3-14-50114/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 27.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50114 Haldusasi T.K. kaebus AS Ühisteenused 25.11.2013 viivistasu otsuse nr 0066013262 ja Tallinna Transpordiameti 27.12.2013 käskkirja nr 88802 tühistamise ning tasutud viivistasu tagastamise nõuetes Menetlusosalised Kaebaja – T.K. Vastustaja I – AS Ühisteenused, esindaja v. adv Paavo Paal Vastustaja II – Tallinna linn (Tallinna Transpordiameti kaudu), esindaja Tiit Eenmaa Asja läbivaatamine Kohtuistungil 20.06.2014 RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 28.07.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.11.2013 kell 16.10 koostas AS Ühisteenused parkimiskontrolör aadressil Rävala pst 14 parkivale sõidukile PEUGEOT registreerimismärgiga xxxx viivistasu otsuse nr 0066013262 avalikul tasulisel parkimiskohal parkimisnõuete rikkumise eest.

2. 26.11.2013 esitas sõiduki PEUGEOT registreerimismärgiga xxxx vastutav kasutaja T.K. viivistasu otsuse nr 0066013262 peale Tallinna Transpordiametile vaide.

3. 27.12.2013 käskkirjaga nr 88802 jättis Tallinna Transpordiamet T. K. vaide rahuldamata. Tallinna Transpordiamet märkis, et sõiduki armatuurlauale oli asetatud parkimiskell, milles oli parkimise algusajana tähistatud kellaaeg 17.00, mis sõiduki kontrollimise ajal kell 16.10 oli tulevikus saabuv kellaaeg. Seetõttu parkimistasu maksmise kohustus tekkis parkimise alustamise hetkest. Kuna sõiduk parkis tasulises parkimistsoonis ning parkimistasu oli maksmata, oli viivistasu määramine põhjendatud.

4. 27.01.2014 saabus Tallinna Halduskohtule T.K. kaebus viivistasu otsuse nr 0066013262 ja Tallinna Transpordiameti 27.12.2013 käskkirja nr 88802 tühistamiseks ning tasutud viivistasu tagastamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Kaebaja parkis 25.11.2013 oma sõiduauto registreerimismärgiga xxxx kell 16.00 Rävala pst tasulise parkimise alal. Kaebaja asetas sõiduki armatuurlauale parkimiskella, millel fikseeris parkimise alguse talveaja asemel suveaja kohaselt ehk 17.00. Eksimus ühe tunniga MõõteS § 3 lg 5 kohaselt talve või suveaja kasutamise alusel ei tohiks kaebaja arvates olla aluseks viivistasu nõudele parkimiskohas, kus sisuliselt on vajalik 15 minuti arvestamiseks fikseerida minuti täpsusega kella minutiosuti asend. Kontrolli teostamise tihedus vältis antud ajaperioodil võimaliku tunniajalise eksimise võimaluse ja kaebajal ei olnud ka kavatsust parkimistasu maksmisest kõrvale hoida.

Seaduslik ja õiglane oleks otsus, mis oleks olnud vormistatud alates 16.16- st, kuid selleks ajaks oli kaebaja tagasi sõiduki juures ja lahkus parklast. Vaide menetlemisel ei määratud kindlaks vaide menetluse kohta ja aega ning ei küsitud välja tõendeid juriidiliselt isikult vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 82, samuti ei rakendanud Tallinna Transpordiamet HMS § 6 kohast uurimispõhimõtet. Kaebaja leiab, et vaidemenetluses rikuti tema õigusi ja sisulist vaidemenetlust ei toimunud. Vaie on jäetud rahuldamata põhjusel, et kaebaja ei täitnud hoolsuskohustust ehk ei käitunud vastavalt liiklusseaduses (LS) § 187 lg-le 4.

Kaebaja aga ei eksinud liiklusseaduses sätestatud hoolsuskohustuse vastu: parkimiskell oli paigutatud nähtavale kohale ja minutiosuti oli fikseeritud täpselt 15 minuti arvestamiseks. Kaebaja eksis vaid mõõteseaduse (MõõteS) alusel sätestatud suveaja kasutamise ajalise piiri vastu, s.o MõõteS § 3 lg 5 alusel vastu võetud 17.12.2009 Vabariigi valitsuse määruse nr 208 „Rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) põhiühikud, nendest tuletatud ühikud, nende kordja osaühikud ning rahvusvaheliselt kehtestatud lisaühikud ja nende kasutamise viis“ § 4 lg 11 vastu talveajal suveaja kasutamisega.

Eestis kasutatakse (lennundus, merendus, riigikaitse) peale vööndiaja, mis jaguneb suveja talveajaks, ka maailmaaega UTC. Eksimine kolme tunniskaala vahel on võimalik kõigil, kes neid erinevaid ajamõõtmise viise kasutavad. Kaebuse täiendustes toob kaebaja välja, et vaidemenetlust ei viinud läbi Tallinna linna maksuhaldur, vaid Tallinna Transpordiameti ametnik, kes lähtus LS § 188 lg 1 p 1 ja lg 8 alusel AS Ühisteenused poolt määratud viivistasu otsusest. Viivistasu ei ole kohalik maks kohalike maksude seaduse tähenduses, seega puudub igasugune õiguslik alus siduda viivistasu maksmise vaidemenetlust maksukorralduse seadusega.

Sellest tulenevalt viidi vaidemenetlus läbi liikluusseaduses nimetamata õiguslikel alustel, mis muudab kogu protsessi kaebaja hinnangul õigustühiseks ja mis on oluline kaebaja õiguste riive.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

6. Vastustaja AS Ühisteenused on seisukohal, et esitatud kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja parkis 25.11.2013 sõiduki registreerimismärgiga xxxx Rävala pst tasulise parkimise alal. Parkimise algusajaks oli fikseeritud parkimiskellal 17.00, mis ei võimaldanud parkimistasu kontrollimise ajal kell 16.10 kaebajal tasuta parkida. Seega on määratud viivistasu otsus õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaebaja väide, et ta soovis parkimise algusajaks märkida 16.00, aga parkimiskellal märkis ta seoses suveajalt talveajale üle minekuga ekslikult parkimise algusasjaks kell 17.00, ei ole tõsiselt võetav ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Juhul kui kaebaja soovis kasutada võimalust 15-minutiliseks tasuta parkimiseks, oleks tulnud kaebajal järgida elementaarset hoolsuskohustust ning märkida parkimise algusaeg vastavalt õigusaktis sätestatud nõudeid järgides. Parkimise algusaeg tuleb kas kirjalikult või parkimiskella abil sõiduki juhi poolt teatavaks teha viisil, mis võimaldab parkimiskontrolöril veenduda isiku õigust parkida sõidukit parkimistasu maksmata. Käesoleval juhul kaebaja poolt märgitud parkimise algusaeg ei olnud eelnimetatud viisil teatavaks tehtud, mistõttu 15-minutilist tasuta parkimise õigust ei tekkinud. Kuna poolte vahel puudub vaidlus, et sõiduk parkis parkimiskohas kell 16.10, puudub vajadus hinnata ja tõendada, kui kaua kulus sõidukil aega liiklumisele marsruudil Kaitseväe Peastaap – Rävala pst.

7. Vastustaja Tallinna linn palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Sõidukisse paigaldatud parkimiskellal on märgitud parkimisasja alguseks 17.00. AS Ühisteenused linnatranspordi teenindaja H. N. kontrollis sõiduki parkimisel parkimistasu maksmist aadressil Rävala pst 14 kell 16.10. Seega ei olnud sõiduki kontrollimise ajal parkimiskellal parkimise algusaeg õigesti märgitud. LS 187 § 4 kohaselt peab sõiduki või selle haagise juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimist. Sama põhimõte kehtib ka osundatud paragrahvi lg 4 teises lauses toodud parkimiskella kasutamise korral – parkimiskell tuleb paigaldada ja sellel parkimisaeg fikseerida enne parkimise alustamist või vahetult pärast parkimise alustamist, kuivõrd parkimistasu maksmise kohustus ei teki parkimiskella kasutamise korral kohe, vaid 15 minuti möödumisel pärast parkimiskellal parkimise algussaja fikseerimist. Sõiduki kontrollimisel tuvastas AS Ühisteenuste linnatranspordi teenindaja õigesti, et sõiduki parkimise eest Tallinna avalikul tasulisel parkimisalal (südalinna tsoon) on parkimistasu maksmata. LS § 188 lg 1 p 1 kohaselt teeb ametiisik viivistasu määramise otsuse, kui parkimistasu on maksmata. Seega on määratud viivistasu otsus seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaebaja poolt vaides ja halduskohtule esitatud kaebuses esitatud väide, et ta eksis parkimiskellal parkimise algusaja fikseerimisega ning märkis 16.00 asemel 17.00 ehk suveaja, ei ole tõsiselt võetav

– sõiduki parkimisel tasulisel parkimisalal peab parkija järgima hoolsuskohustust ning täitma täpselt õigusaktis sätestatud nõudeid, et vältida viivistasu otsuse koostamist. Suveajalt talveajale üleminekust (27.10.2013) oli viivistasu otsuse koostamiseni möödunud juba 30 päeva. Mõistlik on eeldada, et kuu aja jooksul on võimalik seoses talveajale üleminekuga talveajale üle viia kõik kaebaja kasutuse olevad kellad ning kaebajal on olnud piisav aeg harjuda talvise ajaga kuni järgmise suveajale üleminekuni. Arvestades, et vaidlust ei ole selles, et sõiduk parkis Rävala pst 14 kell 16.10, puudub vajadus hinnata ja tõendada, kui kaua kulus sõidukil aega liiklumisele marsruudil Kaitseväe Peastaap –Rävala pst. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väidetega, et vaide menetlemisel on rikutud kaebaja õigusi ja sisuliselt vaidemenetlust ei toimunud. Vaie on esitatud maksumenetluse käigus kohalike maksude maksuhaldurile (Tallinna Transpordiamet) LS § 188 lg 1 p 1 määratud viivistasu otsuse tühistamiseks. Seega on tegemist maksumenetlusega. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 137 lg 4 kohaselt kohaldatakse MKS 14. peatükis sätestatut kohalike maksude maksuhaldurile haldusaktide peale esitatud vaiete lahendamisel. Parkimistasu (kohalik maks kohalike maksude seaduse § 141 tähenduses)

maksmata jätmise eest määratud viivistasu otsuse peale esitatud vaie kuulub seega lahendamisele MKS 14. peatükis toodud korras. Seda korda on vaide lahendamisel ka järgitud. MKS § 147 lg 2 ei sätesta, et vaide menetleja peab kindlaks määrama menetluse aja ja koha, viivistasu otsuste peale esitatud vaided menetletakse kirjalikus menetluses. Vaides toodud väide, mille kohaselt auto väljumine Kaitseväe Peastaabi parklast on tõendatav, ei oma vaide rahuldamise ja viivistasu otsuse kehtetuks tunnistamisel õiguslikku tähendust, sest sõiduki parkimine Rävala pst 14 on tõendatav määratud viivistasu otsusega. Viivistasu otsuses on fikseeritud parkimise koht, kuupäev ja kellaaeg, seega vastab otsus vormiliselt LS § 188 lg 4 toodud nõuetele. Kaebaja ei ole vaidlustanud määratud viivistasu otsuse vormilist külge. Ka ei pidanud menetleja koguma täiendavaid tõendeid asjaolu, et sõiduk parkis Rävala pst 14 kell 16.00 ajal, tõendamiseks või ümberlükkamiseks. MKS §

150 kohaselt on tõendamiskohustus maksukohustuslasel. Esitatud vaie on jäetud õigesti rahuldamata, kuivõrd ükski menetluse käigus uuritud väide ja tõend ei ole aluseks viivistasu otsuse tühistamiseks ja vaide rahuldamiseks. Asjaolu, et isik eksis kellaaja märkimisega, ei anna alust määratud viivistasu otsuse tühistamiseks. Vaidemenetluse peaspetsialist on õigesti leidnud, et parkija peab järgima hoolsuskohustust ning märkima parkimiskellal õige ja tegeliku parkimisaja alguse. Samuti vastab vaideotsus MKS § 149 sätestatule. Alusetu on kaebaja väide, et vaidemenetlust ei viinud läbi maksuhaldur. Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määruse nr 30 „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“ § 14 lg 1 ja § 14 lg 4 p 3 ning Tallinna Transpordiameti põhimääruse § 6 lg 1 p 28 kohaselt on vaideotsuse koostanud pädev ametiisik.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Esmalt käsitleb kohus vaidlustatud viivistasu otsuse õiguspärasuse küsimust ning seejärel kontrollib, kas vaidemenetluses võidi rikkuda kaebaja õigusi määral, mis võiks kaasa tuua vaideotsuse tühistamise.

9. Asjas ei ole vaidlust selles, et 25.11.2013 kell 16.10 oli mootorsõiduk PEUGEOT registreerimismärgiga xxxx, mille vastutava kasutajana on liiklusregistrisse kantud T.K., pargitud aadressil Rävala pst 14. Kaebaja leiab, et kuna ta saabus Rävala pst 14 parklasse kell 16.00 ning asetas sõiduki armatuurlauale parkimiskella, siis kell 16.10 ei olnud alust talle parkimistasu määrata ehkki ta oli parkimise algusaja määramisel eksinud ning kasutanud talveaja asemel suveaega. Käesoleval juhul on seega vaidlus eelkõige selles, kas selline eksimus oleks pidanud välistama kaebajale viivistasu otsuse koostamise, kui eeldada, et viivistasu koostamise ajal ei olnud parkimise alustamisest veel möödunud 15 minutit.

10. Tallinna linnas reguleerib parkimistasu, selle tasumise korda ja tähtaegu Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrus nr 30 „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“. Vastavalt määruse §

6 lg-le 1 on avalik tasuline parkimisala Tallinna linna haldusterritooriumil asuv avalik tee või selle osa, kus parkimine ei ole keelatud ja mis piirneb Tallinna lahe, Kalasadama tänava, Põhja puiestee, Kotzebue tänava, Kopli tänava, Telliskivi tänava, raudtee, Filtri tee, Odra tänava, K. Türnpu tänava,

J. Vilmsi tänava, Gonsiori tänava, Rohelise aasa, L. Koidula tänava, J. Poska tänava, Narva maantee, Bensiini tänava, Pikksilma tänava ja Tallinna lahega ning asub Merivälja tee 1c ja 1e parkla piires. Viidatud määruse § 6 lg 3 kohaselt asub Rävala pst südalinna parkimistsoonis.

11. LS § 187 lg 4 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega.

Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määruse nr 30 § 4 lg 3 kohaselt peab parkimiskell või kirjalik teade parkimise algusaja kohta olema paigaldatud mootorsõiduki esiklaasile või armatuurlauale nähtavale kohale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada parkimisaja algus. Seega on 15- minutilise tasuta parkimise õiguse tekkimise eelduseks see, et sõiduki juht on parkimise alguse algusaja kas kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud. Parkimiskellal märgitud aeg peab vastama tegelikule parkimise alustamise ajale ning olema üheselt mõistetav. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et „isik, kes soovib ettenähtud ulatuses kasutada tasuta parkimisõigust, peab kirjaliku teate või parkimiskella abil määrama loetavalt ja arusaadavalt kindlaks oma parkimise algusaja ning selle nähtavaks tegema. Õigusaktidest ei tulene küll kohustust paigutada parkimiskella osuteid täpselt tavapärase analoogkella tööpõhimõtet arvestades, kuid samas tuleb arvestada, et apellandi poolt kasutatud tüüpi (s.o kahe seieriga) parkimiskell ise kajastab analoogkella tööpõhimõtet ning sellega fikseeritud parkimise algusaja kindlaksmääramisel lähtub keskmine mõistlikult käituv inimene eeldusest, et parkimiskell kajastab parkimise algusaega ligilähedaselt samasuguse osutite asetusega nagu tavapärane analoogkell. Oluline on mõlema seieri asukoht ning need üheskoos peavad üheselt mõistetavalt peegeldama parkimise alustamise aega. […] Samas on tasulise parkimise õigust kasutada sooviv isik kohustatud enne auto juurest lahkumist veenduma, et on parkimise algusaja teinud teatavaks üheselt arusaadavalt.“ (20.04.2010 otsus haldusasjas nr 3-09-991, p 16).

12. Kohtu hinnangul tähendab aja märkimise üheselt mõistetavus ka seda, et parkimise alustamise aja teatavakstegemisel lähtutakse sellest kellaajast, mis Eestis vastaval hetkel kasutusel on, sh tuleb arvestada suveaja rakendamisega. Vabariigi valitsuse määruse nr 208 „Rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) põhiühikud, nendest tuletatud ühikud, nende kordja osaühikud ning rahvusvaheliselt kehtestatud lisaühikud ja nende kasutamise viis“ § 4 lg 11 kohaselt on suveaja lõpp kell 04.00 (01.00 GMT) oktoobrikuu viimasel pühapäeval, kusjuures kellaosutid nihutatakse ühe tunni võrra tagasi.

Suveaja lõpp 2013. aastal oli 27.10.2013 ehk ligi kuu aega enne käesolevas asjas vaidluse all olevat sündmust, mistõttu on kohtu hinnangul kaebaja esitanud otsitud põhjuse, kui ta selgitab, et ta ei märganud kella aegade erinevust seotult üleminekuaegadega või et ta oligi parkimise aja tähistanud õigesti ning arusaadavalt. Kohtuistungil märkis kaebaja täiendavalt, et ta alustas sõidukiga liikumist oma töökohast Kaitseväe peastaabist 25.11.2013.a. kell 15:51, et jõuda kella 16.00 kokkulepitud kohtumisele, mistõttu ta parkis sõiduki soovitud kohta Rävala puisteel.

Parkimiskellale märkis ta aja sõidukis oleva kella järgi ning kuna see oli jäänud reguleerimata, siis näitas kell suveaega, millest tulenevalt ka parkimiskella näit vastas autos oleva kella näidule, ent ei vastanud kehtivale kellaajale. Kaebaja seletused on kohtule kummastavad, eriti arvestades asjaolu, et suveajalt mindi talveajale üle sündmuse ajaks ligi kuu aega varem ja selle aja peale oleks iga isik pidanud märkama, et oma tegevuses ei saa enam lähtuda suveajast. Kaebaja ei väida, et ta muud tegevused toimetas samuti kasutades suveaega, nt eksis tööle minekuajas vms.

Kui see nii oleks, siis oleks juba varem pidanud tekkima probleeme. Käesoleva sündmuse osas aga nähtub, et kaebaja ei eksinud näiteks selles, et kui ta soovis kohtuda teise isikuga kell 16.00, siis ta ka sellest ajast kinni pidas. Kui kaebaja oleks olnud ka tegelikult kella ajas eksimuses, siis ei oleks soovitud ajal kohtumist loogiliselt toimunud. Kaebaja pidi eelnevast tulenevalt tegelikku kellaaega teadma ning ei ole usutav, et ta siiski tegelikku aega nendel asjaoludel ei teadnud. Kaebaja väide, et tema pani parkimiskella näidu lähtudes autos oleva kella alusel ning autos olev kell ei olnud reguleeritud õigesti, võib ise enesest olla tõene, ent ka sellel juhul saab kohus vaid väita, et kasutada tuli ikkagi kehtivat aega.

Kuid nõustudes vastustajatega, et isegi juhul, kui kaebaja siiski ei märganud eksimust, ei oleks parkimiskontrolör saanud oma tegevuses midagi muuta või teha teistsugust otsust. Hoolsuskohustus lasub sõidukijuhil, kes kasutab sõidukit liikluses. Alusetud on ka etteheited sellest, justkui saanuks parkimiskontrolör kohapeal kaebaja seletusi ära kuulates teha uue otsuse. Nagu kaebaja selgitustest nähtub, oli kontrolör viivistasu otsuse selles märgitud ajaks juba vormistanud ning tuvastanud õigesti, et parkimise eest ei olnud tasutud. Kaebaja enda tegevusest tingitud eksimus on tõendatud ja ei ole ümber lükatud kaebaja enda seletustega ega kaebaja poolt esitatud videoga, mis näitab, et kaebaja asus töötamiskohast parkimiskohta teele 15:51 ja kui kaebaja väidab, et ta jõudis parkimiskohta kiiresti, siis ei saanud kell olla 17:00, et sellist parkimise algusaega märkida.

Kehtivast õigusest tulenevalt lasub juhil hoolsuskohustus nii LE kui ka parkimisnõuete täitmisel. Ka maailmaaja (UTC), milles suveja talveaja vaheldumist ei toimu ja mis talvel on Eesti ajast kahe tunni võrra järel (suvel kolme tunni võrra), ei saanud kella aeg Eesti aja järgi kell 16.00 ajal olla ikkagi 17.00, mistõttu ei ole kaebaja viide sellele asjakohane ja selline põhjendus jääb selgelt otsituks. Parkimiskontrolöril ei lasu kohustust mõistatada, millist maailma-aega keegi kasutab.

13. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli parkimiskella paigutanud nähtavale kohale. Kohus aga ei nõustu kaebajaga, et ta täitis oma liiklusseadusest tuleneva hoolsuskohustuse ning eksis vaid mõõteseaduse vastu. Kui sõiduki juht on parkimisaja algust teatavaks tehes lähtunud mingisugusest muust kellaajast peale Eesti vööndiaja (vastavalt kas talvevõi suveaeg), ei saa lugeda, et parkimise algusaeg on kehtivate õigusnormide kohaselt korrektselt teatavaks tehtud. Parkimiskontrolöril, kes lähtub Eesti ajast, ei ole kohustust hakata välja selgitama, kas isik võis parkimise aega määrates eksida kellaajaga või missugusel muul põhjusel on parkimiskellal märgitud tulevikus saabuv aeg. Kaebaja idee, et parkimiskontrolör peaks kohapeal hakkama välja selgitama, missugust aega keegi kasutab, ei viiks õige tulemuseni ega oleks objektiivselt võimalik. Sisseatud kord peab tagama, et sõiduki juhil puuduks võimalus vältida parkimise eest tasumise kohustust. Kohus nõustub siinkohal vastustajatega, et kahetsusväärselt on tõsiasi, et paljudel sõiduki juhtidel on soov teadlikult märkida alles tulevikus saabuvat aeg eesmärgiga vältida parkimistasu maksmist enam kui 15-minutilise parkimise korral. Kohus nõustub ka vastustajate seisukohtadega, et parkimiskontrolör ei pea jälgima, millal üks või teine sõiduk parklasse saabub. Ka juhul, kui kontrolör oleks tegelikult näinud, millal konkreetne sõiduk parklasse saabus, ei ole võimalik seda ühegi dokumendiga fikseerida, mistõttu ongi sisse seatud kindel kord, kuidas parkimist korraldada ja mida tuleb juhil parkimise soovi korral arvestada. Kui parkimiskellal ei ole ilmselgelt märgitud parkimise õiget algusaega, ei pea kontrolör ka kohapeale ootama jääma 15 minutiks, vaid ta võib kohe viivistasu otsuse teha. Kohus märgib, et näiteks olukorras, kus seierid ei ole asetatud päris täpselt ning kellalt võib lugeda kahte aega, millest üks on tulevikus saabuv, võiks olla ehk mõeldav, et parkimiskontrolör lähtuks loogilisemast alternatiivist, ent antud juhul niisugust olukorda ei tekkinud. Parkimiskontrolöri poolt tehtud fotodelt (tl 7) on näha, et parkimiskell kaebaja autol näitas täpselt

17.00 (suur osuti 12 peal ja väike osuti 5 juures), seega ei saanud tekkida mitmeti mõistetavust selles, kas on mõeldud kella 16.00 või 17.00. Kui parkimiskellal on nii minutikui ka tunniosuti, tuleb neid kasutada vastavalt analoogkella tööpõhimõttele ning seega ei ole arvestatav kaebaja väide, et minutiosuti oli fikseeritud täpselt 15 minuti arvestamiseks. Kuna ajal, mil parkimiskontrolör kaebaja sõidukit kontrollis, oli sellel parkimisaja alguseks selgelt määratud alles tulevikus saabuv aeg, oli parkimiskontrolöril õigus lugeda, et parkimise alustamise aega ei ole nõuetekohaselt teatavaks tehtud.

14. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-24-07 leidnud, et viivistasu näol ei ole tegemist karistusega, mistõttu ei kuulu kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted. Kohus ei saa seega arvestada subjektiivseid ajendeid, millest lähtudes jättis sõiduki juht parkimiskorralduse nõuded täitmata. Vale kellaaja märkimise riski kandis käesoleval juhul kaebaja. Isegi juhul, kui hiljem leiab tõendamist, et viivistasu määramise ajal ei olnud parkimise algusest möödunud 15 minutit, ei anna see alust viivistasu otsuse tühistamiseks.

Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul ka tegelikult tõendatud parkimise alguse täpne kellaaeg. Kaebaja lahkumise aeg Kaitseväe peastaabist ega 25.11.2013 kella 14.00 ja 18.00 vahel tehtud viivistasu otsuste väljavõte ei näita, millal kaebaja sõiduk Rävala pst parklas parkima asus. Üldjuhul ei olegi parkimise alustamise aega võimalik täpselt tõendada, mistõttu on oluline parkimiskellal õige ja võimalikult täpne aeg teatavaks teha. Ent veelgi täpsema parkimise algusaja määramine kaebaja soovitud viisil veel mingi eksperimendiga vms sellisel moel ei olnud vaidemenetluses vajalik. Kaebaja sj ei ole ise esitanud vaidemenetluses mingeid tõendeid ega taotlusi, millega oleks vastustaja Tallinna Transpordiamet jätnud arvestamata. Hilisemalt esitatud tõend videosalvestisena saab üksnes kinnitada, et sõiduk väljus konkreetsest kohast kell 15:51, mis parkimiskohas parkimise aja suhtes ei võimalda teha täpsemaid järeldusi, kui seda kajastab viivistasu otsus. Samas nähtub, et veel ka kohtukaebuse esitamise ajaks ei olnud kaebaja suutnud esitada üheselt ja selget seisukohta, miks ta antud juhul märkis parkimise algusajaks muu aja ja alles kohtuistungil avaldas kaebaja kohtule, et tegelikult oli tema sõidukis olev kell reguleerimata vastavuses kehtivale ajale, mistõttu ta väidetult orienteerus ajas valesti. Neid väiteid, mida kaebaja viivistasu määramise otsuse vaidlustamisel ei esitanud, ei oleks saanud keegi arvesse ka võtta või nende osas nn täiendavat uurimisprintsiipi rakendada. Kui kaebaja oleks ka esitanud sellise väite, nähtub, et selle alusel otsustuse sisu ja lõpptulemus ei muutuks.

15. Tasuta parkimise õiguse tekkimise eelduseks on LS § 187 lg 4 alusel tegeliku parkimisaja üheselt arusaadavalt teatavaks tegemine. Kuna kaebaja seda teinud ei olnud, siis tasuta parkimise õigust ei tekkinud hoolimata sellest, kui kaua kaebaja tegelikult parkinud oli. Oluline ei ole ka see, kas kaebaja eesmärk oli parkimiskontrolöri tahtlikult eksitada või oli tegu inimliku eksitusega. Igasuguste eksimuste arvestamine viivistasu määramisel ei ole mõeldav (lisaks Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-24-07 märgitule) juba seetõttu, et hiljem on praktiliselt võimatu tõendada

– ja nii on ka praegusel juhul –, kas tegu oli eksimuse või tahtliku tegevusega.

16. Kui parkimistasu on maksmata, teeb parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse (LS § 188 lg 1 p 1). Arvestades, et kaebaja ei olnud parkimisaja algust korrektselt tähistanud ning parkis avalikul tasulisel parkimisalal südalinna tsoonis ajal, mil parkimine oli Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määruse nr

30 § 8 lg 1 p 2 kohaselt tasuline, ilma parkimistasu maksmata, oli AS-i Ühisteenused parkimiskontrolöril õigus teha kaebajale viivistasu otsus.

17. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid vaidlustatud viivistasu otsuse õigusvastasusele ja tingiksid selle tühistamise.

18. Kaebaja on vaidlustanud asjas tehtud vaideotsuse. Kaebaja leiab, et vaidemenetluse lahendamisel oleks tulnud kohaldada haldusmenetluse seadust, mitte maksukorralduse seadust. Esiteks märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu viivistasu ei oleks kohalik maks kohalike maksude seaduse tähenduses. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 5 loetelus on kohaliku maksuna otsesõnu toodud ära parkimistasu, mitte viivistasu. Parkimistasu on avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil kehtestatud kohalik maks (KoMS § 141 lg 1), mille määramine ja sissenõudmine toimub liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras (KoMS § 141 lg 2). KoMS § 141 lg

2 järgi kohaldatakse parkimistasu suhtes maksukorralduse seadust liiklusseaduses sätestatud ulatuses. Parkimistasu täpsem regulatsioon on sätestatud LS §-des 187 ja 188. Kuigi LS § 188 reguleerib viivistasu määramist, ei ole viivistasu siiski eraldiseisev maks, vaid tegemist on parkimistasu erijuhtumiga (Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2006 otsus nr 3-05-576, p 13).

Nii parkimistasu kui ka viivistasu puhul on tegemist ühe ja sama maksuobjektiga, s.o parkimisega tasulisel parkimisalal. Viivistasu on liiklusseaduses sätestatud korras tasumata ning seega sissenõutavaks muutunud ning vastava ametniku poolt ühepoolselt määratav parkimistasu (vt RKHK 30.11.2006 otsus nr 3-3-1-66-06, p 11). Parkimisja viivistasu on sätestatud liiklusseaduses. Parkimistasu regulatsiooni kehtestamine liiklusseaduses ei riku samuti kuidagi kaebaja õigusi, sest sõiduki juht, omanik ja kasutaja peavad pigem olema kursis liiklusseaduse ja liikluseeskirjaga kui maksuseadustega, sh kohalike maksude seadusega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2006 otsus nr 3-05-576, p 9). Kaebaja pidi olema kursis liiklusseadusega ja vajadusel uurima lisaks sellest seadusest tulenevaid muid õigusakte. Tallinna linn on andnud AS-ile Ühisteenused halduslepinguga üle teatud kindlalt piiritletud ülesanded, mitte kõiki maksuhalduri ülesanded. Kohtule ei nähtu, et kaebajale väljastatud viivistasu eksemplar ei võimalda kaebajal jälgida otsuse tegemisega seotud asjaolusid ja edasikaebamise korda. Kui sõiduk on pargitud tasulise parkimise alal, siis ametnik teostab rutiinset kontrolli, mille tulemusel selgub, kas parkimistasu on tasutud ja kas seda on tehtud nõutavas määras, ning kas ei esine maksusoodustusi. Kui esineb alus viivistasu määramiseks, siis koostab ametnik viivistasu otsuse, rakendades vaid neid konkreetseid määrasid, mis tulenevad volikogu kehtestatud määrusest.

19. MKS § 137 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane või muu menetlusosaline, kes leiab, et maksuteate, maksuotsuse, vastutusotsuse, korralduse või muu maksuhalduri haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib nõuda selle haldusakti kehtetuks tunnistamist, muutmist või uue haldusakti väljaandmist. MKS § 137 lg-st 4 tuleneb, et MKS 14. peatükis sätestatut kohaldatakse kohalike maksude maksuhaldurite haldusaktide ja toimingute peale esitatud vaiete lahendamisel kohalike maksude seaduses sätestatud erisustega. KoMS § 16 lg 1 sätestab, et maksumaksjal on õigus esitada kohalike maksude maksuhalduri maksuteate, maksuotsuse, muu haldusakti või toimingu peale vaie.

Vaie esitatakse kohalike maksude maksuhaldurile või muule maksumääruses sätestatud asutusele. Vaide menetlemisel rakendatakse maksukorralduse seaduse 14. peatükis sätestatut. Kuna viivistasu ei ole eraldiseisev maks, vaid parkimistasu kui kohaliku maksu erijuhtum, kuulub maksukorralduse seadus kohaldamisele ka viivistasu vaidlustamise korral ning seega lahendas Tallinna Transpordiamet kaebaja vaide lahendamisel õigesti maksukorralduse seadust. Kohtul ei ole mingit alust arvata, et maksukorralduse seaduse alusel toimuvas vaidemenetluses oleksid vaide esitaja õigused vähem kaitstud kui haldusmenetluse seaduse alusel toimuvas vaidemenetluses.

Kaebaja ei olegi välja toonud, kuidas oleksid tema õigused haldusmenetluse seaduse alusel toimuvas vaidemenetluses paremini kaitstud, kui maksukorralduse seaduse kohaldamise korral. Uurimisprintsiip kohaldub vaidemenetluses ka siis, kui selle viib läbi Tallinna Transpordiamet, ent kaebaja mõistab valesti, et antud juhul oleks pidanud veel hakkama välja mõtlema, milline uurimiseksperiment tooks asjas suurema selguse. Olemasolevad andmed kinnitasid, et kaebajal tuleb tasuda parkimise eest. Kuigi kaebaja ise ei esitanud taotlusi vaidemenetluses, mis oleks jäänud lahendamata, siis on õige, et menetluses ei saanud rikkuda kaebaja õigusi põhjusest, justkui oleks jäänud mõni taotlus ebaõigesti rahuldamata.

Kohus juba märkis, miks ei saa nõustuda sellega, et vastustaja oleks pidanud veelgi enam koguma lisatõendeid, kuivõrd ka HMS sätted ei näe ette, et koguma hakatakse asjakohatuid tõendeid, mis sj venitaksid menetlust. Kui tõendeid on piisavalt, et teha otsus, siis ei ole lubatav haldusmenetlust muuta ebaefektiivseks ja venitada lahendi tegemisega. Ka kohtumenetluses kogutakse vaid neid tõendeid, mis on asjakohased ja asja lahendamiseks vajalikud.

20. Samuti on alusetu kaebaja väide vaidemenetluse läbiviijal vastava pädevuse puudumise osas. KoMS § 3 lg 1 kohaselt on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil vallavõi linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. Eelpool viidatud Tallinna Linnavolikogu 20.12.2014 määruse nr 30 § 14 lg 1 järgi teostab parkimisjärelevalvet, parkimistasu maksmise kontrollimist, viivistasu määramist ja viivistasu sissenõudmist ning parkimistasu haldamise toiminguid maksuhaldurina Transpordiamet vastavalt oma põhimäärusele. Tallinna Transpordiameti põhimääruse § 6 lg 1 p 28 kohaselt on Transpordiameti ülesandeks muuhulgas korraldada parkimistasu kogumist ja maksmise kontrolli, teha viivistasu otsuseid ja nõuda sisse parkimise viivistasu ning lahendada viivistasu otsuste peale esitatud vaideid. Tallinna Linnavolikogu 20.12.2014 määruse nr 30 § 14 lg 4 p 3 järgi on maksuhalduri volitused linnatranspordi osakonna vaidemenetluse peaspetsialistil. Kuna kaebaja vaide on lahendanud ja 27.12.2013 käskkirjale nr 88802 (vaideotsusele) alla kirjutanud Tallinna Transpordiameti linnatranspordi osakonna vaidemenetluse peaspetsialist J. V., on vaie lahendatud pädeva isiku poolt.

21. Kohtule ei nähtu, et Tallinna Transpordiamet oleks vaiet lahendades rikkunud uurimispõhimõtet või muul moel kaebaja õigusi. Vaide lahendamisel selgitati välja kõik olulised asjaolud ning nende pinnalt leiti, et vaide lahendamiseks ei ole alust. Tallinna Transpordiametil ei olnud vaide lahendamisel kohustust kaebaja väite tõendamiseks välja nõuda Kaitseväe Peastaabi parkla logi, seda enam, et nt ka selle esitamisel ei saaks muutuda lõpptulem. Kaebaja ei olnudki teatanud, et selline logi oleks olemas, mõeldav ei ole, et Transpordiamet pidi aimama sellise logi olemasolust.

Kui kaebaja seda oluliseks pidas, oleks ta selle pidanud ise vaiet lahendavale organile esitama, kuna isegi nn uurimisprintsiipi rakendades ei pea keegi aimama neid asjaolusid, millele ei viidata. Kaebaja ei ole seniajani viidanud mingisugustele muudele tõenditele, mis vaideotsust reaalselt mõjutada oleksid võinud. Kuna vaie lahendati kirjalikult, puudus vajadus kaebajale asja arutamise koha ja aja teatavakstegemiseks ning MKS-st ka ei tulene sellist nõuet. Kaebajal oli kohtumenetluses võimalik esitada asjakohaseid tõendeid, ent nagu nähtub, ei ole kaebajal asjakohaseid tõendeid esitatud ega neid enam lisada.

Asjakohane ei ole teha kindlaks, missugusel kella ajal võis kaebaja saabuda töötamiskohalt parkimiskohta. Kaebaja väited sellest, justkui võinuks ta eksida suveajalt üleminekus või sellele vastavalt siis eeldatult kasutada ligi kuu aega vale kellaega, on selgelt liialdus. Loogiliselt pidi kaebaja mõistliku inimesena juba muude tegevuste raames mõistma, et ta ei viibi enam „suveajas“. Kui kaebaja mingil põhjusel soovib aega arvata muudmoodi, siis peab ta arvestama, et sellega võivad kaasneda ebameeldivad tagajärjed. Antud juhul ei olegi kaebaja kokkuvõttes selgelt oma kaebuses märkinud, kas ta peab oma tegevust ekslikuks või ta leiabki, et võib kasutada muid aja arvestamise reegleid, mistõttu ta niimoodi ka käitub ja esitas kohtukaebuses väiteid UTC vms kohta, ent kohus siinkohal kordab, et hoolsuskohustus lasub sõidukijuhil.

Kuna kaebaja kohtuistungil siiski nimetas, et ta eksis ja et tema puhul on vabandatav eksimus ja see on tingitud subjektiivsetest põhjustest ning sellega tuleks arvestada, märgib kohus, et ka selle seisukohaga ei saa nõustuda. Kohus selgitab täiendavalt, et kõik isikud (sj kaebaja), kes soovivad EV- is kasutada võimalust teenuse saamiseks ning nt parkida, peavad arvestama sündmuse ajal EV-is kehtivat aega, mitte vastupidiselt. Viivistasu näol ei ole tegemist karistusega, seega ei kuulu kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted. Kohus ei saa arvestada subjektiivseid ajendeid, millest lähtudes jättis sõidukijuht oma kohustused täitmata.

Kohus on eelnevalt märkinud, miks sõidukijuht peab olema hoolas ja et isiku teistsugune ettekujutus korraldusest konkreetses olukorras ei ole käesolevalt arvestatav.

22. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et nii kaebaja vaidlustatud viivistasu otsus nr 0066013262 kui ka Tallinna Transpordiameti 27.12.2013 käskkiri nr 88802 on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Ühtlasi jääb rahuldamata kaebaja nõue tasutud viivistasu tagasi maksmiseks, kuna viivistasu on tasutud kehtiva ja õiguspärase otsuse alusel.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab kaebaja menetluskulud. Vastustajatest ei ole Tallinna Transpordiamet menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. AS Ühisteenused on esitanud menetluskulude taotluse summas 48 eurot (sh käibemaks), mille moodustab advokaadist esindaja kulu seoses viibimisega kohtuistungil. Kaebaja on palunud jätta menetlusosaliste poolt tehtud kulutused nende endi kanda. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-24-07 (p 16) selgitanud, et õigustamaks halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasjas vaieldavad küsimused olema reeglina väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Põhimõtteliselt sama seisukohta on kolleegium väljendanud korduvalt ka varem (vt nt 10.05.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01; 05.10.2005 otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-05; 14.05.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-07). 06.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-07 (p 10) märkis kolleegium, et haldusorgan võib välist õigusabi küll kasutada, ent peab arvestama sellega, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral.

Asjades nr 3-3-1-62-08 (otsuse p 15), nr 3-3-1-16-07 (otsuse p 13) ja nr 3-3-1-49-04 (otsuse p 10) on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Riigikohus on aga kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkust piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne.

Lisaks võib menetluskulude jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt 15.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-58- 07, p 13). Ehkki AS Ühisteenused on eraõiguslik juriidiline isik, siis viivistasu otsuse tegemisel täidab AS Ühisteenused haldusülesannet, mis on üks tema põhitegevusi. Seega peaks AS-i Ühisteenused kasuks haldusvälise õigusabi kasutamisel kantud menetluskulude väljamõistmiseks kohtuasi väljuma tema igapäevase põhitegevuse raamidest.

Käesoleval juhul see nii ei ole, samuti ei saa vaidlust pidada õiguslikult keerukaks. AS-i Ühisteenused on käesolevas menetluses kirjalike vastuste esitamisel esindanud enda töötaja ning AS Ühisteenused ei olegi selgitanud, miks ei ole kirjalikke seisukohti esitanud töötaja pädev esitama AS-i Ühisteenused seisukohti suuliselt või missugusel muul põhjusel ei olnud tal sellel korral võimalik kohtuistungil osaleda, et AS Ühisteenused pidi kasutama välist õigusabi. Ka kohtuistungil ei esitatud selgitust ega tõendeid, missugune äratuntav mõjuv põhjus tingis advokaadi abi kasutamist.

Kaebaja ei ole võtnud endale professionaalset esindajat ega esitanud taotlust õigusabikulude väljamõistmiseks, samuti ei ole ta palunud algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet või esitanud muud sellist asjaolu, mis viitaksid tavapärasest keerukamale kaebusele ja selle asjaoludele. Ühtegi kaalukat ja erandlikku asjaolu antud juhul ei esine, mis õigustaksid kaebajalt AS-i Ühisteenused kasuks menetluskulude väljamõistmist. Kohtul ei ole alust pidada kaebust siiski ka pahatahtlikult esitatuks. Kohus märgib, et näiteks ei ole Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-08-2615, kus kaebuse esitajaks oli advokaadibüroo, ega haldusasjas 3-12-755, kus kaebaja tõstatas põhiseaduslikkuse küsimuse, pidanud põhjendatuks mõista kaebuse esitajalt AS-i Ühisteenused kasuks välja tema poolt välisele õigusabile kantud menetluskulu.

Kohus jätab AS-i Ühisteenused menetluskulud eelnevast tulenevalt HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. Kokkuvõttes jäävad menetluskulud seega menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik