3-14-50083/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50083

Haldusasi

N.L.i kaebus Vabariigi Valitsuse 14. novembri 2013

korralduse nr 479 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 17. juunil 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: N.L.

Esindajad: v.adv Aivar Pilv ja v.adv. Anneli Aab

Vastustaja: Vabariigi Valitsus

Esindaja: Toomas Kutti

Kolmas isik: Lohusuu vald

Esindaja: v.adv. Tiia Nurm

RESOLUTSIOON

1. Jätta N.L.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

4. augustil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. N.L.i omandis on Lohusuu alevikus Järve tee 33 asuv elamu1. Selle elamu varasemad

omanikud on esitanud 1997. aastal, 2004. aastal ja 2006. aastal avaldused elamu juurde

vastavalt 0,35 ha (kd I tl. 37), 5 ha (kd I tl. 93 ja 93 pöördel) suuruse maa ostueesõigusega

erastamiseks, ent senini pole Lohusuu vald erastatava maa suurust ja piire kindlaks määranud.

1 kuni 2009. aasta oktoobrini oli elamu aadressiks Järve tee 17.

2. Vabariigi Valitsuse 14. novembri 2013 korraldusega nr 479 anti maareformi seaduse (MRS)

§ 28 lg 2 alusel Lohusuu valla munitsipaalomandisse Lohusuu alevikus asuv 1600 m2 suurune

Kala tee maaüksus. Korralduses leiti, et kõnealune maatükk on vajalik kohalikule

omavalitsusele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikest 1 ja lõike 3

punktist 1 ning teeseaduse (TeeS) § 25 lõikest 3 tulenevate ülesannete täitmiseks. Eelpool

nimetatud N.L.i elamu asub umbes 23 meetri kaugusel munitsipaalomandisse antud maatüki

piirist.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. N.L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Vabariigi Valitsuse 14. novembri

2013 korralduse nr 479 tühistamist. Kaebaja hinnangul rikub korraldus tema kui Järve tee 33

elamu omaniku õigust maa ostueesõigusega erastamiseks, kuna vaidlustatud korraldusega on

loodud olukord, kus kaebajal ei ole võimalik taotletud ulatuses maad erastada.

4. Esiteks on kaebaja seisukohal, et enne maa munitsipaliseerimist tulnuks lahendada Järve

tee 33 elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise küsimus, kuna maareformi seaduse

(MRS) § 20 lõikest 1 tulenevalt tuleb maa munitsipaalomandisse andmisele MRS § 28 lg 2

alusel eelistada selle ostueesõigusega erastamist ehitise omanikule. Kaebaja toob välja, et ühtki

Järve tee 33 elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud taotlusest ei ole senini

lahendatud ega Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996 määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega

erastamise kord“ (VVm 1997/267) punkti 13 lg 2 kohaselt ostueesõigusega erastatava maa

suurust ja piire kindlaks määratud. Kaebaja hinnangul on tekkinud lubamatu olukord, kus

Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmisega määratakse faktiliselt ära ka see, et

kõnealust maad kaebajal võimalik erastada ei ole. Kaebaja on seisukohal, et küsimus, kui palju

ja millistes piirides peaks ta saama maad erastada, tuli lahendada eraldiseisvalt ning seda ei saa

kindlaks määrata maa munitsipaalomandisse andmise otsuse õiguspärasuse üle toimuvas

kohtumenetluses. Siinkohal viitab kaebaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-39-08 ning

leiab, et maa munitsipaalomandisse andmisel ei ole asjakohane kontrollida erastamisavalduse

põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuse tegemisel

on lähtutud valest asjaolust, justkui poleks vaidlusaluse maa suhtes ostueesõigusega

erastamise avaldusi esitatud. Kaebaja rõhutab, et vaidlusalune otsus on kaalutlusotsus, mille

tegemise aluseks olnud asjaolud ja kaalutlused peavad nähtuma haldusaktist ning selliseid

kaalutlusi ei saa haldusorgan hakata esmakordselt esitama alles kohtumenetluses. Seetõttu

peab kaebaja kohtumenetluses vastustaja poolt esitatud täiendavaid kaalutlusi, iseäranis seda,

et Järve tee 33 ehitise juurde pole ühelgi juhul võimalik erastada rohkem kui 0,05 ha maad,

asjakohatuteks.

5. Teiseks leiab kaebaja, et tal on tekkinud õigustatud ootus Järve tee 33 elamu juurde maa

ostueesõigusega erastamiseks avalduses märgitud ulatuses, kuna VVm 1996/267 punkti 7

viimase lause kohaselt võib kohalik omavalitsus avalduses märgitud erastatava maa suurust

muuta üksnes planeeringu ja maakorralduse nõuetest ja otstarbekusest tulenevalt. Samuti

peab kaebaja MRS § 7 lõikega 1 vastuolus olevaks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohta,

nagu saaks Järve tee 33 elamu juurde maad erastada vaid selle endise kinnistu arvelt, millele

elamu jääb. Ka leiab kaebaja, et isegi kui lähtuda Järve tee 33 varasema omaniku H. R. poolt

1997. aastal esitatud taotlusest, on tal õigus vähemalt 0,35 ha suuruse maa erastamisele ning

kui Lohusuu vald leiab, et nii palju maad erastada ei saa, tuleb selle kohta anda vastavasisuline

haldusakt. Kaebaja toob välja, et kuni kohaliku omavalitsuse poolt erastatava maa suuruse ja

piiride kindlaksmääramiseni ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et Järve tee 33 elamu juurde

kuuluva erastatava maa piirid ja suurus ei kattu korralduse alusel munitsipaalomandisse antud

maaga. Kaebaja selgitab, et pigem on usutav vastupidine, kuna naabermajade asendit ning

nende omanike ostueesõigusega erastamise õigust arvestades, ei oleks Järve tee 33 juurde isegi

0,35 ha suuruse maa erastamine võimalik ilma, et see ulatuks praegusele Kala tee

maaüksusele. Kaebaja viitab ka sellele, et 15. oktoobril 2007 on maamõõtja koostanud Järve

tee 17 asendiplaani, millele on kanti piiriettepanek, millelt nähtub üheselt, et osa kaebaja

elamu juurde erastatavast maast on antud vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse.

6. Kolmandaks leiab kaebaja, et vastustaja on valesti tuvastanud asjaolu, et

munitsipaalomandisse taotletud maa asus endiste Lohusuu nr 236 ja Lohusuu nr 238, 238A

talumaade koosseisus. Kaebaja toob välja, et nende talumaade täpne asukoht ei ole teada,

viidates siinkohal Lohusuu valla maakorraldaja poolt 28. juunil 2004 koostatud Lohusuu

maakorralduspiirkonna seletuskirjale (I kd, tl. 152), Riigiarhiivi 9. veebruari 2005 teatisele nr

18-7-3.6/846/TA (kd I, tl. 152 pöördel). Kaebuse täienduses (kd II, tl. 56 jj) viitab kaebaja

sellele lisatud kaardimaterjalile (lisatud toimikule) ning toob välja, et kuigi päris täpselt ei ole

võimalik määratleda kõigi Lohusuu 236, 238, 238A lahustükkide asukohti, on olemasolevate

andmete põhjal selge, et ükski nende kinnistute lahustükkidest ei asunud praegusel Kala tee

maaüksusel. Siinkohal toob kaebaja välja, et kõnealune kaardimaterjal ei saanud vastustajale

või Lohusuu vallale olla kättesaamatu, kuna seda arhiivis hoitakse seda koos kaardiga, millele

viimased ise on viidanud.

7. Kaebaja hinnangul on otsuse tegemisel ilmselgelt ebaõigest asjaolust lähtumine lubamatu

ning viitab ka sellele, et Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006 määruse nr 133 „Maa

munitsipaalomandisse andmise kord“ (VVm 2006/133) § 6 lg 2 p 7 kohaselt tuleb maa

munitsipaalomandisse taotlemisel esitada andmed ka maa kuuluvuse kohta enne 16. juunit

1940. Kaebaja leiab, et Kala tee maaüksuse ning kaebaja elamu paiknemine või mitte

paiknemine endiste kinnistute Lohusuu nr 236, 238, 238a maal omab tähtsust, sest vastustaja

ja kolmas isik on esitanud seisukoha, et kuna eeltoodud kinnistute maad taotletakse kogu

ulatuses tagasi ja kaebajale kuuluv elamu ei asu nimetatud endiste kinnistute maal, ei ole

kaebajal õigus taotleda ostueesõigusega erastamiseks nende endiste kinnistute maad, vaid

üksnes maad, mis ei kuulunud nende endiste kinnistute koosseisu. Eeskätt on kaebaja aga

seisukohal, et olukorras, kus haldusorganile on esitatud kaalutlusotsuse tegemiseks ebaõigeid

andmeid maa õigusvastase võõrandamise eelse kuuluvuse kohta, on selge, et vaidlusaluses

korralduses toodud otsuste kujunemine on toimunud ebaõigetele faktiväidetel tuginedes ning

arvesse ei ole võetud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid.

8. Neljandaks on kaebaja seisukohal, viidates MRS §-s 2 sätestatud maareformi eesmärgile ja

Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-44-05, et antud juhul ei esine avalikku huvi kõnealuse

maatüki munitsipaalomandisse andmiseks. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud korralduses

esitatud väide pinnastee olemasolu kohta sel maal väär, kuna mistahes tõendeid sellise rajatise

paiknemise kohta seal pole. Samas märgib kaebaja, viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-

3-1-94-06, et isegi kui Kala tee maaüksusel asuks mingi ajalooliselt kasutatud tee, ei saa

munitsipaalomand teele tekkida nö pikaajalise avaliku kasutamise tulemusena.

9. Kaebaja toob välja, et paralleelselt on Lohusuu Vallavalitsus menetlenud ka vahetus

läheduses asuva Järve tee 37 munitsipaalomandisse andmist täpselt samal alusel ja põhjusel.

Kaebaja meelest on ilmne, et Järve tee 37 maaüksus sobib oluliselt paremini kohaliku

omavalitsuse poolt püstitatud eesmärkide (eelkõige pääs järvele) saavutamiseks. Kaebaja

märgib, et Järve tee 37 asub Kala teest üksnes ca 70 meetri kaugusel ning lisaks Kala tee ja

Järve tee 37 maaüksustele, on avalik juurdepääs Peipsi järvele veel Muuli nimelise maaüksuse

(42001:001:0465) kõrvalt.

10. Viiendaks toob kaebaja välja, et Lohusuu valla üldplaneering ei võimalda Kala tee

maaüksusele teed rajada ning liiati oleks soovi korral võimalik juurdepääsuvõimalus Peipsi

järve kallasrajale rajada praegusest Kala tee maaüksusest vaid 50 meetrit läänes, tagades samas

ka Järve tee 33 juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse rahuldamise. Kaebaja märgib,

et

üldplaneeringu

seletuskirjas

on

toodud

nimekiri

maatükkidest,

mis

tuleks

munitsipaalomandisse taotleda, ent kõnealust Kala tee maaüksust nende hulgas pole. Kaebaja

toob välja, et isegi vaidlusaluse korralduse seletuskirjast ei nähtu, millist liiki tee rajamist Kala

tee maaüksusele kavandatakse, samuti pole koostatud teeseaduse § 19 lg 3 kohast tee

eelprojekti ega ole hinnatud seda, kas tee rajamine on üldse kooskõlas selle asukohaks oleva

Sahmeni hoiuala kaitse-eeskirja eesmärkidega.

11. Kuuendaks leiab kaebaja, et korralduse andmisel on lubamatult jäetud talle tagamata

ärakuulamisõigus, olgugi, et Lohusuu vald oli teadlik, et Järve tee 33 elamu juurde on

kaebajale maa veel tänaseni ostueesõigusega erastamata ning et munitsipaalomandisse

taotletav maa kattub kaebaja poolt esitatud avaldustes ostueesõigusega erastatava maaga.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vabariigi Valitsus vaidleb N.L.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei saa kaebaja õigusi rikkuda, kuivõrd maa,

mida kaebajal Järve tee 33 omanikuna erastada võimalik oleks, ei kattuks ühelgi juhul isegi

osaliselt korraldusega munitsipaalomandisse antud maaga.

13. Vastustaja toob välja, et Lohusuu Vallavolikogu 07. märtsi 2011 otsusega nr 4 kehtestatud

Lohusuu valla Peipsi järve äärse ranna-ala üldplaneeringu kohaselt on Lohusuu alevik

määratud tiheasustusalaks, mis tähendab, et maa ostueesõigusega erastamine on võimalik

MRS §-s 7 sätestatud ulatuses. Viidates MRS § 7 lõikele 51 on vastustaja seisukohal, et

tiheasustuses paikneva mistahes ehitise puhul erastatakse maad ostueesõigusega kas krundina

või ehitise teenindamiseks vajaliku maana, kusjuures taotleja avalduses märgitud erastamiseks

taotletava maa suurus ei ole oluline ega kohalikule omavalitsusele siduv. Vastustaja viitab 6.

oktoobril 1969 koostatud A. L. kasutusse antud õue-aiamaa nr. 2. skeemile, Lohusuu valla

maakorraldaja poolt 9. oktoobril 1997 koostatud Järve tee 17 krundi plaanile ning väljavõttele

A/F “Peipsi Laine” maade nöörraamatust ning leiab, et eeltoodud tõendite kohaselt oli Järve

tee 33 elamu omaniku õiguspärases kasutuses oleva maatüki suurus 0,05 ha ning selles

ulatuses tuleb lugeda krunt kindlaks määratuks, mis tähendab, et Järve tee 33 omanikul on

õigust erastada 0,05 ha maad. Siinkohal viitab vastustaja ka 1996. aastal maamõõtja poolt

Kala tn 2 katastriüksuse plaanile, millel on praeguse Järve tee 33 krundi piirid ja suurus

kujutatud samasugustena nagu 1969. aasta õue-aiamaa nr 2 skeemil, kusjuures Kala tn 2

piiriprotokollile on alla kirjutanud ka Järve tee 33 toonane omanik H. R. Vastustaja selgitab

siiski täiendavalt, et 2001. aastal Kala tn 2 ja Kala tn 4 ning Järve tee 33 ehitiste omanikele

tehtud uute piiride kulgemise ettepaneku kohaselt oli Järve tee 33 erastatava maa suuruseks

märgitud küll ligi 0,25 ha, kuid nimetatud ettepanekut H. R. allkirjastanud ei ole, samuti pole

moodustatud selle alusel Järve tee 17 katastriüksust. Vastustaja viitab ka Maa-ameti poolt 4.

märtsil 2014 koostatud selgitavale joonisele (kd I, tl. 116) ning selgitab, et Järve tee 33 asuva

elamu omanikul on piisavalt suure maa omandamise võimalus, kusjuures tagastatud Järve tee

35 ja munitsipaalomandisse antud Kala tee katastriüksused ei saa olla ega ka ole takistuseks

temale isegi 0,25 ha-st suurema maa erastamiseks.

14. Vastustaja viitab MRS §-le 40 ning maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (MRSMSMS) § 14 lõigetele 2 ja 2² ning

selgitab, et alates MRS vastuvõtmisest on kehtinud põhimõte, et kord esitatud maa

ostueesõigusega erastamise avaldust ei ole vaja uuesti esitada, küll aga polnud kuni 1.

jaanuarini 1998 uue avalduse esitamine ka keelatud ning avalduste paljususe korral tuli VVm

1996/267 punktist 12 tulenevalt juhinduda viimasest enne 1. jaanuari 1998 esitatud

avaldusest, samas kui VVm § 267 punktist 7 tulenes juba alates 14. maist 1998 maa

ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suuruse

muutmise keeld. Eeltoodule tuginedes leiab vastustaja, et Järve tee 33 endiste omanike I. M.

poolt 14. juunil 2004 ja AS Indeko Varahaldus poolt 23. veebruaril 2006 esitatud maa

ostueesõigusega erastamise avaldustel, kus on erastamiseks taotletava maatüki suuruseks

märgitud 5 ha, ei ole mingisugust õiguslikku tähendust. Oluliseks peab vastustaja aga H. R.

poolt 16. detsembril 1997 esitatud avaldust ning seda, et valla maakorraldaja on 27.

septembril 1999 koostanud Järve tee 17 krundi piiride kulgemise ettepaneku, millelt

graafiliselt mõõdetuna on erastatava maa suuruseks ca 550 m² ja millega nõustumist on maa

erastaja H. R. ka oma allkirjaga kinnitanud (kd I, tl. 39), olles väljendanud neis piires maa

erastamisega nõustumist ka 2. augustil 2000 avalduses (kd I tl. 40). Vastustaja leiab, et MRS §

23 lg 2 saaks kohaldamisel kuuluda vaid siis, kui kaebajale kuuluv elamu oleks asunud

munitsipaalomandisse antud Kala tee maaüksusel, ent nii see pole.

15. Mis puudutab maamõõtja poolt 15. oktoobril 2007 koostatud Järve tee 17 asendiplaani

(kd I, tl 96 jj), siis selgitab vastustaja, viidates VVm 1996/267 punktidele 131, 14 ja 16 ning

Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2003 määruse nr 264 “Katastrimõõdistamise teostamise ja

katastrimõõdistamise kontrollimise kord” (VVm 2003/264) §-dele 1, 3, 4, 10, 15, 19, 20, 23 ja 24,

et kaebaja pole esitanud ühtki tõendit, millest nähtuks, et selle piiriettepaneku alusel oleks

katastriüksuse moodustamist alustatud ning isegi kui katastriüksuse moodustamine algatati, jäi

see kindlasti lõpuni viimata, kuivõrd katastripidaja poolt maamõõtjale väljastanud Järve tee 17

katastriüksuse esmamoodustamiseks mõõdistamise lähteülesanne nr AT0710300031 (kd I tl.

96) kehtis kuni 10. maini 2009. Vastustaja selgitab, et 1. novembril 2007 koostatud

piiriprotokoll Järve tee 17 katastriüksuse piiride looduses kättenäitamise kohta (kd I, tl. 98) on

kaebaja poolt allkirjastamata, mida saab tõlgendada vaid selliselt, et õigustatud isik ei ole

nõustunud maamõõtja poolt määratud ja tähistatud piiridega looduses ning selles olukorras ei

saanud maamõõtja katastriüksuse moodustamist lõpule viia ega esitada katastriüksuse

moodustamise toimikut kohalikule omavalitsusele ning viimane ei saanud VVm 1996/267

punkti 13¹ viimase lõigu ja punkti 15 kohaselt otsusega fikseerida ka maa erastamise olulisi

tingimusi. Lisaks märgib vastustaja, et pärast üldplaneeringuga Lohusuu aleviku

tiheasustusalana määratlemist ei saanuks maa erastamisel 2007. aastal koostatud

piiriettepanekust enam lähtuda, sest maa erastamine sai sestpeale toimuda vaid tiheasustusalal

paikneva ehitise juurde maa erastamist puudutavate normide kohaselt.

16. Mis puudutab küsimust, kas Kala tee maaüksusel asub rajatisi MRS tähenduses, siis

selgitab vastustaja, viidates vaidlustatud korralduse seletuskirjale, et Lohusuu valla poolt

esitatud taotluse kohaselt on tegemist teega, mille kohta puuduvad omandiõigust tõendavad

dokumendid. Vastustaja märgib, et kui valla omandis oleva tee kui rajatise olemasolu sel maal

oleks dokumentaalselt tõendatud, oleks tulnud kõne alla maa munitsipaalomandisse andmine

MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, ent käesoleval juhul see nii ei olnud.

17. Vastustaja viitab Peipsi järve äärse ranna-ala üldplaneeringu maakasutusplaani kaardile nr

2 ning märgib, et legendi kohaselt on sellele teena tähistatud igat liiki teed kui ka avalikud

juurdepääsuvõimalused ning Kala tee maaüksus on üldplaneeringu kaardil tähistatud kui

avalik juurdepääsuvõimalus. Vastustaja hinnangul tuleneb kaardi legendilt ja üldplaneeringu

seletuskirjas esitatud planeeringu eesmärkidest üheselt, et omavalitsus käsitleb avalikke

juurdepääsuvõimalusi teedena ning seeläbi on õigustatud ka Kala tee maaüksusele

transpordimaa sihtotstarbe määramine.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

18. Lohusuu vald vaidleb N.L.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Kolmas isik leiab, et vaidlustatud korraldus ei saa rikkuda kaebaja õigusi, sest MRS § 28 lg 2

alusel maa munitsipaalomandisse andmisel on kaebajal maa ostueesõigusega erastamise

eesõigus vaid MRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Kolmas isik selgitab, et kaebaja omandis olev

elamu jääb üldplaneeringuga määratud tiheasustusalale ning seega on tal õigus maad

ostueesõigusega erastada MRS §-s 7 sätestatud ulatuses. Kolmas isik viitab ka Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-08-719, kus leiti, et VVm 1998/144 punktist 7 ei

tulene vallavalitsuse jaoks keeldu võimaldada maad erastada avalduses märgitust väiksemas

ulatuses. Kolmas isik leiab, viidates samadele dokumentidele, mida on kajastatud vastustaja

seisukoha kokkuvõttes, et kuna H. R. omandas Järve tee 17 majavalduse 1986.aastal, mil maa

eraldamist ja kasutada andmist reguleeris ENSV Maakoodeks ja kuivõrd nii õueaiamaa

skeemilt kui ka nöörraamatust nähtub samane kasutusse antud maa suurus ja kõlvikuline

koosseis, siis saab asuda seisukohale, et H. R. õiguspärasesse kasutusse oli eraldatud 0,05 ha

maad ning selle maa ostueesõigusega erastamiseks on Järve tee 33 omanikul ka õigus. Kolmas

isik toob välja, et ka maakorraldaja poolt 1997. aastal koostatud krundi plaanilt ja 1969. aasta

õue-aiamaa skeemilt on näha, et Järve tee 17 elamu juurde määratud maa ei ole kunagi

ulatunud vaidlustatud korraldusega hõlmatud maani.

19. Sarnaselt vastustajaga leiab ka kolmas isik, et esitatud maa ostueesõigusea erastamise

avaldustest omab ainsana õiguslikku tähendust H. R. poolt 16. detsembril 1997 esitatud

avaldus, kuna tegemist oli viimase enne 1. jaanuari 1998 esitatud avaldusega. Siinkohal viitab

kolmas isik MRS § 40 lõikele 1 ning MRSMSMS § 14 lõikele 22, samuti VVm 1996/267

punktile ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-08-719 ning leiab, et eeltoodust

tulenevalt saab kohalik omavalitsus erastada Järve tee 33 asuva ehitise juurde maad 500 m2

ulatuses. Kolmas isik toob ka välja, et H. R. nõustus 27. septembril 1999 koostatud Järve tee

17 piiride kulgemise ettepanekuga ning enne 1998. aasta 1. jaanuari polnud seega mingeid

erimeelsusi erastatava maa ulatuse ja piiride osas. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-

1-82-09, leiab kolmas isik, et eeltoodust tulenevalt läks Järve tee 33 ehitise uuele omanikule

üle maa erastamise õigus 27. septembril 1999 koostatud Järve tee 17 krundi piiride kulgemise

ettepanekus toodud piirides.

20. Kolmas isik on seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja on esitanud maa

ostueesõigusega erastamise avalduse, ei tähenda, et kohalikul omavalitsusel puudub õigus jätta

munitsipaalomandisse maad, mis ilmselgelt ei saa kuuluda kaebuse esitajale erastamisele.

Siinkohal viitab kolmas isik ka Tartu Ringkonnakohtu määrusele kohtuasjas nr 3-14-44 ning

leiab, et seal nõustus ka ringkonnakohus seisukohaga, et kaebajal on õigus erastada tema

õiguspärases kasutuses olnud maa.

21. Kolmas isik selgitab, et 15. oktoobril 2007 koostas maamõõtja tõepoolest Järve tee 17

asendiplaani koos katastriüksuse piiriettepanekuga ning selle alusel väljastati katastriüksuse

moodustamise lähteülesanne, mille kohaselt oli moodustatava maaüksuse suurus olnud 4510

m2. Samas märgib kolmas isik, sarnaselt vastustajale, et pole mistahes tõendeid, et selle

lähteülesande alusel oleks katastriüksuse moodustamine nõuetekohaselt algatatud ning isegi

kui see algatati, ei ole seda lõpule viidud enne eelnimetatud lähteülesande kehtivusaja

lõppemist.

22. Kolmas isik selgitab, et Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmist on

põhjendatud eeskätt vajadusega rajada maaüksusele avalikult kasutatav juurdepääsutee, et

valla elanikud saaksid Peipsi järve äärde suvisel ajal ja järvejääle talvisel ajal. Kolmas isik

selgitab, et kuivõrd maad ei taotletud munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, siis pole

mingit tähtsust sellel, kas seal maal paiknevat pinnasteed saab käsitada rajatisena või mitte.

Mis puudutab kaebaja seisukohta, et vald oleks pidanud pinnastee omaniku välja selgitama

või selle peremehetuse korral selle hõivama, siis viitab kolmas isik Riigiohtu otsusele

kohtuasjas nr 3-3-1-94-06 ning leiab, et tee kui rajatise eripärast tulenevalt ei ole selle

hõivamine võimalik. Kolmanda isiku hinnangul on järvele juurdepääsutee rajamine

kooskõlas üldplaneeringuga, kuna üldplaneeringu kaardil on teena tähistatud ka avalikud

juurdepääsuvõimalused ning liiati ei ole munitsipaalomandisse taotletud maale avalikult

kasutatava tee rajamine seadusega vastuolus. Kolmas isik selgitab, et Veneküla on tiheda

asustusega ning Peipsi järvele pääsemine on kohalike elanike jaoks vajalik, kusjuures paljude

elanike jaoks on kalapüük oluline elatusallikas ning teed kasutatakse aktiivselt. Kolmas isik

möönab, et kaalutud on järvele juurdepääsu korraldamist ka Järve tee 37 maatüki kaudu, ent

leiab, et see ei puuduta antud vaidlust ning avalik huvi on suunatud sellele, et tagada

kohalikele elanikele võimalikult suures osas juurdepääs Peipsi järvele ega piirdu vaid ühe

juurdepääsu loomisega.

23. Kolmas isik peab käesoleva vaidluse kontekstis asjassepuutumatuks seda, kas

munitsipaalomandisse antud maa asus endiste kinnistute Lohusuu nr 236, 238 ja 238A

maadel või mitte.

24. Kolmas isik ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kohalik omavalitsus on seotud avalduses

märgitud ostueesõigusega erastatava maa suurusega, viidates MRS § 221 lõikele 1 ja 6 ning

selgitades, et Lohusuu alevikus kui tiheasustusalal erastada ehitise juurde maad ehitise

omaniku õiguspärases kasutuses oleva maa piires, milleks antud juhul on 500 m2.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

24. Hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, leian, et N.L.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Leian, et käesoleva vaidluse seisukohast on esmatähtis küsimus kaebaja maa ostueesõigusega

erastamise nõudeõiguse ulatusest ehk sellest, kas see nõudeõigus ulatub vaidlusaluse

korraldusega munitsipaalomandisse antud Kala tee maaüksusele või mitte. Kui ulatub, tuleb

vaidlusalune korraldus tühistada, sest MRS § 20 lg 1 kohaselt tuleks sel juhul enne

munitsipaalomandisse andmise otsustamist kindlaks määrata Järve tee 33 ehitise juurde

erastatav maa ning munitsipaalomandisse saaks anda selle maa, mida ei erastata. Sellisel juhul

oleks asjakohane ka kaebaja seisukoht, et erastava maa suurust ja piire ei saa kindlaks määrata

või määratletuks lugeda maa munitsipaalomandisse andmise otsusega. Kui aga ilmneb, et

Järve tee 33 omaniku erastamise nõudeõigus ei ulatu praeguse Kala tee maaüksusele, tuleb

asuda seisukohale, et Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmine ei saa kaebaja õigusi

rikkuda.

25. Alltoodud põhjustel olen seisukohal, et N.L.i maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigus

Kala tee maaüksuseni ei küüni ning vaidlusalune Vabariigi Valitsuse korraldus ei saa rikkuda

kaebaja subjektiivset õigust Järve tee 33 asuva ehitise omanikuna ostueesõigusega maad

erastada. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei saaks kaebaja nimetatud ehitise juurde

ostueesõigusega erastada vaidlusaluse korraldusega munitsipaalomandisse antud maad.

Seetõttu ei olnud enne vaidlusaluse korralduse andmist vajalik ka Järve tee 33 ehitise

teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaks määramine.

26. Kaebajal on põhimõtteliselt õigus selles, et MRS § 28 lg 2 alusel maa

munitsipaalomandisse taotlemise ning ehitise juurde ostueesõigusega erastamise taotlemise

konkurentsi korral on maa omandamise eesõigus isikul, kes soovib ehitise omanikuna maad

ostueesõigusega erastada. See tuleneb sõnaselgelt MRS § 20 lõike 1 teisest lausest. Kõnealune

konkurents saab aga üldse tekkida vaid juhul, kui ehitise omaniku maa ostueesõigusega

erastamise nõudeõigus ulatub vähemalt osaliselt samale maale, mida kohalik omavalitsus

munitsipaalomandisse saada soovib. Kuni kohaliku omavalitsuse poolt VVm 1996/267

sätestatud korras erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramiseni tähendab maa

ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatus sisuliselt seda, kui suure ja millistes piirides

maa ostueesõigusega erastamist on ehitise omanikul maksimaalselt õigus nõuda. Üksnes siis,

kui kohaliku omavalitsuse poolt munitsipaalomandisse soovitud maa kattub kasvõi osaliselt

eelnimetatud nõudeõiguse esemeks oleva maaga, tuleb enne maa munitsipaalomandisse

andmise otsustamist ära otsustada ehitise juurde maa erastamise küsimus. Kui sellist kattuvust

ei ole, ei teki MRS § 20 lõikes 1 nimetatud konkurentsiolukorda ning maa

munitsipaalomandisse andmine ehitise omaniku õigusi ei puuduta.

27. Maa ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatust ei määra aga ära mitte üksnes see,

kui suure maa erastamist on ehitise omanik sellekohases avalduses soovinud, vaid eelkõige

tuleneb vastava nõudeõiguse ulatus maareformi seaduse §-st 221. Nimetatud norm reguleerib

seda, millises ulatuses on isikul põhimõtteliselt õigus maad ostueesõigusega erastada. Isikul ei

ole seadusest tulenevat õigust nõuda maa erastamist enda poolt esitatud avalduses märgitud

mistahes ulatuses. MRS §-s 221 sätestatud erastatava maa ulatusest väljapoole jäävale maale

ehitise omaniku maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigus ei laiene, sõltumata sellest, et

ehitise omanik võib olla avalduses taotlenud MRS § 221 sätestatust suurema maa erastamist.

Ka MRS § 20 lg 1 teine lause kohaldub vaid selle maa osas, mis on hõlmatud ehitise

omanikule MRS §-s 221 tuleneva maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigusega. Maareformi

otsustuspädevad organid, nii maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid tegev kohalik

omavalitsus kui ka maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja, ei pea arvestama ehitise

omaniku soovidega, mis väljuvad seadusega määratletud nõudeõiguse piiridest. Ehitise

omaniku poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduses näidatud erastatava maa

suurus on otsustuspädevatele haldusorganitele siduv üksnes seadusest tuleneva maa

ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatuse piires. Selliselt tuleb mõista ka VVm

1996/267 punkti 7 viimast lauset – otsustuspädevad haldusorganid ei pea arvestama ehitise

omaniku avalduses väljendatud sooviga erastada maad rohkem, kui MRS §-s 221 ette nähtud.

Küll aga tuleb, kui maakorralduse või planeeringu nõuded või otstarbekuse kaalutlused sellele

vastu ei räägi, austada ehitise omaniku soovi ulatuses, mis jääb seadusega võimaldatu piiresse.

Samast põhimõttest peab lähtuma ka maa munitsipaalomandisse andmisel – kui

munitsipaalomandisse taotletava maatüki lähedal asuva ehitise omaniku maa ostueesõigusega

erastamise nõudeõigus ei ulatu MRS § 221 kohaselt munitsipaalomandisse taotletavale

maatükile, ei takista viimase poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine ning

asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole erastatava maa suurust ja piire veel kindlaks määranud,

maa munitsipaalomandisse andmise otsustamist.

28. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Järve tee 33 elamu paikneb üldplaneeringuga

määratletud tiheasustusalal. Tiheasustusalal asuva ehitise omaniku maa ostueesõigusega

erastamise nõudeõiguse ulatus on MRS § 221 lõikest 1 tulenevalt määratletud sama paragrahvi

lõikes 6 ning MRS § 7 lõigetes 1, 51. Neist normidest tulenevalt on tiheasustusalal paikneva

elamu omanikul õigus maa ostueesõigusega erastamiseks kindlaksmääratud krundi või kogu

elamuomaniku õiguspärases kasutuses oleva maa piires. 6. oktoobril 1969 koostatud õue-

aiamaa nr 2 skeem (kd I, tl 88), pärimisõiguse tunnistus (kd I, tl. 87) ning väljavõte nöör-

raamatust (kd I, tl 90) kinnitavad, et praegu Järve tee 33 aadressi kandva elamu omaniku

õiguspärasesse kasutusse oli antud 0,05 ha maad. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, millest

nähtuks, et Järve tee 33 elamu omaniku õiguspärases kasutuses oleks olnud rohkem maad.

Kaebaja teesides (kd II, tl. 118) esitatud väide, et nöörraamatu kohaselt oli H. R. kasutuses

0,35 ha maad, ei ole tõene. Nöörraamatu kande ning 1969. aasta õue-aiamaa plaani andmed

elamuomaniku kasutuses olnud kattuvad ning mõlemalt nähtub 0,05 ha suuruse

maakasutusõiguse olemasolu. Olemasolevate tõendite põhjal saab seega asuda seisukohale, et

Järve tee 33 elamu omaniku maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigus piirneb 0,05

hektariga ehk tema õiguspärases kasutuses olnud maaga. Kaebajal ei ole õigust nõuda tema

senises õiguspärases kasutuses mitte olnud maa ostueesõigusega erastamist.

29. Asjaolu, et Järve tee 33 endine omanik H. R. on maa ostueesõigusega erastamise

avaldusse (kd I, tl. 91 pöördel) märkinud erastatava maa suuruseks 0,35 ha, ei suurenda

kaebaja maa erastamise nõudeõigust MRS § 7 lõigetes 1 ja 51 ning § 221 lõikes 6 sätestatuga

võrreldes. Nagu eelpool märgitud, et ole avalduses toodud erastatava maa suurus

otsustuspädevatele haldusorganitele siduv, kui see väljub seadusest tuleneva maa erastamise

nõudeõiguse piiridest. Kuivõrd vaidlusaluse haldusakti andmise ajal asus Järve tee 33 elamu

tiheasustusalal, siis ei pidanud ka Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmisel

arvestama elamu omaniku sooviga erastada 0,35 ha maad, vaid arvestada tuli selle elamu

omaniku õigusega erastada tema õiguspärases kasutuses olev maa ehk 0,05 ha suurune

maatükk. H. R. avaldus on seejuures esitatud arusaadavalt enne seda, kui Järve tee 33 asukoht

üldplaneeringus tiheasustusalana määratleti. Sellest ei tulene aga elamu tänasele omanikule

õigust jätkuvalt nõuda maa erastamist hajaasustuses asuva elamu juurde maa erastamist

reguleerivate normide alusel. MRS-ist ega selle rakendusaktidest ei tulene, et maa

ostueesõigusega erastamise avaldus tuleks lahendada lähtudes sellest õiguslikust ja/või

faktilisest olukorrast, mis valitses avalduse esitamise ajal. Maa erastamise õigust reguleerivad

normid on materiaalõigusliku iseloomuga ning seega kuuluvad kohaldamisele normid, mis

kehtivad vastava otsuse tegemise ajal.

30. Veelgi vähem kui H. R. poolt esitatud avalduses näidatud erastatava maa suurus,

mõjutavad Järve tee 33 elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigust selle

järgmiste omanike poolt 2004. ja 2006. aastal esitatud avaldused. Selles osas on vastustaja ja

kolmas isik õigesti ja põhjendatult leidnud, et need avaldused on esitatud pärast seaduses

selleks ettenähtud tähtaja möödumist ning neil pole mistahes õiguslikku tähendust.

MRSMSMS § 14 lõigetest 2 ja 22 tulenevalt oli ehitise omanikul võimalik ehitise juurde maa

ostueesõigusega erastamise avaldusi esitada 1. jaanuarini 1998. Hiljem oli vastavaid avaldusi

võimalik esitada vaid juhul, kui isik omandas ehitise vallasasjana pärast nimetatud tähtpäeva

ning varasem omanik ei olnud maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitanud. Kuna

käesoleval juhul oli H. R. 16. detsembril 1997 esitanud Järve tee 33 elamu juurde maa

ostueesõigusega erastamise avalduse, jäi see MRS § 14 lg 22 kohaselt kehtima ka elamu

järgmiste omaike suhtes. See ei muuda siiski eelpool esitatud tõdemust, et pärast Lohusuu

aleviku tiheasustusalana määratlemist, ei ole Järve tee 33 elamu juurde, sõltumata varem

esitatud avaldustes näidatud erastatava maa suurusest, võimalik ostueesõigusega erastada

maad rohkem kui oli elamu omaniku õiguspärases kasutuses.

31. Toimikus olevatelt dokumentidelt, kus kajastub Järve tee 33 elamu paiknemine (kd I, tl.

88, 108 pöördel, 116, 151) ning Maa-ameti geoinfoportaali kaudu avalikult kättesaadavatelt

kaardiandmetelt nähtub üheselt, et Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmine ei

takista kuidagi Järve tee 33 elamu juurde 0,05 ha suuruse maatüki erastamist. Kõnealuse

elamu ja praeguse Kala tee maaüksuse vahele jääb piisavalt maad, mis võimaldab Järve tee 33

elamu omaniku õiguspärases kasutuses olnud maa piires ostueesõigusega maad erastada isegi

juhul kui elamu jääks selle maatüki nurka. See tähendab, et isegi kui erastatava maa piir

kulgeks Järve tee 33 elamu Kala tänava poole jääva seina kujuteldava pikendusena kuni Kala

tee maaüksuseni ning teises suunas samast nurgast paralleelselt elamu ristuva seina

pikendusena kaardilt järve poole jääva teeni, kujuneks sellise maatüki pindalaks umbes 800

ruutmeetrit. Paigutades 1969. aastal koostatud õue-aiamaa nr 2 skeemil (kd I, tl. 88) näidatud

piirid Maa-ameti geoinfoportaali kaardile (mõõtkava arvestades)2, nähtub samuti, et 1969.

aasta skeemil näidatud õue-aiamaa ei ulatu mingil juhul praeguse Kala tee maaüksuseni. Seega

on üheselt selge, et Järve tee 33 elamu juurde ostueesõigusega erastatav maa ei saa ulatuda

vaidlusaluse korraldusega munitsipaalomandisse antud Kala tee maaüksusele.

32. Ekslik on kaebaja väide, nagu oleks vaidlusaluse korraldusega kuidagi otsustatud ka Järve

tee 33 elamu juurde erastatava maa suurus. Seda pole vaidlusaluse korraldusega tehtud. Maa

ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatuse määravad ära eelviidatud MRS sätted ning

asjaolud, et Järve tee 33 elamu asub tiheasustusalal ja selle omaniku õiguspärases kasutuses

oleva maana on võimalik tuvastada 0,05 ha suurune ehitist ümbritsev maatükk, mille suurus ja

kuju kajastuvad eelviidatud 1969. aasta skeemil. Vaidlusalune korraldus Kala tee maaüksuse

kohta ei piira kaebaja maa ostueesõigusega erastamise õigust täiendavalt.

33. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas munitsipaalomandisse antud Kala

tee maaüksus paikneb endise kinnistu Lohusuu nr 236 ja Lohusuu nr 238, 238A talumaadel

või mitte. See, kellele kuulus munitsipaalomandisse taotletav maa enne natsionaliseerimist, on

oluline selgitamaks välja võimalike maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi ja huve.

Seetõttu on ka VVm 2006/133 § 6 lg 2 punktis 7 sätestatud, et maa munitsipaalomandisse

andmise taotluses tuleb märkida andmed taotletava maa kuuluvuse kohta enne maa

natsionaliseerimist. See, et antud juhul võisid need andmed Lohusuu valla poolt esitatud

taotluses valed olla, ei saa kuidagi puudutada kaebaja õigusi ega huve. Kaebaja ei ole praeguse

Kala tee maa suhtes tunnistatud maa tagastamise õigustatud subjektiks. See, et Vabariigi

Valitsus võib vaidlusaluse korralduse andmisel olla lähtunud valesti tuvastatud asjaolust, et

2 1969. aasta õue-aiamaa nr 2 skeem (kd I, tl. 88) on küll väike ja täpne mõõtmine seega keeruline, ent arvestades skeemile

kantud piirilõikude pikkusi looduses (24,2m, 23,8 m; 19,5 m) ja seda, et malliga mõõdetuna on joonisel kajastuva maatüki

24,2 meetrise ja 23,8 meetrise külje vaheline nurk umbes 95° ning 24,2 meetrise ja 19,5 meetrise külje vahel on umbes

täisnurk ning arvestades skeemil näidatud hoone ligikaudset kaugust maatüki 23,8-meetrisest piirijoonest, on võimalik

paigutada 1969. aasta skeemilt nähtuv kaardile, mille tulemus on alljärgnev:

munitsipaalomandisse antav maa kuulus enne 1940. aastal endiste Lohusuu 236, 238 ja 238A

talumaade, ei puuduta kaebaja õigusi, sest see asjaolu ei ole mõjuta kuidagi seda, et kaebajal ei

ole subjektiivset õigust nõuda praeguse Kala tee maa ostueesõigusega erastamist.

Haldusorgani poolt menetlusnormide rikkumisele saab isik haldusakti peale kaevates tugineda

tingimusel, et nende rikkumiste tulemuseks on kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuv haldusakt.

See, et menetlusrikkumised, sh. kaalutlusõiguse mittenõuetekohane teostamine võisid kaasa

tuua mõne teise isiku õiguste rikkumise, ei anna kaebajalt alust neile rikkumistele kaebuses

tugineda. Isegi juhul kui see, kellele kuulus kaebaja omandis oleva elamu alune maa või selle

ümbrusesse jääv ning kaebaja elamu juurde ostueesõigusega erastamise objektiks olla võiv

maa enne 1940. aastat, omaks tähtsust maa ostueesõigusega erastamise otsustamisel, ei ole sel

kaebaja seisukohast mistahes tähtsust Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmisel.

34. Eeltoodud põhjustel ei saa asjakohaseks pidada ka kaebaja väiteid, mis puudutavad maa

munitsipaalomandisse andmisel kaalutlusõiguse ebapiisavat teostamist ning avaliku huvi

valesti määratlemist. Kuivõrd kaebajal ei ole eeltoodust tulenevalt subjektiivset õigust nõuda

munitsipaalomandisse antud maa ostueesõigusega erastamist, on põhjendamatu tema

argument, et otsustamisel ei ole piisavalt kaalutud tema õigusi ja huve ega ka see, et talle kui

asjast huvitatule pole tagatud ärakuulamisõigust. Samas leian, et vaidlusaluse maa

munitsipaalomandisse andmisel on iseenesest põhjendatult lähtutud kohaliku omavalitsuse

soovist tagada seda maad mööda avalik juurdepääs Peipsi järvele. Veekogude kallasradadele

mugava avaliku juurdepääsu võimaluse tagamine on alati avalikes huvides ning on ilmne, et

selline juurdepääs läbi munitsipaalomandis oleva maa tagab avalike huvide kaitse paremini kui

kõikvõimalikud

muud

lahendused.

Avalikku

huvi

järvele

avalikult

kasutatavate

juurdepääsuvõimaluste olemasolu kohta kinnitavad nii Lohusuu valla elanike pöördumised

vallavalitsuse poole (kd I, tl. 44) kui ka kõnealust ala hõlmav üldplaneering, mille kaardilt ja

seletuskirjast selgelt nähtub eesmärk selline juurdepääsuvõimalus tagada. See, kas

eelnimetatud planeeringudokumendis on kavandatud ehitusseaduse tähenduses tee rajamine

selle juurdepääsu tagamiseks või mitte, ei ole oluline. Eelkirjeldatud juurdepääsuvõimaluse

tagamiseks maa munitsipaalomandisse andmise vastu peaks rääkima mingisugune kaalukas

erahuvi. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebajal sellist kaalukat huvi olla ei saa, tema huvi saab

piirduda tema õiguspärases kasutuses olnud 0,05 ha suuruse maatüki ostueesõigusega

erastamisega Järve tee 33 juurde, mida Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmine

kuidagi ei riku.

35. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole vaja arutleda selle üle, kas Kala tee maaüksusel asuv

pinnastee on käsitatav ehitisena või mitte või kelle omandis see on. Kaebaja ei ole väitnud, et

seal maal asuks tema omandis olev rajatis (tee). Samuti ei toimunud vaidlusaluse maa

munitsipaalomandisse andmine mitte MRS § 28 lg 1 p 1 alusel ehk munitsipaalomandis oleva

ehitise või rajatise teenindusmaana, vaid MRS § 28 lg 2 alusel ehk MRS § 28 lõikes 1

nimetamata muu maana, mis on vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Lohusuu

vald on selgitanud, et sellel maal asub pinnastee, mille rajamise ja omandiõiguse kohta pole

dokumente säilinud. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist, seega ei ole võimalik väita, et

tegemist on inimtegevuse tulemusena rajatud teega. Asjaolu, et seal maal asub pinnastee, on

munitsipaalomandisse andmise taotluses ilmselgelt välja toodud väljendamaks seda, et

kõnealuse maariba kaudu on reaalselt võimalik pääseda Peipsi järveni ning et sealne pinnas on

selline, mida inimesed saavad kasutada nagu teed. Sellele, et selline juurdepääsuvõimalus

mööda Kala tee maaüksust kulgeb, ei ole kaebaja vastu vaielnud ja iseenesest nähtub see ka

Maa-ameti geoinfoportaali kaardiserveri ortofotodelt. Isegi kui oleks tuvastatav, et selle

pinnastee näol on tegemist inimtekkelise objektiga, ei rikuks selle aluse maa

munitsipaalomandisse andmine kuidagi kaebaja õigusi, kuni kaebaja pole tõendanud, et tee

kuulub talle.

36. Asjassepuutumatu on ka kogu küsimustering, mis seondub Kala tee maaüksusel tee-

ehitustööde tellimisega Lohusuu valla poolt. Kaebaja väide, et kõnealused ehitustööd on

ebaseaduslikud, teostatud ilma ehitusloata ja keskkonnakaitselisi piiranguid eiravad, võivad

olla tõesed, ent ei puuduta kuidagi vaidlusalust haldusakti. Asjaoluga, et vald on tellinud Kala

tee maaüksusel mingisuguste tee-ehitus või teehooldustööde teostamise ei ole vaidlusaluse

korralduse andmisel arvestatud.

37. Menetlusosalised on viidanud erinevatel aegadel tehtud Järve tee 33 maa ostueesõigusega

erastamise eeltoimingutele, soovides arusaadavalt nende viidetega toetada oma positsiooni

selle ehitise juurde erastamisele kuuluva maa suuruse osas. Nii on vastustaja ja kolmas isik

viidanud 27. septembril 1999 koostatud piiride kulgemise ettepanekule (tl. 41), kaebaja aga

maamõõtja poolt 15. oktoobril 2007 koostatud asendiplaanile (kd I, tl. 96 jj). Ei 1999. aastal

ega 2007. aastal tehtud piiride kulgemise ettepaneku alusel ei ole katastriüksuse moodustamist

lõpuni viidud ning erastatava maa suurust ja piire pole kindlaks määratud. Vastustaja on

põhjendatult leidnud, et maa erastamise menetluse jätkamine 2007. aastal koostatud piiride

kulgemise ettepaneku alusel või selle alusel tehtud erastamise eeltoimingutele tuginevalt, ei ole

käesoleval ajal enam võimalik ühelt poolt seetõttu, et lõppenud on katastriüksuse

moodustamise lähteülesande kehtivusaeg ning teisalt seetõttu, et käesoleval ajal on

vaidlusalune piirkond üldplaneeringus määratletud tiheasustusalana. Olgu märgitud, et see,

mis põhjusel on maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud pooleli jäänud, ei oma

käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust. Küll tuleb aga põhjendamatuks pidada

menetlusosaliste seisukohti, nagu tuleneks eelviidatud piiriettepanekutest õiguslikult siduvalt

Järve tee 33 erastatava maa suurus ja piirid. Nendest piiriettepanekutest ei tulene kaebajale ka

mingisugust õiguspärast ootust seoses erastatava maa suuruse ja piiridega.

38. Kuna vaidlusalune korraldus kaebaja õigusi rikkuda ei saa, ei saa põhjendatuks pidada ka

etteheidet, et asjaolud ja kaalutlused, mille vastustaja ja kolmas isik kohtumenetluses välja

tõid, vaidlusaluses korralduses eneses ei kajastu. Kaebaja huvide ja õiguste kaitse seisukohast

on oluline see, et vaidlusaluse korralduse andmisel on lähtutud asjaolust, et kaebajal

munitsipaalomandisse

antud

maa

suhtes

maa

erastamise

õigust

ei

ole.

Maa

munitsipaalomandisse andmise menetluses on Lohusuu vald märkinud, et maa suhtes ei ole

ostueesõigusega erastamise taotlusi esitatud. See väide ei ole tegelikult eeltoodut arvestades

vale. Kuivõrd maa ostueesõigusega erastamise avalduses ei pea ega saagi taotleja näidata,

millistes piirides maad ta erastada tahab, vaid saab avalduses märkida üksnes erastatava maa

suuruse, tuleb valla seisukohta, et konkreetsele munitsipaalomandisse taotletavale maale ei ole

maa ostueesõigusega erastamise avaldusi esitatud, mõistagi selliselt, et ühegi isiku maa

ostueesõigusega erastamisenõudeõigus sellele maale ei ulatu. Eeltoodud põhjustel on see

väide vähemalt kaebaja osas tõene. Teiste isikute õiguste võimalik rikkumine ei saa aga

kaebuse aluseks olla. Seetõttu pole antud vaidluse seisukohast tähtsust sellele, et mõni teine

isik on menetluse käigus avaldanud, et praeguse Kala tee maaüksuse erastamiseks on avaldusi

esitatud.

39. HkMS 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi 8. lõike kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud

kaebaja kahjuks. Kuivõrd kolmas isik taotles kaebuse rahuldamata jätmist, tuleb ta lugeda

osalenuks menetluses vastustaja poolel. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes

põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, küll aga kolmas isik. Kaebaja ei vaielnud kohtuistungil kolmanda

isiku menetluskulude suurusele vastu. Leian siiski, et vaidluse eripärast tulenevalt ei oleks

väljakujunenud kohtupraktikat arvestades kolmanda isiku kasuks kaebajalt menetluskulude

välja mõistmine põhjendatud. Kolmandat isikut ei ole selle vaidluse kontekstis põhjust

kohelda teistmoodi kui vaidlustatud haldusakti andnud haldusorganit. Väljakujunenud

kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani kasuks välja lepingulise õigusabi kulusid, kui

tegemist on haldusorgani tavapärase tegevuse raamidesse jääva vaidlusega. Arvestades

maareformi seadusest kohalikule omavalitsusele tulenevaid õigusi, kohustusi ja pädevust, ei

saa antud vaidlusküsimust pidada valla jaoks sedavõrd eripäraseks, et kaebajalt valla kasuks

õigusabikulude välja mõistmine põhjendatud oleks. Seetõttu jätan kõigi menetlusosaliste

kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik