3-14-51203/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS k a e b u s e t a g a s t a m i s e k o h t a

Kohtuasja number 3-14-51203 Määruse kuupäev

27. juuni 2014 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi M.S. kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seonduvalt särgi kandmise kohustusega jalutuskäigul ning Tartu Vangla kohustamiseks lubada suvisel perioodil viibida jalutuskäigul ilma särgita Resolutsioon 1. Tagastada M.S. kaebus.

2. Määruse ärakiri saata kaebajale.

3. Kaebus koos lisadega tagastada kaebajale pärast kohtumääruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p-i peale on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtusse Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud

1. Kinnipeetav M.S. esitas 03.04.2014 Tartu Vanglale pöördumise, milles soovis selgitust, millistel põhjustel on kinnipeetavatel keelatud suvel päikest võtta ning miks on T-särgi äravõtmine keelatud. Ühtlasi nõudis ta, et Tartu Vangla direktor annaks talle loa suvisel perioodil ilma T-särgita jalutada.

2. Tartu Vangla teise üksuse juht vastas M. S. 15.04.2014 ning selgitas, et kinnipeetavad on väljaspool elukambrit kohustatud kandma vangla riietust ning olema korrektselt riietatud. Kinnipeetaval lubatakse jalutuskäigul vaid siis palja ülakehaga viibida, kui see tuleneb meditsiinilisest näidustusest (arsti ettekirjutusest). Vastuses selgitati M. S., et ta ei ole esitanud ühtegi põhjust, millest tulenevalt tuleks talle jalutuskäigul eritingimusi või erikohtlemist võimaldada.

3. 21.04.2014 esitas M. S. vaide, milles nõudis oma taotluse rahuldamist ning seda, et tal lubataks suvisel jalutuskäigul ilma T-särgita viibida. Sellekohaseid põhjendusi palus ta vaadata oma pöördumisest nr 6-24/778-1.

4. Tartu Vangla direktor jättis 21.05.2014 vaideotsusega nr 1-11/184-2 M. S. vaide rahuldamata. Tartu Vangla direktor märkis vaideotsuses, et kuigi käesoleval juhul ei ole vangla direktor otsustanud seda, kas M. S. suhtes tuleks teha kodukorrast erand (ja seega lubada tal ilma särgita jalutuskäigul viibida), ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis tooks kaasa vaide rahuldamise ning särgita jalutuskäigul viibimiseks loa andmise. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt leidis vangla direktor, et põhjendatud ei ole vangla direktori poolt vangla direktorile (s.t iseendale) ettekirjutuse tegemine taotluse (uuesti) läbivaatamiseks. Arvestades, et M. S. puudub meditsiiniline näidustus ilma särgita jalutuskäigul viibimiseks ning Tartu Vanglale teadaolevalt ei esine ka muid erandlikke asjaolusid, ei ole vangla direktori arvates tema suhtes erandi tegemine õigustatud ning olukorras, kus kirjeldatud faktilisi asjaolusid ei esine, ei saa nõutud erandi mittetegemine rikkuda M. S. õigusi.

5. M. S. esitas 18.06.2014 Tartu Halduskohtusse kaebuse, milles palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevus seoses valikulise särgi kandmise kohustusega jalutuskäigul suvisel perioodil ja kohustada Tartu Vanglat lõpetama kinnipeetavate diskrimineerimine ning kohustada Tartu Vanglat anda kinnipeetavatele luba suvisel perioodil viibimiseks jalutuskäigul ilma särgita. Kaebaja arvates on tegemist diskrimineerimisega ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 riivega, kui talle seatakse Tartu Vanglas kitsendusi selle tõttu, et tal puudub meditsiiniline näidustus suvel särgita jalutamiseks.

Kohtu seisukoht

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

7. M. S. on kohtule esitatud kaebuses palunud kohustada Tartu Vanglat lõpetama kinnipeetavate diskrimineerimine ja anda kinnipeetavatele luba suvel jalutuskäigul ilma särgita viibimiseks. Kohus märgib, et HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa kaebaja halduskohtusse pöörduda kaebusega teiste kinnipeetavate väidetavalt rikutud õiguste kaitseks, vaid saab nõuda üksnes oma õiguste kaitset. Seega puudub kaebajal teiste kinnipeetavate osas esitatud nõudes ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus kuulub selles osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele.

8. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puudub M. S.il ilmselgelt kaebeõigus halduskohtusse pöördumiseks aga ka selles osas, mis puudutab kaebuse nõuet kaebaja enda suhtes.

Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-i

4.2 esimese lause kohaselt on kinnipeetav (välja arvatud vahistatu) väljaspool enda elukambrit kohustatud kandma vangla riietust ja olema korrektselt riietatuna. Sama sätte teise lause kohaselt võib vangla riietuse all kanda vanglateenistuse poolt lubatud isiklikke riideid ainult tingimusel, et need ei paista vangla riietuse alt välja (välja arvatud jope, sokid ja kindad). Seega on Tartu Vangla direktori üldkorraldusega sätestatud kinnipeetavatele kohustus olla väljaspool enda elukambrit korrektselt riietatuna. 21.05.2014 vaideotsuses nr 1-11/184-2 on Tartu Vangla direktor märkinud, et sellest kohustusest tehakse erandeid ainult väga mõjuvatel põhjustel, mistõttu lubatakse jalutuskäikudel ilma särgita viibida vaid siis, kui selleks on meditsiiniline näidustus. M. S. ei ole oma kaebuses välja toonud mingeid erandlikke asjaolusid, miks Tartu Vangla peaks tal lubama viibida jalutuskäigul ilma särgita, leides üksnes seda, et Tartu Vangla käitub tema suhtes diskrimineerivalt ning rikub põhiseaduse §-i 12. Käesolevale kaebusele on kaebaja lisanud Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 10.02.2014 vastuse kaebaja taotlusele suvel särgita jalutamiseks, milles meditsiiniosakonna juhataja märgib, et kaebajal puudub meditsiiniline näidustus (nahahaigus) suvel särgita jalutamiseks Tartu Vanglas. Samuti on meditsiiniosakonna juhataja kaebajale selgitanud, et vajaliku D-vitamiini hulga saab inimene kätte, kui viibib päikese käes 30 minutit päevas ning piisab, et inimene on õues katmata näo ja labakätega. Seega on kohtu hinnangul antud juhul tõendatud, et M. S. ei esine mingeid erandlikke asjaolusid, mis õigustaks tema suhtes erandi tegemist ja loa andmist jalutuskäigul ilma särgita viibimiseks. Kohtu hinnangul ei saa sellest tulenevalt olla vangla tegevus kaebaja suhtes ka mitte kuidagi diskrimineeriv ning kaebajal puudub õigus saada luba jalutuskäikudel ilma särgita viibimiseks.

9. Kohus peab vajalikuks kaebajale täiendavalt selgitada, et kui kaebaja soovib vaidlustada vangla meditsiiniosakonna tegevust talle tervishoiuteenuse osutamisel ehk saada luba ilma särgita jalutuskäiguks põhjusel, et saada päikese käes viibides organismile vajalikku D-vitamiini haiguste ennetamise eesmärgil, siis selle vaidluse näol on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Nimelt on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuseks muuhulgas ka tervishoiutöötaja tegevus haiguse ennetamisel. Vangla arst tegutseb vangistusseaduse § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, mis toimub eraõiguslikus suhtes ja selle raames tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus.

10. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus M. S.i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik