2-13-50355/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2014.a, Tartu Tsiviilasja number 2-13-50355 Tsiviilasi Sergei Kuprin hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu Tartu Vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja küünarliigese operatsiooni tegemiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 19. märtsi 2014.a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sergei Kuprini määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja: Sergei Kuprin (isikukood: XXX), esindaja vandeadvokaat Niina Agarjova RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 19. märtsi 2014 määrus muutmata ja Sergei Kuprini määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. ASJAOLUD

1. Sergei Kuprin esitas 21. oktoobril 2013 Tartu Maakohtule kaebuse, mille kohaselt ei ole temale tagatud küünarliigese operatsiooni teostamine (tl 1-3). 28. veebruaril 2014 esitas

S. Kuprin hagiavalduse Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu Tartu Vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja küünarliigese operatsiooni tegemiseks kohustamiseks (tl 57-60). Hagiavalduse kohaselt kannab hageja karistust Tartu Vanglas alates 05.01.2011. Alates 2000. a on hagejal parema käe küünarliigese vigastus. Hageja pöördus 2012.a Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja poole seoses küünarliigese valuga ja palus end saata läbivaatusele SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedi juurde. 27.04.2012 tuvastas ortopeed Marju Kelviste hageja küünarliigese välise deformatsiooni ja määras raviplaani otsustamise 01.06.2012 toimuval ortopeedia konsiiliumil (tl 20).

Vastuvõtul teatas ortopeed hagejale, et teda võib aidata küünarliigese asendamise operatsioon. 01.06.2012 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedide konsiilium otsustas, et erakorraline operatsioon ei ole näidustatud ja rakendada tuleb konservatiivset ravi (tl 10). Kuna hageja kurtis lakkamatut küünarliigese valu ja konservatiivne ravi tulemusi ei andnud, pöördus hageja korduvalt vangla meditsiiniosakonna poole palvega määrata uus ortopeedi konsultatsioon ja küünarliigese operatiivne ravi. Vangla meditsiiniosakond keeldus uue konsultatsiooni aja määramisest, tuginedes ortopeedide konsiiliumi otsusele, et vangistuse ajal ei ole operatiivne sekkumine vajalik.

Hageja leiab, et operatiivse ravi osutamisest keeldumine on õigusvastane. Hageja kannatab juba pikemat aega tugevate valude käes. Valuvaigistite pikaajalise manustamise tõttu on hagejal tekkinud seedehäired. Ka ravivõimlemine tekitab tugevat füüsilist valu. Parema käe vigastus ja sellest tingitud halb terviseseisud välistab hageja osalemise õppimises ja töös. SA Tartu Ülikooli Kliinikum soovitas 15.03.2013 vastuses hageja päringule jätkata konservatiivse raviga, kuna SA TÜ Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikule teadaolevate operatsioonimeetoditega ei ole käe funktsiooni võimalik parandada.

Hagejale teatati, et tal on võimalik teisese arvamuse saamiseks pöörduda mõnda teise raviasutusse (tl 21 ja 65). 24.04.2013 esitas hageja vangla meditsiiniosakonnale taotluse, et teda pandaks kirja operatsiooni järjekorda. 29.04.2013 vastuses vangla teatas, et ei suuna hagejat operatiivsele ravile (tl 66). 27.09.2013 toimunud neuroloogi konsultatsioonil suunati hageja kirurgi poole, kes 18.01.2014 otsustas, et patsiendi raviotsuse tegemine ei kuulu üldkirurgi kompetentsi ja kui ortopeedide konsiiliumi otsus oli mitte opereerida, siis selline otsus jääb.

Hageja on seisukohal, et riik ei ole vanglas viibimise ajal taganud hageja õigust tervisele. Karistuse kandmise ajal on hageja tervislik seisund märgatavalt halvenenud. MAAKOHTU LAHEND

2. Tartu Maakohtu 19. märtsi 2014 määrusega jättis kohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata S. Kuprini hagi küünarliigese operatsiooni tegemiseks kohustamise nõude osas. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole hagejal võimalik kohtumenetluses saavutada oma eesmärki küünarliigese operatsiooni tegemiseks kohustamise nõude osas. Kohus ei ole meditsiiniasutus ega saa meditsiinialaste eriteadmiste ning vastava pädevuse puudumise tõttu hageja nõuet rahuldada ja kostjale täpselt ette kirjutada, kas ja milline operatsioon tuleb hagejale teha. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus hagi menetlusse võtmisest küünarliigese operatsiooni tegemiseks kohustamise nõude osas. Hageja saab kohtus oma õigust tervise kaitsele realiseerida läbi tuvastusja kahjuhüvitisnõuete.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD

3. S. Kuprin esitas määruskaebuse, milles vaidleb maakohtu määrusele vastu. Määruskaebuses toodud põhjenduste kohaselt:

1) ei anna Tartu Ülikooli Kliinikumi arstikonsiiliumi otsusega määratud konservatiivne ravi tulemusi. Hagejale on operatsioon ette kirjutatud, aga alles hageja vabanemisel 2015. aastal. Hageja kukkus 2000.a maja teiselt korruselt ja selle tulemusena sai parema küünarliigese vigastuse. Käesoleval ajal on hageja käsi küünarnuki piirkonnas pidevas kõverdatud asendis ööpäevaringselt, st ebaloomulikus asendis. Küünarliiges on deformeerunud ja hagejal kui paremakäelisel isikul on võimatu oma paremat kätt kasutada. Pideva tugeva valu tõttu on hagejal võimatu normaalselt süüa ja magada. Oma olukorra kergendamiseks on hageja sunnitud manustama valuvaigisteid; 2) ei ole hageja rahul temale määratud raviga. Tal ei ole võimalust pöörduda teise tervishoiuteenuse osutaja poole ega otsida iseseisvalt abi enne vanglast vabanemist. Sellest tulenevalt on hagejal olemas õiguslik alus, et kohustada arstide konsiiliumi varasemat otsust ümber hindama ja täpsustama sobivat diagnoosi patsiendi tervisliku seisundiga. Vangla meditsiiniosakond on hageja vastavat õigust ignoreerinud, millega on eiranud VÕS §-st 762 tulenevat hoolsuskohustust hagejale tervishoiuteenuse osutamisel. Samuti on vangla meditsiiniosakond eiranud VÕS §-dest 762 ja 764 tulenevat hoolsuskohustust hagejale tervishoiuteenuse osutamisel; 3) ei lahenda kahju hüvitamise nõuete võimalikkus tulevikus hageja olemasolevat probleemi. Otsus kahjunõuete rahuldamiseks ei kõrvalda käesoleval ajal eksisteerivat tugevat füüsilist valu ega leevenda hageja kannatusi. Hageja on sunnitud mitmete aastate vältel kannatama pideva valu käes, mis vastavalt Euroopa Inimõiguste konventsiooni artiklile 3 võib olla käsitletav kui piinamine või ebainimlik kohtlemine. Lisaks sellele on Euroopa Inimõiguste Kohus oma mitmes lahendis jõudnud järeldusele, et täiendav eksperdi arvamus võib olla vajalik, et hinnata kinnipeetava tervislikku seisundit ja osutada talle vajalik ravi (nt Xiros v Kreeka, 9.09.2010). Ravi adekvaatse ümberhindamise puudulikkus olukorras, kus kinnipeetava terviseseisund ei parane ning millest vangla on teadlik, on samuti EIÕK poolt peetud kui ebainimlik kohtlemine (nt Vladimir Vasilyev v Venemaa, 10.01.2012).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 19. märtsi 2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. S. Kuprini määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtul ei ole võimalik kohustada kostjat ravima hagejat teatud viisil, mistõttu ei ole hageja eesmärk (s.o küünarliigese operatsiooni tegemine kohtulahendi alusel) käesoleva menetluse tulemusena saavutatav. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega osutab kinnipeetavale tervishoiuteenust vangla ja kui asjakohaseks raviks puudub vanglas võimalus, on tervishoiuteenuse osutajaks eriarstiabi osutaja, kelle juurde kinnipeetav suunatakse. Vangla on suunanud S. Kuprini vastuvõtule ortopeedi juurde, kes omakorda suunas S. Kuprini SA Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ortopeedia osakonda, mille arstide konsiilium avaldas korduvalt (01.06.2012 ja 15.03.2013, tl 10, tl 21) arvamust, et erakorraline operatiivne ravi ei ole näidustatud arvestades asjaolu, et tegemist on vana (2000.a juhtunud) traumaga, millega patsient ei ole varem erialaspetsialistile pöördunud. Arstide hinnangul operatiivne ravi küünarliigese funktsiooni ei parandaks. Üldkirurg viitas oma 18.01.2014 seisukohas samuti konsiiliumi otsusele (tl 61). S. Kuprin ei nõustu temale määratud konservatiivse raviga (s.o valuvaigistite manustamisega) ja soovib operatsiooni läbiviimist.

6. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja saab kohtus oma õigust tervise kaitsele realiseerida läbi tuvastusja kahjuhüvitisnõuete. Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud väide, et eelnimetatud nõuded ei paranda patsiendi olemasolevat tervislikku seisundit. Samas ei saa kohus asuda ise tervishoiuteenuse osutaja rolli ega teha tervishoiuteenuse osutajale ettekirjutusi patsiendi ravimise viisi ja meetodite osas. Määruskaebuses ei ole toodud ühtegi sisulist vastuväidet kohtu eeltoodud seisukohale. Kohus saab eelkõige hinnata, kas tervishoiuteenuse osutaja on täitnud oma tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi ja kontrollida tervishoiuteenuse vastavust VÕS §-s 762 nimetatud kvaliteedinõuetele. Nende kohustuste ja kvaliteedinormide rikkumine võib anda aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Ringkonnakohus juhib siinkohal hageja tähelepanu sellele, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Ringkonnakohus märgib, et hageja määruskaebuses esitatud väide, et temale on operatsioon „ettekirjutatud, aga alles hageja vabanemisel 2015.aastal“ (tl 103), on tõendamata. Kohtule ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks teistsugune seisukoht hagejale näidustatud raviviisi osas võrreldes arstide 01.06.2012 konsiiliumi seisukohaga.

7. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. märtsi 2014 määrus muutmata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt S. Kuprini kanda.

Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/