3-14-50947/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

2. juuli 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50947

Haldusasi

Jaak Reinomägi kaebus Viru Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks ja 1000 euro suuruse

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jaak Reinomägi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.03.2014 koostas vahistatu Jaak Reinomägi Viru Vanglale taotluse, milles palus 1000 euro

suuruse kahju hüvitamist seoses kannatustega, millised põhjustati seetõttu, et 14.02.2014 ei

toimetatud teda Tallinna haiglasse perearsti poolt määratud vastuvõtule ning 06.03.2014 ja

11.03.2014 arsti vastuvõtule. 02.05.2014 otsusega nr 6-16/66-2 jättis Viru Vangla taotluse

rahuldamata.

25.05.2014 koostas J. Reinomägi kaebuse halduskohtule ja palus, et kohus tunnistaks

õigusvastaseks Viru Vangla tegevuse tema mittetoimetamisel 14.02.2014 Tallinna haiglasse ja

06.03.2014 ja 10.03.2014 arsti vastuvõtule ning mõistaks vanglalt tekitatud mittevaralise kahju eest

välja hüvitisena 1000 eurot. Ühtlasi palus ta ka riigilõivu tasumisest vabastamist väites, et senine

sissetulek lõppes seoses vahistamisega, ta omab ligikaudu 3000 euro ulatuses võlgnevusi ning

lähedaste toetusi vajab ta esmatarbevahendite ostmiseks. Riigi õigusabi taotlemist põhjendas ta

sellega, et ta saaks võrdselt Viru Vanglaga kohtus oma õigusi kaitsta.

2. Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks

rahuldamata ja teda ei vabastatud ka riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebajat kohustati

tasuma riigilõivu summas 30 eurot, juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112

lg 1 p-st 1.

Määruse põhjenduste järgi tuleb riigilõivuseaduse § 571 lg 1 kohaselt kaebuse halduskohtule

esitamisel tasuda üldreeglina 15 euro suurune riigilõiv. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on

kahju hüvitamise nõudega kaebuse esitamisel riigilõivu suuruseks kolm protsenti summast, mille

väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro.

Menetlusabi andmise tingimused on kehtestatud halduskohtumenetluse seadustiku § 110 lg 1 p-des

1 ja 3, § 111 lg-tes 1 ja 3 ning § 112 lg 1 p 1. Neis sätestatu kohaselt võib kohus isiku taotlusel

määrata, et ta vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest või ei pea ta maksma tasu

menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi

tõttu menetluskulusid tasuda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas.

Menetlusabi ei anta, kui isiku menetluses osalemine on ebamõistlik või kui menetluskulud ei ületa

eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, milline on arvutatud taotlusele

eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel, millest on maha arvatud sundkindlustuse

maksed, maksud, seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ning

mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Kuna seejuures on kohtule antud kaalumisõigus üksnes kaebuse edukuse küsimuse üle otsustamisel,

on eelnimetatud korra järgimine muus osas kohtutele kohustuslik ning tähtsust ei saa omada see,

kuidas kaebaja ise oma maksuvõimet hindab ning missuguseid tulusid ja kulutusi ta seejuures

arvestatavaks peab.

Kohtu nõudel Viru Vanglast saadud isikukonto väljavõtte kinnitab, et kaebaja nelja viimase kuu

sissetulek enne kaebuse koostamist on olnud 150,24 eurot ning tal pole olnud kulutusi, mida saaks

eelnevalt käsitletud seadusesätete kohaselt sellest summast maha arvata. Tema eelnevalt viidatud

sätete kohane menetlusabi andmisel arvesse võetav kahekordne keskmine kuusissetulek on seega

75,12 eurot, mis on igati piisav, et tasuda kaebuse nõuetest tulenevat 30 euro suurust riigilõivu.

Riigi õigusabi andmise alused ja kord on kehtestatud riigi õigusabi seaduses. Selle seaduse § 7 lg 1

p 1 ja 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi muuhulgas siis, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi

kaitsma või taotletakse seda mittevaralise kahju nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat

avalikku huvi.

Kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning kaebusest ei nähtu, et lisaks tema

erahuvile saaks olla tegemist ka tungiva avaliku huviga. Lisaks omab olulist tähendust ka asjaolu, et

kohtule teadaolevalt on kaebaja puhul tegemist isikuga, kes on varasemalt korduvalt halduskohtusse

pöördunud ning suutnud seejuures kaebused ise vormistada ja iseseisvalt hakkama saada ka edasise

kohtumenetlusega. Käesoleva kaebuse on ta samuti ilma välise õigusabita vormistanud. Selles on

olemas piisavalt arusaadav faktiliste asjaolude selgitus ning asjakohane viited nõude aluseks olevale

seadusesättele. Halduskohtumenetluses kehtib uurimispõhimõte, mis tähendab seda, et kohus saab

talle esitatud kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitada ja anda vaidlustatule

hinnangu olenemata sellest, kas ja kuidas on selle esitaja ise osanud neid õiguslikult põhjendada.

Eeltoodu alusel puudub alus ka J. Reinomäele käesolevas asjas riigi õigusabi andmiseks.

3. Toimiku materjalidest nähtuvalt sai J. Reinomägi halduskohtu 30.05.2014. a määruse kätte

10.06.2014 (tl 23).

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED.

4. J. Reinomägi esitas 15.06.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse

tühistamiseks ning palus end täielikult riigilõivu tasumisest vabastada ja talle riigi kulul esindaja

määrata.

Määruskaebuse kohaselt piirab riigilõivu tasumise nõue kaebaja kaebeõigust, mis tuleneb PS §-st

15. Lisaks sellele on halduskohus vaidlusaluse määruse tegemisel kaebaja arvates jätnud teostamata

uurimisprintsiibi ja arvestamata Riigikohtu varasematest lahenditest tulenevad seisukohad.

Määruskaebuse esitaja arvates on ka riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 6 vastuolus PS §-ga 11 ning

põhjendamatu on halduskohtu seisukoht, mis puudutab tema võimekust ise kohtus oma õigusi

kaitsta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub

Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS

§ 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ka määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruses

esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks.

6. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebajal tuleb tasuda riigilõivu 30 eurot, kuna

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks on

75,12 eurot, mis on suurem summa, kui 30 eurot ja võimaldab kaebajal seega 30 euro suurust

riigilõivu tasuda.

Halduskohus on põhjendatult viidanud ka alates 01.01.2012 kehtivale HKMS §-le 112 lg 1 p-le 1,

mille kohaselt menetlusabi ei anta, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, milline on arvutatud taotlusele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest

tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ja mõistlikud kulud eluasemele ja

transpordile. Seega ei oma kinni peetavale isikule menetlusabi andmisel enam tähtsust see, kuidas

kaebaja ise oma maksuvõimet hindab ning missuguseid tulusid ja kulutusi ta seejuures ise

arvestatavaks peab.

Alates 01.01.2012 kehtiv HKMS-i regulatsioon riigilõivu tasumisest vabastamise kohta erineb

oluliselt varasemast regulatsioonist ja HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isikule menetlusabi anda

juhul, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut,

milline on arvutatud taotlusele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on

maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste

täitmiseks ettenähtud summa ja mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Seetõttu on vastavalt

sellele muutunud ka kohtupraktika.

Halduskohus on õigesti kaebaja nelja kuu sissetulekuna arvestanud 150,24 eurot vaatamata sellele,

et tegemist ei olnud stabiilse sissetulekuga. Nimelt on Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a

määruses asjas nr 3-7-1-3-61-12 selgitatud, et kinni peetava isiku maksejõulisuse hindamisel tuleb

sissetulekuna arvestada kõiki laekumisi tema vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu,

toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti

kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu). Seega ei ole HKMS § 112

lg 1 p 1 kohaldamisel oluline, kas kinnipeetava sissetulek on stabiilne või mitte, so ei tehta vahet

sellel, kas menetlusabi taotlejale on raha laekunud töötasu näol, eraisikute ülekannetena või muul

viisil.

7. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks ka J. Reinomägi väidet, et 30 euro suuruse riigilõivu

nõudmine piirab ebamõistlikult tema PS §-st 15 tulenevat kaebeõigust. PS §-st 15 tulenev õigus

pöörduda kohtusse ei ole absoluutne ning seda on varasemalt möönnud ka Riigikohus, selgitades, et

seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades

sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt. näiteks Riigikohtu 09.05.2006. a lahend asjas

nr 3-4-1-4-06). Riigikohtu üldkogu 17.03.2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 märgiti, et ka

menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

Järelikult võib kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamist õigustada

menetlusökonoomia põhimõttega, sest riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamine võimaldab

vähemalt mingilgi määral ära hoida põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist kohtutes,

mis muidu võiks kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikutele enam pakkuda tõhusat

õiguskaitset mõistliku aja jooksul, kuna põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste piiramatu

esitamise võimalus pikendab ilmselgelt kohtumenetlusi ja suurendab põhjendamatult töö hulka.

Käesoleval juhul nõutakse kaebajalt 30 euro suuruse riigilõivu tasumist, milline summa on väiksem,

kui tema HKMS § 112 lg 1 p-i 1 alusel arvutatud kahekordne keskmine kuusissetulek.

8. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et talle tuleks siiski riigi õigusabi anda

olenemata sellest, et ta on ka varasemalt kohtutele ise kaebusi esitanud. Riigi õigusabi andmise

eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõigil neil isikutel, kellel selle järele reaalne

vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. Riigil on

kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses selleks ettenähtud

tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused

ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Kohtulahendite

infosüsteemi (KIS1) andmetel on J. Reinomägi perioodil 12.06.2008 – 20.06.2014 esitanud Tartu

Halduskohtule ise 151 kaebust. Sellisele kaebuste hulgale lisanduvad veel ka tema poolt esitatud

määrus-, apellatsioon- ja kassatsioonkaebused. Seega on halduskohus põhjendatult asunud

seisukohale, et kuna J. Reinomägi on juba varasemalt korduvalt ise kaebustega halduskohtusse

pöördunud, siis on tal sellekohane praktika ja teadmine olemas ning tegemist ei ole isikuga, kes

oleks kohtumenetluses oma õiguste kaitsmisel kogenematu ja vajaks seetõttu riigi kulul esindajaks

advokaati. Lisaks sellele on halduskohus põhjendatult jätnud kaebajale riigi õigusabi andmata ka

riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 6 alusel, kuna tegemist on mittevaralise kahju nõude esitamisega,

mille suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kuna kaebajale ei ole riigi õigusabi jäetud andmata

üksnes riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 6 alusel, vaid ka sama seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel, mille

kohaldamist käesoleval juhul ringkonnakohus samuti eelnevast tulenevalt põhjendatuks peab, siis ei

pea ringkonnakohus vajalikuks asuda sisuliselt kontrollima määruskaebuse esitaja väidet selle kohta,

et riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 6 on vastuolus PS §-ga 11.

9. Eelnevast tulenevalt jääb J. Reinomägi määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

30.05.2014. a määrus muutmata.

Madis Ernits Tiina Pappel Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/