4-13-6613/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-13-6613

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09.juulil 2014, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-6613 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola Väärteoasi Andre Ernesaksa väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2; § 242 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 02.04.2014 otsus Kaebuse esitaja Andre Ernesaksa (ik: 37109220298, viibib vanglas) kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 02.04.2014 otsus väärteoasjas nr 4-13-6613 tühistada Andre Ernesaksa LS § 224 lg 2 järgi süüditunnistamise ning talle karistuseks 10 päeva pikkuse aresti mõistmise ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks äravõtmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega lõpetada väärteomenetlus LS § 224 lg 2 järgi Andre Ernesaksa suhtes VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 02.04.2014 kohtuotsus muutmata.

4. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata vandeadvokaat Veljo Viiloli poolt riigi õigusabi korras kaitsjana Andre Ernesaksale käesolevas apellatsioonimenetluses õigusabiteenuse osutamise eest Veljo Viiloli Advokaadibüroole riigi eelarve vahenditest väljamakstavaks summaks kokku 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida politseijaoskonna poolt 08.10.2013 koostatud väärteoprotokolli nr AB1301418 kohaselt juhtis Andre Ernesaks 08.10.2013 kella 14:38 ajal Tallinnas Puhkekodu tee 61 juures mootorsõidukit Renault Megane, registreerimismärgiga xxxxxxx, juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadme DRÄGER ALCOTEST 7110 EST, nr ARAF-0018, taatlemistunnistuse nr TTRC-13-00079. Samuti puudus Andre Ernesaksal kontrollimiseks esitamiseks kehtiv vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav dokument. Isikul puudus esitamiseks isikut tõendav dokument. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus A. Ernesaks sellega LS § 69 lg 5 ja § 88 lg 1 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Pidades vajalikuks karistada A. Ernesaksa arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohus mõistis 02.04.2014 otsusega väärteoasjas nr 4-13-6613 A. Ernesaksa süüdi LS § 224 lg 2 järgi ning mõistis talle karistuseks 10 päeva aresti. LS § 242 lg 1 järgi lõpetas kohus väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohtuotsusega nähti ette pöörata arest täitmisele viivitamatult peale A. Ernesaksa suhtes kriminaalasjas nr 1-13-10551 kohaldatud tõkendi muutmist või tühistamist või kriminaalasjas mõistetava võimaliku karistuse ärakandmist. Kohtuotsusega võttis maakohus KarS § 50 lg 1 p 2 järgi A. Ernesaksalt ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus järgmist.

Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku, kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad ning tunnistajad, samuti hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, leiadis, et A. Ernesaksa poolt 08.10.2013 kella 14:38 ajal Tallinnas Puhkekodu tee 61 juures toimepandud väärtegu - mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis, samuti puudus esitamiseks kehtiv vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav dokument - on tõendatud järgmiste tõenditega: 1) sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et 08.10.2013 kõrvaldati A. Ernesaks sõiduki juhtimiselt, kuna oli alust arvata, et A. Ernesaksa veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta oli joobeseisundis; 2) isikusamasuse tuvastamise protokolliga, millest nähtub, et 08.10.2013 kella 15:08 ajal tuvastati

A. Ernesaksa isikusamasus Rahvusvahelise väikelaeva tunnistuse nr 001130 alusel. Samuti tuvastati isikusamasus politsei andmekogu andmetega KAIRI, võrreldi isiku ütlusi ning välimust. Isiku kinnipidamise protokollist nähtub, et 08.10.2013.a. peeti kella 14:38 ajal kinni Tallinnas Puhkekodu tee 61 juures Andre Ernesaks. Kinnipidamisel võeti isikult ära mobiiltelefon Nokia, autovõti, võtmete kimp 4tk, must rahakott, aegunud ID kaart nr A0002186 Andre Ernesaksa nimele, rahvusvaheline väikelaevajuhi tunnistus nr 001130, pastapliiats, kinnine kohver, mida isik keeldus avamast; 3) indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, millest nähtub, et 08.10.2013 kella 14:40 ajal Puhkekodu 61 maja juures tuvastati Andre Ernesaksal alkoholijoove 0,86 mg/l Alcoquant, A111206 mõõtevahendiga;

4) tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest nähtub, et 08.10.2013 kella 15:08 ajal mõõdeti Andre Ernesaksal alkoholijoove DRÄGER ALCOTEST, 7110, seeria nr. ARAF-0018, mille lugem oli 0,75 mg/l, lainedmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,70 mg/l. Isikule selgitati õigusi ja kohustusi temale arusaadavas keeles, tutvustati protokolli sisu, kuid isik keeldus allakirjutamast; 5) mõõtevahendi taatlustunnistusega nr TTRC-13/00079, mille kohaselt on tõenduslik alkomeeter Alcotest 7110 typ MKIII EST nr ARAF-0018 taadeldud 31.05.2013 ning vastab nõuetele; 6) karistusregistri väljavõttega, millest nähtub, et Andre Ernesaksa on varasemalt nii kriminaalkui ka väärteokorras karistatud, sh LS § 224 lg 2; § 242 lg 1 alusel; 7) tunnistaja Roman Tkatšenko poolt 10.10.2013 kohtuistungil antud ütlustega; 8) tunnistaja Mihkel Lillepruuni poolt 18.03.2014 kohtuistungil antud ütlustega.

Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et 08.10.2013 kella 14:38 ajal tuvastati Andre Ernesaksal alkoholi tarvitamise tunnused - ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadme DRÄGER ALCOTEST 7110 EST, nr. ARAF-0018, taatlemistunnistus nr. TTRC-13-00079. Menetlusalune isik väidab, et alkoholi tarvitas ta alles kodus, vahetult enne seda, kui autosse telefoni otsima läks. Jõi kodus klaasi Jäägermeistrit. Naabrimees tõi ta koju, kuna tal oli migreenihoog.

Kohus ei pidanud usaldusväärseks A. Ernesaksa ütlusi, kuna need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, samuti sellepärast, et A. Ernesaks on andnud juhtunu kohta erinevaid, üksteisega vastuolus olevaid ütlusi. Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et tema sõiduautot juhtis 08.10.2013 naaber Mihkel Lillepruun. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja M. Lillepruun väitis, et A. Ernesaksa vastu tal vihavaenu ei ole, ta ei ole mitte kunagi A. Ernesaksa autosid juhtinud, samuti ka mitte 08.10.2013. Tunnistaja Roman Tkatšenko andis kohtuistungil ütlusi, et 08.10.2013 minnes sündmuskohale, nägi ta, et sõiduautot Renault Megane juhtis sama isik, kelle hiljem kinni pidasid.

Blokeeris A. Ernesaksa poolt juhitud sõiduki umbes 10 meetri raadiuse kauguselt. A. Ernesaksa ta enne seda ei tundnud, vihavaenu tal ei ole. A. Ernesaks on andnud toimunu kohta aga vastuolulisi ütlusi: 10.10.2013 kohtuistungil seletas ta, et 08.10.2013 sai tema sõiduk pargitud maja kõrvale kella kahe ajal, 18.03.2014 andis menetlusalune isik ütlusi, et tema sõiduk pargiti maja kõrvale kella poole kolme ajal. Väärteoprotokollis on märgitud väärteo toimepanemise ajaks kell 14:38. Tekib küsimus, kuidas A. Ernesaks jõudis sel juhul kodus enne politsei tulekut alkoholi tarvitada.

A. Ernesaks andis ütlusi, et koju jõudmise ja politsei saabumise vahe oli 10 minutit. Kohus on veendunud, et A. Ernesaks on püüdnud igati vastutusest vabaneda, leides erinevaid teooriaid sündmuse kohta. Menetlusalune isik A. Ernesaks väitis kohtuistungil, et piirkonnapolitseinik Roman Tkatšenko kius tema vastu, on „tänu“ tema naisele, kes püüab teda süüdi lavastada. R. Tkatšenko on ta naise poolt ära ostetud. Samuti lisas, et politsei oli jaoskonnas tema vastu vägivaldne, tal murti ära käsi ning jalg. Palus algatada antud asjas kriminaalasi.

Tunnistaja R. Tkatšenko osas kohus antud väitega ei nõustunud. Tunnistaja andis ütlusi, et enne intsidenti tema menetlusalust isikut näinud ei ole, ei tunne teda. Menetlusaluse isiku vastu vihavaen puudub. Antud väide, et R. Tkatšenko oleks kellegi poolt ära ostetud ning seeläbi tahetakse A. Ernesaks süüdi lavastada, ei ole usutav. A. Ernesaks väitis, et tema naine soovib temalt lapsehooldusõigust ära võtta ning seeläbi tahetakse ta nüüd väärteos süüdi lavastada. R. Tkatšenkol puudub igasugune motiiv A. Ernesaksa sellisel viisil kahjustada, kuivõrd lapse hooldusõiguse võtmine ja väärteo toimepanemine ei ole omavahel seotud.

Kohus märkis, et antud asjas ei ole kahtlust, et A. Ernesaksa suhtes tuli politseil 08.10.2013 vastupanu osutada, kuivõrd A. Ernesaks ei allunud korraldustele. Vastupanu osutamise käigus sai A. Ernesaks vigastada. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise kohaselt nr 13210000079 antud asjas kriminaalmenetlust ei algatatud, kuna A. Ernesaksa vastu politsei poolt kasutatud jõud ei ületanud lubatud intensiivsuse piiri ning kohus ei pidanud vajalikus antud fakti pikemalt analüüsida.

Tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et A. Ernesaks on isikuks, kes on püüdnud ennast süüst vabastada. Analüüsides tunnistajate ütlusi kogumis teiste tõenditega, leidis kohus, et neil ei peaks olema põhjust valetada; tunnistajate ütlused on järjepidevad. Samuti on neid hoiatatud valeütluste andmise eest ning kohus ei näinud põhjust, miks oleks pidanud R. Tkatšenko ning M. Lillepruun andma A. Ernesaksa kohta valeütlusi. Mõlemad tunnistajad väitsid istungil, et neil vihavaenu A. Ernesaksa vastu ei ole, tunnistaja M. Lillepruun seletas, et tal on pigem kahju menetlusalusest isikust. Menetlusaluse isiku väide, et temale ei tutvustatud õigusi ja kohustusi ei sündmuskohal ega ka kuskil mujal, ei pea paika, kuivõrd väärteoprotokollis õiguste ja kohustuste juures on menetlusaluse isiku allkiri, samuti on isiku allkiri indikaatorvahendi kasutamise protokollis. Kohtul puudus alus kahelda tunnistajate ütlustes ja ka väärteoasjas kogutud tõendites. Arvestades tunnistajate ütlusi, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust, isiku samasuse tuvastamise protokolli, isiku kinnipidamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, mõõtevahendi taatlustunnistust nr. TTRC-13/00079, Maanteeameti liiklusregistri väljavõtet, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, leidis kohus, et A. Ernesaksa poolt toimepandud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Kohus märkis, et KarS § 15 lg 3 alusel on väärteokorras karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatusest toimepandud tegu. Kohus leidis, et A. Ernesaks on toime pannud väärteo otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süütekoosseisule vastavat asjaolu või vähemalt möönab seda. Kohus leidis, et A. Ernesaks jõi enne autorooli istumist teadlikult alkoholi, seega pani ta väärteo toime tahtlikult.

A. Ernesaksa tegu on õigusvastane. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. KarS § 32 lg

1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS § 2. peatüki 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leidis, et A. Ernesaks on talle süüks arvatud väärteo toimepanemises süüdi. Liiklusseaduse § 38 lg 2 (dokumentide esitamise kohustus) rikkumine ja seega LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistaja Roman Tkatšenko ütlustega. R. Tkatšenko ütlustest nähtub, et A. Ernesaksal puudus 08.10.2013 kinnipidamise ajal isikut tõendav dokument, hiljem edastas kehtetu ID kaardi. Isikusamasuse tuvastamise protokollist nähtub, et 08.10.2013 tuvastati A. Ernesaksa isikusamasus muu dokumendiga, rahvusvahelise väikelaevajuhi tunnistusega nr. 001130. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemine A. Ernesaksa poolt. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on A. Ernesaks täitnud LS § 242 lg 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust, jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. A. Ernesaks ei täitnud hoolsuskohustust, jättes kontrollimata oma dokumendi kehtivusaega. Hoolsa käitumise korral oleks ta pidanud seda kontrollima.

A. Ernesaksa tegu on õigusvastane. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. KarS § 32 lg

1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS § 2. peatüki 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leidis, et A. Ernesaks on talle süüks arvatud väärteo toimepanemises süüdi.

Kuivõrd A. Ernesaksa süü LS § 242 lg 1 järgi ei ole suur, tema poolt esitatud ID kaart oli aegunud, isikusamasus tuvastati rahvusvahelise väikelaevajuhi tunnistuse alusel, siis leidis kohus, et antud väärtegu on otstarbekas lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmise kuni kaheteistkümneks kuuks. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistuse aluseks on isiku süü, mis on A. Ernesaksa puhul tuvastatud. Kohus leidis, et A. Ernesaksa süü on suur, juhtides teadlikult alkoholijoobes mootorsõidukit. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri teatisest nähtub, et A. Ernesaks on korduvalt karistatud isik. Teda on varem nii kriminaalkui ka väärteokorras karistatud, sh LS § 224 lg 2 kui ka 242 lg 1 järgi. Temale mõistetud rahatrahvid on tasumata. A. Ernesaksale mõistetud rahalised karistused ei ole mõju avaldanud ning ei ole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma. Seega tuleb A. Ernesaksa karistada arestiga. Arvestades väärteo iseloomu ning selle järjepidevust, samuti seda, et isik ei ole kordagi kahetsenud oma tegu, tuleb kohtu arvates karistuse eesmärgi täitmiseks karistada A. Ernesaksa 10 päevase arestiga. A. Ernesaks oma süüd sõiduki joobes juhtimises ei tunnistanud ja sellest tulenevalt ka ei kahetsenud toimepandut. Kohtu hinnangul peab iga järgnev karistus olema raskem: A. Ernesaks on jätkanud väärtegude toimepanemist. KarS § 66 lg 1 sätestab, et mõistes isikule rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et A. Ernesaksal esineks takistusi aresti kandmiseks tervikuna, siis ei ole tema suhtes otstarbekas kohaldada KarS § 66 lg 1 sätteid. Seega tuleb A. Ernesaksale mõistetud arest 10 päeva kanda tervikuna ühes osas. Arest pöörata täitmisele viivitamatult peale A. Ernesaksa suhtes kriminaalasjas nr 1-13-10551 kohaldatud tõkendi muutmist või tühistamist või kriminaalasjas mõistetava võimaliku karistuse ärakandmist. Aresti kandmise kohaks määrata Põhja Prefektuuri Arestimaja (Rahumäe tee 6, Tallinn). Lisakaristuse määramise otsustamisel võttis kohus arvesse asjaolu, et A. Ernesaksa on 23.11.2012 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsuse alusel karistatud ka LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga

800 eurot. Karistus on kehtiv. Järelikult ei avaldanud A. Ernesaksale varasemalt joobes juhtimise eest mõistetud karistus mittemingisugust soovitud mõju. Kohus märkis, et joobes juht on liikluses ohtlik nii iseendale kui kaasliiklejatele, teo tagajärjed võivad olla fataalsed. A. Ernesaks oma tegu ei tunnistanud. Kohtu hinnangul tuleb A. Ernesaksa käesoleval juhul mõjutada ka lisakaristusega. Kohus leidis, et KarS § 50 lg 1 p 2 järgi tuleb A. Ernesaksalt ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus

6 kuuks.

3. A. Ernesaks esitas Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks väärteoasjas tehtud Harju Maakohtu 02.04.2014 otsuse vaidlustamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas oma 02.05.2014 määrusega A. Ernesaksa taotluse ning määras anda A. Ernesaksale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Ringkonnakohus saatis kohtumääruse täitmiseks Eesti Advokatuurile.

Apellatsioon

4. Harju Maakohtu 02.04.2014 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku A. Ernesaksa kaitsja V. Viilol, kes palub kohtuotsus tühistada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja lõpetada väärteomenetlus. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada kohtuotsus lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmises. Lisaks palub apellant alternatiivselt tühistada kohtuotsus ja lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Apellant palub võtta asja juurde

Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 25.04.2014 otsus kriminaalasjas Andre Ernesaksa süüdimõistmises KarS § 242 järgi. Apellant leiab, et väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on oluliselt rikutud VTMS § 150 lg 2 sätestatud väärteomenetlusõigust - ei ole välja selgitatud kõiki asjaolusid, mis olid vajalikud välja selgitada, mis viis materiaalõigusnormi ebaõigele kohaldamisele ja ebaõige otsuse tegemisele. Antud asja tõendamisesemesse kuulub asjaolu, kas A. Ernesaks juhtis süüdistuses märgitud ajal 08.10.2013 kell 14:38 ja kohas Puhkekodu tee 61 sõiduautot Renault Megane, olles alkoholijoobes. Kohtu poolt aluseks toodud tõenditest on selleks ainukeseks tõendiks tunnistaja politseinik Roman Tkatšenko ütlused. Samas menetlusalune isik eitab auto juhtimist alkoholi tarvitatuna ning selgitab, et alkoholi ca 40 grammi Jägermeistrit tarvitas peale auto parkimist oma kodus, peale mida tuli ta autosse telefoni otsima ja oli politsei poolt kinni peetud. Politseitöötaja ei saanud näha teda autoga liikumisel. Siinjuures on alusetu kohtu järeldus, et ta ei pea A. Ernesaksa seletust usaldusväärseks, kuna see on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Apellant märgib, et kuivõrd peale tunnistaja Roman Tkatšenko ütluste puuduvad teised tõendid, siis ei saa A. Ernesaks ütlused teiste tõenditega vastuolus olla. Kohus põhjendab oma seisukohta alusetu järeldusega, et kuivõrd A. Ernesaksa selgituse kohaselt parkis ta auto maja ette kella poole kolme paiku ja politsei poolt oli ta kinni peetud kell 14:38, siis nii lühikese ajaga ei jõudnud A. Ernesaks alkoholi tarvitada. Kohus on siinjuures jätnud tähelepanuta, et A. Ernesaks elab samas majas Puhkekodu tee nr 61 ning ca 10 minutiline aeg selleks oli täiesti piisav aeg kodus väikese koguse alkoholi tarvitamiseks ja tagasi tulekuks auto juurde. Politsei ja piirivalve seaduse § 724, § 725 kohaselt politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres.

A. Ernesaksa seletuse kohaselt ta ei nõustunud alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga ning kirjutas selle ka protokolli ja nõudis joobe tuvastamiseks vereproovi, mis jäeti rahuldamata. Seega on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, mille tulemusena ei ole tõendatud ka väärteoprotokolli koostamise aluseks toodud alkoholijoove. Kohus ei ole otsuses sellele tähelepanu pööranud, mistõttu on vaidlustatud kohtuotsus karistamise aluse puudumise tõttu alusetu ja ebaõige. Käesolevas väärteoasjas ei saa tõenditest kahtlusteta järeldada A. Ernesaksa poolt auto juhtimist alkoholi tarvitatuna. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks. Kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud in dubio pro reo põhimõttest. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on seda põhimõtet korduvalt rõhutatud (vt RKKKO nr 3-1-1-78-05, p 7.2; nr 3-1-1-24-06, p 13; nr 3-1-1-90-06, p 36 jm). Apellant leiab, et kohtulik uurimine ja tõendite hindamine on olnud ühekülgne ja selektiivne. Kohus on menetlusaluse isiku selgitused põhjendamatult ja alusetutel põhjendustel ebausaldusväärseks lugenud. Ühtlasi ei ole kohus otsuses oma seisukohta veenvalt põhjendanud. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb kohtuotsuse põhjenduste puudumisena käsitleda mitte ainult olukorda, kus kohus ei ole oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud, vaid ka otsust, milles on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole jälgitav või põhjendused ei ole veenvad (vt RKKKo 3-1-1-47-04). Kuna kohus ei ole veenvalt põhjendanud, kuidas kujunes kohtu siseveendumus A. Ernesaksa süüditunnistamise ja karistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, on oluliselt rikutud väärteomenetluses kohaldatavat kriminaalmenetlust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Eeltoodu alusel leiab apellant, et kohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades A. Ernesaksa süüdi LS § 224 lg 2 järgi, kuivõrd tõenditest nähtuvalt ei ole kahtlusteta tuvastatavad kõik väärteo koosseisulised asjaolud. Alternatiivselt kohtuotsuse ebaõigsus ja selle vaidlustamine lisakaristuse kohaldamises. Vaidlustatud otsusega kohaldas kohus ebaõigesti õigusnorme ja Riigikohtu poolt kujundatud kohtupraktikat ning võttis KarS § 50 lg 1 p 2 alusel A. Ernesaksalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse kuueks kuuks.

Nimelt on A. Ernesaks mõistetud Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 25.04.2014 otsusega süüdi KarS § 424 järgi ning lisakaristusena on temalt ära võetud mootorsõiduki juhtimisõigus viieks kuuks. Nimetatud otsus on jõustunud, käesolevas väärteoasjas otsus jõustunud ei ole. Seega tuleb käesolevas asjas kaaluda maakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas, mida apellant palub. Kohtuotsuse ebaõigsus väärteomenetluses menetlussätete rikkumise alusel. Menetlusaluse isiku õigused on sätestatud VTMS § 19 lg-tes l ja 2, mille kohaselt muuhulgas on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, teada menetlustoimingu eesmärki, õigus kaitsja abile menetlustoimingute tegemisel alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ning tutvuda menetlustoimingu protokolliga.

Käesoleval juhul ei ole A. Ernesaksale nimetatud õigusi tagatud. A. Ernesaksa seletuse kohaselt peeti ta kinni kell 14:38, tema ütluste kohaselt viidi ta politseisse, kus pandi kohe kambrisse, tema suhtes kasutati jõhkrat vägivalda ja tekitati kehavigastused. Talle ei tutvustatud nimetatud sätete kohaselt menetlusõigusi ei kohapeal ega hiljem, ta soovis koheselt kinnipidamisel advokaati, millest keelduti, tal kästi ainult mingitele paberitele alla kirjutada, selgitamata millele, samuti ei lastud tal kirjutada oma selgitusi politsei koostatud paberitele.

Väärteoprotokolli tutvustati talle õhtul kella 8 paiku. Alles sellega koos paluti tal kirjutada ka allkiri menetlusõigustega tutvumise kohta ning ka siis ei tutvustatud talle õigusi. Ta ei tea, millele ta allkirju andis. Õiguste mitte selgitamist kinnitab A. Ernesaksa poolt õiguste tutvustamise kohta täiesti arusaamatu ja loetamatu nn “kritseldus“. Asjaolu, et menetlusalune isik soovis kaitsjat, nähtub ka väärteoprotokollist, milles menetleja on märkinud menetlusaluse isiku soovi kaitsja osalemiseks menetluses. Lähtudes asjaolust, et menetlusalune isik peeti kinni kell 14:38, peale mida tehti mitmeid menetlustoiminguid, sh alkoholijoobe tuvastamine ning väärteoprotokolli ja õigusi tutvustati (kui sellega alusetult nõustuda) kella 20 paiku, siis ei saa kuidagi nõustuda ning on alusetu kohtu põhjendus, et väärteoprotokollis õiguste tutvustamise kohta on mentlusaluse isiku allkiri.

Siinjuures tuleb arvestada menetlusaluse isiku psüühilist ja füüsilist seisundit seonduvalt tema suhtes tuvastatud vägivalla kasutamisega politseitöötajate poolt. Kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohusetundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blanket koos sõnadega “lugege läbi ja kirjutage alla”.

Kooskõlas KrMS 8 lg l p-s l sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga (RK otsus nr 3-1-1-6-07). Väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine on aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamisele.

Alternatiivselt palub apellant maakohtu otsus tühistada otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

Asjas on tuvastatud, et A. Ernesaksa suhtes on kohaldatud tõkend vahi all pidamine alates 21.11.2014 kuueks kuuks kahtlustuses KarS § 184 lg 2 järgi, mis näeb ette vangistuse kolm kuni viisteist aastat. KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt väärteo kohta tehtud otsuse täitmine aegub kaheksateist kuu möödudes otsuse jõustumisest. Seega on ilmselge, et käesolevas asjas tehtud otsust ei ole võimalik täita selle aegumise tõttu. Temale KarS § 184 lg 2 järgi süüteo eest mõistetav võimalik karistus täidab erija üldpreventiivse eesmärgi. Nõustuda ei saa ka kohtuotsusega väärteo eest mõistetud aresti täitmise edasi lükkamises ja selle kandmisele määramises peale tõkendi muutmist või karistuse ärakandmist nimetatud kriminaalasjas. Selleks peab olema menetlusaluse isiku avaldus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

5.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaitsja viide VTMS § 123 sättele ei ole kohane, kuna nimetatud säte reguleerib kaebuse kohtuliku arutamise korda maakohtus, s.t. kaebemenetlust maakohtus. Käesoleval juhul on tegemist väärteoasja arutamisega maakohtus mida reguleerivad VTMS § 83-113. VTMS näeb ette § 150 milles märgitud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised, mistõttu on ekslik ka kaitsja viide KrMS § 339 lg 1 p 7 sättele, kuna VTMS § 2 sätestab üheselt, et kui VTMS ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

Kolleegium asub seisukohale, et väärteoasja arutamisel ei ole rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud.

Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad.

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on menetlusaluse isiku ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid tunnistaja R.Tkatšenko ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3- 1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega.

Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

5.2 Alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga ehk menetlustoimingu läbiviimist reguleerib politsei ja piirivalve seadus (PPVS). PPVS § 724 lg 1 sätestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres.

Antud juhul tuvastati alkoholi sisaldumine A. Ernesaksa väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga (kd 1 tlk 15), mis on kooskõlas eelmärgitud sättega. PPVS § 724 lg 2 järgi selgitatakse isikule enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga tema järgmisi õigusi: 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest; 3) õigus tutvuda järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga; 5) õigus esitada vaie Politseija Piirivalveameti peadirektorile või kaebus halduskohtule.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust, kas A.Ernesaksale oli selgitatud õigust keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest. Nähtuvalt indikaatorvahendi kasutamise protokollist tutvustati A Ernesaksale kohustusi ja õigusi enne indikaatorvahendi kasutamist. Kolleegium asub seisukohale, et ekslik on kaitsja seisukoht, et õigus nõuda pärast indikaatorvahendi näidu teadasaamist alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringuga jäi A. Ernesaksale tagamata. Kolleegium leiab, et A. Ernesaksale oli tagatud PPVS § 724 lg 1 sätestatud valiku õigus, et kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres.

Samuti oli A.Ernesaksale tagatud § PPVS § 724 lg 2 p 4 sätestatud õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Seega annab seadus valiku indikaatorvahendi näidu vaidlustamiseks alternatiivselt, kas tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Tulenevalt väärteoasja materjalidest, s.o. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist (kd 1 tlk 9) ja alkomeetri väljatrükist (kd 1 tlk 9A) on A.Ernesaks kasutanud õigust vaidlustada indikaatorvahendi näit tõendusliku alkomeetriga, mistõttu ei pidanutki A.Ernesaksale olema tagatud peale puhumise nõustumist tõendusliku alkomeetrisse ka veelkordne õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit vereproovi uuringuga.

Seega on kaitsja seisukoht, et tegemist on menetlusnormi rikkumisega, mille tulemusena ei ole tõendatud ka väärteoprotokolli koostamise aluseks toodud alkoholijoove väär. PPVS § 725 lg 2 p 1 kohaselt võib isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Antud väärteoasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et A.Ernesaks ei keeldunud alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga ega ka alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, mistõttu on meelevaldne apellatsioonis toodud kaitsja seisukoht.

PPVS näeb ette kaks võimalust joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikul joobe tuvastamiseks – tõendusliku alkomeetri kasutamise või vereproovi uuringu. Tuvastamisele allutatud isiku puhul on võimalik kasutada vaid ühte võimalust. Seega tuginedes eeltoodule asub kolleegium seisukohale, et A.Ernesaksale selgitati õigust keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ja nõuda meditsiiniasutusse viimist, kuid kuna A.Ernesaks puhus vabatahtlikult tõenduslikku alkomeetrisse, siis puudus menetlustoimingu läbiviijal vajadus ja kohustus viia A.Ernesaks ekspertiisi.

Asjaolu, et A.Ernesaks ei nõustunud hiljem tõendusliku alkomeetri näiduga, ei ole aluseks isiku toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks.

Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (siseministri 15.12.2009 määrus nr 70, edaspidi Kord) § 5 näeb ette nõuded tõendusliku alkomeetri kasutamise dokumenteerimisele. Viidatud paragrahvi lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina. Seega nähtuvalt Korra § 5 lg 1 ei ole nõutav tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollimine, vaid piisab ka tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist. Käesolevas väärteoasjas on nimetatud tõendid dubleeritud, s.t on dokumenteeritud nii tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina ja lisaks ka protokollina. Kokkuvõtvalt märgib kolleegium üheselt, et menetlusaluse isiku kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning menetlusaluse isiku kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud väärteoasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.

6. Kolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis tooduga osas, et väärteoprotokollis on märge selle kohta, et menetlusalune isik soovib kaitsjat. VTMS § 19 lg 2 kohaselt peab menetlusalusele isikule võimaldama kaitsjaga ühendust võtta kohe menetluse alustamisel, s.o esimese menetlustoimingu tegemisel, kuid kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Asjaolu, et menetlusalusele isikule kaitsjaga ühenduse võtmist esimese menetlustoimingu tegemisel ei võimaldatud, ei kinnita mitte ükski tõend. Kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumist ei loeta VTMS § 150 lg-s 1 sõnaselgelt väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuid see rikkumine võidakse tunnistada oluliseks menetlusõiguserikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi. Kolleegium asub seisukohale, et kuna A.Ernesaksa väärteoasja arutamisel maakohtus oli menetlusalusel isikul olema ka kaitsja, siis ei toonud see ilmselgelt kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtulahendit, mistõttu ei ole tegemist VTMS § 150 lg 2 sätte rikkumisega. Kolleegium nõustub kokkuvõtvalt maakohtuga, et on tõendamist leidnud väärteo toimepanemine

A. Ernesaksa poolt ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi.

7. Apelleeritud kohtuotsusega on maakohus pidanud otstarbekaks käsitletavas väärteoasjas lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel A. Ernesaksa suhtes väärteomenetluse süüdistuses LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-29-11 järgi menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-146-03, p 8 ja 3-1-1-105-09, p 11). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Teises A. Ernesaksale süüksarvatud väärteos, s.o LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavas väärteos, maakohus aga menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise aluseid ei tuvastanud, kohus mõistis

A. Ernesaksa nimetatud väärteos süüdi ning karistas teda 10 päeva pikkuse arestiga ja lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 2 järgi A. Ernesaksalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

6 kuuks. Apellatsioonis on esitatud ka taotlus tühistada maakohtu otsus otstarbekuse kaalutlustel VTMS §

30 lg 1 p 1 alusel. Taotlust põhjendatakse asjaoluga, et käesolevas asjas on tuvastatud, et A. Ernesaksa suhtes on kohaldatud tõkend vahi all pidamine alates 21.11.2014 kuueks kuuks kahtlustuses KarS § 184 lg 2 järgi, mis näeb ette vangistuse kolm kuni viisteist aastat. Temale KarS § 184 lg 2 järgi süüteo eest mõistetav võimalik karistus täidab erija üldpreventiivse eesmärgi. Ringkonnakohus leiab, et apellandi eeltoodud taotlus väärib tähelepanu. Nimelt on menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-85-04, p 15 ja 3-1-1-9-07, p 9.3). Harju Maakohtu 11.06.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-4010 on A. Ernesaks tunnistatud süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2; § 344 lg 1; § 372 lg 2 p-de 1 ja 3; § 392 lg 2 p 2 - § 22 lg 1 ja §

349 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning talle on mõistetud KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks tähtajaline vangistus 3 aastat ja 8 kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel on mõistetud A. Ernesaksale liitkaristus Pärnu Maakohtu 25.04.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1- 14-1436 mõistetud üksikkaristusest raskeima suurendamise teel ning lõplikuks karistuseks on mõistetud tähtajaline vangistus 6 aastat 4 päeva, mille kandmise alguseks loeti KarS § 68 lg 1 alusel 21.11.2013. Seega nähtub, et pärast käesolevas väärteoasjas kohtuotsuse tegemist on A. Ernesaksa karistatud kriminaalasjas pikaajalise vangistusega, mida A. Ernesaks ka juba kannab. Seetõttu ringkonnakohus, tegemata küll maakohtule käesolevas asjas etteheiteid, leiab siiski, et A. Ernesaksale on juba teises asjas kohtu poolt mõistetud muu õigusrikkumise eest karistus, mis ringkonnakohtu arvates on piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks ning isiku karistamine käesolevas asjas ei annaks enam oodatud mõju. Samuti on A. Ernesaksalt teise kohtuotsusega juba võetud ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Apellant on põhjendatult viidanud sellele, et Pärnu Maakohtu 25.04.2014 otsusega, millega A. Ernesaks on mõistetud süüdi KarS § 424 järgi, on lisakaristusena temalt ära võetud mootorsõiduki juhtimisõigus viieks kuuks. Nimetatud otsus on jõustunud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus kaitsja poolt esitatud taotlusega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada A. Ernesaksale LS § 224 lg 2 järgi karistuseks 10 päeva pikkuse aresti mõistmise ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks äravõtmise osas ning A. Ernesaksa suhtes tuleb väärteomenetlus LS § 224 lg 2 järgi lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, s.o otstarbekuse kaalutlusel.

8. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 30 lg 1 p-st 1, § 145 lg 2, § 147 lg 1 p-st 4, § 151 lg

1 p-st 1 rahuldab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni osaliselt ning tühistab Harju Maakohtu 02.04.2014 otsuse väärteoasjas nr 4-13-6613 A. Ernesaksa süüditunnistamises LS § 224 lg 2 järgi ning talle karistuseks 10 päeva pikkuse aresti mõistmise ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks äravõtmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega lõpetab väärteomenetluse LS § 224 lg 2 järgi A. Ernesaksa suhtes VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Muus osas jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.04.2014 otsuse muutmata.

9. A. Ernesaksa kaitsja vandeadvokaat V. Viilol on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Tasu suurus on taotluse kohaselt toimiku materjalidega tutvumise ning väärteomaterjalidest koopiate valiku eest Tallinna Ringkonnakohtus 22.05.2014 1 tunni ulatuses 60 eurot, väärteo asjaolude tuvastamise ning materjalide arutelu eest A. Ernesaksaga Tallinna Vanglas 23.05.2014 1 tunni ulatuses 60 eurot, vaidlustatud kohtuotsuse ja mahuka väärteo materjali – tõendite läbi töötamise ning võrdleva õigusliku analüüsi eest vaidlustatud väärteo 02.04.2014 otsuse põhjendustega 04.06.2014 2 tunni ulatuses 120 eurot, apellatsioonkaebuse koostamise eest mahukas väärteoasjas Harju Maakohtu 02.04.2014 otsusele kohtupraktika läbi töötamisega 05.06.2014 2 tunni ulatuses, mahu suurend % 50, 180 eurot, kokku 420 eurot, millele lisandub käibemaks 20 %, s.o 84 eurot, kokku 504 eurot. Menetlustoimingul osalemise tasu välja mõistes lähtub ringkonnakohus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 alusel kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse korrast (tasumiskord). Tasumiskorra punkti 28 kohaselt on isiku kaitsja tasu väärteoasja kohtulikus menetluses osalemise eest 30 eurot iga poole tunni kohta.

Kaitsja V. Viilol esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni, kuid ringkonnakohus ei pea põhjendatuks taotlust summas 420 eurot, millele lisandub käibemaks 20 %, s.o 84 eurot, kokku 504 eurot. Taotluses on tasu suuruseks märgitud mh apellatsioonkaebuse koostamise eest mahukas väärteoasjas Harju Maakohtu 02.04.2014 otsusele kohtupraktika läbi töötamisega 05.06.2014 2 tunni ulatuses, mahu suurend % 50, 180 eurot. Vastavalt tasumiskorra p-le 14 võib kohus riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise tasu kuni 100 % tasumäära ulatuses, kui asi on eriliselt töömahukas. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et antud väärteoasi on keskmise mahu ja keerukusega ning seda ei saa seega pidada eriliselt töömahukaks, mistõttu ei ole tasu suurendamine põhjendatud. Tasutaotluse kohaselt on kaitsja poolt tehtud toimingutena märgitud: toimiku materjalidega tutvumine Tallinna Ringkonnakohtus 22.05.2014, väärteo asjaolude tuvastamine ning materjalide arutelu A. Ernesaksaga Tallinna Vanglas 23.05.2014, vaidlustatud kohtuotsuse ja mahuka väärteo materjali – tõendite läbi töötamine ning võrdlev õiguslik analüüs vaidlustatud väärteo 02.04.2014 otsuse põhjendustega 04.06.2014. Ringkonnakohtu hinnangul on kõigi eelnimetatud kolme toimingu sisuks kaitsja poolt väärteoasja materjalidega tutvumine ning tasutaotluses selle toimingu korduv väljatoomine ei ole põhjendatud ning ajakulu kokku 4 tundi on näidatud põhjendamatult suurena. Arvestades antud asja keskmist keerukust ja mahtu ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada põhjendatuks lugeda nimetatud toimingute tegemise ajakuluks rohkem kui 2 tundi, seega koos apellatsiooni esitamisega peab ringkonnakohus kaitsja poolt tehtud toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 4 tundi. Eeltoodut arvesse võttes ei pea ringkonnakohus võimalikuks rahuldada täies ulatuses taotlust kaitsjatasu hüvitamiseks. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaitsja poolt taotletud tasu suurust tuleb vähendada ning taotlus kaitsjatasu väljamõistmiseks on põhjendatud summas 240 eurot, millele lisandub käibemaks 20 %, s.o 48 eurot, mistõttu riigieelarvest eraldatud vahendite arvel tuleb määrata Veljo Viiloli Advokaadibüroole väljamakstavaks summaks kokku 288 eurot.

Orvi Tali Sten Lind Urmas Reinola