3-14-50172/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 07.07.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50172 Haldusasi AS BLRT Grupp kaebus Eesti Advokatuuri Aukohtu 19.12.2013 protokollilise otsuse nr 26-2, millega aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust adv Urmas Volensi, adv Kristjan Tamme ja adv Inga Murula suhtes, tühistamiseks ning aukohtu kohustamiseks algatama nimetatud advokaatide suhtes aukohtumenetlust.

Menetlusvorm

Suuline menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja AS BLRT Grupp, esindaja adv Arne Ots; vastustaja Eesti Advokatuuri Aukohus, esindaja adv Andres Aavik ning kolmandad isikud adv Urmas Volens, adv Kristjan Tamm ja adv Inga Murula, kelle ühiseks esindajaks on adv Urmas Volens.

Resolutsioon

1. Jätta AS BLRT Grupp kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

AS BLRT Grupp esitas 12.11.2013 Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 alusel Eesti Advokatuuri Aukohtule taotluse aukohtumenetluse algatamiseks advokaadibüroos Sorainen tegutsevate vandeadvokaatide Urmas Volensi ja Inga Murula ning vandeadvokaadi vanemabi Kristjan Tamme suhtes. Kaebuses leitakse, et adv Urmas Volens ja adv Kristjan Tamm on õigusvastaselt avaldanud kolmandatele isikutele kinnise kohtumenetluse kaudu saadud dokumendi. Lisaks on nimetatud advokaadid kaebaja hinnangul õigusvastaselt avaldanud kinnises kohtumenetluses tehtud kohtuotsuse kohta andmeid, mis on vastuolus kohtuotsuse avalikustamist reguleeriva kohtumäärusega. Adv Inga Murula, tegutsedes teabe avaldamisel koos adv Urmas Volensi ja adv Kristjan Tammega, on kaebaja arvates sellise tegevusega kahjustanud kaebaja seadusega kaitstud huvi ärisaladuse ja kinnises kohtumenetluses käsitletud teabe konfidentsiaalsuse vastu. 19.12.2013 otsustas Eesti Advokatuuri aukohus mitte algatada aukohtumenetlust nimetatud advokaatide suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Vaadeldav 31.10.2013 pressiteade avaldati M. G. enda korraldusel kommunikatsioonibüroo Hamburg & Partnerid töötaja J. E. poolt. Vastustaja ja kolmandate isikute väitel nimetatud pressiteade ei sisaldanud kaebaja ärisaladust ning kuna pressiteade avaldati kommunikatsioonibüroo advokaatide kliendiks oleva M. G., mitte advokaatide, korraldusel, siis ei saa kolmandaid isikuid pidada teate avaldajateks. Seda, et kolmandatele isikutele etteheidetav teade avaldati M. G. korraldusel, kinnitab ka M. G. ise oma 09.04.2014 kirjalikus selgituses kohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Eesti Advokatuuri aukohus on ebaõigesti otsustanud jätta algatamata aukohtumenetlus advokaadibüroos SORAINEN tegutsevate vandeadvokaatide Urmas Volensi ja Inga Murula ning vandeadvokaadi vanemabi Kristjan Tamme suhtes. BLRT Grupp Aktsiaselts esitas 12.11.2013 Advokatuuriseaduse § 16 lg 1 alusel Eesti Advokatuuri aukohtule taotluse aukohtumenetluse algatamiseks nimetatud advokaatide suhtes. Urmas Volens ja Kristjan Tamm on õigusvastaselt avaldanud kolmandatele isikutele kinnise kohtumenetluse kaudu saadud dokumendi. Seejärel on nad lisaks õigusvastaselt avaldanud kinnises kohtumenetluses tehtud kohtuotsuse kohta andmeid, vastuolus kohtuotsuse avalikustamist reguleeriva kohtumäärusega. Inga Murula, tegutsedes teabe avaldamisel koos Urmas Volensi ja Kristjan Tammega, on sellise tegevusega samuti kahjustanud BLRT Grupp Aktsiaseltsi seadusega kaitstud huvi ärisaladuse ja kinnises kohtumenetluses käsitletud teabe konfidentsiaalsuse vastu. Kinnise kohtumenetluse reeglistiku ja kohtumääruse eiramisega on nimetatud advokaadid AS BLRT Grupp arvates oluliselt kahjustanud ka Eesti Advokatuuri mainet ning Eesti Vabariigi kohtusüsteemi usaldusväärsust, seades kahtluse alla justiitssüsteemi võimekuse efektiivselt tagada kinnises kohtumenetluses käsitletud teabe kaitse. Vaatamata sellistele rikkumistele otsustas Eesti Advokatuuri aukohus 19.12.2013 mitte algatada aukohtumenetlust nimetatud advokaatide suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. AS BLRT Grupp selliste hinnangutega ei nõustu ning esitas seetõttu halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu tegevuse vaidlustamiseks. Kaebuse esitaja palub tühistada kaevatav protokolliline otsus, teha ettekirjutus aukohtumenetluse algatamiseks kolme eelnimetatud advokaadi suhtes ning mõista välja vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud (õigusabikulud 1500,60 eurot ja riigilõiv 15 eurot).

Vastustaja: Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Distsiplinaarsüütegu on AdvS § 19 lg 1 kohaselt advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramine. Seega saab aukohus algatada aukohtumenetluse advokaadi suhtes, kelle tegevuses ilmnevad advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise tunnused või vähemalt mõistlik kahtlus, et selline nõuete eiramine võib olla aset leidnud. Kaebuse aluseks oleval juhul on kaebaja advokaatidele ette heitnud, et advokaadid on kaebaja hinnangul avaldanud kinniseks kuulutatud tsiviilasjas avaldamisele mittekuuluvaid andmeid ning esitanud samas menetluses kaebaja poolt esitatud dokumendi tõendina teises tsiviilasjas, mille pooled osaliselt kattuvad kinniseks kuulutatud menetluse pooltega. Distsiplinaarsüüteo tõendamiseks on kaebaja esitanud peaasjalikult 31.10.2013 kommunikatsioonibüroo Hamburg & Partnerid töötaja

J. E. poolt avaldatud pressiteate ning sellele järgnenud meediakajastuste väljatrükid, samuti advokaatide poolt kohtumenetluses esitatud dokumendid. Aukohus kaalus kaebaja ja advokaatide poolt aukohtule esitatud kõiki asjaolusid ja seisukohti ning leidis, et advokaatide tegevuse puhul puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused või piisav kahtlus, et nad võivad olla distsiplinaarsüüteo toime pannud. Kaebaja poolt advokaatidele etteheidetava kinnises menetluses (tsiviilasja nr 2-12-35717) esitatud tõendi advokaatide poolt teises kohtuasjas tõendina esitamise osas ei esinenud aukohtu hinnangul distsiplinaarsüüteo tunnuseid seetõttu, et advokaatide poolt teises kohtuasjas tõendina esitatud dokumendis ei sisaldunud ärisaladust.

Sellest tulenevalt võttis kohus menetluses, kus dokument kaebuses etteheidetaval viisil tõendina esitati (tsiviilasi nr 2-12-44140), selle tõendi vastu ning oma 27.11.2013 määrusega (Harju Maakohtu 27.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-12-44140) otsustas kohus menetlust mitte kinniseks kuulutada tuues põhjenduseks, et dokument ei sisalda BLRT ärisaladust. Kuna kohus ei pidanud dokumenti ärisaladust sisaldavaks dokumendiks ning kaebaja ise ei olnud kinniseks kuulutatud menetluses dokumenti kui ärisaladust sisaldavat tähistanud, ei saa olla selle dokumendi esitamise näol tegemist ärisaladuse avaldamisega, mille kaitseks kohus tsiviilasjas nr 2-12-35717 menetluse kinniseks kuulutas.

Seega ei saa olla selle dokumendi tõendina esitamine käsitletav ka advokaatide distsiplinaarsüüteona. Kui kaebaja soovib siiski vaidlust põhjustanud dokumendis sisalduvat teavet ärisaladusena kaitsta ning selleks taotleda tsiviilasjas nr 2-12-44140 menetluse kinniseks kuulutamist, saab ta seda teha üksnes selle tsiviilasja raames ning aukohus seda teha ei saa. Samuti ei saa aukohus käsitada ärisaladusena dokumenti, mida kohtud sellisena käsitanud ei ole ning aukohtul puudub seeläbi võimalus sekkuda käimasolevasse tsiviilasja. Aukohus saab lähtuda sellest, mida kohus on otsustanud ning kohus otsustas, et dokument ärisaladust ei sisalda.

Kaebaja poolt advokaatidele etteheidetava pressiteate ning sellele järgnenud meediakajastuse osas selgitasid advokaadid aukohtule, et pressiteate avaldas kommunikatsioonibüroo advokaatide kliendiks oleva M. G. palvel, mitte advokaatide korraldusel. Vastupidist ei ole aukohus tuvastanud. Aukohtu hinnangul lähtus pressiteatele järgnenud meediakajastus, sh advokaatide endi poolt, interneti sotsiaalvõrgustikes edastatud viited pressiteatest lähtuvatele artiklitele erinevates meediaväljaannetes pressiteates avaldatud informatsioonist ning advokaadid täiendavaid andmeid, mida saaks käsitleda kinnises menetluses kaitstud ärisaladusena, ei avaldanud.

Lisaks selgitasid advokaadid, et menetlus, mille kohta andmete avaldamist kaebaja ette heitis, tunnistati kaebaja taotluse alusel kinniseks eesmärgiga kaitsta kaebaja poolt kinniseks kuulutamiseks esitatud taotluses viidatud informatsiooni, mida kaebaja lubas menetluses tähistada märkega „konfidentsiaalne“. Selliseid andmeid ei ole aga ei 31.10.2013 pressiteates ega sellele järgnenud meediakajastuses avaldatud. Advokaatide esitatud seletuse kohaselt ei ole selliseid andmeid kinniseks kuulutatud menetluses ühegi menetlusosalise poolt üldse esitatud.

Asjaolu, et pressiteates sisaldus advokaat U. Volensi tsitaat ning et sama advokaat oli märgitud pressiteates kui isik, kellelt saab vajadusel küsida vaidluse kohta lisainfot, ei muudaks aukohtu hinnangul advokaati teabe avaldajaks isegi siis, kui pressiteade oleks sisaldanud andmeid, mida menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgist lähtuvalt või selle kohta tehtud kohtumääruste kohaselt ei oleks olnud lubatud avaldada. Aukohus leidis seetõttu, et ka selles osas ei esine advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, kuna AdvS §

43 lg 4 selgesõnaliselt keelab samastada advokaati kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Advokaatide kliendi tegevuseisegi kui see oleks käsitletav kinnises kohtumenetluses teatavaks saanud andmete avaldamisenaomistamine advokaatidele seega võimalik ei ole ning selle tõttu ei ole võimalik advokaatide suhtes distsiplinaarmenetlust algatada. Eelnevast tulenevalt leiab vastustaja, et Eesti Advokatuuri aukohtu 19.12.2013 protokolliline otsus nr 26-2 on tehtud asjas kogutud tõendite alusel, on seaduslik ning selle vastuvõtmisel ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksitud kaalutlusreeglite vastu. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ning kaebajalt välja mõista vastustaja kasuks menetluskulud kokku 321,60 eurot .

Kolmandad isikud: Kaebaja esitas 12.11.2013 Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 alusel Eesti Advokatuuri aukohtule taotluse aukohtumenetluse algatamiseks advokaadibüroos SORAINEN tegutsevate vandeadvokaatide Urmas Volensi ja Inga Murula ning vandeadvokaadi vanemabi Kristjan Tamme suhtes. Kaebaja leidis oma kaebuses, et advokaadid U. Volens ja K. Tamm on õigusvastaselt avaldanud kolmandatele isikutele kinnise kohtumenetluse kaudu saadud dokumendi. Lisaks on nimetatud advokaadid kaebaja hinnangul õigusvastaselt avaldanud kinnises kohtumenetluses tehtud kohtuotsuse kohta andmeid, vastuolus kohtuotsuse avalikustamist reguleeriva kohtumäärusega.

Advokaat I. Murula, tegutsedes teabe avaldamisel koos U. Volensi ja K. Tammega, on kaebaja arvates sellise tegevusega samuti kahjustanud kaebaja seadusega kaitstud huvi ärisaladuse ja kinnises kohtumenetluses käsitletud teabe konfidentsiaalsuse vastu. 19.12.2013 otsustas Eesti Advokatuuri aukohus mitte algatada aukohtumenetlust nimetatud advokaatide suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Kolmandad isikud nõustuvad täielikult vastustaja põhjenduste ja seisukohtadega. Kolmandad isikud on seisukohal, et Eesti Advokatuuri aukohtu 19.12.2013 protokolliline otsus nr 26-2 on seaduslik ning selle vastuvõtmisel ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksitud kaalutlusreeglite vastu. 31.10.2013 pressiteade avaldati M.

G. korraldusel. Kolmandad isikud on 02.12.2013 esitanud vastustajale oma põhjalikud seisukohad ja seletused seoses kaebaja aukohtule esitatud kaebusega, milles kolmandad isikud on põhjalikult selgitanud neile kaebaja poolt etteheidetavate tegude tausta (kolmandate isikute 02.12.2013 selgitused Eesti Advokatuuri aukohtule). Muuhulgas on kolmandad isikud vastustajale selgitanud, et neile kaebaja poolt etteheidetav 31.10.2013 kommunikatsioonibüroo Hamburg & Partnerid töötaja J. E. poolt avaldatud pressiteade ei sisaldanud kaebaja ärisaladust ning kuna pressiteate avaldas kommunikatsioonibüroo advokaatide kliendiks oleva M.

G., mitte advokaatide, korraldusel, ei saa kolmandaid isikuid pidada teate avaldajateks. Kuivõrd AdvS § 43 lg 4 keelab selgesõnaliselt advokaadi samastamise kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga, ei ole õiguslikult võimalik kolmandaid isikuid M. G. poolt avaldatud pressiteate eest vastutavaks pidada. Seda, et kolmandatele isikutele etteheidetav teade avaldati M. G. korraldusel, kinnitab ka M. G. ise (M. G. 09.04.2014 selgitus kohtule). Teises tsiviilasjas esitatud dokument ei sisaldanud kohtu hinnangul kaebaja ärisaladust.

Teiseks kaebaja etteheiteks kolmandatele isikutele on, et kolmandad isikud esitasid 20.09.2013 tsiviilasjas nr 2-12-35717 kaebaja poolt 21.06.2013 esitatud finantsekspert Olavi Grünvaldi koostatud kaebaja dividendipoliitika analüüsi tõendina tsiviilasjas nr 2-12-44140. Kohus võttis selle tõendi vastu ning ei ole viimatinimetatud menetlust kinniseks kuulutanud. Kolmandad isikud märgivad sellega seoses, et Harju Maakohus tegi 27.11.2013 tsiviilasjas nr 2-12-44140 määruse, millega jättis BLRT taotluse menetluse kinniseks kuulutamise kohta rahuldamata, põhjendades määrust sellega, et Olavi Grünvaldi arvamus ei sisalda BLRT ärisaladust.

Seega sisuliselt soovib kaebaja, et vastustaja teostaks järelevalvet selle üle, kas kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-12-44140 õigesti, et Olavi Grünvaldi analüüs ei sisaldanud BLRT ärisaladust. Vastustaja on kaevatava otsuse tegemisel arvestanud viidatud maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-12-44140, leides, et ka see kaebajapoolne etteheide on põhjendamatu ning kolmandate isikute tegevus Olavi Grünvaldi analüüsi esitamisel tõendina selles tsiviilasjas ei ole olnud vastuolus seaduse ega Advokatuuri eetikakoodeksiga. Kokkuvõttes leiavad kolmandad isikud, et Eesti Advokatuuri Aukohtu 19.12.2013 protokolliline otsus nr 26-2 on tehtud asjas kogutud tõendite alusel, on seaduslik ning selle vastuvõtmisel ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksitud kaalutlusreeglite vastu.

Kolmandad isikud märgivad ka seda, et kuivõrd vandeadvokaat Inga Murula liikmelisus on Eesti Advokatuuris alates 08.04.2014 peatatud, siis vastustaja ei saaks sellest lähtuvalt ka vandeadvokaat Inga Murula suhtes aukohtumenetlust läbi viia. Kolmandad isikud paluvad kaebuse jätta rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega ja kolmandate isikute arvamusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. AdvS § 19 lg 1 sätestab, et distsiplinaarsüütegu on advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramine. Seega aukohus võib algatada aukohtumenetluse advokaadi suhtes, kelle tegevuses ilmnevad advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise tunnused või põhjendatud kahtlus, et selline nõuete eiramine võib olla aset leidnud.

AS BLRT Grupp esitas AdvS § 16 lg 1 alusel Eesti Advokatuuri Aukohtule taotluse aukohtumenetluse algatamiseks advokaatide Urmas Volensi, Kristjan Tamme ja Inga Murula suhtes. AS BLRT Grupp süüdistab adv Urmas Volensit ja adv Kristjan Tamme selles, et nad on õigusvastaselt avaldanud kolmandatele isikutele kinnise kohtumenetluse kaudu saadud dokumendi, lisaks õigusvastaselt avaldanud kinnises kohtumenetluses tehtud kohtuotsuse kohta andmeid, mis on vastuolus kohtuotsuse avalikustamist reguleeriva kohtumäärusega. Adv Inga Murula osas kaebaja on seisukohal, et tema, tegutsedes teabe avaldamisel koos adv Urmas Volensi ja adv Kristjan Tammega, on sellise tegevusega samuti kahjustanud AS BLRT Grupp seadusega kaitstud huvi ärisaladuse ja kinnises kohtumenetluses käsitletud teabe konfidentsiaalsuse vastu.

Vastustaja kinnitas kohtule, et Advokatuuri aukohus kaalus kaebaja ja advokaatide poolt aukohtule esitatud kõiki asjaolusid ja seisukohti ning leidis, et advokaatide tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused või piisav kahtlus, et nad võivad olla distsiplinaarsüüteo toime pannud. Vastustaja põhjendas oma seisukohta protokollilises otsuses ning kohtule esitatud kirjalikus vastuses kaebusele, millega on tutvunud ka kaebaja pool, samuti suuliselt kohtuistungil, kus viibis ka kaebaja esindaja. Kohus seetõttu ei hakka kõiki põhjendusi siinkohal üle kordama. Aukohtumenetluse algatamise või sellest keeldumise otsustamine on Advokatuuri aukohtu diskretsioon, kohus sellesse sisuliselt sekkuda ei saa pädevuse puudumise tõttu.

Vastustaja väitel kaebaja poolt advokaatidele etteheidetava pressiteate ning sellele järgnenud meediakajastuse osas selgitasid eelnimetatud advokaadid aukohtule, et pressiteate avaldas kommunikatsioonibüroo Hamburg & Partnerid advokaatide kliendiks oleva M. G. palvel, mitte advokaatide korraldusel. Vastupidist ei ole aukohus tuvastanud. Aukohtu hinnangul lähtus pressiteatele järgnenud meediakajastus, sh advokaatide endi poolt, interneti sotsiaalvõrgustikes edastatud viited pressiteatest lähtuvatele artiklitele erinevates meediaväljaannetes pressiteates avaldatud informatsioonist ning advokaadid täiendavaid andmeid, mida saaks käsitleda kinnises menetluses kaitstud ärisaladusena, ei avaldanud. Asjaolu, et pressiteates sisaldus adv U. Volensi tsitaat ning et sama advokaat oli märgitud pressiteates kui isik, kellelt saab vajadusel küsida vaidluse kohta lisainfot, ei muudaks aukohtu hinnangul advokaati teabe avaldajaks isegi siis, kui pressiteade oleks sisaldanud andmeid, mida menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgist lähtuvalt või selle kohta tehtud kohtumääruste kohaselt ei oleks olnud lubatud avaldada, mistõttu aukohus leidis, et ka selles osas ei esine advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

AdvS § 43 lg 4 keelab samastada advokaati kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Kohus nõustub vastustaja väitega, et advokaatide kliendi tegevuse, isegi kui see oleks käsitletav kinnises kohtumenetluses teatavaks saanud andmete avaldamisena, omistamine advokaatidele on alusetu. Kohtule esitatud tõendite hulgas on M. G. 09.04.2014 pöördumine kohtu poole, kus ta selgitab, et kommunikatsioonibüroole Hamburg & Partnerid ülesande pressiteate avaldamiseks andis tema ise ning tema palus ka pressiteates täiendava infoallikana märkida vandeadvokaat Urmas Volensi. Samuti kinnitab M. G., et ta ei ole andnud advokaadibüroo Sorainen advokaatidele volitusi anda tema nimel korraldusi eelviidatud kommunikatsioonibüroole. M. G. teada ei ole adv U. Volens ega ka teised advokaadibüroo Sorainen advokaadid vastavaid korraldusi seoses 31.10.2013 avaldatud pressiteatega kommunikatsioonibüroole andnud. Kohus AS BLRT Grupp taotlusel pöördus AS-i Äripäev, AS-i Delfi, Eesti Rahvusringhäälingu ja AS-i Postimees poole, paludes teavet selle kohta, kes ja millisel viisil esitas veebilehe toimetusele 31.10.2013 pressiteate. Kohtule edastatud vastustest nähtub, et kõnealuse pressiteate edastas neile ekirjana J. E. (e-post:xxxxxxxx@hamburg.ee), kes on kommunikatsioonibüroo Hamburg & Partnerid töötaja. Käesolevas kohtuvaidluses ei ole tõendamist leidnud, et vaadeldava pressiteate avaldajaks oleks olnud keegi advokaadibüroo Sorainen advokaatidest.

Haldusasja materjali hulgas on ka jõustunud Harju Maakohtu 27.11.2013 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-13-44140, millega jäeti rahuldamata AS BLRT Grupp taotlus menetluse kinniseks kuulutamiseks. Nimetatud lahendis kohus muuhulgas märgib, et kostja on viidanud sellele, et Olavi Grünvaldi analüüs sisaldab ettevõtte majandusalast teavet ja investeeringuid puudutavaid andmeid, samas leiab kohus, et iseenesest on kostjat (AS BLRT Grupp) puudutav majandusalane teave ja investeeringute info kajastatud ka kostja majandusaasta aruannetes, mistõttu ei pea kohus ainuüksi selle tõttu menetluse kinniseks kuulutamist põhjendatuks. Samuti ei pea kohus põhjendatuks kuulutada menetlus kinniseks võimalike tulevikus esitatavate menetlusdokumentide tõttu. Seega ei ole kohus eelviidatud tsiviilasjas pidanud vajalikuks kohtumenetlust kinniseks kuulutada, leides, et selleks puudub vajadus. Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute sellekohaste põhjendustega, mida üle kordama ei hakka.

Käesolevas kohtuasjas on tõendamist leidnud, et vaidlusaluse pressiteate edastas meediaväljaannetele kommunikatsioonibüroo Hamburg & Partnerid töötaja J. E. M. G. korraldusel. Antud juhul ei ole kaebaja tõendanud, et 31.10.2013 pressiteate oleks omal algatusel teinud kõnealused advokaadid advokaadibüroost Sorainen. Pressiteates on küll tsiteeritud adv Urmas Volensit ja M. G., kuid sisuliselt see asja ei muuda. Kohus nõustub vastustajaga, et adv U. Volensi lühike tsitaat ei sisalda ärisaladust paljastavat teavet AS BLRT Grupp kohta ning see on oma sisult täiesti neutraalne. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega ka teiste advokaatide tegevuse kohta, kelle suhtes samuti ei tuvastatud mingeid distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mida üle kordama ei hakka.

Kaasatud kolmandad isikud toetavad vastustaja seisukohti, leides, et Eesti Advokatuuri Aukohtu 19.12.2013 protokolliline otsus nr 26-2 on tehtud asjas kogutud tõendite alusel, on seaduslik ning selle vastuvõtmisel ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksitud kaalutlusreeglite vastu. Kolmandad isikud märgivad ka seda, et kuivõrd vandeadvokaat Inga Murula liikmelisus on Eesti Advokatuuris alates 08.04.2014 peatatud, siis vastustaja ei saaks sellest lähtuvalt ka vandeadvokaat Inga Murula suhtes aukohtumenetlust läbi viia.

Käesolevas haldusasjas aukohus asus seisukohale, et advokaatide suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ei ole põhjendatud, millega nõustub ka kohus.

Kohus kokkuvõtvalt leiab, et Eesti Advokatuuri Aukohtu 19.12.2013 protokollilise otsuse nr 26-2 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks puudub alus.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eesti Advokatuur, kelle esindajaks on adv Andres Aavik, kes on ka Advokatuuri aukohtu esimees, esitas kohtule menetluskulude hüvitamise taotluse, milles palub kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista 321,60 eurot (268,00 eurot + käibemaks 53,60 eurot). Riigikohus on kohtulahendi asjas nr 3-3-1-63-10 punktis 32 avaldanud järgneva seisukoha menetluskulude hüvitamise osas: „/…/Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise.

Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral (vt nt 14.01.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-08, 06.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07)/…/.“ Riigikohus on kohtuasja nr 3-3-1-9-10 punktis 15 leidnud, et „Teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne.

Lisaks võib menetluskulude jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt 15.11.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-58-07 p-i 13)/…/.“ Ka hilisemates kohtulahendites on Riigikohus korranud neid seisukohti. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-64-13 leitakse, et haldusvälise õigusabi kulud on võimalik välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32).

Kohus ülaltoodu põhjal asub seisukohale, et antud juhul vastustaja esindajakulude väljamõistmine ei oleks kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega, mistõttu on põhjendatud jätta vastustaja esindajakulud tema enda kanda. Kolmandad isikud ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik