3-14-401/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-401 Haldusasi EH kaebus 18. veebruaril 2014 allkirjastatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud riigipiiri lepingul välisminister Urmas Paeti allkirja tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 2. mai 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus EH määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta EH määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. mai 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-401 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist puudutavas osas määruse peale edasi kaevata ei saa (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EH esitas 30.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada välisminister Urmas Paeti allkiri 18.02.2014 allkirjastatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud piirilepingutel. Lepingutega seoses on rikutud põhiseadust, samuti on Välisministeerium jätnud Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule esitamata lepingute ratifitseerimisega kaasnevate seaduseparanduste paketi (muuta tuleb riigipiiri seadust ja merealapiiride seadust). Piirilepingutes ei ole Tartu rahulepingut üldse mainitud, mis jätab riigi ja kaebaja kui riigi kodaniku rahvusvaheliste konventsioonide ja rahvusvaheliselt tunnustatud õigusnormide kaitseta, halvendades järsult väikeriigi turvalisust ja välistades rahvusvahelise üldsuse toetuse sõjalise konflikti korral, sest keegi ei saa enam aru, kus on piir ja mis riigiga on

3-14-401 2(4) üldse tegu, kuna õiguslik järjepidevus on hävitatud. Rahvusvaheliselt on Eesti Vabariik tunnustatud Tartu rahulepingu järgsete piiridega.

Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa lugeda iseenesest mõistetavaks. Kuna ratifitseeritavad piirilepingud Tartu rahulepingut ei nimeta, siis ei kohaldu neile automaatselt ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 30 („Samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine“). Rahvusvaheliselt võib tekkida mulje, et Eesti Vabariik on nõustunud Venemaa Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt (1940. aastal) minetanud või 2005. aasta piirileping asendab ratifitseerimise korral Tartu rahulepingu täies ulatuses. Välisministri allkiri sellisel lepingul kahjustab riigi ja selle kodanike (sh kaebaja) huve, kiites heaks stalinliku terrori ja eitades 50 aasta pikkust okupatsiooni.

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 122 lg 1 esimese lause järgi on Eesti maismaapiir määratud 02.02.1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. PS § 123 lg

1 kohaselt ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Välisministril ei ole volitusi oma suva järgi põhiseadust muuta ega õigust asendada Tartu rahulepingu piiri. Kuna PS § 122 lg 1 esimeses lauses on kasutatud sidesõna „ja“, siis ei saa ükski uus piirileping lähtuda millestki muust kui Tartu rahulepinguga fikseeritud piiridest.

Kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus peatada Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud riigipiiri lepingu ratifitseerimine Riigikogus 02.05.2014, vältimaks õigusliku määramatuse teket riigipiiri asukoha ja rahvusvaheliste konventsioonide järgimise küsimustes.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 02.05.2014 määrusega EH-e kaebuse HKMS § 121 lg

2 p 1 alusel läbivaatamatult (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebuse tagastamisest tulenevalt esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Eesti õiguskord lähtub subjektiivse õiguskaitse põhimõttest, mis tähendab, et kaebeõigus on üldjuhul vaid isikutel, keda vaidlustatav haldusakt või toiming puudutab. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Eesti-Vene riigipiiri leping ei ole olemuselt haldusakt HKMS § 6 lg 1 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule tühistamiskaebust esitada, sest leping ei tekita, muuda ega lõpeta ühtegi kaebaja õigust ega kohustust. HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt puudub kaebajal piirilepingute vaidlustamiseks kaebeõigus. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis ei kuulu esialgse õiguskaitse taotlus läbivaatamisele, sest puudub kaebus, mida esialgse õiguskaitsega tagada (HKMS § 249 lg 3).

3. EH esitas halduskohtu määruse peale 22.05.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 28.05.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. EH palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 02.05.2014 määrus tühistada ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Halduskohtu seisukohad on ebatäpsed, sest kaebaja ei ole palunud piirilepingu tühistamist, sest seda enne ratifitseerimist juriidiliselt ei eksisteerigi. Kaebuses taotleti üksnes välisminister Urmas Paeti allkirja tühistamist, mis on halduskohtu pädevuses. Eesti Vabariigi territooriumist 5,2% loovutamine mõjutab kaebajat ilmselgelt väga isiklikult, sest ta vajab seda territooriumi puhkamiseks ja kodanikukohustuse täitmiseks. Eesti Vabariigist rahvusvahelisele üldsusele jääv mulje on lahutamatuks osaks kaebaja kui kodaniku

3-14-401 3(4) identiteedist. Kaebaja isikliku puudutatuse osakaalu võib soovi korral hinnata ka selliselt, et jagades loovutatava territooriumi arvestusliku maksumuse 50 miljardit eurot kodanike arvuga. Halduskohus on jätnud põhiseaduse rikkumise ja teiste seadustega vastuolu tekkimise täiesti tähelepanuta. Välisministri juriidiliselt ebakorrektne tegevus tekitab riigis põhiseadusliku kriisi ja viib riigi välja rahvusvaheliste konventsioonide kaitse alt, ohustades nii kaebaja kui ka kõikide teiste kodanike turvatunnet, eneseväärikust, moraalset heaolu, juriidilist kindlustunnet ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust. Määruskaebuses korratakse kaebuses esitatud väiteid, lisades täiendavalt, et setu rahvakillu igipõlise asuala loovutamine vaenulikule välisriigile on vastuolus ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega läbivaatamatult, kui kaebajal puudub ka tema faktiväidete tõendatust eeldades asjas ilmselgelt kaebeõigus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on nimetatud sätte kohaldamise tingimused täidetud. Välisministri poolt piirilepingule allakirjutamine on seejuures üksnes faktiline toiming, mistõttu ei ole selle tühistamine objektiivselt võimalik. Välisminister on piirilepingutele 18.02.2014 alla kirjutanud Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korralduse nr 244 „Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piirilepingute eelnõude heakskiitmine“ alusel ja selle täitmiseks (vt ka välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lg 1 p 1). Kaebaja on ka ise mõistnud, et piirilepingud saavad regulatiivset toimet omada üksnes pärast nende ratifitseerimist. Kõnealused lepingud on oma tähenduselt õigustloovad aktid (üldaktid), mille eraldiseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole menetlusseadustikest tulenevalt võimalik ja selline kaebus kuuluks tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Jõustumata välislepingu põhiseadusele vastavuse kontroll on võimalik üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS) ettenähtud korras (nt õiguskantsleri taotluse alusel), kusjuures Riigikohtul on sellises olukorras volitus kohaldada ka esialgset õiguskaitset, peatades välislepingu jõustamise (vt PSJKS § 12).

Kaebaja abstraktsed viited tema kui Eesti Vabariigi kodaniku huvide kaudse kahjustamise võimalikkusest ei ole käsitatavad tema rikutud subjektiivsete õigustena HKMS § 44 lg 1 tähenduses, mida ta saaks halduskohtulikult kaitsta. Halduskohus ei saanud ega pidanudki kaebaja väiteid (nt piirilepingute kooskõla põhiseadusega) sisuliselt hindama olukorras, kus kohus leidis, et kaebus tuleb kaebeõiguse puudumise tõttu läbivaatamatult tagastada.

6. Kaebaja eesmärk halduskohtusse pöördumisel on olnud ära hoida Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu jõustumine. See nähtub üheselt tema esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest, milles on palutud peatada asjassepuutuva ratifitseerimisseaduse eelnõu (Riigikogu 12. koosseisu 614 SE) menetlemine Riigikogus. Kuivõrd nimetatud eesmärki ei ole ühelgi juhul võimalik saavutada välisministri allkirja tühistamise taotlusega (ega ka välisministri poolt allkirja andmise toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotlusega), siis esineb kaebuse tagastamiseks ka HKMS § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud alus.

7. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis halduskohus EH-e esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, leides, et kaebuse tagastamisest tingituna puudub kaebus, mille hilisemat täidetavust saaks esialgse õiguskaitsega tagada. Ehkki ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei saanud jätta esialgse õiguskaitse taotlust läbi vaatamata, sest olukorras, kus kaebuse tagastamise kohta tehtud määrus pole veel jõustunud (vt HKMS § 179 lg 3), ei ole võimalik rääkida ka kaebuse puudumisest ja seega esialgse õiguskaitse kohaldamise

3-14-401 4(4) võimatusest, ei anna seegi alust määruskaebuse rahuldamiseks, sest EH-e kaebuse perspektiivitust arvestades oleks esialgse õiguskaitse taotlus tulnud HKMS § 249 lg-st 3 juhindudes ikkagi jätta rahuldamata.

8. Eelneva põhjal jääb EH-e määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.05.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman