3-14-51120/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

3. juuli 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51120

Haldusasi

Urmas Salumi kaebus Tartu Vangla vastu nõuetele

mittevastavate transporditingimustega põhjustatud

kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.06.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Urmas Salumi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Urmas Salum

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.06.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U. Salum esitas 10.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu nõuetele

mittevastavate transporditingimustega põhjustatud kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot.

Kaebuse kohaselt on kahju põhjustatud 10.01.2007, 17.01.2007, 18.04.2007, 25.04.2007,

12.12.2008, 13.01.2009 ja 10.03.2009 erinevate linnade vahel toimunud etapeerimistel ning

14.06.2012 ja 04.04.2014 Tartu Vanglast Maarjamõisa haiglasse uuringule ja tagasi vanglasse

transportimisel. Kaebaja hinnangul olid transporditingimused ebainimlikud ja alandavad,

kuna sõiduki üksikkambris oli liiga vähe isiklikku ruumi. Koos kaebusega esitas kaebaja

taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

2. Tartu Vangla kinnitas vastusena kohtu päringule, et U. Salumi hüvitamistaotlus seoses

ebapiisava isikliku ruumiga transpordivahendis on tähtaegselt läbi vaatamata ning kohtueelne

menetlus tuleb lugeda läbituks.

3. Tartu Halduskohtu 18.06.2014. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg-st 1

juhindudes rahuldamata (p 1). Kaebus jäeti käiguta ning kaebajale anti 90 euro suuruse

riigilõivu tasumiseks aega 10 päeva alates määruse jõustumisest (p 2).

Määruse kohaselt tuleb kaebuselt vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-le 2 tasuda

riigilõivu 90 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-st 1 lähtudes on kaebaja riigilõivu tasumisest

vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Samas seob HKMS § 111 lg 1 menetlusabi

andmise ka kavandatava menetluses osalemise edukusega. Kohtupraktikast tuleneb, et

hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus

paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui

riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega

halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et

isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse

eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid

tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks (vt RKHKm 3-3-1-40-07, p 11).

Vangistusseaduse § 11 lg 8 näeb kahju hüvitamise kaebuse puhul ette kohustusliku kohtueelse

menetluse ning vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-le 3 tuleb taotlus või kaebus

kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja

selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta

jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja seostas õiguste

rikkumisest teadasaamise ekslikult kohtupraktikaga tutvumise hetkega. Kohtupraktikas on

kinnistunud seisukoht, et väidetavalt ebainimlikke ja alandavaid tingimusi pidi kaebaja tajuma

vastavates tingimustes viibides ning kaebaja pidi teadma väidetava kahju tekitamisest

hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seega pidi

õigusvastastes tingimustes etapeerimise puhul kaebajale olema teada väidetav kahju

tekitamine ja selle põhjustaja vahetult pärast etapeerimist. Eeltoodust tulenevalt lõppes

kahjunõude esitamise tähtaeg 2007-2009 toimunud etapeerimiste puhul aastatel 2010-2012.

Kuna kaebaja esitas hüvitamisnõude vanglale 10.04.2014, siis on 2007-2009 toimunud

etapeerimiste osas taotlus vanglale esitatud enam kui kaheaastase hilinemisega.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 kohaselt ei ennistata menetlustähtaega, kui

esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui

üks aasta. Eeltoodud põhjustel ei oleks haldusorgan saanud ennistada hüvitamiskaebuse

esitamise tähtaega ning käesolev kaebus kuuluks 10.01.2007, 17.01.2007, 18.04.2007,

25.04.2007, 12.12.2008, 13.01.2009 ja 10.03.2009 toimunud etapeerimiste osas tagastamisele.

Kaebaja hinnangul on kahju põhjustatud ka 14.06.2012 ja 04.04.2014 Tartu Vanglast

Maarjamõisa haiglasse uuringule ja tagasi vanglasse toimunud lühiajalistel väljasõitudel.

Selles osas on kaebus tähtaegne ja kohtueelne menetlus tuleb lugeda läbituks. Kaebuses

viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuses Retunscaia vs. Rumeenia pidi kaebaja

taluma kitsaid tingimusi ülerahvastatud transpordivahendis üheksal korral ja kaebajat hoiti

kohtumajas õigusvastastes kinnipidamistingimustes, ülerahvastatud, räpastes ja ventileerimata

kambrites, milles oli piiratud juurdepääs tualetile ning kaebajale ei pakutud süüa ega juua.

Eelnimetatud asjaolusid kogumis hinnates tuvastas EIK Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise ja määras mittevaralise kahju

hüvitise 3000 eurot. Käesoleva asja toimikust nähtub, et 14.06.2012 toimunud väljasõidu aeg

oli 14.50-15.22, sh uuringu kestus kohapeal u 20 minutit. Eeltoodust tulenevalt kestab Tartu

Vanglast Maarjamõisa haiglasse ja tagasi sõit umbes 10 minutit. Kohus peab äärmiselt

ebatõenäoliseks, et kahe umbes 10-minutilise sõiduga põhjustatud mõningane ebamugavus on

riivanud kaebaja õiguseid sedavõrd intensiivselt, et oleks põhjendatud rahalise hüvitise

väljamõistmine. Seega on kaebus ka 14.06.2012 ja 04.04.2014 toimunud lühiajaliste

väljasõitudega põhjustatud kahjunõude osas ilmselgelt perspektiivitu. Ei ole piisavalt alust

eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes

ning taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. U. Salum esitas 25.06.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.06.2014. a määruse

tühistamiseks.

Määruskaebuse kohaselt rikkus Tartu Vangla kaebajale põhiseaduse (PS) §-st 18 ja EIÕK

art-st 3 tulenevaid õigusi ning riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisega piiras halduskohus

kaebajale PS §-dest 11 – 15 tulenevaid õigusi. Kui kaebaja õigused jäävad kohtus kaebaja

vaesuse tõttu kaitseta, siis on tegemist diskrimineerimisega. PS § 15 tagab ka vaesele

inimesele õiguse kohtusse pöörduda. EIÕK art 3 ja PS § 18 ei reguleeri saatmismasina kambri

pindala suurust, vaid sätestavad ebainimliku ja alandava kohtlemise keelu, kuid EIK on oma

praktikaga sisuliselt öelnud, et saatmismasina kambri pindala peab ühe kinnipeetava kohta

olema vähemalt 0,8 m2. Lahendis Retunscaia vs. Rumeenia ütles EIK selgelt, et kui isiklik

ruum transpordivahendis on väiksem, siis on sõltumata reisi kestusest tegemist EIÕK art 3

rikkumisega. EIK ei ole öelnud, kui palju kinnipeetavaid võib saatmismasinas olla. Seega

eelneva põhjal on halduskohtu seisukoht sellest, et EIK tuvastas EIÕK art 3 rikkumise vaid

sellepärast, et tegemist oli ülerahvastatusega ja halbade tingimustega kohtumajas, ning et

kaebaja sõidud kestsid vaid 10 – 20 minutit, asjakohatud. Kinnipeetava transportimise

võrdlemine isikutega, kes reisivad bussis, lennukis, rongis või sõiduautos, on kohatu, sest

viimatinimetatud juhtudel saavad isikud end vabalt liigutada. Kinnipeetaval aga

saatmismasinas selline võimalus puudub ning see panebki teda ennast sõltumata sõidu

pikkusest ebainimlikult ja alandatult tundma. EIK on 20.02.2004. a otsuses Firstov vs.

Venemaa leidnud, et kaebaja ei pea mittevaralise kahju tekkimist tõendama. Tartu Vangla

esitatud dokumendiga, kus on toodud saatmismasina kambri mõõdud, ongi tõendatud, et

kaebajal oli selles kambris ruumi 0,51 m2, s.o alla 0,8 m2. Ka turvavöö puudumisega rikuti

seadust ning seati ohtu kaebaja turvalisus. Kaebaja ei saanudki enda õiguste rikkumisest

saatmismasinas teada enne EIK lahendiga tutvumist. Tartu Vangla töötajad on kaebajale

öelnud, et ükski kehtiv õigusakt Eestis ei sätesta saatmismasina kambri pindalale nõudeid.

Kuigi kaebaja tundis, et saatmismasina kamber on ebainimlikult väike, arvas ta, et nii peabki

olema, sest kambri suurust reguleeriv õigusakt puudus. Riigikohus on 20.12.2002. a lahendi

nr 3-3-1-58-02 p-s 11 selgitanud, et PS § 123 lg-s 2 nimetatud ratifitseeritud välislepingu

vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi. Kuna ükski Eestis

kehtiv õigusakt saatmismasina kambri pindala ei reguleeri, siis rakendub EIK-i praktikast

tulenev nõue, et ühe kinnipeetava kohta peab olema vähemalt 0,8 m2 isiklikku ruumi. Eesti on

ratifitseerinud ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid, mistõttu on Eestile kohustuslikud

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) kehtestatud normid, standardid, suunitlused, seisukohad ja õigusaktid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, nõustub halduskohtu

määruse põhjendustega ja pea vajalikuks neid oma määruses korrata (HKMS § 203 lg 2 ja

§ 201 lg 4).

6. U. Salum vaidles määruskaebuses vastu nii sellele, et 2007 – 2009 toimunud väidetavate

rikkumiste osas on kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg möödunud, kui ka sellele, et

tema kaebus on ülejäänud osas samuti perspektiivitu.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et väidetavalt ebainimlikke ja alandavaid tingimusi

pidi kaebaja tajuma vastavates tingimustes viibides ning kaebaja pidi teadma väidetava kahju

tekitamisest hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes. Kaebaja

tunnistas ka määruskaebuses, et ta tundis juba saatmismasina kambris viibides, et kamber on

ebainimlikult väike. Järelikult faktiliselt tajus kaebaja endale väidetavalt tekkinud

mittevaralist kahju kohe, kui ta vastavates tingimustes viibis ning asjaolu, et EIK on hiljem

käesolevast asjast erinevate asjaolude pinnalt tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise seoses

kinnipeetava transporditingimustega, ei tähenda, et kaebaja sai endale tekkinud kahjust teada

alles EIK lahendiga (Retunscaia vs. Rumeenia) tutvumisel. Ringkonnakohus juhib tähelepanu,

et lahendi Retunscaia vs. Rumeenia p-s 73 on osundatud ka EIK varasematele lahenditele

seoses transporditingimustega. Juba EIK 08.11.2005. a otsuse Khudoyorov vs. Venemaa

(avaldus nr 6847/02; otsus jõustus 12.04.2006) p-s 117 ja EIK 25.10.2007. a lahendi

Yakovenko vs. Ukraina (avaldus nr 15825/06; otsus jõustus 25.01.2008) p-s 108 käsitleti

küsimust, et CPT on 0,4 m2, 0,5 m2 ja isegi 0,8 m2 suurust isiklikku ruumi pidanud

kinnipeetavate transportimisel ebasobivaks. Seega kaebaja loogika järgi võinuks ta enda

õiguste rikkumisest teada saada juba lahendist Yakovenko vs. Ukraina. Samas

ringkonnakohus rõhutab, et ei jaga kaebaja arusaama sellest, et ta sai endale kahju tekkimisest

teada mistahes kohtulahendist. Eelneva põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja

väide kahju tekkest teadasaamisest alles lahendist Retunscaia vs. Rumeenia on alusetu. Ka

väide sellest, et Tartu Vangla töötajad kinnitasid saatmismasinale nõudeid kehtestavate

õigusaktide puudumist, ei tähenda, et kaebaja ei tundnud endale tekkinud mittevaralist kahju

vahetult õigusvastastes tingimustes viibimise ajal.

8. Eeltoodu ei tähenda ka seda, et ringkonnakohus nõustuks kaebaja käsitlusega, nagu peaks

halduskohus vastavalt EIK-i lahendi(te)le igal juhul tuvastama EIÕK art 3 rikkumise ja välja

mõistma kahjuhüvitise, kui kinnipeetava isiklik ruum transpordivahendis on alla 0,8 m2,

sõltumata sõidu kestusest.

Kohus märgib, et kaebaja poolt kaebusele lisatud Riigi Teatajast prinditud lühikokkuvõte EIK

lahendist Retunscaia vs. Rumeenia ei ava EIK-i seisukohtade sisu adekvaatselt ning tuleks

lugeda otsust ennast. Viidatud otsuse p-des 73 – 77 võttis EIK lühidalt kokku varasemad

põhimõtted seoses kinnipeetavate transporditingimustega ning meenutas, et CPT on 0,4 m2,

0,5 m2 ja isegi 0,8 m2 suurust isiklikku ruumi pidanud kinnipeetavate transportimisel

ebasobivaks. Vastavalt piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa konventsiooni art-tele 1 ja 2 on CPT organ, mis teeb külastusi

kohtadesse, kus peetakse kinni vabaduse kaotanud isikuid. Konventsiooni art 10 kohaselt teeb

CPT nähtu kohta aruande ning esitab selles külastatud osalisriigile ka ettepanekud vabaduse

kaotanud isikute kaitse tõhustamiseks. Nagu EIK-i otsustest Retunscaia vs. Rumeenia,

Yakovenko vs. Ukraina ja Khudoyorov vs. Venemaa näha, peab EIK otsuste tegemisel CPT

seisukohti silmas, kuid teeb otsuse siiski lähtudes iga konkreetse vaidluse asjaoludest. Otsuse

Khudoyorov vs. Venemaa asjaolude kohaselt sõidutati avaldajat kinnipidamisasutusest

kohtumajja 1 m2 suuruses sõidukis asuvas eraldatud kambris, mida tuli jagada teise

kinnipeetavaga selliselt, et kinnipeetavad istusid vaheldumisi teineteise süles. Kohus arvestas,

et sellistes tingimustes tuli viibida kaks korda päevas, so kohtusse ja tagasi sõites; et avaldajat

transporditi sedasi üle 200 korra nelja aasta jooksul; et kohtuskäimise päevadel ei saanud

avaldaja süüa ega juua ega väljas treenida. Need tingimused kogumis olid EIK-i hinnangul

EIÕK art 3 rikkumine. Otsuse Yakovenko vs. Ukraina asjaolude kohaselt oli avaldajal

sõidukis maksimaalselt 0,3 m2 isiklikku ruumi, kui sedagi. Samuti oli sõidukis kehv valgustus

ja ventilatsioon. Teiseks transporditi avaldajat osadel kordadest ka rongiga, kus tal oli 0,4 m2

isiklikku ruumi, ventilatsioon oli kehv, süüa ei antud ning veevarud olid väikesed. Kuna

selliseid tingimusi tuli avaldajal taluda 64 korral, tuvastas EIK asjaolude kogumis EIÕK art 3

rikkumise. Kaebaja viidatud otsuse Retunscaia vs. Rumeenia sisu on avanud juba

halduskohus.

Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et halduskohtu seisukoht käesoleva kaebuse

perspektiivituse kohta on põhjendatud, kuna tõele ei vasta kaebaja arusaam, et alla 0,8 m2

suuruse isikliku ruumi korral transpordivahendis on igatahes tegemist EIÕK art 3

rikkumisega. Sellist seisukohta EIK väljendanud ei ole. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et käesoleva vaidluse asjaolude pinnalt kaebusel edulootust ei ole. Ka

turvavöö puudumine ei saanud ei eraldi (vt ka EIK 10.06.2014. a otsus Voicu vs. Rumeenia,

avaldus nr 22015/10, p 63) ega ka kogumis teiste asjaoludega kaebaja inimväärikust alandada.

9. Vastuseks kaebaja väitele, et temalt on võetud õigus kohtusse pöörduda, juhib

ringkonnakohus tähelepanu vaidlustatud määruse p-le 5. Halduskohus viitas selles Riigikohtu

määruse nr 3-3-1-40-07 p-le 11, mille kohaselt tuleneb PS § 15 lg 1 ls-st 1 igaühe õigus

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohus leidis: „See aga ei

tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus

pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne

eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse

mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks

vajalik. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab

kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse

kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute

kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab

tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta.

Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega

halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks.“

Kuna halduskohus ja ringkonnakohus on seisukohal, et kaebusel ei ole edulootust, siis kaebaja

riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisega hoiavad kohtud ära ilmselgelt põhjendamatu

kaebusega halduskohtusse pöördumist ning PS § 15 lg-st 1 tuleneva kaebeõiguse piiramine sel

eesmärgil on õiguspärane. Põhjendamatu kaebuse menetlemine riigi kulul ei ole õigustatud,

kuid kui kaebaja soovib ikka kohtusse pöörduda, tuleb tal riigilõiv endal tasuda.

10. Eelnevast tulenevalt jääb U. Salumi määruskaebus rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 18.06.2014. a määrus muutmata.

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/