2-13-10795/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2014 Tartu Tsiviilasja number 2-13-10795 Tsiviilasi Eesti Vabariigi hagi Peeter Waaksi vastu 9 590 euro väljamõistmiseks Menetlustoiming Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 21. mai 2014 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Peeter Waaksi määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja (kostja): Peeter Waaks (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tõnu Meidra Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu, esindaja Liina Hallik Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Maakohtu 21. mai 2014 määrus ja saata menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus maakohtule uueks läbivaatamiseks. Edasikaebamise kord Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu 25. septembri 2013 otsusega jäeti Eesti Vabariigi (hageja) hagi Peeter Waaksi (kostja) vastu 9 590 euro väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Tartu Ringkonnakohtu 07. jaanuari 2014 määrusega lõpetati apellatsioonimenetlus Eesti Vabariigi apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 25. septembri 2013 otsuse peale seoses apellatsioonkaebusest loobumisega. Tartu Maakohtu 25. septembri 2013 otsus jõustus 23. jaanuaril 2014. 2. Peeter Waaks esitas 05. veebruaril 2014 avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt on kostja menetluskuludeks õigusabikulud summas

3 960 eurot (27,5 tundi x 120 eurot/tund, millele lisandub käibemaks). Kostja lisas avaldusele õigusabikulu arved nr 17-06J-2013-THR ja 15-01J-2014-THR koos spetsifikatsioonidega.

3. Eesti Vabariik vaidles kostja avaldusele vastu. Hageja palus vähendada hüvitamisele kuuluvat menetluskulude summat ja määrata see üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 21. mai 2014 määrusega Peeter Waaksi avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määras Peeter Waaksile menetluskulud kokku summas

1 343,52 eurot ning mõistis Eesti Vabariigilt välja 1 343,52 eurot Peeter Waaksi kasuks menetluskulude katteks. Maakohtu põhjenduste kohaselt said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määrusega nr 137. Nimetatud määruse alusel kuuluvad antud juhul lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitamisele maksimaalselt summas 4 470 eurot. Piirmäär on ette nähtud kõikide kohtuastmete kohta kokku. Nimetatud ulatuses kulusid õigusabile oli pooltel võimalik ette näha ja nendega arvestada. Esimese astme menetluses loeb maakohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks 9,33 tundi summas 1 343,52 eurot. TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt puudub kostjal õigus nõuda oma lepingulise esindaja kulude hüvitamist ringkonnakohtu menetluses, kuna Tartu Ringkonnakohtu 07. jaanuari 2014 määruse resolutsioonist ei nähtu kohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Nimetatud kohtumääruses menetluskulude jaotuse määramata jätmist menetlusosalised vaidlustanud ei ole.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Peeter Waaks esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. mai 2014 määruse tühistamist osas, millega hagejalt jäeti välja mõistmata menetluskulud 1 343,52 eurot ületavas osas ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja täiendavalt

2 616,48 eurot. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes Peeter Waaksi väited analüüsimata. Määrus on olulises ulatuses jäetud põhjendamata; 2) on maakohus vääralt kohaldanud TsMS § 664 lg 3, TsMS § 173 lg 1, TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määrust; 3) arvestades Tartu Ringkonnakohtu 07. jaanuari 2014 määruse punktis 2 märgitut, on apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud jäetud apellandi kanda. On arusaamatu, kuidas oleks ringkonnakohus saanud menetluskulud TsMS § 644 lg 3 tähenduses kohtumääruse resolutsioonis kindlaks määrata, kui loetakse, et apellant ei ole üldse menetlustoiminguid apellatsiooniastmes teinud. TsMS § 173 lg-st 1 tuleneva kohustuse on ringkonnakohus faktiliselt täitnud; 4) ei ole maakohtu argumentatsioon põhistatud ega kontrollitud. Määruskaebuse esitajale jäävad ebaselgeks ja arusaamatuks mõisted „abistav toiming“, „ei ole kohtule kontrollitav“, „esindajaga suhtlemine on kostja enese huvides“; 5) on hageja põhjustanud kostjale olulise kahju menetluskuludena ning kostjal on õigus nõuda nende kulutuste hüvitamist. Kostja kulutuste hüvitamine ebaselge ja põhistamata piiramine rikub kostja õigusi.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

6. Eesti Vabariik vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohus järginud diskretsioonipiire ning esitanud piisavad kaalutlused oma järelduste põhjendamiseks. Tartu Ringkonnakohtu määruse resolutsioonis menetluskulude jaotust märgitud ei ole ning maakohus on õigesti jätnud TsMS § 174 lg 1 alusel kostja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kindlaks määramata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 21. mai 2014 määrus tuleb tühistada määruskaebuse põhjendustest olenemata ning tsiviilasi tuleb saata uueks lahendamiseks Tartu Maakohtule.

8. Riigikohus tunnistas 26. juuni 2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramine on käsitletav õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes. Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (Riigikohtu 04. veebruari 2014 otsus nr 3-4-1-29-13, p-d 43.9, 44.6, 45). Riigikohus asus 26. juuni 2014 määruses nr 3-2-1-153-13 seisukohale, et ka kohtunikuabi pädevuse osas menetluskulude kindlaksmääramisel tekivad sarnased küsimused. Kohtunikuabi ei nimeta ametisse eluaegsena ning seda ei tee Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul, kohtunikuabi ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust ja talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Erinevalt kohtujuristist kehtivad aga kohtunikuabi kohta kohtuniku ametikitsendused (KS § 116, § 49) ja seega keeld olla muus valitavas või nimetatavas ametis. Hoolimata viimati nimetatud erisusest võrreldes kohtujuristiga, puuduvad üldkogu hinnangul ka kohtunikuabil kohtunikuga võrreldavad garantiid, mis võimaldaks kohtunikuabi käsitada kohtunikuna PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses, ja tagatud ei ole kohtunikuabi institutsionaalne sõltumatus täidesaatvast võimust. Lähtudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2 tunnistas üldkogu TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Ringkonnakohus märgib, et Tartu Maakohtu 21. mai 2014 menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi kohtunikuabi ja kohtunik menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei osalenud. Tartu Maakohtu kohtunik kujundas üksnes seisukoha maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse osas ning määras, et määruskaebus tuleb edastada läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule. Menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendas ning sisulise lõpplahendi tegi mitte kohtunik, vaid kohtunikuabi. Seega lahendas menetluskulude kindlaksmääramise asja ebaseaduslik kohtukoosseis TsMS § 656 lg 1 p 3 mõttes.

9. Riigikohus tunnistas 26. juuni 2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus tuginenud Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määrusele nr 137. Ringkonnakohus märgib, et asja uuel läbivaatamisel ei saa maakohus nimetatud määrusele enam tugineda.

10. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse kaebuse põhjendustest olenemata ja saadab tsiviilasja uueks lahendamiseks maakohtule, ei võta ringkonnakohus seisukohta muude määruskaebuses esitatud väidete osas.

11. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Kuna antud juhul ei määrata menetluskulusid kindlaks, vaid menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei ole määrus edasikaevatav Riigikohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson