3-13-1499/19 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1499 Haldusasi Ü Ja kaebus Maksuja Tolliameti 17.06.2013 maksuteate nr 409113 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Ü J, volitatud esindaja Martin Huberg Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2013. a otsus ja jätta Ü Ja kaebus Maksuja Tolliameti 17.06.2013 maamaksuteate nr 409113 tühistamiseks rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30. juulil 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

3-13-1499 2(5) leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Ü J on Tallinnas xxxxxxxxxxx asuva 23 100 m2 suuruse kinnistu ½ suuruse mõttelise osa omanik. Maksuja Tolliamet (MTA) esitas Ü. Jale 17. juunil 2013 maksuteate nr 409113, mille kohaselt tuleb tal tasuda 2013. a maamaksu 2331 eurot 12 senti. Maksuteate kohaselt on Pärnamäe tee 55 kinnistu maa maksustamishinnaks 199 440 eurot. Ü. Jale kohaldatakse maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lg 3 alusel maksuvabastust ulatuses, mis vastab maksualusest maast arvestuslikult 750 m2 suuruse osa eest arvestatud maamaksule, ning maamaksu määraks on 2,5% maa maksustamishinnast aastas.

Maamaksu suuruse arvutamise tehe on: 199 440 ÷ 2 × 2,5% - 199 440 ÷ 23 100 × 750 × 2,5%. 2,5%-lise maksumääraga on maksustatud Ü. Ja kaasomandiosa suurusele vastav osa maa maksustamishinnast aastas, millest on maha arvatud tema kaasomandiosa suurusele vastav osa MaaMS § 11 lg 3 alusel arvestatud maamaksuvabastuse summast.

2. Ü. J esitas 11. juulil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksuja Tolliameti 17. juuni 2013. a maksuteate nr 409113 tühistamist. Kaebust põhjendati järgmiselt:

1) maksuteates esitatud arvutuskäik on vale, maksusoodustust tuleks rakendada maa osas, mille maksustamishind on kõrgem – arvutades soodustuse kuni 900 m2 ulatuses kohaldamisele kuuluvast hindest 16,62 eurot ruutmeetri kohta (750 × 16,62 × 2,5%), oleks soodustus 311,63 eurot ja 1500 m2 korral juba 498,60 eurot;

2) MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohtleb põhjendamatult erinevalt kinnisasja kaasomanikke ja korteriomandite omanikke. Kaebajale tuleks võrdselt korteriomandite omanikega kohaldada maamaksuvabastust 1500 m2 suuruse maatüki osas.

3) MaaMS § 11 lg 1 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest piirates kodualuse maamaksuvabastuse tiheasustuses vaid 1500 m2-ga, kohtleb seadus linna piires asuva kinnisasja omanikku ilma põhjuseta teisiti kui vahetult väljaspool linna piiri asuvate kinnistute omanikke, kellele kohaldatakse maamaksuvabastust kuni 2 ha ulatuses.

4) maksuteates kajastatud suurusega maamaksu nõudmine ei ole kooskõlas maksevõimelisuse põhimõttega ning võib sundida kaebajat kodust loobuma. Kaebaja netotöötasu on 430-460 eurot kuus ning maamaksu tasumata jätmise korral tuleks sissenõue pöörata kinnistule. Põhiseadusega vastuolus on olukord, kus seadus ei näe ette võimalust arvestada maksuvabastuse andmisel maksumaksja maksevõimelisusega. 5) ülisuur maamaks on ebaõiglane, sest krundi suurus sõltub sageli asjaoludest, mis maaomanikust ei sõltu. Kaebaja krundi detailplaneeringu menetlus on viibinud ning kaebaja ei saa krunti jagada ega ehitada krundile täiendavaid hooneid, linn keeldub ehitamast kinnistule üldkasutatavat teed ja toetamast veeja kanalisatsiooni väljaehitamist.

3. Maksuja Tolliamet vaidles kaebusele vastu.

4. Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2013 otsusega rahuldati Ü. Ja kaebus, tühistati MTA 17. juuni 2013. a maksuteade nr 409113, jäeti kohaldamata MaaMS § 11 lg 3 ning tunnistati see põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see piirab MaaMS § 11 lg-s 1 sätesta-

3-13-1499 3(5) tud maksusoodustuse kohaldamist selliselt, et kaasomandis oleva elamumaa kaasomanikud on maamaksu tasumisest vabastatud elamumaa osas linnas kokku 0,15 ha ulatuses. Õige ei ole maamaksusoodustust kohaldada selliselt, et see laieneb vaid kallima maksustamishindega maale. MaaMS § 111 lg 1 näeb otsesõnu ette, et maksusoodustuse kohaldamisel lähtutakse maatüki kui terviku maksustamishinna ja maksusoodustusega ala suhtest ning selliselt on maksuhaldur maksu arvutanud. Põhiseaduse § 12 kohaselt ei ole mõistlikku põhjust eristada maatüki kaasomanikke korteriomanikest.

Korteriomandi omaniku ja kaasomaniku suhe maamaksu objekti on ühesugune, mistõttu peaksid nendele isikutele kehtestatud maamaksusoodustused olema ühesugused. Maksusoodustuse kehtestamise eesmärk oli kodualuse maa vabastamine maamaksust. Korteriomandite puhul kujutab üldjuhul iga korter omaette kodu. Isikute võrdse kohtlemise põhimõtte ja kodualuse maa maksuvabastuse eesmärkide valguses on küsitav ka lahendus, kus maksusoodustuse suurus sõltubki maaomanike arvust. Kui kaasomanikud ei ela ühises kodus, ei ole maksusoodustuse eesmärgist lähtudes mõistlikku põhjust, miks peaks neile maksusoodustust kohaldama ühiselt.

Maamaksuseadus ei riku põhiseaduse §-des 32 ja 33 sätestatud õigusi omandi ja kodu puutumatusele. Omandi puutumatus ei ole piiramatu ja see ei keela isiku omandis olevate asjade maksustamist. 2,5%-line maamaks ei ole ebaproportsionaalselt suur. Samuti näeb õigus ette maksusoodustuse võimaluse. Kaebaja maksukoormus on suur seetõttu, et talle kuulub keskmisega võrreldes väärtuslikum omand. Õigus kodu puutumatusele ei välista maa maksustamist juhul, kui isik on maa väärtusest tuleneva ning selles osas iseenesest õiglase suurusega maamaksukoormuse ning muu vara (nt sissetuleku) vähesuse tõttu sunnitud elukohta vahetama, veelgi vähem aga juhul, kui see tingib maatüki jagamise ja osalise võõrandamise.

Asjakohased ei ole käesoleval juhul kaebaja etteheited detailplaneeringu menetlemisega seoses, sest selliste nõuetega tuleks pöörduda linnavalitsuse vastu. Vastuväited, mis puudutavad maamaksu ja maksustatava maa tegeliku väärtuse vahelisi suhteid, tulnuks esitada vaidluses maa maksustamishinna üle.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK) 29.01.2014 otsusega haldusasjas nr 3-4-1-52-13 jäeti rahuldamata halduskohtu taotlus tunnistada MaaMS § 11 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt laieneb kaasomanikele linnas maamaksusoodustus kokku 0,15 ha ulatuses. RKPJK leidis, et korteriomanike ja kaasomanike teatud määral ebavõrdne kohtlemine kodu aluse maa maksustamisel ei ole põhiseadusega vastuolus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. MTA palub esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. MTA põhjendab oma apellatsioonkaebust sellega, et kohus rahuldas kaebuse üksnes seetõttu, et pidas MaaMS § 11 lg-t 3 põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid RKPJK lahendis on see seisukoht kummutatud. Seega on maksuhaldur määranud maksuteates maksusumma õigesti.

7. Ü J palub vastuses apellatsioonkaebusele selle rahuldamata jätta. Kaebaja leiab, et sõltumata RKPJK seisukohast tuleb tema kaebus rahuldada, sest kaebajale pandud maksukohus-

3-13-1499 4(5) tus on ülemäära suur, seadus ei taga talle kohast abi ning maksusoodustus ja maksukohustuse suurus on arvutatud valesti.

8. MTA leiab täiendavalt, et kaebaja oleks pidanud kohtuotsuse nende punktide vaidlustamiseks, mida MTA oma apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud, esitama vastuapellatsioonkaebuse, kuid vaidleb ka sisuliselt kaebaja seisukohtadele vastu, tuginedes oma 30.08.2013 seletuses toodud seisukohtadele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja oleks pidanud esitama vastuapellatsioonkaebuse, kui ta soovis talle positiivse kohtuotsuse põhjendustes toodud seisukohti vaidlustada. HKMS § 180 lg 1 ls 2 välistab sellise võimaluse ning see poleks kaebaja õiguste kaitseks käesoleval juhul ka vajalik. HKMS § 197 lg-s 1 sätestatud apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatus annab aluse kogu kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimiseks, sest apellatsioonkaebuses taotleti kohtuotsuse resolutsiooni tühistamist täies ulatuses. Seega tuleb uuesti hinnata ka need kaebaja väited, millega halduskohus ei nõustunud. Siiski leiab ringkonnakohus, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust, põhjendades oma seisukohta järgnevalt.

10. Kaebaja on kõigepealt toonud esile, et maksusoodustuse arvutamise metoodika on vale ning kohus on selle väite kõrvale lükkamisel alusetult tuginenud MaaMS §-le 111, mis jõustub alles 01.01.2015. Kaebaja osundus on õige ja kohtu viide MaaMS §-le 111 ennatlik, kuid kohtu järeldus maksuarvestuse õigsuse osas on lõppkokkuvõttes õige. Kõigepealt tuleb märkida, et kaebaja arvutuskäik, mille kohaselt tuleks temale langev soodustus arvutada, võttes aluseks kogu 900 m2 maa väärtust, ei oleks täiel määral põhjendatud ka seetõttu, et 900 m2 kallima hinnaga maa jaguneb mitme omaniku vahel ja kaebajale langevas maa maksustamishinna osas on seda vaid 450 m2.

Lisaks leiab ringkonnakohus, et MaaMS tõlgendamine koos seda toetavate õigusaktidega näitab, et maksuhaldur on seadust õigesti rakendanud. Maa hindamise seaduse § 6 lg 1 kohaselt arvutab maatüki maksustamishinna korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus. Maamaksu määramisel lähtutakse MaaMS § 1 lg 1 kohaselt maa maksustamishinnast ning arvutamiseks vajalikud andmed saadakse kohalikust omavalitsusest (MaaMS § 1 lg 3). Maksuhaldur saab maksuteate väljastamisel lähtuda eelhaldusaktis kindlaks määratud maa maksustamishinnast ning soodustuse kohaldamisel kohaliku omavalitsuse arvutusi üle ei kontrolli.

MaaMS § 5 lg 5 alusel rahandusministri 21.05.2012 määrusega nr 22 kinnitatud „Maksuja Tolliametile kohaliku omavalitsuse üksuse esitatavate andmete loetelu ja esitamise korra“ § 3 kohaselt esitab kohalik omavalitsus maksuhaldurile maakasutuste maksustamiseks muu hulgas MaaMS § 11 lg-tes 1, 2, 5 ja 6 nimetatud maksuvabastuse summa, kuid ei pea esitama andmeid hinnatsoonide ja neis asuva maa pindala ja väärtuse kohta. Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et kuigi MaaMS praegu kehtivas redaktsioonis ei ole sätestatud, kuidas maamaksuvabastust kohaldatakse, kui maaüksus on suurem kui maksuvabastusega pindala, pidas seadusandja silmas maksuvabastuse või soodustuse arvutamist proportsionaalselt maatüki kogupindalale vastavast maksustamishinna osast, sest muid andmeid kohalik omavalitsus maksuhaldurile ei esita.

11. Mis puudutab kaebaja väiteid, et kaebaja maksukohustus on liiga suur, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ega hakka neid kordama. Kaebaja leiab, et kui seadusandja peab vaatama maksevõimelisuse kolme kriteeriumi, mis on omand, sissetulekud ja tarbimine, üksikult, siis konkreetse kaasuse puhul tuleb neid vaadelda koos, et teha kindlaks, kas maksevõimelisuse põhimõte saab põhiseadusevastaselt riivatud või mitte. Halduskohus ja maksuhaldur on õigesti märkinud, et kaebaja kõrge maksukoormus ei tulene

3-13-1499 5(5) mitte kõrgest maamaksumäärast, vaid tema omandis oleva kinnistu harilikust tunduvalt suuremast väärtusest. Sellisel juhul ei ole õige rääkida maksevõimelisuse põhimõtte rikkumisest ka siis mitte, kui isiku sissetulekud ei võimalda maksu täiel määral tasuda. Kuigi Tallinnas ei ole kehtestatud täiendavat maksusoodustust maamaksu osas ning usutav on kaebaja väide, et ta ei kvalifitseeru toetusesaajaks ning seega ei saa abi maamaksu tasumiseks, on kaebajal võimalik oma maksukoormust kodu kaotamata vähendada – eraldades ja müües osa kinnistust ära. Nagu nähtub käesolevas asjas esitatud tõenditest, ongi kaebaja seda sammu astumas ning eeldatavasti väheneb tulevikus maksukoormus ning tekivad vahendid, et praegune maks tasuda. Seega ei saa maksuteatega pandud maksukohustust pidada põhiseadusevastaseks ka sel põhjusel. 12. Kaebaja on halduskohtus taotlenud riigilõivu 69,93 euro väljamõistmist, apellatsiooniastmes pole kaebaja menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb tasutud riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. MTA pole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi