3-13-2281/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2281 Haldusasi A.K. ja R.K. kaebus Keila Vallavalitsuse 5. juuli 2013 korralduse nr 2013 ja 24. septembri 2013 vaideotsuse nr 5.-3/13/2043-6 tühistamise või alternatiivselt nende õigusvastasuse tuvastamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja: A.K. Kaebaja: R.K. Kaebajate esindaja: Mirga Kaps Vastustaja: Keila vald

RESOLUTSIOON 1. Jätta A.K. ja R.K. kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kada.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 28. juulil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 23. novembri 1994 otsusega nr 5554 tunnistati 29,65 ha suurune Karjatooma A-17 maaüksus omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati selle osas H.K., kes oli loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse võrdsetes osades A.K.le ja R.K.le. A.K.le ja R.K.le Keila Vallavalitsuse ja Padise Vallavalitsuse korraldustega tagastatud

2 18,96 ja 10,17 ha suurused maatükid ning 5897 m2 suurune osa nimetatud õigusvastaselt võõrandatud maast on ostueesõigusega erastatud kolmandatele isikutele. 2. A.K.le ja R.K.le Kloogal asuva tagastatud maaüksuse (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) ning kolmandale isikule erastatud xxxx aadressi kandva maatüki (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) vahele jääb umbes 0,2 ha suurune maa-ala, mis enne maa õigusvastast võõrandamist kuulus samuti xxxxx maa piiridesse ning mida käesolevas kohtuotsuses nimetatakse aadressi xxxx järgi. Seal paikneb ehitisregistrisse registrinumbri xxxxxxxx alla kantud objekt (elamu). 3. Keila Vallavalitsuse 5. juuli 2013 korraldusega nr 449 anti Keila vallale kui xxxxx asuva elamu omanikule maareformi seaduse § 6 lõike 31 kolmandas lauses nimetatud tähtaeg selle elamu kordategemiseks hiljemalt 6. juulil 2014, samas tehti ettepanek määrata maa munitsipaalomandisse taotlemise eesmärgil selle ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,20 ha. Korralduse kohaselt anti kõnealune ehitis Keila valla omandisse riigivara munitsipaalomandisse andmise aktiga ning see on lagunenud, kasutusest välja langenud ja ümbrust ning maastikupilti tunduvalt kahjustav MRS § 6 lg 31 tähenduses. Korralduses arvestati ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel seda, et kõrvalasuvate xxxxx ja xxxxx katastriüksuste pindalad on vastavalt 0,2912 ja 0,2967 ha ning Keila valla ehitusmääruse kohaselt on tiheasustusalal on uue elamu ehituskrundi minimaalseks suuruseks 3000 m2. 24. septembri 2013 vaideotsusega nr 5.-3/13/2043-6 jättis Keila Vallavalitsus rahuldamata A.K. ja R.K. poolt vallavalitsuse 5. juuli 2013 korraldusele nr 449 esitatud vaide. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 4. A.K. ja R.K. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keila Vallavalitsuse 5. juuli 2013 korralduse ning 24. septembri 2013 vaideotsuse tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajad leiavad, et Keila vald on xxxxx objekti kohta ehitisregistrile esitanud valeandmed, kuna sellel puudub vundament, seinad ja laed on mädanenud, katus sissekukkunud, korsten lõpeb enne katusest väljaulatumust, ehitise sisemuses on muld ja lagunemisel tekkinud praht. Kaebajate hinnangul ei ole sellise objekti kordategemine MRS § 6 lg 31 tähenduses võimalik, vaid see on võimalik üksnes lammutada. Kaebajate hinnangul ei ole eelnimetatud normi mõttega kooskõlas kasutusest väljalangenud hoone asemele uue hoone ehitamine ning objekti, mis on nii lagunenud, et taastamiseks on vajalik uus ehitada, ei saa käsitada ehitisena MRS tähenduses. 5. Kaebajate hinnangul välistab konkreetse ehitise juurde maa munitsipaalomandisse taotlemise seegi, et tegemist on õigusliku aluseta, st. ehitusloata ja maakasutusõiguseta püstitatud ehitisega ning selle riigivara munitsipaalomandisse üle andmise aktiga valla omandisse üleandmine ei muutnud seda õiguslikul alusel püstitatuks. Kaebajad selgitavad, viidates asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-le 13 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-43-07, et õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamine on võimalik vaid kasutusloa andmise teel, millega ei tohi aga rikkuda maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi. Kaebajate hinnangul ei tõenda ehitise maakasutusõigust Keila Rajooni Läänemere Sõjaväeringkonna jaoks eraldatud maade plaan, kuna see kinnitab vaid seda, et

3 Klooga garnisoni jaoks eraldati 1329,39 ha suurune maa-ala, kusjuures pole ka üheselt aru saada, millisele sõjaväeringkonnale see maa eraldati. 6. Kaebajad viitavad ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-36-99 ning leiavad, et kuivõrd vaidlustatud korralduses on maa suurus kindlaks määratud ligikaudselt, ei saa seda üldse käsitada ehitise teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisena ning vastav osa korraldusest on tühine. Kaebajad toovad välja sellegi, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine on vajalik vaid juhul, kui krunt ei olnud kindlaks määratud, mis antud juhul kinnitab nende hinnangul samuti seda, et maakasutusõigust sellise ehitise püstitamiseks ei olnud. 7. Ka leiavad kaebajad, et isegi kui tegemist oleks ehitisega, mis on võimalik korda teha, ei saa põhjendatuks pidada selle juurde 0,20 ha suuruse teenindusmaa määramist, kuna tegemist ei ole minimaalse vajaliku maaga. Kaebajad ei pea põhjendatuks valla viidet ehitusmääruses mainitud 3000 m2 suurusele ehituskrundile, kuna antud juhul pole tegemist uusehitisega, vaid õigusvastaselt võõrandatud maale jääva olemasoleva ehitise juurde teenindusmaa määramisega. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Keila Vald vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et xxxxx objekti näol oli tegemist MRS § 6 lg 31 nimetatud lagunenud ehitisega, mille kordategemiseks tuli selle omanikule anda tähtaeg ning seda vaidlusaluse korraldusega tehtigi. Samuti peab vastustaja samast normist tulenevalt õiguspäraseks ja vajalikuks ühes ehitise kordategemiseks tähtaja andmisega sellele teenindusmaa määramist. Vastustaja viitab Maa-ameti 13. novembri 2013 kirjale nr 4.1-4/14274, kus selgitati, et vaidlusaluse elamu kohta on olemas riigi vara munitsipaalomandisse andmise akt nr 01/951-07, millega anti omandireformi aluste seaduse alusel üle muuhulgas ka Kaare 3 elamu, mistõttu ei oma kunagine ehitusluba ja maaeraldus maareformi läbiviimisel tähendust. Täiendavalt toob vastustaja välja, et maaeralduse aluseks on Keila Rajooni TSN Täitevkomitee 9. mai 1958 otsus nr 04, mis omakorda on kinnitatud ENSV Ministrite Nõukogu 24. oktoobri 1958 otsusega nr 1670-pc, kusjuures mõlemad maaeralduse aluseks olevate dokumentide andmed on kantud plaanile M 1: 25 000, millega Klooga polügooni maa läks Balti Sõjaväeringkonnale. Vastustaja märgib, et vaidlusalune korraldus on antud kaalutlusõiguse alusel, järgides faktilist olukorda ning eesmärki, samuti on arvestanud tähtsust omavaid asjaolusid ning lähtunud kehtivatest õigusaktidest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et A.K. ja R.K. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud haldusaktiga lagunenud ehitise omanikule selle kordategemiseks tähtaja andmine ning ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaksmääramine on toimunud õiguspäraselt ja põhjendatult.

4 10. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxx alevikus xxxxx asub objekt, mille välimust ja seisukorda vaidlusaluse korralduse andmise ajal, st. 2013. aasta juuli alguses, kajastavad kaebajate poolt esitatud fotod (tl. 22 jj). Samuti pole vaidlust selles, et xxxxx asuv objekt on 11. detsembril 1998 koostatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktiga nr 01/951-07 Kaitseministeeriumi poolt üle antud Keila Vallavalitsusele. Vaidlust pole ka selles, et vaidlusaluse korralduse punktis 2 nimetatud ca 0,20 ha suurune maatükk jääb õigusvastaselt võõrandatud xxxxxx maale ning kaebajad taotlevad maa tagastamist. Vaidlus on poolte vahel aga esiteks selles, kas eelnimetatud objekti kui lagunenud ehitise kordategemiseks tähtaja andmine oli õiguspärane ja teiseks selles, kas vaidlusaluse korraldusega selle ehitise teenindamiseks vajalik maa on määratud õigesti. Küsimus sellest, kas käesolevaks ajaks on xxxxx asuv ehitis korda tehtud selliselt, et see vastab maareformi seaduses sätestatud ehitise tunnustele ning kas selle ehitise juurde saaks tänases faktilises olukorras maareformi seaduse § 28 lg 1 p 1 alusel maad munitsipaalomandisse anda, väljuvad aga käesoleva kaebuse eseme piiridest. 11. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 p 4 ja § 28 lg 1 p 1 kohaselt ei tagastata omandireformi õigustatud subjektile munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alust ning nende teenindamiseks vajalikku maad. Selline maa antakse tasuta munitsipaalomandisse. MRS § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Sama paragrahvi lõike 31 teises ja kolmandas lauses sätestatakse aga, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi ei käsitata ehitistena ning sellised ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Lagunenud, kasutusest välja langenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitise mõistet MRS ei ava, samuti ei reguleerita õigusaktides seda, missuguses ulatuses ehitise renoveerimine jääb MRS § 6 lõikes 31 kasutatud ehitise kordategemise mõiste piiridesse ega seda, kui lagunenud võib ehitis olla selleks, et eelnimetatud normis viidatud kordategemisettekirjutuse tegemine üldse õigustatud saaks olla. 12. Leian, et lagunenud ehitisena MRS § 6 lg 31 tähenduses saab käsitada sellist objekti, mis on kunagi olnud hoone või sihtotstarbeliselt kasutatav rajatis, ent on aja jooksul hooldamatusest tingituna või mingisuguse õnnetuse tulemusena lagunenud või osaliselt või täielikult kasutuskõlbmatuks muutunud. Käesoleval juhul saab kaebajate poolt esitatud fotode (tl. 22 jj) põhjal ning ilma kohapealset täpsemat uurimist või ekspertiisi läbi viimata väita, et Kaare tn 3 objekti näol on tegemist lagunenud hoonega. Vaatamata selle tehnilisele seisule vaidlusaluse korralduse andmise ajal, on fotodelt näha, et tegu on olnud aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud tervikliku, väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitisega. Fotodelt nähtuv objekt on niisiis kunagi vastanud ehitusseaduse § 2 lõigetes 1 ja 2 sätestatud hoone tunnustele. Siinkohal ei oma tähtsust see, et see hoone on ehitatud ilma vundamendita. Eeldades, et kaebajate sellekohane väide on tõene ning esitatud foto (tl. 25) seda ka põhimõtteliselt kinnitab, ei muuda traditsioonilise valatud või laotud vundamendi puudumine tõdemust, et tegemist on kohtkindlalt maapinnaga ühendatud asjaga. Kaebuses esitatud kirjeldus selle objekti

5 seisukorra kohta on esitatud fotode põhjal usutav. Küll aga ei saa sellest järeldada, et tegemist oleks täielikult hävinud ehitisega või objektiga, mille kordategemine ei ole põhimõtteliselt võimalik. See, et hoone katus on osaliselt sisse kukkunud, põrandad ilmselgelt läbi mädanenud ning kandekonstruktsioonid silmnähtavalt kahjustada saanud, uksed-aknad puudu jne ei välista MRS § 6 lg 31 alusel selle omanikule kordategemisettekirjutuse tegemist. 13. Ehitise kordategemiseks tähtaja andmine oleks välistatud juhul, kui ehitis on kas täielikult hävinud ja selle hävimise erandlikud asjaolud ei ole sellised, mis õigustaksid ehitise taastamist, või ka juhul, kui vaadeldav objekt ei ole kunagi hoone või sihtotstarbeliselt kasutatava rajatise tunnustele vastanud. Nii näiteks leidis Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas nr 3-08-1934 tehtud otsuses, et püsivalt kasutusest väljalangenud vundamentide (mille peal ei ole kunagi ühtegi hoonet olnud) kordategemine ei ole võimalik ning sellise rajatise kordategemiseks MRS § 6 lg 31 nimetatud korralduse andmine seega ilmselgelt põhjendamatu. Kohtuasjas nr 3-06-1168 tehtud otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus aga, et ehitise rekonstrueerimisega võib tegu olla erandina ka juhul, kui asendatakse ehitise kõik konstruktsioonid peale vundamendi, kusjuures konstruktsioonide uuendamise mahu kõrval tuleb arvestada ka rekonstrueeritud ehitise mõõtmete, väliskuju ja sihtotstarbe sarnasust rekonstrueerimiseelsega. Ringkonnakohus märkis, et kui need näitajad ei muutu, pole MRS § 6 lõikes 31 sätestatud ehitise kordategemise mõiste selline sisustamine tingimata vastuolus maareformi eesmärkidega. 14. Käesoleval juhul olid lagunenud hoonel vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal endiselt äratuntav väliskuju ja põhikonstruktsioonid. Nende konstruktsioonide väga halb seisukord ega hoone varisemisohtlikkus ei ole asjaolud, mis välistaks MRS § 6 lg 31 kohaldamise. Just sedalaadi lagunenud ehitiste kordategemiseks ongi nimetatud norm mõeldud. Olukorras, kus hoone katus või välispiirded oleksid terviklikud ja sellises seisukorras, et eraldavad üheselt siseruumi väliskeskkonnast ning muud olulised hoone konstruktsioonielemendid on alles ja enam-vähem oma õigetel kohtadel ega ole hoonest kui tervikust eraldunud, ei oleks sellist hoonet üldse põhjust pidada lagunenuks. Sellise hoone juurde saaks maa erastada või munitsipaalomandisse anda ilma, et mingi täiendav selle ehitise kordategemine sootuks vajalik oleks. 15. Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et Kaare tn 3 objekti näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mille juurde poleks maa munitsipaalomandisse andmine võimalik. Kõnealuse objekti kui riigi vara andis Kaitseministeerium 11. detsembril 1998 üle Keila Vallavalitsusele. Tegemist oli riigi omandis oleva vara tasuta üle andmisega munitsipaalomandisse Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 3 lg 2 p 1 tähenduses. Selle näol on niisiis tegemist omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitisega. Vaidlusaluse ehitise Keila valla omandisse andmise ajal kehtinud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lõike 1 teisest lausest tulenes, et maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse sama seaduse §-i 13 sätteid ehk õiguslikul alusel püstitatud ehitisele kohaldatavaid norme. Seega eristati AÕSRS-is selgelt teistest ehitistest neid, mis on üle antud omandireformi käigus ning viimaste suhtes kohaldatakse õiguslikul alusel püstitatud ehitise sätteid ka juhul, kui ehitis on

6 püstitatud maakasutusõiguse või ehitusloata. Seetõttu erineb käesolev olukord kaebajate poolt viidatud haldusasjas nr 3-3-1-43-07 tehtud Riigikohtu otsuses käsitletust, kuna viimatinimetatud juhul ei olnud ehitist selle omanikule üle antud omandireformi aluste seaduse alusel. Samuti tuleneb AÕSRS § 14 lõike 3 käesoleval ajal kehtivast redaktsioonist, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes maareformi seaduse § 6 2. lõike punkti 3 sätete kohaldamisele ning ei takista maa riigi omandisse jätmist ega maa munitsipaalomandisse andmist. Nimetatud normis ei viidata MRS § 6 lg 2 punkti 4 kohaldamise võimatusele. Sellest saab järeldada, et kohaliku omavalitsuse omandis oleva ent maakasutusõiguse ja/või ehitusloata püstitatud ehitise juurde on võimalik maa munitsipaalomandisse andmine ning selle maa mittetagastamine MRS § 6 lg 2 p 4 alusel. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et kõnealuse ehitise ehitusloa ja maakasutusõiguse olemasolu ei ole antud juhul olulised ega välista sellise ehitise kordategemiseks tähtaja andmist. 16. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebajate seisukohta, et vaidlusaluse korraldusega on Kaare tn 3 ehitise teenindamiseks määratud põhjendamatult palju maad. MRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt on kohalikul omavalitsusel õigus saada munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist reguleerib Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998 määrus nr 144 Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra kinnitamine (edaspidi VVm 1998/144). Nimetatud määruse punkti 1 kohaselt reguleerib see ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist muuhulgas maa munitsipaalomandisse andmisel. Sama määruse punktis 3 sätestatakse, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavale ehitisele määratakse teenindamiseks vajalik maa üksnes juhul, kui kohalik omavalitsus määrab vastavalt MRS § 6 lõikele 31 sellise ehitise kordategemiseks tähtaja. Arvestades eelviidatud norme ning lähtudes analoogiast MRS § 6 lg 31 viimase lausega, tuleb munitsipaalomandis oleva lagunenud ehitise teenindamiseks vajalik maa kindlaks määrata koos ehitise kordategemiseks tähtaja andmisega. 17. VVm 1998/144 punkti 4 alapunkti 1 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa kooskõlas maakorralduse nõuetega, sama punkti 2. alapunktis on sätestatud, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, päästeja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Neist sätetest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaksmääramisel võrdlemisi avar kaalutlusruum. Ehitise juurde maa erastamise kontekstis on kohtuasjas nr 3-3-1-81-05 tehtud otsuses sellist seisukohta väljendanud ka Riigikohus. Leian, et antud juhul on Keila Vallavalitsus vaidlustatud korralduse andmisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Põhjendatult on arvestatud sellega, et xxxxx ehitise näol on (pärast selle kordategemist) tegu elamuga. Sellise üksikelamu sihtotstarbeline kasutamine eeldab, et selle ümber on piisav hulk maad, mis muudab seal elavatel inimestel mõistlikult võimalikuks ehitise kasutamise oma kasutusotstarbest lähtudes. Mõeldamatu on määrata üksikelamu juurde määrata üksnes sellise suurusega teenindusmaa, mis võimaldab minimaalse ligipääsu ja ehitise korrashoiu. Konkreetse ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse

7 kindlaksmääramine võib sõltuda ka ehitise asukohast ning ümberkaudset asustust iseloomustavatest tunnustest. Selles osas on vastustaja samuti põhjendatult arvesse võtnud seda, et vaidlusaluse ehitise vahetuses lähenduses olevate naaberkruntide suurused on veidi alla 3000 m2. Asjakohatu pole ka viide valla ehitusmäärusele, kus määrataks vähima individuaalelamukrundi suurusena 3000 m2. Antud juhul pole oluline see, et kõnealuse ehitise näol ei ole tegemist uusehitisega, küll aga see, et määrates xxxxx ehitise teenindusmaa väiksemana kõnealusest 0,2 hektarist, ei oleks ülejäänud osale maast võimalik teist ehituskrunti uusehitise moodustamiseks luua. Põhjendamatu on ka kaebajate etteheide, et korralduses on teenindusmaa suurus kindlaks määratud vaid ligikaudselt. VVm 1998/144 punktis 12 on sätestatud, et vallavalitsuse otsuses ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kohta peab sisalduma vähemalt ehitise nimetus ja selle kasutamise otstarve, maa ligikaudne pindala ja asukoht. Need andmed on korralduses näidatud. 18. Kuivõrd kaebus Keila Vallavalitsuse 5. juuli 2013 korralduse nr 449 tühistamise nõudes jääb rahuldamata, tuleb rahuldamata jätta ka taotlus 24. septembri 2014 vaideotsuse tühistamise nõude osas. Vaideotsus ei saa eraldiseisvalt, st. vallavalitsuse 5. juuli 2014 korraldusest nr 449 sõltumatult kaebajate õigusi rikkuda. Samuti tuleb rahuldamata jätta kaebuses formuleeritud alternatiivne tuvastusnõue. HkMS § 45 lg 2 kohaselt saab isik kaebuses tuvastamisnõude esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Selliseks tõhusamaks vahendiks on antud juhul haldusakti tühistamisnõude esitamine, mis kaebuses ka sisaldus. See, et tühistamisnõue jääb rahuldamata, ei anna võimalust alternatiivselt taotleda vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamist. Isegi juhul kui Keila Vallavalitsuse haldusaktid oleksid õigusvastased, ei oleks selle õigusvastasuse tuvastamine kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Haldusakt kehtiks sõltumata selle õiguspärasusest. 19. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik