2-13-30293/45 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juuni 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-30293

Tsiviilasi

Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) hagi AS Järve

Bussipark

vastu

töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks ning hüvitise, vähemmakstud töötasu ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebuse hind

4 208,22 eurot

AS

Järve

Bussipark

vastuapellatsioonkaebuse

hind

3 869,63 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebus

AS Järve Bussipark vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

3. juuni 2014

Menetlusosalised ja nende

esindaja

Apellant (hageja): Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan,

isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja

Lea

Kurbel-

Kalamees

Vastuapellant (kostja): AS Järve Bussipark (registrikood

10631670, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

RESOLUTSIOON

1. Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebus

rahuldada

osaliselt

ja

AS

Järve

Bussipark

vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2. Tühistada Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus osas,

milles jäeti rahuldamata Nikolai Bohhani (Nikolay

Bokhan) hagi AS Järve Bussipark vastu vähem makstud

töötasu 421,11 eurot väljamõistmiseks ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega välja mõista AS-lt Järve Bussipark

Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) kasuks perioodil

november 2012 – aprill 2013 vähem makstud töötasu

421,11 eurot.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus

muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„4.1. Jätta Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) hagi AS

Järve Bussipark vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks

ning

hüvitiste

väljamõistmiseks

rahuldamata.

4.2 Välja mõista AS-lt Järve Bussipark Nikolai Bohhani

(Nikolay Bokhan) kasuks perioodil november 2012 –

aprill 2013 vähem makstud töötasu 421,11 eurot (nelisada

kakskümmend üks eurot 11 senti).

4.3. Välja mõista viivis põhinõudelt 421,11 eurot alates

04.09.2013

kuni

25.06.2014

summas

28,43

eurot

(kakskümmend kaheksa eurot 43 senti) ja alates

26.06.2014 kuni põhinõude täitmiseni viivis VÕS § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.4. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.“

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan) esitas hagi AS Järve Bussipark vastu töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise, vähemmakstud töötasu ja viivise

väljamõistmiseks.

Hagiavalduses märgitu kohaselt on poolte vahel 31.02.2005 sõlmitud tööleping. Hageja töötas

Sillamäe linnaliinil nr 34. Kostja esitas 25.04.2013 hagejale maikuu tööajakava, mille kohaselt

oli hageja suunatud tööle Kohtla-Järve linnaliinile. Hageja töökorralduse muudatusega ei

nõustunud, kuna elab Sillamäel ja ühistranspordi sõidugraafik ei võimalik tööajakavas märgitud

aegadel Kohtla-Järvel tööl käia. Hageja haigestus ja viibis haiguslehel kuni 13.05.2013 (k.a).

13.05.2013 esitas hageja kostjale avalduse, milles palus kindlustada talle töötamise koht

Sillamäel või teatada talle tööletuleku võimalustest väljaspool ühistranspordi liikumise aega.

Kostja vastas, et tööd Sillamäel pakkuda ei ole ning et tööandja transporti ei võimalda. Pärast

haiguslehe lõppemist hageja tööle ei asunud. 21.05.2013 ütles kostja töölepingu üles TLS § 88

lg 1 p 3 alusel seoses töökohustuste rikkumisega.

Hageja leiab, et ülesütlemine on aluste puudumise tõttu tühine. Hageja elukoht on Sillamäel ning

ta asus kostja juures tööle teadmisega, et tema töökoht on samuti Sillamäel. Kostjal puudus

vajadus hageja Kohtla-Järvele suunamiseks. Kostja korraldus on vastuolus hea usu ja mõistlikku

põhimõttega ning sellest tulenevalt tühine. Hagejal on TLS § 17 lg 3 alusel õigus keelduda tühise

korralduse täitmisest. Kuna puudus töökohustuste süüline rikkumine, puudus alus töölepingu

ülesütlemiseks. Hageja töösuhe kestis 8 aastat, seega pidi kostja hagejale töölepingu

erakorralisest ülesütlemisest 60 päeva ette teatama. Tööleping kuulub lõpetamisele 19.07.2013.

TLS § 100 lg 5 alusel peab kostja maksma hagejale hüvitise 1 456,13 eurot ja TLS § 109 lg 1

alusel hüvitise 1 995 eurot.

Kostja poolt esitatud keskmise töötasu arvestusest nähtub, et kostja on arvestanud hagejale

perioodil november 2012 – aprill 2013 vähem töötasu. Hageja töötasu normtundide korral peab

moodustama 1 330 eurot, kostja arvestas ja maksis hagejale vähem töötasu summas

421,11 eurot.

Hageja leidis, et töölepingu punkt 4.1 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes ja tüüptingimusena

ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 42 lg 1 ja 2).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt oli töölepingu punkti 4.1 järgi hageja

tööülesannete täitmise kohaks Ida-Virumaa, mitte Sillamäe. Hageja võttis maikuu tööajakava

vastu ja teatas, et ta ei hakka Kohtla-Järve liinidel töötama. Ühtegi põhjendust hageja ei esitanud.

Alles 15.05.2013 sai kostja hagejalt kirja, mille kohaselt ei ole hagejal võimalik jõuda töökohta

ja töölt koju aegadel, kui ühistransport ei tööta. 13.05.2013 kirjast ei nähtu, et hageja oleks

keeldunud oma töökohustuste täitmisest. Hageja ei väitnud, et ta ei saa tööpäeva lõppedes

Kohtla-Järvelt Sillamäele sõita.

Bussijuhtide töögraafikute muutmise vajadus oli tingitud asjaolust, et alates 01.05.2013 muutis

Eesti Energia Kaevandused AS oluliselt oma töögraafikuid. Muudatustest teatati kostjale alles

22.04.2013, sellest tingituna tuli kiiresti muuta kogu kostja töökorraldust. Hageja suunati

kogenenud bussijuhina maikuuks Kohtla-Järve linnaliine teenindama. Muudatus, et isikul kulub

tööle käimiseks 40 minutit, ei ole töötaja jaoks nii koormav, et ta võib keelduda TLS § 17 lg-te 2

ja 3 alusel oma töökohustuste täitmisest. Hageja on rikkunud TLS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud

kohustusi, kuna ei ilmunud tööle. Tööleping lõpetati alles 21.05.2013, kui kostja oli veendunud,

et hageja enam tööle ei tule. Hageja poolt arvutatud 3 kuu keskmine töötasu on ebaõige. Töötajal

ei ole töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral õigust saada hüvitist täiendavalt TLS §

100 lg 5 alusel.

Hageja on korduvalt rikkunud kostja poolt kehtestatud eelkirju, mille tulemusena on vähendatud

hageja lisatasu. Hageja pole kostja hoiatusi kohtus või töövaidluskomisjonis vaidlustanud,

millest tulenevalt on hageja nõustunud nii rikkumise fakti olemasolu kui ka lisatasu

vähendamisega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 21. jaanuari 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine seaduslik.

Kostja on ülesütlemisel tuginenud TLS § 88 lg 1 p-le 1 ning põhjuseks märkinud asjaolu, et

alates 14.05.2013 ei täitnud hageja tööülesandeid. Hageja ei tuginenud tööst keeldumisel TLS

§-s 19 nimetatud alusele, või muule töö-, kollektiivlepingus või seaduses sätestatud põhjusele.

Kuna töö tegemise kohaks oli töölepingus määratud Ida-Virumaa, pidi hageja olema

ümberkorraldusteks valmis ja asuma tööle Kohtla-Järve bussiliinile. Raskused ööajal

ühistranspordiga Kohtla-Järvelt Sillamäele naasmisel ei ole takistuseks ega töö tegemisest

keeldumist õigustavaks asjaoluks. Asjaolu, et hageja on varem töötanud temale soodsamatel

tingimustel, ei tähenda seda, et tööandja ei tohi seda olukorda ühepoolselt muuta ja panna

töötajat vähemsoodsamasse olukorda, kui see jääb töölepinguga kindlaksmääratud tingimuste

raamidesse. Kostja on piisavalt põhjendanud oma otsust viia hageja üle tööle teises linnas

asuvale bussiliinile. Hagejal oli reaalne võimalus käia tööl Kohtla-Järvel ühistranspordi või

isikliku sõiduautoga. Töölepingu punkt 4.1 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Asja

materjalidest ei nähtu, et töö tegemise koha osas oleks vastav töölepingu tingimus eelnevalt

kostja poolt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning, et hageja ei saanud seda eraldi läbi

rääkida. Teiste kostja töötajate töölepingutes analoogselt sõnastatud tingimus ei muuda

iseenesest seda tüüptingimuseks. Kostja korraldus hageja Kohtla-Järve bussiliinile üleviimise

kohta ei olnud TLS § 17 lg-st 2 tulenevalt tühine ja hageja pidi seda täitma. Selle täitmata

jätmine oli hagejapoolne töökohustuse rikkumine TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes, mis andis kostjale

õigusliku aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja puhul on tegemist liinibussivedu

korraldava ettevõttega ning ta ei saanud oodata etteteatamistähtaja lõppemiseni (hageja puhul

60 päeva), sest keegi pidi vaidlusaluseid bussiliine jooksvalt teenindama. Kostja võis töölepingu

üles öelda etteteatamistähtaegu järgimata. Puudub alus TLS § 109 lg-st 1 ja TLS § 100 lg-st 5

tulenevate hüvitiste väljamõistmiseks.

Maakohus leidis, et hageja vähemmakstud töötasu ja sellega seonduva viivise nõuded tuleb jätta

rahuldamata, sest hageja töötasu alandamine oli kooskõlas TLS § 73 lg-ga 1 ja VÕS § 112

lg-ga 1. Kostja hoiatused hagejale, millega kaasnes ka otsustus mitte maksta hagejale lisatasu

kolm kuud, olid seaduslikuks aluseks töötasu alandamiseks. Kõik hoiatused olid hagejale

tutvustatud. Lisatasu maksmata jätmine oli kooskõlastatud ametiühingu usaldusisikuga. Kütuse

kulunormide kehtestamine on kostja majandustegevuse valdkonda arvestades hädavajalik ning

kütuse kulunormid on mõistlikud ja neid on reaalselt võimalik järgida. Vähendades eeskirjade

mittejärgmisel töötaja lisatasu 100% kuni kolmeks kuuks on kostja järginud ka 14.07.2011

kollektiivlepingu sätestatud piirangut ja see on kooskõlas riigisisese liiniveo üldkokkuleppe

tingimustega. Hagejale tehtud hoiatused olid kostja poolt piisavalt põhjendatud ning kostja

seisukohad tööandja korralduste ja kütuse ülekulu põhjustamise kohta on tõendatud

dokumentaalsete tõenditega. Põhjendatud oli 23.04.2013 hoiatuse tegemine ja lisatasu

vähendamine hagejal vormiriietuse puudumise tõttu, kuna üleandmise-vastuvõtmise aktidega on

tõendatud, et vormiriietus anti hagejale välja.

TsMS § 162 lg 4 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

21. jaanuari 2014 otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja taotleb

uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulude jaotust apellant ei vaidlusta.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus apellandi 13.05.2013 avaldust hinnates ebaõigesti järeldanud, et kuna apellant ei

ole märkinud TLS vastavat sätet, ei ole ta viidanud alusele töö tegemisest keeldumiseks.

Avalduses on märgitud, et apellandil puudub võimalus tööl käia ühistranspordi puudumise tõttu.

Mõistlik isik saab sellest aru nii, et tööandja korraldust ei ole võimalik täita. Viide TLS §-s 19

toodud loetelule ei ole obligatoorne;

2) on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Vastustaja sai apellandi otsusest Kohtla-Järvele

mitte tööle asuda teada juba 25.05.2013. Antud asjaolu on tõendatud kolonniülema Gokalo

ettekandega;

3) on maakohus teinud väära järelduse, et vastustaja on apellandi huvidega arvestanud. Kohus

jättis tähelepanuta, et maikuu tööaja graafik esitati apellandile 5 päeva enne maikuu algust.

Vastustaja ei tundnud eelnevalt huvi, kas ja milline on selle korralduse mõju apellandi

elukorraldusele ning, kas see toob talle kaasa ebamõistlikke kulutusi. Vastustaja ei ole üritanud

apellandi transpordiprobleemi lahendada;

4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et vastustaja poolt toodud põhjendused (Estonia kaevanduse

bussiliinide korralduse kiire muutmise vajadus, apellandi töökogemus ja oskused ning Kohtla-

Järve bussiliinile teise bussijuhi määramise võimatus) on piisavad põhjendamaks vastustaja

otsust viia apellant üle tööle teises linnas asuvale bussiliinile. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit

selle kohta, et Estonia kaevanduse bussiliine oleks muudetud. Töökogemust ja –oskust ei ole

võimalik hinnata kutsetunnistuse alusel. Maakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et Kohtla-

Järve bussiliinile ei olnud võimalik määrata teist bussijuhti;

5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et raskused ööajal ühistranspordiga Kohtla-Järvelt Sillamäele

koju naasmisel ei ole takistuseks ega töö tegemisest keeldumist õigustavaks asjaoluks. Ei ole

põhjendatud maakohtu seisukoht, et töötaja huve mittearvestav korraldus on ainult selline

korraldus, mida ei ole reaalselt võimalik täita selle tõttu, et töö tegemiseks on antud liiga lühike

aeg;

6) ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et apellant ei saanud keelduda töö tegemisest

ühistranspordi puudumise tõttu, kuna omas isiklikku sõiduautot. Apellant ei ole kohustatud

kasutama tööl käimiseks isiklikku sõidukit. Maakohtu poolt viidatud Estonia kaevanduse liini

nr 621 sõiduplaani kohaselt ei kulge viidatud liin läbi Kohtla-Järve. Vastustaja enda bussi

kasutamise võimalust ei ole maakohus tuvastanud;

7) on arusaamatu maakohtu viide TLS § 104 lg-le 1 kui töölepingu ülesütlemise tühisuse aluste

ammendavale loetelule ja kohtu võimetusele neid laiendada;

8) on maakohus vääralt tõlgendanud VÕS § 35 lg 1 ja 2 ning jätnud kohaldamata VÕS § 42 lg 1.

Vastustaja on ilmselgelt töötanud välja töölepingu vormi, mida ta on kasutanud ja kasutab

tulevikus paljude töölepingute sõlmimiseks. Tööleping oli sõlmitud asjaoludel, mis ei

võimaldanud apellandil tingimuse sisu mõjutada. Seega tuleb apellandi töölepingu tingimus,

mille kohaselt oli töötamise kohaks Ida-Virumaa, lugeda tüüptingimuseks. Maakohus oleks

pidanud kontrollima tüüptingimuse kehtivust VÕS §-st 42 lähtudes. Apellandi töölepingus olev

tüüptingimus töötamise koha kohta on ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 mõttes;

9) on ebaõige maakohtu järeldus, et vastustaja korraldus asude tööle teises linnas ei ole tühine

ning selle täitmata jätmine on töökohustuste rikkumine, mis annab alusel töölepingu

ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 ja § 97 lg 3 ilma ette teatamata. Kohaldamisele kuulunuks ka TLS

§ 107 lg 1, § 109 lg 1 ja § 100 lg 5;

10) on ebaõige maakohtu järeldus, et vastustaja poolt apellandile koostatud hoiatused on

kookõlas TLS § 73 lg 1 ja VÕS § 112 lg 1 sätestatuga. Maakohus ei ole tuvastanud, kas kostja

on järginud töötasu alandamise võrdelisuse põhimõtet ehk kas ta on määranud mittekohase

täitmise väärtuse ning selle suhte kohase täitmise väärtusega;

11) ei ole maakohus tuvastanud, kas vastustaja vähendas apellandi töötasu perioodil november

2012 - aprill 2013 lisatasu võrra või suuremas ulatuses;

12) ei ole maakohus tuvastanud, kas ja millise süülise teo on apellant toime pannud, kas kütuse

kulu piirnorm oli mõistlik ja kuidas tehti kindlaks kütuse kulu. Maakohus on jätnud hindamata

20.10.2010 töötajate pöördumise, mille sisuks oli palve vaadata ümber kehtivad kütuse

kulunormid. Maakohus on jätnud hindamata ka hoiatused, mis on tehtud erinevatel liinidel

töötavatele töötajatele seoses kütuse kulunormi ületamisega. Kütuse ülekulu oli vastustaja

ettevõttes üleüldine probleem. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole arvestatud apellandi

väidetega, et kütuse kulu ei ole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha ilma vastava

mõõdistamiseta.

5. AS Järve Bussipark vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on ebaõige apellandi väide, et ta ei saanud Kohtla-Järvel tööl käia, kuna ühistranspordiga

polnud võimalik tööle sõita. Samuti on ebaõige apellandi väide, et kostja oli hageja väidetavatest

transpordiprobleemidest teadlik. Kostjal puudub tänaseni arusaam sellest, mis põhjusel hageja

tegelikkuses töö tegemisest keeldus. Hagejal puudusid igasugused takistused Kohtla-Järvel tööl

käimiseks;

2) ei saa Kohtla-Järvele tööle asumist käsitleda hageja jaoks olulise elukorralduse muudatusena.

Sillamäe ja Kohtla-Järve vaheline kaugus on vaid 30 km. Ühistranspordiga kulub selliseks

sõiduks 40 min, isikliku sõidukiga veel vähem aega;

3) oli töölepingu tööülesannete täitmise kohaks Ida-Virumaa. Ka kohtuistungil kinnitas hageja, et

tema suunamine tööle teise linna toimus töölepingus fikseeritud töötamise koha piires. Hageja oli

ka varem töötanud väljaspool Sillamäed;

4) nõustub vastustaja maakohtu põhjendustega, et hageja rikkumisi arvestades oli põhjendatud

hageja töötasu vähendamine. Olukorras, kus kütust on kulunud 50% või isegi kordades rohkem,

on üheselt mõistetav, et bussijuht peab olema oma töökohustusi oluliselt rikkunud. Hageja pole

kordagi üleliigset kütusekulu selgitanud.

6. AS Järve Bussipark esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

21. jaanuari 2014 otsuse tühistamist menetluskulude osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta

kõik menetluskulud Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus pole selgitanud,

milliseid asjaolusid arvestades on TsMS § 162 lg 4 kohaldatud;

2) on maakohtu otsus kostja jaoks üllatuslik. Hageja pole kordagi taotlenud TsMS § 162 lg 4

kohaldamist ning seda võimalust ei arutatud ka kohtuistungil. Puuduvad igasugused asjaolud

TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Hageja käitus kostja suhtes pahatahtlikult. Kostja üritas

pidevalt hagejaga rahumeelsele kokkuleppele jõuda ning töösuhet jätkata, kuid hagejal puudus

selleks igasugune huvi.

7. Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan) vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus võib teha ilma

menetlusosalise vastava taotluseta. Hageja materiaalsed võimalused, sealhulgas võimalused

tasuda õigusabi eest, on võrreldes kostjaga märkimisväärselt väiksemad. Töötaja on töösuhtes

alati nõrgem pool, mistõttu tema suutlikkus hagi tõendada on võrreldes tööandjaga piiratum;

2) ei ole kostja süüdistused hageja väidetava menetlusõiguste kuritarvitamise kohta põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt ja AS Järve Bussipark vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsuse osas, milles jäeti rahuldamata

Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) hagi AS Järve Bussipark vastu vähem makstud töötasu

421,11 eurot väljamõistmiseks ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja

AS-lt Järve Bussipark Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) kasuks perioodil november 2012 –

aprill 2013 vähem makstud töötasu 421,11 eurot. Samuti mõistab rinkonnakohus välja viivise

seaduses sätestatud määras.

Muus osas jätta Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus muutmata

9. Vastuseks Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

9.1. Apellandi väitel tuleb lugeda töölepingu tingimus, mille kohaselt oli töötamise kohaks Ida-

Virumaa, tüüptingimuseks, ning maakohus oleks pidanud kontrollima tüüptingimuse kehtivust

VÕS §-st 42 lähtudes.

Tüüptingimuste mõiste ning nende kasutamine ja tühisuse tingimused on reguleeritud

võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi

lepingutingimust, mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida

lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav

lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama

tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi

läbi räägitud. VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale

VÕS §-des 35-39 ja 41-45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust

kasutati.

Poolte vahel on tööleping sõlmitud 31.03.2005. Töölepingu punkti 4.1. kohaselt oli

tööülesannete täitmise kohaks Ida-Virumaa (I kd tl 8). Töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS

§ 26 lg 1 p 4 järgi oli töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töö tegemise asukoha

kohta (kuni 01.07.2009 kehtinud redaktsioon). Kuna kokkulepe töö tegemise asukoha kohta

kuulus töölepingu tingimuste miinimumi hulka, milles oli vaja saavutada kokkulepe, et oleks

võimalik rääkida töölepingu olemasolust, siis on ebaõige apellandi seisukoht, et poolte vahel

sõlmitud töölepingu punkt 4.1. on tüüptingimus.

Lähtudes eeltoodust ei ole tegemist tüüptingimusega ning seetõttu ei kuulu asjas kohaldamisele

VÕS § 42, s.o poolte kokkulepe töö tegemise asukoha kohta ei saa olla tühine lähtudes

tüüptingimuse tühisust alustest. Seega on poolte kokkulepe töö tegemise asukoha kohta

(töölepingu punkt 4.1.) kehtiv.

9.2. Töölepingu punkti 2.1. kohaselt asus hageja tööle autobussijuhina ning punkti 2.3. järgi oli

töö sisuks reisijate vedu liiniveol, tellimusveol ja piletite müük konduktorita liinil.

Asja materjalide kohaselt töötas hageja autobussijuhina Sillamäe linnaliinil nr 34. 25.04.2013

esitas kostja hagejale maikuu tööajakava (tl 15), mille kohaselt pidi hageja tööle asuma Kohtla-

Järve linnaliinile. Lähtudes töölepingu punktidest 2.1. ja 2.3. oli kostja poolt hagejale antud

tööülesanne teostada reisijate vedu Kohtla-Järve linnaliinil seotud töölepingus ettenähtud

tööülesandega. Samuti ei olnud kostja poolt rikutud kokkulepitud töö tegemise kohta (Ida-

Virumaa).

Hageja väite kohaselt andis talle õiguse keelduda töö tegemisest Kohtla-Järve linnaliinil asjaolu,

et ühistranspordi puudumise tõttu ei olnud tal võimalik käia tööl Kohtla-Järvel. Seega viitab

hageja kostja poolt TLS § 17 lg 2 rikkumisele, mille kohaselt korralduse andmisel peab tööandja

mõistlikult arvestama töötaja huve ja õigusi. Samuti tugineb hageja oma nõudes TLS § 17

lg-le 3, mille järgi korraldus, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega ja

millest ei või kokkuleppel kõrvale kalduda või mis on vastuolus hea usu või mõistlikkuse

põhimõttega, on tühine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole rikkunud TLS § 17 lg-t 2 ning samuti ei

ole kostja korraldus hageja suunamiseks reisijate veole Kohtla- Järve linnaliinil tühine TLS § 17

lg 3 järgi. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktides 6-12,

ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Hageja väited

selle kohta, et tal on raskendatud pärast vahetuse lõppu ööajal ühistranspordiga Kohtla-Järvelt

Sillamäele naasta, ei ole õigustavaks asjaoluks töö tegemisest keeldumiseks. Asjas olevatest

materjalidest nähtub, et hagejal oli reaalne võimalus käia Kohtla-Järvel tööl kas ühistranspordiga

(I kd tl 43, 45) ja Estonia kaevanduse töötajaid vedava bussiga või isikliku sõiduautoga (I kd

tl 56). Asjakohatu on siinkohal hageja väide, et kostja oleks pidanud lahendama hageja

transpordiprobleemi. Töölepingu punktis 9.2. on sätestatud tööandja kohustused ning neist ei

tulene kostja kohustust tagada hagejale transport töökohale jõudmiseks (või hüvitada transpordi

maksumus).

Lisaks eeltoodule toimus 15.05.2013 (I kd tl 33) hageja ja kostja esindajate (kolonniülem

M. Gokalo ja tegevdirektor A. Avikainen) kokkusaamine ning sellel selgitati hagejale tööajakava

koostamise asjaolusid ja töökohale sõitmise võimalusi, kuid hageja teatas, et ta ei täida

tööajakava ja ei tule tööle.

Kuna kostja poolt hagejale antud korraldus (tööülesanne) oli hõlmatud kokku lepitud töö

tegemise kohaga, s.o kostja ei muutnud ühepoolselt töölepingu tingimusi, siis iseensest ei oma

tähtsust see, millistel põhjustel kostja andis korralduse hagejale tööülesannete täitmiseks Kohtla-

Järvel. Samas on kostja vastavad põhjendused menetluse kestel esitanud (Estonia kaevanduse

bussiliinide korralduse kiire muutmise vajadus, apellandi töökogemus ja oskused ning Kohtla-

Järve bussiliinile teise bussijuhi määramise võimatus) ja maakohus on neid õigesti hinnanud.

9.3. Hindamaks, kas kostja korraldus hagejale asuda teostama reisijate vedu Kohtla-Järve

linnaliinil, on tühine või mitte, ei oma tähtsust hageja väide, et maikuu tööaja graafik esitati talle

5 päeva enne maikuu algust. Reaalselt pidi hageja tööle asuma Kohtla-Järve linnaliinil

16.05.2013 (sest hageja viibis töövõimetuslehel 13.05.2013), kuid ta ei nõustunud tööle asuma

ka nimetatud kuupäevast.

Samuti ei muuda kostja korraldust tühiseks see, kas hageja keeldus teostama reisijate vedu

Kohtla-Järve linnaliinil juba 25.04.2013 (I kd tl 41 – kolonniülema M. Gokalo ettekanne) või sai

kostja sellest teada alles 15.05.2013, mil sai hageja 13.05.2013 kirja (I kd tl 12).

9.4. Hagejale ei anna õigust keelduda töö tegemisest asjaolu, et tema igapäevane elukorraldus

muutus senisega võrreldes mõnevõrra ebasoodsamaks (nt pikenes tööle jõudmise ja töölt

kojunaasmise aeg). Töölepingus leppisid pooled kokku töö tegemise kohana Ida-Virumaa ning

kuna hageja asus tööle autobussijuhina bussiliiklust korraldavas ettevõttes ja ei olnud kokku

lepitud töötamise kohana Sillamäed, siis pidi hageja eeldama, et võib tekkida vajadus teha

bussijuhina tööd ka väljaspool Sillamäed.

Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et ka kostja ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate

Ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivlepingu (I kd tl 64-66) IV osa punkti 2 kohaselt töötaja

töötegemise koht märgitakse töölepingus vähemalt maakonna täpsusega ning antud juhul oligi

seda tehtud.

9.5. Iseensest õige on apellatsionkaebuses esitatud väide, et TLS §-s 19 sätestatud loetelu ei ole

lõplik, vaid töötajal võib olla õigus keelduda töö tegemisest ka muul (mõjuval) põhjusel. Samas

aga ei ole töötaja antud juhul esile toonud sellist mõjuvat põhjust, mis oleksid andnud talle

õiguse keelduda töö tegemisest.

Kuna hagejal puudus õigus keelduda töö tegemisest TLS § 19 alusel ja kostja korraldus teostada

reisijate vedu Kohtla-Järve linnaliinil ei olnud TLS § 17 lg 3 alusel tühine, siis pani hageja toime

töökohustuste rikkumise TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes ja kostja oli õigstatud töölepingu erakorraliselt

üles ütlema.

9.6. TLS § 97 lg 3 kohaselt käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja

töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi

arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja

lõppemiseni.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et antud juhul oli täidetud TLS § 97 lg 3 kohaldamise

eeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega (vaidlustatud otsuse

punkt 21) ning märgib lisaks, et kuna hageja oli 15.05.2013 teatanud kostjale, et ta ei tule tööle

ning ka reaalselt ei asunud tööle kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni 21.05.2013,

s.o hageja ei näidanud üles huvi jätkata lepingut kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni, siis ei ole

mõistlik nõuda kostjalt lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja hüvitiste nõue kostja vastu TLS § 109 lg 1 ja § 100 lg 5

alusel rahuldamata.

9.7. Hageja on esitanud kostja vastu nõude perioodi november 2012 kuni aprill 2013 vähem

makstud töötasu summas 421,11 eurot väljamõistmiseks ning tuginenud asjaolule, et kostja poolt

hagejale 07.05.2012, 14.08.2012, 14.11.2012, 11.02.2013 ja 23.04.2013 tehtud hoiatused,

milledes on otsustatud hagejale mitte maksta lisatasu 3 kuud alates rikkumise kuupäevast, on

alusetud, sest hageja ei ole hoiatustes märgitud rikkumisi toime pannud.

Asja materjalide kohaselt puudutavad kostja poolt vähem makstud töötasu nõuet (periood on

hageja poolt märgitud november 2012 kuni aprill 2013) hagejale tehtud hoiatus 14.11.2012 nr 50

(I kd tl 91 – mitte maksta lisatasu kolm kuud alates rikkumise kuupäevast - rikkumiste

kuupäevad 02.10.12 ja 07.10.12), hoiatus 11.02.2013 nr 13 (I kd tl 92 – mitte maksta lisatasu

kolm kuud alates rikkumise kuupäevast – rikkumiste kuupäevad 08.01.2013, 24.01.2013,

25.01.2013) ja hoiatus 23.04.2013 nr 32 (I kd tl 93 – mitte maksta lisatasu kolm kuud alates

rikkumise kuupäevast 23.04.2013). Seega kontrollib ringkonnakohus vähem makstud töötasu

nõude lahendamisel vaid viidatud hoiatuste seaduslikust ja põhjendatust ning ei kontrolli nende

hoiatuste seaduslikkust, mis ei puuduta vaidlusalust perioodi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on toime pannud viidatud hoiatustes märgitud

rikkumised. Kehtestatud kütuse kulunormid olid põhjendatud ning tõendatud on hageja poolt

nende rikkumine kas suuremas või väiksemas ulatuses (nt 02.10.2012 kulunorm 21 liitrit, kulus

25 liitrit; 08.01.13 kulunorm 21 liitrit, kulus 31,5 liitrit jne). Seega iseenesest oli hoiatuste

tegemine hagejale põhjendatud. Samas aga ei anna kostja poolt hagejale tehtud hoiatused alust

töötasu alandamiseks.

9.8. TLS § 72 kohaselt kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja

kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on

rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16

sätestatust.

TLS § 73 lg 1 järgi võib tööandja töötasu alandada võlaõigusseaduse §-s 112 sätestatud

tingimustel üksnes juhul, kui töötaja rikkus tööandja selget ja õigeaegset juhist töö tulemuse

kohta ning juhise andmine oli töölepingus ettenähtud tööülesannete täitmise eesmärki, loodetud

tulemuse saavutamise tõenäosust ning kohustuse täitmise sõltuvust tööandja ja teiste töötajate

kohustusi arvestades mõistlik. Sama paragrahvi lg 2 järgi on töötasu alandamine tühine, kui

tööandja ei kasuta töötasu alandamise õigust viivitamatult pärast mittenõuetekohase töö

vastuvõtmist.

Kostja poolt tehtud hoiatustega on tõendatud asjaolu, et hageja rikkus tööandja juhist seeläbi, et

ületas kütuse kulunorme. Kehtestatud kütuse kulunormidest kinnipidamine oli võimalik, nendest

kinnipidamise vajadus pidi olema hagejale arusaadav ja tööandja juhis kütuse kulunormidest

kinnipidamiseks oli ka mõistlik.

Kuna olid täidetud TLS § 73 lg-st 1 tulenevad eeldused, siis pidi kostja kiirelt otsustama, kas ta

kasutab töötasu alandamist või mitte. Eelkõige tähendab see tööandja õigust alandada töötaja

töötasu järgmisel palgapäeval ning töötasu alandamine on tühine, kui tööandja sellega viivitab.

9.9. Töölepingu punkti 5.3. kohaselt makstakse palka üks kord kuus, igale palgaarvestusajale

järgneva kuu 17. kuupäevaks.

Hoiatus 14.11.2012 nr 50 on tehtud selle kohta, et hageja ületas kütuse kulunorme 02.10.2012 ja

07.10.2012. Hoiatuses on märgitud, et lisatasu ei maksta kolm kuud alates rikkumise kuupäevast,

kuid arvestades asjaolu, et hoiatus tehti 14.11.2012 ning töötasu oli võimalik reaalselt alandada

siiski alles 17. novembri palga väljamaksmisel, siis on töötasu alandamine tühine, sest kostja on

viivitanud töötasu alandamisega. Kuna töötasu alandamine 14.11.2012 oli tühine, siis ei hinda

ringkonnakohus seda, kas kostja töötasu alandamisel järgis VÕS §-s 112 sätestatud hinna

alandamise tingimusi või mitte.

Hoiatus 11.02.2013 nr 13 on tehtud selle kohta, et hageja ületas kütuse kulunorme 08.01.2013,

24.01.2013 ja 25.01.2013. Hoiatuses on samuti märgitud, et lisatasu ei maksta kolm kuud alates

rikkumise kuupäevast.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on viivitanud 08.01.2013 rikkumise eest töötasu alandamisega.

24.01.2013 ja 25.01.2013 rikkumised võiksid iseenesest olla aluseks töötasu alandamisele, kuid

11.02.2013 hoiatusest nr 13 ei selgu, kas kostja järgis töötasu alandamisel VÕS §-s 112

sätestatud hinna alandamise tingimusi või mitte, s.o puudub hinnang selle kohta, milline oli

tegelikult tehtud töö väärtus ja milline see oleks pidanud olema ning alandama töötasu vastavalt.

Antud juhul on ebaselge, kas hageja poolt kütuse kulunormide rikkumine tõi kaasa sellise töö

väärtuse, mille heastamiseks oli vajalik kogu lisatasu äravõtmine kolme kuu jooksul. Asjaolu, et

kollektiivlepingu lisa 2 punkti 1 kohaselt võib tööandja vähendada tulemustasu kuni 100%

vastavalt rikkumise raskusele kuni kolmeks kuuks, ei tähenda seda, et tööandja võib ilma

kaalutlusi esitamata vähendada koheselt lisatasu 100% ulatuses kolmeks kuuks.

Hoiatus 23.04.2013 nr 32 on tehtud hagejale selle eest, et tal puudus 23.04.2013 vormiriietus. Ka

selles hoiatuses on märgitud, et hagejale ei maksta lisatasu kolm kuud alates rikkumise

kuupäevast.

Ringkonnakohus leiab, et 23.04.2013 hoiatus vormiriietuse puudumise eest ei saanud kaasa tuua

õiguskaitsevahendina töötasu alandamise. Tegemist ei ole kohase õiguskaitsevahendiga, mida

tööandja oleks õigustatud kohaldama.

Lähtuvalt eeltoodust ei ole kostja kehtivalt alandanud hageja töötasu, s.o mitte maksnud lisatasu

perioodi november 2012 – aprill 2013 eest.

9.10. Hageja on esitanud kostja vastu vähem makstud töötasu nõude summas 421,11 eurot.

Vastava arvestuse on hageja esitanud I kd tl-l 63 ning selle kohaselt on ta lähtunud Riigisisese

liiniveo üldkokkuleppe lisa 1 §-st 3 (I kd tl 102), mille järgi alates 01.09.2012 oli bussijuhi

kuutasu alammäär töötatud normtundide eest koos määratud lisatasudega (sh seadusest,

kollektiivlepingust, töölepingust tulenevad tasud ja muud tasud) mitte väiksem kui 700 eurot

kuus. Hageja on vähemmakstud töötasu arvestamisel lähtunud asjaolust, et ta töötas alates

01.12.2012 osalise töötajaga 0,95 koormusega (I kd tl 20).

Kostja seisukoha kohaselt tuleb kütuse ülekulu põhjustamisega oma töökohustusi rikkunud

bussijuhi töötasu vähendamisel lähtuda Riigisisese liiniveo üldkokkuleppes sätestatud tunnitasu

alammäärast.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja on alusetult mitte maksnud hagejale lisatasu vaidlusalusel

perioodil, siis tuleb lähtuda vähem makstud töötasu arvestuses Riigisisese liiniveo

üldkokkuleppe lisa 1 §-s 3 kehtestatud alammäärast ja seega aluseks võtta hageja poolt esitatud

arvestuse.

Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks vähem makstud töötasu perioodi

november 2012 – aprill 2013 eest summas 421,11 eurot.

Nähtuvalt asja materjalidest on hageja esitanud maakohtule vähem makstud töötasu nõude

04.09.2013. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja enda käitumist (kostja hoiatuste, mis

olid aluseks töötasu alandamisele, mittevaidlustamine, töötasu nõude mitteesitamine koos

esialgse hagiavaldusega jms), oleks hea usu põhimõttega vastuolus välja mõista kostjalt viivis

alates 19.07.2013 (nagu on hageja taotlenud). Ringkonnakohus mõistab välja viivise alates

vastava nõude esitamisest 04.09.2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni 25.06.2014 VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras summas 28,43 eurot (04.09.2014 – 31.12.2013, s.o 119

päevax0,0233%x421,11

eurot=11,68

eurot;

01.01.2014

–

25.06.2014,

s.o

päevax0,0226%x421,11 eurot=16,75 eurot; 11,68+16,75=28,43 eurot) ja edasi kuni põhinõude

täitmiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

10. Vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude jaotust ning taotletud

menetluskulude jätmist hageja kanda. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et maakohus on

ebaõigesti kohaldanud asjas TsMS § 162 lg-t 4 ja jätnud menetluskulud poolte endi kanda, kuid

samas arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega

hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte endi kanda

ning seetõttu tuleb vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

11. Arvestades asjaolu, et hagi rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1

alusel menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Samuti jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 163 lg 1 alusel täielikult poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson