3-13-1004/29 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 20.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1004 Haldusasi X X kaebus Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 22.11.2012 otsuse nr 923470 ja Sotsiaalkindlustusameti 10.04.2013 vaideotsuse nr 1.1-11/337 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroole ettekirjutuse tegemiseks taastada kaebajale algselt määratud 80% töövõime kaotus Menetlusosalised Kaebaja – X X Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10.01.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus X X apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1004 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 21.07.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1004 2(9) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X Xl tuvastati Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 22.11.2012 otsusega nr 923470 püsiv töövõimetus töövõime kaotuse protsendiga 50 põhjusega üldhaigestumine. Sotsiaalkindlustusamet võttis otsuse tegemisel aluseks perearst dr Aima Olviku poolt 16.10.2012 esitatud kaebaja terviseseisundi kirjelduse, kaasates otsuse tegemisse ka ekspertarst Anneli Ojasalu, kes andis asjas oma arvamuse. Ekspertarst Anneli Ojasalu tegi kindlaks, et südamelihase infarkti järgselt püsib kaebajal mõõdukas koormustaluvuse langus. Esineb kerge südamelihase hüpertroofia.

Üldine süstoolne funktsioon on normis EF 62%. Vasaku vatsakese lõõgastumine on aeglustunud (1. aste). Ekspertarst Anneli Ojasalu hinnangul on tegemist keskmise raskusega funktsioonihäirega püsiva töövõime kaotusega 50% ulatuses oma ametis kaheks aastaks. X X esitas 11.02.2013 Sotsiaalkindlustusametile vaide, milles palus Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjonil vaadata läbi temale määratud püsiva töövõime kaotuse protsent (50%) ning püsiva töövõimetuse protsent uuesti otsustada, sest see ei ole kooskõlas tema terviseseisundiga.

Kaebajal on SA Pärnu Haigla ambulatoorsest epikriisist lähtuvalt diagnoositud krooniline südame isheemiatõbi, varasemalt esinenud müokardiinfarkt, samuti südamepuudulikkus ja vasaku vatsakese puudulikkus, mille tõttu on füüsiline töö vastunäidustatud. Samuti on diagnoositud mitmeid kaasuvaid haigusi (stenokardia ja hüpertooniatõbi) ning kahel korral (2010 a. ja 2011 a.) on paigaldatud Põhja-Eesti Regionaalhaiglas koronaal-angioplastilised implantaadid ja siirikud. 13.11.2012 teostatud ehhokardiograafiast ja 20.11.2012 teostatud elektrokardiograafia koormustestist järeldub, et kaebajal esineb vasaku vatsakese kerge hüpertroofia 1. astme diastoolse funktsiooni häirega.

Inferioorsena mediaalse ja basaalse segmendi hüpokinees. 17.12.2012 saadeti kaebaja SA Pärnu Haigla ortopeed dr Fred Veberi poolt MRT uuringule ja dr Peeter Raudvere (AS Mammograaf) diagnoosis kaebajal uuringu põhjal PF artroosi. Vasakus põlveliigeses on kõhrekahjustused mõlemal pool liigest. Peale traumat suunati 14.01.2013 kaebaja uuesti MRT uuringule, mille tulemusena tuvastati tal säärepiirkonna lihaseja kõõlusevigastused. Sotsiaalkindlustusameti vaideotsusega nr 1.1-11/337 jäeti X X vaie rahuldamata ning temale määratud töövõimetusprotsent muutmata.

Vaide lahendamisel tugines Sotsiaalkindlustusamet dr Aima Olviku poolt esitatud terviseseisundi kirjeldusele (sh kardioloogi epikriisid, elektrokardiograafia koormustesti vastus ja täismahus ehhokardiograafia), tervise infosüsteemi andmetele (SA Pärnu Haigla ambulatoorsed epikriisid), täiendavatele terviseandmetele (MRT uuringu vastused 17.12.2012 ja 14.01.2013, üldkirurgia statsionaarne epikriis ning erakorralise vastuvõtu kaart nr 13/01614) ja ekspertarst dr Boriss Borissovi arvamusele, kes teostas täiendava ekspertiisi X X terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel lähtuvalt püsiva töövõimetuse tuvastamise kriteeriumidest.

Tuginedes terviseandmetele, leidis tuvastamist, et X Xl esineb keskmise raskusega funktsioonihäire, mis piirab tema töövõimet 50% ulatuses. Püsiva töövõimetuse tuvastamisel on mh arvesse võetud X X haridust ja töökogemust.

2. X X esitas 10.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 22.11.2012. a otsus nr 923470 ja

3-13-1004 3(9) Sotsiaalkindlustusameti vaideotsus nr 1-1-11/337 ning taastada talle algselt määratud püsiva töövõimetuse protsent 80. 17.12.2012 teostati SA Pärnu Haigla arsti dr Fred Veberi suunamisel kaebajal vasaku põlveliigese uuring AS-s Mammograaf ja dr Peeter Raudvere poolt diagnoositi PF liigeses kõhrekahjustused mõlemal pool liigest (PF artroos). Teise uuringu järgselt 14.01.2013 diagnoosis dr Peeter Raudvere kaebajal patella propria ligamendi totaalse rebendi, peale mida suunati kaebaja koheselt 16.01.2013 operatiivse ravi eesmärgil operatsioonile. Statsionaarse epikriisi haigusloo nr R1300802 põhjal määrati põhihaiguseks säärepiirkonna lihaseja kõõlusevigastused. Kaebaja on viibinud peale rasket traumat funktsionaalsetel taastusravi protseduuridel Pärnu Haiglas 28.02.2013-08.03.2013, 19.03.2013-28.03.2013, 10.04.2013- 16.04.2013 ja 29.04.2013-17.05.2013. Vasak põlv ei ole paranenud ja vasaku jala achilleuse kõõlus vajab jätkuvat ravi ja erinevaid raviprotseduure. Vaideotsuses nr 1.1-11/337 ei ole arvestatud ega selgitatud viimaste diagnooside olulisust ja arvesse võtmist antud otsuse tegemisel. Haiguslugude juures ei ole Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst dr Boriss Borissov sisuliselt analüüsinud hetkelist ja lähiajalist valmisolekut teha füüsilist tööd peale neid raskeid traumasid. Eksitav on Sotsiaalkindlustusameti poolne informatsioon, et Sotsiaalkindlustusameti juures asuva vaidluskomisjoni otsusega mittenõustumise korral võib isik pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul, arvates vaidluskomisjoni otsuse teatavaks tegemise päevast. Vaideotsuses nr 1.1-11/337 viidatakse aga edasikaebamise korra osas, et mittenõustujal on õigus pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul, arvates vaideotsuse teatavaks tegemise päevast.

Oma 14.06.2013 kirjalikus vastuses kohtule avaldas kaebaja, et kuna ta kasvatab kahte alaealist last ning õpib jätkuvalt Pärnu Kutsehariduskeskuse täiskasvanute osakonna hooldustöötaja erialal, tervislik seisund täiskoormusel töötada aga ei võimalda, on tal väga raske toime tulle madala 50% püsiva töövõimetuspensionäri pensioniga. 29.11.2013 kirjalikus taotluses kohtule väidab kaebaja, et täitis taastusravi perioodil 28.02.2013-08.03.1013 järjekordse töövõimetuse ekspertiisitaotluse brošüüri ning soovis seda edastada Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroole, kuid seda ei võetud vastu põhjendusel, et kaebaja suhtes kehtib jõustunud 22.11.2012 ekspertiisiotsus nr 923470.

3. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. X X perearst dr Aima Olviku poolt 16.10.2012 esitatud X X terviseseisundi kirjeldustest selgub, et X X väsib kergesti ja mõnikord (eriti õhtuti) esinevad tal valud südame piirkonnas. X Xl on olnud 02.08.2010 südamelihase infarkt, mille järgselt on tal laienenud pärgarterid ja paigaldatud stent e koronaarne angioplastiline implantaat. Restenoosi tõttu on pärgartereid laiendatud ka teistkordselt (30.06.2011). Lisaks müokardi infarktile on X Xl diagnoositud täpsustamata stenokardia, krooniline südame isheemiatõbi ja südamekahjustusega hüpertooniatõbi. Ekspertiisi tegemisel aluseks võetud meditsiinidokumentide andmetel põhjustavad eespool nimetatud haigused X Xl keskmise raskusega südame funktsioonihäire. Objektiivsel läbivaatusel 08.10.2012 oli südame rütm regulaarne, vererõhk raviga ohjatud. Elektrokardiograafia koormustestil 20.11.2012 oli koormustaluvus 5,0 metaboolset ühikut (s.o vähenenud koormustaluvus), test lõpetati väsimuse tõttu, rütmihäireid ei ilmnenud, isheemilist reaktsiooni ei tekkinud. Täismahus ehhokardiograafial 13.11.2012 oli südame üldine süstoolne funktsioon normaalne (vasaku vatsakese väljutusfraktsioon oli 62%), kuid ilmnes vasaku vatsakese kerge hüpertroofia 1. astme diastoolse funktsiooni häirega, inferioorseina mediaalse ja basaalse segmendi hüpokinees. Vastavalt sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr

3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise kord“ (sotsiaalministri 03.01.2002 määrus nr 3) §

3-13-1004 4(9)

11 lg 1 p-le 2 võimaldab südame keskmise raskusega funktsioonihäire määrata püsiva töövõimetuse suuruseks 0-70%. Viidatud määruse § 2 lg 6 kohaselt hinnatakse ka isiku tervisehäire mõju tema töövõimele, arvestades omandatud haridust ja varasemat töökogemust. Et X X poolt omandatud ametid ja varasem töökogemus päästjana nõuavad keskmisest suuremat füüsilist pingutust, on tema püsiva töövõimetuse suuruseks määratud 50%. Varasemalt (2010. ja 2011. aastal) oli X Xle vastavalt sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr

3 § 2 lg-le 7 määratud üheks aastaks suurem püsiva töövõimetuse protsent (80%) seetõttu, et tegemist oli haiguse (2010. aastal infarkti ja 2011. aastal pärgarterite laiendamise) järgse varase raviperioodiga. Kaebaja vasaku põlve haigestumist tema perearsti dr Aima Olviku poolt 16.10.2012 esitatud terviseseisundi kirjeldusest ei nähtu (objektiivse leiu juures on märgitud, et luuja liigessüsteem ning liikumine on normaalne). Püsiva töövõimetuse protsenti ei suurenda 17.12.2012 tehtud MRT uuringul leitud atrootilised e kulumuslikud muutused vasakus põlveliigeses, sest olulist alajäseme funktsioonihäiret seal välja toodud ei ole. Sellele viitab ka asjaolu, et X X suutis selle jalaga veel jalgpalli mängida, mille käigus ta 12.01.2013 vigastas vasakut põlve juba tõsiselt. Nimetatud vigastust ja sellest tingitud alajäseme funktsioonihäiret Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo otsuse nr 923470 tegemisel ning Sotsiaalkindlustusameti vaideotsuse nr 1.1-11/337 tegemisel (kus hinnati otsuse nr 923470 õigsust) arvesse võetud ei ole, sest otsus nr 923470 tehti 22.11.2012 ja püsiv töövõimetus tuvastati alates 30.11.2012, X X vasaku põlve vigastus tekkis aga hiljem (12.01.2013).

Sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ (sotsiaalministri 23.09.2008 määrus nr 57) § 12 lg 4 kohaselt võib isik terviseseisundi või püsiva töövõimetuse põhjuse muutumisel taotleda ekspertiisi enne korduvekspertiisi taotlemiseks määratud tähtaega ning antud määruse § 8 lg 2 kohaselt võib isik taotleda püsiva töövõimetuse tekkimise aja tuvastamist tagasiulatuvalt. Kaebaja peaks esitama uue ekspertiisitaotluse ja taotlema töövõimetuse tekkimise aja tuvastamist tagasiulatuvalt (alates 12.01.2013). Sel juhul arvestatakse uue ekspertiisi tegemisel ja püsiva töövõimetuse protsendi tuvastamisel juba ka tema vigastusest tingitud vasaku jala funktsioonihäiret.

4. Tallinna Halduskohus jättis 10.01.2014 otsusega X X kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Töövõimetuse ulatuse tuvastamisel ja/või töövõimetuspensioni arvestamisel ei ole oluline isiku osalemine ühiskondlikes ja sportlikes tegevustes, tema majanduslik olukord, ülalpeetavate arv ega olemasolevad rahalised kohustused ja/või nende suurus, mistõttu ei ole otsuste vaidlustamisel asjakohased kaebaja väited eelpool nimetatud asjaolude osas. Töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramisel ja töövõimetuspensioni arvestamisel on oluline tervisehäire mõju isiku töövõimele.

Asjas esitatud tõendite kohaselt oli vaidlustatud otsuste vastuvõtmise aluseks kaebaja poolt esitatud taotlus ekspertiisi läbiviimiseks, perearsti poolt koostatud terviseseisundi kirjeldus, kaebaja suhtes koostatud epikriisid ja erinevate uuringute tulemused. Kaebaja hinnangut oma tervislikule seisukorrale ekspertarstide poolt antud arvamused ei kinnita. Kaebaja tõlgendus oma tervise osas teostatud uuringute/analüüside tulemustele ja subjektiivne hinnang enda tervisliku seisundi kohta ning soov taastada endine olukord ei ole piisavad kinnitamaks kaebaja hinnangut, mille kohaselt on tema püsiva töövõimetuse ulatus jätkuvalt 80%. Otsuse tegemisel sai arvesse võtta vaid neid asjaolusid, mis olid kajastatud ekspertiisi taotluses ja hinnata neid tõendeid, mis olid kogutud otsuse vastuvõtmise ajaks.

3-13-1004 5(9) Asjas esitatud tõendite kohaselt teostati kaebaja vasaku jala põlveliigese uuring 17.12.2012, rebend tuvastati 14.01.2013 ning operatiivse ravi vajadus otsustati 16.01.2013. Seega tekkis kaebajal jala vigastus(ed) peale 07.10.12 ekspertiisi taotluse esitamist ja püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse vastuvõtmist 22.11.2012. Kuna vaidemenetluse käigus antakse hinnang vaidlustatud otsusele ning kaebaja vasaku põlveliigese kahjustus tekkis peale vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei saanud vasaku jala vigastuse tõttu tekkinud tervisekahjustuse ulatuse hindamine olla vaidemenetluse esemeks. Põhjendatud on kaebaja väide selle kohta, et vaideotsuses märgitud otsuse vaidlustamise tähtaeg ei ole õige. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei mõjutanud ebaõige vaidlustamisviide otsuste kehtivust ega toonud kaasa muid õiguslikke tagajärgi. Kuna kaebaja pöördus kohtu poole tähtaegselt, ei mõjutanud nimetatud puudus ka kaebaja kaebeõiguse realiseerimist. Seetõttu ei saa ebaõige vaidlustamistähtaeg vaideotsuses olla selle tühistamise põhjuseks. Arvestades seda, et kaevatavates otsustes on lisaks kaebaja tervisliku seisundi kirjeldusele arvestatud tema eelnevat haridust ja töökogemust, vastavad Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 22.11.2012 otsus ja Sotsiaalkindlustusameti 10.04.2013 vaidluskomisjoni otsus Vabariigi Valitsuse 03.01.2002. a määruse nr 3 § 2 lg-le 6 ja § 11 lg 1 p-le 2. Kuna käesolevas asjas ei ole vaidluse all vastustaja toimingud kaebaja taotluse lahendamisega seoses täiendavate haigusjuhtumite ja uuringutega 2013. aastal, ei anna kohus õiguslikku hinnangut kaebaja 29.11.2013 esitatud väidetele, mille kohaselt täitis kaebaja taastusravi perioodil 28.02.2013-08.03.2013 järjekordselt töövõimetuse ekspertiisitaotluse brošüüri, kuid seda ei võtnud Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo vastu. Asjaolu, et vaideotsuses ei selgitatud kaebajale võimalust ekspertiisi taotlemiseks enne korduvekspertiisi taotlemiseks määratud tähtaega, ei ole aluseks kaebaja poolt taastusravi perioodil 28.02.2013-08.03.2013 esitatud ekspertiisitaotluse menetlusele hinnangu andmiseks käesolevas asjas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

Vaideotsuses ei selgitata täpsemalt ega tooda faktilistes asjaoludes välja erinevaid diagnoose ja haigusjuhte, kuigi seisukohtades on neist mõningaid loetletud. Täiendavatest terviseandmetest Sotsiaalkindlustusameti poolt mainitakse vaideotsuse seisukohtades MRT uuringuid, mis teostati SA Pärnu Haigla poolt 17.12.2012 ja 14.01.2013. Nende kohta aga täpsemad selgitused puuduvad ning vaideotsuses ei käsitleta ega arvestata neid. Antud uuringud olid mõlemad seotud vasaku põlveliigesega, millega tuvastati patella propria ligamendi totaalne rebend, PF liigeses kõhrekahjustused ja subkondraalsed signaalimuutused mõlemal pool liigest. Diagnoos: lig. patellae rebend, PF artroos. Dr Boriss Borissov teostas 21.03.2013 täiendava ekspertiisi terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel. Ekspertiis ei arvestanud asjaoludega, et enne seda olid olemas alljärgnevad epikriisid:

ambulatoorne epikriis 25.01.2013, täidetud dr Ingrid Lembiti poolt, mille põhjal on välja toodud põhihaigus - säärepiirkonna lihaseja kõõlusevigastused, eesmise lihasrühma lihas(t)e ja kõõlus(t)e vigastus säärepiirkonnas, mida samas diagnoosis on täheldatud korduvhaigestumisena;

3-13-1004 6(9) statsionaarne epikriis 15.03.2013, täidetud dr Kaja Elsteini poolt, mille põhjal on kirjeldatud põhihaigust - säärepiirkonna lihaseja kõõlusevigastused, eesmise lihasrühma lihas(t)e ja kõõlus(t)e vigastus säärepiirkonnas, samuti täheldatud korduvhaigestumisena; ambulatoorne epikriis 28.07.2010, täidetud dr Fred Veberi poolt, mille põhjal kaasuvate haigustena on toodud välja muude liigeste traumajärgne artroos ja täheldatud seda korduvhaigestumisena.

Täiesti arusaamatuks jääb Sotsiaalkindlustusameti väide, et Sotsiaalkindlustusameti juures asub vaidluskomisjon, kes korraldab täiendava ekspertiisi ja arusaadavalt annab ka vastava protokollilise otsuse (kui tegemist on vaidluskomisjoniga). Sotsiaalkindlustusameti vaideotsusest nr 1.1-11/337 nähtub, et dr Boriss Borissov teostas täiendava ekspertiisi ainuisikuliselt kaebaja terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel, lähtuvalt püsiva töövõimetuse tuvastamise kriteeriumidest. Kaebajale Sotsiaalkindlustusameti juures asuva vaidluskomisjoni protokolli koopiat ega antud arsti kokkuvõtet ei ole esitatud.

Sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 § 11 lg 1 p 2 kohaselt on südamehaiguste korral keskmise raskusega funktsioonihäire tuvastamisel protsendimääraks 0-70%. Antud protsendimäära aluseks võttes ei ole Sotsiaalkindlustusamet oma otsuses nr 923470 ja vaideotsuses nr 1.1-11/ 337 selgitanud, kuidas on määratud kaebaja suhtes töövõimetuse protsendiks 50.

Püsiva töövõimetuse tuvastamisel on Sotsiaalkindlustusameti poolt käsitletud olulisena kaebaja haridust ja töökogemust. Seoses erinevate terviseprobleemidega perioodil 02.08.2010 kuni 12.06.2013 (südameinfarkt, südame sondeerimine 03.08.2010; korduv südame sondeerimine 30.06.2011; säärepiirkonna lihaseja kõõlusevigastus) katkestas kaebaja õpingud Pärnumaa Kutsehariduskeskuses täiskasvanute koolituse osakonnas hooldustöötaja eriala II kursusel ja taotles akadeemilist puhkust. Eelpool nimetatud perioodi algusest ei ole kaebaja töötanud, kuna antud hetkel tervislik seisund seda ei võimalda. Kaebaja ei nõustu Tallinna Halduskohtu väitega, et vasaku põlveliigese rebend tuvastati 14.01.2013, opereeriti 16.01.2013. Antud vigastus tekkis küll peale 22.11.2012 Sotsiaalkindlustusameti otsust, kuid antud põlveliigese probleemiga käis kaebaja perearsti dr Aima Olviku vastuvõtul 06.11.2012, aga seda ei käsitletud vaideotsuse tegemisel ega hilisematele ambulatoorsetele ja statsionaarsetele epikriisidele tuginedes. Samuti ei kohustanud halduskohus Sotsiaalkindlustusametit uurima ja esitama päringut SA-le Pärnu Haigla patsiendi eelnevate haiguslugude väljastamiseks, saamaks teada põlveliigeste (vasak ja parem) ja achhilleuse kõõlustega (vasakul ja paremal jalal) seotud ravisid ja haiguslugusid. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 22.11.2012 otsuse põhjendustest ei nähtu otseselt, et otsuse tegemisel on hinnatud, mil määral mõjutab kaebajal tuvastatud funktsioonihäire tema ametialast töövõimet. 22.11.2012 otsuse sisu hindamisel on oluline arvestada, et otsuses on viidatud ekspertarsti arvamusele, mitte ekspertkomisjoni arvamusele. Seega piirduti ühe inimese subjektiivse hinnanguga. Arusaamatuks jääb halduskohtu väide, et kaevatavates otsustes on lisaks kaebaja tervisliku seisundi kirjeldusele arvestatud tema eelnevat haridust ja töökogemust, mistõttu on kohus seisukohal, et Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 22.11.2012 otsus ja Sotsiaalkindlustusameti 10.04.2013 vaidluskomisjoni otsus vastavad Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määruse nr 3 § 2 lg-le 6 ja § 11 lg 1 p-le 2.

3-13-1004 7(9)

6. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemist ei nähtu, et apellant oleks esitanud taastusravi perioodil 28.02.2013-08.03.2013 Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroole töövõimetuse ekspertiisitaotluse brošüüri, mida ei võetud vastu. Eeltoodud põhjusel ei ole Sotsiaalkindlustusametil võimalik nimetatud väite osas seisukohta võtta.

Vaideotsuse tegemisel on lisaks dr Boriss Borissovi ekspertarvamusele arvesse võetud kõik perearst dr Aima Olviku poolt 16.10.2012 esitatud X X terviseseisundi kirjelduses sisalduvad andmed. Vaideotsuse tegemisel on arvesse võetud ka SA Pärnu Haigla 17.12.2012 tehtud MRT uuringu tulemus, kuid uuringul leitud artrootilised muutused vasakus põlveliigeses X X püsiva töövõimetuse protsenti ei suurenda. X Xl 12.01.2013 jalgpalli mängides tekkinud vasaku põlve vigastust (diagnoositi patella propria ligamendi totaalne rebend) ja pärast seda tehtud põlve uuringute tulemusi vaideotsuse tegemisel arvesse ei võetud, sest vaidemenetluse käigus hinnati 22.11.2012 tehtud otsuse nr 923470 õigsust. See, et 12.01.2013 tekkinud vigastust on kahes X X poolt kohtukaebuses nimetatud epikriisis (koostatud 25.01.2013 ja 15.03.2013) vaadeldud korduvhaigestumisena, tähendab seda, et selles põlveliigeses esinesid juba varem artrootilised muutused, mis võisid olla tekkinud mõne varasema trauma käigus. Nimetatud muutused ei põhjustanud aga olulist funktsioonihäiret, sest X X suutis selle jalaga veel jalgpalli mängida.

Alates 01.01.2013 Sotsiaalkindlustusameti juures vaidluskomisjoni enam ei ole. Vaide puhul annab täiendava arvamuse teine ekspertarst, kelle arvamus on vaideotsuse aluseks. Apellandi püsiva töövõimetuse kohta 22.11.2012 tehtud otsuse nr 923470 aluseks on dr Anneli Ojasalu ekspertarvamus ja 10.04.2013 tehtud vaideotsuse nr 1.1-11/337 aluseks on dr Boriss Borissovi ekspertarvamus. Arvestades, et mõlema ekspertarsti arvamused ühtivad, ei ole Sotsiaalkindlustusametil alust arvata, et püsiva töövõimetuse protsent on valesti määratud. Samuti on alusetu apellandi väide, justkui oleks tegu ühe inimese subjektiivse hinnanguga.

Vastavalt sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 § 11 lg 1 p-le 2 võimaldab südame keskmise raskusega funktsioonihäire määrata püsiva töövõimetuse suuruseks 0-70%. Et antud juhul on sama funktsioonihäire korral määruses sätestatud rohkem kui üks protsendimäär, siis vastavalt määruse § 2 lõikele 6 tuleb täpse protsendi määramisel hinnata ka isiku tervisehäire mõju tema töövõimele, arvestades omandatud haridust ja varasemat töökogemust. Sotsiaalkindlustusamet on seisukohal, et apellandi püsiva töövõimetuse protsendi tuvastamisel on ekspertarstid seda ka teinud, tuginedes nii nende käsutuses olnud dokumentidele kui ka oma teadmistele ja kogemustele. Kehtiv seadusandlus ei sätesta, et kui isik on töötanud päästjana, tuleb talle määrata funktsioonihäirele vastav maksimumprotsent.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

8. Kuna kaebaja on vaidlustanud Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 22.11.2012 otsuse nr 923470, siis on halduskohus põhjendatult leidnud, et antud haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta kaebaja terviseseisundit nimetatud otsuse

3-13-1004 8(9) tegemise ajal. Peale vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tekkinud vigastused või terviseseisundi halvenemine ei saa mõjutada otsuse õiguspärasust ega olla vaidemenetluse esemeks. Seetõttu on halduskohus põhjendatult jätnud arvesse võtmata kaebaja poolt viidatud epikriisid ja muud terviseandmed, mis pärinevad 12.01.2013 saadud jalatrauma järgsest ajast ning seonduvad sellega. Vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr

57 § 12 lg-le 4, mille kohaselt võib isik taotleda terviseseisundi või püsiva töövõimetuse põhjuse muutumisel uut ekspertiisi enne püsiva töövõimetuse kestuse lõppemist või korduvekspertiisi taotlemiseks määratud tähtaega. Kaebaja nõude rahuldamiseks ei piisa pelgalt uue haigusjuhtumi olemasolust, mida kaebaja soovib erinevatel aegadel langetatud diagnooside ning haigusjuhtudega tõendada, vaid kaebajal on vaja läbida sotsiaalministri 23.09.2008 määruses nr 57 ettenähtud menetlus töövõimetuse tuvastamiseks, mille käigus hinnatakse uue haigusjuhu mõju isiku töövõimele, arvestades varasemalt olemasolevat töövõimetuse alust ning erinevate töövõimetuse aluste mõju isiku töövõimele tervikuna. Kaebaja esitatud väited ja tõendid ei kummuta dr Aima Olviku 16.10.2012 esitatud terviseseisundi kirjelduses antud hinnangut, mille kohaselt kaebaja luuja liigessüsteemi toimimine (sh liikumine) oli 8.10.2012 toimunud läbivaatuse järgselt normaalne. Viidatud terviseseisundi kirjelduses tehtud järeldust kinnitab ka asjaolu, et kaebaja suutis oma väidetavalt haige jalaga mängida 12.01.2013 jalgpalli, mille käigus sai ta juba tõsisema jalatrauma. Vastustaja on vaidemenetluses hinnanud kaebaja väiteid mh viimase põlveliigeste probleemiga seonduvalt ning tuginevalt ekspertarst dr Boriss Borissovi arvamusele asunud seisukohale, et kaebaja väidetud põlveliigeste probleemid ei anna alust 22.11.2012 töövõimetuse määramise otsuse nr 923470 muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga.

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on tuvastatud südamehaigus, mis põhjustab keskmise raskusega funktsioonihäire vastavalt sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 § 11 lg 1 p-le 2. Viidatud funktsioonihäire puhul määratakse püsiva töövõimetuse protsent vahemikus 0-70. Kaebaja puhul on määratud püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusega nr 923470 püsiva töövõime kaotus 50%. Nimetatud otsuse kohaselt püsib kaebajal südamelihase infarkti järgselt mõõdukas koormustaluvuse langus, esineb kerge südamelihase hüpertroofia, vasaku vatsakese lõõgastumine on aeglustunud (1. aste), üldine süstoolne funktsioon on normis EF 62%. Kaebaja taotleb temale varasemalt määratud töövõimetusprotsendi (80%) säilitamist, väites, et tema tervislik seisund ei ole paranenud. Ringkonnakohus ei pea kaebaja taotlust põhjendatuks ning leiab, et vaidlustatud otsus nr 923470 on ka selles osas õiguspärane. Vastustaja selgituse kohaselt oli kaebajale varasemalt (2010. ja 2011. aastal) määratud üheks aastaks suurem püsiva töövõimetuse protsent (80%) sotsiaalministri määruse 03.01.2002 nr 3 § 2 lg 7 kohaselt tulenevalt sellest, et tegemist oli haiguse (2010. aastal infarkti ja 2011. aastal pärgarterite laiendamise) järgse varase raviperioodiga. Vahepealsel ajal on toimunud haigusest taastumine. Seda kinnitab dr Aima Olviku 16.10.2012 esitatud kaebaja terviseseisundi kirjeldus, milles hinnatakse kaebaja paranemist südamelihase infarktist rahuldavaks (objektiivsel läbivaatusel 08.10.2012 oli südame rütm regulaarne, vererõhk raviga ohjatud). Seda järeldust toetavad ka ekspertarst dr Anneli Ojasalu antud eksperthinnang, mis oli aluseks kaebaja suhtes püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse langetamisele ning ekspertarst dr Boriss Borissovi poolt vaidemenetluses täiendavalt teostatud ekspertiis kaebaja terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel lähtuvalt püsiva töövõimetuse tuvastamise kriteeriumidest. Kuna kaebaja tervislik seisund on paranenud, on põhjendatud ja loogiline töövõimetusprotsendi korrigeerimine väiksemaks. Vastavalt sotsiaalministri määruse 03.01.2002 nr 3 § 2 lg-le 6 tuleb juhul, kui määruses on sätestatud töövõimetuse protsendi määr vahemikuna, täpse protsendi määramisel hinnata isiku tervisehäire mõju tema töövõimele, arvestades omandatud haridust ja varasemat töökogemust. Varasem päästjana töötamine ei nõua maksimumprotsendi määramist ka sel juhul mitte, kui

3-13-1004 9(9) isik päästjana enam töötada ei saa. Sotsiaalministri määruse 03.01.2002 nr 3 § 2 lg-s 2 on sätestatud, et juhul, kui isik ei ole haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus, määratakse protsendiks 10-90. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja poolt varasemalt omandatud amet ja töökogemus päästjana nõuavad keskmisest suuremat pingutust, mistõttu on põhjendatud otsuses määratud keskmisest suurem töövõime kaotuse protsent. Kaebaja poolt taotletud 80% töövõime kaotust sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 § 11 lg 1 p 2 määrata ei võimalda.

10. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei ole kaalutlusõiguse piire ületanud ning on kaebaja terviseandmetele ning erialaekspertide arvamusele tuginedes määranud töövõimetusprotsendi, mis vastab adekvaatselt kaebaja terviseseisundile otsuse nr 923470 tegemise ajal ning on kooskõlas õigusaktidega. Vastustaja on oma otsust piisavalt põhjendanud. Arvestades mh asjaolu, et tegemist oli ühe haiguse raames korduva töövõimetuse tuvastamise otsuse langetamisega ning korduvekspertiisiga, ei ole vastustajal tarvilik kõiki asjaolusid uuesti selgitada ja põhjendada. Vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei väära kaebaja subjektiivne hinnang oma tervisele ning sellest lähtuvad otsused ja valikud oma isiklikus elus.

11. Ka apellatsioonkaebuses esitatud muud väited ei anna alust otsuse nr 923470 tühistamiseks. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vaideotsuses ja otsuses nr 923470 vaidlustamiskuupäevade eksitav esitamine ei ole mõjutanud ebasoodsalt kaebaja õiguste realiseerimist kohtusse pöördumisel. Ringkonnakohus leiab ka, et 2013. aastast rakendunud vaide läbivaatamise korra muutus vastustaja juures ei too kaasa kaebaja õiguste rikkumist. Väide, et kaebaja on esitanud taastusravi perioodil 28.02.2013-08.03.2013 uue töövõimetuse määramise ekspertiisitaotluse brošüüri, ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist ning ringkonnakohus ei kontrolli selle väite tõepärasust, sest kaebaja ei ole käesolevas asjas vaidlustanud uue ekspertiisitaotluse vastuvõtmata jätmist.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.01.2014 otsus muutmata.

13. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei ole esimese ega teise astme kohtus taotlenud õigusabikulude väljamõistmist. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest esimese astme kohtus riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel ning ringkonnakohtus riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 alusel. Kuna X X apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti X X kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Sotsiaalkindlustusamet ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe