2-13-11106/26 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-11106

Tsiviilasi

AS Advokaadibüroo Aivar Pilv hagi Monika Ruusmaa

vastu 15 757,07 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7791,39 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Monika Ruusmaa apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. juuni 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Monika Ruusmaa (ik: XXXXXXXXXXX),

esindaja Maia Ploom

Vastustaja

(hageja):

AS Advokaadibüroo

Aivar

Pilv

(rk: 10361578), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014 otsus osas, millega maakohus mõistis

Monika Ruusmaalt AS Advokaadibüroo Aivar Pilv kasuks välja võlgnevuse ja

sissenõutavaks muutnud viivise katteks 6942,50 eurot ning tasumata võlgnevustelt 1056

eurot, 4659,52 eurot ja 1320,49 eurot viivise kuni võlgnevuse tasumiseni.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AS Advokaadibüroo Aivar Pilv hagi

Monika Ruusmaa vastu täies ulatuses võlgnevuse 14 682,50 eurot ja viivise

väljamõistmiseks rahuldamata.

3. Võtta vastu hagist loobumine ja lõpetada menetlus AS Advokaadibüroo Aivar Pilv

hagis Monika Ruusmaa vastu 180 euro väljamõistmiseks arve nr P-20120106 ja lepingu

nr 2012/P1-T alusel.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Välja mõista AS-lt Advokaadibüroo Aivar Pilv riigituludesse tasumata riigilõiv 350

(kolmsada viiskümmend) eurot. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi kontole

nr EE891010220034796011 AS-s SEB Pank või kontole nr EE932200221023778606

Swedbank AS-s viitenumbriga 2900078567, märkides makse selgituses ära tsiviilasja

numbri.

Riigilõivu riigituludesse vabatahtliku täitmise korral tuleb Tartu Maakohtu kantseleisse

esitada riigilõivu tasumist tõendav dokument, mis välistab nõude sundtäitmise.

Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi

Tugiteenuste Keskusele.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS Advokaadibüroo Aivar Pilv kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Advokaadibüroo Aivar Pilv esitas 08.03.2013 Monika Ruusmaa vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus

31.05.2013 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis AS Advokaadibüroo Aivar Pilv

nõude M. Ruusmaa vastu 6592 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

Maakohtule esitatud hagiavalduses palus AS Advokaadibüroo Aivar Pilv mõista kostjalt välja

hageja kasuks põhivõlgnevus summas 14 862,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

08.03.2013 seisuga 894,57 eurot ning lisanduv viivis 05.11.2012 arve nr P-20120140

tasumisega viivitamise eest määraga 0,1% päevas alates 08.03.2013 kuni kohustuse täitmiseni

ning 12.06.2012 arve nr P-20120077 ja 03.09.2012 arve nr P-20120106 tasumisega

viivitamise eest seadusjärgses määras alates 08.03.2013 kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt põhineb hageja nõue järgmistel kliendilepingutel: 1) 22.02.2011

kliendileping nr T40-2011/TP, 2) 06.02.2012 kliendileping nr T19-2012/TP ja 3) 06.02.2012

püsikliendileping nr 2012/P1-T. Kliendilepingutes sätestatud ülesannete täitmise eest väljastas

hageja kostjale järgmised arved: 1) 12.06.2012 arve nr P-20120077 summas 18 453 eurot

(koos käibemaksuga), 03.01.2013 vähendatud 3456,60 euro võrra, arve lõppsumma

15 000 eurot, 2) 03.09.2012 arve nr P-20120106 summas 2306,50 eurot (koos käibemaksuga)

ja 3) 05.11.2012 arve nr P-20120140 summas 1056 eurot (koos käibemaksuga).

Vastavalt kliendilepingute nr T40-2011/TP ja T19-2012/TP p-dele 9 ning püsikliendilepingu

p-le 4.4 kohustus kostja tasuma arved või vajadusel esitama arve kohta kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis põhjendatud pretensiooni 7 päeva jooksul arve esitamise

kuupäevast arvates. Vastavalt lepingute nr T40-2011/TP ja T19-2012/TP p-le 9 loeti arve

kliendi poolt täies ulatuses aktsepteerituks ning ülesande täitmine vastuvõetuks, kui

pretensioone ei esitatud kokkulepitud tähtaja jooksul. Kostja ei ole pretensioone esitanud,

seega on ta arved aktsepteerinud. Kostja tasus arve nr P-20120077 osaliselt, makstes

25.06.2012. a 3000 eurot, 31.12.2012. a 100 eurot ja 31.01.2013. a 400 eurot. Kostja on arvete

tasumise kohustust korduvalt kinnitanud, nt 17.01.2013 e-kirjas. Hageja lõpetas

08.10.2012 kliendilepingud erakorraliselt kostjapoolsete kohustuste täitmata jätmise tõttu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled viis

kliendilepingut: 1) 22.02.2011 leping nr T40-2011/TP hagiavalduse koostamiseks Tartu

Maakohtule Mario Ricciardi vastu lapse L.R elukoha kindlaksmääramiseks ja elatise

väljamõistmiseks ning esinduseks asja läbivaatamisel Tartu Maakohtus; 2) 13.09.2011 leping

nr T171-2011/TP

kostja

esindamiseks

Tartu

Maakohtus

tsiviilasjas

nr 2-11-39451

(M. Ricciardi mittevaralise kahju hüvitamise nõue); 3) 06.02.2012 leping nr T18-2012/TP

õigusliku positsiooni kujundamiseks ja M. Ricciardi vastu kriminaalmenetluse alustamise

avalduse esitamiseks; 4) 06.02.2012 leping nr T19-2012/TP õigusliku positsiooni

kujundamiseks ja kaebuse koostamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK); 5) 06.02.2012

püsikliendileping nr 2012/P1-T. 08.05.2012 sõlmisid pooled lepingule nr T19-2012/TP lisa,

mille järgi kohustus kostja tasuma hagejale 50% EIK poolt väljamõistetud summast ning

sellega loetakse ülalnimetatud lepingute alusel tasumisele kuuluvad summad täielikult

tasutuks. Suuliselt leppisid pooled sellises tingimuses kokku juba 06.02.2012 lepingu

sõlmimisel. Kostjale selgitati, et hageja võtab endale riski vaidluse tulemuse üle. Kui EIK

raha välja ei mõista, ei pea kostja hagejale täiendavalt osutatud teenuste eest maksma. Pärast

12.06.2012 arve saamist sai kostja aru, et hageja nõuab temalt jätkuvalt raha. Kostja teatas

korduvalt hagejale, et ei soovi vaidluse jätkamist, sest tema majanduslik olukord ei võimalda

teenuse eest tasuda. Hageja teatele ei reageerinud ja jätkas tööd.

Hageja poole pöördumisel palus kostja anda hinnang vaidluse perspektiivile. Hageja esindaja

kinnitas, et saavutab kostjale soovitud tulemuse. Kostja pidas vaidluses endale positiivse

tulemuse saavutamist üheks lepingute tingimuseks. Kostja kaotas kõik vaidlused. Seega ei ole

hageja nõuetekohaselt täitnud kohustust anda vaidlusele juriidiliselt õige hinnang ja teostada

töid selle hinnangu alusel ning kostjale on osutatud ebakvaliteetset õigusabi. Kostja alandab

hinda võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 5 ja § 112 lg 1 alusel selliselt, et kõigi ülaltoodud

lepingute alusel hagejale tasumisele kuuluv teenustöö hind on kokku kostja poolt tasutud

20 060,56 eurot ning kostja alandab hinda täiendavalt nõutava 14 862,50 euro ja viivise võrra.

Lepingute nr T40-2011/TP ja T19-2012/TP p 9 ning lepingu nr 2012/P1-2 p 4.4 on vastuolus

hea usu põhimõttega ja tühised. Tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepingutega. Kostja ei

oska hinnata spetsifikatsioonis näidatud tööaegade ja tööde vajalikkust. Kohtulahenditest on

selgunud, et neid töid ei oleks olnud vaja teha, kui hageja oleks asja perspektiivile andnud

õige hinnangu. Spetsifikatsioonid tekitavad kahtlust, et töid on näidatud mitmekordsena ning

kostjalt nõutakse raha aja eest, millal tema jaoks tegelikult tööd ei tehtud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 13. veebruari 2014 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja

M. Ruusmaalt AS Advokaadibüroo Aivar Pilv kasuks kliendilepingute nr T40-2011/TP,

T19-2012/TP ja 2012/P1-T alusel põhivõla 6551,08 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise

7. märtsi 2013 seisuga 391,42 eurot, kokku 6942,50 eurot, viivise 5. novembri 2012 arve

nr P-20120140 summalt 1056 eurot 0,1% päevas alates 8. märtsist 2013 kuni võla tasumiseni

ning viivise 12. juuni 2012 arve nr P-20120077 jäägilt 4659,52 eurot ja 3. septembri 2012

arve nr P-20120106 summalt 1320,49 eurot VÕS §-des 94 ja 113 lg 1 sätestatud määras alates

8. märtsist 2013 kuni võla tasumiseni. Maakohus võttis vastu hagist loobumise ja lõpetas

menetluse

AS Advokaadibüroo

Aivar

Pilv

hagis

M. Ruusmaa

vastu

180 euro

väljamõistmiseks arve nr P-20120106 ja lepingu nr 2012/P1-T alusel. Maakohus jättis

rahuldamata AS Advokaadibüroo Aivar Pilv hagi M. Ruusmaa vastu 7740 euro suuruse

põhivõla ja vastavas ulatuses viivise väljamõistmiseks.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on õigusabilepingutes kokku lepitud tasu maksmise kord

(s.o lepingute nr T40-2011/TP ja T19-2012/TP p 9 ning lepingu nr 2012/P1-T p-d 4.1 ja 4.4)

tüüptingimus, kuna kokkulepe ei võimalda ette näha teenuse eest tasumisele kuuluva summa

suurust. Üheski lepingus ei ole märgitud isegi eeldatavat tasu summat ja arve esitamise

maksimaalset perioodi. Ka tarbijakaitseseaduse § 3 p 2; § 8 lg 1, lg 11 järgi oli hagejal

kohustus esitada kostjale lepingu sõlmimiseks olulist teavet teenuse hinna kujunemise kohta,

võimaldamaks kostjal hinnata talle tekkida võivaid kohustusi ja enda maksevõimet. Eesti

Advokatuuri Eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatud kliendi huvide eest seismine tähendab ka

parimal võimalikul viisil tema majanduslike huvide arvestamist. Kohtule esitatust ei ilmne, et

kostjale oleks enne kliendilepingu sõlmimist või õigusabiteenuse osutamist jagatud teavet

prognoositava töömahu ja kulude kohta. Seadusega ei ole vastuolus teenuse eest tasumine

arve alusel, kuid on vastuolu selles, et tasu suuruse üle saab vaielda alles pärast arve esitamist

ning ainult 7-päevase tähtaja jooksul. Seetõttu on kliendilepingute nr T40-2011/TP ja

T19-2012/TP p 9 ning püsikliendilepingu nr 2012/P1-T p-d 4.1 ja 4.4 VÕS § 42 lg 1 alusel

ning arvele pretensioonide esitamise või tasumise tähtaja osas VÕS § 42 lg 3 p 9 alusel kostjat

ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised.

Kohtu hinnangul ei ole leidnud tõendamist, et lepingu nr T19-2012/TP 08.05.2012 lisa 2

alusel vabanes kostja pärast EIK poolt kostja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

hagejale sõlmitud lepingute alusel õigusteenuse eest tasumise kohustusest. Tunnistaja T.Pe

ütlused on vastuolus kirjaliku tõendiga, s.o lepinguga. Kohus nõustus hagejaga, et tegemist on

täiendava tasukokkuleppega, mille kõrval jäävad kuni lisas ettenähtud tingimuse saabumiseni,

s.o EIK-st positiivse lahendi saamisel büroole 50% kostja kasuks väljamõistetud hüvitisest

maksmiseni, kehtima kõik ülejäänud lepingus kokkulepitud tasutingimused. Hageja võetud

riskiks lisa sõlmimisel on asjaolu, et EIK poolt väljamõistetav summa osutub väiksemaks kui

esitatud arvete alusel hagejale tasumisele kuuluks. Lisa sõnastus ei võimalda kostja

tõlgendust, mille kohaselt EIK-s taotluse rahuldamata jätmisel ei võlgne kostja hagejale

kõikide lepingute alusel enam midagi. Selline tõlgendus oleks vastuolus õigusteenuse

osutamise praktikaga. Seda kinnitab ka poolte käitumine enne ja pärast lisas kokkuleppimist –

kostja oli oma soovi või nõusolekut EIK-sse pöördumiseks avaldanud juba 06.02.2012

lepingu nr T19-2012/TP sõlmimisel, s.o on enne lisa 2 sõlmimist 08.05.2012, hageja esitas ja

kostja jätkas ka pärast kaebuse EIK-s menetlusse võtmata jätmisest teadasaamist esitatud

arvete tasumist või tegi ettepanekuid võlgnevuse vähendamiseks (I kd tl 53–53, 69, 139,

144–151). Kostja esitas lisa 2 põhjal vastuväite esmakordselt alles 16.08.2013 vastuses hagile.

Antud juhul ei kuulu kohaldamisele hageja viidatud VÕS § 42 lg 2, mille kohaselt

tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset

või hinna ja üleantu väärtuse suhet, kuna kostja ei ole vaidlustanud advokaatide tunnitasusid.

Kohus kohaldab poolte vahel sõlmitud kliendilepingutes märgitud tunnitasumäärasid.

Kostja ei ole tõendanud hinna alandamise eelduste täitmist. Tulenevalt VÕS § 112 lg-st 1 on

hinna alandamise üheks materiaalseks eelduseks, et rikutud on kohustust, mille eest on hind

kokku lepitud. Kostja on mittekohasuse sidunud menetluse edukusega tema jaoks. Jättes

kõrvale hageja tähelepaneku, et mitmed kostja taotlused on positiivse lahendi saanud, asus

kohus seisukohale, et ebakvaliteetse õigusabi andmise tõendamiseks ei piisa viitest kostjale

ebasoodsatele lahenditele. Tulenevalt VÕS §-st 619 on käsunduslepingu sisuks teenuse

osutamine, mitte konkreetse tulemuse saavutamine. Käsundisaaja kohustus on VÕS § 24 lg 1

alusel selline kohustuse liik, mille järgi kohustatud isik peab tegema tulemuse saavutamiseks

kõik mõistlikult võimaliku. Kui eesmärk jääb saavutamata, ei ole see käsundisaaja kohustuse

rikkumine. Tulenevalt lepingu olemusest, s.o õigusabi andmine küsimustes, mis üldjuhul

sisaldavad vaidluse ja seega kaotamise võimalust, ei saa õigusteenuse osutaja garanteerida

alati soovitud tulemust. Seega ei saa hageja rikkumiseks lugeda seda, et ta ei saavutanud

kõigis menetlustes positiivset lahendit, samas ei ole kostja esitanud ka asjaolusid, millest

ilmneks, et hageja ei teinud kõik mõistlikult võimalikku, et saavutada kostja soovitud

tulemus. Kostja on väitnud, et hageja tegi liiga palju ja ka põhjendamatut tööd. Samas ei ole

kostja esitanud teenuse osutamise käigus ühtegi vastuväidet sellele, et hageja koostas nt

kriminaalmenetluse algatamise avalduse ning vaidlustas menetluse algatamata jätmise.

Lähtuvalt VÕS §-st 619 ja § 627 lg-test 1, 2 tuleb kohtul hinnata hageja tehtud töö mõistlikku

mahtu, et kindlaks määrata mõistlik tasu. Hageja nõue põhineb viiest kliendilepingust kolmel

– T40-2011/TP, T19-2012/TP ja 2012/P1-T. Samas on arvetel nr P-20120077, P-20120106 ja

P-20120140 kajastatud ka lepingute nr T18-2012/TP ja T171-2011/TP alusel tehtud töid.

Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 piirdub kohus õigusteenuse mõistliku mahu üle otsustamisel

üksnes nõude aluseks olevate lepingutega. Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud lepingute

nr T40-2011/TP, T19-2012/TP ja 2012/P1-T alusel varem tehtud makseid, vaid on viidanud

neile (hageja arved ja kostja maksekorraldused summas 20 060,56 eurot, I kd tl 113–155)

üksnes seoses hinna alandamise avaldusega, siis puuduvad kohtul alus ja tõendid tehtud töö ja

tasu põhjendatuse hindamise laiendamiseks juba tasutud arvetele.

Kostjale osutatud õigusabiteenus oli mahukas ja rahvusvaheline. Menetlused läbisid mitu

kohtuastet,

kohus

ei

kahtle

arvukate

nõupidamiste

ja

esindamise

vajalikkuses.

Menetlusdokumente on esitatud rohkelt. Ei ole mõistlik arvata, et hageja tegutses ainult enda

huvides. Tegemist oli kostjat väga lähedalt puudutava hooldusõiguse vaidlusega, mida kostja

tahtis täiesti mõistetavatel põhjustel ajada. Kostja on enne praeguse kohtuasja algust hagejale

kinnitanud, et ta on võlgu [tehtud töö eest], kuid raske majanduslik olukord ei võimalda võlga

tasuda (02.10.2012 ja 17.01.2013 e-kirjad, I kd tl 54, 69). Kostja ei ole esitanud ühtegi

kirjalikku tõendit selle kohta, et ta varasemalt ei ole soovinud hageja poolt lepingu(te)

täitmist. Lepingud ütles erakorraliselt üles hageja. Teisest küljest ei ole ka hageja käitunud

kostja parimaid huve silmas pidades, esitades 12.06.2012 arve summas 18 453,60 eurot

veebruarist juunini, s.o nelja kuu kestel tehtud töö kohta, arve tasumise tähtajaga 7 (!) päeva.

Töömahu hindamisel lähtus kohus tööde spetsifikatsioonidest ning 17.09.2013 kohtule

esitatud selgitustest ja tõenditest spetsifikatsioonides märgitud tööde kohta.

- Pro forma arve nr P-20120077 summas 15 000 eurot (sh käibemaks). Uut spetsifikatsiooni ei

ole lisatud, võrdlus esimese arve spetsifikatsiooniga (I kd tl 32–35) näitab, et arve

vähendamisel on välja jäetud vandeadvokaat T.Pe tehtud töid. Kohus lähtus asjaolust, et

vaidluse

aluseks

olevate

lepingute

ja

arvete

puhul

on

tegemist

n-ö

jätkuva

teenuseosutamisega. Asjaolud, menetluse sisu, nõuded ja eeldatav menetluse käik pidid

hagejale selged olema juba varasemalt (nt leping nr T40-2011/TP sõlmiti 22.02.2011). Selle

tõttu peab olema lühem dokumentide ettevalmistamise ja koostamise mõistlik aeg, sest

kasutada saab varasemaid dokumente n-ö copy-paste meetodil. Seetõttu pidas kohus

mõistlikuks ja põhjendatuks kärpida spetsifikatsioonides näidatud töömahtu oluliselt. Lisaks

on spetsifikatsioonides näidatud ka selliseid töid, mis küll võisid kulutada advokaadi aega,

kuid tegevus ei ole seotud kliendi kasuks teenuse osutamisega, nt võla sissenõudmise

läbirääkimised. Kohus leidis, et arve nr P-20120077 alusel on põhjendatud töömahuks

vandeadvokaat T.Pe osas 5 tundi 20 minutit ja advokaat H.J osas 56 tundi. Tasuarvestus,

lähtuvalt advokaatide tunnitasust on (5 h 20 m×120+56 h×110) (639,60+6160) 6799,60 eurot,

koos käibemaksuga 8159,52 eurot. Kuna kostja on arvest nr P-20120077 tasunud 3500 eurot,

kuulub täiendavalt tasumisele 4659,52 eurot.

- Pro forma arve nr P-20120106 summas 2306,50 eurot (sh käibemaks) alusel on põhjendatud

töömahuks 9 tundi 20 minutit ja selle alusel põhjendatud tasuks, arvestades arvel kasutatud

lepingu nr 2012/P1-T p-s 4.1.6 sätestatud tunnitasu erisust (4 h 25 min×110+4 h 55 min×125)

(485,83+614,58) 1100,41 eurot, koos käibemaksuga 1320,49 eurot. Arve on tasumata.

- Pro forma arve nr 20120140 summas 1056 eurot (sh käibemaks) alusel luges kohus advokaat

H.J põhjendatud töömahuks 5 tundi. Hageja põhjendatud ja tõendatud nõue on advokaat H.J

tehtud töö eest seega (5×110) 550 eurot, koos käibemaksuga 660 eurot.

Kostja võlgneb hagejale kliendilepingute nr T40-2011/TP, T19-2012/TP ja 2012/P1-T alusel

tehtud töö eest tasu kokku (4659,52+1320,49+660) 6551,08 eurot.

Hageja on arvutanud võlalt viivist seaduses sätestatud määras, välja arvatud arve

nr P-20120140 tasumata jätmise eest, mille puhuks on lepingus nr 2012/P1-T kokku lepitud

viivisemäär 0,1% tasumisega viivitatud summalt päevas. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid

hageja viivisearvestuse põhimõtetele ega taotlenud viivise vähendamist. Kohus oli seisukohal,

et hageja viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud kohtu tuvastatud võlasummalt arvestades.

Kostjalt tuleb välja mõista viivis alates 20.06.2012 kuni hagi kohtusse esitamiseni 08.03.2013

summas 391,42 eurot. Lisaks on kostja TsMS § 367 alusel kohustatud maksma hagejale

viivist vastavalt seaduses või lepingus määratud määras kuni põhivõla tasumiseni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. M. Ruusmaa esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014

otsuse tühistamist osas, millega hagi rahuldati, ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

täielikult rahuldamata.

Menetluskulud palub apellant jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) tuleks kõiki viit lepingut vaadelda koos, kuna nad on sõlmitud ühe eesmärgi

saavutamiseks, on selle eesmärgiga seotud ning seda ka mittevaralise kahju ja kriminaalasjaga

seotud lepingud. Kostja palub arvestada teenustasu maksmist kõigi lepingutega seoses kokku;

2) sõlmisid pooled 06.02.2012 kliendilepingu nr T19-2012/TP õigusliku positsiooni

kujundamiseks ja kaebuse koostamiseks EIK-le. 08.05.2012 sõlmiti sellele lepingule lisa.

Lepingu sõlmijateks olid T.P ja kostja. Ainult nemad saavad teada poolte tegelikku tahet.

Tunnistaja T.P selgitas, et lisa sõlmiti selleks, et EIK-s võitmise korral oleks saadav raha

katnud kostja kulud, kui kostja ei oleks võitnud, siis ta ei oleks pidanud tasu maksma. Seni

tasutud summale ei oleks rohkem arveid juurde esitatud. Lisa sõlmimisel selgitati kostjale, et

advokaadibüroo võtab endale riski vaidluse tulemuse üle. Kostja ei oleks nõus 50%

võimalikust saadavast rahast ära maksma ja võtma endale ka kogu riski, st maksma

advokaadibüroole igal juhul veel teenustasu. Kui kostja oleks teadnud, et hageja tõlgendab

kokkulepet teisiti, ei oleks ta nõustunud nõude esitamisega EIK-le. Pärast 12.06.2012 arve

saamist sai kostja aru, et hageja nõuab jätkuvalt raha. Siis teatas kostja hagejale korduvalt, et

ta ei soovi vaidluse jätkamist, tema majanduslik olukord ei võimalda teenuse eest tasuda.

Kohtuotsusest ei nähtu, et kostja oleks pärast lisa sõlmimist lepingu nr T19-2012/TP alusel

hagejale midagi maksnud. Seega ei ole olemas ühtegi tõendit, mis kinnitaks kohtu seisukohta,

et lisa 2 ei ole sõlmitud sellise mõttega nagu kinnitavad kostja ja hageja tolleaegne esindaja.

Kuna kostja ei saanud EIK-st positiivset lahendit, ei võlgne kostja hagejale mitte midagi.

Juhuks kui kohtul on soov täpsustada lepingu lisa sõlmimise asjaolusid, taotleb kostja

tunnistaja T.Pe täiendavat ülekuulamist;

3) on põhjendatud hinna alandamine selliselt, et kõigi viie lepingu alusel tasumisele kuuluv

teenustöö hind on kokku 20 060,56 eurot, ning kostja alandas hinda 14 862,50 euro ja viiviste

võrra. VÕS § 24 lg 3 p 1 järgi, kui lepingus ei ole otse väljendatud, kas lepingupool on

kohustatud teatud tulemuse saavutama või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult

võimaliku, tuleb selle väljaselgitamisel arvestada eelkõige lepingu olemust ja eesmärki.

Kliendi huvide eest seismine Eesti Advokatuuri Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt tähendab ka

parimal võimalikul viisil tema majanduslike huvide arvestamist. Kostja eesmärgiks lepingute

sõlmimisel oli saada lapse hooldusõigus ja vabaneda lapse isa süüdistustest. Hageja tegi kõike

võimalikku, kuid jättis analüüsimata, kas selle kõige tegemise on mõttekas, milline on

kostjale positiivse eesmärgi saavutamise tõenäosus. Kostjale ei selgitatud riske. Kostja kandis

suurt rahalist kahju, kuna pidi hageja nõudel tasuma veel riigilõivud ja M. Ricciardi

menetluskulud. Probleemi selgitamisel palus kostja hagejal anda hinnang vaidluse

perspektiivile. Hageja esindaja kinnitas, et saavutab kostjale soovitud tulemuse. Ainult selle

kinnituse tõttu sõlmiski kostja lepingud. Kostja pidas kohtuvaidluses positiivse tulemuse

saavutamist üheks lepingute tingimuseks. Kostja kaotas kõik vaidlused. Seega ei ole hageja

nõuetekohaselt täitnud kohustust materjalide läbitöötamiseks ja õigusliku positsiooni

kujundamiseks ning kostjal on õigus lugeda, et talle on osutatud ebakvaliteetset õigusabi.

Tegemist on mittekohase täitmisega. Sisuliselt tegi hageja tööd, sest see oli talle kasulik

teenistus. Kostjal oli põhjendatud eeldada, et mainekas ja kõrge tunnitasuga advokaadibüroo

annab lõpptulemusele enam-vähem õige hinnangu. Ilmselt tunnistas ka advokaadibüroo oma

töö mittekohasust, kui sõlmis lepingu lisa, millega võttis kostjalt edaspidi toimuva osas

rahalise vastutuse. Sõlmitud kokkuleppeid iseloomustavad tunnistaja T.Pe ütlused;

4) palub kostja alternatiivselt VÕS § 627 alusel oluliselt vähendada väljamõistetud summat.

Hageja on kohtule esitanud ilma töö teostamise

kuupäevade ja kellaaegadeta

spetsifikatsioonid. Need ei ole originaaldokumendid. Kostja esitas kohtule 05.12.2013 ühe

temale hageja poolt saadetud spetsifikatsiooni originaali ja dokumendid, mis tõendasid hageja

poolt arvetele lisatud spetsifikatsioonides näidatud tööde kattumist. Kostja taotles, et kohus

nõuaks hagejalt välja spetsifikatsioonide originaalid koos teostatud tööde kuupäevade ja

kellaaegadega. Kohus taotluse osas seisukohta ei võtnud. Seega ei olnud kostjal võimalik

tõendada, millised näidatud tööd kattuvad teistele klientidele tehtud töödega või kostjale

teostatud töödega. Arvestada tuleks ka seda, et hageja ei ole käitunud kostja parimaid huve

silmas pidades, esitades 12.06.2012 arve summas 18 453,60 eurot veebruarist juunini,

s.o nelja kuu kestel tehtud töö kohta tasumise tähtajaga 7 (!) päeva;

5) kuna kostja ei võlgne hagejale mitte midagi, ei tule tal tasuda ka viiviseid.

5. AS Advokaadibüroo Aivar Pilv vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellandi väide, et poolte vahel sõlmitud viit kliendilepingut tuleks vaadelda ühe

kliendilepinguna, esmakordne, asjakohatu ja põhistamata ning tuleb jätta TsMS § 652 lg 4

alusel tähelepanuta. Samas viit erinevat lepingut (erinevates ülesannetes) ei saa käsitleda

ühtsena. Vaidluse all mitteolnud lepingute tingimuste tühisust kohus tuvastada ei saa;

2) oli 08.05.2012 sõlmitud kliendilepingu nr T19-2012/TP lisa 2 täiendav tasukokkulepe, mis

ei asendanud lepingu nr T19-2012/TP p-s 7 ja p-s 9.2 ega muudes kliendilepingutes kokku

lepitud tasustamise korda. Lisa 2 sõlmimine ei vabastanud kostjat kohustusest tasuda arveid,

mis väljastati tema ülesandel tehtud töö eest. Pooled sõlmisid kliendilepingu nr T19-2012/TP

(kaebuse koostamine EIK-le) 06.02.2012. Apellandi mõttekäik jääb arusaamatuks (apellant

väidab, et ta ei oleks EIK-sse kaebuse esitamist soovinud, kui pooled oleks kolm kuud hiljem

sõlmitud lepingu lisa teisiti tõlgendanud). Väär ja esmakordne on apellatsioonkaebuse väide,

et lisa 2 kokkuleppega hageja möönis eksimusi teenuse osutamisel ja oli seepärast nõus tasuta

töö tegemisega. Pooled sõlmisid kokkuleppe, kuna kostjal oli lisa 2 sõlmimise hetkel hageja

ees võlgnevus ning hageja soovis tagada tulevikus tehtavate tööde eest väljastatavate arvete

laekumise. Kokkuleppest selgub üheselt poolte tahe, et väljastatud arved loetakse tasutuks

ainult juhul, kui pool kliendi kasuks väljamõistetud summast laekub advokaadibüroo arvele.

Poolte tahet kinnitab nende kirjavahetus ja käitumine. Kostja tugineb üksnes ühele tõendile –

vandeadvokaat T.Pe ütlustele, mis on vastuolus ülejäänud tõenditega. Hageja on kohtule

16.01.2014 esitatud kohtuvaidluse teeside p-s 9 nõude aluseks olevad tõendid välja toonud ja

palub ringkonnakohtul toodud seisukohti arvesse võtta. Teeside p-s 10 selgitas hageja, et

advokaat

T.Pe

pahatahtlikkus on tingitud vastuoludest

ja sunnitud lahkumisest

Advokaadibüroost Aivar Pilv. Väär ja tõenditega vastuolus on apellandi väide, et ta teavitas

2012 juunis hagejat võimatusest teenuse eest tasuda ja et ta ei ole alates lisa 2 sõlmimist

hagejale midagi maksnud. Kohtule on esitatud kostja kirjad, kus ta tunnistab võlgnevust ning

kinnitab, et tasub selle (10.09.2012 ja 19.09.2012 e-kirjad). Kostja tasus 2012. a

kliendilepingute alusel tehtud tööde eest vastavalt sõlmitud maksegraafikule. Hageja kinnitas

tasumist 03.01.2013 e-kirjas. Kostja esitas 15.08.2013 menetlusdokumendi lisadena

maksekorraldused, mille järgi jätkas ta võlgnevuse tasumist pärast EIK-lt kaebuse

menetlemisest keelduva otsuse kättesaamist 22.05.2012 kuni 31.01.2013 (kostja on

12.06.2012 arve osaliselt tasunud, s.o 25.06.2012. a 3000 eurot, 31.12.2012. a 100 eurot ja

31.01.2013. a 400 eurot). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi on kostja

oma käitumisega kinnitanud, et poolte vahel jäi kehtima kokkulepe, et klient maksab

advokaaditasu vastavalt büroo hinnakirjale ja advokaadi tööaja arvestusele. 04.10.2012

ettepanekus sedastas kostja, et jätkab läbirääkimisi võlgnetava summa ja selle tasumise osas.

Sama kinnitas kostja 17.01.2013 kirjas. Tegemist on otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2

tähenduses. 08.11.2012 lubas kostja tulla võlatunnistust ja maksegraafikut allkirjastama, kuid

kohtumisele ei ilmunud ja viitas suhtlemisele T.Pega, kes oli hageja juurest töölt lahkunud;

3) ei ole hinna alandamise eeldused täidetud. Hageja täitis kostja ülesanded ja juhised parimal

võimalikul viisil kostja tekitatud olukorra baasil. Kostja on tehtud tööd vastu võtnud, neid

aktsepteerinud ja asunud nende eest tasuma. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid teenuse sisu,

kvaliteedi ja selleks kulunud aja kohta. Vastupidi, kostja hinnangul oli teenus vajalik, kohane

ja selle eest oli põhjendatud hageja arvete tasumine (kostja 15.08.2013 vastus hagiavaldusele;

kostja 10.09.2012, 19.09.2012, 04.10.2012 ja 17.01.2013 kirjad hagejale). Teatud menetlused

on kostja jaoks lõppenud positiivselt. M. Ricciardi taotles menetluskulude väljamõistmist

summas 18 100,76 eurot, kohus määras, et kostja kohustub M. Ricciardile hüvitama

menetluskulud summas 759,56 eurot. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud esmakordselt

väite, et kliendilepingute tingimuseks oli kindlasti kohtumenetlustes positiivsete tulemuste

saavutamine. Samuti heidetakse ette kliendi ülesandel ja juhiste alusel kliendilepingus

sätestatud ülesannete täitmist. Varasemas kohtumenetluses ei ole nimetatud asjaolule

tuginetud ning väide tuleb jätta tähelepanuta. Hageja ei ole kunagi sõlminud kliendilepinguid,

milles garanteeritakse positiivseid kohtulahendeid. Kostja pöördus esmakordselt hageja poole

tavapärases lapse hooldusõiguse vaidluses. Õigusteenuse mõnekuulise osutamise käigus

selgus, et tegemist ei ole tavapärase vaidlusega. Kostja andis hagejale ülesandeks teha kõik

võimalik, et kostja ei peaks M. Ricciardi nõudeid rahuldama. Kostjale selgitati vaidluste

perspektiive, millele vaatamata oli kostja tahteks õigusabiteenust osta;

4) on apellandi väide, et kohtule ei ole esitatud tõeseid arvete spetsifikatsioone, ümber lükatud

hageja 06.01.2014 menetlusdokumendis (mida vastustaja palub ringkonnakohtul arvesse

võtta) ja sellele lisatud tõenditega. Kohus ei ole jätnud kostja 05.12.2014 taotlust

lahendamata, kuivõrd kohus nõudis kostja taotletud tõendeid hagejalt 10.12.2013. Hageja

vastas 06.01.2014, et on esitanud kohtule arvete spetsifikatsioonid, mis on taasesitatavad

originaaleksemplarid ja tõesed väljatrükid ajaarvestussüsteemist LawTime;

5) tugineb kostja apellatsioonis esmakordselt VÕS § 627 lg-le 2, esitades taotluse tugineda

väljamõistetava summa suuruse määramisel mõistlikule tasule. Esmakordselt esitatud

taotlused tuleb jätta tähelepanuta. Riigikohus on pidanud mõistlikuks advokaadi tunnitasuks

120–130 eurot (lisandub käibemaks). Sellele vastab ka poolte vahel kokkulepitud tasu;

6) tuvastas kohus õigesti kostja kohustuse tasumata summadelt viivist maksta;

7) palub vastustaja jätta taotlus tunnistaja T.Pe ülekuulamiseks tähelepanuta või rahuldamata.

TsMS § 652 lg-s 2 nimetatud aluseid T.Pe ülekuulamiseks ei esine;

8) teeb hageja kostjale jätkuvalt ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Võlgnetava summa

suuruseks on maakohtu otsusega väljamõistetud summad. Hageja on nõus vastutulekuna

kokku leppima maksegraafikus. Menetluskulud jääksid mõlema poole kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse M. Ruusmaa. Apellatsioonkaebuses ei ole

vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus lõpetas menetluse hagist loobumise

tõttu 180 euro väljamõistmiseks ning jättis rahuldamata hagi 7740 euro põhivõla ja vastavas

ulatuses viivise väljamõistmiseks. Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus, millega hagi rahuldati osaliselt ning

mõisteti M. Ruusmaalt AS Advokaadibüroo Aivar Pilv kasuks välja võlgnevus ja viivis, tuleb

tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab AS Advokaadibüroo

Aivar Pilv hagi M. Ruusmaa vastu täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud

AS Advokaadibüroo Aivar Pilv kanda.

Maakohtu otsus osas, millega maakohus võttis vastu hagist loobumise ja lõpetas menetluse

180 euro väljamõistmiseks, tuleb jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8. Kostja peamine vastuväide hageja nõudele põhineb sellel, et pärast 08.05.2012

kliendilepingule nr T19-2012/TP lisa 2 sõlmimist vabanes ta õigusteenuse eest tasumise

kohustusest. Kostja seisukohast tulenevalt leppis ta hageja esindaja T.Pega (talle õigusteenust

osutava advokaadiga) pärast lisa 2 sõlmimist suuliselt kokku, et sõltumata Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendi tulemusest ei ole tal kohustust õigusteenuse eest enam tasuda.

Maakohus leidis, et kostja vastuväide ei ole tõendatud ning tunnistaja T.Pe ütlused on

vastuolus lisas 2 (I kd, t.l 112) märgituga, millest nähtuvalt loetakse kostjale osutatud õigusabi

täielikult tasutuks siis, kui kostja tasub hageja arvele 50% Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt

kliendi kasuks väljamõistetud summast.

Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole

tunnistaja T.Pe ütlusi õigesti hinnanud. Maakohus on sellega rikkunud TsMS § 442 lg-s

8 sätestatud kohustust.

Tunnistaja T.Pe ütluste (II kd, t.l 176-178) kohaselt puudus kostjal sissetulek ning kõik senini

kostja poolt tasutud summad olid laenatud. Kostja oli talle korduvalt kinnitanud maksevõime

puudumist. Lisaks oli kostja vaidluse olemusest tingituna psüühilise surve all. Sellest

tulenevalt leppis ta kostjaga suuliselt kokku, et ka juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus ei

tee positiivset lahendit, ei ole kostja kohustatud õigusteenuse eest enam midagi juurde tasuma.

Tunnistaja T.P kinnitas, et lepingu täitmise eest vastutas tema.

Seega kinnitavad tunnistaja T.Pe ütlused, et suulise kokkuleppe alusel kostjaga muutsid nad

varasemalt lisas 2 kokkulepitut ning suulise kokkuleppe alusel vabanes kostja kõikide

kliendilepingute järgi veel tasumata summade maksmise kohustusest ka juhul, kui Euroopa

Inimõiguste Kohus ei tee kostja suhtes positiivset lahendit.

Vastavalt VÕS § 13 lg-le 2 kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis,

ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti.

Kliendilepingus nr T19-2012/TP (I kd, t.l 24-25) ega ka selle lisas nr 2 ei ole sätestatud

lepingu muutmise vormi ning seetõttu on lepingu muutmine suulises vormis kooskõlas VÕS

§ 13 lg-s 2 sätestatuga.

Kuna hageja on kinnitanud, et kostjaga kliendilepingute sõlmimise ja täitmise ajal oli

advokaadibüroo Tartu osakonnas volitused advokaadibüroo pidaja nimel kliendilepinguid

sõlmida,

sealhulgas

advokaaditasu

vormis,

suuruses

ja

määras

kokku

leppida,

partner/vandeadvokaat T.Pel, siis oli kostjale õigusteenust osutava vandeadvokaat T.Pe

pädevuses lisa 2 muutmine ning tõendatud ei ole, et nimetatud kokkuleppe ei vastanud poolte

tegelikule tahtele. Ringkonnakohus märgib, et lisa 2 muutmise kokkuleppe sõlmimisel on

tunnistaja T.Pe ütlustest nähtuvalt arvestatud nii kostja majandusliku olukorra kui vaidluse

tähtsusega kostja jaoks. Maakohus ei ole tunnistaja T.Pe ütluste usaldusväärsust kahtluse alla

seadnud. Samuti ei nähtu hageja seisukohtadest veenvaid põhjendusi, miks ei ole usutavad

tunnistaja T.Pe ütlused lisa 2 muutmise kokkuleppe sõlmimise kohta.

Maakohus on tunnistaja T.Pe ütlused lisa 2 muutmise kokkuleppe osas jätnud tähelepanuta

ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Hageja seisukoht, et kirjaliku lepingu

muutmine suulises vormis on vastuolus advokaadibüroo senise praktikaga, on tõendamata ega

muuda lisa 2 muutmise kokkulepet kehtetuks.

Ringkonnakohus leiab, et lisa 2 muutmise kokkuleppe tingimused on kooskõlas ka asjas

esitatud faktiliste asjaoludega. Lisa 2 kirjalikust kokkuleppest nähtuvalt kohustus kostja

tasuma hageja arvele Euroopa Inimõiguste Kohtu positiivse lahendi korral 50% Euroopa

Inimõiguste Kohtu poolt kostja kasuks väljamõistetavas summast. Samas ei ole hageja

kordagi märkinud, kui suur oleks ligikaudseltki võinud kostja kasuks Euroopa Inimõiguste

Kohtu poolt väljamõistetud summa olla. Hageja 03.01.2013 e-kirjast (I kd, t.l 66) nähtub, et ta

vähendas arve nr P-20120077 alusel sissenõutavat summat 3453,60 euro võrra. Vaidlustatud

maakohtu otsusega jäeti hageja nõue rahuldamata summas 7740 eurot ning maakohus võttis

vastu hageja loobumise summas 180 eurot. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud.

Kokku on hageja nõustunud nõude vähendamisega 11 373,60 euro ulatuses.

Eeldusel, et lisa 2 kirjalik kokkulepe kehtib ning hageja on nõustunud nõude vähendamisega

11 373,60 eurot, oleks hageja olukord võrreldav, kui Euroopa Inimõiguste Kohus oleks

kostjale välja mõistnud 22 747,20 eurot ning kostja oleks sellest 50% (11 373,60 eurot)

hagejale tasunud. Eelnevast tulenevalt ei muutunud hageja olukord halvemaks lisa 2 suulise

kokkuleppe sõlmimisega, kuna ta on nõustunud kostjalt väljamõistetava võla vähendamisega

11 373,60 eurot ning eeldada võib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt kostjale

väljamõistetav summa ei ületanuks 22 747,20 eurot. Lisaks järeldub lisa 2 kirjalikust

kokkuleppest, et ka juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus oleks mõistnud kostja kasuks välja

näiteks 1000 eurot ning hageja saanuks sellest endale 500 eurot, oleks loetud kostjale osutatud

õigusabi täielikult tasutuks.

Asja materjalidest nähtuvalt tasus kostja pärast lisa 2 muutmise kokkulepet hagejale kolmel

korral kokku 3500 krooni ning on saatnud hagejale ettepanekuid (II kd, t.l 154, 155; I kd, t.l

54, 69), milles on tunnistanud võlgnevust. Tunnistaja H.J ütlustest nähtuvalt saatis kostjale

teateid võlgnevuse kohta assistent L. Pärlin ja sekretär K. Nooska ning kostja vastas

päringutele 2012. a sügiseni. Tunnistaja T.Pe ütluste kohaselt arved koostas L. Pärlin või

raamatupidamine ning tema ei ole andnud korraldusi arvete väljastamiseks. Kostja kinnitas

ringkonnakohtu istungil, et kolmel korral arvete tasumine oli tingitud hageja poolsetest

korduvatest nõudmistest ning sellest olid tingitud ka pöördumised hageja poole.

Ringkonnakohtu arvates järeldub eelnevast, et T.P ei olnud suulisest kokkuleppest kostjaga

ülejäänud advokaadibüroo töötajaid teavitanud ning hageja töötajate poolt kostjale arvete

saatmine eksitas kostjat. Samas ei saa T.Pe ebakorrektne käitumise eest vastutada kostja ning

kostja poolt lepingu täitmine 3500 euro ulatuses ei tõenda suulise kokkuleppe kehtetust.

Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas tühistada ning

hageja nõue kostjalt võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks jätta tervikuna rahuldamata.

Apellandi ülejäänud vastuväited, s.o hinna alandamise ja tasu vähendamise kohta, ei ole

põhjendatud ega anna alust hagi rahuldamata jätmiseks.

9. Ringkonnakohus leiab alternatiivselt, et juhul kui T.Pe ja kostja vahelist lisa 2 muutmise

kokkulepet tõlgendada nagu seda tegi maakohus, tuleb hageja nõue kostjalt täiendavalt

14 862,50 euro võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata selle vastuolu tõttu

hea usu põhimõttega.

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kohtud saavad teha sõltumata

poolte õiguslikest väidetest (TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8).

Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise

kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda

konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohtu nimetatud

õigus tuleneb TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel tuleb toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil,

samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Seega saab nimetatud õigusnorm olla õiguslikuks aluseks võlasuhte poole igasuguse halvas

usus käitumise tõkestamisele.

Õiguse kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega.

Vastuolulise käitumise keeld sisaldab endas põhimõtet, mille kohaselt isik, kes oma

käitumisega tingib teise poole mingi teo, ei saa sellele oma nõudes tugineda.

Tunnistaja T.P on oma ütlustes kinnitanud, et suulise kokkuleppe alusel kostjaga muutsid nad

varasemalt lisas 2 kokkulepitut ning suulise kokkuleppe alusel vabanes kostja kõikide

kliendilepingute järgi veel tasumata summade maksmise kohustusest ka siis, kui Euroopa

Inimõiguste Kohus ei tee kostja suhtes positiivset lahendit. Samas on hageja jätkanud kostjale

ka pärast 2012. a maikuud arvete ja võlgnevuse kohta meeldetuletuste saatmist ( näiteks I kd,

t.l 67, 12.06.2012 arve; t.l 39-40, 03.09.2012 arve koos meeldetuletusega; t.l 44-45,

05.11.2012 arve koos meeldetuletusega; t.l 50-51, 13.09.2012 ja 24.09.2012 meeldetuletused).

Taolise vastuolulise käitumisega (ühelt poolt kokkuleppe sõlmimine kohustuste puudumise

kohta ja teiselt poolt korduvate arvete ja meeldetuletuste saatmine võlgnevuse tasumiseks)

viis hageja kostja eksitusse ning hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa hageja tugineda enam

sellele, et tal on nõue kostja vastu. Ringkonnakohus märgib, et kostja poolt kolmel korral

hagejale tasu maksmine (kokku 3500 eurot) ja kostja kirjalikud pöördumised hageja poole

olid tingitud hageja vastuolulisest käitumisest.

Arvestades eelnevat ning seda, et kostja on hagejale kokku tasunud õigusabi eest 20 060,56

eurot, on hageja poolt kostjalt täiendava tasu 14 862,50 eurot ja viivise nõudmine vastuolus

hea usu põhimõttega ning hageja nõue tuleb jätta seetõttu rahuldamata.

10. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamise ja hagi rahuldamata jätmisega jäävad

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta

tehtud lahendi jõustumisest.

11. Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2014 määrusega rahuldati osaliselt M. Ruusmaa menetlusabi

taotlus ning ta vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest 350 eurot.

TsMS § 190 lg 5 kohaselt menetluskulud, mille tasumisest kostja on vabastatud, mõistab

kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja riigituludesse.

Kuna käesolevas asjas on riigile tasumata riigilõiv 350 eurot, tuleb TsMS § 179 lg 1 alusel

tasumata riigilõiv 350 eurot hagejalt riigituludesse välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja