3-13-1815/28 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1815 Haldusasi JR kaebus Välisministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks, Eesti Vabariigi kohustamiseks kohustama Soome Vabariiki tõlkima ja menetlema kaebaja pöördumisi ning Eesti Vabariigile ettekirjutuse tegemiseks kohustama välisriiki kaitsma JR õigusi Menetlusosalised Kaebaja: JR Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26.03.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus JR määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.03.2014 kohtumäärus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JR esitas Viru Maakohtu kaudu Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 14.10.2013, 16.10.2013 ja 27.12.2013), milles taotleb Eesti Vabariigi Helsingi Suursaatkonna (edaspidi saatkond) tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemist, Eesti Vabariigi kohustamist kohustada Soome Vabariiki tõlkima ja menetlema kaebaja pöördumisi ning Eesti Vabariigile ettekirjutuse tegemist kohustamaks välisriiki tagama kaebaja kui Eesti kodaniku õigused.

2. Tallinna Halduskohtu 26.03.2014 määrusega tagastati JR kaebus läbivaatamatult HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, kuna kaebajal puudub asjas kaebeõigus ja kaebuse eesmärgi saavutamine pole võimalik (p 1) ning riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5 alusel jäeti rahuldamata riigi õigusabi taotlus (p 2), kuna kaebus on perspektiivitu. Kohus leidis, et ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et üks riik kohustaks teist riiki tõlkima ja menetlema isiku pöördumisi. Viru Maakohtu 24.09.2013 määrusega nr 2-13-42435 anti JR-le riigi õigusabi seoses Soome Vabariigi ametiasutuste poolt toime pandud väidetavate rikkumistega kaebaja suhtes. Riigi õigusabi osutajale hüvitatakse muu hulgas ka riigi õigusabi

3-13-70045 2(3) osutamisega seoses kantud kutselise tõlgi teenuse kasutamise kulud. Kuivõrd kaebajale on probleemide lahendamiseks Soome ametiasutustega antud riigi õigusabi, tuleb kaebajal kontakteeruda oma advokaadiga.

Kaebuse kohaselt jättis saatkond kaebaja ajavahemikul 26.11.2011 kuni 08.06.2013, mil kaebaja viibis Soomes vangistuses, kaitseta. Tuvastamiskaebuse eesmärgiks on kaebaja soov esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue tema inimväärikuse alandamise eest. Kohtule esitatud kirjavahetusest nähtuvalt on kaebaja pöördunud ajavahemikul 26.11.2011 kuni 08.06.2013 saatkonna poole ning saatkonna konsulaarametnikud on ajavahemikul 26.11.2011 kuni 08.06.2013 korduvalt nii külastanud kui suhelnud kaebaja ja tema kaitsjaga telefoni teel. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda konsulaarasutuselt tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse menetlusvigade kajastamist meedias või sekkumist teises riigis toimuvasse kriminaalmenetlusse.

3. JR esitas 31.03.2014 Tallinna Halduskohtule määruskaebuse. Tallinna Halduskohus võttis 04.04.2014 määrusega määruskaebuse menetlusse, vabastas ta määruskaebuse esitamise riigilõivu tasumisest, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. JR palub 01.04.2014 määruskaebuses tühistada halduskohtu 26.03.2014 määrus. JR hinnangul ei ole kaebus perspektiivitu. Riigi õigusabi taotluse esitamise ajal ei olnud kohus vaidlustatud määrust teinud. Seega puudusid asjaolud, mis ilmnesid 26.03.2014 määrust tehes ja millele riigi õigusabi taotlust lahendades tugineti. Kaebuse eesmärgiks on tuvastada õigusvastasus saatkonna toimingutes ning seda nõuet ei ole 26.03.2014 kohtumääruses kajastatud. Soome riigi kinnipidamisasutuses viibimise ajal jäeti JR kaitseta ning Soome riik piiras JR õigusi. Vaidlust ei saa olla selles, et JR pöördus korduvalt saatkonda, kuna toimus põhiõiguste rikkumine. Üheks süüdistatava põhiõiguseks on kaitsta end ise või teha seda kaitsja kaudu. Kaebajal takistati end kaitsmast. Ülejäänud õigused on toodud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6. Kuna kaebajat takistati end kaitsmast, siis võib sellest välja lugeda, et rikutud on ka põhiseaduse § 13, mille kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Kaebaja leiab, et kohus oleks pidanud lahendama esmalt riigi õigusabi taotluse, et kaebajal oleks võimalik seda eraldi vaidlustada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 26.03.2014 kohtumääruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et konsulaarametnike tegevus on reguleeritud konsulaarseaduses ning Konsulaarsuhete Viini konventsioonis (jõustus Eesti suhtes 20.11.1991; edaspidi konventsioon). Kaebaja leiab, et konsulaarseaduse § 61 lg-s 3 sätestatud välisriigis kinnipeetava põhiõiguste tagamise kohustus kätkeb endas ka konsulaarametniku kohustust suhelda kinnipeetava huvides meediaga, sekkumist teise riigi õiguse mõistmisse ning õiguskaitseorganite töösse, samuti kohustamist teise riigi ametiisikuid kinnipeetavaga kohtuma ja tema avaldusi menetlema ning osutama vajadusel ise õigusabi ja tõlketeenust. Halduskohus leidis õigesti, et konsulaarametnikel ei ole õigust sekkuda teise riigi õigusorganite töösse ja kohtupidamisse, kohustada teise riigi ametiasutusi kinnipeetava taotlusi lahendama ning suhelda kinnipeetava huvides meediaga. Konsulaarseadus ega konventsioon ei näe ette, et

3-13-70045 3(3) konsulaarametnikud peavad osutama kinnipeetavatele tõlketeenust ja/või õigusabiteenust või et nad võiksid sekkuda kinnipidamisasutuse ja kinnipeetava turvaja julgeoleku meetmetesse.

6. Konsulaarseaduse § 61 lg 3 sätestab, et konsulaarametnik või aukonsul jälgib, et kinnipeetud või karistust kandva Eesti kodaniku või välismaalase põhiõigused oleksid tagatud. Kaebajale oli võimaldatud kriminaalja kohtumenetluses kaitsja olemasolu (vt kaebaja erinevad pöördumised saatkonna poole), kellega konsul ka korduvalt suhtles (kd I, lk 183). Seega ei ole kaebaja väited, et talle ei tagatud kaitseõigust, asjakohased. Asjaolu, et JR ei olnud kaitsjate tööga rahul, ei ole oluline. Õigusaktidest ei tulene, et konsulaarametnikud omaksid pädevust asukohariigi õigusabiteenuse kvaliteedi üle otsustamisel või et neil oleks õigus sekkuda asukohariigi õigusabi teenuse osutamisse muul viisil.

7. Konventsiooni artikli 36 lg 1 punkti c ja artikli 5 alapunkti i kohaselt on konsulaarametniku ülesandeks isikule vajadusel kohtumenetluses osalemiseks esindaja leidmine, kuid nimetatud artiklid kohalduvad olukorras, kus isikul puudub asukohariigis esindaja. Praegusel juhul oli JR- l Soome riigi poolt määratud esindaja olemas, mistõttu ei pidanud konsulaarametnikud kaebajale uut esindajat otsima. Kui kaebaja leiab, et Soome riik rikkus kriminaalasja menetlemisel kriminaalja kohtumenetluse sätteid ning kriminaalja kohtumenetluses võimaldatud õigusabi teenuse osutamine ei olnud kvaliteetne ning kaebaja õigusi on seeläbi rikutud, siis on JR-l õigus pöörduda kaebusega Soome Vabariigi vastavate ametiasutuse poole või nõudega Soome kohtusse vastavalt Soome õigusele. Soome Vabariigi ametiasutustega suhtlemiseks on JR-le võimaldatud riigi õigusabi (Viru Maakohtu 24.09.2013 kohtumäärus nr 2-13-42435; kd I, lk 69-71), mis muu hulgas sisaldab ka tõlkekulude katmist.

8. Seega tagastas halduskohus kaebuse õiguspäraselt, kuna kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda konsulaarametnikelt avalduses toodud toimingute sooritamist (v.a kinnipeetavaga kohtumine, mida konsulaarametnikud ka tegid), mistõttu on saatkonna toimingute õigusvastasuse tuvastamine kahju hüvitamise eesmärgil perspektiivitu.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 26.03.2014 määruse põhjendustega määruskaebuse esitajale riigi õigusabi määramata jätmist puudutavas osas ning ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman