust. Samuti ei ole kohtu hinnangul rikutud liiklusseaduse § 92 lg-st 6 tulenevat nõuet, mille kohaselt võib sõidukit teisaldada ainult siis, kui sõiduki juures ei ole juhti või sõiduki omanikku, valdajat või tema esindajat või sõidukis ei viibi sõitjat või kui asjaosalised ei ole võimelised või keelduvad valesti pargitud sõidukiga tekitatud takistuse või ohu kõrvaldamisest. Tunnistajate (xx) ütlustest nähtub, et politseiametnike saabudes, kaebajat auto juures ei olnud. Nad püüdsid auto omanikuga korduvalt ühendust saada, kuid see ei õnnestunud, keegi telefonile ei vastanud. Sõiduki omanik ilmus välja alles siis, kui sõiduk oli juba puksiirile tõstetud ning hakkas lahkuma. Kusjuures sõiduki omanik teavitas politseiametnike sellest, et ta on sõiduki omanik, alles siis, kui puksiir oli juba lahkunud. Seega teisaldaja väljakutsumisel ei olnud kaebajat auto juures ning kui ta hiljem välja ilmus, ei teavitanud ta koheselt toimingut teostanud politseiametnikke, et ta on sõiduki omanik ega takistanud muul viisil sõiduki teisaldamist.

Nimetatud asjaoludel puudub alus väita, et teisaldamist oleks teostatud LS § 96 nõudeid rikkudes.

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi Kohtunik