3-14-57/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-57 Otsuse tegemise kuupäev ja koht 27.06.2014 Tartus Kohtunik Mare Priks Kohtuasi A.Z. kaebus Tartu Vangla 30.10.2013 käskkirja nr 6-2/1338 peale Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised A.Z.; Tartu Vangla Resolutsioon Jätta A.Z. kaebus haldusasjas 3-14-57 rahuldamata. Saata A. Z. Tartu Vangla täiendav vastus (16.06.2014). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 28.07.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

Tartu Vangla inspektor-kontaktisiku 30.10.2013 käskkirjaga nr 6-2/1338 on karistatud kinnipeetav A. Z. vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ning Tartu Vangla kodukord (Kodukord) punkt 1.7.1 alusel kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks 6-kuulise katseajaga allumatuse eest vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele ja kaaskinnipeetava ähvardamise eest. A.Z. suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, sest A. Z. on keeldunud 08.10.2013 kella 15.40 ajal S-hoone ruumis 345 allumast vanglateenistuse ametniku korduvatele korraldustele minna oma kambrisse ja pakkida asjad ümberpaigutamise teostamiseks ning samas ähvardas A. Z. kasutada füüsilist vägivalda kambrikaaslase A.E. suhtes.

27.11.2013 on A.Z. esitanud Tartu Vanglale vaide käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla on vaideotsusega 20.12.2013 nr 1-11/504-2 jätnud vaide rahuldamata.

Kaebuses toodud põhjendused ja taotlused

A.Z. on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla käskkiri 30.10.2013 nr 6-2/1338 ja tühistada. A.Z. ei nõustu temale määratud karistusega ning leiab, et karistus on määratud alusetult. Kaebaja märgib, et ta ei keeldunud ümberpaigutamisest ning ei ole ähvardanud kambrikaaslast, vaid ütles, et võimalik on kaaskinnipeetavaga konfliktsituatsioon. Kaebaja on märkinud, et kaebaja vaide vaatas läbi selleks mittepädev ametiisik, mistõttu on tehtud jäme rikkumine. Kaebaja arvates on suurema osa sündmustest välja mõelnud kontaktisik

M. Ilumets , kes on tahtnud kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust alustada. Kaebaja märgib, et distsiplinaarmenetluse protokollis on sees vead kuupäevade osas ning vanglaametnik Sten Kasela ei ole aru saanud mida kaebaja tegelikult ütles, kuna isik ei valda vene keelt.

Kaebaja on soovinud asja arutamist suulises vormis, et anda asja kohta selgitusi, kaebaja kahtleb, et seoses kirjaliku menetluse läbiviimisega kohus ei ole erapooletu. Kaebuse täienduses (26.02.2014) viitab kaebaja analoogiale teises distsiplinaarsüüteos tehtud vaideotsusele ja distsiplinaarmenetluse materjalidele ning toob selle kohta näiteid ning väidab, et esines probleeme ametnikega suhtlemisel. Kaebuse täienduses (05.06.2014) märgib kaebaja, et kohus ei peaks usaldama vanglaametnike seletusi ega vangla poolt esitatud andmeid ning taotleb suulise menetluse läbiviimist.

Tartu Vangla seisukohad ja taotlused

Tartu Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Kaebaja on rikkunud nii VangS § 67 p 1 nõudeid kui ka Kodukord p. 1.7.1 nõudeid, kuna keeldus allumast 08.10.2013 kella 15.40 ajal vanglateenistuse ametniku korduvale korraldusele minna oma kambrisse asjade pakkimiseks ümberpaigutamise teostamiseks ning samas ähvardas korduvalt kasutada füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava suhtes. Kaebaja süüd tõendavad kolm inspektorkontaktisiku ruumis viibinud ametnikku. Tartu Vangla seisukohalt on käskkiri kaebaja karistamise kohta õiguspärane, proportsionaalne ja antud kehtiva õiguse alusel ja vastab vorminõuetele. Vastustaja märgib, et samuti ei vasta tõele asjaolu, et käskkirja ja vaideotsuse on teinud selleks ebapädev ametiisik. Vastustaja viitab VangS § 11 lg 41 ja vangla sisekorraeeskiri § 12 lg 21 sätetele. Tartu Vangla märgib ka, et asjakohatu on kaebaja nõue korraldada kohtuistung, kuna selleks puudub vajadus, sest kaebaja saab oma seisukohti kujundada kirjalikult.

Tartu Vangla täiendavas vastuses on märgitud, et kui kohus leiab, et asja lahendamiseks on olulisi asjaolusid võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata viidates halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg 1 p 2, on kohtul õigus asja menetleda kirjalikus vormis. Samas märgib vangla, et antud asjas kuulub lahendamisele kaebaja kaebus 30.10.2013 käskkirja 6-2/1338 peale ning muud mured, mis kaebajal on seonduvalt vanglaametnikega üles kerkinud, ei kuulu lahendamisele käesoleva asja raames.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

Kohus, tutvunud asja materjalidega asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele.

1. Kaebaja on soovinud asja menetlemist kohtuistungil. Kohus on 19.03.2014 kohtumäärusega (kirjaliku menetluse läbiviimise kohta) määranud asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse ning märkinud, et arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, on asja mõistlik lahendada kirjalikus vormis. Kaebaja väide, et kirjalikus menetluses asja läbivaatamisel ei ole kohus erapooletu ja on vanglaga ühel meelel, ei ole tõene. Kohus märgib, et kaebaja on saanud oma selgitusi esitada kirjalikult ning kohus on kogunud hulganisti tõendeid, mille põhjal saab teha kirjaliku menetluse läbiviimisel kohtuotsuse. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtu otsustus ei sõltu sellest kas asja on menetletud kirjalikus või suulises vormis, seega saab kohus kaebaja väidetavat õiguste rikkumist kontrollida ka kirjalikus menetluses.

2. Asja materjalide kohaselt on Tartu Vangla 30.10.2013 käskkirjaga nr 6-2/1338 määranud A.Z. distsiplinaarkaristuseks viis ööpäeva kartserisse paigutamist kuuekuulise katseajaga VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla Kodukord p. 1.7.1 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest. A. Z. süütegu seisnes selles, et ta 08.10.2013 kella 15.40 ajal viibides S-hoones ruumis 345 ning keeldus allumast vanglateenistuse ametniku korduvatele korraldustele minna oma kambrisse, et asju pakkida ja teostada ümberpaigutamist ning samas ähvardas korduvalt kasutada füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava suhtes.

3. VangS § 67 p. 1 kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

Tartu Vangla Kodukord p.1.7.1 kohaselt on keelatud kinnipeetaval teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni.

4. Kaebaja on väitnud, et ta ei ole keeldunud ümberpaigutamisest ega ole ähvardanud kaaskinnipeetavat. Oma seletuskirjas vanglale on kaebaja märkinud, et vangla provotseerib kuritegude toimepanemist ja soovis teda ühte kambrisse paigutada koos teise kuriteokaaslasega.

5. Kohus peab usaldusväärseks vangla poolt kogutud tõendeid ning selle põhjal tehtud otsustust. Inspektor-kontaktisik Marina Ilumets on teavitanud kinnipeetavat 14.10.2013 distsiplinaarmenetluse algatamisest seoses sellega, et kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele ja ähvardas kaaskinnipeetavat. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on menetleja kogunud hulganisti materjale ning pöördunud mitmete ametiisikute poole asjaolude selgitamiseks. Distsiplinaarmenetluse käigus on menetleja pöördunud inspektor-kontaktisiku Sten Kasela poole, kelle selgituste kohaselt ei allunud A. Z. vanglatöötajate L. Ökva ja M. Ehamaa korduvatele korraldustele minna kambrisse asjade kokkupakkimiseks, et paigutada kinnipeetav teise kambrisse. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt (28.10.2013) on põhjendanud A.Z. keeldumist sellega, et talle ei meeldi ümberpaigutamine. Kinnipeetav on lubanud kasutada ka vägivalda kaaskinnipeetav A. E. suhtes, kuna talle tundus, et ümberpaigutamine on seotud A. E.. A. E. seletuste kohaselt ei mäleta ta toimunut täpselt. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt allus kinnipeetav A. Z. korraldusele alles siis, kui kaebajat tuli korrale kutsuma vanglateenistuse ametnik Meelis Seppor. Distsiplinaarmenetluse käigus on pöördutud ka vanglaametnik Siim Kuke poole, kelle ütluste kohaselt kutsuti ta sündmuskohale põhjusel, et kinnipeetav A. Z. ei tahtnud kambrisse minna. Vanglateenistuse ametnik Endel Rebane kinnituste kohaselt ei täheldatud allumatust ega ähvardust.

6. Vanemvalvur Mariina Ehamaa ettekandest (08.10.2013)vanglale nähtub, et A. Z. ei allunud korraldusele lahkuda kontaktisiku ruumist ja minna osakonnas oma kambrisse ja pakkida asjad ümberpaigutamise teostamiseks. Isik allus korraldusele alles siis kui kaasati rohkem ametnikke kaebaja korralekutsumiseks. Samas on märgitud, et ümberpaigutamise ajaks on kaebaja kambrikaaslane A. E. paigutatud osakonnas asuvasse vestlusruumi, kuna kinnipeetavate vahel toimus sõnelus, kinnipeetav ähvardas maha tappa kambrikaaslase A. E.. Samas nähtub teiste vanglaametnike vanglasisesest kirjavahetusest , et A. Z. lubas kasutada kaaskinnipeetava A. E. suhtes vägivalda ning A. Z. ei allunud korduvatele korraldustele minna kambrisse. Kaebaja on ka ise tunnistanud, et ta oli ümberpaigutamise teadasaamisest olnud ärritatud meeleolus ja andis teada, et sellest võivad tekkida konfliktid tema kambrikaaslase A. E., kes A.

Z. arvates oli käitunud valesti, kuna A. E. ei ole talle teatanud kambri vahetamise soovist. Kaebaja on küll märkinud, et temast on valesti aru saadud, kuna on vaid ametnikke soovinud informeerida, et konflikt võib saabuda.

7. Kohus peab usaldusväärseks vanglaametnike seletusi ja vangla poolt kogutud tõendeid selle kohta, et kaebaja on keeldunud täitmast vanglaametnike seaduslikke korraldusi ning on ähvardanud kambrikaaslase suhtes vägivalda kasutada ning loeb kaebaja süü selles osas tõendatuks. Kohus ei näe mingit põhjust, miks vanglaametnikud peaksid selles osas andma selgitusi mis ei vasta tõele. Kohus ei pea usutavaks kaebaja väiteid selle kohta, et vanglaametnikud on esitanud kaebaja suhtes valeandmeid ning samas ei ole usutav ka see, et kontaktisik M. Ilumets on materjalid koostanud seonduvalt sellega, et kaebaja on talle antipaatne. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid distsiplinaarmenetluse kokkuvõtvale protokollile.

8. Eeltoodu alusel nõustub kohus vanglaga, et distsipliinirikkumine on toime pandud kaebaja poolt, tõendatud on kaebaja poolt VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla Kodukord p. 1.7.1 sätestatud nõuete süüline rikkumine ning karistus on määratud VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 65 lg 2 järgi õiguspäraselt, karistus on proportsionaalne ja kaevatav käskkiri vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele allumatuse ja kaaskinnipeetava ähvardamise suhtes on õiguspärane ja tehtud selleks pädeva ametiisiku poolt, haldusakt on antud kehtiva õiguse alusel ja vastab vorminõuetele. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud.

9. Kaebaja väide, et tema vaide menetlemisel on rikutud pädevusnõudeid, kuna tema vaide oleks pidanud läbi vaatama Tartu Vangla direktor või Justiitsministeerium, ei vasta tõele, kuna vaide vaatab läbi vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 21 kohaselt üksuse juht, kui vaie on esitatud inspektorkontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Kaebaja on teinud viiteid käesolevas haldusasjas ka teistele, asjasse mittepuutuvatele menetlustoimingutele, kus ta ei ole rahul vanglaametnike tööga ning peab arusaamatuks 27.11.2013 distsiplinaarmenetluse protokollis esinevaid kuupäevi. Kohus märgib, et kuna käesoleva asja läbivaatamise esemeks on Tartu Vangla 30.10.2013 käskkirja nr 6-2/1338 õiguspärasuse hindamine, jätab kohus asjasse mittepuutuvatele toimingutele viited tähelepanuta. Vangla on õigesti märkinud kaebusele vastuse täienduses, et käesoleva asja menetluse käigus ei lahendata kõiki kaebaja muresid, mis kaebajal võis olla ametnikega suhtlemisel.

Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast.

Menetluskuludest:

Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kaebuselt on riigilõiv tasutud. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Tartu Vangla ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik