1-14-5312/4 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

04. juuli 2014, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-14-5312

Kohtukoosseis

Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Mati Kartau

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 11. juuni 2014 määrus Artur Boiko

kaebuse rahuldmata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Artur Boiko taotlus riigi õigusabi saamiseks

RESOLUTSIOON

Juhindudes RÕS § 7 lg 1 p 5 ja § 10 lg 5 jätta Artur Boiko taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri

11. juuni 2014 määruse vaidlustamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord:

RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. A. Boiko esitas Lõuna prefektuurile 15.04.2014 avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks

KarS § 207 alusel Registrite ja Infosüsteemide Keskuse (RIK) suhtes selles, et RIK on piiranud

ajavahemikus 03.02. – 27.02.2012 temale kuuluvalt IP-lt juurdepääsu veebilehtedele

www.riigiteataja.ee; www.kinnistusraamat.rik.ee, www.e-toimik.ee ja www.ariregister.rik.ee.

2. 24.04.2014 edastas Lõuna prefektuur A. Boikole teatise, millega jättis kriminaalmenetluse

alustamata seoses kuriteokoosseisu puudumise tõttu antud sündmuses.

3. A. Boiko esitas 15.04.2014 kriminaalasja mittealustamise peale kaebuse Lõuna

Ringkonnaprokuratuurile. Ringkonnaprokurör Margus Lellep jättis 20.05.2014 määrusega esitatud

kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse alustamata.

4. A. Boiko vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris. 11.06.2014

määrusega jättis Riigiprokuratuur isiku kaebuse rahuldamata, nõustudes siinjuures Lõuna

prefektuuri ja Ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega. Riigiprokuratuuri määruses märgiti, et

KarS § 207 lg 1 kohaselt on karistatav arvutisüsteemi ebaseaduslik häirimine või takistamine

andmete sisestamise, edastamise, kustutamise, rikkumise, muutmise või sulustamise teel. Siinkohal

leidis riigiprokuratuur, et avalduses kirjeldatud tegu ei saa kuriteona käsitleda, sest RIK poolt

peetavatele infosüsteemidele piirati juurdepääs seetõttu, et tagada avalduses märgitud lehtede

kättesaadavus avalikkusele ja tõkestada võimalikud ründed A. Boiko kasutuses olnud IP aadressilt.

Riigiprokuratuur lisas, et avaldaja IP aadress tõkestati seetõttu, et tema eelnev käitumine avalikus

küberruumis ei olnud seaduskuulekas (26.07.2013 Tartu Maakohtu poolt koostatud süüdimõistev

kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-2276) ning võis eeldada, et A. Boiko jätkab kuritegude

sooritamist küberruumis.

Samuti ei nähtunud avaldusest, et A. Boikole oleks tekitatud varalist või mittevaralist kahju, kuid

KarS § 207 eeldab kahju olemasolu. Riigiprokuratuur leidis, et kaebusest ei selgu nagu oleks

andmekogudele juurdepääsu piiramine kaebaja väärikust alandanud või talle hingelist valu

tekitanud. Siinkohal lisas Riigiprokuratuur, et KarS § 207 koosseisu sisustamisel ei ole kahju

tekkimine küll otsene koosseisuline tunnus ja koosseisu on võimalik realiseerida ka ilma reaalse

kahju tekkimiseta, kuis siiski on see üheks oluliseks faktoriks, mille kaudu on võimalik hinnata, kas

arvutisüsteemi kasutamise võis olla häiritud või katkestatud, s.t et kui on tekitatud kahju, siis on

olnud häiritud ka arvutisüsteemi kasutamine.

Kohtulahendis nr 1-13-2276 on kohus analüüsi tulemusena jõudnud järeldusele, et asjas kogutud

andmed viitavad sellele, et kaebajale ei ole tekkinud mingit kahju. Seetõttu tuleks hinnata

põhjalikumalt neid asjaolusid, et mil viisil ja kas üldse blokeeringu tulemusena arvutisüsteemi

kasutamine oli häiritud. Lihtsalt blokeeringu kehtestamine ei tähenda veel seda, et need takistused

ka reaalselt A. Boikot oleksid mõjutanud – selliseid asjaolusid kuriteokaebusest ei nähtu.

Arvutisüsteemi kasutamise ebaseaduslik häirimine või takistamine tähendab teise isiku poolt

mingisugust ebaseaduslikku tegevust arvutisüsteemi toimise takistamiseks. RIK käitumises antud

sündmuse puhul selline tegevus puudub, kuna RIK ei takistanud A. Boiko arvutisüsteemi toimimist

ebaseaduslikult. Riigiprokuratuur leidis, et A. Boikol oli võimalus endiselt oma arvutisüsteemi

tõrgeteta edasi kasutada. Teiseks, blokeeris RIK A. Boikole juurdepääsu enda poolt hallatavatele

veebilehtedele ehk tegi muudatusi enda andmebaaside kasutusõiguses, mitte kolmandatele isikutele

kuuluvates andmebaasides. Blokeeringu põhjus oli see, et A. Boiko oli veebilehe haldaja poolt

osutatavaid teenuseid kasutanud varasemalt pettuse või muu õigusrikkumise toimepaneku

eesmärgil. RIK veebilehe kasutustingimuste p 6.1 kohaselt on haldajal õigus piirata teenusekasutaja

juurdepääsu veebilehele, kui teenusekasutaja rikub käesolevaid kasutustingimusi.

Arvestades, et A. Boiko oli varasemalt toime pannud arvutisüsteemi toimimise takistamise ja selle

teo osas on jõustunud kohtuotsus, siis oli RIK-i poolt igati põhjendatud nimetatud ajutise piirangu

kehtestamine IP aadressile, mis oli RIK süsteemi vahetult varem rünnanud. A. Boiko on ise oma

tegevusega selle olukorra põhjustanud ja sellele on hiljem osutanud ka kohtud oma otsustes.

Kõnealusel juhul ei esine kuriteokaebuses ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni,

mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Pelgalt isiku rahulolematus kriminaalmenetluse

mittealustamise suhtes ei anna alust kriminaalmenetluse läbiviimiseks.

5. 15.06.2014 esitas A. Boiko Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Riigiprokuratuuri 11.06.2014

määruse peale.

6. A. Boiko ei nõustu Riigiprokuratuuri 11.06.2014 määruses esitatuga ja taotleb selle

vaidlustamiseks riigi õigusabi, kuna kaebust ringkonnakohtusse saab esitada üksnes advokaadi

vahendusel.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus, kontrollides A. Boiko taotluse põhjendatust, leiab, et A. Boiko taotlus riigi

õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 11.06.2014 määruse vaidlustamiseks tuleb jätta

rahuldamata.

8. KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus on

Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi

vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest ühe kuu jooksul.

Eelviidatud sätte kohaselt on Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus vaidlustamiseks

võimalik esitada kaebus üksnes advokaadi vahendusel. Nimetatud asjaolu on A. Boikole

Riigiprokuratuuri 11.06.2014 määruse resolutiivosas ka selgitatud.

9. Riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline

isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku

õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik

seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi riigi õigusabi andmise esmaseks eelduseks on taotleja

maksejõuetus, ei ole see ainsaks aluseks, mille tuvastamisel isikule tingimusteta riigi õigusabi

antakse. Isegi, olles tuvastanud isiku maksejõuetuse, peab menetleja KrMS § 41 lg-st 3

tulenevalt järgnevalt hindama seda, kas maksejõuetule kannatanule riigi kulul esindaja

määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised huvid. RÕS kohaselt võidakse riigi

õigusabi jätta muuhulgas andmata ka juhtudel, mil menetleja leiab, et asjaoludest tulenevalt on

taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5).

10. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määrusest nähtuvalt on kriminaalmenetluse

alustamata jätmist riigiprokuröri poolt piisavalt põhjendatud ja seega saab A. Boikol käesolevas

asjas eelduslikult vähetõenäoliselt olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi võiks vajada. Kuna

ringkonnakohus jagab Riigiprokuratuuri määruses toodud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks

neid siinkohal täiendavalt korrata, märkides vaid järgmist. Ringkonnakohus jagades

Riigiprokuratuuri seisukohta leiab, et käesoleval juhul puuduvad KrMS § 194 tulenevalt

kriminaalmenetluse alus ja ajend, mistõttu on kriminaalasja alustamine välistatud. Samuti

nõustub ringkonnakohus sellega, et RIK ei takistanud A. Boiko arvutisüsteemi toimimist

ebaseaduslikult.

Seega tuleb A. Boiko taotlus riigi õigusabi saamiseks jätta rahuldamata, sest võimalus

Riigiprokuratuuri 11.06.2014 määruse vaidlustamiseks ja RIK-i vastu kriminaalmenetluse

alustamiseks on ilmselgelt vähene.

11. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 ja 41 lg-st 3, RÕS § 7 lg 1 p-st 5

jätab ringkonnakohus A. Boiko taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Mati Kartau