3-13-70140/119 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70140 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus VT Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskuses kinni-pidamise loa pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – VT Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 02.04.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus VT määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta VT määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.04.2014 määrus haldusasjas nr 3-13-70140 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri ametnikud pidasid 23.11.2013 Värska alevikus teiste hulgas kinni isiku, kes isikut tõendavate dokumentide puudumise tõttu tuvastati tema enda ütluste järgi kui Vietnami kodanik VT (sündinud XX.XX.XXXX Vietnamis). Isikul puudus Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus.

2. PPA Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo tegi VT suhtes 24.11.2013 ettekirjutuse nr 1026766932 Eesti Vabariigist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav). Kuna isiku väljasaatmist ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik viia lõpule 48 tunni jooksul, taotles PPA väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel halduskohtult luba paigutada isik kinnipidamiskeskusesse. Tartu Halduskohus andis 25.11.2013 määrusega asjas nr 3-13-2389 PPA-le loa paigutada VT PPA kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

3-13-70140 2(5)

3. VT esitas 04.12.2013 varjupaigataotluse. Tallinna Halduskohus andis 05.12.2013 määrusega asjas nr 3-13-70140 PPA-le loa paigutada VT PPA kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kuni 05.02.2014 (k.a). Tallinna Halduskohtu 05.02.2014 määrusega pikendati VT kinnipidamiskeskuses kinnipidamise luba kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.04.2014.a (k.a).

4. PPA esitas 27.03.2014 Tallinna Halduskohtule taotluse VT PPA kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks kuni kaheks kuuks tema varjupaigataotluse suhtes lõpliku otsuse tegemise ja jõustumiseni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Varjupaigamenetluse käigus on PPA analüüsinud taotlejalt saadud seletusi ja hankinud ning võrrelnud päritoluriigi teavet taotleja antud seletustega kaitsevajaduse kohta. PPA on jõudnud järeldusele, et varjupaigataotlus ei kuulu rahuldamisele. Lõplik otsus on planeeritud teha 01.04.2014. 2013. aastal on Vietnami kodanikud esitanud 24 varjupaigataotlust. 24 hulgas on olnud 20 sellist vietnamlast, kes on ise oma taotlused tagasi võtnud või ei sisaldanud nende taotlused rahvusvahelise kaitse andmise asjaolusid. Ülejäänud 4 isiku taotlused on olnud sellised, mis on sisuliselt läbi vaadatud, kuid nende taotlusi ei ole rahuldatud. Seega on kõik 24 taotlust tagasi lükatud või lõppenud taotluse tagasivõtmisega. Käesoleva ajani on kinnipidamiskeskusest vabastatud kokku 3 varjupaika taotlenud vietnamlast. 2013. a-l vabastati üks ja 2012. a-l kaks alaealist. 2013 .a-l vabastatud isik lahkus Illukalt juunis 2013. a ning tema asukoht on siiani teadmata. 2012. a-l vabastatud isikud lahkusid samuti ning nende kohta tuli juulis 2012. a Saksamaalt tagasivõtmispalve, mille Eesti rahuldas. Isikuid ei ole veel Eestisse saadetud. VT suhtes ei ole võimalik tulemuslikult rakendada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisest vähem isikuvabadust piiravamaid meetmeid ja on olemas põgenemisoht.

5. Tallinna Halduskohus pikendas 02.04.2014 määrusega luba VT kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.06.2014 (k.a). PPA taotlus VT kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks on VRKS § 3 lg 2, § 361 lg 2 p 5 ja § 362 lg 5 alusel põhjendatud. VRKS § 14 lg-test 1-3 tulenevalt peaks Eestis varjupaika sooviv isik esitama Eestisse saabudes juba piiril varjupaigataotluse. Reeglina tuleb varjupaigataotlus esitada esimeses turvalises riigis koheselt riiki sisenemisel. Käesoleval juhul oli isikul võimalik varjupaika taotleda nii Venemaa Föderatsioonis, Eesti välispiiril kui ka siseriiklikult politsei poole pöördudes, kuid VT taotles varjupaika alles pärast seda, kui ta oli paigutatud kinnipidamiskeskusesse ning talle teatati, et ta kuulub Eesti Vabariigist väljasaatmisele. VT on ka ise selgitanud, et tema eesmärk oli jõuda Saksamaale. Isiku kinnitusel ei oskaks ta Eestis kuhugi minna ja midagi teha, samuti puuduvad tal Eestis sugulased ja tuttavad. Need asjaolud tekitavad põhjendatud kahtluse, et VT on esitanud varjupaigataotluse väljasaatmisest kõrvalehoidmiseks. Samuti puudub kohtul veendumus, et VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmed tagaksid isiku viibimise Eestis kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni. Asjaolusid arvestades on VT kinnipidamine proportsionaalne ja vajalik meede, sest VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmete tõhus kohaldamine ei ole põgenemisohu tõttu võimalik. Esineb suur tõenäosus, et kinnipidamiskeskusest vabastamisel suundub isik Saksamaale, nagu tal oli planeeritud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. VT palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus VT kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks rahuldamata, vabastada ta

3-13-70140 3(5) kinnipidamiskeskusest ning jätta menetluskulud PPA kanda. Samuti palub ta algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus VRKS § 361 suhtes. Kohus on määrust tehes rikkunud materiaalja menetlusõigust. Faktiliselt ei ole keegi kontrollinud, kas määruskaebuse esitaja väited vastavad tõele või mitte. PPA ja kohus ei ole kontrollinud, kas VT puhul esineb tõesti oht tema elule, tervisele või vabadusele, kui teda saadetakse kodumaale. Määruskaebuse esitajal pole võimalik selles osas tõendeid esitada, kuna ta viibib kinnipidamiskeskuses.

VT väidete kontrollimiseks oli võimalik teha päring Vietnami ametivõimudele, seda tehtud ei ole. PPA ja kohus on rikkunud uurimispõhimõtet ja ei ole piisavalt kogunud tõendeid. Varjupaigamenetluse perspektiivikus avaldab mõju isiku kinnipidamismenetlusele. Kohtuistungil VT leidis, et tema esialgsed ütlused ei vastanud tõele. Nendel motiividel ei ole võimalik teha lahendit selle alusel, mida isik varem ütles. Tegemist ei ole rikkumisega, kui isik satub esmalt Eestisse ja seejärel soovib minna Saksamaale, kus tal on sugulane. Euroopa Liidu territooriumil kehtib vaba liikumise põhimõte, seega oli määruskaebuse esitajal võimalik taotleda varjupaika ka Saksamaal või muus riigis.

Tal ei olnud kohustust seda teha kohe pärast Eestisse saabumist. Määruskaebuse esitaja ei valda muud keelt peale vietnami keele, mistõttu ei olnud tal ka võimalust varjupaiga taotlemiseks. Kohus on rikkunud selgitamiskohustust. Vaidlustatud määrusest ei selgu, kuidas kohus jõudis järeldusteni. PPA kinnitas kohtuistungil, et isiku kinnipidamine toimub varjupaigataotlejana. Selline lähenemine on vastuolus seadusega. VRKS § 361 sätestab, et varjupaigataotlejat võib kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

Käesoleval juhul esineb kaks menetlust: väljasaatmismenetlus (kinnipidamismenetlus) ja varjupaigamenetlus. PPA pidi lõpetama VT väljasaatmismenetluse seoses varjupaigamenetlusega, et isikul oleks võimalik kasutada varjupaigataotlejale ettenähtud õigusi. Juhul kui kohus asub seisukohale, et PPA ja halduskohtu järeldused on selles osas seadusest tulenevalt õiged, palub määruskaebuse esitaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus VRKS § 361 suhtes, kuna nimetatud paragrahv rikub varjupaigataotleja õigust varjupaiga eeliste ja hüvede saamiseks.

Isiku esinemine väljasaatmismenetlus varjupaiga taotlejana on vastuolus põhiseadusega ning rikub varjupaigataotleja õigust väärikale elule ja vabadusele selle laiemas mõttes.

7. PPA palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. VT esitas 04.12.2013 taotluse varjupaiga saamiseks. Pärast varjupaigataotluse esitamist langes isiku kinnipidamise alus ära ning isik vabastati viivitamatult kinnipidamiskeskusest VSS § 24 lg 3 alusel. Isiku kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil oli peatatud kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni VRKS § 322 lg 4 alusel. VT suhtes ei ole võimalik rakendada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisest vähem isikuvabadust piiravamaid meetmeid, kuna on olemas põgenemisoht. Vastavalt VRKS §-s 14 sätestatule tuleb varjupaigataotlus PPA-le esitada viivitamatult pärast Eestisse saabumist. VTl oli võimalik taotleda varjupaika nii Venemaa Föderatsioonis, Eesti välispiiril kui ka siseriiklikult politsei poole pöördudes, kuid VT taotles varjupaika alles pärast seda, kui ta oli paigutatud kinnipidamiskeskusesse ning talle oli teatatud, et ta kuulub Eesti Vabariigist väljasaatmisele. Tulenevalt isiku ütlustest ei saabunud ta Eestisse eesmärgiga taotleda varjupaika, vaid eesmärgiga kasutada ebaseaduslikult Eestit transiitriigina Saksamaale. Seega on alus põhjendatud kahtluseks, et VT on esitanud varjupaigataotluse väljasaatmisest

3-13-70140 4(5) kõrvalehoidmiseks. VT ei põgenenud Vietnamist seetõttu, et tema elu oli seal ohus, vaid vanemad saatsid ta Venemaa Föderatsiooni eesmärgiga leida tööd, sest Vietnamis on tööpuudus. Seega olid põhjused riigist lahkumiseks majanduslikud, mitte poliitilised. VTl kaitsevajadus puudub ja tagakiusamine Vietnamis on ebatõenäoline. Käesolevas kohtumenetluses on vaidluse esemeks kaebaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks antud loa õiguspärasus. Asjaolu, kas kaebaja tagasipöördumisega päritoluriiki kaasneb talle mingisugune oht või mitte, on oluline varjupaigataotluse läbivaatamise menetluse raames. Tulenevalt VRKS §-s 13 sätestatud konfidentsiaalsuskohustusest ei tohi PPA pöörduda varjupaigataotleja päritoluriigi poole teabe saamiseks. VRKS § 361 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea HKMS § 178 lg-st 3 ja § 201 lg-st 4 lähtuvalt vajalikuks neid põhjendusi korrata.

9. Määruskaebuse esitaja heidab PPA-le ette, et PPA ei pöördunud Vietnami ametivõimude poole VT väidete kontrollimiseks, et esineb oht tema elule ja tervisele, kui ta saadetakse kodumaale. PPA on põhjendatult viidanud VRKS §-le 13, mis sätestab, et varjupaigamenetlus ei ole avalik. Varjupaigamenetluses kogutud teavet ei edastata välismaalase päritoluriigile. Seepärast ei ole PPA pöördunud Vietnami ametivõimude poole VT väidete kontrollimiseks.

10. Ekslik on määruskaebuse esitaja väide, et tal ei olnud kohustust esitada varjupaigataotlus koheselt Eestisse saabumisel. VT puhul on tegemist kolmanda riigi kodanikuga, kel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. VRKS § 14 lg 1 kohaselt tuleb varjupaigataotlus esitada PPA- le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Seega tulnuks VTl koheselt esitada varjupaigataotlus, mitte alles Saksamaal või mõnes muus riigis, nagu leiab määruskaebuse esitaja.

11. VT poolt PPA-le antud seletuste kohaselt ei põgenenud ta Vietnamist seetõttu, et elu oleks ohus, vaid sooviga minna Saksamaal elava venna juurde. Järelikult ei olnud määruskaebuse esitajal kavatsust varjupaika taotleda ja ta tegi seda alles siis, kui ta oli paigutatud kinnipidamiskeskusesse ning talle oli teatatud, et ta kuulub Eesti Vabariigist väljasaatmisele. Seetõttu on tõepoolest põhjendatud kahtlus, et isik on varjupaigataotluse esitanud üksnes enda väljasaatmise takistamise eesmärgil. Seega ei saa isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses pidada ebaproportsionaalseks. VT kinnipidamiskeskusesse paigutamine on olnud õiguspärane ja põhjendatud.

12. Alusetu on ka VT väide, et kohus on rikkunud selgitamiskohustust. Kohus on määruses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta leiab, et VT kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on vajalik meede.

13. Nõustuda ei saa ka määruskaebuse esitaja väitega, et VT näol on tegemist väljasaatmismenetluses esineva varjupaigataotlejaga. Määruskaebuse esitaja on esitanud 04.12.2013 varjupaigataotluse ning teda ei peeta VSS alusel kinni, vaid tema suhtes kohaldatakse VRKS-st tulenevaid sätteid. VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p 5 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui muid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, kinnipidamine on konkreetsel üksikjuhtumil proportsionaalne ning selle aluseks on muu hulgas põhjendatud kahtlus, et isik on esitanud varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 362 lg 3 kohaselt juhul, kui välismaalane esitab kinnipidamiskeskuses kinnipidamise ajal varjupaigataotluse, peab PPA ta kinni ja taotleb halduskohtult luba tema kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks, kui täidetud on VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused. VRKS § 362 lg-st 4

3-13-70140 5(5) tulenevalt peatatakse sellisel juhul välismaalase kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil kuni varjupaigataotluse suhtes otsuse tegemiseni.

14. VT on taotlenud ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist VRKS § 361 suhtes. Sätte kohaldamata jätmine ja põhiseadusevastaseks tunnistamine eeldavad, et sätte kohaldamata jätmise korral tuleks asi lahendada teisiti kui sätte kohaldamise korral. Haldusasja lahendamisel ei piisa sätte kohaldamata jätmiseks selle abstraktsest põhiseadusvastasusest, vaid juhtumi asjaolud peavad olema sellised, mis õigustaksid teistsuguse otsustuse tegemist. Käesoleva juhtumi asjaolud ei anna alust pidada VRKS § 361 vastuolus olevaks põhiseadusega.

15. Eelneva põhjal jääb VT määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 02.04.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets