3-14-50135/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 07. juuli 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50135

Haldusasi I.K.i kaebus prokuratuuri kohustamiseks algatama kriminaalmenetlus RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus I.K.ile läbivaatamatult. 2. Jätta I.K.i riigi õigusabi taotlus esindamiseks halduskohtumenetluses rahuldamata. 3. Sekretäril edastada käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1; § 121 lg 4; § 204 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 03.02.2014 sai Tallinna halduskohus I.K.i kaebuse, millest nähtuvalt Pärnu maakohtus kriminaalasja menetluses tunnistajate ja I.K.i (kui süüaluse) kohtuistungil antud (ja arvutisüsteemis salvestatud) ütlusi on keegi omavoliliselt, sisenedes kohtu serverisse, hiljem muutnud. Kaebaja väitel on ta sellega seoses teinud avalduse: 1) Pärnu maakohtule; 2) Riigiprokuratuurile; 3) Kaitsepolitseile; 4) Justiitsministeeriumile; 5) Õiguskantslerile; 6) Ringkonnakohtule; 7) Riigikohtu esimehele; 8) Politseija Piirivalveametile; 9) Peaministrile. Kaebaja soovis, et avalikul kohtuistungil tuvastataks institutsioon, kelle kohustuses on kaebuses märgitud teemaga seonduvalt toimetada menetlust. Samuti märkis kaebaja, et eesmärgiks ei ole tuvastada, millisel hulgal, mil viisil ja kelle poolt on tõendite hävitamisel ametiseisundi kuritarvitamised toime pandud, vaid, kas selline juhus on riigi huvi ja kas peaminister ja teised eelpool toodud institutsioonid on kohustatud sekkuma ja võtma midagi ette, et takistada tuvastamata isikute poolt tõendite muutmist.

2. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses.

2

Riigi õigusabi taotluse kohaselt soovib kaebaja riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses selleks, et saaks oma taotluse esitada kaitsjaga koos, kes nõustab ja täpsustab kõik asjaolud, millised on kohtus olulised ja tulenevad seadusest. Samuti kaebaja õiguste kaitseks kohtus, et peaminister peab antud olukorda sekkuma. Asjast tuleneva kasuna kaebaja märgib, et sellega saavutab ta oma õiguste taas tunnistamise ja menetluse tulemusel tuvastatakse, et tõendid tema vastu on kunstlikult loodud. 3. 17.02.2014 määrusega kohus jättis kaebuse käiguta. Kohus selgitas määruses, millised küsimused kuuluvad halduskohtu pädevusse, mis nõudeid saab esitada ja millised nõuded on kehtestatud kaebusele. Muu hulgas märkis kohus järgmist: „ Antud juhul ei nähtu kaebusest, kes on asjas vastustajaks, st millise avalik-õigusliku isiku haldusakti või toiminguga on kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Samuti ei ole esitatud HKMS § 37 nõuetele vastavat taotlust. Asjaolu, et kaebaja soovib halduskohtu menetluse kaudu tuvastada institutsiooni, kes ja kas peaks sekkuma Pärnu maakohtu kriminaalasja menetluses tõendite kogumise (kohtuistungil antud ütluste) protsessi, ei tee kaebust tuvastamiskaebuseks HKMS § 37 lg 2 p 6 mõttes. Kriminaalasja kohtuliku läbivaatamise käigus kohtuistungil antud tunnistajate ütluste protokollimiseks ja protokolli parandamiseks ning selleks taotluse esitamiseks on kindel kord kehtestatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 158. Sellise taotluse lahendamine toimub vastava kriminaalasja menetluse raames. /.../ Samuti, nagu kohus juba märkis, ei saa halduskohus sekkuda teise kohtu menetluses oleva asja menetlusse. Järelikult esineks alus kaebuse edaspidi läbivaatamatult tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Seega tuleb kaebajal kaebust oluliselt täpsustada, märkides, kes on asjas vastustajaks, st millise avalik-õigusliku isiku ja missuguse toimingu või haldusaktiga on kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Seejärel tuleb esitada HKMS § 37 lg 2 kohane nõue. HKMS § 59 lg 1 kohaselt menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. /…/ Kohus selgitab, et toimingu või haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel tuleb kaebajal arvestada, et HKMS § 45 lg 2 kohaselt tuvastamiskaebuse võib isik esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Samas tuleb HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks, ehk mis on kaebaja põhjendatud huvi tuvastamise suhtes. Seega tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi. Riigikohus on varem tõdenud, et isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Seega tegemaks kindlaks, et isikul on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, peab kaevatav haldusakt või toiming olema kõigepealt nimetatud isikusse puutuv ja teiseks, selle haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamisest (juriidilise fakti tuvastamisest) peab isikule sündima õiguslik kasu, st tuvastamisnõude rahuldamine peab aitama tal oma väidetavalt rikutud õigusi kaitsta/taastada. Täiendavalt kohus selgitab, et pelgalt soov, veenduda mingi toimingu või haldusakti õigusvastasuses, et ole käsitletav põhjendatud huvina HKMS mõttes. HKMS § 45 lg 2 kohaselt hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.“ Kaebajal tuli, arvestades kohtu eelnevaid selgitusi, määratleda asjas vastustaja ja esitada HKMS § 37 lg-le 2 vastav nõue. Kohus andis kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks ja hoiatas, et puuduste tähtaegselt kõrvaldamata jätmise korral tagastatakse kaebus läbivaatamatult (HKMS § 121 lg 1 p 2). Kohus märkis, et kuna kaebus jääb käiguta, siis lahendab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi

3

saamiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks pärast kaebuse puuduste kõrvaldamist, kui on selgunud kaebuse edasise menetlemise perspektiiv.

4. 25.02.2014 saabunud vastuses 17.02.2014 määrusele kaebaja täpsustas, et asjas on vastustajaks peaminister ja et isik soovib esitada HKMS § 37 lg 2 p 2 kohaselt kohustamiskaebust, milles on esitatud järgmised nõuded: „Hr Peaminister kohustuks võtma vastutuse ja korraldama istungi, mille raames otsustatakse, milline riigiasutus suudab jääda erapooletuks ja menetleda seda küsimust või sellise puudumisel luua või määrata komisjoni, kes tuvastab selle probleemi erinevatel tasanditel: 1) Pärnu Maakohus, server, arvutid, videovalve register tuvastada rikkumiste hulk ja muud asjaolud. 2) tuvastada isikud, kes ja miks olid selle taga. 3) Miks pole sekkunud erinevad Riigiasutused sellesse vaatamata, et minu kümned avaldused seda taotlenud on. 4) Võtma kasutusele kõik meetmed, et lahendada ja elimineerida analoogse juhtumi võimalikkus tulevikus. Oluline on kutsuda halduskohtu istungile kõigi institutsioonide esindajad, et ühiselt lahendada ja vaielda selgeks antud teema“. Lisaks kaebaja kordas algses kaebuses esitatud väiteid, et on pöördunud seoses kaebuses kirjeldatud probleemiga (Pärnu maakohtus kriminaalasja kohtuistungil antud ja arvutisüsteemis salvestatud ütlusi on keegi omavoliliselt, sisenedes kohtu serverisse,

hiljem muutnud) Kaitsepolitsei, Pärnu maakohtu, Siseja Justiitsministeeriumi, Riigiprokuratuuri, ringkonnaja Riigikohtu ning PPA sisekontrolli osakonna poole. Olenemata oma pöördumistele saadud vastustest ei ole kaebaja probleemile lahendust saanud. Kaebaja oli vastusele lisanud mitmete riigiasutustele esitatud pöördumiste ja neile saadud vastuste koopiad (tl 18-53). 5. 24.04.2014 määrusega jättis kohus kaebuse veelkord käiguta. Kohus asus seisukohale, et kuigi kaebaja on oma tahet ja eesmärki vastuses 17.02.2014 kohtumäärusele selgitanud, siis ei vasta kaebus jätkuvalt HKMS § 38 nõuetele. Kohus selgitas määruses muu hulgas järgmist: „HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seega üldregulatsiooni kohaselt on kaebeõigus isikul, kui kaebusega on võimalik kaitsta tema väidetavalt riivatud õigusi. Kaebeõiguse ilmselgel puudumisel on kohtul õigus kaebus tagastada või jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p 1, § 151 lg 1 p 1). Kuigi kaebaja on täpsustanud, et soovib esitada kohustamiskaebust (HKMS § 37 lg 2 p 2) ja leiab, et asjas on vastustajaks peaminister, siis kohus on seisukohal, et jätkuvalt on ebaselge, kes on see avalik - õiguslik isik, kelle õigusvastase haldusakti või toiminguga kaebaja õigusi on rikutud ja milles kaebaja õiguste rikkumine seisneb. Asjaolu, et kaebaja on pöördunud erinevate riigiasutuste poole ja saanud vastused, mis kaebaja väitel ei ole tema probleemi lahendanud, et tähenda veel seda, et riigiasutuste tegevus on olnud õigusvastane ja et kaebaja õigusi on rikutud. /…/ Lähtudes halduskohtumenetluse üldpõhimõtetest (HKMS § 2 lg 1) eeldab kohustamiskaebuse põhjendatus kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani õigusvastase keeldumise või jätkuva tegevusetusega ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Sama seisukohta toetab ka riigivastutuse seaduse § 6 lg 1, mille kohaselt on haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks kohustamisele suunatud nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Antud juhul on kaebus ajendatud asjaolust, et kaebaja väitel on Pärnu maakohtus kriminaalasja menetluses tunnistajate ja I.K.i (kui süüaluse) kohtuistungil antud (ja arvutisüsteemis salvestatud) ütlusi keegi omavoliliselt hiljem istungi protokollis muutnud. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on erinevad riigiasutused vastustes kaebaja pöördumistele selgitatud ja sama on teinud ka kohus 17.02.2014 määruses, et kohtuistungi protokolli parandamiseks on

4

ette nähtud seaduses kindel kord (KrMS §-d 155-158). /.../ Eeltoodust ilmneb, et kaebajale on konkreetselt selgitatud korda ja tema võimalusi oma õiguste kaitsmisel juhul, kui I.K. leidis, et tema õigusi on rikutud seoses istungiprotokolli andmete väidetava omavolilise muutmisega. Justiitsministeeriumi, Kaitsepolitsei ja Riigikohtu eelpoolt refereeritud vastustest nähtuvalt on kaebaja oma vastavaid õigusi ka kasutanud. Kuna kohtule esitatud dokumentidest tulenevalt on I.K.i taotlus portokolli parandamiseks Pärnu maakohus jäänud rahuldamata, siis oli I.K.il võimalik oma õigusi edasi kaitsta

vastavas kohtumenetluses kõrgemalseisvas kohtus apellatsioonimenetluse korras. Seega on kaebajale õigesti selgitatud nii Kaitsepolitseiameti 24.05.2013 vastuses kui ka Riigikantselei 04.10.2013 vastuses nr 7-5.13/13-01953-3 (tl 42), et nimetatud instantside pädevusse ei kuulu kohtupidamisse sekkumine, kohtu poolt tehtud lahenditele hinnangu andmine ega ka kohtulahendite ümber vaatamine. Riigikantselei vastuses on rõhutatud, et peaminister kui täitevvõimu esindaja, ei sekku kohtupidamisse. Eeltoodu alusel jääb arusaamatuks, milles seisneb eelnimetatud riigiasutuste tegevuse õigusvastasus ja millega on kaebaja õigusi rikutud. /…/ Kohtu hinnangul on jätkuvalt ebaselge, mis põhjusel peab kaebaja vastustajaks peaministrit ja miks leiab kaebaja, et peaminister peab võtma vastutuse ja kutsuma kokku istungi, kus otsustatakse, milline riigiasutus suudab jääda erapooletuks ja menetleda seda küsimust või sellise puudumisel luua või määrata komisjoni, kes tuvastab selle probleemi erinevatel tasanditel. Kohus selgitab veelkord, et nõuded, mida saab halduskohtule kaebuses esitada on sätestatud HKMS § 37 lg-s 2. Seejuures kohustamiskaebuse põhjendatus eeldab kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani õigusvastase keeldumise või jätkuva tegevusetusega ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Antud juhul peaministrile sellist kohustust (määrata vastutav institutsioon, kutsuda kokku komisjon või asuda uurima kriminaalasja kohtuistungi protokolli andmete õigsust), nagu kaebaja kaebuses on soovinud, ei tulene mitte ühestki seadusest. Ka ei nähtu, milles seisneb kaebaja õiguste rikkumine ning haldusorganite (ja milliste) õigusvastane tegevus. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et vastavad asutused on kaebaja pöördumistele vastates midagi valesti teinud. Seega oleks kaebus kohtu hinnangul ilmselgelt perspektiivitu. Seda enam, et kohustamiskaebusega ei oleks võimalik halduskohtu kaudu peaministri ega ka teiste haldusorganite pädevust muuta. /…/ Kaebaja vastuses 17.02.2014 kohtumäärusele esitatud küsimusele – „miks pole sekkunud erinevad Riigiasutused sellesse vaatamata, et minu kümned avaldused seda taotlenud on“, osas kohus selgitab, et kaebaja avaldustele esitatud vastustes on erinevad riigiasutused selgitatud, et kriminaalasja kohtuistungi protokolli parandamisega seonduv on reguleeritud KrMS normidega ja selle teemaga seonduv ei kuulu teiste riigiasutuste pädevusse. Esitatud selgitused kaebajale ei tähenda aga seda, et keegi ei ole endale kaebaja probleemiga seonduvalt vastutust võtnud või et sellega (kehtiva korra selgitamisega) oleks kaebaja õigusi rikutud. Kaebaja nõude osas - tuvastada rikkumiste hulk ja muud asjaolud ning tuvastada isikud, kes ja miks olid selle taga Pärnu maakohtus, kohus selgitab, et kohtuametnike võimalike süütegude menetlemine kuulub Politseija Piirvalveameti pädevusse. Seega on perspektiivitu esitada halduskohtule nõuet, et tuleks kokku kutsuda komisjon, kes vastava probleemiga tegeleks, kuna see teema on seadusandlikult juba reguleeritud. Ka ei oleks kaebajal võimalik halduskohtule esitatava kohustamisja/või tuvastamisnõude kaudu taotleda meetmete kasutuselevõtmist, et lahendada ja elimineerida analoogse juhtumi võimalikkus tulevikus, sest preventiivsel eesmärgil ei näe seadus ette kohustamiskaebuse esitamist ning ennetavaks tuvastamisnõude esitamiseks puudub kaebajal põhjendatud huvi (HKMS § 38 lg 4). /…/ Antud juhul sellist põhjendatud

5

huvi kaebaja kohtule teatanud ei ole ja seda kaebusest ka ei nähtu. Lisaks on I.K.ile selgitatud Justiitsministeeriumi 08.07.2013 vastuses nr 13-5/13-6038-2 (tl 32) kehtivat korda seoses õigusemõistmise korrakohase toimimise üle järelevalve teostamisega (kelle pädevuses milliste toimingute tegemine on). Praeguse seisuga esineks seega alus kaebuse kaebajale läbivaatamatult tagastamiseks (võimalikud alused HKMS § 121 lg 1 p-d 1 ja 2, lg 2 p-d 1 ja 2). Kohus annab siiski kaebajale veelkord võimaluse muuta oma kaebus halduskohtus menetletavaks. /…/ Kokkuvõtteks: kaebajal tuleb oma tahet ja eesmärki halduskohtusse pöördumisel selgitada, st millise lahendi tegemist kaebaja halduskohtult soovib olukorras, kus riigiasutused on kaebajale vastustes tema pöördumistele selgitanud erinevate asutuste pädevust ja kaebaja võimalusi oma õiguste kaitsmisel. Sama on teinud ka halduskohus 17.02.2014 määruses ja täiendavalt käesolevas määruses veelkord korranud üle kaebaja võimalused oma õiguste kaitsmiseks. Seejuures on kohus selgitanud, et esitatud kujul on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ja nõuetele mittevastav ning kuuluks edaspidi kaebajale läbivaatamatult tagastamisele. Kohus rõhutab, et kaebus peab vastama HKMS § 37-39 nõuetele.“ Kohus andis kaebajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva määruse ärakirja kättesaamisest arvates. 6. Kaebaja on 24.04.2014 määruse kätte saanud ning 28.04.2014.05.05.2014 vastuses kohtumäärusele kaebaja on soovinud täpsustada oma tahet ja eesmärki kohtusse pöördumisel. Kaebaja selgitab, et kriminaalasjas 31.01, 01.02, 07.02, 12.02, 13.02, 14.02, 19.-20.02.2013 toimunud istungid protokolliti. Kaebaja väitel, saades portokollide koopiad, märkas ta, et protokollides fikseeritud jutt on oluliselt erinev sellest, mis kohtus räägiti. Kaebaja esitas taotluse KrMS § 158 alusel protokolli parandamiseks. Kaebaja märgib, et tema taotlus rahuldati 96% ulatuses. Samas kaebaja ei ole rahul sellega, kuidas protokolli parandused sisse viidi (ei toimunud kohtuistungit). Kaebaja väitel on keegi murdnud sisse Pärnu maakohtu arvutisüsteemi ja ametiseisundit kuritarvitades hävitanud/muutnud tõendeid, pannes nii toime kuriteod. Kaebaja on esitanud KAPO-le taotluse. 05.06.2013 nr 30-K vastuses kaebaja taotlusele KAPO on selgitanud, et kaebaja poolt kirjeldatud süüteo menetlemine kuulub Politseija Piirivalveameti, aga mitte KAPO pädevusse. Kaebaja leiab, et tuvastamiskaebuse eesmärk on tuvastada, kas KAPO peab alustama kriminaalmenetlust Pärnu maakohtus toimunu suhtes. Kaebajal on kahtlus, et Pärnu kohtumaja arvutisüsteemist saadavat infot võidakse mustal turul realiseerida. Kaebaja hinnangul kuulub kaebaja poolt kirjeldatud süüteokoosseis KAPO uurimisalluvusse. Nimetatud asjaolu soovib kaebaja halduskohtus tuvastada HKMS § 37 lg 2 p 6 mõttes. Kaebaja on seisukohal, et vastustajaks on KAPO, kes ei alusta kriminaalmenetlust, ja millega rikutakse kaebaja õigusi. Kaebaja selgitab, et tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatus huviks on soov, et KAPO alustaks kriminaalasja, mille käigus tuvastatakse tõendid, millised on muudetud. See on kaebajale vajalik, et hiljem tuvastatud tõendite pinnalt esitada Riigikohtule taotlus teistmismenetluse alustamiseks. Kaebaja leiab, et on pöördumistega erinevate riigiasutuste poole kasutanud ära kõik võimalused oma õiguste kaitsmiseks ning täidetud on kohustamiskaebuse eeldused. 7. 05.06.2014 kohtunõudega (koopia edastati teadmiseks I.K.ile) küsis kohus Riigiprokuratuurilt ja Põhja Ringkonnaprokuratuurilt täiendavat informatsiooni kaebuse nõuetekohasuse, sh kaebeõiguse ja halduskohtu pädevusse kuuluvuse kontrollimiseks. Kohus palus teatada, kas I.K. on kaebuses kirjeldatud teemaga seonduvalt avaldusi/taotlusi esitanud, ning esitada asjassepuutuvate dokumentide koopiad.

6

8. 12.06.2014 vastuses kohtunõudele (tl 84) on Riigiprokuratuur esitanud nimekirja, milles on loetletud I.K.i pöördumised Riigiprokuratuuri poole. Lisatud on Riigiprokuratuuri vastusvõi edastuskirjade koopiad (tl 85-101). Vastuses on kinnitatud, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri I.K. pöördunud ei ole. 9. 25.06.2014 sai kohus I.K.i menetlusdokumendi, milles kokkuvõtvalt on kaebaja esitanud arutluse/seisukoha küsimuses, kas tal on õigus kaebust halduskohtule esitada, ja juhul, kui ta ei saa halduskohtu poole pöörduda, siis kaebaja väitel halduskohus rikub tema põhiseadusest (PS) tulenevaid õigusi (§-d 14 ja 15) ja on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 ja 13 riive. Tulenevalt õigusest õiglasele ja efektiivsele menetlusele, ei omaks kaebaja väitel kaebeõigus sisuliselt mingit tähendust, kui selle teostamine ei oleks tagatud kohtupidamisega, mis õigusi kaitseb. Sellest tulenevalt on PS § 15 kohaselt hädavajalik õiglane ja efektiivne kohtupidamine. Kaebaja leiab, et tõendumaterjalid peavad olema hangitud seaduslikult.

KOHUS LEIAB 10. Käesoleva määrusega kohus lahendab esmalt kaebuse lubatavuse küsimuse (I) ja seejärel kaebaja riigi õigusabi taotluse (II). I

11. Tulenevalt HKMS § 4 lg-st 1 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud alluvusjärgne kohus kontrollib, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, lg 2 p 1 järgi, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ja sama lõike p 2 järgi, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 12. Kohus on jätnud kaebuse 17.02.2014 ja 24.04.2014 määrustega käiguta, kuna kaebusest ei selgunud üheselt, mis on kaebaja tahe ja eesmärk halduskohtusse pöördumisel, kes on asjas vastustajaks, st millise avalikõigusliku isiku haldusakti või toiminguga on kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Algses kaebuses kaebaja soovis, et kohus tuvastaks institutsiooni, kelle kohustuseks on kaebuses märgitud teemaga (Pärnu maakohtus kriminaalasjas kohtuistungil protokollitud tõendite kadumine) seonduvalt toimetada menetlust. 25.02.2014 vastuses 17.02.2014 määrusele kaebaja täpsustas, et asjas on vastustajaks peaminister ja kaebaja soovib esitada kohustamiskaebust kaebuses tõstatatud probleemi lahendamiseks. Vastuses 24.04.2014 määrusele kaebaja leiab, et temast on valesti aru saadud ja vastustajaks on KAPO. Kaebaja leiab, et tuvastamiskaebuse eesmärk on tuvastada, kas KAPO peab alustama kriminaalmenetlust Pärnu maakohtus toimunu suhtes. Kaebaja hinnangul kuulub kaebaja poolt kirjeldatud süüteokoosseis KAPO uurimisalluvusse. Nimetatud asjaolu soovib kaebaja halduskohtus tuvastada HKMS § 37 lg 2 p 6 mõttes. Põhjendatus huviks on soov, et KAPO alustaks kriminaalasja, mille käigus tuvastatakse tõendid, millised on muudetud. See on kaebajale vajalik, et hiljem tuvastatud tõendite pinnalt esitada Riigikohtule taotlus teistmismenetluse alustamiseks.

7

13. Kohus on kaebajale eelnevas menetluses põhjalikult selgitanud halduskohtule HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel esitatava tuvastamiskaebuse esitamise eelduseid (vt 17.02.2014 määruse selgitava osa p-d 5-7). Kohus selgitab täiendavalt, et selleks, et kohus saaks kaebuse rahuldada, peab see olema menetluslikult lubatav ja sisuliselt põhjendatud. Lubatavuse ja põhjendatuse eeldused tulenevad seadusest. Kui vähemalt üks lubatavuse või põhjendatuse eeldustest täidetud ei ole, ei saa kohus kaebust rahuldada. Kaebuse mittelubatavus välistab asja sisulise lahendamise. Kaebuse lubatavuse määrab eelkõige asja halduskohtu pädevusse kuulumine. Pädevus ehk kompetents on ülesannete maht, mille täitmine on mingile riigiorganile usaldatud. Halduskohtu pädevus määrab, milliseid vaidlusi tohib halduskohus lahendada. Pädevuse puudumise korral kaebus tagastatakse (HKMS § 121 lg 1 p 1, vt HKMS kommentaarid lk 153).

14. Täpsustatud kaebuses kaebaja märgib, et tuvastamiskaebuse eesmärk on tuvastada, kas KAPO peab alustama kriminaalmenetluse, mille tulemusel kaebaja soovib Riigikohtus algatada kaebajaga seotud kriminaalasja teistmismenetluse. KrMS § 30 lg 1 kohaselt prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. KrMS § 30 lg 2 järgi prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. KrMS § 31 lg-st 1 tulenevalt uurimisasutused on oma pädevuse piires Politseija Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Maksuja Tolliamet, Konkurentsiamet, Sõjaväepolitsei, Keskkonnainspektsioon ning Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla, kes täidavad uurimisasutuse ülesandeid vahetult või nende hallatavate või kohalike asutuste kaudu. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on pöördunud 22.04.2013 ja 18.05.2013 avaldusega KAPO poole seoses Pärnu maakohtu menetluses olnud kriminaalasja menetluses istungiprotokolli materjalide/tõendite kadumisega. KAPO on kaebaja avaldustele vastanud 24.05.2013 nr 30-K ja 05.06.2013 nr 30-K (tl-d 18- 19) ja teatanud, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.04.2013 määrusele nr 60 „Politseija Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“ (VV määruse nr 60) ei kuulu I.K.i avalduses väljatoodud võimalike süütegude menetlemine KAPO, vaid Politseija Piirivalveameti (PPA) pädevusse. Kuna nimetatud VV määrus nr 60 määrab õigustloova akti tasandil KAPO ja PPA uurimispädevuse, siis ei saa halduskohus seda pädevust halduskohtule esitatava tuvastamisja/või kohustamiskaebusega muuta, ega tuvastada, kas KAPO oleks pidanud kriminaalmenetluse algatama või mitte. Samuti ei saaks halduskohus kohustamiskaebuse kaudu kohustada KAPO-t (ega ka PPA-d) kriminaalasja algatama, kuna see ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest seadus näeb selleks ette teistsuguse korra, vastavalt KrMS-le ja VV määrusele nr 60. Seega ei ole kaebuses esitatud tuvastamisja ka kohustamisnõue lubatav, sest kaebuses nõutu ei kuulu halduskohtu pädevusse (ei ole halduskohtu kompetents, ülesanne). KAPO vastuste vaidlustamisviidetes kaebaja avaldustele oli kirjas, et kaebajal on õigus vastuse peale kaevata Põhja Ringkonnaprokuratuurile. Riigiprokuratuur on 12.06.2014 vastuses 05.06.2014 kohtunõudele kinnitanud, et I.K. Põhja Ringkonnaprokuratuuri pöördunud ei ole. Kohtule on esitatud Riigiprokuratuurile esitatud I.K.i pöördumised/taotlused koos Riigiprokuratuuri vastusvõi edastuskirjadega pädevatele asutustele. Sealhulgas on kohtule esitatud I.K.i 18.05.2013 ja 20.06.2013 taotlused, mille alusel on riigiprokurör Alar Kirs 26.06.2013 teataga nr RP-6-9/13/59-5; RP-6-9/13/59-7 jätnud alustamata kriminaalmenetluse nr

8

13700000098 (tl 96). Nimetatud teates on märgitud muu hulgas järgmist: „Vastuseks 27.05.2013 saabunud taotlusele selgitan, et Riigiprokuratuurile on arusaamatud taotluses esitatud pretensioonid kohtuistungi protokolli suhtes. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on 21.03.2013 läbi vaadatud märkused kohtuistungi protokollile, prokuratuuri poole pole Te selles küsimuses varem pöördunud ning prokuratuur pole pädev sellesisulist küsimust lahendama“. Teate kohaselt oli I.K.il vastavalt KrMS §- 207 lg-tele 1, 2 ja 3 õigus esitada 10 päeva jooksul teate kättesaamisest kaebus Riigiprokuratuuri juhtivale riigiprokurörile. Eeltoodud põhjendustele tuginedes kohus veelkord rõhutab, et kehtivast seadusandlikust regulatsioonist tulenevalt ei ole KAPO pädevust võimalik tuvastada/muuta halduskohtus tuvastamisja/või kohustamiskaebusega, nagu kaebaja on soovinud. Mistõttu on tuvastamisja kohustamiskaebuse esitamise üks olulisi lubatavuse eelduseid – halduskohtu pädevus täitmata.

15. Täiendavalt kohus selgitab, et kriminaalasja kohtulahendi teistmismenetluse kord on sätestatud KrMS 13. peatükis. KrMS § 366 p 3 järgi on üheks teistmise aluseks kohtueelse menetleja ametniku või prokuröri kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja menetluses ja mis on tuvastatud kohtuotsusega, kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas. Kohus selgitab, et ka selliste kuritegude tuvastamine ei ole halduskohtu pädevuses, vaid kuriteoteate esitamisele kohaldub KrMS kohane regulatsioon, mille kohaselt kuriteoteade esitatakse uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult (KrMS § 195 lg 1). Seega kaebaja märgitud põhjendatud huvi – et ta saaks hiljem Riigikohtusse pöörduda teistmismenetluse tarvis, ei ole vaadeldav põhjendatud huvina HKMS mõttes, ning seega ei ole oma eesmärki võimalik kaebusega saavutada. Testimise alused on sätestatud KrMS-s ja neid aluseid ei ole võimalik tuvastada halduskohtumenetluses halduskohtule esitatava kaebuse raames. Teistmise aluste olemasolu korral on kaebajal võimalik pöörduda vastavalt KrMS-is sätestatud korras Riigikohtusse. Et kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, samuti ei ole kaebajal võimalik saavutada oma eesmärki, siis kuulub kaebus HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2 alusel tagastamisele.

16. Lisaks kuulub kaebus (HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel) tagastamisele ka võimalike algses kaebuses ja selle täienduses esitatud tuvastamisja/või kohustamisnõuete osas (peaminister peab võtma vastutuse ja kutsuma kokku komisjoni, asuma uurima kriminaalasja kohtuistungi protokolli andmete õigsust, tuvastada rikkumiste hulk ja muud asjaolud ning tuvastada isikud, kes ja miks olid Pärnu maakohtus toimunu taga, lahendada ja elimineerida analoogse juhtumi võimalikkus tulevikus), kuna ka selliste esitatud taotluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, mistõttu ei ole kaebajal sisuliselt ka kaebeõigust selliseid nõudeid esitada, need nõuded on perspektiivitud ning seega ei ole kaebajal võimalik oma eesmärki nende esitamise kaudu saavutada. Selles osas on kohus oma põhjendatud seisukohad eelnevas menetluse juba esitanud (vt 17.02.2014 määruse p 6, 24.04.2014 määruse p 8) ning jäädes oma seisukohtade juurde, ei hakka neid siinjuures üle kordama. Ühtlasi kohus märgib, et kuna kohus tagastab kaebuse I.K.ile läbivaatamatult, siis puudub vajadus sisuliselt lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 17. Kaebaja avaldusele, milles on tõstatatud küsimus kas tal on õigus esitada käesolev kaebus halduskohtule on kohus oma põhjendatud seisukoha eelpool esitanud

9

(vt p-d 14-16). Kaebaja väite osas, et juhul, kui ta ei saa halduskohtu poole pöörduda, siis halduskohus rikub tema põhiseadusest tulenevaid õigusi (§-d 14 ja 15) ja on EIÕK artikli 6 ja 13 riive, kohus veelkord selgitab, et kaebaja subjektiivsed õigused on seadustega kaitstud - menetluskorra kriminaalmenetluses tõusetunud vaidluste lahendamiseks sätestab KrMS, ka õigusi õiglasele kohtupidamisele teistmismenetluses on eelpool selgitatud. Kohus rõhutab, et kriminaalasjas jõustunud kohtuotsuse aluseks olevaid asjaolusid (nende õiguspärasust) ei ole võimalik tuvastada, sh kohustada KAPO-t kriminaalmenetlust algatama, halduskohtule esitatava tuvastamis/kohustamiskaebusega, sest halduskohtul puudub selleks pädevus, kuna selleks on ette nähtud õigustloovate aktide tasandil teistsugune kord (kehtestatud kohtute ja uurimisasutuste pädevused). Neid kehtestatud kordasid ei saa halduskohus muuta. Seega on väär kaebaja seisukoht, et halduskohus rikub tema PS-st (§-d 14 ja 15) tulenevaid õigusi ning piirab/riivab EIÕK artiklist 6 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisel) ja artiklist 13 (õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks) tulenevaid õigusi. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See ei ole aga isiku piiramatu õigus, vaid kohtusse pöördumise korrad (sh tähtajad) on kehtestatud menetlusseadustikes, mis tähendab, et isik ei saa ise valida millal ja millisesse kohtusse pöörduda. Süütegude menetlemise pädevust KAPO ja PPA osas on kaebajale selgitatud. Kohus veelkord rõhutab, et teistmismenetluse algatamiseks on kord ette nähtud KrMS-is. Teistmisavaldus, samuti taotlus riigi õigusabi saamiseks teistmismenetluses esitatakse Riigikohtule (RÕS § 10 lg 51). II

18. HKMS § 110 lg 2 kohaselt kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel HKMS 12. peatükis sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega on riigi õigusabi andmise üheks tingimuseks taotleja majanduslik olukord, mis ei võimalda taotlejal endale asjatundliku õigusteenuse eest tasuda. Samas sätestab RÕS § 7 lg 1 juhtumid, mil riigi õigusabi ei anta taotleja majanduslikku seisundit arvestamata. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene; RÕS § 7 lg 1 p 12 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. HKMS § 111 määratleb menetlusabi andmise tingimused: Menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (lõige 1). Isikule ei anta menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (lõige 3). 19. Kohus on seisukohal, et taotlus riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses ei ole põhjendatud, kuna antud juhul kohus ei hinda kaebaja kavandatavat osalemist menetluses edukas, sest tagastab kaebuse selle esitajale

10

HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Kaebuse tagastamise põhjendustest tulenevalt ei omaks kaebus halduskohtus eduväljavaadet ka advokaadi abiga. Seega asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5), mistõttu jääb taotlus isiku esindamiseks halduskohtumenetluses rahuldamata. Lisaks on oluline märkida, et kaebusest ja selle täiendustest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks teistmismenetluse algatamine. Kohus on eelnevalt kaebajale selgitanud, et RÕS § 10 lg 51 kohaselt, kui isik taotleb riigi õigusabi teistmismenetluseks, otsustab temale riigi õigusabi osutamise Riigikohus. Riigi õigusabi taotluse võib Riigikohtule esitada ilma advokaadi vahenduseta.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik