3-12-1479/70 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Viive Ligi ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 20.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1479 Haldusasi AO kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tolli- keskuse 31.05.2012 vastutusotsuse nr 13-7/136-22 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – AO, volitatud esindaja v.adv Ain Alvin ja v.adv Priit Raudsepp Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Egert Übner, nõustaja Edda Lüll Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.01.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AO apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine kohtuistungil 10.06.2014

RESOLUTSIOON 1. Jätta AO apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1479 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.07.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta- misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas- tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi- kohtule esitada vastavasisuline tAO-tlus. Menetlusabi tAO-tluse esitamine ei peata menetlus- tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-12-1479 2(18) tAO-tleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi tAO- tleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kohustas 31.05.2012 vastutusotsusega nr 13-7/136-22 AO-t, kes oli perioodil 28.09.1997-29.08.2011 AS Liiwi Heliis (reg.kood 10250672) juhatuse liige, tasuma maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 alusel äriühingu maksuvõla summas 482 306,91 eurot. 1) AS Liiwi Heliis (AS LH) maksuvõlg seisuga 02.01.2012 oli 2 177 989,28 eurot, sh põhivõlg 1 570 520,58 eurot ja intressivõlg 607 468,70 eurot. Maksuvõlg koosneb äriühingu poolt deklareeritud, kuid tähtpäevaks tasumata maksusummadest perioodil august 2010 – aprill 2011 ning jaguneb maksuliikide lõikes: alkoholiaktsiis 1 263 296,90 eurot, erijuhtumi tulumaks 3903,04 eurot, kinnipeetud tulumaks 27 226,47 eurot, kogumispensionimakse 1059,81 eurot, käibemaks 216 647,64 eurot, sotsiaalmaks 52 414,77 eurot, töötuskindlustusmakse 5971,94 eurot. Maksuseaduste kohaselt kuulub aktsiis tasumisele hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 15. päeval, käibemaks 20. kuupäevaks, ülejäänud maksud 10. kuupäevaks. Seoses eeltooduga on AS LH 2010. a augusti – 2011. a aprilli maksu- deklaratsioonides deklareeritud, kuid tasumata maksusummad muutunud sissenõutavaks. Maksuhaldur tegi aktsiaseltsile 20.09.2010 korralduse maksuvõla tasumiseks 48 tunni jooksul. Kuna ettevõte võlga ei tasunud, tegi maksuhaldur 29.09.2010 mitmele pangale korraldused äriühingu pangakontode arestimiseks ja raha ülekandmiseks maksuhaldurile ning 30.09.2010 ja 25.11.2010 avaldused kohtutäituritele täitemenetluse alustamiseks. 27.05.2011 esitas AO Tartu Maakohtule AS LH pankrotiavalduse. 26.08.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-24840 lõpetas kohus pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

AO-lt kuulub sissenõudmisele AS LH maksuvõlg, mis on tekkinud AO tahtliku ja teadliku tegevuse tulemusena üürilepingu alusel tasumisele kuulunud üürist 181 189,47 eurot (8628,07 eurot x 21 kuud), rendilepingu alusel tasumisele kuulunud rendist 271 943,95 eurot (11 823,65 eurot x 23 kuud), 26.05.2011 tasaarveldusavalduse alusel tasumisele kuuluvast 10 000 eurost ja AS LH pangakontolt väljavõetud 19 173,49 eurost. Vastutusotsuse tegemise aluseks on MKS § 8 lg 1 ja maksuseaduste tahtlik rikkumine AO poolt, mille tulemusel tekkis aktsiaseltsil maksuvõlg, mida maksuhalduril pole õnnestunud sisse nõuda.

2) AS LH võõrandas 07.08.2009 lepinguga Liivi kinnistu (registriosa nr 558439) koos selle oluliste osade ja päraldistega Liiwi Kaubandus OÜ-le (LK OÜ) hinnaga 185 343 eurot (2 900 000 krooni). 01.07.2009 on AS LH koostanud LK OÜ-le arve nr 97 kinnisvara müügi kohta summas 185 343 eurot (2 900 000 krooni) ning arve nr 79 põhivara müügi kohta summas 64 806,41 eurot (1 014 000 krooni). 01.07.2009 tootmisseadmete rendilepinguga rentis aktsiaselts osaühingult tootmisseadmed ja -liinid, kontorimööbli ja laboriinventari 11 823,65 euro (185 000 krooni) eest kuus. 01.09.2009 kinnistu üürilepinguga üüris AS LH osaühingult Liivi kin- nistut 8628,07 euro (135 000 krooni) eest kuus, kohustudes tasuma ka igakuised kõrvalkulud. Üürilepingu ja rendilepingu järgi kohustus AS LH lepingute ülesütlemisel tasuma LK OÜ-le leppetrahvi summas, mis vastab üürile/rendile (ilma käibemaksuta), mida osaühing oleks saanud kuni üüri- või rendilepingu kehtivuse tähtajani. Mõlema lepingu kehtivuse tähtaeg oli kuus aastat allkirjastamisest. Mõlema lepingu kohaselt oli üheks lepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks see, kui AS LH vastu või tema enda poolt on kohtusse esitatud avaldus pankroti väljakuulutamiseks või avaldus saneerimismenetluse algatamiseks või pädev organ on vastu võtnud aktsiaseltsi tegevuse lõpetamise otsuse.

3-12-1479 3(18) AS LH (AO isikus) ja LK OÜ (AO isikus) sõlmisid 29.06.2010 laenulepingu, millega aktsiaselts andis osaühingule 766 939,78 eurot (12 000 000 krooni) laenu, mis tehti kolme väljamaksena: 03.12.2009 summas 351 514,07 eurot (5 500 000 krooni), 28.06.2010 summas 108 649,80 eurot (1 700 000 krooni) ja 29.06.2010 summas 306 775,91 eurot (4 800 000 krooni). Laenu intress oli 5% aastas ja tagasimaksmise tähtajaks 29.06.2015. Samade ettevõtete vahel 01.09.2009 ja 01.07.2009 sõlmitud üüri- ja rendilepingu kehtivuse ajal oli pooltel laenulepingu kohaselt õigus tasaarvestada üüri- ja rendilepingu alusel tasumisele kuuluv summa 29.06.2010 lepingu järgi tasumisele kuuluva laenusumma ja intressiga.

Üüri- ja rendilepingute alusel tuli AS-l LH tasuda tootmiseks hädavajalike vahendite ja kinnistu kasutamise eest ainuüksi 2009. a eest kokku 105 518,13 eurot, s.o rohkem kui oli põhivara võõrandamise hind vastavalt arvele nr 79. Aktsiaseltsi pangakonto väljavõtetest ei nähtu reaalset üüri ja rendi tasumist, seega võib eeldada, et toimunud on tasaarveldus 29.06.2010 laenulepingu alusel välja makstud laenudega. Selle laenulepingu sõlmimise ajaks aktsiaseltsil tekkinud üüri ja rendikohustus osaühingu ees 228 164,59 eurot (3 570 000 krooni) oleks suuremas osas kaetud juba 03.12.2009 antud laenuga kogusummas 351 514,07 eurot (5 500 000 krooni), mis oli üks 29.06.2010 sõlmitud laenulepingu osamakse. AS LH 01.07.2009 arve nr 97 alusel laekus sealjuures 250 149,41 eurot (3 914 000 krooni) aktsiaseltsi arveldusarvele 03.12.2009, s.o samal päeval, kui aktsiaselts tegi LK OÜ-le laenu väljamakse kogusummas 351 514,07 eurot (5 500 000 krooni), mille kohta vormistati 29.06.2010 laenuleping (loeti laenulepingu üheks osamakseks).

12.07.2010 kolmepoolse kokkuleppega AS LH, LK OÜ ja OÜ LIM Kaubandus vahel läksid 29.06.2010 laenulepingust tulenenud LK OÜ kohustused üle OÜ-le LIM Kaubandus, kes maksis laenulepingujärgse võla katteks 21.07.2010 AS-le LH 25 564,66 eurot (400 000 krooni). Kokkuleppega omandas OÜ LIM Kaubandus õiguse saada ülalmärgitud üüri- ja rendilepingutest tuleneva üüri- ja/või renditulu, aga ka viivist, leppetrahvi või kahju hüvitamist, kui LK OÜ peaks kohaldama nendest lepingutest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. 25.05.2011 esitas LK OÜ juhatuse liige ML teate lepingute ülesütlemise kohta ning leppetrahvinõude rendilepingu osas 591 182,57 eurot (9 250 000 krooni = 50 kuud x 185 000 krooni) ja üürilepingu osas 448 659,77 eurot (7 020 000 krooni = 52 kuud x 135 000 krooni). Teate kohaselt on osaühingule teatavaks saanud, et aktsiaselts on Tartu Maakohtule esitanud avalduse pankroti väljakuulutamiseks. 26.05.2011 esitas OÜ LIM Kaubandus aktsiaseltsile tasaarvestus- avalduse, millest nähtuvalt tasaarvestas osaühing aktsiaseltsi poolt rendi- ja üürilepingu alusel tasumisele kuuluva leppetrahvi summa, kokku 1 048 470,42 eurot, OÜ LIM Kaubandus poolt aktsiaseltsile lepingujärgselt tasumisele kuuluva summaga 564 570,61 eurot ning kokkuleppel oli tasaarvestuse järel aktsiaseltsi võlgnevus 10 000 eurot.

OÜ LIM Kaubandus majandusaasta aruandest nähtuvalt oli hiljuti tegevust alustanud ettevõtte majandusaasta kasum 2009. a peaaegu 10 korda väiksem kui 29.06.2010 laenulepingust tulenev kohustus. Seega võimaldas AO laenulepingust tulenevad kohustused teadvalt üle anda ettevõttele, millel puudusid majanduslikud võimalused nende täitmiseks. 12.07.2010 kolmepoolsel kokkuleppel puudus ka majanduslik sisu, sest LK OÜ ei saanud 29.06.2010 laenu- lepingust tuleneva kohustuse ning üüri- ja rendilepingust tulenevate õiguste üleandmisel OÜ-lt LIM Kaubandus vastusooritust. Tehingu majanduslikuks sisuks ei saa lugeda seda, kui üks isik tasub teise asemel ühekordse maksena 25 564,66 eurot (400 000 krooni) ning omandab samas LK OÜ-lt tasuta õiguse nõuda AS-lt LH üüri- ja renditasu ning leppetrahvi. Võlaõiguslikult võib olla tegemist tavalise tehinguga, kuid maksuõiguslikult ilmneb tehingust tahe vältida aktsiaseltsist väljaviidud rahaliste vahendite tagasisaamise võimalust.

3-12-1479 4(18) Lähtudes eeltoodust ei ole AO AS LH juhatuse liikmena tegutsenud ettevõtte huvidest lähtuvalt. Olukorras, kus aktsiaselts vajas oma majandustegevuse jätkamiseks täiendavat finantseerimist pangalaenude abil, laenas AO seotud ettevõttele 766 939,78 eurot (12 000 000 krooni), võimaldas laenu tagasimaksmise kohustuse üle anda vaevu kasumit teenivale ettevõttele võimalusega nõue tasaarveldada üüri- ja rendilepingust tulenevate üüri- ja renditasu maksmise kohustustega ja leppetrahviga, muutes sellega äriühingu maksejõuetuks. Üüri- ja rendilepingute ülesütlemise tulemusel tekkis AS-l LH kohustus tasuda ka 10 000 eurot leppetrahvi. Üüri- ja rendilepingu näol on tegemist AS LH jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingutega, mis on sõlmitud üksnes tulenevalt sõltuvussuhtest, kuivõrd mõlema ettevõtte seaduslikuks esindajaks lepingute sõlmimise ajal oli AO. Aktsiaseltsilt ostetud kinnistu ja põhivara eest tasus LK OÜ alles 03.12.2009, kuid kinnistu üürilepingu järgi pidi aktsiaselts osaühingule tasuma esimese üürimakse juba 10.09.2009 ja tootmisseadmete rendilepingu järgi esimese rendimakse 10.07.2009.

AS LH makseraskused said alguse juba enne ülalmärgitud lepingute sõlmimist. 03.04.2009 sõlmis ettevõte AS-ga SEB Pank arvelduslaenulepingu. 07.07.2010 hoiatas AS SEB Pank aktsiaseltsi lepingu ülesütlemise eest, sest äriühingu omakapitali suurus polnud enam vastavuses arvelduslaenulepingu tingimustega põhjusel, et AO AS LH juhatuse liikmena andis OÜ-le LX Motors 63 911,65 eurot (1 000 000 krooni) laenu. Pank nõudis laenu tagastamist 7 päeva jooksul, mida aga ei juhtunud, mistõttu pank teatas 19.07.2010 e-kirjaga lepingu lõpetamisest. Lisaks sõlmis AS LH 18.03.2010 AS-ga Swedbank Liising faktooringulepingu tähtajaga 19.03.2011, kuid 16.09.2010 teatas pank faktooringu riskilimiidi sulgemisest.

3) AO on perioodil 14.07.-30.08.2010 võtnud AS LH arvelduskontolt sularahas välja 115 040,97 eurot (1 800 000 krooni) selgitusega „kassasse“, millest aga 19 173,49 eurot (300 000 krooni) kassasse ei jõudnud. Seega pole AO kogu väljavõetud sularaha kasutanud aktsiaseltsi majandustegevuses.

4) AO on olnud AS LH juhatuse liige alates äriühingu äriregistris registreerimisest 08.09.1997 kuni 29.08.2011 ning esitanud ja allkirjastanud kõik majandusaasta aruanded, osalenud aktiivselt ettevõtte juhtimises ja muus ettevõtlusega seotud tegevuses. AO on oma tegevusega rikkunud juhatuse liikmelt oodatavat hoolsuskohustust (äriseadustiku § 180, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 35). Olukorras, kus AS LH vajas oma majandustegevuse jätkamiseks täienda- vat finantseerimist pangalaenude abil, oleks AO AS LH hoolsa juhatuse liikmena pidanud seisma hea selle eest, et AS LH majandustegevus ei saaks kahjustatud. AO oleks pidanud enne LK OÜ-le laenude andmist ning viimasega ebasoodsatel tingimustel üüri- ja rendilepingu sõl- mimist analüüsima, kuidas selline tegevus mõjutab AS-i LH ja kas see on ettevõtte huvides. 12.07.2010 sõlmitud kolmepoolsel kokkuleppel puudub majanduslik sisu ning kohustuste ja õiguste üleandmine OÜ-le LIM Kaubandus on toimunud eesmärgiga elimineerida võimalus AS-st LH välja viidud rahaliste vahendite tagasisaamiseks. Samuti tõi üüri- ja rendilepingu üle- sütlemine endaga kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kahtlus, et AO tegutses isiklikust huvist lähtuvalt. AS LH on AO tegevuse tulemusena muutu- nud maksejõuetuks, AO ei ole käitunud äriühingu huvides ning on sellega rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust.

Põhjendamatult suurte riskide võtmine peab olema äriühingu seisukohalt läbi mõeldud tegevus, mistõttu ei saa need olla muud kui tahtlikud. Andes seotud äriühingule suures ulatuses laenu ning rentides ja üürides vara äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmitud lepingute alusel, võttis AO teadlikult riski mitte saada väljastatud laene tagasi ning seetõttu ka võlausaldajate nõuete tahtliku täitmata jätmise osas. Teadlikult 766 939,78 euro (12 000 000 krooni) suuruses summas põhjendamatute riskide võtmine ja 19 173,49 euro (300 000 krooni) sularahas välja võtmine

3-12-1479 5(18) ning sellest tulenevalt võlausaldajate nõuete rahuldamata jätmine ja äriühingu maksejõuetuks muutmine ei ole kooskõlas juhatuse liikme hoolsuskohustusega.

AO teadliku ja tahtliku tegevuse ning AS LH maksuvõla vahel on otsene põhjuslik seos. Kui ta poleks võtnud ülemääraselt suurt riski, omaks ettevõte piisavaid rahalisi vahendeid maksuvõlgade ja teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Vastavalt MKS §-le 8 lg 1 ja § 40 lg 1 vastutab AO solidaarselt AS-ga LH viimase maksuvõla eest summas 482 306,91 eurot. 2. AO esitas 13.07.2012 (täiendatud 22.10.2012, 09.11.2012, 16.11.2012 ja 14.12.2012) Tal- linna Halduskohtule kaebuse PMTK 31.05.2012 vastutusotsuse tühistamiseks. 1) AS-l LH oli pikaajaline koostöö LK OÜ-ga. Aktsiaseltsi põhitegevus seisnes erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookide tootmises, osaühingul toodete ladustamises, turunduses ja müügis. Kuna krediidiasutused avaldasid 2009. a survet, et jookide tootmise ja turundusega seotud tegevused peaksid olema äriühingute vahel selgelt jagatud, võõrandas AS LH 01.07.2009 LK OÜ-le osaliselt ettevõtte põhivara arve nr 76 alusel hinnaga 64 804,41 eurot. Põhivara turuväärtuse kindlakstegemisel tugines aktsiaselts OÜ Valmaden hinnangule. Et ümberstruktureerimine lõpule viia, võõrandas aktsiaselts 07.08.2009 Liivi kinnistu LK OÜ-le 185 343 euro eest, mis oli AS Pindi Kinnisvara hinnangul kinnistu väärtus. Osaühingu võimalus ja soov ostetud kinnistusse ja põhivarasse märkimisväärselt investeerida oli üheks põhjuseks nende võõrandamisel. Samas oli kinnistu ja põhivara müümine üheks eelduseks, et LK OÜ saaks pangast rahalisi vahendeid, mis oli vajalik ja kasulik ka AS LH tegevuse jätkamiseks. Samuti oli otstarbekas ühendada tootmine ja turustus LK OÜ-sse. 2) LK OÜ-le võõrandatud seadmed võttis aktsiaselts 01.07.2009 lepinguga tagasi rendile. Ka müüdud kinnistu võttis aktsiaselts 01.09.2009 lepinguga üürile. Alusetu on maksuhalduri sei- sukoht, et AS LH sõlmis üüri- ja rendilepingud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning on võõ- randatud kinnistu ja põhivara tagasirentimisel ja -üürimisel müügile sisuliselt peale maksnud. Üüri ja rendi suuruse määramisel on lähtutud mõistlikust turuhinnast ning võetud arvesse LK OÜ poolt üüritud ja renditud varale tehtud suuri investeeringuid. LK OÜ oli 30.03.2009 oman- danud Starplast OÜ-lt uue investeeringuna pudelipuhumismasina ning 16.06.2009 OÜ Almo MS pankrotivarast erinevaid seadmeid, mis samuti AS-le LH rendile anti. Lisaks eeltoodule investeeris LK OÜ uue laohoone ehitusse ning renoveeris vana tootmishoone. Ehitus lõpetati pärast müügilepingu sõlmimist (LK OÜ oli ehitustöödega alustanud juba varem). Finantsee- ringu ehituse lõpetamiseks sai LK OÜ peale müügilepingu sõlmimist. LK OÜ parendused või- maldasid haarata AS-l LH suuremat turuosa ning kasvatada seda kahe aastaga 6%-lt 25%-ni. Lepingute sõlmimise ja AS LH maksujõuetuse vahel puudub põhjuslik seos. 3) Sisutu on vastutusotsuse seisukoht, et kaebaja on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohus- tust sellega, et on AS LH juhatuse liikmena võimaldanud LK OÜ-l anda laenulepingust tulenevad kohustused üle OÜ-le LIM Kaubandus. Kasum pole ainsaks näitajaks, mille alusel saab kindlaks teha, kas äriühing suudab võetud kohustusi täita või mitte, see sõltub ennekõike tema varade koosseisust, käibest ja majanduslikest perspektiividest, sh tehtud ja teostatavatest investeeringutest. 2009. a bilansi järgi oli OÜ-l LIM Kaubandus näiteks varasid kokku enam kui neli korda rohkem kui kohustusi. Arvestades asjaolu, et laenu tagastamine toimus ka enne kolmepoolse kokkuleppe sõlmimist tasaarvestuste teel ning kolmepoolse kokkuleppe alusel oli aktsiaseltsil jätkuvalt võimalus temal lasuvaid üüri- ja rendikohustusi tasaarvestada, ei oma reaalset majanduslikku tähendust, kas OÜ-l LIM Kaubandus oli laenulepingust tuleneva kohustuse ülevõtmise ajal piisavalt käibevahendeid; kohustuste täitmine oli tagatud juba sellega, et osaühingul oli võimalus kohustused tasaarvestada. Kui kohustusi täitis LK OÜ, toimus laenu tasumine ainult tasaarvestamise teel. Tänu kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisele

3-12-1479 6(18) oli aktsiaseltsil võimalik saada osa laenust (25 564,66 eurot) tagasi ennetähtaegselt. Seetõttu oli tehing AS-le LH kasulik. 4) AS LH ei muutunud maksejõuetuks laenude andmise ega üüri- ja rendilepingute sõlmimi- sega. Maksejõuetus tekkis mitme asjaolu koosmõjul. Esiteks omasid mõju pikad tarneajad, kuid koheselt tasumisele kuulunud alkoholiaktsiis. Teiseks andis tõuke makseraskustele maksuhal- duri tegevus AS LH kontode esmasel arestimisel ning tagatise suuruse vähendamata jätmisel ning lõpuks kujunes maksejõuetus välja ettevõtte arvelduskontode arestimise ning täitemenet- luste alustamise tulemusena. Täitemenetluses müüdi ettevõtte vara oluliselt alla turuväärtuse. Kahju tekkis ka seetõttu, et kohtutäiturite kaudu müüduna sai AS LH raha kätte oluliselt hiljem, mistõttu suurenesid ka maksuintressid. 5) Vastutusotsus on vastuoluline - selle faktiliseks aluseks on märgitud AS LH ja LK OÜ vahel sõlmitud laenu-, üüri- ja rendilepingud ning kinnisasja ja põhivara võõrandamine, välja on jäetud aga tasaarvestusavalduse alusel tasumisele kuulunud 10 000 eurot, kuigi ka seda summat käsitatakse kaebajalt sissenõudmisele kuuluvana. Tegelik vastutusotsuse alus selgub selle esimesest allmärkusest, kus selgitatakse kaebajale määratava summa kujunemist: sisse- nõudmisele kuulub AS LH maksuvõlg, mis on tekkinud kaebaja tahtliku ja teadliku tegevuse tulemusel üürilepingu alusel tasumisele kuulunud üürist summas 181 189,47 eurot (i), rendi- lepingu alusel tasumisele kuulunud rendist summas 271 943,95 eurot (ii), 26.05.2011 tasaarvestusavalduse alusel tasumisele kuulunud 10 000 eurost (iii) ja ettevõtte pangakontolt väljavõetud 19 173 eurost (iv). Samas ei peeta kahju tekitanuks ega seega maksustamise aluseks olevaks laenulepingu sõlmimist, põhivara ja kinnistu müüki ning AS LH, LK OÜ ja OÜ LIM Kaubandus vahel sõlmitud kolmepoolsest kokkuleppest tulenevaid kohustusi / õiguslikke tagajärgi. Eelnevast nähtuvalt pole kaebajal võimalik selgelt aru saada, milliseid tegusid talle tegelikult ette heidetakse ning milline tegevus on vastustaja silmis kaebajale vastutuse kaasa toonud. 6) Vastutusotsuses on märgitud, et AS LH maksuvõlg oli 02.01.2012 seisuga kokku 2 177 989,28 eurot. Maksuhalduri hinnangul vastutab kaebaja AS LH maksuvõla eest summas 482 306,91 eurot, mis on välja arvutatud erinevate lepingute alusel tekkinud kohustuste liitmise teel. Tasumiseks määratud summa osas ei ole maksuhaldur selgitanud, millistest maksudest see koosneb. Eeltoodust ilmneb, et vastustaja nõuab kaebajalt sisuliselt väidetava kahju hüvitamist, mitte AS LH maksuvõla tasumist, mis ei ole kooskõlas MKS §-ga 96. Kuivõrd AS-i LH ei ole maksustatud ühegi vastutusotsuses nimetatud lepingu alusel tasumisele kuulunud summa tõttu, vaid maksuvõlg kujunes maksuliikidest ja -summadest, on vastutusotsus juba ainuüksi sel põh- jusel õigusvastane. Maksuhaldur ei heida kaebajale ette MKS §-s 8 sätestatud kohustuste rik- kumist, vaid juhatuse liikme kohustuste rikkumist üldiselt. Põhistatud ei ole kaebaja tahtlikku või raskelt hooletut tegutsemist ning kaebaja süüd. Samuti ei ole maksuhaldur põhistanud, et kõikide vastutusotsuses ette heidetud tehingute tegemata jätmisel ei oleks AS LH maksejõuetust tekkinud. Olukorras, kus AS LH ei oleks LK OÜ-le kinnistut ning põhivara võõrandanud, ei oleks esimene saanud oma tegevust efektiivselt jätkata kohase tootmishoone ning -seadmete puudumise / puuduste tõttu. Seega tegutses kaebaja AS LH huve eesmärgiks seades ning mak- sejõuetuse tekkimine ei olnud kaebaja süülise tegevuse tulem. 7) AS LH ja LK OÜ vahelise 29.06.2010 laenulepingu alusel tasutud summad ei ole vastutu- sotsuses AOle maksekohustuse määramise aluseks. Veelgi enam – kuna laenulepingu alusel makstud summade eest ei ole vastutusotsuse alusel kaebajalt hüvitist nõutud, on asjassepuutu- matu ka maksuhalduri arutlus sellest, nagu oleks laenulepingu sõlmimisega juhatuse liige rik- kunud oma kohustusi. Ebaõige on sealjuures vastutusotsuses avaldatu, et laenu anti ajal, mil AS LH-l olid makseraskused. AS LH andis laenu ajal, mil puudus maksuvõlg ning kaebajale tea- daolevalt ka makseraskused. Pikaajalise krediidilepingu olemasolu pangaga ei välista muude

3-12-1479 7(18) majandustehingute tegemist ning ainuüksi krediidilepingu olemasolust ei saa järeldada, et juha- tuse liige oleks rikkunud tahtlikult kohustust tagada maksulaekumine. Maksuhaldur on sealjuu- res tuvastanud, et AS LH poolt väljastatud laenud on täies ulatuses tagastatud: osaliselt rahalise makse teel (1 910 000 krooni) ning osaliselt tasaarvestuste teel (11 600 000 krooni). Seega ei saanud laenu andmine AS-le LH kahjulikke tagajärgi omada. 8) Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et kaebaja võttis AS LH pangakontodelt välja sularaha summas 19 173,49 eurot, mida ei kasutatud äriühingu majandustegevuses. 14.07.2010 on kae- baja üle andnud AS LH sularahakassasse 300 000 krooni. Seega ei ole kaebaja AS LH arvel- duskontolt raha võtnud selliselt, et see oleks jäänud AS-le LH üle andmata. 9) Vastutusotsuse esimeses allmärkuses on märgitud, et kaebajal tuleb tasuda ka maksuvõlga 10 000 eurot, mis on tekkinud 26.05.2011 tasaarvestusavalduse alusel tasumisele kuulunud summa tulemina. AS LH ei ole kunagi kõnealust leppetrahvi tasunud, seetõttu ei saa maksuvõla ning leppetrahvi vahel eksisteerida ka kausaalahelat. 10) Vaidlustatud otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga (haldusasjad nr 3-3-1-15-12, 3-2-1- 41-05). Maksuhaldur ei ole ammendanud võimalusi maksuvõla sissenõudmiseks AS-lt LH. Tartu Maakohus tegi 30.06.2011 määrusega võlausaldajatele ettepaneku tasuda aktsiaseltsi pankrotimenetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks 10 000 eurot, kuid ükski võlausaldaja, sh MTA, seda summat ei tasunud, mistõttu ettevõtte pankrotimenetlus rauges 26.08.2011 kohtumäärusega. Tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-75-09 väljendatust, on vastutusotsuse tegemine võima- lik vaid kuni juriidilise isiku õigusvõime lõppemiseni, s.o registrist kustutamiseni. Äriühing tuleb registrist kustutada hiljemalt kahe kuu jooksul alates pankrotimääruse jõustumisest. Seda tähtaega on võimalik pikendada kuni kuue kuuni. AS LH suhtes on seda ka tehtud ning hilisem tähtaeg, millal oleks pidanud AS LH õigusvõime lõppema, oli 15.03.2012. Nimetatud tähtaja jooksul ei koostatud ega esitatud kaebajale vastutusotsust. Seadus muud tähtaja pikendamise võimalust ette ei näe. Sellele vaatamata esitas maksuhaldur tAO-tluse tähtaja pikendamiseks, mille kohus üllatuslikult rahuldas, motiveerides tähtaja pikendamise määrust kui hagi tagamise kohtumäärust. Pikendades pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg-s 8 nimetatud tähtaega rohkem kui kuus kuud alates pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest, tegi kohus määruse, mis oli otseselt vastuolus nii nimetatud sättega kui selle mõttega. Seega kahjustab eelviidatud sätte rikkumine ka äriregistri avalikku usaldatavust, mis on üks äriõiguse alusprintsiipe. Ringkonna- kohus tühistas üldkohtu määruse ning tegi ise uue määruse, millega jättis maksuhalduri tAO- tluse rahuldamata. Riigikohus nõustus kohtumääruses nr 3-2-1-130-12 ringkonnakohtuga. Täh- taja ilmselgelt ebaseadusliku pikendamisega on rikutud kaebaja õiguspärase ootuse printsiipi. Kaebajal oli subjektiivne õigus eeldada, et hiljemalt kuue kuu möödumisel pankrotimääruse jõustumisest on maksuhalduril kujunenud seisukoht kaebaja vastutuse osas, sest vastutusotsus tuleb teha hiljemalt õigusvõime lõppemisel. 3. Maksu- ja Tolliameti 07.09.2012 vastuses (täiendatud 13.09.2012, 09.11.2012, 16.11.2012 ja 14.12.2012) paluti jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebuse käsitlusest lähtudes saab väita, et AS LH laenas LK OÜ-le rohkem, kui ta ise kinnistute müügist raha sai (sisuliselt maksis kinnistute müügile peale). Kui võtta juurde ka edasine rendi tasumise kohustus, mida hilisemalt tasaarveldati kuni aastani 2015, siis ei saa kinnistute müüki pidada kasumlikuks tegevuseks ning kinnistute müügi, rendi ja sellele lisan- duva laenu andmisega pani AS LH end väga ebasoodsasse olukorda. Väidetav müügitehing oli asjaoludest nähtuvalt planeeritud ilmselgelt selleks, et tekitada LK OÜ-le sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kavandatud nn vangerdus pidanuks arvatavalt aitama äritegevust ülal

3-12-1479 8(18) hoida ka vaatamata AS-le LH müügist tekkinud maksunõudele ja on ilmne, et lepingute koos- tamisel arvestati sellega, et juhul kui maksuhaldur hakkab tasumisele kuuluvat maksusummat sisse nõudma, ei ole tal seda lihtsal meetodil võimalik teha, sest juriidiliselt ei kuulu AS-le LH enam vara. 2) Kaebuses toodud väide krediidiasutuste survest on paljasõnaline. Ka AS SEB Pank 19.07.2010 teatest, mille kohaselt öeldakse laen üles seonduvalt eritingimuste rikkumisega (omakapitali osakaal minimaalselt 25%), saab teha järelduse, et krediidiasutused on pigem hu- vitatud kõikvõimaliku vara olemasolust kui selle jagamisest erinevate juriidiliste isikute vahel. Sealjuures ei eelda müük ja turustamine kinnistute olemasolu. Niisamuti ei saa väita, et kinnis- tute müügi ja rendilepingu sõlmimiseta LK OÜ-le esinenuks AS-l LH takistusi LK OÜ-lt pude- lipuhumismasina või muude seadmete rentimiseks. Kuivõrd on tõendatud AS LH poolt väide- tava laenu andmine LK OÜ-le, saanuks AS LH kinnistul asuva laohoone ka ise renoveerida. 3) OÜ LIM Kaubandus ja AS LH vahelisest laenu tasaarvestusest nähtub, et tehing ei olnud AS-le LH soodne, sest rendi tasumise kohustus OÜ-le LIM Kaubandus jäi alles (sisuliselt tasub AS LH saadud summa OÜ-le LIM Kaubandus tagasi). 4) Kaebajalt ei nõuta äriühingule tekitatud kahju hüvitamist, vaid kaebaja teadliku ja tahtliku tegevuse järel tekkinud äriühingu maksuvõla tasumist. MKS sätestab, et maksuvõlg, mida saab vastutusotsuse alusel sisse nõuda, on üldine maksuvõlg (sõltumata sellest, kas see on määratud maksuotsusega või on see äriühingu enda deklareeritud). Täidetud on kõik MKS § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tulenevad ning Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-41-05 käsitletud juhatuse liikme vastutuse eeldused vastutusotsuse tegemiseks. Kaebaja on rikkunud MKS § 8 lg 1 sätestatud kohustust tagada esindatava rahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine esindatava vara arvel. Rahaliste kohustuste tasumise tähtajad on sätestatud vastavates maksu- seadustes. Nimetatud seadusesätted on toodud vastutusotsuses. Vastutusotsuses on selgitatud, kuidas kaebaja poolt teostatud tehingute ahel on põhjuslikus seo- ses MKS § 8 lg 1 toodud kohustuste rikkumisega. Vastutusmenetluse käigus tuvastatud as- jaolude kogumile tuginedes ei ole ilmnenud, et kaebaja AS LH juhatuse liikmena oleks astunud mõistlikke samme ettevõtte kasumlikkuse saavutamiseks ja/või et ettevõtte kahjumliku tege- vuse jätkamine põhineb mõistlikul analüüsil, millest nähtuvad positiivsed tulevikuperspektiivid. AS-l LH ei olnud eksistentsiaalset vajadust võõrandada varad kolmandale isikule selleks, et neid koheselt tagasi rentima hakata ja sellistel tingimustel, et juba aastaga on äriühing kohusta- tud renti tasuma rohkem kui vara müügist raha sai. Veelgi enam - varade võõrandamisest ei laekunud äriühingule käibevahendeid, mida äriühingul olnuks võimalus enda igapäevase tege- vuse raames kasutada, sest nähtuvalt sõlmitud laenulepingutest, pidas äriühing võimalikuks ja vajalikuks kohe saadud raha ja rohkemgi veel välja laenata. LK OÜ ostis AS LH rahade eest endale võimaluse hakata teenima rendi- ja üürikasumit AS-lt LH (nii register- kui käibevara viidi järk-järgult äriühingust välja ning tulemuseks oli vastutusotsuse tegemise alus, s.o äriühingu maksuvõlg, mida äriühingult ei olnud võimalik sisse nõuda). Maksuhaldur analüüsis juhatuse liikme kohustuste täitmist äriseadustikust tulenevalt, kuna maksuhaldur ei saa käsitleda iseseisvalt äriühingu majandustegevuse juhtimist ning juhatuse liikme MKS-s sätestatud kohustuste täitmist. Tegemist on sündmuste, tehingute ja tegevuste kogumiga, kus teatavad elemendid ja rikkumised äriühingu juhtimises viivad kausaalse seosena ka asjaoludeni, mis on defineeritavad juhatuse liikme MKS-st või maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumisena. Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine on otseses põhjuslikku- ses seoses sellega, et halvenes OÜ LH varaline olukord. Juhatuse liige ei saanud just sellest tulenevalt täita oma MKS § 8 lg 1 tulenevaid kohustusi. Tulemusi ei ole andnud ka maksuvõl- gade sissenõudmine.

3-12-1479 9(18) Kaebuse esitaja on rikkunud juhatuse liikme üldist hoolsuskohustust, korraldades selle juhtimist alates kinnistu ning põhivara müügist 2009. a ainult kolmandate isikute (peaasjalikult LK OÜ) huvides, sõlmides enda poolt juhitud AS-le LH kahjulikke lepinguid ja jätnud äriühingu reaal- selt ilma rahalistest vahenditest. 5) Kaebaja kui MKS § 40 lõikes nimetatud isik on MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustust rikkunud igal juhul, kui tema õigusvastase tegevuse või tegevusetusega on põhjuslikus seoses esindatava maksukohustuse täitmata jätmine. Nimetatu tõttu olnuks vastutusotsuse tegemine põhjendatud ka kogu AS LH põhivõla ulatuses, s.o summas 1 570 520, 28 eurot. Käesoleval juhul on kaebajale koostatud vastutusotsuse tegemisel võetud aluseks üürilepingute summa 181 189,47 eurot, rendilepingute summa 271 943,95 eurot, tasumiseks kuulunud 10 000 eurot ja pangakontolt väljavõetud 19 173,49 eurot. Kuivõrd vastutusotsuses on vastutuse alus seotud just konkreetsete tehingutega, mille toimumine täiendavalt ilmnenud asjaolude tõttu 19 173,49 euro ning 10 000 euro suuruses summas ei ole siiski kinnitust leidnud, leiab vastustaja alterna- tiivselt, et vastutusotsus on õiguspärane ja õiglane vähemalt summas 453 133,42 eurot (s.o üüri- ja rendilepingutest tulenev summa). 6) Riigikohus selgitab lahendi nr 3-3-1-75-09 p-s 11, et kui maksuhaldur soovib rakendada MKS § 40 lõikest 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust, siis tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Vastustaja tegi kaebajale vastutusotsuse 31.05.2012. AS LH kustutati äriregistrist 14.12.2012. Järelikult tegi maksuhaldur vastutusotsuse enne äriühingu äriregistrist kustutamist ja õigus- võime kAO-tamist. Kuigi Riigikohus jättis tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12 MTA määruskaebuse läbi vaatamata, ei muuda see AS LH registrist kustutamise kuupäeva. Kaebajale tehtud vastutu- sotsus on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-15-12 ja 3-3-1-23-12. Vastustaja ei nõua kaebajalt enne etteheidetavaid tegusid tekkinud maksuvõlgu, vaid nende te- gude järgselt tekkinud maksuvõlga. 4. Tallinn Halduskohus rahuldas 22.01.2013 otsusega kaebuse osaliselt, tühistades PMTK 31.05.2012 vastutusotsuse tasumisele määratud maksuvõlast 29 173,42 euro suuruse summa osas. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. 1) Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastutusotsuse tegemise ajaks oli vaidlusaluse maksuvõla sissenõudmine aegunud. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-75-09 märkinud, et kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima. Kaevatud haldusakt on tehtud enne AS LH õigusvõime lõppemist, sest aktsiaselts kustutati äriregistrist 14.12.2012, s.o 6,5 kuud peale vastutusotsuse koostamist. Sellega pole rikutud võrdsuspõhiõigust. Enne äriühingu registrist kustutamist ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et vastutusotsust pole temale enam võimalik teha. 2) Alusetu on kaebaja väide, et maksuhaldur pole ammendanud võimalusi maksuvõla sisse- nõudmiseks AS-lt LH, kuna ei tasunud aktsiaseltsi pankrotimenetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks 10 000 eurot. Kohtu hinnangul oleks vastustaja poolt olnud ebamõistlik maksta 10 000 eurot olukorras, kus AS-le LH polnud jäänud enam vara ning polnud ka tõenäoline, et pankrotimenetluses oleks riik saanud tagasi isegi seda pankrotikulude katteks maksmisele kuuluvat 10 000 eurot, rääkimata maksuvõlast (vt ajutise pankrotihalduri aruannet IV kd, tl 53-57). Kaebajalt mitte kogu põhivõla, vaid ainult osa sellest tasumise nõudmine ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. 3) Kohtumenetluse käigus möönis vastustaja, et tõendamist pole leidnud, et kaebaja poolt AS LH pangaarvelt võetud 19 173,49 eurot sularaha ei tarvitatud äriühingu majandustegevuses ning et aktsiaselts maksis OÜ-le LIM Kaubandus ära tasaarvelduse järel veel tasumisele kuuluva

3-12-1479 10(18) leppetrahvi 10 000 eurot. Kuna vastustaja oli nõus kaebuse rahuldamisega nimetatud summade osas, ei käsitle kohus rohkem nende summadega seonduvat, selles osas tuleb vastutusotsus tühistada. 4) Ülejäänud 453 133,42 euro suuruse nõude osas on vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud. MKS §-st 40 lg 1 tulenevalt saab vastutusotsuse seaduslikule esindajale teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Vastutusotsuses on niisugune põhjuslik seos tuvastatud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastutusotsuses ei peeta kahju tekitanuks ega seega maksustamise aluseks olevaks laenulepingu sõlmimist, põhivara ja kinnistu müüki ning kolmepoolsest kokkuleppest tulenevaid kohustusi ja õiguslikke tagajärgi ning tegelik vastutusotsuse alus selgub selle esimesest allmärkusest, kus selgitatakse kaebajale määratava summa kujunemist. Osutatud joonealuses märkuses on kirjas summad, millest koosneb aktsiaseltsile kaebaja tahtliku ja teadliku tegevuse tulemusena tekkinud maksuvõlg. Et aktsiaseltsile kahjulik kaebaja tahtlik ja teadlik tegevus hõlmab lisaks üüri- ja rendilepingu sõlmimisele ka laenulepingu, põhivara ja kinnistu müügilepingute ning kolmepoolse kokkuleppe sõlmimist, seda on maksuhaldur vastutusotsuses järjepidevalt rõhutanud ja piisavalt põhjendanud. Vastutusotsuses kirjapandust on mõistlikul isikul võimalik selgelt aru saada, milliseid tegusid kaebajale ette heidetakse ning milline tegevus on vastustaja silmis kaebajale vastutuse kaasa toonud. Kohus nõustub vastutusotsuses toodud põhjendustega, mis selgitavad viidatud lepingute kahjulikku mõju AS LH majandustegevusele, mille tulemusel muutus äriühing maksejõuetuks ning kaebaja ilmset tahtlust mitte tagada aktsiaseltsi maksukohustuste täitmist, ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). 5) Tõele ei vasta kaebaja väide, et tal poleks olnud võimalik saada isiklikku kasu ettevõttele kahju tekitamisega, sest kuna ta oli aktsiaseltsi ainuaktsionär, oleks äriühingule kahju tekitamise all kannatanud eeskätt tema ise. Kõnealuste tehingute tegemisel oli kaebaja mõlema äriühingu ainuosanik ja juhatuse ainuliige. Seega, sõlmides iseendaga tehinguid, mis kahjustasid aktsiaseltsi majandustegevust ja maksevõimet, ei kandnud kaebaja ise mingit kahju, kuna viis nende tehingute tulemusel lihtsalt raha ja vara ühest endale kuuluvast äriühingust üle teise endale kuuluvasse äriühingusse. 6) Kaebaja pole tõendanud oma väidet, et aktsiaseltsile kuuluv kinnistu ja põhivara müüdi krediidiasutuste survel, kes nõudsid krediidi andmise tingimusena, et jookide tootmine ja turustamine oleks lahutatud. Samuti pole tõendatud kaebaja väide, et ettevõtte makseraskused tekkisid maksuhalduri poolt pangakontode arestimise tagajärjel, mille tõttu AS SEB Pank ütles üles arvelduslaenulepingu ja AS Swedbank Liising faktooringulepingu. AS SEB Pank 19.07.2010 teate järgi öeldi arvelduslaenuleping üles eritingimuste rikkumise tõttu (omakapitali osakaal minimaalselt 25%). Nimetatud lepingud sõlmis kaebaja käibevahendite nappuse vältimiseks, mida põhjustasid aktsiaseltsile alkoholiaktsiisi tasumise lühikesed tähtajad ja müüdud alkoholi eest tasu laekumise pikad tähtajad. AS LH makseraskused tekkisidki seetõttu, et kaebaja aktsiaseltsi raha välja laenas, misjärel krediidiasutused lepingud lõpetasid. Kohus nõustub vastustajaga, et tegelikult müüdi kinnistu selleks, et tekitada LK OÜ-le sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ja võimalus. Maksuhaldur ei pidanud vastutusotsuse koostamisel arvestama ajutise pankrotihalduri aruandes esialgse arvamusega, et temale teadaolevatel andmetel ei saa väita, et võlgniku esindajad oleksid toime pannud pankrotikuritegusid või teinud raskeid juhtimisvigu. Pankrotihaldur on aruandes korduvalt rõhutanud, et tema käsutuses pole kõiki ettevõtte tegevusega seonduvaid andmeid ning asjaolude keerukust arvestades pole tal võimalik kujundada lõplikku seisukohta, millal ja miks kujunes välja äriühingu maksejõuetus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-12-1479 11(18) 5. AO 21.02.2013 apellatsioonkaebuses palutakse tunnistada vastutusotsus tühiseks või al- ternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ulatuses, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata, ning tühistada PMTK 31.05.2012 vastutusotsus täies ulatuses. Kaebaja jääb kõigi varasemate seisu- kohtade juurde, rõhutades täiendavalt järgmist. 1) Vastutusotsus on tühine, kuna selle aluseks olevat maksuvõlga ei eksisteeri. Vastutusotsuse alusel määratud maksukohustus on aktsessoorne, mida rõhutab MKS § 96 lg 6 p 3. Selle kohus- tuse olemasolu sõltub põhivõla, st maksumaksja ehk äriühingu maksuvõla kehtivusest. Riigiko- hus leidis määruses asjas nr 3-2-1-130-12, et AS LH likvideerimise tähtaja pikendamine üle PankrS § 29 lõikes 8 sätestatud kuuekuulise tähtaja oli ebaseaduslik. Riigikohtu määrusest tu- lenevalt oleks AS-i LH õigusvõime pidanud lõppema hiljemalt 10.03.2012, mil pankrotihaldur oleks olnud seaduse järgi kohustatud äriühingu registrist kustutama, s.t enne vastutusotsuse te- gemise kuupäeva. Sellega, et pankrotihaldur ebaseadusliku esialgse õiguskaitse tõttu ei saanud oma seadusest tulenevat kohustust täita ja äriühingut registrist kustutada, on loodud olukord, kus seaduse olulise rikkumise tõttu kohtu (riigivõimu) poolt saab maksuhaldur (riigivõim) väl- jastada kehtiva vastutusotsuse. Nimetatu on vastuolus ausa õigusriigi toimimise põhimõttega, riik ei tohi käituda üksikisiku suhtes riukalikult. Vastasel juhul on tegemist mitme põhiseadus- liku põhimõtte (näiteks seaduslikkuse, ausa õigusriigi toimimise, võrdse kohtlemise ja õiguspä- rase ootuse põhimõtte) rikkumisega. Kui kohus peaks siiski otsustama, et ei esine vastutusotsuse tühiseks tunnistamise aluseid, tuleb vastutusotsus alljärgnevatel põhjustel tühistada. 2) MKS § 40 kohaselt on esindaja vastutuse eelduseks §-s 8 nimetatud kohustuse rikkumine. Juhatuse liikme muudest seadusest kui maksuseadusest tulenevate kohustuste rikkumine ise- seisvalt isiku maksuõiguslikku vastutust kaasa tuua ei saa. Vastutusotsuse kohaselt heidetakse kaebajale ette AS LH deklareeritud maksude riigile mittelaekumist. Maksude mittelaekumine on objektiivne tagajärg, millest ei selgu, millist maksuseadustest tulenevat kohustust oli kaebaja seejuures rikkunud. Esindaja peab tagama deklareeritud maksude tasumise täitmise kohustuse sel määral, kui esindatava maksumaksja vara seda võimaldab. Sellest hetkest alates kui maksu- maksja vara on otsa saanud, lõpeb ka esindaja jaoks võimalus maksukohustust edasi täita. Sea- dus ei nõua, et esindaja jätkab esindatava kohustuse täitmist näiteks oma isikliku vara või muu isiku vara arvelt. Olles AS LH maksukohustusi nõuetekohaselt deklareerinud, tagas kaebaja äriühingu maksude tasumise kohustuse täitmise kuni äriühingu vara oli otsa saanud. Edaspidine kohustuse täitmine oli muutunud objektiivselt võimatuks ja ka seadusega mittenõutavaks. Äriühingu makseraskused ei viita automaatselt juhatuse liikme rikkumisele. Vastutusotsus peab tingimusteta ja sõnaselgelt vastupidist põhjendama. Maksuhalduri väitel on AS LH maksuvõlg tekkinud seetõttu, et kaebaja tahtliku ja teadliku tegevuse tulemusena kuulus AS LH poolt ta- sumisele üür üürilepingu alusel ja rent rendilepingu alusel (tagastamata laenude ja tasaarvelda- tud rahasumma nõudest maksuhaldur halduskohtus loobus). Sellisest maksuvõla tekkimise põh- jendusest ei selgu, millise kohustuse rikkumist kaebajale ette heidetakse. Vastutusotsus ei sel- gita ega põhjenda ka seda, mis seos on üüri- ja rendimaksetel kolmepoolse lepingu sõlmimisega. Kohtuotsus samuti nende tehingute tegemise ja vastutusotsuse vahelise seose kohta midagi täiendavalt ei selgita. Kohustuseks, mille rikkumist kaebajale ette heidetakse, on seega AS LH maksejõuetuse põhjustamine seoses ca pooleteise aasta kestel teadlikult tehtud halbade tehin- gutega. Isegi kui see oleks nii, oleks tegemist äriseadustiku (ÄS) koosseisuga, mille kaitse-ees- märgiks on kahju hüvitamine osaühingule (mitte maksuhaldurile ega otseselt ka võlausaldaja- tele). Seega ei saa maksejõuetuse põhjustamine olla etteheidetav maksumenetluse raames ja MKS alusel. Olukorras, kus juhatuse liige teeb äriühingule kahjuliku tehingu, võib olla võimalik küll tehingu hinna korrigeerimine siirdehindade regulatsiooni alusel (TuMS § 50 lg 4) või mak- sustamine ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamaksena (TuMS §-d 52-53). Seda ei ole mak- suhaldur ette heitnud ega ka vastavat maksustamise võimalust kasutanud.

3-12-1479 12(18) AS LH maksejõuetuks muutumine, k.a võimetus tasuda korrektselt deklareeritud makse, on pi- gem maksuhalduri pahatahtliku tegevuse tagajärg. AS LH varalised raskused algasid alles 2010. aasta augustis/septembris, kui maksuhaldur arestis äriühingu pangakontosid põhjendamatus kartuses, et AS LH väldib teise menetluse tulemusena määratud aktsiisi maksmist (täitmise ta- gamine). Sama põhjendusega arestis ja müüs maksuhaldur kohtutäituri kaudu AS-le LH kuu- lunud kaupa, suurema osa alla selle turuhinna. Kontode arestimine viis pankade poolse finant- seerimise lõplikule ülesütlemisele. Need maksuhalduri toimingud kogumis tingisid üsna kiiresti AS LH maksejõuetuse, k.a võimetuse tasuda makse, ning kaebaja oli sunnitud vastavalt ÄS regulatsioonile esitama pankrotiavalduse. Olgu lisatud, et kauba tavapärase realiseerimise kor- ral oleksid AS LH maksuvõlad olnud tasutud ka pankade kaasamiseta (ilmselt sel juhul küll viivitusega). AS LH makseraskused, k.a võimetus tasuda deklareeritud makse, ei ole kaebajale etteheidetavad maksumenetluses. Vastutusmenetluses tuleb tuvastada nii juhatuse liikme tegu, teo tagajärg kui ka põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Põhjusliku seose motiveerimisel on põhirõhk selle tõendamisel, kas mak- suvõlg on tekkinud just nimelt juhatuse liikme tegevusest tulenevalt ja mitte mõnel muul põh- jusel. Vastutusotsus ei sisalda analüüsi sellest, kuidas kaebaja tegevus mingil ajahetkel põhjus- tas AS LH maksuvõla mingis konkreetses maksuliigis ja summas. Maksuhaldur kirjeldab üldi- selt, et kaebaja poolt tehtud või tema poolt heakskiidetud tehingud võisid olla AS-le LH kahju- likud ja AS LH ei täitnud maksukohustust, kuid vastutusotsuses puudub käsitlus sellest, milline konkreetne kaebaja tegu kindlal ajahetkel on põhjustanud teatud laekumata maksuvõla summa mingil hilisemal ajahetkel. Samuti ei analüüsi maksuhaldur muid asjaolusid, mis aitasid kaasa AS LH võimetusele täita oma maksukohustusi. 3) MKS § 40 lg-st 1 tulenevalt pidi maksuhaldur vastutusmenetluses tuvastama, et kaebaja on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja tuvastama süüvormi. Sealhulgas oleks pidanud analüüsima süüd välistavaid asjaolusid. Vastutusotsuses heidetakse kaebajale ette tahtlust maksude maks- misest kõrvalehoidumisel, kuna ta tegi erinevaid tehinguid, mis viisid maksejõuetuseni. Tahtlus on seotud subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine). Samas ei selgu, millise tagajärje saabumist kaebaja soovis ja miks. Juhatuse liikme vastutus vastutusotsuse alusel ei teki automaatse järelmina sellest, et isik on äriühingu juhatuse liige ja äriühingul on maksuvõlg, ning ka mitte sellest, et äriühingu tehingud võisid olla näilikud või kahjulikud või nende majanduslik sisu võis erineda õiguslikust vormist. Maksuõiguses ei saa lähtuda põhimõttest, et juhatuse liikme süüd eeldatakse. Juhatuse liikme süü tõendamis- koormis lasub igakordselt maksuhalduril. Ümberpööratud tõendamiskoormis, nagu see on mak- supettuse kahtluse korral, vastutusotsuse vaidlustamisele ei kohaldu, kuna tegemist on juhatuse liikme kui füüsilise isiku vastutusega. 4) MTA-l oli kohustus nõuda maksuvõlga tsiviilkohtumenetluses. Maksuvõlg tuleb sisse nõuda esmalt maksumaksjalt ja alles selle ebaõnnestumisel järgneks juhatuse liikme võimalik vastutus (MKS § 96 lg 5). Maksuhaldur ei viinud läbi AS LH maksukontrolli, tuvastamaks maksustamise aluseid seoses näilike või kahjulike tehingutega. Samuti ei osalenud maksuhaldur AS LH pankrotimenetluses, lastes sellel raugeda selle asemel, et nõuda tehingute tagasitäitmist. Maksuhalduri esindaja kinnitas suuliselt halduskohtumenetluses, et maksuhaldur on vaba va- lima, kellelt ja millises menetluses ta maksuvõla sisse nõuab. Halduskohus nõustus selle seisu- kohaga. Kohtu taoline seisukoht on kummastav, kuivõrd kohus ei nõustunud kaebaja seisuko- haga, et tehingud ei olnud kahjulikud. Maksuhaldur oli pankrotimenetluses (peaaegu) ainuke võlausaldaja, seega oleks ta tagasivõidetud rahasummad saanud endale, mis oleks omakorda maksuvõlga vähendanud. Isik, kellele maksuhalduri arvates nö kahjulike (näilike) tehingute alusel rahasummad maksti, on reaalselt olemas ja omab vara (k.a kinnisvara), mille arvel oleks

3-12-1479 13(18) tagasipööratav tehing ka reaalselt täidetav. Maksuhalduri poolt valiku tegemine, kellelt ja mil- lises menetluses maksuvõlg sisse nõuda, ei ole käesoleval juhul õigustatud. Kuna vastutusko- hustus on ultima ratio, on õigusvastane selle eelistamine õigeaegsele maksumenetlusele ja osa- lemisele pankrotimenetluses. 5) Halduskohtu otsus on motiveerimata. Halduskohus ei ole andnud oma hinnangut esitatud tõenditele ega vastanud kõigile kaebaja seisukohtadele, mis on vastuolus HKMS §-ga 165. 6. Maksu- ja Tolliamet palub 28.03.2013 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Apellatsioonkaebuses viidatud asjaolud ei saa ümber lükata fakti, et kaevatav vastutusotsus koostati 31.05.2012 ning AS LH kustutati äriregistrist 14.12.2012. Kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuse lõppemist, jääb nõue vastutusotsuse adressaadi suhtes kohtupaktikast tulenevalt kehtima (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-75-09). 2) Vastutusotsuse punktides 1.-3.1. on märgitud, millised on need tehingud, mille tagajärjel on kaebaja tegevuse tulemusena tekkinud ja jäänud tasumata maksuvõlg. Lisaks eeltoodule on vastutusotsuse punktis 8 märgitud kõik vastutusotsuse tegemise õiguslikud alused. MKS § 8 lg 1 sätestatud kohustuse sõnastust tasuda maksuvõlad esindatava arvel ei saa tõlgendada kitsen- davalt nagu kaebaja seda teha soovib. Viidatud sõnastus ei anna õiguslikku alust teha esindatava nimel kahjulikke tehinguid, mille tagajärjel esindatav satub sellisesse olukorda, et tema arvelt ei ole võimalik maksuvõlgu tasuda. Kaebaja tehtud tehingud ning nende tegemisel juba ette- nähtavalt kahjulike tagajärgede saabumine olidki suunatud äriühingu vara lõppemisele. Vas- tutusotsuses märgitud tegevusi ei saa mingil juhul pidada sellisteks, millest tulenevalt saaks teha järelduse äriühingu kohustuste täitmise objektiivselt võimatuks muutumisest. Kaebaja vaidlustab vastutusotsuses toodud järeldusi tehingutest, mille tagajärjel halvenes äriühingu varaline olukord selliselt, et deklareeritud maksude tasumiseks ei jätkunud edaspidi rahalisi vahendeid. Samas ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et vastutusotsuses märgitud tehingud äriühingu majandusseisu mingilgi moel parandasid. Ka ei ole kaebaja esitanud tõen- deid selle kohta, et kaebaja (kes oli esindaja nii äriühingu kui ka tehingupartnerite pool) poolt äriühingu nimel juba ettenähtavalt kahjulikud tehingud olid edaspidiseks tegutsemiseks põhjen- datud või siis hädavajalikud. Vastutusmenetluses ei pea maksuhaldur asuma tehingu hinda kor- rigeerima siirdehinna regulatsiooni alusel, kui tehingute sisust ilmneb, et tehingud ongi tehtud äriühingu maksujõuetuks muutmise eesmärgil ning põhjuslik seos äriühingu juhatuse liikme tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel on ilmne. Puudub vaidlus selles, et äriühing jättis seadusest tulenenud maksukohustused täitmata ja äriühingult saanuks seda sisse nõuda vastutusotsuse koostamise eelselt. Tuvastatud on, et äriühing müüs (sisuliselt sai ostja varad endale müüja poolt väljalaenatud rahasummade eest, st tehingust ei tekkinud müüjale ka mitte hetkeks mingitki lisaväärtust) kõik oma varad enne mak- suvõla tekkimist ära, rentides ja üürides neid ebamõistlikult kõrge hinnaga tagasi. Selleks väi- teks annavad aluse tehingute tegelikud asjaolud (juba aastaga maksti renti ja üüri vara müügi- hinna väärtuses). AS-l LH ei olnud selleks mingit eksistentsiaalset vajadust. LK OÜ ostis AS LH rahade eest endale võimaluse hakata teenima rendi- ja üürikasumit AS-lt LH, mille tulemu- seks oli maksuvõlg, mida AS-lt LH ei olnud võimalik sisse nõuda. Tuvastatud on, et äriühingu nimel võttis otsuseid vastu kaebaja, mistõttu ei oma tähendust apellatsioonkaebuses toodud arutluskäik. Vastutusotsuses on läbivalt analüüsitud kaebajale etteheidetavate tehingute ilmset ja ettenähta- vat kahjulikkust nende sõlmimisest alates koos kahjulike tagajärgede saabumisega äriühingule.

3-12-1479 14(18) Vaidlusalusele vastutusotsusele saab kohaldada kaebaja viidatud kohtupraktikat (Riigikohtu ot- sus nr 3-2-1-41-03), sest tõendite kogumist nähtuvalt oli just kaebaja isikuks, kes võttis äriühingu nimel ja arvelt põhjendamatuid riske. Vaidlustatud vastutusotsus on seaduslik, sest selle andmise eelselt on piisava põhjalikkusega välja selgitatud kaebaja vastutuse ulatus, sh teo ja tagajärje põhjuslik seos. Kaebaja ei ole esita- nud tõendeid, mis annaksid aluse kahelda vastustaja põhjenduste õigsuses ning seetõttu tuleb kõrvale jätta ka kaebaja poolt väljendanud mingi muu asjaolu, mille tagajärjel äriühingul mak- suvõlad tekkisid. Halduskohus on tuginenud oma otsuses vastutusotsuses toodud seisukohtadele kaebaja teo, teo tagajärje ja põhjusliku seose osas. Kaebaja väited vastustaja väidetavast paha- tahtlikkusest arvete arestimisel ja vara realiseerimisel, on paljasõnalised ning ümber lükatud vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud kirjalike tõenditega. Maksuhalduril ei ole õigusaktidest ega kohtupraktikast tulenevalt kohustust vastutusmenetluse raames iga teo järgselt ära näidata, milline konkreetne maksuliik ja millises summas konkreetse teo tõttu jäi riigil saamata. 3) Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et vastutusotsuses ei ole tuvastatud kaebaja süüd. Nimelt on vastutusotsuses läbivalt analüüsitud isiku süülist käitumist, mille tagajärjel on õige vastutu- sotsuses toodud seisukoht, et kaebaja rikkus MKS § 8 lg 1 sätestatud kohustust. 4) Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, mille kohaselt olnuks MTA-l kohustus maksuvõlg sisse nõuda tsiviilkohtumenetluses. Vastustaja on selgitanud, et äriühingu suhtes alustatud pankrotimenetluses tuvastas ajutine haldur äriühingu varalise seisukorra (olid vaid võlad ja puu- dus vara) ja pankrot lõppes raugemisega, mistõttu ei ole vastustajale õige ette heita maksuvõla sissenõudmata jätmist tsiviilkohtumenetluses. Nimetatut on rõhutanud oma otsuses ka haldus- kohus. 5) Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega halduskohtu otsuse kvaliteedi osas. Kohtuotsus on piisavalt põhjendatud ning kohtu põhjendused ja arutluskäik lõpptulemuseni jõudmisest jäl- gitav. Pelgalt asjaolu, et kaebajale kohtuotsuses toodud põhjendused ei paista meeldivat, ei tee seda veel põhjendamatuks ja/või ebaseaduslikuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alus puudub. 8. Haldusakti tühisuse alused on loetletud HMS § 63 lg-s 2. Kaebaja väide vastutusotsusega nõutava maksuvõla puudumisest ning käsitlus sellest, milline oleks olnud õiguslik olukord ju- hul, kui AS LH oleks registrist varem kustutatud, nende aluste hulka ei kuulu. Seega puudub alus vastutusotsuse tühisuse kindlakstegemiseks. Maksuvõla puudumine, mille tasumist vas- tutusotsusega kolmandalt isikult nõutakse, võib aga olla vastutusotsuse tühistamise aluseks. Juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne kõr- valkohustus, see tähendab, et kõrvalkohustuse kehtivuse eelduseks on põhikohustuse kehtivus ja kõrvalkohustus jagab põhikohustuse saatust. Kui maksuhaldur soovib rakendada MKS § 40 lg-st 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust, siis tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-75-09 p-d 9 ja 11). Juriidilise isiku õigusvõime lõpeb juriidilise isiku kui õigus- subjekti lõppemisega. Eraõiguslik juriidiline isik lõpeb tema kustutamisega vastavast registrist (TsÜS § 45 lg 2). AS LH kustutati äriregistrist 14.12.2012, s.o peale vastutusotsuse tegemist.

3-12-1479 15(18) Seega ei olnud põhikohustus enne vastutusotsuse tegemist lõppenud. Registrikande tegemisega seonduvad asjaolud ei muuda registrikande tegemise ja äriregistrist kustutamise aega. 9. Riigikohtu praktika kohaselt (otsuse nr 3-3-1-37-13 p 12) on MKS § 8 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt vastutuskohustuse eeldused järgmised: a) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi (süü küsimus); b) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; c) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (põhjusliku seose küsi- mus). 10. MKS § 8 lg-st 1 ja § 40 lg-st 1 tuleneb, et juriidilise isiku seaduslik esindaja vastutab jurii- dilise isiku maksuvõla eest viimasega solidaarselt juhul, kui ta rikub tahtlikult või raskest hoo- letusest kohustust tagada esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mittera- haliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine. Viidatud sätetest tulenevalt peab seadusliku esindaja vastutus olema taandatav maksuõigusnor- midest tulenevate kohustuste rikkumisele, mis võib samas olla põhjuslikus seoses muudest sea- dustest tulenevate seadusliku esindaja kohustuste rikkumisega. Kaebajale etteheidetavaks MKS-st ja maksuseadusest tuleneva kohustuse rikkumiseks on vastutusotsusest nähtuvalt AS LH poolt deklareeritud maksukohustuse mittetäitmine. Rahaliste kohustuste tähtaegse täitmise kohustus sisaldub MKS § 8 lg-s 1 ning maksukohustuse täitmise tähtajad tulenevad vastavaid maksuliike reguleerivatest maksuseadustest (viidatud vastutusotsuse p 1.1 teises lõigus – I kd, tl 23). AS LH võimetuse deklareeritud maksukohustust täita, on vastutusotsuse kohaselt tingi- nud kaebaja poolt ÄS § 180 ja TsÜS § 35 nõudeid rikkudes tehtud tehingud. Seadusliku esindaja vastutuse tekkimine eeldab, et rikkumine on toimunud tahtlikult või raskest hooletusest. Tahtluse ja raske hooletuse tuvastamisel lähtutakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-tes 3-5 sätestatust (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-17-13 p 14). Käesolevas asjas tugineb vastutu- sotsus tahtluse etteheitel. VÕS § 104 lg-s 5 on defineeritud tahtlust kui õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Tahtlus on teadlikkus käitumise õi- gusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. Tahtlust ei saa olla siis, kui isik ei saanud aru oma teo õigusvastasusest. MKS § 40 lg s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. 11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastutusotsuses kirjapandust on mõistlikul isikul võimalik selgelt aru saada, milliseid tegusid kaebajale ette heidetakse ning milline tegevus on vastustaja silmis kaebajale vastutuse kaasa toonud. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid argu- mente, mis selgitaksid vastutusotsuses kirjeldatud tehingute vajalikkust ja ratsionaalsust, lähtu- des AS LH huvidest. 12. Krediidiasutuste surve jookide tootmise ja turundusega seotud tegevuste jagamiseks erinevate äriühingute vahel ning sellest tingitud vältimatu vajadus AS LH poolt Liivi kinnistu ja tootmisvahendite võõrandamiseks LK OÜ-le ei ole tõendatud. Tegemist ei olnud perspektiivis ka kasumliku tehinguga, arvestades, et sama kinnistu ja seadmed renditi ja üüriti tagasi kuueks aastaks kuutasuga, mis ületas summeeritult juba 13 kuu pärast müügihinna. Sealjuures tuli kuue aasta üür ja rent tasuda ka juhul, kui rendileandja lepingu üles ütleb (üürilepingu p 6.4 – I kd, tl 49; rendilepingu p 6.3 – I kd, tl 60), mida tuleb lugeda äärmiselt ebasoodsaks tingimuseks AS LH seisukohast. Kaebaja on selgitanud, et LK OÜ-l oli võimalus ja soov ostetud kinnistusse ja põhivarasse märkimisväärselt investeerida ja seega avanes AS-l LH üüri- ja rendilepingute sõlmimisega võimalus kasutada paremas seisukorras hooneid ning täienenud komplektsuses seadmeid. Samas ei ole kaebaja lükanud ümber vastustaja poolt tu- vastatud asjaolu, et finantsvahendid investeeringute tegemiseks pärinesid valdavas osas AS-lt LH (laen, üüri- ja rendimaksed) või vähemalt olid AS-l LH samasugused rahalised võimalused

3-12-1479 16(18) investeeringute tegemiseks. Seega ei põhjenda vastav argument müügi ning sellele järgnenud tagasirentimise ja üürimise vajalikkust. 13. Laenu andmist AS LH poolt LK OÜ-le ei saa pidada kahtlusteta AS LH huvide ja võima- lustega vastavuses olevaks. Nimelt nähtub AS LH nõukogu 07.08.2009 otsusest (I kd, tl 95), et Liivi kinnistu võõrandamise esmaseks põhjuseks oli käibevahendite nappus (mitte krediidiasu- tuste surve). Olukorras, kus käibevahendite nappuse leevendamise eesmärgil võõrandatakse kinnistu 185 343 euro eest (ostu-müügileping sõlmiti samuti 07.08.2009 – I kd, tl 46), on küsitav AS LH poolt LK OÜ-le laenu andmise põhjendatus (03.12.2009 summas 351 514,07 eurot, 28.06.2010 summas 108 649,80 eurot ja 29.06.2010 summas 306 775,91 eurot). Seda sealjuures olukorras, kus AS LH poolt oli 01.07.2009 võetud endale ka igakuised üüri- ja rendikohustused, samuti oli AS LH omakorda vajanud laenu krediidiasutustelt. AS LH majandusseisu sellist kar- dinaalset muutumist paarikuulise vahega (07.08.2009 vajati pangakrediidile lisaks käibevahen- deid ja 03.12.2009 anti laenu) ei ole kaebaja tõenditele tuginedes veenvalt põhjendanud. Piisa- vaks ei saa lugeda üldsõnalist tõdemust, et pikaajalise krediidilepingu olemasolu pangaga ei välista muude majandustehingute tegemist (kaebuse p 3.4.3 – I kd, tl 3). AS SEB Pank on seal- juures vahetult peale viimaseid viidatud laenu väljamakseid esitanud 07.07.2010 hoiatuse laenukrediidi lepingu ülesütlemiseks, sest äriühingu omakapitali suurus ei ole enam vastavuses arvelduslaenulepingu tingimustega. Nimetatu viitab samuti AS LH juhatuse poolt ebaratsionaalsete ja läbikaalumata otsuste tegemisele laenude andmisel. 14. Sõltumata laenu andmise otstarbekuse küsimusest, tuleb tõdeda, et kolmepoolse lepingu alusel 12.07.2010 LK OÜ laenukohustuse üleandmine OÜ-le LIM Kaubandus vähendas AS LH varade likviidsust (laenu tagasisaamise võimalusi). Kaebaja on rõhutanud LK OÜ head varalist seisu (apellatsioonkaebuse p 57 – IV kd, tl 111), samas otsustas kaebaja AS LH nimel nõustuda LK OÜ kohustuse ülevõtmisega OÜ LIM Kaubandus poolt, kelle samaväärne võime laenuko- hustust täita ei ole tuvastamist leidnud. Arvestatavaks ei saa sealjuures pidada kaebaja põhjen- dust, et laenukohustuse üleandmine oli otstarbekas põhjusel, et see võimaldas saada osa laenust, summas 25 564,66 eurot, tagasi ennetähtaegselt. Nõude (laen kokku 766 939,78 eurot) üleand- mine pelgalt seetõttu, et ca 3,3% nõudest laekuks ennetähtaegselt, arvestamata sealjuures ko- hustuse ülevõtja võimekust ülejäänud summat tasuda, ei ole ratsionaalne. 15. Jättes samas kõrvale ka OÜ LIM Kaubandus võime laenu tagastada, on tähelepanuväärne, millisel viisil loeti laenukohustus kokkuvõttes täidetuks. Osa laenust tasaarveldati LK OÜ üüri- ja rendinõudega (millise nõudeõiguse võttis samuti OÜ LIM Kaubandus kolmepoolse lepingu alusel LK OÜ-lt üle) ning ülejäänu leppetrahvinõudega. Nimetatud leppetrahvinõude esitamise õigus oli sisse kirjutatud ülalviidatud kinnistu ja põhivara üüri- ja rendilepingutesse. Nimelt näevad lepingud ette, et kui üürile- / rendileandja (LK OÜ) ütleb lepingu üles, kohustub üürnik / rentnik (AS LH) tasuma leppetrahvi summas, mis vastab üürile / rendile, mida oleks tulnud maksta lepingu kogu kehtivuse perioodi eest (6 aastat). Lepingu ülesütlemise põhjuseks on muu hulgas asjaolu, et üürniku / rentniku suhtes algatatakse pankrotimenetlus. Oma olemuselt on pealtnäha tegemist küsitava väärtusega leppetrahvi klausliga, mis suurendab võlgniku kohustusi seoses asjaoluga, et tema vara ei kata ka seniseid kohustusi. Omapärane on samas viis, kuidas vastavat klauslit käesoleval juhul rakendati. Asja materjalidest nähtuvalt esitas üürile- / rendi- leandja viidatud klausli alusel lepingu ülesütlemise avalduse 25.05.2011 (I kd, tl 85). Selleks ajaks eksisteeriv AS LH laenulepingust tulenev nõue (564 570,61 eurot) tasaarveldati leppet- rahviga (summas 1 048 470,42 eurot) järgmisel päeval, s.o 26.05.2011 (I kd, tl 100) ning pank- rotiavaldus esitati AS LH poolt kohtule veel päev hiljem, s.o 27.05.2011 (pankrotihalduri aruanne – I kd tl 86). Seega kohustus, mis oleks saanud tekkida seoses pankrotiavalduse esita- misega, on kokkuvõttes tekkinud enne pankrotiavalduse esitamist ja on osutunud maksevõime- tuse (varade puudumise) üheks põhjuseks.

3-12-1479 17(18) 16. Eeltoodust nähtub, et viidatud tehinguteahela tulemusena liikusid AS LH varad (kinnistu, tootmisvahendid, rahalised vahendid) LK OÜ-sse, ilma et AS LH oleks kokkuvõttes midagi vastu saanud, sh jäi AS LH ilma ka nõudeõigusest vara (eelkõige laenu) tagasisaamiseks. Kõigis tehingutes esindas AS-i LH selle ainuomanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks olev kaebaja. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega argumente, mis selgitaksid veenvalt, kuidas oli või oleks saanud selliste tehingute tegemine olla AS LH huvides ja viia teistsuguse lõpptulemuseni. Vas- tavat selgitust ei anna ka halduskohtus tunnistajana üle kuulatud AS LH tegevjuhi (2005-2011) TS ütlused. Kaebaja sellise tegevuse eesmärgiks tuleb seega lugeda õigusvastase maksuõigus- liku tagajärje (maksude tasumata jätmise) soovimist - ajutise pankrotihalduri aruandest nähtub, et maksuhalduri nõuded moodustasid valdava enamuse AS LH kohustustest, mis eelkirjeldatud tehingute tulemusena täitmata jäid. Seega on kaebaja kahjulike tehingutega rikkunud tahtlikult MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustust tagada esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine (vt kohtuotsuse p 10). Sel- lise tegevuse tulemuseks oli AS LH võimetus täita peale kõnealuseid tehinguid (perioodil au- gust 2010 kuni aprill 2011) deklareeritud maksukohustusi. 17. Tõendatud ei ole, et AS LH makseraskused olid seotud maksuhalduri väidetavalt ebasea- dusliku tegevusega AS LH pangakontode arestimisel. Kaebaja on põhjendanud maksuhalduri eksimust asjaoluga, et AS LH poolt tasutud maksusummad olid kantud ettemaksukontole, selle asemel, et arvestada need deklareeritud maksude katteks (kaebuse p 1.13 – I kd, tl 3). Selline olukord ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastavuses ettemaksukonto regulatsiooni ja tehnilise ülesehitusega, mille järgi toimub maksukohustuse täitmise tähtpäeva saabumisel automaatne tasaarveldus ettemaksukontol olevate vabade vahenditega (rahandusministri 19.12.2008 mää- ruse nr 51 "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" § 11). Vastustaja on selgitanud, et kontode arest 31.08.2010 toimus mitte maksuhalduri veast tulenevalt, vaid AS LH intressivõla tõttu, mille kohta olid 09.08.2010 koostatud intressinõuded. Kontod vabastati aresti alt AS LH poolt võla tasumise järgselt (vastustaja 09.11.2012 seisukoha p 2 – IV kd, tl 36). Kaebaja ei ole vastavat seisukohta ümber lükanud. Samuti ei ole tõendatud, et aktsiisilao tagatissumma määramine maksuhalduri poolt ning täitemenetluse algatamine ja läbiviimine (kaebuse p-d 1.14-1.15) oleks toimunud õigusvastaselt. 18. Põhjendatuks ei saa lugeda kaebaja seisukohta, et rahaliste vahendite puudumine maksu- kohustuslasel välistab tema seadusliku esindaja solidaarvastutuse. Esiteks ei ole see vastavuses vastutuskohustuse olemusega, mille kohaselt äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Lisaks on oluline, et vastutuskohustuse tuvastamise seisukohast ei ole määrav esindatava maksevõimeli- suse analüüs, vaid seadusliku esindaja tegevuse seaduslikkus. Kui seaduslik esindaja on juhti- nud äriühingut nõuetekohaselt ning sellele vaatamata on tekkinud maksuvõlg, ei ole see üldju- hul esindajale etteheidetav. Kui seaduslik esindaja ei ole toiminud nõuetekohaselt ning maksu- kohustuse tekkimine ja/või selle täitmata jätmine on rikkumisega põhjuslikus seoses, tähendab see üldjuhul juhatuse liikme vastutuse eelduste olemasolu. Võimalik ebaõiglus juhatuse liikme solidaarkohustuse tuvastamisel on välditav ülalviidatud vastutuskohustuse eelduste kontrolli- misega, s.o juhatuse liikme poolt peab olema toime pandud maksuõigusnormidele taandatav rikkumine, juhatuse liige peab olema rikkumises süüdi ning rikkumine peab olema põhjuslikus seoses tekkinud maksuvõlaga. 19. Kaebaja on leidnud, et MTA-l oli kohustus enne vastutusotsuse tegemist nõuda maksuvõlga tsiviilkohtumenetluses. Samuti on kaebaja toonud esile, et maksuhaldur ei viinud läbi AS LH maksukontrolli ning ei osalenud AS LH pankrotimenetluses. Vastutusotsust puudutav MKS re- gulatsioon kaebaja poolt viidatud eeltingimusi ei sätesta. Maksuvõlg, mille tasumist kaebajalt

3-12-1479 18(18) nõutakse, on tuvastatud AS LH poolt esitatud deklaratsioonidega, seega puudus vajadus ja ko- hustus AS LH suhtes maksumenetluse läbiviimiseks. 20. Vastutusotsusest on arusaadav, millist AS LH maksuvõlga kaebajalt sisse nõutakse. Kae- bajalt ei nõuta kogu AS LH maksuvõla (02.01.2012 seisuga 2 177 989,28 eurot) tasumist, vaid osa sellest (482 306,91 eurot), mis vastab maksuhalduri poolt kaebajale etteheidetavate kahju- like tehingute raames tehtud väljamaksete summale (vastutusotsuse lk 1 joonealune märkus nr 1). Olgugi, et vastutusotsuses puudub täpsem selgitus, miks ei nõuta kaebajalt kogu maksuvõla tasumist, ei saa võimalikust nõudest väiksema nõude esitamine kuidagi kaebaja õigusi rikkuda. Seda, milliste maksuliikide vahel kaebajalt sissenõutav summa maksuhalduri arvepidamises jAO-tatakse (millise AS LH maksuvõla osa katteks loetakse), ei oma kaebaja õiguste seisuko- hast tähendust. Kaebaja õiguste seisukohast on määrav, et vastutusotsuses on kirjeldatud kae- baja tahtlikku tegevust õigusvastase maksuõigusliku tagajärje saavutamiseks (Liivi kinnistu ja põhivara võõrandamine ning tagasirentimine ja -üürimine, laenude andmine, nõuete loovuta- mine, laenukohustuse tasaarveldamine) ning et maksuvõlg kui õigusvastane tagajärg tekkis peale kaebajale etteheidetavat tegevust (perioodil august 2010 kuni aprill 2011). 21. Nõustuda ei saa kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et täitmata on HKMS § 96 lg-s 5 sätestatud eeltingimus vastutusotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus 2010. a septembri ja novembri toimingute alusel ei õnnestunud AS LH mak- suvõlga sisse nõuda ning 26.08.2011 lõppes AS LH algatatud pankrotimenetlus raugemise tõttu (vt ka pankrotiseaduse § 31 lg 4), on vastutusotsuse tegemine toimunud vastavuses MKS § 96 lg-ga 5. 22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna AO apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus jääb muutmata, jäävad kaebaja me- netluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude väljamõist- mist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

Ruth Plaks

Virgo Saarmets