3-13-1812/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 20.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1812 Haldusasi Sioittaja OÜ kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 20.06.2013 projekteerimistingimuste PT181220 tühistamiseks ja kaebaja 27.05.2013 taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks. Menetlusosalised Kaebaja — Sioittaja OÜ, esindaja vandeadvokaat Merli Paddar. Vastustaja — Tallinna Linnaplaneerimise Amet, esindaja Raul Keba. Menetlustoiming Menetluse lõpetamine. RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-13-1812 menetlus.

2. Välja mõista Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt Sioittaja OÜ kasuks menetluskulu 1500,00 eurot.

3. Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada Sioittaja OÜ kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot Sioittaja OÜ pangakontole EE522200221056978758.

4. Toimetada määruse ärakiri kätte menetlusosalistele ja saata Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu viieteistkümne päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sioittaja OÜ esitas 29.08.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3–14) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 20.06.2013 projekteerimistingimuste PT181220 tühistamiseks ja kaebaja 27.05.2013 projekteerimistingimuste taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse kohaselt soetas J. O. V.20.02.2013 kohtutäituri Arvi Pink büroos korraldatud avalikul enampakkumisel kinnisasja aadressil xxx x-x, Tallinn (katastritunnus xxxxxxxxxxx J. O. V. müüs xxx xx omandi 03.04.2013 talle kuuluvale äriühingule Sioittaja OÜ. 21.05.2013 esitas xxx x-x korteris läbiviidavate siseviimistlustööde projektijuht ja maakler K. K. kaebaja nimel TLPA-le taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks. Kaebaja sooviks oli muuhulgas legaliseerida 2003. aastal ebaseaduslikult ehitatud vintskapi aknad ja viia aknad korteri rekonstrueerimisel kooskõlla ülejäänud

2(4) hoone stiili ja viimistlusega. Lisaks soovis kaebaja luba lisada korteriomandi nr 39 ülemisele korrusele jääva ja korteriomandi juurde kuuluvale rõdualale klaasseinad. TLPA andis 20.06.2013 allkirjastatud projekteerimistingimused, milles esitas rea äärmiselt rangeid ja kitsaid nõudeid, lükates tagasi nii kaebaja taotluse legaliseerida vintskapi aknad kui ka taotluse püstitada rõdule klaasseinad. Kaebaja leidis, et ta on jäetud nõuetekohaselt ära kuulamata, rikutud on põhjendamiskohustust ja õigusliku aluseta on piiratud kaebaja subjektiivseid õigusi.

2. Kohus võttis kaebuse 27.09.2013 määrusega (tl 24-26) menetlusse ning määras vastustajaks Tallinna Linnaplaneerimise Ameti.

3. Vastustaja esitas 23.05.2014 kohtule muudetud projekteerimistingimused (tl 73), mis on samal päeval väljastatud 31. jaanuaril 2014 uuendatud menetluse tulemusena. Kohus saatis nimetatud dokumendi ka kaebaja esindajale (tl 75). Kohus juhtis 27.05.2014 kohtunõudes (tl 76-77) kaebaja tähelepanu võimalusele lõpetada menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohus märkis, et vastustaja ei ole 23.05.2014 projekteerimistingimusi väljastades selgesõnaliselt kehtetuks tunnistanud praeguses haldusasjas vaidlustatud 20.06.2013 projekteerimistingimusi, kuid on teinud sisulisi muudatusi varasemaga võrreldes. Kohus selgitas kohtunõudes ka menetluskulude jaotust menetluse lõpetamise korral HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning riigilõivu tagastamisega seonduvat. Kohus küsis kohtunõudes, kas kaebaja nõustub pärast 23.05.2014 projekteerimistingimuste väljastamist asjas menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

4. Kaebaja teatas 10.06.2014 vastuses kohtunõudele (tl 83-86), et kaebaja hinnangul esineb alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ja kaebaja nõustub menetluse lõpetamisega viidatud alusel. Uute projekteerimistingimuste andmisega on kaebaja kohustamisnõue vastustaja poolt sisuliselt täidetud. Samuti, kuna käesoleval juhul on antud uued projekteerimistingimused vanade asemel ja õiguslikult ega ka faktiliselt ei ole võimalik olukord, kus ühe ehitisele kehtib kaks erinevad haldusakti (projekteerimistingimust), on kaebaja hinnangul vastustaja uute projekteerimistingimustega vaikivalt ka vanad kehtetuks tunnistanud. Vastuses palub kaebaja lõpetada menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel; tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot kaebuse esitaja pangakontole EE522200221056978758 ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 3570 eurot (koos käibemaksuga). Kaebaja on esitanud dokumendid menetluskulude koosseisu ja nende kandmise kohta (tl 87- 97).

5. Kohus palus 11.06.2014 kohtunõudes (tl 98-99) esitada vastustajal oma seisukoht menetluse lõpetamise kohta HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning kaebaja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse ja sellele lisatud dokumentide kohta.

6. Vastustaja esitas 18.06.2014 vastuseks kohtunõudele oma seisukoha (tl 105), mille kohaselt kaebuse esitaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Juhul, kui kohus leiab, et esineb alus menetluskulude väljamõistmiseks, palutakse asja mahtu ja keerukust arvestades välja mõista menetluskulud vahemikus 1200-1500 eurot. Vastustaja märgib, et menetluskulu väljamõistmise otsustamisel on oluline tähtsus asjaolul, et sisuliselt ei ole uuendatud menetluses väljastatud projekteerimistingimused muutunud. Linn on uuendatud menetluses küsinud eksperdilt arvamuse ning täiendanud projekteerimistingimuste põhjendusi, kuid sisuliselt on tingimused jäänud samaks, kusjuures kaebajale soodsamalt on lubatud torniosa klaasimine. Vastustaja peab menetluskulusid põhjendamatult suureks ning märgib, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Käesoleval juhul on tegemist kirjaliku menetlusega, kus ei ole toimunud ühtegi istungit. Vastustaja toob võrdluseks Riigikohtu 18. mai 2009 otsuse nr 3-3-1-28-09, kus asuti seisukohale, et menetluskulusid suuruses 17 700 krooni ei saa detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel pidada tavapärastest vajalikest menetluskuludest ilmselgelt suuremateks. Käesoleval juhul pole aga tegemist mitte detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisega, mis eeldab kogu planeeringumaterjali sisulist läbitöötamist, vaid kohustamiskaebusega, mille esitamise aluseks on

3(4) menetlusnormide rikkumine. Sellise praktika põhjal ei saa käesolevas asjas esitatud taotlust summas 3750 eurot kuidagi tavapäraseks pidada.

KOHTU SEISUKOHT

7. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

8. Saades vastustajalt kohtuvaidluse esemeks olevate projekteerimistingimuste muudetud variandi, küsis kohus 27.05.2014 ja 11.06.2014 kohtunõuetes (tl 76-77 ja 98-99) menetlusosaliste seisukohta sellises olukorras menetluse lõpetamise võimalikkuse kohta HKMS § 152 § lg 1 p 4 alusel. Kaebaja on taotlenud menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ja on seisukohal, et muudetud projekteerimistingimuste andmisega on ta sisuliselt saavutanud kohustamiskaebuse eesmärgi ning uute projekteerimistingimuste andmisega on kehtetuks tunnistatud varasemad, praeguses kohtumenetluses vaidlustatud tingimused (tl 83-86). Vastustaja ei ole selgesõnaliselt märkinud oma seisukohta menetluse lõpetamise võimalikkuse kohta, kuid on vaielnud vastu esitatud menetluskulude taotlusele ja temalt nõutavate menetluskulude suurusele. Sellest võib järeldada, et vastustaja ei vaidle menetluse lõpetamise vastu HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid üksnes ei nõustu sellega kaasneva tagajärjega – menetluskulude väljamõistmisega vastustajalt või vähemalt ei pea põhjendatuks menetluskulusid taotluses märgitud ulatuses.

9. Kohus nõustub kaebajaga, et muudetud projekteerimistingimuste väljaandmisega 23.05.2014 (tl 73) on täidetud HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaldamise eeldus – kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud ning antud haldusakt, mille saamine oli kaebaja eesmärgiks. Seejuures ei ole viidatud aluse kohaldamiseks vältimatult vajalik, et varasem haldusakt oleks selgesõnaliselt kehtetuks tunnistatud. Vastustaja on küll seisukohal, et sisuliselt ei ole uuendatud menetluses väljastatud projekteerimistingimused muutunud, kuid möönab, et projekteerimistingimuste põhjendusi on täiendatud ning kaebajale soodsamalt on lubatud torniosa klaasimine.

10. HKMS § 152 lg 2 sätestab, et juhul, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb, ei lõpeta kohus HKMS § 152 lg 1 p-s 4 nimetatud juhtudel menetlust, vaid jätkab menetlust õigusvastasuse tuvastamiseks. Praegusel juhul kaebaja menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamiseks taotlenud ei ole.

11. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et eeldused HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaldamiseks on täidetud ja menetlus tuleb nimetatud alusel lõpetada.

12. Menetluse lõpetamise korral HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel kannab üldjuhul menetluskulud vastustaja, välja arvatud juhul, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei ole tingitud kaebuse esitamisest (HKMS § 108 lg 6). Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist 3570 euro ulatuses (tl 86) ning on esitanud dokumendid menetluskulude koosseisu ka nende kandmise kohta (tl 87-97). Vastustaja peab menetluskulude väljamõistmise taotlust põhjendamatuks või vähemalt nende suurust ülemääraseks ning märgib, et kulude väljamõistmise korral on asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud välja mõista menetluskulud vahemikus 1200-1500 eurot (tl 105).

13. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et projekteerimistingimuste väljaandmine muudetud kujul on tingitud kaebuse esitamisest 20.06.2013 projekteerimistingimuste PT181220 tühistamiseks ja kaebaja 27.05.2013 projekteerimistingimuste taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks. Seega on olemas alus HKMS §

108 lg 6 kohaldamiseks. Vaidlus on vaid kulude väljamõistmise põhjendatuse ja suuruse üle. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Nagu vastustaja õigesti märgib, on asjas toimunud vaid kirjalik menetlus ning pole peetud kohtuistungeid. Lisaks kaebuse esitamisele ja menetluse jooksul toimunud suhtlusele vastustajaga, on kaebaja esindajal tulnud ühel korral vastata kohtunõudele kompromissläbirääkimiste kohta (tl 42) ja ühel korral kohtunõudele menetluse lõpetamise võimalikkuse ja võimalike menetluskulude kohta (tl 83-86). Kohtuasi

4(4) ei ole mahukas ei läbitöötamist vajavate materjalide osas ega tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude osas. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ka keeruka õigusvaidlusega. Seetõttu peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1500,00 euro ulatuses.

14. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastatakse kaebajale (HKMS § 104 lg 5 p 4). Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on Advokaadibüroo Varul AS tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 23). Kaebaja palub tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot kaebuse esitaja pangakontole EE522200221056978758 (tl 86). Kohus leiab, et riigilõiv 15 eurot tuleb HKMS § 108 lg 6 alusel tagastada kaebaja taotluses märgitud kontole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik kohtunik