3-13-351/41 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-351 Haldusasi MJ kaebus Tallinna linna tegevusetusega põhjustatud õigusvastase tagajärje heastamiseks või tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja - MJ Vastustaja - Tallinna linn Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10.09.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MJ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta MJ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.09.2013 otsus haldusasjas nr 3-13-351 muutmata.

Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 21.07.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

3-13-351 2(8) leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 02.12.2004 sõlmis Tallinna linn MJ-ga eluruumi asukohaga XXXXXXX XX XX-X (üldpind

18 m2), Tallinn kirjaliku üürilepingu tähtajaga 02.12.2009. 28.03.2007 esitas MJ Tallinna Kesklinna Valitsusele (edaspidi ka linnaosavalitsus) avalduse XXXXXXX XX XX krt X ostueesõigusega erastamiseks. Linnaosavalitsus selgitas 25.04.2007 vastuskirjas, et Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrusega nr 8 kinnitatud linnavara võõrandamise korra p 63.1 (linnavara võõrandamise kord) kohaselt on kinnisvara otsustuskorras võõrandamise otsustajaks linnavolikogu linnavalitsuse ettepanekul ning hetkel pole Tallinna Linnavalitsusel ega Tallinna Linnavolikogul kujunenud selget seisukohta linnale kuuluvate eluruumide võõrandamise küsimuses. Tallinna Linnavalitsuse 16.12.2009 korraldusega nr 2087-k pikendati MJ-iga sõlmitud üürilepingut viie aasta võrra. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 24.03.2011 kirjaga MJ-ile, et seoses elamu seisukorrast tingitud kestva objektiivse ohuga inimese tervisele öeldakse XXXXXXX XX XX-X eluruumi üürileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 317 alusel erakorralisel t üles ning palutakse üürnikul vabastada ruumid hiljemalt 30.04.2011. Samas kirjas märgiti, et Tallinna linn on jätkuvalt nõus MJ ümberpaigutamisega teisele elamispinnale (ühetoaline korter üldpinnaga 33,0 m2 aadressil XXXXXXX XX XX/X-XX, Tallinn) ja selgitati, et kuna MJ on registreeritud aadressile XXXXXXX XX XX-X korterisse üksinda, siis ei saa arvestada tema sooviga kahetoalise korteri eraldamiseks. Harju Maakohtu 13.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-35523 rahuldati Tallinna linna hagi MJ vastu, kohustati MJ andma Tallinna linnale üle XXXXXXX XX XX-X eluruum ning üleandmisest keeldumise korral tõsta ta korterist välja. Maakohtu otsus on jõustunud. 25.04.2012 esitas MJ Tallinna Linnavalitsusele avalduse teavitusega, et ta soovib kasutada ostueesõigust XXXXXXX XX XX-X korteri osas. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas 16.05.2012 kirjaga, et avalduse esitajal ei ole XXXXXXX XX XX-X osas ostueesõigust. Kohtutäituri 12.10.2012 täitmisteatega täiteasjas nr 014/2012/2501 anti MJ-ile 10 päeva maakohtu otsuse asjas nr 2-11-35523 vabatahtlikuks täitmiseks.

MJ esitas 16.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja 24.05.2013 kaebuse täpsustuse Tallinna linna tegevusetusega põhjustatud õigusvastase tagajärje heastamiseks (s.o kohustada Tallinna linna võimaldama kaebajale osta õiglase hinnaga Tallinna linnalt XXXXXXX XX XX-X asuv korter) või rahalise hüvitise summas 9 200 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel välja mõistmiseks. Kaebaja elab XXXXXXX XX XX-X korteris alates 1956; üürnikuks oli tema ema, kes suri oktoobris 1990. Kirjalik üürileping kaebajaga sõlmiti 02.12.2004 ja pikendati 2009 veel viieks aastaks. Kaebajal oli õiguspärane ootus elada korteris vähemalt kuni 17.12.2014. Juba 23.10.2002 tehtud ekspertiis tuvastas, et XXXXXXX XX XX hoone on avariiohtlik ja elamiskõlbmatu; majas elati aga edasi ja erastati/müüdi ka kortereid. Enne 2002. a erastati korter nr 4, 2006. a erastati korterid nr 3 ja nr 8 ning müüdi enampakkumisel korterid nr 5 ja nr 7, detsembris 2011 oli enampakkumisel korter nr 1. Kaebaja esitas eluruumi erastamise avaldused 28.03.2007 ja 25.04.2012, olles seisukohal, et kui teisi hoones asuvaid kortereid erastati, peaks vastav õigus olema ka temal. Linnaosavalitsus andis kaebaja mõlemale avaldusele keelduvad vastused. Seega on kaebajat koheldud ebavõrdselt ja teistest majaelanikest halvemini. Hoone on võrdlemisi elamiskõlbulik. XXXXXXX XX XX-X korter on erastamise objekt (eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 1), kaebaja on erastamise õigustatud subjekt (EES § 4 p-d 1 ja 2) ning Tallinna linn on eluruumi erastamise kohustatud subjekt (EES §

3-13-351 3(8)

6 lg 1 p 2). Perioodil 01.07.1992 - 01.07.2002 kehtinud elamuseaduse (ES) § 31 lg 1 järgi sõlmitakse üürileping kirjalikult. Vastustaja viivitas kuni 2004. a kaebajaga kirjaliku üürilepingu sõlmimisega (kuigi esitas kõik kõnealuse eluruumiga seonduvad arved), mistõttu ei olnudki kaebajal võimalik EES-s sätestatud tähtaegadel erastamise avaldust esitada. Kaebaja on XXXXXXX XX XX-X korteris elamisõiguse säilitamiseks teinud kõik endast oleneva. Vastustaja on oma tegevusetusega põhjustanud kaebajale kahju, sest kaebaja on kaotanud võimaluse erastada oma koduks olev eluruum. Vastustaja ei teinud vähimatki kaebajale eluruumi ostueesõigusega erastamiseks, samuti ei korraldanud eluruumi erastamiseks avalikku enampakkumist EES § 9 lg 1 alusel, et kaebaja oleks saanud korteri enampakkumisel omandada. Tegevusetuks jäämisega on vastustaja põhjustanud kaebajale õigusvastased tagajärjed ja peab need heastama (HKMS § 37 lg 2 p 5) sel viisil, et võimaldab kaebajal osta kõnealuse korteri mõistliku hinnaga. Alternatiivina on võimalik ka tekitatud kahju hüvitamine (HKMS § 37 lg 2 p 4). Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 2 võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui toiming jäi õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi, § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas. Kaebaja varaline kahju seisneb eelkõige XXXXXXX XX XX-X eluruumi omandamise võimaluse kaotamises ja uue elukoha muretsemises. XXXXXXX XX XX krt X, mis on sama suur kui kaebaja kasutuses olev korter nr X, pandi müüki 9200 euroga ning sellest summast lähtub kaebaja taotletava kahjuhüvitise suuruse määramisel. Kaebajaga üürilepingu lõpetamine ja tema eluruumist väljatõstmine ei ole õiguspärane ja seetõttu ei ole kaebaja ka eluruumi vabastanud. Maakohtus polnud kaebajal esindajat ning ta ei osanud ise oma õigusi piisavalt kaitsta. Vastustaja on rikkunud kaebaja õigust kodu puutumatusele (PS § 33, EIÕK art 8). Oma kodust lahkumine tekitab kaebajale moraalseid kannatusi (RVastS) § 9 lg 1, mida tuleb hüvitada rahas.

Tallinna linn leidis, et ta ei ole olnud õigusvastaselt tegevusetu ning kaebaja heastamisja kahju hüvitamise nõuded ei ole põhjendatud. Hoone elamiskõlbulikkust ja üürilepingu lõpetamist käsitlevad kaebaja väited tuleb jätta tähelepanuta. Jõustunud maakohtu otsusega on tuvastatud, et XXXXXXX XX XX hoone on avariiohtlik ning üürilepingu ülesütlemine oli õiguspärane. Haldusorganil on kohustus korraldada erastamine ja viia see läbi kehtivate normide kohaselt, kuid õigusaktidest ei tulene eluruumi erastamise kohustatud subjektile kohustust algatada erastamismenetlust omal initsiatiivil. Eluruumi ostueesõigusega erastamiseks tuli eluruumi üürnikul või temaga koos elaval perekonnaliikmel esitada kohustatud subjektile sellekohane avaldus ja avalduse esitamiseks olid sätestatud ka tähtajad: kuni 01.03.1995 (EES § 5 lg 1), või kui üürileping sõlmiti/vormistati ümber pärast 01.03.1995, siis kolme kuu jooksul lepingu sõlmimisest/ümber vormistamisest (EES § 22 lg 5); EES § 22 lg 61 kohaselt sai avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks esitada kuni 01.06.2001. Neil tähtaegadel polnud avaldust XXXXXXX XX XX-X eluruumi ostueesõigusega erastamiseks esitatud, ilma vastava sooviavalduseta ei saanud erastamismenetlust korraldada. Kaebaja pöördus eluruumi erastamise sooviga vastustaja poole alles 28.03.2007, s.o pärast seaduses sätestatud tähtaegade möödumist. Vastustajal polnud kohustust võõrandada XXXXXXX XX XX-X eluruum avalikul enampakkumisel. EES § 9 lg-st 1 tulenevalt korraldab haldusorgan avaliku enampakkumise siis, kui ruumid on asustamata või vabanenud eelmise üürniku lahkumise/surma tõttu ja seda ruumi soovivad osta mitu võrdset ostueesõigust omavat isikut. XXXXXXX XX XX krt X puhul sellise eluruumiga tegemist polnud. Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määrusega nr 13 kinnitatud linnavara võõrandamise korra kohaselt võõrandatakse linnavara üldjuhul avalikul enampakkumisel. Pärast seda kui kaebaja vabastab XXXXXXX XX XX-X korteri, võõrandab Tallinna linn kõnealuse eluruumi avalikul

3-13-351 4(8) enampakkumisel ja kaebajal on võimalik see omandada üldistel alustel. Kehtivad õigusaktid ei keela võõrandada avariiohtlikke ja kapitaalremonti vajavaid ruume.

Tallinna Halduskohus jättis MJ kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks on kahju tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus, kahju ja õigusvastase tegevuse vaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine (RVastS § 7 lg 1). Varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1). Mittevaraline kahju kuulub üldjuhul hüvitamisele samuti rahas (RVastS § 9 lg 1). Kannatanul on õigus nõuda rahalise hüvitise asemel kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (RVastS § 11 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 5). Heastamisnõude näol on tegemist õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju rahas hüvitamise alternatiiviga, mille kohaldamise eeldused on samad, mis kahju hüvitamise puhul. Kaebajal ei ole õigust nõuda heastamiskaebusega Tallinna linna kohustamist võõrandada talle XXXXXXX XX XX-X asuv eluruum. Kui vaidlusaluseks toiminguks on haldusorgani tegevusetus ehk see, et haldusorgan on jätnud mingi haldusakti andmata või toimingu sooritamata, siis ei ole heastamiskaebusega võimalik nõuda selle haldusakti andmist või toimingu sooritamist. Selleks tuleb esitada RVastS §-le 6 ja HKMS § 37 lg 2 p-le 2 tuginev kohustamiskaebus. Heastamiskaebuse ese ei saa kokku langeda kohustamiskaebuse esemega. Samuti, leides et kõnealune eluruum on erastamise objektiks, ei saa kaebaja nõuda selle endale võõrandamist mistahes muul alusel või viisil. Kaebaja esitatud heastamisja hüvitamisnõuded on põhjendamatud ka seetõttu, et väidetud kahjuliku tagajärje (XXXXXXX XX XX-X asuva eluruumi omandamise võimaluse kaotami-

ne) ning Tallinna linna väidetava tegevusetuse vahel puudub põhjuslik seos. Põhjendatud pole kaebaja väide, et võimalusest saada oma kodu omanikuks jäi ta ilma Tallinna linna tegevusetuse tõttu. Üürilepingu alusel kasutatava eluruumi erastamise eesõigus on eluruumi üürnikul (EES § 5). See õigus ei teki automaatselt üürisuhte olemasolust, vaid üürnikul või ühel temaga koos elaval perekonnaliikmel tuli esitada vastav avaldus seaduses sätestatud tähtaegadel (EES § 5 lg 1 p 1, § 22 lg 5 ja § 22 lg-d 61 ja 62), millest kõige hilisem tähtaeg oli 01.06.2001 (välja arvatud õigusvastaselt võõrandatud eluruumide puhul, millega käesoleval juhul tegemist pole). Kuna XXXXXXX XX XX-X eluruumi eesõigusega erastamise avaldust seaduses ette nähtud tähtajal ei esitatud, ei saanud Tallinna linn hakata erastama kaebajale eluruumi ainuüksi tema üürniku staatusest tulenevalt. Tähenduseta on asjaolu, et kirjalik üürileping kaebajaga sõlmiti 2004. a. Üürisuhte olemasolul oleks tulnud kaebajal esitada erastamisavaldus seaduses sätestatud tähtajal; samuti oleks olnud kaebajal võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid, nõudmaks üürilepingu sõlmimist kirjalikult. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et ta on XXXXXXX XX XX-X korteri omandamise võimalusest ilma jäänud ka seetõttu, et Tallinna linn ei korraldanud eluruumi erastamist avalikul enampakkumisel. EES § 9 lg 1 alusel korraldataval enampakkumisel ei oleks kaebajal olnud õiguslikke eeliseid teiste eluruumi erastamise õigustatud subjektide ees ning korteri omanikuks oleks ta võinud saada vaid parima pakkumise tegemise korral. Ei saa eeldada, et kaebaja oleks enampakkumisel osalenud ja parima pakkumise teinud. Seetõttu ei saa ka väita, et enampakkumise korraldamise korral oleks eluruum kaebajale võõrandatud. Seega puudub ka põhjuslik seos kaebaja väidetud linna tegevusetuse ja kaebaja nimetatud negatiivse tagajärje vahel. Samuti ei anna EES isikule, kes ei kuulu EES §-s 5 nimetatud eluruumi erastamise eesõigust omavate isikute ringi, õigust nõuda erastamise kohustatud subjektilt avaliku enampakkumise korraldamist mõne erastamise objektiks oleva eluruumi erastamiseks. Samuti ei sätesta EES, millise aja jooksul peaks kohustatud subjekt võõrandama eluruumid, mille erastamiseks üürnik seaduses sätestatud tähtajal avaldust ei esitanud.

3-13-351 5(8) Heastamisvõi hüvitamiskaebuse rahuldamine on välistatud ka seetõttu, et kaebaja oleks saanud talle väidetava kahjuliku tagajärje tekkimist vältida Tallinna linna vastu esitatud kohustamiskaebusega haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Sellist nõuet pole kaebaja esitanud. Ebatäpne on kaebaja väide, et ta on XXXXXXX XX XX-X korteri omandamise võimaluse kaotanud. Tallinna linn võib kõnealuse eluruumi avalikul enampakkumisel endiselt võõrandada ning kaebajal on võimalus võrdselt teiste pakkujatega enampakkumisel osaleda ja parima pakkumise tegemise korral see endale osta. Kaebaja kohustus eluruum vabastada ning eluruumi vabastamata jätmise korral väljatõstmisele alluda tuleneb jõustunud maakohtu otsusest ning käesolevas asjas ei ole võimalik ega ka põhjust hakata hindama üürilepingu lõpetamise või kaebaja eluruumist välja tõstmise õiguspärasust. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähendust ka ehitise tehniline seisukord. Eluruumi erastamise eesõigust polnud kaebajal seetõttu, et ta ei esitanud kohustatud subjektile tähtaegselt vastavat avaldust; muul alusel ei ole kaebajal õigust nõuda, et eluruum just nimelt talle võõrandatakse. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei saa samuti rahuldada. Vastustaja poolt kaebajale esitatud nõue vabastada eluruum ei ole käsitletav õigusvastase sekkumisena kaebaja kodu puutumatusesse. Kaebaja kohustus vabastada XXXXXXX XX XX-X eluruum ning vabastamata jätmise korral alluda väljatõstmisele tuleneb maakohtu jõustunud kohtuotsusest. Asjaolu, et kõnealune eluruum on alates kaebaja sünnist tema kodu olnud, ei keela üürileandjal seaduses sätestatud alustel ja korras üürileping üles öelda ega anna pärast üürilepingu lõppemist üürnikule õigust eluruumi edasi kasutada või selle vabastamisest keelduda. Õigus kodu puutumatusele ei ole piiramatu ega tähenda, et isikul on mistahes asjaoludel õigus elada seal, kus ta on enne elanud või kus ta ka edaspidi soovib elada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

MJ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus mõistis ebaõigesti kaebaja väiteid ja taotlusi ning sisustas põhjendamatult kitsendavalt HKMS § 37 lg 2 p-i 5, leides, et heastamiskaebusega ei saa nõuda vastustaja kohustamist võõrandama kaebajale XXXXXXX XX XX-X asuva eluruumi. Kaebaja on teadlik, et eluruumi ostueesõigusega erastamine pole enam võimalik, samuti on teadlik sellest, et erastamise õigustatud subjekt ei saa EES § 9 lg 1 alusel nõuda eluruumi võõrandamist just nimelt talle. Küll aga võimaldab heastamiskaebus laiemat kohtu kaalutlusõigust ja nõude rahuldamise viiside valikut. Kohtul on võimalik vastavalt asjaoludele kasutada kõige sobivamat ja mõistlikumat meedet selleks, et haldusorgani tegevuse/tegevusetuse õigusvastased tagajärjed saaksid kõrvaldatud. Kaebaja nägemus võimalikust heastamise meetmest on võimaldada osta XXXXXXX XX XX-X korter Tallinna linnalt õiglase hinnaga. Kaebuses kirjeldati põhjalikult faktilisi asjaolusid ja selgitati, et Tallinna linn ei teinud kõike endast olenevat kõnealuse eluruumi ostueesõigusega või avalikul enampakkumisel erastamiseks ja vastustaja tegevusetuse tulemusena kaotas kaebaja võimaluse saada eluruumi omanikuks selle erastamise kaudu. Jättes kaebaja taotluse tegeliku sisu ja mõtte välja selgitamata, rikkus kohus uurimispõhimõtet, selgitamiskohustust ning kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul. Viidatud rikkumised viisid ebaõige lahendi tegemiseni. Leides, et enampakkumisel oleks olnud kaebaja võimalus korteriomanikuks saada üksnes teoreetiline, jättis kohus mitmed tähtsust omavad tõendid tähelepanuta. Kaebaja tõendas, et ta on elanud kõnealuses eluruumis lapsepõlvest peale, ning selgitas, miks on tema jaoks nii oluline seal ka edaspidi elada. Kui eluruum oleks erastatud avalikul enampakkumisel, oleks kaebaja sellest kindlasti osa võtnud ning hoone avariilist seisukorda ja kaebaja seost kõnealuse elu-

3-13-351 6(8) ruumiga arvestades ka parima pakkumise teinud ja oma kodu omanikuks saanud. Vastustaja kohustatud subjektina jättis talle seadusest tulenevad kohustused täitmata. Seetõttu ei avanenud kaebajal eluruumi erastamise võimalust, mis on põhjustanud kaebajale nii varalise kui ka mittevaralise kahju. Vastustaja tegevusetus on põhjuslikus seoses kaebajale tekkinud kahjuga. Väitega, et EES ei sätesta § 9 lg 1 alusel eluruumi võõrandamise tähtaega, on kohus ilmselt soovinud öelda, et enampakkumise korraldamise võimalus on veel praegugi ja seetõttu ei ole vastustaja EES § 9 lg-st 1 talle tulenevat kohustust rikkunud.

Kohtu seisukoht on vale, sest vastavalt EES § 22 lg-le 12 ei ole EES § 9 lg-s 1 nimetatud eluruumid alates 01.08.2004 enam erastamise objektiks ning neid võib riigivara valitseja või kohalik omavalitsus võõrandada vaid vara võõrandamise korra alusel. Seega pidanuks vastustaja korraldama XXXXXXX XX XX-X eluruumi enampakkumisel erastamise hiljemalt 01.08.2004. Viitega RVastS § 7 lg-le 1 leidis kohus, et heastamisja kahju hüvitamise kaebuste rahuldamine on välistatud ka primaarnõude (kohustamiskaebuse) esitamata jätmise tõttu. Kaebaja sellega ei nõustu ja on seisukohal, et viidatud normi eesmärk on küll suunata isikuid kasutama kõigepealt esmaseid õiguskaitsevahendeid, kuid sätte mõte ei ole sekundaarnõuete absoluutne välistamine, sest see oleks eraisikute suhtes põhjendamatult kahjulik ja vabastaks haldusorganid väga sageli kahju hüvitamise kohustusest, mille tulemusena jääksid isikute rikutud õigused sisuliselt kaitseta.

Vastustajal lasus seadusest tulenev kohustus sõlmida kaebajaga kirjalik üürileping ning teha endast kõik olenev kõnealuse eluruumi kaebajale erastamiseks ning eesõigusega erastamata jäänud objektid erastada avaliku enampakkumise korras. Ebamõistlik ja ebaõiglane oleks panna õigusteadmisteta üksikindiviidile kohustus tuletada haldusorganile meelde kõiki tema kohustusi. Kaebaja ei nõustu, et käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma tähtsust üürilepingu lõpetamist ja eluruumist väljatõstmist puudutavad väited. Kaebaja nõudeks on tekitatud kahju heastamine (HKMS § 37 lg 2 p 5) või hüvitamine (HKMS § 37 lg 2 p 4) ning aluseks on asjaolud, et kaebaja on elanud kõnealuses eluruumis juba lapsepõlvest saadik, vastustaja oli tegevusetu eluruumi kaebajale ostueesõigusega või enampakkumisel erastamisel, teised elamus asuvad korterid on erastatud/müüdud ning seega on kaebajat koheldud ebavõrdselt.

Kaebaja eesmärk halduskohtusse pöördumisel oli säilitada elamisvõimalus oma eluaegses kodus XXXXXXX XX XX-X ja saavutada selle eluruumi omandiõigus. Üürilepingu ülesütlemine on kahju tekkimisega ja esitatud heastamisnõudega otseselt seotud. Eluruum on olnud kogu aeg kaebaja valduses. Kui Tallinna linn ei oleks üürilepingut üles öelnud, oleks kaebajal säilinud elamisõigus oma kodus ja kohtusse pöördumiseks puudunuks ajend. Seetõttu on kaebuse alusena HKMS § 41 lg 2 mõttes käsitletav nii eluruumi erastamisega seonduv kui ka üürisuhet ja selle lõpetamist puudutavad asjaolud.

Kaebaja ei esitanud XXXXXXX XX XX-X korteri ostueesõigusega erastamise avaldust ESS § 5 lg 1 p-s 1 ja § 22 lg-tes 5, 61 ja 62 sätestatud tähtaegadel, kuid kuna eluruum oleks erastatud rahvakapitali obligatsioonide (EVP) eest, siis ei pidanudki kehtivast praktikast lähtudes mingit erastamise avaldust esitama. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et vastustaja rikkus talle elamuseadusest tulenevat üürnikuga kirjaliku üürilepingu sõlmimise kohustust. Kaebaja korduvatele pöördumistele üürilepinguga seonduva dokumentatsiooni korrastamiseks vastustaja ei reageerinud ning selleks ajaks kui üürileping lõpuks kirjalikult sõlmiti (2004), olid EES-s sätestatud ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise tähtajad möödunud.

Haldusorgan ei saanud olla EES §-s 2 sätestatud erastamise eesmärkide täitmisel passiivne, vaid oli kohustatud tegema kõik endast oleneva, et talle seadusega pandud avalik-õiguslik ülesanne saaks täidetud ja erastamise objektiks olevad eluruumid erastatud.

Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja pole selgitanud, milles konkreetselt vastustaja väidetavalt õigusvastane tegevusetus seisnes. Kaebaja ei esitanud seaduses sätestatud tähtaegadel avaldust tema kasutuses olnud

3-13-351 7(8) eluruumi ostueesõigusega erastamiseks. Ükski õigusakt ei näe ette, et kohustatud subjektil on kohustus algatada ostueesõigusega erastamismenetlus omal initsiatiivil. Seega jäi kõnealune eluruum kaebajale ostueesõigusega erastamata kaebaja enda hooletuse ja tegevusetuse tõttu. XXXXXXX XX XX-X korteri näol ei olnud tegemist ka EES § 9 lg-s 1 nimetatud avalikul enampakkumisel erastatava eluruumiga. Seadusandja selge tahe on olnud, et avaliku enampakkumise korras erastatakse eelkõige eluruumid, mis on asustamata ja eelmise üürniku lahkumise/surma tõttu vabanenud. Käesoleval juhul oli vaidlusalune eluruum koormatud üürilepinguga ning kohustust korraldada selle erastamiseks avalik enampakkumine ei olnud; enampakkumise korraldamine poleks olnud ka üürniku, s.o kaebaja huvides. Kuigi eluruumide erastamise üheks eesmärgiks oli isikule eluruumi omandi tagamine, ei ole see ainus eluaseme soetamise võimalus. Eluruumi saab omandada ka vabaturutingimustes. XXXXXXX XX XX-X korteri enampakkumisel võõrandamine on võimalik ka praegu ning kaebaja saab soovi korral enampakkumisest osa võtta ja eluruumi omanikuks saada. Enampakkumise saab aga välja kuulutada pärast seda, kui kaebaja maakohtu otsuse täidab ja eluruumi reaalselt vabastab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus ei ole materiaalõigust vääralt kohaldanud ega menetlusnorme oluliselt rikkunud ning nõustudes halduskohtu seisukohtadega ja apelleeritud kohtuotsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud pole apellandi väide, et kohus määratles ebaõigesti kaebuse aluse, jättis kaebaja taotluse tegeliku sisu ja mõtte välja selgitamata ning rikkus seeläbi uurimisja selgitamiskohustust.

Kaebusest nähtuvalt nõuab kaebaja Tallinna linna tegevusetuse avalik-õigusliku kohustuse täitmisel, so XXXXXXX XX XX krt X erastamisel, õigusvastase tagajärje kõrvaldamist või alternatiivselt sama tegevusetusega kaebajale avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, samuti kodu puutumatuse rikkumisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja, et tema eesmärgiks halduskohtusse pöördumisel on XXXXXXX XX XX-X korteris elamise õiguse säilitamine ja selle eluruumi omanikuks saamine ning taotletavaks heastamise meetmeks on võimaldada kaebajal osta tema eluaegseks koduks olnud korter Tallinna linnalt õiglase hinnaga.

Ekslik on kaebaja arvamus, et kõik kaebuse põhjendustes märgitud asjaolud tuleb lugeda kaebuse alusega hõlmatuks. Heastamiskaebuse aluseks on kaebaja õigusi rikkuvate tagajärgede tekitamine haldusakti või toiminguga (RVastS § 7 lg 3) ning heastamisnõude eesmärgiks saab olla õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine ja kaotatud õigushüve taastamine. Kaebuse põhjendustest järelduvalt on kaebaja rikutud õiguseks eluruumi ostueesõigusega või avalikul enampakkumisel erastamise õigus ning kaotatud õigushüveks on eluruumi omandamise õigusest ilmajäämine.

Eeltoodu põhjal on kaebuse alusena HKMS § 41 lg 2 tähenduses käesoleval juhul käsitletavad vaid eluruumi erastamisega, mitte üürisuhet ja selle lõpetamist puudutavad asjaolud. Seetõttu on õige halduskohtu järeldus, et käesolevas vaidluses ei ole võimalik ega ka põhjust hakata hindama üürilepingu lõpetamise ja jõustunud maakohtu otsusega kaebaja kõnealusest eluruumist väljatõstmise õiguspärasust. Samuti märkis halduskohus õigesti, et asjaolu, et kaebaja on XXXXXXX XX XX-X eluruumis lapsepõlvest saadik elanud, ei anna talle õigust pärast üürilepingu ülesütlemist korterit edasi kasutada.

Asjas tuvastatud asjaolud ja uuritud tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et vastustaja tegevusetuse tõttu kaotas ta võimaluse saada XXXXXXX XX XX-X eluruumi omanikuks selle erastamise kaudu, ning kaebaja väited tema kui üürniku EES-st tulenevate õiguste rikkumise kohta on alusetud. EES § 4 lg 1 annab üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmise õiguse selle eluruumi üürnikule või ühele temaga alaliselt koos elavale täisealisele perekonnaliikmele vasta-

3-13-351 8(8) valt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete vahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kokkuleppele. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei esitanud õigeaegselt eluruumi erastamise avaldust ega kasutanud seega üürniku õigust erastada ostueesõigusega üürilepingu alusel tema kasutuses olev eluruum. Apellandi seisukoht, et ostueesõigusega erastamise menetlust oleks pidanud kohustatud subjekt alustama ilma kaebaja sellekohase sooviavalduseta, on ekslik ega tugine kehtivale õigusele.

Põhjendatud pole ka kaebaja väide, et ta ei saanud ostueesõigusega erastamise avaldust õigeaegselt esitada põhjusel, et temaga polnud sõlmitud kirjalikku üürilepingut. Vaidlust ei ole selle üle ning asjas olevad dokumendid (Tallinna linna Oktoobri rajooni RSN TK Lilleküla EEV 06.11.88 tõend, üürikviitungid, maakohtu otsus) kinnitavad, et kaebaja üürniku VMK perekonnaliikmena oli sisse kirjutatud ja elas XXXXXXX XX XX-X asuvas korteris alates aastast 1956 ning kaebaja ema suri 1990. Elamuseaduse § 40 lg 1 alusel on üürniku surma, alatise lahkumise või väljatõstmise korral ühel temaga koos elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu alusel.

Kuna kaebaja enda väite kohaselt oli ta üürnik VMK ainus perekonnaliige, siis oli tal pärast VMK surma õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu alusel ning teda tuli käsitada eluruumi erastamisel isikuna, kes on faktiline üürnik esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu alusel. Kaebaja pole väitnud, et ta on seaduses sätestatud tähtaegadel ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud, kuid kohustatud subjekt keeldus selle vastuvõtmisest ja menetlemisest põhjendusega, et kirjaliku üürilepingu puudumise tõttu ei saa MJ EES §-s 4 lg-s 1 nimetatud erastamise subjektiks lugeda.

Vastuseks kaebaja väitele, et olukorras, kus ostueesõigusega erastamise avaldust õigeaegselt ei esitatud, pidanuks eluruumi erastamiseks korraldama avaliku enampakkumise, on halduskohus asjakohaselt ja piisavalt selgitanud, et sellises olukorras ei oleks olnud kaebajal mingeid õiguslikke eeliseid teiste eluruumi erastamise õigustatud subjektide ees. Hüpoteetiline on kaebaja väide, et ta oleks enampakkumisest kindlasti osa võtnud. Samuti on vähetõenäoline ega ole eluliselt usutav, et enampakkumisest osavõtu korral oleks kaebaja kõrgeima pakkumise teinud.

Kui kaebaja soovib ikka veel kõnealuse eluruumi omanikuks saada, siis nagu vastustaja ja halduskohus õigesti selgitasid, on see võimalus eluruumi linnavara võrrandamise korra alusel enampakkumisel võõrandamise korral jätkuvalt olemas. Kaebaja ei saa aga nõuda heastamiskaebuse kaudu talle eluruumi teistega võrreldes soodsamatel tingimustel võõrandamist.

Eeltoodu alusel jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust ega kuludokumente esitanud ning vastustaja menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt Silvia Truman Oliver Kask Ruth Plaks