4-14-1567/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Väärteoasi nr. 4-14-2220

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

08.juulil 2014.a Tartu kohtumajas,

Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum, vaadanud läbi L.K kaebuse Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 13.veebruari 2014.a otsusele väärteoasjas nr.

2602,13,006747,

t u v a s t a s: Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 13.veebruari 2014.a otsusega väärteoasjas nr. 2602,13,006747 (tl 11-12) karistati L.K liiklusseaduse (LS) § 224 lg 1 järgi rahatrahviga

90 trahviühikut, s.o 360 eurot. Otsuse kohaselt juhtis L.K 22.detsembril 2013.a kell

11.11 Tartumaal Laeva vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 167,4 km-l paremas pärisuunas mootorsõidukit Opel Omega reg nr-ga XXXX seisundis, kui alkoholisisaldus tema ühes grammis veres oli 0,51+/-0,06 mg. Sellega rikkus L.K LS § 69 lg 5 nõuet ja pani toime LS § 224 lg 1 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, joobeseisundi tuvastamise saatekirja/uuringuaktiga nr 810T, teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest, kiirabikaardiga nr 25/3/5120, menetlusaluse isiku ütlustega ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi vastuskirjaga.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad. Otsuse kohaselt tuleb L.K tasuda ka joobe tuvastamisega seotud kulud kokku 18,47 eurot. 26.veebruaril 2014.a saabus Tartu Maakohtusse L.K kaebus (tl 1-4), milles ta taotleb Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 13.veebruari 2014.a otsuse tühistamist väärteoasjas nr. 2602,13,006747 ja menetluskulude jätmist kohtuvälise menetleja kanda. Kaebuse esitaja avaldab kahtlusi tuvastatud joobe suuruse ja selle osas, kas joovet ei võinud põhjustada temale peale liiklusõnnetuse toimumist kiirabi poolt manustatud ravimid, arvestades seejuures ka seda, et väliseid joobetunnuseid tal ei esinenud.

Kaebuse esitaja märgib, et oli küll eelmisel õhtul vähesel määral alkoholi tarvitanud, kui seejärel piisavalt puhanud ja kontrollinud oma võimalikku joovet ka mittetõendusliku alkomeetriga, mis joovet ei näidanud. Seega asus ta mootorsõidukit juhtima usus, et tal puuduvad alkoholi jääknähud. Isegi kui tal joobetunnused siiski esinesid on väärtegu toime pandud ettevaatamatusest ning kaebuse esitajal on teo pärast kahju. Kaebuse esitaja leiab, et rikkumise tõendatuse korral on siiski põhjendamatu kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi määr.

Kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, mistõttu on kohaldatud isiku suhtes, kes ei tööta ja kasvatab pisut üle 1,5 aastast last, 360 euro suurust rahatrahvi ja mitte juhtimisõiguse äravõtmist ning miks ei ole rahatrahvi tasumist ajatatud. Kaebuse esitaja leiab, et arvestada tulnuks varasemate karistuste puudumist, isiku kahetsust, asjaolu, et tegelikult osales ta õnnetuses kannatanuna ja tal tekkis äge stressireaktsioon ning et enne sõiduki juhtima asumist oli ta võimalikku joobe esinemist mittetõendusliku alkomeetriga ka kontrollinud.

Lisaks leiab kaebuse esitaja, et põhjendatud ei ole kohtuekspertiisi kulude sissenõudmine, mis tuleb jätta kohtuvälise menetleja kanda. Kaebuse esitaja on nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. 26.märtsil 2013.a esitas kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur kirjaliku seisukoha L.K kaebusele (tl 17-18). Kohtuväline menetleja leiab, et L.K-le süüks arvatav väärtegu on tõendamist leidnud ning samuti on põhjendatud temalt menetluskulude väljamõistmine. Kuna aga kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta L.K kahetsuse kergendava asjaoluna, siis on kohtuväline menetleja nõus väärteootsuse tühistamisega määratud karistuse osas ja selles osas uue otsuse tegemisega, mis ei raskendaks isiku olukorda.

Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusaluse isiku L.K ülekuulamise protokollist (tl 30) nähtub, et 22.detsembril 2013.a kella 11.00 ajal juhtis tema mööda Tallinn-Tartu mnt suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Opel Omega reg nr-ga XXXX ning kui otsustas sooritada parempööret ja vähendas selleks kiirust, siis sõitis teine sõiduk tema sõidukile tagant otsa. Eelmisel õhtul oli ta alkoholi tarvitanud, kuid magas öösel korralikult ning tundis ennast hommikul hästi. Samuti kontrollis ta võimalikku joovet käsialkomeetriga ning selle kohaselt oleks ta võinud sõidukit juhtima asuda.

Alles politseile puhudes ja vereproovi andes sai menetlusalune isik teada, et ei oleks tohtinud sõidukit juhtima asuda. Tehtut ta kahetseb. Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisadest (tl 21-24) nähtub, et 22.detsembril 2013.a kella 11.40 ajal on vaadeldud liiklusõnnetuse sündmuskohta Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 167,4 km-l. Liiklusõnnetuse üheks osapooleks on olnud L.K juhitud Opel Omega reg nr-ga XXXX. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi teatisest liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (tl 25) ning kiirabikaardist nr 25/3/5120 (tl 41) nähtub, et 22.detsembril 2013.a kella 11.00 ajal on toimunud liiklusõnnetus, milles on saanud kannatada L.K.

Isiku teadvus on kiirabi kontrollimisel olnud selge, hingamine ja pupillid normaalsed ning ta on olnud sõnalise kontakti juures orienteeritud. Väliseid joobetunnuseid ei ole tal tuvastatud. Isik on olnud ägedas stressireaktsioonis ning talle on manustatud diazepami 5 mg tablett, glycosa 40% 10 ml 8 g lahusena ja metoclopramid 10 mg lahusena.

Eesti

Kohtuekspertiisi

Instituudi

Lõuna-Eesti

kohtuarstliku

ekspertiisiosakonna

kohtutoksikoloogiaekspert Mailis Tõnissoni vastuskirjast Lõuna Prefektuuri järelepäringule (tl 42) nähtub, et diazepami 5 mg tablett, glycosa 40% 10 ml 8 g lahusena ja metoclopramid 10 mg lahusena ei sisalda etanooli. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nr.810T (tl 27-28) nähtub, et 22.detsembril 2013.a kella 12.17 ajal on võetud L.K verest proov etanoolisisalduse määramiseks ning tuvastatud on etanoolisisaldus 0,51+/-0,06 mg ühe grammi vere kohta. Joobeseisundi tuvastamise tasu on 14 eurot. LS § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Menetlusaluse isiku ütlustest, sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisadest ning teatisest kannatada saanud isikust ja kiirabikaardist koosmõjus nähtub, et 22.detsembril 2013.a kella

11.11 ajal on Tartumaal Laeva vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 167,4 km-l toimunud liiklusõnnetus, mille üheks osapooleks on olnud L.K juhitud mootorsõiduk Opel Omega reg nr-ga XXXX. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt on L.K-lt peale liiklusõnnetuse toimumist SA Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas võetud vereproov võimaliku etanoolisisalduse tuvastamiseks ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi poolt on vereproovist tuvastatud 0,51+/-0,06 mg etanooli ühes grammis veres. Seega on alkoholisisaldus tema ühes grammis veres olnud proovi võtmise ajal rohkem kui 0,20 mg ehk on ületanud LS § 69 lg 5 sätestatud alkoholi lubatud piirmäära.

Kuigi menetlusalune isik on nii kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses kui ka kohtule esitatud kaebuses viidanud sellele, et peale liiklusõnnetuse toimumist on talle kiirabi poolt manustatud ravimeid, mis võisid sisaldada etanooli ja seega mõjutada joobeseisundi tuvastamise tulemust, siis nähtub Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi vastuskirjast, et kiirabikaardi kohaselt L.K-le manustatud ravimid etanooli siiski ei sisaldanud. Seega leiab kohus, et eeltoodu põhjal tuleb L.K poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisundis ja sellega LS § 69 lg 5 sätestatud rikkumise toimepanemine tõendatuks lugeda.

LS § 224 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt on L.K ühes grammis veres tuvastatud 0,51+/-0,06 mg etanooli. Seega tuleb lugeda tõendatuks tema poolt mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus tema ühes grammis veres oli alkoholisisaldus vähemalt 0,45 mg, milline tegevus kujutab endast LS § 224 lg 1 sätestatud väärteo objektiivset koosseisu.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani L.K LS § 224 lg 1 sätestatud väärteo toime hooletusest. Isik paneb süüteo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et heita isikule ette hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust ehk jätnud mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks ta oli kohustatud. Kõik liikluses osalejad peavad olema liigeldes hoolikad ja tähelepanelikud, s.h peab juht enne sõidu alustamist veenduma, et tema tervislik seisund (s.h joobe puudumine) lubab tal sõidukit juhtima asuda.

L.K ütlustest nähtuvalt oli ta väärteosündmustele eelneval õhtul alkoholi tarvitanud, kuid vahepealse puhkamise ning mittetõendusliku alkomeetri kontrolli tõttu arvas, et alkohol on tema organismist välja läinud. Samas leiab kohus, et piisavat ettevaatust ja hoolsust üles näidates oleks menetlusalune isik siiski pidanud aru saama, et alkohol ei pruugi olla tema organismist veel täielikult välja läinud ning et sellises seisundis mootorsõiduki juhtimine võib olla keelatud. Seega tuleb järeldada, et L.K ei järginud sõidukit juhtima asudes vajalikku hoolsuskohustust, mistõttu juhtis mootorsõidukit alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisusundis ja pani toime väärteo.

Kui ta oleks suhtunud oma seisundi hindamisse kohusetundlikumalt ning ei oleks tuginenud üksnes arvamusele, et puhkamisega on alkohol organismist väljunud ning mittetõendusliku alkomeetri näidule, siis oleks ta ilmselt pidanud aru saama, et võib olla veel seisundis, milles sõidukit juhtida ei ole lubatud ning mis kujutab endast väärtegu. Kohus ei ole tuvastanud L.K puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Samuti ei ole kohus tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja menetlemisel olulisi väärteomenetlusõiguse rikkumisi.

Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni

100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks karistada L.K LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 90 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kohus ei ole tuvastanud, et L.K puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kergendava asjaoluna arvestab kohus tema kahetsust vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3. Süü hindamisel arvestab kohus sellega, et väärtegu oli toime pandud hooletusest.

Iseenesest oli menetlusalune isik oma võimalikku joovet mittetõendusliku alkomeetriga enne sõitma asumist kontrollinud ning selle näidule tuginevalt enne alkoholi organismist väljumist rooli asunud, kuigi tegelikult oleks ta pidanud ette nägema, et mittetõendusliku alkomeetri näit ei pruugi olla alati täpne. Samuti arvestab kohus sellega, et materjalidest nähtuvalt ei saa teha järeldust selle kohta, et menetlusalusel isikul oleks esinenud ka mingisuguseid väliseid joobetunnuseid, kuigi temal tuvastatud alkoholisisaldus veres ei jäänud just lubatud piirmäära ületava mahu alampiirile.

Materjalidest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks liikluses käitunud ohtlikult või oleks põhjustanud reaalset füüsilist või varalist kahju. Ainsana kahjustas menetlusaluse isiku tegevus õiguskorra tagamist üldiselt. Menetlusalune isik on oma teo üle siirast kahetsust avaldanud ning kuna tegemist on ka varem karistamata isikuga, siis leiab kohus, et ilmselt avaldab talle preventiivset mõju juba karistuse kohaldamine iseenesest. Kuigi menetlusalune isik on kaebuses viidanud sellele, et kohtuväline menetleja oleks võinud karistusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist, siis nõustub kohus eeltoodut arvestades siiski sellega, et L.K tuleb karistada rahatrahviga, mis on oma olemuselt kergemaliigilisem karistus ning mis omab konkreetset isikut arvestades ilmselt ka enam mõju kui juhtimisõiguse äravõtmine.

Seejuures arvestab kohus aga ka seda, et menetlusalusel isikul puudub kindel töökoht, ta kasvatab väikest last ning tema püsiv kuusissetulek on vaid 57,63 eurot, mistõttu on karistuse eesmärgid tema suhtes ilmselt täidetavad ka väiksema karistusmäära kohaldamisega kui seda on teinud kohtuväline menetleja. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb L.K-le määratud karistuse osas tühistada ning teha selles osas uus otsus, millega karistada L.K sanktsiooni esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga, s.o 35 trahviühikuga.

Arvestades mõistetava karistuse suurust ja L.K majanduslikku olukorda, leiab kohus, et on põhjendatud määrata rahatrahvi tasumine talle KarS § 66 lg 1 alusel osade kaupa 10 kuu jooksul, kuna karistuse täies ulatuses ühekorraga äratasumine käiks talle ilmselt üle jõu või seaks ta majanduslikult väga raskesse olukorda. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on käesoleva väärteoasja menetlemisega seoses tekkinud ka menetluskulu joobeseisundi tuvastamisega seonduvate kulude näol (proovi võtmise, hoidmise, transpordi ja etanoolisisalduse tuvastamise tasud), mis tuleb hüvitada menetlusalusel isikul.

Asja materjalidest nähtuvalt on L.K väärteoasjaga sisuliselt seonduva liiklusõnnetuse läbi kannatada saanud ning ta on kiirabi poolt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda toimetatud. Seal on võetud tema vereproov ning edastatud võimaliku etanoolisisalduse määramiseks ekspertiisiasutusele, mis on vereproovist etanoolisisalduse ka tuvastanud. Väärteoasja materjalidele lisatud 05.oktoobri 2009.a halduslepingust Lõuna Politseiprefektuuri ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi vahel (tl 43-44) nähtub, et politsei saatekirjaga SA Tartu Ülikooli Kliinikumi toimetatud isiku joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmise, proovi pakendamise, säilitamise ja transpordi ning muude seonduvate toimingute teostamiseks kokku lepitud tasu on 70 krooni, s.o 4,47 eurot.

Kohtuekspertiisiseaduse § 2711

lg 3 p 3 kohaselt on alkoholide ja teiste kergesti lenduvate

ühendite määramise tasu 14 eurot. Seega on kohus seisukohal, et menetluskulu 18,47 eurot väljamõistmine L.K-lt on igati põhjendatud, arvestades nimetatud kulu otsest seost menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo menetlemisega, s.o temal esineva võimaliku joobe tuvastamisega, ning nimetatud toimingutele läbiviimiseks kehtestatud tasumäärasid. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohtunik o t s u s t a s: Tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 13.veebruari 2014.a otsus väärteoasjas nr. 2602,13,006747 osaliselt määratud karistuse osas.

L.K-le

Mõista

karistuseks LS § 224 lg 1 järgi rahatrahv kolmkümmend viis (35)

L.K-le

trahviühikut, s.o ükssada nelikümmend (140) eurot.

KarS § 66 lg 1 alusel määrata, et

on õigus tasuda rahatrahv osade kaupa, tasudes

L.K

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates kümne (10) järjestikuse kuu jooksul igakuiselt vähemalt neliteist (14) eurot kuni mõistetud rahatrahvi täieliku tasumiseni. Rahatrahv tuleb tasuda kümne (10) kuu ja menetluskulud viieteistkümne (15) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates ühele järgmistest Rahandusministeeriumi arveldusarvetest:

EE891010220034796011

SEB

Pank,

EE932200221023778606

Swedbank,

EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE701700017001577198 №rdea Bank Finland PLC Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 10220145029758. Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel kohtu poolt määratud tähtaja jooksul peale kohtuotsuse jõustumist või rahatrahvi ositi tasumise tähtaegade mittejärgimisel pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitmiskulud. Otsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kaudu kolmekümne (30) päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav või sellest teadasaamisest. Kassatsiooni esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel vaid advokaadist esindaja vahendusel.

Kohtunik