3-14-51063/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

7. juuli 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51063 Haldusasi P.J.’i (J.) kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus P.J.’ile.

2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.06.2014 saabus Tallinna Halduskohtule P.J.’i kaebus, milles kaebaja palub tunnistada Euroopa Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 4 lg 3 vastuolus olevaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) ja tühistada ning mõista kaebajale välja tekitatud mittevaraline kahju summas 5000 eurot.

Kaebaja selgitab, et pöördus 26.03.2014 Vabariigi Valimiskomisjoni (VVK) poole avaldusega sooviga hääletada Euroopa Parlamendi valmistel 25.05.2014 ning paludes end kanda valijate nimekirja.

10.04.2014 teatas VVK kaebajale kirjaga, et vastavalt EPVS § 4 lg 3 puudub kaebajal hääleõigus.

Kaebaja leiab, et temalt automaatne hääleõiguse äravõtmine on vastuolus EIÕK esimese protokolli art 3 ja põhiseaduse (PS) § 56 ja 57 sätestatuga ja Euroopa inimõiguste kohtu senise praktikaga (EIK 22362/06 13.11.2012). Kaebaja viitab veel ka PS § 123, § 15 ja § 25.

Kaebaja leiab veel, et temalt hääleõiguse äravõtmisega on teda koheldud „teise sordi“ kodanikuna alandades kaebaja inimväärikust. Kaebajale on tekitatud pöördumatut kahju, mille ainuke kompenseerimise võimalus hõlmab rahalist hüvitist.

Kaebaja palub ennast menetlusabi korras vabastada kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest maksejõuetuse tõttu.

2. Kaebusele lisatud VVK 10.04.2014 otsusest nr 22-7/14-6/8 nähtub, et VVK selgitas kaebajale, et EPVS § 20 lg 2 kohaselt koostab rahvastikuregistri vastutav töötleja valijate nimekirja rahvastikuregistri andmete alusel valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga (25.04.2014). Seetõttu ei ole valijal enne 25.04.2014 võimalik esitada avaldust enda valijate nimekirja kandmiseks.

EPVS § 24 lg 2 sätestab, et valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks või valijate arvestuse aluseks olevate registriandmete muutmiseks avalduse vallavõi linnasekretärile. EPVS § 24 lg 1 p 1 kohaselt tehakse valijate nimekirjas muudatus juhul kui valijate nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel käesoleva seaduse kohaselt on õigus hääletamisest osa võtta.

VVK märgib, et EPVS § 4 lg 3 kohaselt ei ole hääleõiguslik isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust ning EPVS § 20 lg 3 p 1 kohaselt ei kanda valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

3. HKMS § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab halduskohus kaebuse saamisel välja selgitama selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks. Sama seadustiku § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või kui kaebusega ei ole võimalik selle eesmärki saavutada.

Kohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmine antud juhul ei ole põhjendatud ning kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

4. Kaebaja palub tühistada EPVS § 4 lg 3 kui EIK-ga vastuolus olev, ent kaebaja ei märgi täpsemalt, kelle tegevusega antud taotlus seondub.

EPVS § 4 lg 3 sätestab, et hääleõiguslik ei ole isik, kes on: 1) valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud; 2) kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Eeltoodust nähtub, et EPVS § 4 lg 3 tervikuna ei saaks puudutada kaebajat ja eeldatult on soovinud kaebaja nimetada EPVS § 4 lg 3 p 2. Viimasena nimetatud õigusnorm võiks kaebajat puudutada, kuna ta on kinnipeetav vanglas ja kannab karistust kuriteo eest. EPVS § 20 lg 3 p 1 kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.

Kuna halduskohtusse saab isik pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks ja kohus ei käsitle haldusasja lahendamisel asjaolusid ja olukordi abstraktselt, siis saanuks kohus hinnata kaebaja väidetavate õiguste rikkumist menetluses, mille kaebaja jättis kaebusest nähtuvalt läbimata.

Kaebusest nähtub, et kaebaja ei ole kasutanud esmast õiguskaitsevahendit. EPVS § 20 lõike 2 järgi koostatakse valijate nimekiri rahvastikuregistrisse kantud andmete alusel valimispäevale eelneva

30. päeva seisuga. Seega on EPVS § 24 lg 2 alusel võimalik avaldust valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks esitada kõige varem 30 päeva enne valimiste toimumist. Kui kaebaja esitab EPVS § 24 lg 2 alusel 30 päeva enne valimisi vallavõi linnasekretärile avalduse valimisnimekirjas muudatuse tegemiseks, peab viimane vastama kaebajale viivitamatult. Kaebajal on EPVS § 24 lg 5 alusel õigus edastada avalduse rahuldamata jätmise peale kaebus halduskohtule.

Kaebus esitatakse vallavõi linnasekretärile, kes edastab kaebuse kohtule 24 tunni jooksul. Kohus peab sama sätte lõike 6 järgi lahendama kaebuse kolme tööpäeva jooksul. PS § 15 lg 2 järgi on halduskohtul õigus tunnistada EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 põhiseadusvastaseks ning seeläbi EPVS § 24 lg 7 p 2 järgi kaebus rahuldada ja teha vallavõi linnasekretärile ettekirjutus korraldada isiku kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid. Kaebaja eeltoodud võimalust ei kasutanud, kuigi oli vastavast korrast teadlik, kuna ta oli saanud vastavasisulise selgituse VVK-lt juba 10.04.2014 seisuga, so ajal, mil 25.04.2014 aastaks oli kaebajal võimalik oma pöördumine teha.

Riigikohus on analoogset olukorda käsitledes selgitanud, et hääletamisõiguse tõhusaks õiguskaitsevahendiks on vaidlustada isiku nimekirja kandmata jätmine, tehes esmalt avalduse valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla või linnasekretärile (RKPJK määrus asjas nr 3-4- 1-26-12 p 31, nr 3-4-1-58-13 p 34 ja nr 3-4-1-27-14 p 28-30). Seega tulnuks kaebajal avaldus esitada registrijärgsele elukoha valla –või linnavalitsusele, millisel juhul oleks saanud ka kontrollida, kas vastav norm vastab põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele ning vastavalt sellel ka edasi toimida (mh algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus).

Kui kaebaja oleks eelnevalt toodud viisil kasutanud oma õiguste kaitse vahendeid, oleks kohus saanud asjassepuutuvalt kontrollida, kas seatud piirang on kooskõlas PS-ga ja Euroopa Liidu õigusega (HKMS § 158 lg 4). Kuna kaebaja ei ole kohase sobiva nõudega hääletamistel osalemise võimaldamata jätmist vaidlustanud, vaid on valinud õiguste kaitsmiseks kahjunõude, siis on see kohtu arvates sobimatu vahend, et jätta mingi norm kohaldamata.

5. Kaebaja eesmärgiks on nähtuvalt kaebusest saada üksnes rahalist hüvitist ehk kaebaja on esitanud selgelt mittevaralise kahju nõude summas 5000 eurot (ühekordse maksena). Samas ei ole kaebaja näidanud, et talle üldse tekkis ja kui tekkis, siis milline kahju,, mida tuleks rahas hüvitada. Ühtlasi selgub kaebuse eesmärki analüüsides, et kahjunõude rahuldamine ei muudaks olematuks fakti, et kaebaja ei saanud valida ja selle kaebuse abil ei saa ta kaitsta oma õigust tulevikus osaleda valimistel. Tulevikus valimistel osalemise õiguse kaitsmiseks on kaebajal tulevikus võimalik muul moel oma õigusi tõhusamalt kaitsta.

Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt on rahalist hüvitist võimalik saada ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, kodu või eraelu puutumatuse, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Kuna kaebajast võib aru saada, et ta esitab kahjunõude ja leiab, et tema õigusi rikub EVPS § 4 lg 3, st et talle on kahju tekitatud õigustloova aktiga, siis märgib kohus järgmist.

RVastS § 14 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.

Kaebaja ei ole küll märkinud, kes on jätnud oma kohustused täitmata, ent kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud RVastS § 14 lg 1 eeldused kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks täidetud, kui see on suunatud avaliku võimu tegevuse vastu.

5.1. Kohus märgib, et esiteks ei nähtu kaebusest, et kaebaja oleks kasutanud seaduses sätestatud võimalust kahju tekkimist ära hoida, mistõttu puudub praktiliselt võimalus, et avaliku võimu õigusvastane tegevus põhjustanuks kaebajale mingisugust kahju või siis sedavõrd suurt kahju, mis tuleks hüvitada rahas.

Kohus on seisukohal, et kaebaja oleks võinud kehtiva korra kohaselt esitada avalduse oma registrijärgse elukoha vallavõi linnasekretärile ning viimase poolt avalduse rahuldamata jätmise korral esitada kaebuse halduskohtule, kes kaebuse lahendamisel oleks saanud kaaluda ka EVPS §

4 lg 3 p 2 vastavust põhiseadusele, EIÕK-le ja EIK praktikale. Kaebaja on avalduse esitanud vaid VVK-le, kellel ei olnudki võimalik kaebaja avaldust rahuldada. Seejuures on viimane oma vastuses kaebajale viidanud EVPS § 24 lg-le 2, mis tähendab, et kaebaja pidi teadma, mida on vaja teha selleks, et valijate nimekirjas tema osas muudatus tehtaks.

Kahjunõude lahendamisel ei saa kohus jätta ka tähelepanuta, et kaebaja pole eelmärgitud seaduses sätestatud viisil oma õiguste kaitset teostanud. Kaebaja ei saanud oma õiguste kaitsel loota, et vaid kahjunõude esitamisega lahenduvad temal tekkinud probleemid. Kaebajal tuli kasutada temale kuuluvaid õigusi heauskselt ning mitte lasta asjadel kulgeda nii, et ta asub nõudma väidetult tekitatud kahju, kui õiguste kaitse oli muudmoodi võimalik ja selle teostamise võimalused olid kaebajale õigeaegselt teada. Kaebajal peab olema eeldatult huvi vaidlustada enda nimekirja kandmata jätmine, mitte aga oodata ära, mil talle tekib kahjulik tagajärg ja ta saab esitada kahjunõude. Kaebaja käitumine oma valimisõiguse seadusekohaste ja talle teada olnud kaitsemeetmete kasutamata jätmise näol, et hiljem esitada kahjunõue, ei ole heauskne.

Antud juhul ei ole tulenevalt kaebaja enda käitumisest avaliku võimu kandja saanud oma seisukohta kujundada ja otsust teha, mistõttu ei saa ka kohus sekkuda avaliku võimu kandja otsustusruumi. Juba sellel põhjusel ei oleks kaebust võimalik rahuldada ja kaebajal ei oleks võimalik saavutada oma kaebuse väidetavat eesmärki - EPVS 4 lg 3 p 2 kohaldamata jätmist, sest kaebaja on jätnud ettenähtud korras enda õigused ise kaitsmata.

5.2. Teiseks ei oleks mittevaralise kahju hüvitamise eeldused kohtu arvates täidetud ka juhul, kui kaebajalt saaks eeldada, et ta ei oleks väidetava kahju vältimiseks pidanud midagi tegema või kui väidetavat kahju ei olekski kaebaja saanud kuidagi vältida.

Kohus on seisukohal, et Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piiramist ei saa pidada inimväärikuse alandamiseks ning samuti ei ole tegu muu RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud juhtumiga.

Kui riigis on sisse seatud mehhanism, kuidas enda õigusi valimistel osalemiseks efektiivselt kaitsta, siis ei saa kõnelda inimväärikuse alandamisest kaebajale valimisõiguse andmata jätmise tõttu, kui ta ei ole valimisõigust seaduses ettenähtud ja talle teadaolevas korras kaitsma asunud.

Riigikohtu halduskolleegium on 31.10.2013 otsuses asjas nr 3-3-1-84-12 (otsuse p 13) leidnud, et RVastS § 14 lg 1 järgi peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele. RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 2 järgi peab rikutud kohustuse eesmärk olema just sellise kahju ärahoidmine.

Kaebaja ei ole kaebuses ka täpsemalt selgitanud, milles valimisõiguse piiramisega väidetavalt põhjustatud mittevaraline kahju seisneb, ent kohtupraktikas on nenditud, et PS §-st 57 tuleneva valimisõiguse rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist seadus ette ei näe ning varalise kahju tekkimise võimalus on ebatõenäoline (vt Tartu Ringkonnakohtu määrus haldusasjas nr 3- 13-1216), mistõttu on esitatud hüvitamisnõue perspektiivitu, millest tulenevalt ei ole võimalik saavutada ka kaebuse eesmärki.

6. Kaebaja palus kaebuses veel, et kohus arvestaks EIK praktikat analoogsetes asjades (kaebaja viitas kohtuasjale nr 22362/06 C. vs Rumeenia). Ilmselt seob kaebaja oma väited asjaoluga, justkui oleks Eestis tegemist nn automaatse hääleõiguse äravõtmisega ja mujal selline olukord puudub. Kaebaja viitab veel, et ülimuslikuks tuleb lugeda rahvusvaheliste lepetega sätestatut.

Kohus leiab siinkohal, et ilmselt on kaebaja mõistnud vääralt nii kohtupraktikat kui ka rahvusvaheliste lepete olemust ja neist tulenevaid kohustusi.

Nn automaatset hääleõigusest ilmajätmisest ei saa kõnelda olukorras, mil riigis on kehtestatud kord, kuidas enda õigusi efektiivselt kaitsta ja asjakohase kaebuse esitamisel kontrollivad haldusorgan ja vajadusel ka kohus kaebajaga seotud individuaalseid asjaolusid.

Kohtupraktikas on EIK korduvalt tuvastanud, et valimisõiguse piirang, mis ei arvesta isikule määratud vangistuse pikkust, kuriteo raskust ega muid asjaolusid, on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. protokolli artikli 3 rikkumine. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et Eesti Vabariigi seadused ja kohtupraktika võimaldavad valimisõiguse kaitset ja on näinud selleks etteesmased õiguskaitsevahendid.

Samuti nähtub EIK kohtupraktikast, et ka rikkumise tuvastamine on olnud iseenesest piisav õiglane hüvitis ning kohus ei mõistnud seejuures kaebajatele välja kahjuhüvitist (vt nt EIK 04.07.2013 otsus asjas nr 11157/04 A. ja G. vs Venemaa; EIK 17.09.2013 otsus asjas nr 29411/07

S. vs Türgi). Kaebaja ei ole esitatud kaebuses soovinud midagi muud, kui kahju rahalist hüvitamist, mistõttu ei saa kohus ka eeldada, et kaebaja sooviks oli siiski esitada muu nõue ehk piirduda ainult valimisõiguse rikkumise tuvastamise nõudega.

Kuna kaebuse eesmärk on sellest nähtuvalt suunatud üheselt vaid rahalise hüvitise saamisele, siis ei muudaks see kaebaja õiguslikus seisundis valimiste osas enam midagi. Iga valimiste nimekiri on unikaalne selles mõttes, et ta on ajas muutuv ning kahjunõude esitamisega ei saavutaks kaebaja ka eesmärki, et ta ei peaks oma õiguste kaitseks läbima eelnevalt kohtu poolt kirjeldatudmenetlust, mis kõige efektiivsemalt tagab talle õigused valimistel ning et ta ei peaks vajadusel tulevikus läbima seda menetlust, mis Eesti Vabariigi seadused ette näevad. Sellise menetluse läbimine ei ole ülemääraselt koormav. Eeltoodud EIK praktikast nähtub, et mittevaralise kahju tekkimine ja väljamõistmine on ebatõenäoline.

Eeltoodust tulenevalt on hüvitamiskaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks ilmselgelt perspektiivitu.

7. Seoses taotlusega tühistada EPVS § 4 lg 3 (p 2) on kaebaja ilmselt silmas pidanud siiski põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, ent ka siinkohal märgib kohus, et kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusnorm (seadusesäte) on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

Kaebaja ei ole vaidlustanud ühegi pädeva haldusorgani otsust ega soovinud kaitsta enda õigusi kohases menetluses. Efektiivne õiguskaitse oli kaebajale seoses valmisõigusega tagatud, kui ta oleks vaidlustanud enda nimekirja mittekandmist kohtu poolt viidatud seaduses sätestatud ja kaebajale teada olnud viisil. Alles siis, kui haldusorgan oleks asjassepuutuvalt viidanud näiteks kaebaja vastava taotluse rahuldamisest keeldumisel normile, mille põhiseaduslikkust tuleks kontrollida, saaks kohus sellist kontrolli ka teha.

8. Seoses kaebuse tagastamisega ei pea kohus kontrollima EPVS § 4 lg 3 (ja kohtu arvates eeldatult ka 20 lg 3 p 1) kooskõla põhiseadusega. Kohtul ei ole võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet menetluses, kus kaebus kuulub tagastamisele.

Samas lisab kohus, et kaebaja on ilmselgelt vääriti mõistnud ka PS § 123 tulenevat. Põhiseaduse §-le 123 teine lause sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Sätestatust ei tulene, et välislepingut peab kohaldama igal juhul. Selle vahetu kohaldamine saab toimuda üksnes siis, kui välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ega vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Käesolevalt niisugused välislepingu sätted puuduvad, sest Euroopa Parlamendi valimistel osalemise reeglite üle otsustamine on jäetud liikmesriikide endi otsustada.

EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 sätestab, et protokolliosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seaduseandja valimisel.

PS § 2 teise lause, § 56 p 1 ja § 59 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille seadusandlik võim kuulub hääleõiguslike kodanike poolt valitud Riigikogule, st et Euroopa Parlamenti ei saa käsitleda seaduseandjana EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 mõttes ning kaebaja valimisõiguse puudumine selle institutsiooni valimistel ei ole konventsiooniga vastuolus.

9. Eeltoodust tulenevalt kohus tagastab P. J.’i esitatud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel.

10. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik