3-12-2113/46 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2113 Haldusasi P.G. kaebus Politseija Piirivalveameti 5. septembri 2012. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse nr 1020460294 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.G. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.G. Vastustaja Politseija Piirivalveamet (PPA) RESOLUTSIOON

1. Jätta P.G. määruskaebus Politseija Piirivalveameti otsuste tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamise ning tühistamise nõudes ning riigi poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata.

2. Jätta läbi vaatamata P.G. taotlus, et Tartu Ringkonnakohus vaataks asja läbi sisuliselt, vabastaks kaebaja riigilõivude tasumisest kaebuse läbivaatamisel, tuvastaks esimese astme kohtu otsuse õigusvastasuse ja tühisuse, vabastaks kaebaja riigilõivu tasumisest kahju hüvitamise nõude esitamisel, määraks kohtuistungi aja ning nõuaks Politseija Piirivalveametilt välja kohtukulud.

3. Rahuldada P.G. määruskaebus Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2014. a määrusele. Tühistada Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2014. a määrus.

4. Jätta rahuldamata P.G. määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusele, jätta Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrus muutmata.

5. Jätta P.G. taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse resolutsiooni punkt 3 ei ole edasikaevatav. Muus osas võib määruse peale esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 5. septembri 2012. a otsusega pikendati P.G. osas lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra kuni 5. oktoobrini 2012.

2. P.G. esitas 3. oktoobril 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse eelpool nimetatud otsuse tühistamiseks, õigusvastaseks tunnistamiseks ning õiglase kompensatsiooni määramiseks.

3. Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2012. a määrusega tagastati P.G. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

4. P.G. esitas 27. novembril 2012 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2012. a määrusele ning palus ühtlasi enda vabastamist riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel.

5. Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusega jäeti kaebaja taotlus menetlusabi saamiseks rahuldamata, määruskaebus käiguta ning anti kaebajale tähtaeg riigilõivu tasumiseks määruskaebuse esitamisel.

6. P.G. esitas 9. jaanuaril 2013 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusele.

7. Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2013. a määrusega jäeti kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusele käiguta ning anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

8. P.G. esitas 11. veebruaril 2013 taotluse riigi õigusabi saamiseks.

9. Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määrusega jäeti P.G. taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata.

10. P.G. esitas 26. märtsil 2013 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määrusele.

11. Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a määrusega jäeti läbi vaatamata P.G. määruskaebus riigi tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest kompensatsiooni määramise, menetluskulude väljamõistmise ning PPA otsuste õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamise ning tühistamise nõuetes. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse ja tühistas halduskohtu 20. veebruari 2013. a määruse osas, millega ei antud P.G. le menetlusabi dokumentide tõlkimiseks vene keelde. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtul tuleb tagada P.G. le halduskohtu 22. oktoobri 2012. a,

3. detsembri 2012. a ja 16. jaanuari 2013. a määruste venekeelsed tõlked ning anda määruskaebuse esitajale täiendav võimalus 9. jaanuari 2013. a määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Muus osas jäeti määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määrus muutmata.

12. P.G. esitas 28. mail 2013 määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a määrusele.

13. Riigikohtu 14. novembri 2013. a määrusega jäeti P.G. määruskaebus menetlusse võtmata.

14. Tartu Halduskohtu 28. novembri 2013. a määrusega jäeti P.G. määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusele käiguta ja anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus märkis, et määruskaebus ei vasta HKMS § 205 lg-des 1 ja 2 esitatud nõuetele. Määruskaebusest ei nähtu 3. detsembri 2012. a määruses käsitletud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisega seotud asjaolusid ega põhjendusi.

15. P.G. esitas 26. detsembril 2013 taotluse riigi õigusabi saamiseks.

16. Tartu Halduskohtu 2. jaanuari 2014. a määrusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks.

17. Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2014. a määrusega keelduti P.G. poolt 9. jaanuaril 2013 esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisest HKMS § 187 lg 2 ja lg 3 p 3 ning § 206 lg 1 alusel, kuna kaebaja ei olnud kõrvaldanud määruskaebuses esinenud puudusi. Kaebaja esitas

9. jaanuaril 2013 apellatsioonkaebusena pealkirjastatud määruskaebuse, mis on praktiliselt samane sellega, mille ta esitas 22. oktoobri 2012. a kaebuse tagastamise määrusele. 3. detsembri 2012. a määruses käsitletud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisega seotud asjaolud ja põhjendused puuduvad aga üldse. Määruskaebust, mis sisaldab valdavalt üksnes asjassepuutumatu kohtumääruse suhtes juba varem esitatut, ei saa pidada nõuetekohaseks ja selle menetlusse võtmisest võib kohus keelduda.

18. PPA edastas 8. mail 2014 Tartu Ringkonnakohtule 30. aprilli 2014. a otsuse, millega tunnistati kehtetuks P.G. le koostatud lahkumisettekirjutus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

19. P.G. esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2014. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuses leitakse, et kohtule esitatud kaebustest selgub, millist otsust kaebaja taotleb. Lisaks kehtib halduskohtus uurimispõhimõte. Kaebajal ei ole võimalik riigilõivu tasuda, kuna Eesti riik on ta orjastanud. Eesti riik oleks pidanud võtma koheseid meetmeid kaebaja riigist välja saatmiseks, kuna kaebaja riigis viibimiseks puudus õiguslik alus. PPA ei ole esitanud arusaadavat otsust lahkumisettekirjutuse pikendamise seaduslikkuse kohta. Määruskaebuses soovis kaebaja ka kaebuse läbivaatamise kuupäeva määramist, asja sisulist läbivaatamist, kaebaja vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse läbivaatamisel, riigi õigusabi määramist, kaebaja vabastamist riigilõivu tasumisest riigi õigusabi määramisel, kompensatsiooni määramist riigi poolt tekitatud moraalse/materiaalse kahju eest ning kaebaja vabastamist vastava nõude esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, esimese astme kohtu otsuste õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamist, kohtukulude sissenõudmist PPA-lt ning PPA otsuste tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamist ja PPA otsuste tühistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Ringkonnakohtule on lahendamiseks edastatud P.G. määruskaebus halduskohtu 10. veebruari 2014. a määrusele, millega keelduti menetlusse võtmast P.G. 9. jaanuari 2013. a määruskaebust halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusele, millega jäeti P.G. vabastamata riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel halduskohtu 22. oktoobri 2012. a määrusele.

21. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas määruskaebus halduskohtu 10. veebruari 2014. a määrusele on õigesti menetlusse võetud (I). Seejärel lahendab ringkonnakohus talle edastatud määruskaebuse (II). Ringkonnakohus võtab seisukoha ka määruskaebuses esitatud taotluse osas riigi õigusabi määramiseks (III).

I

22. HKMS § 207 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas halduskohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis halduskohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. HKMS § 207 lg 2 kohaselt jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata, kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud. Määruskaebuses on P.G. esitanud ühtlasi järgnevad nõuded ja taotlused: määrata kaebuse läbivaatamise kuupäev; vaadata ringkonnakohtu poolt asi läbi sisuliselt; vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse läbivaatamisel; määrata kaebajale riigi õigusabi; vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest riigi õigusabi määramisel; määrata kompensatsioon riigi poolt tekitatud moraalse/materiaalse kahju eest; nõuda kohtukulud sisse PPA-lt; tuvastada PPA otsuste tühisus, õigusvastasus ja PPA otsus tühistada; tuvastada esimese astme kohtu otsuste õigusvastasus ja tühisus. Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuse läbivaatamisel ei toimu kaebuse sisulist lahendamist. Kaebaja esitatud nõuded ja taotlused ei ole määruskaebuse esemega seotud. Käesoleval juhul on määruskaebus esitatud selle peale, et halduskohus on keeldunud kaebaja määruskaebust menetlemast. Seega tuleb eelnevalt välja toodud nõuete ja taotluste osas jätta määruskaebus läbi vaatamata, kuid riigi õigusabi määramise taotluse osas võtab ringkonnakohus seisukoha alljärgnevalt.

II

23. HKMS § 206 lg 1 kohaselt kontrollib kohus määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel, kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus jättis

28. novembri 2013. a määrusega määruskaebuse täiendavalt käiguta, kuna see ei vastanud halduskohtu hinnangul HKMS § 205 lg-des 1 ja 2 sätestatule. HKMS § 187 lg 4 sätestab, et kui apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile.

24. Seega tuleb vaidlusaluse halduskohtu määruse õiguspärasuse hindamiseks kontrollida, kas kaebaja jättis halduskohtu nõudmise määruskaebuse menetlemist takistava puuduse osas kõrvaldamata.

25. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tõepoolest ei nähtu määruskaebusest halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusele põhjendusi, miks see määrus on kaebaja hinnangul õigusvastane. Ka ei ole kaebaja reageerinud halduskohtu 28. novembri 2013. a määrusele, millega anti kaebajale täiendav tähtaeg määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Nimetatud määruse sai kaebaja kätte 9. detsembril 2013 (tl 96).

26. detsembril esitas kaebaja hoopiski uue menetlusabi taotluse, milles soovis riigi õigusabi määramist ja mis jäeti halduskohtu 2. jaanuari 2014. a määrusega rahuldamata. Vastav määrus jõustus 4. veebruaril 2014.

26. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata eelnevalt mainitule ei õigustanud see asjaolu määruskaebuse menetlusse võtmata jätmist ja selle tagastamist. Kuigi kaebaja on halduskohtusse esitanud arvukalt kaebusi ning määruskaebusi, ei tulene sellest, et kaebaja suudaks esitada ka asjakohaseid põhjendusi selle osas, miks ta peab halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrust, millega keelduti teda vabastamast riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel halduskohtu 22. oktoobri 2012. a määrusele, õigusvastaseks. Kaebaja õigusteadmiste puudulikkusest annavad märku ka mitmed riigi õigusabi taotlused, kus kaebaja on soovinud endale riigi õigusabi määramist. Suuremalt jaolt on need jäänud rahuldamata mitte seetõttu, et kaebaja oleks suuteline oma õigusi halduskohtumenetluses ise kaitsma, vaid seetõttu, et kaebaja on halduskohtule esitanud kaebusi lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsustele, mida tuleb kaebaja suhtes pidada soodustavateks otsusteks. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-de 5 ja 12 kohaselt aga riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene ja kui taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Isiku suutmatus vaielda oma puudulike õigusteadmise tõttu vastu halduskohtu määruse põhjendustele, ei võta temalt edasikaebeõigust halduskohtu määruse peale.

27. Seega leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse menetlemine 3. detsembri 2012. a määrusele ei olnud välistatud, mistõttu ringkonnakohus tühistab HKMS § 207 lg 3 alusel Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2014. a määruse, millega jäeti määruskaebus menetlusse võtmata ning lahendab ise määruskaebuse Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrusele.

28. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2012. a määrus on õiguspärane ja põhjendatud. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna kaebaja on vaidlustanud teda soodustavat otsustust (lahkumiskohustuse tähtaja pikendamine), ei ole sellisel juhul määruskaebuse esitamisel isiku vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud. Seega leiab ringkonnakohus, et halduskohtu 3. detsembri 2012. a määruse tühistamiseks puudub alus.

III

29. Määruskaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuses on P.G. esitanud taotluse riigi õigusabi määramiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks nimetatud taotluse esitamisel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et riigi õigusabi taotluse esitamine on tulenevalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 10 riigilõivuvaba.

30. HKMS § 114 lg 1 kohaselt esitatakse menetlusabi taotlus kohtule, kus toimub või peaks toimuma menetlus, mille kulude kandmiseks menetlusabi taotletakse. Kuna ringkonnakohtu menetluses on kaebaja määruskaebus, mille läbivaatamine toimub käesoleva määrusega, tõlgendab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotlust ja laiendab seda ka määruskaebuse läbivaatamisele, millega keelduti menetlemast kaebaja määruskaebust halduskohtu

3. detsembri 2012. a määrusele.

31. Kaebaja ei ole riigi õigusabi taotluses märkinud, millist liiki riigi õigusabi ta soovib. RÕS § 4 lg 3 p-de 5 ja 8 kohaselt võiks kaebaja riigi õigusabi taotlust tõlgendada soovina isiku esindamiseks halduskohtumenetluses ja õigusdokumendi koostamiseks. Kuigi ringkonnakohus leidis, et halduskohus oleks pidanud 3. detsembri 2012. a määrusele esitatud määruskaebuse läbi vaatama, nõustus ringkonnakohus sellega, et 3. detsembri 2012. a määrus ise oli õiguspärane. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et P.G. riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks puudub alus. RÕS § 7 lg 1 p-de 5 ja 12 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene ning taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Nimelt jäeti 3. detsembri 2012. a määrusega kaebaja vabastamata riigilõivu tasumise kohustusest Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2012. a määrusele, millega kaebaja halduskohtule esitatud kaebus tagastati HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna sellega ei olnud võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Halduskohtule esitatud kaebuses oli kaebaja vaidlustanud lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsust, mis oli kaebajat soodustav. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et PPA 30. aprilli 2014. a otsusega nr 1029372218/TEP pikendati kaebaja tähtajalist elamisluba ning seetõttu tunnistati PPA 30. aprilli 2014. a otsusega kehtetuks PPA 8. veebruari 2012. a lahkumisettekirjutus. Seega on kaebajal käesoleval ajahetkel olemas õiguslik alus Eestis viibimiseks. Samasuguse tulemuse tagasid ka kuni vastava otsuseni tehtud lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsused.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene