3-13-2080/31 · Tartu Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Tiina Pappel ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2080 Haldusasi P.G. kaebus Politseija Piirivalveameti 31.08.2013. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse nr 1020460294 tühistamiseks, õigusvastasuse tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 08.01.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.G. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.G. Vastustaja Politseija Piirivalveamet (PPA)

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.G. määruskaebus Tartu Halduskohtu 08.01.2014. a määruse peale läbi vaatamata Politseija Piirivalveameti otsuste õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamise ning tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

2. Jätta läbi vaatamata P.G. taotlus, et Tartu Ringkonnakohus vaataks asja sisuliselt läbi, määraks kaebuse läbivaatamise kuupäeva, vabastaks kaebaja riigilõivude tasumisest kaebuse läbivaatamisel, tuvastaks halduskohtu otsuse õigusvastasuse ja tühisuse ning nõuaks kohtukulud sisse Politseija Piirivalveametilt.

3. Rahuldada P.G. määruskaebus osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 08.01.2014. a määruse resolutsiooni p 1. Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Rahuldada P.G. menetlusabi taotlus ja vabastada ta Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a määruse peale esitatud määruskaebuselt riigilõivu tasumisest. Saata asi halduskohtule P.

G. poolt Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

5. Jätta P.G. taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PPA Ida Prefektuur tegi 08.02.2012 P. G. le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294. Vastavalt ettekirjutusele oli P. G. kohustatud Eesti Vabariigist lahkuma 30 päeva jooksul.

2. PPA Ida prefektuuri 31.08.2013. a otsusega pikendati lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra kuni 30.09.2013.

3. P. G. esitas 03.10.2013 Tartu Halduskohtule Viru Maakohtu kaudu kaebuse nimetatud 31.08.2013. a otsuse tühistamiseks, õigusvastaseks ja tühiseks tunnistamiseks ja õiglase kompensatsiooni väljamõistmiseks. Lisaks palus kaebaja tema vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, riigi õigusabi määramist käesolevas asjas, kohtukulude väljamõistmist vastustajalt, kohtuliku arutamise tähtaja määramist ja otsuse esitamist kaebajale vene keeles.

4. Tartu Halduskohtu 17.10.2013. a määrusega tagastati P. G. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbivaatamatult.

5. P. G. esitas 11.11.2013 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 17.10.2013. a määruse tühistada ja asja sisuliselt läbi vaadata. Määruskaebuses palus kaebaja veel järgmist: tunnistada lahkumisettekirjutuse pikendamise otsus õigusvastaseks ja tühiseks; tuvastada iga PPA toimingu ja lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse vastavus põhiseadusele; peatada PPA ebaseadusliku otsuse täitmine; mõista PPA-lt välja kohtukulud; kompenseerida talle PPA poolt ebaseaduslikult tekitatud moraalne ja materiaalne kahju vastavalt kohtu õiglasele äranägemisele; tagada kohtuistungi audioja videosalvestus; määrata kohtuliku arutamise kuupäev.

6. Tartu Halduskohus jättis määruskaebuse 19.11.2013. a määrusega käiguta ning andis selles esinenud puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva määruse kättesaamisest. Määruses toodi esile, et määruskaebuses taotles P. G. , et kohus tunnistaks õigusvastaseks ja tühiseks PPA toimingu „ettekirjutuse pikendamisest 30 kalendripäeva võrra“, teeks kindlaks PPA iga toimingu ja lahkumise ettekirjutuse pikendamise otsuse vastavuse põhiseadusele, peataks PPA ebaseadusliku otsuse täitmise, nõuaks PPA-lt välja kulud, kompenseeriks kaebajale tekitatud moraalse ja materiaalse kahju kohtu õiglase äranägemise järgi, tagaks kohtuistungi audioja videosalvestuse ja määraks kuupäeva kohtulikuks arutamiseks. Kohus viitas Tartu Ringkonnakohtu 06.05.2013. a määrusele haldusasjas nr 3-12-2113, milles ringkonnakohus selgitas järgmist: „Määruskaebuse menetluses ei lahenda kohus P. G. halduskohtule esialgselt esitatud kaebust sisuliselt. Määruskaebuse esemeks ei ole PPA 05.09.2012. a otsus lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks ega halduskohtule esialgses kaebuses esitatud nõuded, kuna halduskohus ei ole kaebust nimetatud nõuete osas kohtuotsusega lahendanud. HKMS § 109 lg-st 2 tulenevalt mõistab kohus menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Määruskaebuse esemeks ei ole ka haldusasjas menetlust lõpetav määrus, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik menetluse praeguses staadiumis kohtukulude jaotust määrata. Eeltoodust tulenevalt ei ole P. G. ülalviidatud taotluste lahendamine võimalik.“ Määruses toodi esile ka HKMS § 205 lg 1 p-des 1-5 ja § 205 lg 2 p-des 1-2 esitatud nõuded määruskaebusele ning samuti, et riigilõivu seaduse (RLS) § 57¹ lg 6 kohaselt tasutakse määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus leidis, et määruskaebus ei vasta HKMS § 205 lg 1 ja 2 nõuetele ja kohustas kaebajat esitama määruskaebust, mis nõuetele vastaks. Ka riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks anti 15-päevane tähtaeg määruse saamisest arvates.

7. P. G. esitas 09.12.2013 Viru Maakohtu kaudu riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse (tl 34-35).

8. Tartu Halduskohus tagastas 19.12.2013. a määrusega P. G. 11.11.2013. a määruskaebuse. Määruse kohaselt sai kaebaja Tartu Halduskohtu 19.11.2013. a määruse määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks ja riigilõivu 15 euro tasumiseks kätte 27.11.2013, seega pidi ta puudused kõrvaldama hiljemalt 12.12.2013. Kohus tuvastas, et kaebaja ei ole kohtu poolt antud tähtajaks puudusi kõrvaldanud ega ole kohtule esitanud ka taotlust puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamiseks ning viitas HKMS § 206 lg-le 1 ning § 187 lg-tele 1 ja 4. Seejärel loetles kohus, milliseid ebasobivaid nõudeid kaebaja oma 11.11.2013. a määruskaebuses esitas ning leidis, et kaebaja määruskaebus ei vastanud ka pärast käiguta jätmist HKMS § 205 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ja tagastas määruskaebuse läbivaatamatult. Kuna määruskaebus tagastati, siis jättis halduskohus läbi vaatamata ka 09.12.2013. a riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse.

9. P. G. esitas 07.01.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuses esitati veel järgmised nõuded: vaadata asi ringkonnakohtu poolt läbi sisuliselt; määrata kaebuse läbivaatamise kuupäev; vabastada kaebaja riigilõivude tasumisest kaebuse läbivaatamisel; määrata kaebajale riigi õigusabi ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest selle taotluse läbivaatamise eest; tuvastada esimese astme kohtu otsustuste õigusvastasus ja tühisus; määrata kaebajale õiglane kompensatsioon moraalse ja materiaalse kahju eest ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest õiglase kompensatsiooni suuruse määramise eest; nõuda kohtukulud sisse PPA-lt; tuvastada PPA otsuste tühisus ja õigusvastasus ja need tühistada.

10. Tartu Halduskohus jättis 08.01.2014. a määruse resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja p-ga 2 rahuldamata riigi õigusabi taotluse. P.

G. 07.01.2014. a määruskaebus jäeti käiguta ning anti puuduste kõrvaldamiseks 15-päevane tähtaeg määruse kättesaamisest. Määruses viidati riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-dele 5 ja 12 ja järeldati, et väheste eduväljavaadetega kaebuse korral pole riigi õigusabi andmine põhjendatud. Kohus leidis HKMS § 111 lg-test 1 ja 3 juhindudes, et kuna kaebaja ei kõrvaldanud oma 11.11.2013. a määruskaebuse puudusi, siis oli määruskaebuse tagastamine ilmselgelt õiguspärane ning seepärast ei ole halduskohtu 19.12.2013. a määruse vaidlustamiseks esitatud määruskaebus perspektiivikas ja selle esitamisel kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud. Kaebaja märkis oma 07.01.2014. a määruskaebuses, et „rumal ja ebaseaduslik on nõuda puuduste kõrvaldamist arvestades seda, et sellise nõudmise täitmine sõltub otseselt kuritegelike toimingute kõrvaldamist PPA ja Eesti kohtu poolt, kes neid PPA kuritegusid kaitseb“. Tulenevalt eeltoodust jättis kohus kaebaja riigi õigusabi ja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata ning andis riigilõivu 15 euro tasumiseks tähtaja 15 päeva määruse kättesaamisele järgnevast päevast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. P. G. esitas 03.02.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 08.01.2014. a määruse tühistamiseks. Vaidlustatud Tartu Halduskohtu määrusesse puutuvalt märkis kaebaja jätkuvalt, et määruskaebuse puuduste kõrvaldamist on rumal ja ebaseaduslik nõuda, arvestades, et sellise nõudmise täitmine sõltub otseselt kuritegelike toimingute kõrvaldamisest PPA ja Eesti kohtu poolt, kes neid PPA kuritegusid kaitseb. Määruskaebuses taotles kaebaja, et ringkonnakohus vaataks asja sisuliselt läbi; määraks kaebuse läbivaatamise kuupäeva; vabastaks kaebaja riigilõivude tasumisest kaebuse läbivaatamisel; määraks riigi õigusabi ja vabastaks kaebaja riigilõivu tasumisest selle taotluse läbivaatamise eest; tuvastaks esimese astme kohtu otsustuste õigusvastasuse ja tühisuse; määraks õiglase kompensatsiooni moraalse ja materiaalse kahju eest; nõuaks kohtukulud sisse PPA-lt; tuvastaks PPA otsuste õigusvastasuse ja tühisuse ning tühistaks vaidlustatud otsuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohtule on lahendamiseks edastatud P. G. määruskaebus halduskohtu 08.01.2014. a määrusele, millega jäeti rahuldamata P. G. taotlused riigi õigusabi saamiseks ning riigilõivu tasumisest vabastamiseks halduskohtu 19.12.2013. a määruse peale määruskaebuse esitamisel.

13. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas määruskaebus halduskohtu 08.01.2014. a määrusele on õigesti menetlusse võetud (I). Seejärel lahendab ringkonnakohus talle edastatud määruskaebuse (II) ning määruskaebuses esitatud riigi õigusabi taotluse (III).

I

14. HKMS § 207 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas halduskohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis halduskohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. HKMS § 207 lg 2 kohaselt jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata, kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud. Määruskaebuses on

P. G. esitanud ühtlasi järgnevad nõuded ja taotlused: vaadata asi läbi sisuliselt; määrata kaebuse läbivaatamise kuupäev; vabastada kaebaja riigilõivude tasumisest kaebuse läbivaatamisel; määrata riigi õigusabi ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest selle taotluse läbivaatamise eest; tuvastada esimese astme kohtu otsustuste õigusvastasus ja tühisus; määrata õiglane kompensatsioon moraalse ja materiaalse kahju eest; nõuda kohtukulud sisse PPA-lt; tuvastada PPA otsuste õigusvastasus ja tühisus ning tühistada vaidlustatud otsus. Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuse läbivaatamisel ei toimu kaebuse sisulist lahendamist ning seega ei saa kohus määruskaebemenetluses lahendada taotlusi, mis eeldavad kaebuse sisulist läbivaatamist. Kaebaja esitatud nõuded ja taotlused ei ole määruskaebuse esemega seotud, sest käesoleval juhul on määruskaebus esitatud üksnes selle peale, et halduskohus keeldus kaebajale menetlusabi andmast. Seega tuleb määruskaebus eelnevalt välja toodud nõuete ja taotluste osas läbi vaatamata jätta. Määruskaebuses esitatud riigi õigusabi taotluse osas võtab ringkonnakohus seisukoha alljärgnevalt (III).

II

15. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles P. G. määruskaebus on võimalik läbi vaadata, tuleb see rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 08.01.2014. a määruse resolutsiooni p-i 1, kuid jätab jõusse p-i 2.

16. Halduskohus jättis vaidlustatud määruse resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse tema 07.01.2014. a määruskaebuse eest riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Taotluse rahuldamata jätmisel juhindus halduskohus HKMS § 111 lg-test 1 ja

3 ning leidis, et kuna kaebaja 07.01.2014. a määruskaebus on perspektiivitu, siis ei ole põhjendatud kaebajat riigilõivu tasumisest vabastada.

Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei ole kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel üldse käsitlenud küsimust kaebaja majanduslikust seisundist ega sellest, kas võiks esineda HKMS § 112 lg-st 1 tulenevaid aluseid menetlusabi andmisest keeldumiseks. Samas P. G. puhul on kohtutele juba varasematest hulgalistest haldusasjadest teada, et ta ei ole võimeline riigilõivu tasuma (vt näiteks haldusasjas nr 3-13-1474 tuvastatud majanduslikku seisu), seega ei oleks käesolevas asjas kaebaja majandusliku seisundi kontrollimine ilmselt menetlusabi taotluse lahendust muutnud, kuna HKMS § 112 lg

1 kohaselt poleks kaebajale menetlusabi andmine keelatud. Seega edasi tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas halduskohus keeldus riigilõivu tasumisest vabastamisest õigesti HKMS § 111 lg-te 1 ja 3 alusel.

17. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 111 lg 3 kohaselt isikule ei anta menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Seega käesoleval juhul peaks kaebajale menetlusabi andmiseks olema alust eeldada, et tema 07.01.2014. a määruskaebus on edukas ning tema määruskaebusmenetlus pole ebamõistlik.

Halduskohus tagastas 19.12.2013. a määrusega P. G. 11.11.2013. a määruskaebuse, mille P.

G. esitas halduskohtu 17.10.2013. a määruse peale, millega kohus tema esialgse kaebuse tagastas. Halduskohus jättis 11.11.2013. a määruskaebuse käiguta põhjusel, et sellelt ei olnud tasutud riigilõivu ega esitatud menetlusabi taotlust ning et määruskaebus ei vastanud HKMS §

205 nõuetele. Halduskohus heitis ette, et määruskaebuses on esitatud taotlusi, mida määruskaebemenetluses esitada ei saa. Käiguta jätmise määruse järel esitas P. G. kohtule menetlusabi taotluse, kuid ei täiendanud ega parandanud oma 11.11.2013. a määruskaebuse põhjendusi ja taotlusi. Seejärel tagastas kohus 11.11.2013. a määruskaebuse, põhjendades, et kõiki määruskaebuse puudusi kõrvaldatud ei ole. Kohus viitas HKMS § 206 lg-le 1, mille kohaselt kohaldatakse määruskaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, ja § 187 lg-le 4, mille kohaselt, kui apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile. Seega tuleb P. G. 07.01.2014. a määruskaebuse perspektiivikuse hindamiseks kontrollida, kas halduskohus tagastas tema 11.11.2013. a määruskaebuse õigesti põhjusel, et viimane ei kõrvaldanud määruskaebuse menetlemist takistavat puudust.

18. Ringkonnakohus leiab, et P. G. 07.01.2014. a määruskaebus Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a määruse tühistamiseks oleks edukas ning halduskohus ei saanud vaidlusaluse määrusega P. G. taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 111 lg-tele 1 ja 3 viidates rahuldamata jätta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et P. G. 11.11.2013. a määruskaebus ei vasta HKMS § 205 nõuetele. Kaebaja reageeris käiguta jätmise määrusele vaid niivõrd, et esitas riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse, kuid ei korrigeerinud määruskaebuse sõnastust ja põhjendusi. P. G. määruskaebused on enamikes tema haldusasjades analoogsed ega lähtu konkreetsest määrusest, mille peale määruskaebus esitatud on. Ka käesoleval juhul on kaebaja järjekordselt esitanud määruskaebuses taotlusi, mida määruskaebemenetluses lahendada ei saa. Halduskohus ongi 19.12.2013. a määruses puudusena esile toonud just asjaolu, et 11.11.2013. a määruskaebuses sisalduvad endiselt asjakohatud taotlused ja nõuded ning seega ei ole määruskaebuse puudusi kõrvaldatud. Samas leiab ringkonnakohus, et määruskaebuses asjakohatute taotluste esitamine ei anna halduskohtule õigust määruskaebust tervenisti tagastada. Halduskohus saanuks määruskaebuse tagastada nende nõuete ja taotluste osas, mis määruskaebemenetluses lahendamisele ei kuulu, kuid samas oli P. G. 11.11.2013. a määruskaebusest siiski arusaadav, et ta vaidlustab halduskohtu 17.10.2013. a määrust kaebuse tagastamise kohta ning halduskohtu 17.10.2013. a määruse tühistamise nõudes oleks tema määruskaebust olnud võimalik menetleda.

19. Seega leiab ringkonnakohus, et Tartu Halduskohtu 08.01.2014. a määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada põhjusel, et P. G. 07.01.2013. a määruskaebus Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a määruse peale ei oleks olnud edutu, sest P. G. 11.11.2013. a määruskaebuse tagastamine 19.12.2013. a määrusega oli õigusvastane. Järelikult puudus alus menetlusabi andmisest keeldumiseks HKMS § 111 lg-te 1 ja 3 alusel.

20. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p-ga 2 jäeti rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotlus. Halduskohus viitas taotluse rahuldamata jätmisel RÕS § 7 lg 1 p-dele 5 ning 12 ja nentis, et väheste eduväljavaadetega kaebuse korral pole riigi õigusabi andmine õigustatud. Kuigi ringkonnakohus leiab, et halduskohus on riigi õigusabi andmata jätmist äärmiselt napilt põhjendanud, ei anna see alust määruskaebuse rahuldamiseks, sest halduskohtu lõppjäreldus taotluse rahuldamata jätmisel on olnud õige. Samuti jääb ringkonnakohtu hinnangul kaebaja riigi õigusabi taotlusest ebaselgeks, mille jaoks ta täpselt riigi õigusabi soovis, kuid olenemata sellest, kas taotlus esitati vaid määruskaebusmenetluses riigi õigusabi saamiseks või üleüldse haldusasjas riigi õigusabi saamiseks, tulnuks see igatahes rahuldamata jätta. Kui riigi õigusabi taotleti vaid määruskaebemenetluse jaoks, siis tulnuks see ringkonnakohtu hinnangul jätta rahuldamata põhjusel, et kaebaja esitas juba määruskaebuse, st sooritas ise toimingu, mille jaoks ta õigusabi taotles. Samas kogu haldusasja laiemalt vaadates on selge, et riigi õigusabi andmisest keeldumiseks on kohased alused halduskohtu poolt viidatud RÕS § 7 lg 1 p-d 5 ja

12. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. RÕS § 7 lg 1 p 12 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Halduskohtu konstateeringust, et „seega väheste eduväljavaadetega kaebuse korral pole riigi õigusabi andmine õigustatud“, võib järeldada, et halduskohus jättiski riigi õigusabi taotluse rahuldamata põhjusel, et käesolevas haldusasjas esitatud kaebusel on vähesed eduväljavaated. Halduskohus on juba 17.10.2013. a määruses põhjendanud, et vaidlustatud PPA otsus on kaebaja jaoks soodne haldusakt, mille vaidlustamisega kaebaja kaebuse eesmärki ei saavuta ega enda õigustele mistahes kaitset ei saavuta. Seetõttu tagastas halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Olukorras, kus kaebaja vaidlustab endale soodsat haldusakti, on kahtlemata kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks vähene ning talle asjast võimalik tulenev kasu ebamõistlikult väike. Niisiis, kuigi halduskohus ei viidanud otseselt kaebuse tagastamise määruses esitatud seisukohale ega põhjendanud vaidlustatud määruses pikemalt, miks on esitatud kaebuse eduväljavaated vähesed, on riigi õigusabi taotlus siiski õigesti rahuldamata jäetud.

III

21. Tartu Halduskohtu 08.01.2014. a määruse peale esitatud määruskaebuses taotles P. G. riigi õigusabi määramist ja riigilõivu tasumisest vabastamist nimetatud taotluse esitamisel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et riigi õigusabi taotluse esitamine on tulenevalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 10 riigilõivuvaba.

22. Kaebaja ei ole riigi õigusabi taotluses märkinud, millist liiki riigi õigusabi ta soovib. RÕS § 4 lg 3 p-de 5 ja 8 kohaselt võiks kaebaja riigi õigusabi taotlust tõlgendada soovina isiku esindamiseks halduskohtumenetluses ja õigusdokumendi koostamiseks. Kuigi ringkonnakohus leidis, et P. G. 11.11.2013. a määruskaebus tagastati õigusvastaselt ja talle tulnuks tagastamise vaidlustamiseks anda menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise näol, siis riigi õigusabi taotluse osas on ringkonnakohus halduskohtuga samal seisukohal. Ringkonnakohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p-de 5 ja 12 alusel, kuna käesolevas haldusasjas ei saa kaebaja enda õigusi kaitsta ning riigi kulul õigusabi andmine isikule soodsa haldusakti vaidlustamiseks kohtumenetluses ei ole õigustatud.

23. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 08.01.2014. a määruse resolutsiooni p-i 1 ja vabastab P. G. riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a määruse peale määruskaebuse esitamisel.

Tiit Lõhmus Tiina Pappel Maili Lokk