2-12-20071/32 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-20071

Tsiviilasi

Tiina

Vesi

hagi

Kapa

Puit OÜ

vastu

tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

252,18 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tiina Vesi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Tiina Vesi (ik: XXXXXXXXXXX),

esindaja Mihkel Nukka

Vastustaja (kostja): Kapa Puit OÜ (rk: 10272722)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014 otsus osas, millega hagi rahuldati osaliselt

ning mõisteti Kapa Puit OÜ-lt Tiina Vesi kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud

kahju katteks 31.01.2014 seisuga ühekordselt 1944,21 eurot ning alates 01.02.2014

igakuiselt 65,37 eurot ja menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ning mõista Kapa

Puit OÜ-lt Tiina Vesi kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud kahju katteks

31.01.2014 seisuga ühekordselt 2777,44 eurot ning alates 01.02.2014 igakuiselt 93,39

eurot ning jätta menetluskulud Kapa Puit OÜ kanda. Välja mõista Kapa Puit OÜ-lt

riigituludesse 120 eurot.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi ja mõista Kapa Puit OÜ-lt Tiina Vesi kasuks välja tervise

kahjustamisega tekitatud kahju katteks 31.01.2014 seisuga ühekordselt 2777 (kaks tuhat

seitsesada seitsekümmend seitse) eurot 44 senti ning alates 01.02.2014 igakuiselt 93

(üheksakümmend kolm) eurot 39 senti.

3.2. Igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele iga aasta esimesel märtsil Statistikaameti

poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Hüvitis kuulub

ümberarvestamisele

vastavalt

Tiina

Vesi

töövõimetuspensioni

ja/või

püsiva

töövõimekaotuse protsendi muudatusele.

3.3. Välja mõista Kapa Puit OÜ-lt 120 (ükssada kakskümmend) eurot eksperditasu

riigituludesse.

3.4. Riigituludesse väljamõistetud eksperditasu tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates

käesoleva otsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011

SEB Pangas või EE932200221023778606 Swedbankis või EE403300333416110002

Danske Pank AS Eesti filiaalis või EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC

Eesti filiaalis viitenumbrile 2800049874 (märkides makse selgituses ära asja numbri ja

isiku nime, kelle menetluskulu tasutakse).

3.5. Menetluskulu tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Kapa Puit OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tiina Vesi esitas 22.05.2012 maakohtule Kapa Puit OÜ vastu hagi, milles taotles kostjalt

tervise kahjustamise tõttu vähenenud sissetuleku hüvitamist 31.01.2014 seisuga summas

2777,44 eurot ja alates 2014 veebruarist igakuise maksena 93,39 eurot, kusjuures perioodilist

hüvitist tuleb indekseerida igal aastal märtsi hüvitise maksmisel esimesel märtsil avaldatava

eelmise kalendriaasta tarbijahinnaindeksiga. Hüvitis muutub vastavalt töövõimetuspensioni

ja/või püsiva töövõimekaotuse protsendi muutumisega.

Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 06.06.2011 kutsehaigus – ülekoormushaigus, mille

tunnusteks on lateraalne epikondüliit paremal käel; õlaliigeste retaatormanseti kahjustused;

kaela, õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud; karpaalkanali sündroom paremal käel;

nimmevalu. Ohuteguritena on märgitud korduvad liigutused, sundasendid kätele,

õlavöötmele, raskuste teisaldamine ning kutsehaiguse tekkimise ajaks 1996–2011. Arstliku

ekspertiisi komisjon tuvastas, et hageja on kaotanud 60% oma töövõimest alates 14.07.2011.

Hageja töötas 18.11.1996–09.07.1997, s.o 4,38% kutsehaiguse põhjustanud töödel töötatud

ajast, AS-s Varu, 10.07.1997–19.08.2001, s.o 28,35% kutsehaiguse põhjustanud töödel

töötatud ajast, AS-s Holbrok (hilisem AS Varu Põlva Saeveski ja AS Põlva Saeveski),

05.09.2001–10.11.2003, s.o 15,07% kutsehaiguse põhjustanud töödel töötatud ajast, Himma

Furniture OÜ-s ja 27.11.2003–15.08.2011, s.o 52,20% kutsehaiguse põhjustanud töödel

töötatud ajast, Kapa Puit OÜ-s. Tööleping hagejaga lõpetati töölepingu seaduse (TLS) § 88

lg 1 p 1 alusel, s.o tervise tõttu. Teised tööandjad peale kostja on likvideeritud ja nende

vastutus on üle läinud Eesti Vabariigile, mis Sotsiaalkindlustusameti kaudu kahju ka hüvitab.

Hageja leidis, et kostja ei taganud hageja tervisele ohutuid töötingimusi, rikkudes tööohutuse

ja töötervishoiu kohta sätestatud õigusaktide sätteid ning töölepingut. Kostja puudulik

riskianalüüs ja töökeskkonnas mõõtmiste (sisekliima, vibratsioon) läbiviimata jätmine tingisid

olukorra, kus kostja jättis kutsehaiguste ohutegurid välja selgitamata ning vajalikud abinõud

rakendamata. Kostja ei taganud hagejale normidele vastavaid mikroklimaatilisi tingimusi, ei

võtnud kasutusele meetmeid nii vibratsiooni mõju kui ka raskuste teisaldamisega seotud

ohtude vähendamiseks ega juhendanud hagejat ergonoomiliselt õigete töövõtete osas, ei

korraldanud hagejale tervisekontrolle seaduses ettenähtud korras, et võimalikult vara avastada

kutsehaigusele viitavad tervisehäired ja tervist ohustavad tegurid kõrvalda, ega võimaldanud

hagejale vähemalt 7 kalendripäeva tasustatud lisapuhkust aastas. Õigusrikkumise ja kahju

vahel esineb põhjuslik seos, kuivõrd kostja tekitas tööohutusnormide rikkumisega hagejale

kutsehaiguse, mille tagajärjel ei ole hagejal võimalik teenida endist sissetulekut.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et ei ole töötervishoiu ja tööohutuse norme rikkunud,

vaid hagejal oli kutsehaigus välja kujunenud juba töötamisel eelmiste tööandjate juures ning

samuti on hageja ise enda tervist teadlikult kahjustanud. Hageja ei teavitanud kostjat oma

tervisehäiretest. 17.03.2011 tervisekontrolli otsuse järgi võis hageja töötada Kapa Puit OÜ-s

töölisena. Seega kostja juures ei tekkinud hagejal tööga seoses mingeid tervisehäireid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja Kapa

Puit OÜ-lt T. Vesi kasuks tervise kahjustamisega tekitatud kahju katteks 31. jaanuari 2014

seisuga ühekordselt 1944,21 eurot ja alates 1. veebruarist 2014 igakuiselt 65,37 eurot.

Igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Hüvitis kuulub ümberarvestamisele vastavalt

T. Vesi töövõimetuspensioni ja/või püsiva töövõimekaotuse protsendi muudatustele.

Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 ja § 179 alusel kõigist hageja menetluskuludest ja tasumata

eksperditasust 70% kostja kanda ning kõigist kostja menetluskuludest ja tasumata

eksperditasust 30% hageja kanda ning mõistis välja eksperditasu katteks riigituludesse

T. Vesilt 36 eurot ja Kapa Puit OÜ-lt 84 eurot. Menetluskulu tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagejal diagnoositud kutsehaigus: ülekoormushaigus,

mis seisneb lateraalses epikondüliidis paremal käel; õlaliigeste retaatormanseti kahjustustes;

kaela, õlavöötme, käte müofastsiaalsetes valudes; karpaalkanali sündroomis paremal käel;

nimmevalus. Hageja on 60%-liselt töövõimetu kutsehaiguse tõttu alates 14.07.2011 tähtajaga

viis aastat. Hageja asus kostja juurde töölisena tööle 27.10.2003 ja töötas seal ka kutsehaiguse

diagnoosimise ajal. Kostja ütles töölepingu alates 15.06.2011 üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel,

kuna hageja terviseseisund ei võimaldanud töösuhet jätkata. Hagejal on tekkinud kahju, mis

väljendub sissetuleku osalises kaotuses. Hageja on kutsehaigusest põhjustatult olulisel määral

töövõimetu, mistõttu on eluliselt usutav, et hagejal, arvestades ka Kagu-Eesti piirkonna

tööturu olukorda, on raske kui mitte võimatu leida jõukohast tööd.

Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 06.06.2011 teatise kohaselt kujunes kutsehaigus välja

perioodil 1996–2011, mil hageja töötas AS-s Varu, AS-s Holbrok, AS-s Varu Põlva Saeveski,

AS-s Põlva Saeveski, Himma Furniture OÜ-s ja Kapa Puit OÜ-s. Kutsehaigestumise

põhjustanud ohuteguriteks olid korduvad liigutused, sundasendid kätele, õlavöötmele,

raskuste teisaldamine, vibratsioon ja ebasoodne mikrokliima. Kuna hageja puutus kostja

juures kokku kõigi nimetatud ohuteguritega, on kutsehaigestumine toimunud ka kostja juures

töötamise ajal. Kuna kutsehaigus tehti kindlaks 2011 juunis, ei saa asuda seisukohale, et

kutsehaigus oli juba enne kostja juurde tööle asumist lõplikult välja kujunenud.

Kuivõrd hageja puutus kostja juures kokku füüsikaliste ohuteguritega (vibratsioon,

tuuletõmbus, temperatuuri kõikumised), oli kostjal TTOS § 6 järgi kohustus rakendada

abinõusid füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide vältimiseks või võimalikult

madalale tasemele viimiseks. Kostja mikrokliima mõõtmisi ei korraldanud, rikkudes

sotsiaalministri 28.12.1995 määruse nr 66 „Tööruumide mikrokliima tervisekaitsenormid ja -

eeskirjad TKNE-5/1995“ nõudeid. Kuna vibratsiooni ohuteguriks ei loetud, ei teostatud ka

vibratsioonitaseme mõõtmisi ega võetud tarvitusele muid Vabariigi Valitsuse 25.01.2002

määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite

mõõtmise kord“ (kuni 30.04.2007 kehtinud redaktsioonis) või 30.04.2007 jõustunud Vabariigi

Valitsuse määruse nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud

töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“

abinõusid. Seega ei saa rääkida ka sellest, et kostja oleks täitnud TTOS § 6 lg-st 2 tulenevat

kohustust füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Hageja pidi

kostja juures teisaldama raskusi, tegema korduvaid liigutusi ja olema sundasendites. Kuigi oli

ette nähtud, et töölised saavad raskuste teisaldamisel kasutada meistri või seadistaja abi, siis

tegelikkuses see alati võimalik ei olnud. Seega rikkus kostja sotsiaalministri 27.02.2001

määrusega nr 26 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse

nõuded” § 3 lg-t 8. Samuti rikkus kostja määruse nr 26 § 4 p 3 kohustust tagada teisaldustööks

sobiv mikrokliima. Hageja sai küll erinevatel aegadel täita erinevaid tööülesandeid, kuid need

olid seotud sarnaste liigutuste ja asenditega, samuti pidi hageja märkimisväärselt pikka aega

tegema ka ühte ja sama tööd. Selline töökorraldus ei olnud kooskõlas TTOS § 9 lg-ga 3.

Kostja eeltoodud rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal põhjustatud tervisekahjustusega.

Kuna kostja korraldas hagejale esmakordselt tervisekontrolli 2011 märtsis, rikkus kostja

sotsiaalministri 04.04.2003 määrusega nr 74 kinnitatud „Töötajate tervisekontrolli korra” § 5

lg-t 2. Hageja suunati tervisekontrolli üksnes seoses mürast ja tolmust tingitud ohuteguritega,

jättes põhjendamatult välja määruse nr 74 Lisa 1 p 1 alap-s 2 ja p-s 4 loetletud ohutegurid.

Seega rikkus kostja määruse nr 74 § 2 lg 1 p 2. Hagejale nii esmase kui regulaarse

tervisekontrolli korraldamata jätmine on põhjuslikus seoses tervisekahjustuse tekkimisega.

Juhul kui kostja oleks tervisekontrollid korraldanud ja arvestanud kõiki asjassepuutuvad

ohutegureid, oleks suure tõenäosusega lõplik haigestumine ära hoitud või oleks

tervisekahjustus olnud väiksem. Asjaolu, et 2011 märtsis asus tervishoiuarst seisukohale, et

hageja võib töötamist jätkata, on suure tõenäosusega põhjustatud sellest, et kostja ei näidanud

kõiki töökeskkonna ohutegureid. Hageja kutsehaigus tuvastati vähem kui kolm kuud pärast

tervisekontrolli, kuid selle põhjuseks ei ole olnud müra või tolm, vaid teised ohutegurid.

Hageja

juhendamise

kohta

koostatud

allkirjaleht

kogumis

02.02.1998

kinnitatud

ohutustehnika juhendiga nr 1.0 ei võimalda asuda seisukohale, et kostja jättis tegemata

sissejuhatava juhendamise vastavalt sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 kinnitatud

„Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise korra” §-dele 4–7. Küll aga ei

sisalda juhendmaterjalid tööergonoomikat, mis on nõutav määruse nr 80 § 5 lg 1 p 3 kohaselt.

Samas puudused hageja juhendamisel ei ole põhjuslikus seoses tervisekahjustuse tekkimisega.

Hageja tööülesanded ei olnud sedavõrd keerukad, et oleks eeldanud detailset tööergonoomilist

juhendamist, ning hageja oli juba varem töötanud puidutöötlemisega tegelevates äriühingutes.

Kostja rikkus kuni 01.07.2009 kehtinud puhkuseseaduse § 10 lg 1 p 2 ja Vabariigi Valitsuse

18.12.2001 määrusega nr 406 kinnitatud „Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja

eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ja lisapuhkuse kestus” § 2

lg 1, kuna ei võimaldanud hagejale vähemalt 7 kalendripäeva lisapuhkust aastas. Samas

asjaolu, et hageja viibis märkimisväärse aja töökeskkonnast eemal ajutise töövõimetusega

seonduvalt, võib anda alust järelduseks, et lisapuhkuse andmata jätmine iseenesest ei ole

põhjuslikus seoses hagejal tervisekahjustuse tekkimisega.

Asjaolusid, mis vabandaks kostja poolt kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 49 p-st 4 ja alates

01.07.2009 kehtiva TLS § 28 lg 2 p-st 6 ning seega ka töölepingust tuleneva hageja tervise

kaitse kohustuse rikkumist, ei esine ning kostjalt tuleb kahju VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel välja

mõista. Hageja kahju suuruse arvestused tuginevad Põlva Pensioniameti 03.01.2012 kirjal,

milles puudub alus kahelda ning ka kostja ei ole hageja arvestusi kahtluse alla seadnud.

TTOS § 14 lg 1 p 6 kohaselt peab töötaja teatama tööandjale või tema esindajale ja

töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või

tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest.

Eksperdiarvamuses on vastuseks küsimusele, millal pöördus hageja esmakordselt arsti poole

võimalikule kutsehaigusele viitavate kaebustega, märgitud, et müofastsiaalsete valudega

kaela-õlavöötmes ja selja nimmeosas pöördus hageja arstile juba 1980-ndate lõpul. 2000. a

soovitas töötervishoiuarst hagejal vahetada töökohta, lisaks soovitused töötingimuste osas:

vältida tuuletõmmet, töötamist sundasendites, raskuste tõstmist üle 6 kg. Juba siis esines

parema käe jõudluse langus koos valusündroomiga. 2001 tegi neuroloog blokaadi vasaku

abaluualuse bursiidi tõttu; 2001 pöördus neuroloogile kaebustega käte suremisele. 2003

diagnoosis neuroloog epikondüliiti – esinenud vahelduvalt mõlemal käel; 2007 lisaks

epikondüliidile karpaalkanali testid parema käel positiivsed, saanud blokaadi.

Eksperdiarvamus tõendab, et hagejal olid enne kostja juurde tööle asumist kutsehaigusele

viitavad tervisekaebused, mille tõttu töötervishoiuarst oli soovitanud hagejal vahetada

töökohta, vältides edaspidi tuuletõmmet, töötamist sundasendites ja raskuste tõstmist üle 6 kg.

Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusele esitatud töökirjelduses (I kd, tl 121) on hageja

kinnitanud,

et

lõpetas

2001. a

töö

AS-s Varu

tervislikel

põhjustel.

Vaatamata

töötervishoiuarsti soovitustele asus hageja kaks aastat hiljem kostja juurde tööle, kus esinesid

samasugused ohutegurid, mille vältimist oli töötervishoiuarst soovitanud. Hageja ei ole

vaidlustanud kostja väidet, et tervisealastest piirangutest ta kostjat tööleasumisel ei teavitanud

ega avaldanud ka töötamise ajal, et töö oleks ülejõukäiv. Hageja põhjendas sellist käitumist

asjaoludega, et kostja juures oleva töö raskus ei olnud talle tööleasumisel teada ning kuhugi

polnud tööle minna. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et omades eelnevat töökogemust

puidutöötlemisega tegelevates äriühingutes, võisid hagejale kostja juures töölisena tööle

asudes olla teadmata võimalikud sellise tööga kaasnevad ohutegurid. Vähemalt pidid need

hagejale saama teatavaks mõnda aega kostja juures töötades. Töökohtade nappusest tulenenud

vajadus teha mistahes tööd ei välista VÕS § 139 sätete kohaldamist.

Kohus leidis, et hageja käitumist, kus ta, olles teadlik enda tervishäiretest ning vajadusest

vältida tuuletõmmet, töötamist sundasendites ja raskuste tõstmist, asus kostja juures selliste

ohuteguritega kokku puutudes tööle, jätkas töötamist ega informeerinud oma terviseseisundist

tööandjat, saab pidada raskeks hooletuseks, mis suurendas hagejal tekkinud tervisekahjustuse

ulatust. Seetõttu vähendas kohus VÕS § 139 lg-te 1–3 alusel väljamõistetavat kahjuhüvitist.

Kahtlemata oleks kahju olnud väiksem, kui kostja oleks hageja suunanud õigeaegselt

tervisekontrolli seoses kõigi hageja töös ettetulevate ohuteguritega. Ilmselt oleks sellisel juhul

asjaolu, et hageja oli kostja eest oma terviseseisundit varjanud, tulnud ilmsiks. Seetõttu pidas

kohus põhjendatuks kahjuhüvitist vähendada mitte eriti suures ulatuses, vaid 30% võrra.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. T. Vesi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014 otsuse

tühistamist osas, milles kohus jättis hagi 30% ulatuses rahuldamata, ja uue otsuse tegemist,

millega hagi rahuldada täies ulatuses ning mõista kostjalt välja hageja kasuks ühekordne

hüvitis 2777,44 eurot ja alates 1. veebruarist 2014 igakuine hüvitis 93,39 eurot.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohaldas kohus ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 3. Kohus leidis ebaõigesti, et hagejal pidi juba

2001. a olema teada, et tal on kutsehaigusele viitavad tervisekahjustused. Hageja ei teadnud

2001. a, kui ta töötas Himma Furniture OÜ-s, et tal on kutsehaigus või sellele viitavad

tervisekahjustused. Nimetatud ettevõttes läbi viidud tervisekontrolli käigus töötervishoiuarst

ei tuvastanud, et hagejal on kutsehaigus. Tulenevalt sotsiaalministri 24.04.2003 määruse nr 74

„Töötajate tervisekontrolli kord” § 5 lg-st 7 tehti Himma Furniture OÜ-s läbiviidud

tervisekontrolli tulemusel ettepanekud Himma Furniture OÜ-le, mitte hagejale. Asjaomased

töötervishoiuarsti ettepanekud ei saa olla relevantsed kostja töökeskkonda puudutavas osas;

2) järeldas kohus ebaõigesti, tuginedes asjaoludele, et Himma Furniture OÜ-s läbi viidud

tervisekontrolli käigus tuvastati, et soovitav on vahetada töökohta ning vältida tuuletõmmet,

töötamist sundasendites ja raskuste tõstmist, et hageja oleks pidanud teadma selliste

ohuteguritega kokkupuute esinemist kostja juures. Ajal, kui hageja töötas Himma

Furniture OÜ-s, põhines tervisekontroll lähtuvalt määruse nr 74 § 2 lg-st 4 konkreetselt seal

olnud töötingimustel. Himma Furniture OÜ-s olid hageja töötingimused erinevad kostja

juures olnud tingimustest. Kohtu järeldus, et eluliselt ei ole usutav, et omades eelnevat

töökogemust puidutöötlemisega tegelevates äriühingutes, võisid hagejale kostja juures

töölisena tööle asudes olla teadmata võimalikud sellise tööga kaasnevad ohutegurid, on

üllatuslik ega põhine tuvastatud asjaoludel. Hageja vande all antud ütluste kohaselt olid tema

tööülesanded, töö iseloom ja töötingimused erinevate tööandjate juures töötades täiesti

erinevad. Hagejal puuduvad töötervishoiualased eriteadmised, mille järgi oleks hageja

pidanud eeldama, et töötamine kostja juures tekitab talle kutsehaiguse;

3) ei saa raske hooletuse hindamisel olla arvestatav asjaolu, mille järgi hageja ei teavitanud

kostjat, et töö on ülejõukäiv. Tuvastamaks, kas töö on tervistkahjustavalt ülejõukäiv, eeldab

töötervishoiualaseid eriteadmisi, mis hagejal puuduvad. Samas hageja kinnitas vande all, et ta

pöördus korduvalt kostja esindajate poole murega kehvade töötingimuste üle;

4) puudus hagejal otsene kohustus teavitada tööandjat oma tervise andmetest. Lähtudes

TTOS § 13 lg 1 p-st 7 ning määruse nr 74 § 5 lg-test 2 ja 3 tuli hagejal avaldada andmed oma

tervise kohta töötervishoiuarstile. Kostja korraldas esimese tervisekontrolli alles 2011. a,

s.o enam kui 8 aastat pärast hageja kostja juurde tööle asumist. Kuna kostja ei korraldanud

tervisekontrolli enne kui hageja tööle asus, siis tekitas kostja oma õigusvastase käitumisega

olukorra, kus polnud teada, kas hageja sobib tervise poolest kostja juures töötama;

5) asus hageja kostja juurde tööle heas usus, et kostja töötingimused ei too kaasa kutsehaigust.

Hagejal puuduvad töötervishoiualased eriteadmised ja hageja võis eeldada, et kostja täidab

õigusaktides ettenähtud tööohutusnorme. Seega hageja ei teadnud ega pidanud teadma, et

töötamine kostja juures toimub lubatust suuremas tuuletõmbuses ja tervistkahjustavalt

sundasendites. Juhul kui kohtupraktikas hakatakse töösuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi

sellisel viisil sisustama, siis vähendaks see lubamatult tööandja töösuhtest tulenevat vastutust

ning paneks ohutute töötingimuste tagamata jätmisest tuleneva vastutuse lubamatult töötaja

kanda, mille tagajärjel väheneks tööandja huvi tagada ohutud töötingimused, veelgi (Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-09-67846, p 19);

6) ei ole hageja käitunud raskelt hooletult ega jätnud olulisel määral järgimata käibes

vajalikku hoolt. Käibes vajaliku hoole järgimata jätmine saaks kõne alla tulla näiteks juhul,

kui kostja oleks teinud hagejale ettekirjutusi või hageja poleks järginud kostja korraldatud

tervisekontrolli läbi viinud töötervishoiuarsti korraldusi.

5. Kapa Puit OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on hüvitise vähendamine õigustatud. Hageja pidi olema teadlik ja oli

teadlik, et tal on vastunäidustatud töötamine puidutööstusettevõttes. Hageja töötas varasemalt

Himma Furniture OÜ-s ning ta teadis, et tal on soovitav leida töökoht, kus ei ole tuuletõmmet,

töötamist sundasendites ja raskuste tõstmist. Vaatamata hoiatusele asus hageja tööle

analoogsete ohuteguritega töökohal Kapa Puit OÜ-s ning ei informeerinud uut tööandjat oma

terviseprobleemidest ega teatanud, et tal on soovitav mitte töötada töökohas, kus on

tuuletõmmet, tuleb töötada sundasendites ja teisaldada raskusi. Pigem oleks tulnud hüvitist

veelgi enam vähendada, kuna hageja asetas ennast teadlikult ja tahtlikult tervistkahjustavasse

olukorda. Asjaolu, et hagejal puuduvad töötervishoiualased teadmised, ei oma tähtsust, sest

hageja oli teadlik oma terviseprobleemidest enne kostja juurde tööle asumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatus üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuse esitanud hageja ning ta vaidlustas maakohtu otsust

osas, millega maakohus vähendas kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist 30% võrra.

Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohtu

vaidlustatud otsus osas, millega vähendati kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist 30% võrra

ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud kahju katteks

31.01.2014 seisuga ühekordselt 1944,21 eurot ja alates 01.02.2014 igakuiselt 65,37 eurot,

tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi

täielikult ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja ühekordse kahjuhüvitise 2777,44 eurot ja

alates 01.02.2014 igakuise hüvitise 93,39 eurot.

Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

8. Maakohus leidis, et hageja, olles teadlik enda tervisehäiretest ning vajadusest vältida

tuuletõmmet, töötamist sundasendis ja raskuste tõstmist, jättis informeerimata oma

terviseseisundist kostjat ja asudes selliste ohuteguritega kokku puutudes kostja juures tööle,

oli raskelt hooletu. Seetõttu pidas maakohus põhjendatuks vähendada kostjalt väljamõistetavat

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1-3 alusel 30% võrra.

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

VÕS § 139 sätestab kahjuhüvitise ulatuse määramise regulatsiooni juhuks, kui kahju

tekkimine oli osaliselt põhjustatud kahjustatud isiku enda poolt.

Maakohus on vaidlustatud otsuses muu hulgas tuvastanud, et kostja rikkus 24.04.2003

määrusega nr 74 kehtestatud Töötajate tervisekontrolli korra § 5 lg-s 2 sätestatut, kuna

korraldas hagejale esmakordselt tervisekontrolli 2001. a märtsis, s.o enam kui 8 aastat pärast

hageja kostja juurde tööleasumist. Samuti on maakohus tuvastanud, et hagejale nii esmase kui

regulaarse

tervisekontrolli

korraldamata

jätmine

on

põhjuslikus

seoses

hagejal

tervisekahjustuse tekkimisega.

Määruse nr 74 § 5 lg 2 kohaselt algab töötaja tervisekontroll esmase tervisekontrolliga tööle

asumise esimese kuu jooksul ning edaspidi töötervishoiuarsti näidatud ajavahemiku järel,

kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul ning alaealise töötaja puhul mitte harvem

kui üks kord kahe aasta jooksul.

Määruse nr 74 § 2 lg 4 p 4 kohaselt tööandja esitab tervisekontrolli tegijale töötaja varasemate

tervisekontrollide otsuste koopiad ning § 5 lg 3 kohaselt tervisekontrolli käigus täidab töötaja

lisas 3 toodud tervisekontrolli kaardil tervisedeklaratsiooni osa ja kinnitab andmete õigsust

allkirjaga. Määruse nr 74 lisa 3 toodud tervisekontrolli kaardil on muu hulgas eraldi osa

töötaja varasemate tööandjate kohta, milledest nähtub nii varasemate tööandjate juures

töötamise aeg kui ka tööga kaasnenud ohutegurid.

Juhul, kui kostja ei oleks rikkunud määruse nr 74 § 5 lg-s 2 sätestatud kohustust ning oleks

suunanud hageja tööle asumise esimese kuu jooksul tervisekontrolli, oleks töötervishoiuarstil

teada töötaja varasemad tervisekontrollide otsuste koopiad ning andmed ohuteguritest,

millega hageja varasemate tööandjate juures töötades kokku puudus. Töötervishoiuarst oleks

sellisel juhul saanud hinnata hageja terviseseisundit ning teha kostjale ettepanekuid hageja

töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks. Seega määruse nr 74 § 5 lg-s 2 sätestatud

kohustuse täitmise korral oleksid kostjale teada hageja terviseseisund ja varasemad tööga

kaasnenud ohutegurid ning seetõttu on maakohus põhjendamatult leidnud, et hageja

tervisekahjustuse ulatust suurendas tema poolt kostja informeerimata jätmine enda

terviseseisundist. Kuna puudub põhjuslik seos hageja käitumise ja temal tekkinud

tervisekahjustuse ulatuse vahel, siis on põhjendamatu väita, et tervisekahju tekkis osaliselt

hagejast tulenevatel asjaoludel. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1 ning

põhjendamatult vähendanud VÕS § 139 lg 3 alusel kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui tervisekahju oleks

tekkinud osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel, ei saaks maakohtu poolt nimetatud hageja

käitumist kvalifitseerida raske hooletusena.

Ohutute töötingimuste tagamine on tööandja (kostja) kohustus ning õige on apellandi

seisukoht, et hageja asus kostja juurde tööle heas usus, et kostja töötingimused ei too talle

kaasa kutsehaigust. Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et töötingimused kostja juures

olid erinevad võrreldes töötingimustega varasemate tööandjate juures ning halbade

töötingimustega seoses oli ta pöördunud tööandja poole.

9. Hageja arvestusi kahju suuruse kindlaksmääramisel ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud.

Seetõttu tuleb kostjalt välja mõista ühekordne kahjuhüvitis 31.01.2014 seisuga 2777,44 eurot

ja alates 01.02.2014 igakuiselt 93,39 eurot.

10. TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

jätta kostja kanda.

TsMS § 179 lg 1 järgi tuleb kostjalt välja mõista eksperditasu 120 eurot.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta

tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja