3-14-50856/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 10. juuli 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-14-50856 Haldusasi Denes Ivanovi kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks 100 euro ulatuses seoses toidunormi määramisega

Menetlusosalised Kaebaja – Denes Ivanov; Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Denes Ivanovi kaebus rahuldamata. 2. Jätta Denes Ivanovi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 11. augustil 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla registreeris 18. märtsil 2014 kinnipeetav Denes Ivanovi kahjunõude, milles kaebaja taotles vanglalt kahju hüvitamist 100 euro ulatuses. Kahjunõude kohaselt jagati talle toitu R3 toidunormi, mitte aga R4 kohaselt. Seetõttu sai kinnipeetav 2-3 nädala jooksul ettenähtust 200 grammi toitu vähem ning ta tundis nälga. 2. Viru Vangla jättis 13. mai 2014. a otsusega nr 6-16/71-2 D. Ivanovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et D. Ivanovile määrati ekslikult paariks nädalaks R3 toidunorm. Viga võis tekkida kinnipeetava ühest kambrist teise paigutamisel. Viru Vangla kinnipeetavate 2014. a

2 märtsikuu menüüst nähtub, et R3 ja R4 toidunormidel on erinevad hommikuja õhtusöögi kogused. R4 toidunormiga isikud saavad hommikusöögiks 200 grammi ja õhtusöögiks 100 grammi rohkem toitu. Seega sai kinnipeetav ajal, mil talle ekslikult määrati R3 toidunorm, vähem toitu, kui ta oleks saanud R4 toidunormi korral. Toidukogus ei ole märkimisväärselt väiksem ning väiksema koguse saamine ei tingi näljatunnet. D. Ivanov esitas sama juhtumiga seoses 27. veebruaril 2014 vanglale selgitustaotluse ning siis ta ei märkinud, et tunneb näljatunnet. Kuna kinnipeetav viibis kartseris, siis oli ka tema kehaline aktiivsus väiksem. Siiski oleks R4 toidunorm pidanud kinnipeetaval olema Viru Vangla meditsiiniosakonna kohaselt. Ei nähtu, et kinnipeetavale oleks kahju tekitatud. Viru Vangla vabandab, kuid leiab, et kahju hüvitamine rahas ei ole põhjendatud. 3. 20. mail 2014 saabus Tartu Halduskohtusse D. Ivanovi kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks 100 euro ulatuses. Kaebuse põhjendused ja taotlus 1) kaebaja on 20-aastane ja seetõttu on talle ette nähtud R4 toidunorm, kuid paari nädala jooksul sai ta süüa R3 toidunormi järgi. Kahe nädala jooksul sai ta peaaegu alati hommikuti 200 grammi putru ja õhtuti 100 grammi suppi vähem. Seda põhjusel, et vangla pidas teda ekslikult 21-aastaseks. Selgitanud valvurile, et ta on 20-aastane, leidis valvur, et kaebaja on juba kaks aastat kartseris olnud ning ei vaja nii palju süüa; 2) vangla on kahjunõudele vastates selgitanud, et viga võis tekkida kaebaja ümberpaigutamisel ühest kambrist teise, kuid kaebajat ei ole sel perioodil ümber paigutatud; 3) kaebaja esitas vanglale kahjunõude, kuna leiab, et teda on alavääristatud. Kaebaja tundis nälga ning tal tekkis tunne, et ta ei ole midagi väärt, kuna ei saanud ettenähtud kogust sööki; 4) kuigi sotsiaalministri määruse järgi võib kinnipeetavale, kes on vähese liikumisega, määrata R3 toidunormi, oli kaebajale R4 toidunorm määratud meditsiiniosakonna poolt. Ühes kaebusega esitas D. Ivanov menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 4. Tartu Halduskohus rahuldas 21. mail 2014 D. Ivanovi menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse. Vastustaja seisukohad 5. Viru Vangla ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja kompromissi sõlmimist võimalikuks ei pea. Vastustaja jääb Viru Vangla 13. mai 2014. a otsuses nr 6-16/71-2 toodud seisukohtade juurde ja ei korda neid täielikult, kuid palub nendega arvestada. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja poolt kohtumenetluses kantud kulutused tema enda kanda. Vastustaja põhjendused on järgmised: 1) vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli õigus saada R4 toidunormis sätestatud koguses toitu, sest kaebaja puhul on tegemist alla 21-aastase isikuga (sündinud 31. detsembril 1993). Tõsiseltvõetav ei ole aga kaebaja väide nälgimisest. Nimelt saavad R4 toidunormiga isikud hommikusöögiks 200 grammi putru ja õhtusöögiks 100 grammi suppi rohkem. Seega sai kinnipeetav ajal, mil talle ekslikult määrati R3 toidunorm, vähem toitu, kui oleks saanud R4 toidunormi korral, kuigi toidukogus ei ole märkimisväärselt väiksem. Vastustaja selgitab, et 1 supilusikatäis putru kaalub ca 50 grammi, seega sai kaebaja hommikuti 4 supilusikatäit putru vähem, mis ilmselgelt ei ole märkimisväärne toidukogus;

3 2) kaebaja esitas vanglale 27. veebruaril 2014 selgitustaotluse, milles märkis, et temal asendati kambri kõrval asuval nimetahvlil R4 R3-ga ning küsis, mida need tähendavad. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kuna toidukogust olulisel määral ei vähendatud, siis kaebaja tegelikult ei tajunud ega märganudki toidukoguse muutust. Samuti parandas vangla vea 14. märtsil 2014 ning kaebajale määrati taas R4 toidunorm; 3) vastustaja leiab, et õigusvastane ei ole määrata noorele kinnipeetavale R3 toidunormi, kui ta on vähese kehalise aktiivsusega, põhiliselt ruumis istuv ja väga vähe liikuv kinnipeetav, kelle toiduenergiavajadus vastab 1,4–1,5-kordsele põhiainevahetusele. Kaebaja kandis alates 24. detsembrist 2013 P2 kinnises osakonnas kartserikaristust, mistõttu ta liikus vähe, kuna P2 osakond on kinnine ning kinnipeetavatele ei ole ette nähtud aega liikumiseks väljaspool kambrit (va 1 tund värskes õhus viibimist); 4) vastustaja on kaebaja ees vabandanud ning möönab, et tegemist on kahetsusväärse juhtumiga, kuid on jätkuvalt seisukohal, et kaebajale ei ole kahju tekitatud. Kaebajale on toitu võimaldatud ning näljatunde tekkimine ei ole tõenäoline. Kuna kaebaja viibis kartseris, siis oli ka tema kehaline aktiivsus väiksem. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamine rahaliselt ei ole asjakohane. Viru Vangla on eksimuse tuvastamisel vea parandanud. 6. Tartu Halduskohus andis 6. juuni 2014. a määrusega menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja. 7. Kaebaja esitas Viru Vangla vastusele vastuväite, milles märkis järgmist: 1) perioodil veebruar kuni 13. märts 2014 ei ole kaebajat ümber paigutatud; 2) kuigi vastustaja selgitab, et on eksimuse pärast vabandanud, tegi ta seda alles kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses, mitte kaebaja varasemale märgukirjale vastates. Vangla pidas vajalikuks vabandada alles siis, kui esitatud oli kahju hüvitamise nõue, sest siis oli alust arvata, et kaebaja võib pöörduda kohtusse; 3) kahjunõue on õigustatud ja samas ka proportsionaalne, hüvitamaks tekitatud alaväärsustunnet. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 8. Käesolevas asjas taotleb kaebaja Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 100 euro ulatuses. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lg-s 1. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). 9. Kaebuse kohaselt nõuab kaebaja Viru Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekkis seetõttu, et kaebajale määrati veebruaris-märtsis 2014 ekslikult paariks nädalaks R3 toidunorm ja seetõttu sai ta vähem süüa ning tundis nälga. Kaebaja leiab, et teda on alavääristatud. Tal tekkis tunne, et ta ei ole midagi väärt, kuna ei saanud ettenähtud kogust sööki. Kaebaja sellistest selgitustest võib järeldada, et vangla on talle kahju tekitanud väärikuse alandamisega (hingeliste kannatustega). RVastS § 9 lg 1 näeb ühe mittevaralise kahju hüvitamise alusena ette väärikuse alandamise.

4 10. Riigikohtu halduskolleegium on 18. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 selgitanud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja Viru Vanglale pöördumise (see on dateeritud 19. veebruariga ja registreeritud 27. veebruaril 2014), milles ta palus selgitust, miks R4 toidunorm asendati R3-ga. Nimetatud pöördumises märkis kinnipeetav, et kuna ta on 20-aastane, peaks tal olema R4 toidunorm. Kohus leiab, et sellega on kaebaja asunud realiseerima oma õigust RVastS § 6 lg 3 esimeses lauses sätestatud viisil. 11. Järgnevalt tuvastab kohus, kas avaliku võimu kandja tegevus oli õigusvastane. 12. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Lõike 2 kohaselt jälgib vangla toidukava koostamist ja toitlustamist arst. Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 9.1 kohaselt toimub kinnipeetavate toitlustamine sotsiaalministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutuses“ (edaspidi määrus nr 150) alusel. Määruse nr 150 § 2 lg 1 sätestab, et kinnipeetava ööpäevase toiduenergiavajaduse hindamisel arvestatakse kinnipeetava vanust, sugu, tehtavat tööd, kehalise aktiivsuse taset, võttes aluseks määruse lisas 1 esitatud kehalise aktiivsuse tasemele vastava keskmise toiduenergiavajaduse. Määruse § 2 lg 3 järgi jaotatakse kinnipeetavad toiduenergiavajaduse järgi 4 rühma (R1–R4). 13. Tartu Ringkonnakohus selgitas 15. novembri 2013. a otsuses asjas nr 3-11-2943 p-s 13, et kinnipidamisasutus peab tagama karistuse kandmise eesmärkide täitmise ja samas seisma hea selle eest, et kinnipeetavatele oleks vanglas tagatud tervislik toit ja olmetingimused. Seetõttu on loomulik, et kinnipidamisasutustes on õigusaktidega reglementeeritud ka kinnipeetavate toidu normid ja koostis, et vältida võimalike tervisehädade tekkimist, mille ravimise peaks riik ka peale kõige muu kinni maksma. Kui vabaduses viibides on isikul põhimõtteliselt võimalik toituda nii ebaregulaarselt ja ebatervislikult kui ta heaks arvab, siis kinnipidamisasutus peab soodustama igati tervislikku ja täisväärtuslikku toitumist ja seda nii kinnipeetavate tervisele kui ka riigi kulude kokkuhoiule mõeldes. Inimese tervise kaitsmise, haiguste ennetamise ja tervise edendamise eesmärkidel on kehtestatud rahvatervise seadus, mille § 1 kohaselt saavutatakse neid eesmärke riigi, omavalitsuse, avalikja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga. Muuhulgas on nimetatud eesmärgi saavutamiseks pandud sotsiaalministrile kohustuseks kehtestada toidunormid kinnipidamisasutustes (§ 8 lg 2 p 22). Nimetatud sättest lähtuvalt ongi kehtestatud määrus nr 150, mille § 1 lg 2 kohaselt peab päevane toidunorm katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning mineraaltoitained) ja valguvajaduse. Lõike 3 kohaselt määratakse pärast vastuvõtmist kinnipidamisasutusse kinnipeetavale toidunorm, mida muudetakse kinnipidamisasutusele tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutuse alusel. Lõike 4 kohaselt arvestatakse toidunormi määramisel kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust, terviseseisundit, elanikkonna üldisi toitumistavasid ning võimaluste piires kinnipeetava oma religiooni toitumistavasid. Lõike 5 kohaselt kindlustatakse tervishoiutöötaja ettekirjutusel erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine või antakse tavalisele toidunormile lisaks igapäevast lisatoitu. Seega toimub kinnipeetavate toitlustamine eelkõige kooskõlas õigusnormidega ja kõrvalekalded üldistest toitlustamisnormidest peavad olema põhjendatud ega tohi ohustada kinnipeetava tervist.

5 14. Kaebaja tugineb kaebuses väärikuse rikkumise faktile ega ole esitanud väidet tervise kahjustamise kohta. Vastustaja poolt kohtule esitatud Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti K. Irdi 8. aprilli 2014. a tõendi kohaselt oli kaebajale määratud toidunorm R4. Kohus on seisukohal, et kaebajale veebruaris-märtsis 2014 R4 toidunormi asemel R3 toidunormiga toitlustamine oli õigusvastane. Ka Viru Vangla on oma tegevuse õigusvastasust jaatanud, sest vastustaja on kaebaja pöördumisele 17. märtsil 2014 vastates nentinud, et kaebajale oli ekslikult määratud vale toidunorm, kuid alates 14. märtsist 2014 on kaebajal taas R4 toidunorm. Ka 13. mai 2014. a otsuses nr 6-16/71-2 tunnistas vangla oma viga ja vabandas kaebaja ees. 15. Kohus leiab, et esineb põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel. 16. RVastS § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p 13). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2). 17. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul on tegemist alla 21-aastase kinnipeetavaga, kelle toitlustamine pidi toimuma R4 toidunormi alusel. Käesoleva vaidluse esemeks on asjaolu, kas kaebajale R4 toidunormi asemel R3 toidunormi järgi toitlustamine sai kaebajale tekitada mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada rahas. Kohus leiab, et paari nädala jooksul hommikul 200 grammi pudru ja õhtul 100 grammi supi vähem söömine ei saanud kaebajale tekitada kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja toimunud rikkumist kompenseerinud vabandusega. Kohus leiab, et Viru Vangla kahju tekitajana ei jätnud kaebajat toiduta sihilikult, eesmärgiga põhjustada kannatanule ebamugavusi või piinu. Kohus arvestab ka asjaoluga, et kaebaja viibis kartseris, kus kehalise aktiivsuse tase ja toiduenergiavajadus on väiksem. Määruse nr 150 § 2 lg 2 p 1 sätestab, et vähese kehalise aktiivsusega, põhiliselt ruumis istuvate ja väga vähe liikuvate kinnipeetavate toiduenergiavajadus vastab 1,4–1,5-kordsele põhiainevahetusele. Kui kehalise aktiivsuse tase vastab § 2 lõike 2 punktis 1 esitatule, võib kehtestada 15- kuni 21-aastastele meestele kinnipeetavate rühma R 3 toidunormi. 18. Arvestades asjaolu, et kaebajale tekitatud kahjulik tagajärg ei olnud märkimisväärne, Viru Vangla ei põhjustanud tagajärge tahtlikult, ning on oma eksimust tunnistanud ja vabandanud kaebaja ees, Viru Vangla ei ole kaebaja väärikust süüliselt alandanud, R3 toidunormi alusel toitlustamine ei ole kaebajale põhjustatud ka tervisehäireid, leiab kohus, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Seega jääb kaebaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. 19. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 21. mai 2014. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik