3-13-70204/23 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-70204 Otsuse kuupäev

30. juuni 2014 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Kristi Lauri kaebus Maksuja Tolliameti 27. septembri 2013. a korralduse nr 12.2-3/14521-11 ja 25. oktoobri 2013. a korralduse nr 12.2-3/14521-21 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja Kristi Laur, lepinguline esindaja Jüri Urb Vastustaja Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Karin Kask Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta Kristi Lauri kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 30. juulil 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet (MTA) kohustas 27. septembri 2013. a korraldusega nr 12.2-3/14521-

11 Kristi Lauri kui kolmandat isikut ilmuma maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lg-te 1 ja 3 alusel 23. oktoobril 2013 kell 9.00 maksuhalduri ametiruumidesse, et anda informatsiooni seoses tema töötamisega Kostilata OÜ-s. MTA selgitas korralduses, et kontrollib Kostilata OÜ tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksete deklareerimise ja tasumise õigsust ajavahemikul 1.30. aprill 2013. Samuti selgitas MTA, et peab suuliste seletuste võtmist maksuhalduri ametiruumides vajalikuks, kuna vahetu kontakti käigus antud seletused on põhjalikumad ning on koheselt võimalik esitada täpsustavaid küsimusi. Suuliste seletuste andmisel on võimalik kogu informatsioon saada korraga ning seega on see kolmandale isikule vähem koormav kui täpsustavate küsimuste esitamine kirjalikus vormis. Lisaks on kolmanda isiku suuliselt antud vastused teiste isikute poolt vähem mõjutatud võrreldes kirjalikult antud vastustega. Korraldus sisaldas hoiatust, et korraldusega pandud kohustuse täitmata jätmise korral võidakse K. Lauri suhtes rakendada sunniraha.

3-13-70204

2. MTA kohustas 25. oktoobri 2013. a korraldusega nr 12.2-3/14521-21 K. Lauri tasuma sunniraha 130 eurot, sest ta jättis MTA 27. septembri 2013. a korralduse nr 12.2-3/14521-11 täitmata.

3. K. Laur esitas 30. oktoobril 2013 MTA 27. septembri 2013. a korralduse nr 12.2-3/14521-11 ja 6. novembril 2013 MTA 25. oktoobri 2013. a korralduse nr 12.2-3/14521-21 peale vaided, paludes vaidlustatud korraldused kehtetuks tunnistada.

4. MTA jättis 21. novembri 2013. a vaideotsustega vaided rahuldamata.

5. Jana Fedosihina, Kristi Laur, Teele Tarum, Olga Ringel ja Tatjana Orlova esitasid

19. detsembril 2013 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse MTA 27. septembri 2013. a korralduste nr 12.2-3/14521-10, 12.2-3/14521-11, 12.2-3/14521-13, 12.2-3/14521-15, 12.2- 3/14521-17 ja 25. oktoobri 2013. a korralduste nr 12.2-3/14521-21, 12.2-3/14521-22, 12.2- 3/14521-23 tühistamiseks. Kaebus registreeriti ühe haldusasjana ja sellele anti number 3-13- 70204.

6. Tallinna Halduskohus eraldas 9. jaanuari 2014. a määrusega haldusasjast nr 3-13-70204

J. Fedosihina, T. Tarumi, O. Ringeli ja T. Orlova kaebused ning andis kõigile eraldatud kaebustele eraldiseisvad haldusasjade numbrid. K. Lauri kaebus (haldusasi nr 3-13-70204) edastati kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale.

7. Tartu Halduskohus jättis 25. veebruari 2014. a määrusega kaebuse käiguta. Kohtu hinnangul oli Tallinna Halduskohtule esitatud ühine kaebus üksnes K. Lauri kaebuse lahendamiseks muutunud ebaülevaatlikuks, kuna selles käsitleti ka J. Fedosihina, T. Tarumi, O. Ringeli ja

T. Orlova väidetavaid õiguste rikkumisi. Seetõttu palus kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 5 alusel K. Lauril esitada asja menetlemise lihtsustamiseks oma kaebuse terviktekst, milles on toodud üksnes K. Lauri väidetavat õiguste rikkumist puudutavad lõplikud väited, taotlused ja kaebuse nõuded.

8. K. Laur esitas 7. märtsil 2014 kaebuse tervikteksti. Kaebaja leiab, et MTA 27. septembri 2013. a korraldus nr 12.2-3/14521-11 ja 25. oktoobri 2013. a korraldus nr 12.2-3/14521-21 on õigusvastased, rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi ning tuleks täies ulatuses tühistada.

8.1. Kaebaja ei ole Kostilata OÜ seaduslik esindaja ega tegele Kostilata OÜ raamatupidamisega, mistõttu tal puudub võimalus anda informatsiooni Kostilata OÜ maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kohta.

8.2. Kaebaja väljakutsumine maksuhalduri ametiruumidesse on liiga koormav. Maksuhalduri selgitus, et suuline seletus on põhjalikum kui kirjalik, ei ole veenev. Maksuhalduril on õigus ja võimalus küsida kaebajalt kirjalikku teavet maksuhaldurit huvitavates küsimustes. Kaebaja kutsumine maksuhalduri ruumidesse ei ole põhjendatud.

8.3. MTA jättis tähelepanuta asjaolu, et MTA 27. septembri 2013. a korralduse nr 12.2- 3/14521-11 vaidlustamise tähtaeg ei olnud sunniraha määramise hetkeks veel möödunud. Seega oli sunniraha määramine enne haldusakti vaidlustamistähtaja möödumist ebaseaduslik.

8.4. Vaidlustatud maksuotsused on sisuliselt motiveerimata ja väljastatud ilmse kaalutlusveaga (st väljastatud kõiki asjaolusid ja tõendeid kaalumata). Korraldustes teabe andmiseks eelistab MTA järjekindlalt lähtuda oma töökorralduse mugavusest, jättes samas arvestamata ja

3-13-70204

adekvaatselt hindamata maksumenetluses kogutud tõendite tegeliku sisu ja iseloomu, ignoreerides uurimisprintsiibist tulenevat täiendavate tõendite kogumise ja hindamise vajadust. Samuti on vastustaja ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud mitmeid materiaalõiguse norme.

9. Tartu Halduskohus võttis 25. aprilli 2014. a määrusega kaebuse menetlusse.

10. MTA palus 12. mai 2014. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldused on põhjendatud ja õiguspärased.

10.1. Kaebaja etteheited vaidlusalustele korraldustele jäävad arusaamatuks, sest kaebaja ei ole oma väiteid millegagi põhjendanud. Kaebaja ei selgita, milliseid tõendeid maksuhaldur oleks pidanud hindama või kuidas on seotud käesoleva vaidlusega kaebaja väide täiendavate tõendite kogumise ja hindamise vajadusest. Vastustaja hinnangul on kaebuses esitatud täiesti sisutühje väiteid. Vastustaja hinnangul on põhjendamata ja ebaselge ka kaebaja väide materiaalõigusnormide rikkumisest. Kaebaja on üksnes esitanud sätteid maksukorralduse seadusest ja haldusmenetluse seadusest, jättes seejuures selgitamata, milles seisneb tema hinnangul nende sätete ebaõige tõlgendamine või kohaldamine maksuhalduri poolt vaidlusaluste haldusaktide andmisel.

10.2. Kaebajal puudus õigus teabe andmisest keeldumiseks. Vastustaja on seisukohal, et

27. septembri 2013. a korralduses on põhjalikult selgitatud, millisel põhjusel peab maksuhaldur vajalikuks saada teavet K. Laurilt. Vaides märgitud asjaolu, et kaebaja ei tegele Kostilata OÜ raamatupidamisega ega oma seetõttu informatsiooni äriühingu maksude arvestamise õigsuse kohta, ei ole asjassepuutuv. Maksuhaldur ei soovinud saada K. Laurilt teavet äriühingu maksude arvestamise õigsuse kohta, vaid kohustas teda andma selgitusi Kostilata OÜ-s töötamise kohta. Samuti on vaidlusaluses korralduses põhjendatud K. Lauri maksuhalduri ametiruumidesse kutsumise vajadust.

10.3. MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Vastustaja leiab, et maksuhaldur on

K. Laurile 27. septembri 2013. a korralduse andmisel järginud MKS 10 lg-s 3 sätestatut, valides teabe hankimiseks kõige lihtsama, kiirema ja efektiivsema viisi ning järgides seejuures haldusmenetluse põhimõtteid.

10.4. K. Laur jättis 27. septembri 2013. a korralduse täitmata, seega olid sunniraha rakendamise alused 25. oktoobri 2013. a korralduse tegemise ajal olemas. Asjas ei esinenud asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg-s 3 märgitud sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid.

10.5. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et sunniraha määramine enne 27. septembri 2013. a korralduse vaidlustamistähtaja möödumist oli ebaseaduslik. Sunniraha määramisel ei oma tähendust asjaolu, et 27. septembri 2013. a korralduse vaidlustamistähtaeg ei olnud sunniraha korralduse tegemise hetkeks veel saabunud. MKS § 67 lg 2 ei sea sunniraha määramist sõltuvusse ettekirjutuse vaidlustamise tähtajast. Haldusakt omandab kehtivuse ja on täitmiseks kohustuslik alates selle teatavakstegemisest, mitte vaidlustamistähtaja möödumisest (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1). Seega ei pidanud maksuhaldur ära ootama 27. septembri 2013. a korralduse vaidlustamistähtaja möödumist. Vastustaja seisukohta, et sunniraha tasumiseks korralduse andmine ei sõltu selle korralduse, mille täitmise tagamiseks sunniraha määratakse, vaidlustamistähtaja möödumisest, toetab ka kohtupraktika (Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-10-1281, p 11).

3-13-70204

10.6. Vastustaja nõustub kaebajaga, et MKS § 146 lg 2 kohaselt peatub kolmandale isikule MKS § 61 või § 62 alusel antud korralduste täitmine kuni asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Siiski ei ole kaebaja viide MKS § 146 lg-le 2 antud vaidluses asjakohane. Kaebaja esitas vaide maksuhalduri 27. septembri 2013. a korraldusele alles pärast 25. oktoobri 2013. a korralduse tegemist. Seega ei olnud 25. oktoobri 2013. a korralduse andmise ajal 27. septembri 2013. a korralduse täitmine peatunud ning sunniraha määramine oli lubatud.

11. Tartu Halduskohus palus 29. mai 2014. a määruses pooltel kohut teavitada, kas nad soovivad kohtukoosseisu vahetumisest tingituna varasema kohtukoosseisu tehtud menetlustoimingute kordamist.

12. MTA märkis 2. juuni 2014. a teavituses, et ei taotle varasema kohtukoosseisu tehtud menetlustoimingute kordamist.

13. Kaebaja esitas 17. juunil 2014 kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, mille kohaselt on kaebaja kandnud kulusid 268 euro ulatuses (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 253 eurot).

KOHTU SEISUKOHT

14. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Praeguses asjas on vaidluse all vastustaja 27. septembri 2013. a korralduse, millega kohustati kaebajat kui kolmandat isikut ilmuma 23. oktoobril 2013 kell 9.00 maksuhalduri ametiruumidesse, et anda informatsiooni Kostilata OÜ-s töötamise kohta, ning 25. oktoobri 2013. a korralduse, millega kohustati kaebajat tasuma sunniraha 130 eurot eeltoodud korralduse täitmata jätmise eest, õiguspärasus.

16. Kaebaja on eeltoodud korraldusi kaebuses nimetanud maksuotsusteks. MKS § 95 lg-te 1 ja

2 kohaselt on maksuotsus haldusakt, kus maksuhaldur määrab tasumisele kuuluva maksusumma. Kuna vaidlustatud korraldustes ei ole vastustaja määranud tasumisele kuuluvat maksusummat, ei ole tegemist maksuotsustega.

17. 27. septembri 2013. a korraldus on antud MKS § 61 lg-te 1 ja 3 alusel. MKS § 61 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. MKS § 61 lg 3 kohaselt annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks sama seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka selle maksukohustuslase nimi või muud identifitseerimist võimaldavad andmed, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, ning kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Kui isikut kohustatakse ütluste andmiseks maksuhalduri juurde ilmuma, märgitakse korraldusse ka ilmumise aeg ja koht.

18. Kaebaja osutas kaebuses sellele, et ta märkis vaides, et ta ei ole Kostilata OÜ seaduslik esindaja ega tegele Kostilata OÜ raamatupidamisega, mistõttu puudub tal võimalus anda informatsiooni Kostilata OÜ maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kohta.

3-13-70204

Kohus selgitab, et lisaks õigusele nõuda teavet maksukohustuslaselt või tema esindajalt (MKS § 60) näeb maksukorralduse seadus ette ka maksuhalduri õiguse nõuda maksumenetluses teavet kolmandalt isikult või menetlusväliselt isikult (MKS § 61; Riigikohtu halduskolleegiumi

30. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-98-10, p 12). MKS § 61 lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-24-11, p 13;

2. juuni 2011. a otsused asjades nr 3-3-1-25-11, p 9 ja nr 3-3-1-26-11, p 9). Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda (MKS § 59 lg 1 teine lause).

Vastustaja selgitas 27. septembri 2013. a korralduses, et kontrollib Kostilata OÜ tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksete deklareerimise ja tasumise õigsust ajavahemikul 1.30. aprill 2013 ning et selle ülesande täitmiseks ja maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik saada teavet kolmandalt isikult. Täiendavalt selgitas vastustaja, et 13. aprillil 2013 viidi Kostilata OÜ tegevuskohas läbi etteteatamata vaatlus, mille ajal viibis tegevuskohas kaebaja. Kaebajalt kui kolmandalt isikult võeti suulised seletused. Pärast kaebajalt ja maksukohustuslaselt saadud teabe analüüsimist tuvastas vastustaja vastuolud. Seetõttu pidas vastustaja vajalikuks kaebajalt saada täiendavat informatsiooni seoses kaebaja töötamisega Kostilata OÜ-s.

Eeltoodust nähtub, et vastustaja on pöördunud Kostilata OÜ suhtes läbiviidava maksumenetluse raames teabe saamiseks nii maksukohustuslase kui ka kaebaja poole. Kuna maksukohustuslase ja kaebaja antud teabes esinevad vastuolud, soovis vastustaja kaebajalt saada täiendavat teavet. Kohtu arvates on selline kontroll hõlmatud MKS § 61 lg 1 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise eesmärgiga - teha kindlaks Kostilata OÜ maksumenetluses tähendust omavad asjaolud. Kohtu hinnangul ei nähtu, et vastustaja oleks tõendite kogumisel rikkunud kaalutlusreegleid. Samuti ei esine asja materjalidest nähtuvalt praegusel juhul MKS §-s 64 sätestatud aluseid teabe andmisest keeldumiseks.

19. Kaebaja viitas kaebuses ka sellele, et ta märkis vaides, et tema väljakutsumine maksuhalduri ametiruumidesse on liiga koormav. Maksuhalduri selgitus, et suuline seletus on põhjalikum kui kirjalik, ei ole veenev. Maksuhalduril on õigus ja võimalus küsida kaebajalt kirjalikku teavet maksuhaldurit huvitavates küsimustes. Kaebaja kutsumine maksuhalduri ruumidesse ei ole põhjendatud.

Vastustaja põhjendas 27. septembri 2013. a korralduses, miks kohustati kaebajat ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse. Vastustaja märkis, et peab suuliste seletuste võtmist maksuhalduri ametiruumides vajalikuks, kuna vahetu kontakti käigus antud seletused on põhjalikumad ning on koheselt võimalik esitada täpsustavaid küsimusi. Suuliste seletuste andmisel on võimalik kogu informatsioon saada korraga ning seega on see kolmandale isikule vähem koormav kui täpsustavate küsimuste esitamine kirjalikus vormis. Lisaks on kolmanda isiku suuliselt antud vastused teiste isikute poolt vähem mõjutatud võrreldes kirjalikult antud vastustega. Hoolimata sellest, et kaebaja rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Ida-Virumaal, võttis vastustaja arvesse seda, et vastustajale teadaolevalt asub kaebaja tegelik elukoht Tallinnas, ning kutsus kaebaja maksuhalduri Tallinnas asuvatesse ruumidesse.

Kohtu arvates ei olnud nõue ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse neil asjaoludel kaebaja suhtes ülemääraselt või põhjendamatult koormav. Vastustaja on veenvalt põhjendanud, miks

3-13-70204

praegusel juhul esineb vajadus kaebajalt suuliste seletuste võtmiseks maksuhalduri ametiruumides. Täiendavalt osutab kohus MKS § 10 lg-le 3, mille kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Kohus leiab, et sellest sättest tuleneb maksuhaldurile kohustus arvestada nii menetlusele allutatud isiku kui ka avalikke huve. Suuliste seletuste võtmisel maksuhalduri ametiruumides on maksuhalduril eelduslikult võimalik ühe korraga välja selgitada kogu asjassepuutuv teave, mis aitab kokku hoida nii kaebaja kui ka avalikke ressursse. Teabe kirjalik kogumine on enamasti aeganõudvam ning nõuab üldjuhul korduvat isiku poole pöördumist, mis võib isikule põhjustada liigset ebamugavust. Siinkohal tuleb arvestada ka sellega, et kolmandalt isikult teabe kogumise venimise tõttu pikeneb maksukohustuslase suhtes läbiviidav maksumenetlus tervikuna. Lisaks peab kohus põhjendatuks vastustaja seisukohta, et maksuhalduri ametiruumides on suurema tõenäosusega võimalik saada usaldusväärset teavet, mis omakorda aitab kaasa MKS § 10 lg-s 3 sätestatud eesmärkide saavutamisele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja 27. septembri 2013. a korraldusega kaebajale pandud kohustus ilmuda suuliste seletuste andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse on proportsionaalne.

20. Kaebaja märkis kaebuses, et vastustaja jättis tähelepanuta asjaolu, et 27. septembri 2013. a korralduse vaidlustamise tähtaeg ei olnud sunniraha määramise hetkeks veel möödunud. Seega oli sunniraha määramine enne haldusakti vaidlustamistähtaja möödumist kaebaja hinnangul ebaseaduslik.

Vastustaja osutas selle vaidlusküsimuse kontekstis põhjendatult Tartu Ringkonnakohtu

30. septembril 2011 haldusasjas nr 3-10-1281 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohale, mille kohaselt ei sea MKS § 67 lg 2 sunniraha määramist sõltuvusse ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja möödumisest.

MKS § 67 lg-te 1 ja 2 järgi võib maksuhaldur sama seaduse §-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse sunniraha rakendamisest kohustuse tähtajaks täitmata jätmise eest ning kui isik talle pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks ei täida, esitab maksuhaldur kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude ning isik peab tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Haldusakt omandab kehtivuse ja on täitmiseks kohustuslik alates selle teatavakstegemisest, mitte vaidlustamistähtaja möödumisest (HMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1). Seega ei pidanud vastustaja ära ootama 27. septembri 2013. a korralduse vaidlustamistähtaja möödumist, et anda sunniraha määramise korraldus eelneva korralduse täitmata jätmise eest.

Kohtu hinnangul olid sunniraha määramise eeldused täidetud ning sunniraha summas 130 eurot ei saa pidada ebaproportsionaalselt suureks. MKS § 67 lg 3 kohaselt ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot.

21. Samuti märkis kaebaja, et vaidlustatud korraldused on sisuliselt motiveerimata ja väljastatud ilmse kaalutlusveaga (st väljastatud kõiki asjaolusid ja tõendeid kaalumata). Korraldustes teabe andmiseks eelistab vastustaja järjekindlalt lähtuda oma töökorralduse mugavusest, jättes samas arvestamata ja adekvaatselt hindamata maksumenetluses kogutud tõendite tegeliku sisu ja iseloomu, ignoreerides uurimisprintsiibist tulenevat täiendavate tõendite kogumise ja hindamise vajadust. Samuti on vastustaja ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud mitmeid materiaalõiguse norme.

3-13-70204

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja eeltoodud etteheited jäävad arusaamatuks, sest kaebaja ei ole oma väiteid millegagi põhjendanud. Kaebaja on üksnes tsiteerinud mõningaid maksukorralduse seaduse ja haldusmenetluse seaduse sätteid, kuid ei ole ära näidanud, millist seost need omavad praeguse kohtuasjaga ning milles väljenduvad kaebaja hinnangul osundatud sätete rikkumised. Kohus märgib, et selliste üldsõnaliste ja põhjendamata väidete kontrollimine ei ole võimalik.

Siiski märgib kohus, et kohtu hinnangul on vaidlustatud korraldused piisavalt põhjendatud. Korraldustes on viide nende andmise õiguslikule alusele ja piisavalt on selgitatud korralduste andmise faktilist alust (MKS § 46 lg 3 p 5). Samuti ei nähtu korraldustest kaalutlusreeglite rikkumist (MKS § 12). Arusaamatuks jääb kaebaja etteheide uurimispõhimõttest tuleneva täiendavate tõendite kogumise ja hindamise kohustuse rikkumise kohta olukorras, kus vastustaja soovib kaebajalt saada täiendavat teavet maksumenetluses kogutud tõendite põhjal ilmnenud vastuolude kõrvaldamiseks ning kaebaja keeldub teabe andmisest. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud korraldusi andes õigesti tõlgendanud ja kohaldanud ka materiaalõiguse norme.

22. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja 27. septembri 2013. a ja 25. oktoobri 2013. a korraldused on õiguspärased, mistõttu ei ole nende tühistamiseks alust. Seega jääb kaebus rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses kohtule menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kuna vastustaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, ei mõista kohus vastustaja kasuks menetluskulusid välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik