2-13-34078/14 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-34078

Tsiviilasi

Sulev Järvesaare hagi HKS Metsä OÜ vastu töövaidlusasja

nr 4.2-1/1024 läbi vaatamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

ning HKS Metsä OÜ vastuhagi kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 988,80 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sulev Järvesaare apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: Sulev Järvesaar (isikukood: XXXXXXXXXXX;

aadress: X-XX, XXX);

Apellandi lepinguline esindaja: Marko Tiirik (OÜ Bellum

Õigusabi; aadress: Sompa 3, Jõhvi);

Vastustaja: HKS Metsä OÜ (registrikood: 12112721;

aadress: Võru mnt 10, Ülenurme alevik, Ülenurme vald,

Tartumaa);

Vastustaja seaduslik esindaja: juhatuse liige Kristo

Soonberg

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014. a otsus tühistada osaliselt osas, millega maakohus

2

jättis rahuldamata Sulev Järvesaare hagi keskmise töötasu saamiseks perioodi 01. november –

30. november 2012. a eest;

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Sulev Järvesaare hagi keskmise töötasu

saamise nõudes perioodi 01. november – 30. november 2012. a eest summas 1 840,52 eurot,

millelt arvestatakse maha töötaja maksukohustus;

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Sulev Järvesaar hagi HKS Metsä OÜ vastu töövaidluses rahuldada osaliselt.

3.2. Välja mõista HKS Metsä OÜ-lt Sulev Järvesaare kasuks perioodidel 01. juuli -

30. september 2012. a ning 01. detsember 2012. a - 31. jaanuar 2013. a maksmata töötasu

4 227,03 eurot ja keskmine töötasu tööga kindlustamata aja eest 01. oktoober - 31. oktoober

2012. a summas 898,91 eurot, kokku 5 125,94 eurot, millelt arvestatakse maha töötaja

maksukohustus.

3.3. Välja mõista HKS Metsä OÜ-lt Sulev Järvesaare kasuks keskmine töötasu tööga

kindlustamata aja eest 01. november – 30. november 2012. a summas 1 840,52 eurot, millelt

arvestatakse maha töötaja maksukohustus.

3.4. Jätta rahuldamata HKS Metsä OÜ vastuhagi kahjuhüvitise 5 000 eurot väljamõistmiseks.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Sulev Järvesaar (edaspidi hageja / töötaja) esitas 25. aprillil 2014. a Tööinspektsiooni

Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse HKS Metsä OÜ (edaspidi kostja /

tööandja) vastu vähemtasutud töötasu 9 531,50 eurot väljamõistmiseks. Avalduse kohaselt

asus hageja 29. juunil 2012. a sõlmitud töölepingu nr 012015 alusel Forwarderi-operaatori

ametikohale metsa väljaveol. Viimase töötasu maksis tööandja hagejale jaanuaris 2013. a.

Veebruari lõpus teatas tööandja, et tööd rohkem ei ole. Töölepingut ei lõpetatud. Hageja esitas

02. märtsil 2013. a töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ja lõpetas töölepingu TLS §

91 lg 2 p 2 alusel alates 05. märtsist 2013. a. Vastavalt Soomes kehtivale kollektiivlepingule

oleks pidanud hageja töötasu olema 13,66 eurot tunnis. Hageja palus mõista tööandjalt välja

võrreldes Soomes kehtiva kollektiivlepinguga vähem makstud töötasu ja päevarahad kokku

9 531,50 eurot.

3

Kostja vaidles töötaja nõuetele vastu ning esitas hageja vastu nõude töölepingu rikkumise

tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks 10 000 euro ulatuses. Kostja leidis, et hageja ei ole

tõendanud tehtud töötundide arvu ning kollektiivlepingu järgi on hageja töötasu alammäär

11,30 eurot tunnis, mitte 13,66 eurot tunnis, nagu väidab hageja. Kostja vastuse kohaselt ei

ilmunud hageja tööle perioodil 11. veebruar kuni 24. veebruar 2013. a, millega tekitas kostjale

kahju.

Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati hageja nõuded osaliselt ning mõisteti tööandjalt välja

saamata jäänud töötasu perioodi juuli 2012. a kuni jaanuar 2013. a eest summas 7 057,31

eurot, sh 2012. a juuli eest vähemsaadud töötasu 999,38 eurot, 2012. a augusti eest

vähemsaadud töötasu 999,38 eurot, 2012. a septembri eest vähemsaadud töötasu 818,58 eurot,

2012. a oktoobri eest vähemsaadud töötasu 1 089,78 eurot, 2012. a novembri eest

vähemsaadud töötasu 1 988,80 eurot, 2012. a detsembri eest vähemsaadud töötasu 603,88

eurot ja 2013. a jaanuari eest vähemsaadud töötasu 557,51 eurot. Tööandja nõue jäeti

rahuldamata.

2. HKS Metsä OÜ pöördus kohtusse hagiga mõista S. Järvesaarelt välja kahjuhüvitis 5 000

eurot ning taotlusega vaadata töötaja töötasu nõue osas, milles töövaidluskomisjon hageja

nõude rahuldas, läbi hagimenetluse korras. Töötaja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni

otsusega rahuldamata jäetud nõude osa.

Tööandja hagiavalduse ja taotluse kohaselt kehtis 29. juunil 2012. a sõlmitud tööleping poolte

vahel alates 01. juulist 2012. a kuni 31. oktoobrini 2012. a. Seejärel tööleping lõpetati poolte

suulisel kokkuleppel. Vastavalt kokkuleppele maksis kostja hagejale 08. novembril 2012. a

välja lõpparve summas 1 015,43 eurot. Novembris 2012 lahkus kostja juurest metsaväljaveo

töölt üks töötaja. Kostja pakkus seda tööd hagejale, misjärel sõlmisid pooled 27. novembril

2012. a uue töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle alates 01. detsembrist

2012. a. Kostja hinnangul ei olnud töötajal õigust 02. märtsil 2013. a töölepingut

erakorraliselt üles öelda.

Juhul, kui eeldada, et hagejal on kostja vastu 29. juuni 2012. a töölepingust tulenevad nõuded,

on töövaidluskomisjon ebaõigesti arvestanud hageja saamata jäänud töötasu. Hageja ei ole

tõendanud kostja juures vaidlusalusel ajal reaalselt töötatud töötundide arvu. Lisaks

töölepingutes kokku lepitud kuutöötasule 1 000 eurot (bruto) tasus kostja hagejale ka

päevarahasid. Lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka. Hagejal saavad

kostja vastu olla vaid nõuded 27. novembri 2012. a töölepingu alusel summas 581,20 eurot,

s.o 2012. a detsembri ja 2013. a jaanuari eest saamata jäänud töötasu. Juhul, kui hagejal oleks

nõue ka 29. juuni 2012. a töölepingu alusel, siis saaks kahe lepingu alusel saamata jäänud

töötasu olla maksimaalselt 1 652,70 eurot (bruto).

Kostja kahju hüvitamise nõue summas 5 000 eurot hageja vastu tuleneb asjaolust, et hageja ei

ilmunud alates 09. veebruarist 2013. a enam tööle. Hagejal puudus töölt puudumiseks

igasugune mõjuv põhjus. Hageja ootamatu tööle mitteilmumise tõttu oli kostja sunnitud

hageja töökohal rakendama ajutiselt muidu harvesterimehe tööd tegeva töötaja. Kostja on

kahju suuruse kindlakstegemisel võtnud aluseks harvesterimehe poolt päevas tehtava

kuupmeetrites töö mahu (masin mõõdab puu massi ja teisendab selle kuupmeetriteks) ja

keskmise kuupmeetri ühikuhinna. Kahju kaotatud kuupmeetrite eest ajal, mil hageja tööl ei

olnud, on 16 320 eurot. Ühtlasi on kostja töövaidluskomisjonis kahjuna arvestanud

väljaveojuhi palgakulu summas 1 387,44 eurot ehk tasu, mida maksti hagejat asendanud

töötajale perioodil, mil hageja tööl ei olnud. Kuigi kostja kogu kahju moodustab kokku

17 707,44 eurot, nõuab kostja hagejalt vaid 5 000 eurot. Kostja palus poolte vastastikused

nõuded kattuvas ulatuses tasaarvestada.

4

3. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et 29. juuni 2012. a tööleping lõpetati poolte suulise

kokkuleppega. Eksitav on kostja väide, et ta maksis hagejale lõpparve välja. Hageja

pangakonto väljavõtte kohaselt maksti 08. novembril 2012. a hagejale oktoobri töötasu ja

saamata puhkusetasu kompensatsioon. Hageja õigus nõuda saamata jäänud töötasu ei ole

seotud hagejapoolse uue lepingu sõlmimisega. Erinevalt kostjast leidis hageja, et

töölähetusega seotud kulud ei kuulu töötaja töötasu hulka.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 10. veebruari 2014. a otsusega Sulev Järvesaare hagi osaliselt ning

mõistis HKS Metsä OÜ-lt S. Järvesaare kasuks välja perioodide 01. juuli – 30. september

2012. a ning 01. detsember 2012. a - 31. jaanuar 2013. a eest maksmata töötasu 4 227,03

eurot ja keskmise töötasu tööga kindlustamata aja eest 01. oktoober – 31. oktoober 2012. a

898,91 eurot, kokku 5 125,94 eurot. Väljamõistetud summalt arvestatakse maha töötaja

maksukohustus. Maakohus jättis rahuldamata S. Järvesaare hagi keskmise töötasu saamiseks

perioodi 01. november – 30. november 2012. a eest. HKS Metsä OÜ vastuhagi kahju

hüvitamise nõudes jättis maakohus rahuldamata.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et 29. juunil 2012. a sõlmiti tööleping, mille kohaselt asus

S. Järvesaar tööle Forwarderi-operaatori töökohale ning töö tegemise koht on Eesti Vabariik.

Tegelikkuses töötas S. Järvesaar kogu aeg ainult Soomes. Töövaidluskomisjoni istungil

saavutati kokkulepe, et hageja tunnitasu määrale kohaldatakse Soomes kehtivat vastava

kutseala kollektiivlepinguga kehtestatud määra ning S. Järvesaare tunnitasu määr on 11,30

eurot.

Maakohus leidis, et käesoleval juhul Euroopa Parlamendi 17. juuni 2008. a määruse 593/2008

(Rooma I määrus) art 8 lg 2 kohaselt kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust

valinud, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus töötaja teeb harilikult oma

lepingujärgset tööd. Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12 p-s 13 leidis, et

isegi kui pooled oleks kokku leppinud töölepingule Eesti Vabariigi õiguse kohaldamises,

tuleks lähtuda sätetest, mis tagavad töötajatele suurema kaitse.

Vaidlust ei ole selles, et töölepingus kokku lepitud tasumäär 1 000 eurot kuus on oluliselt

väiksem kui Soomes vastaval tööalal kehtiv tasumäär. Soome Vabariigis 01. märtsist 2011. a

kuni 31. jaanuar 2014. a kehtinud „Kollektiivlepingu metsamasinate alal“ kohaselt tööde

puhul, mis eeldavad ametiõpet, on tasu alammäär 11,30 eurot tunnis.

Hageja on ise pidanud oma tööaja arvestust. Hageja täidetud tabelid on kostja poolt kohtule

esitatud (tl 21-25). Tabeli kohaselt töötas hageja juulis 2012. a 188 töötundi. Arvestades

kollektiivlepingus toodud töötasu määra 11,30 eurot, oli hagejal õigus saada juuli 2012. a eest

töötasu kokku 188*11,30=2 124,40 eurot. Hagejale kostja poolt arvestatud töötasu suuruse

kindlaksmääramisel

lähtus

kohus

töövaidluskomisjoni

toimikus

(tl

37)

olevast

koondpalgateatisest, mille kohaselt on hageja lepingujärgne kuutöötasu 989,42 eurot. Kohtule

on esitatud ka soomekeelsed teatised, milles on märgitud kuupalk 1 000 eurot. Maksud

koondpalgateatisel on arvestatud õigesti, soomekeelsetel teatistel mitte. Kostja esindaja ei

suutnud istungil selgitada soomekeelsete teatiste sisu. Maakohus lähtus arvutuse tegemisel

koondpalgateatistel esitatud andmetest. Lähtuvalt koondpalgateatistest ja kollektiivlepingust

on hagejale juuli 2012. a eest arvestatud vähem brutotöötasu 2 124,40-989,42=1 134,98 eurot.

Augustis 2012. a oli hageja vastavalt enda arvestusele töötanud 163 tundi. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oli valmis töötama rohkem, kuid tööandja ei andnud tööd. Hagejale on

augusti 2012. a eest arvestatud vähem brutotöötasu 163*11,30-989,42=852,48 eurot.

5

Septembris 2012. a oli hageja vastavalt enda arvestusele töötanud 126 tundi. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oli valmis töötama rohkem. Hagejale on arvestatud septembri 2012. a eest

vähem brutotöötasu 126*11,30-989,42=434,38 eurot.

Kostja tunnistas, et oktoobris tööandjal tööd anda ei olnud. TLS § 35 kohaselt peab tööandja

maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist tasu ka juhul, kui

töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. Hagejal on õigus saada oktoober

2012. a eest keskmist töötasu. Vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt 11. juunil 2009. a

vastuvõetud määrusele nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ on hageja

keskmine päevatöötasu [(1 988,80 + 1 841,90 + 1 423,80)/(22 + 22 +20)] = 82,10 eurot.

Seega oktoobris 2012. a on hagejale arvestatud vähem brutotöötasu 82,10*23-989,42=898,91

eurot.

TLS § 79 kohaselt võivad pooled nii tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal poolte

kokkuleppel lõpetada. Seadus ei sätesta kokkuleppe vormi. Hageja ei tunnista töölepingu

lõpetamist 31. oktoobril 2012. a, kuid hageja on 27. novembril 2012. a allkirjastanud uue

töölepingu. Samuti ei vaidlustanud hageja 08. novembri 2012. a väljamakset selgitusega

„Oktoobri töötasu ja puhkuse kompensatsioon“. Kui töösuhe jätkuks, ei pidanuks hagejale

maksma kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist. Samuti ei ole usutav hageja väide, et ta ei

saanud aru, millele ta 27. novembril 2012. a alla kirjutas. Asjaolusid kogumis hinnates asus

maakohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel 29. juunil 2012. a sõlmitud tööleping lõpetati

poolte kokkuleppel oktoobri lõpus 2012. a ning töösuhe novembris puudus, mistõttu hagejal

puudub kostja vastu töötasu nõue.

Detsembri 2012. a ja jaanuari 2013. a vähemmakstud tasu arvutamisel lähtus maakohus

samadest põhimõtetest, nagu juuli – oktoober 2012. a vähemmakstud tasu arvutamisel.

Eelnevalt märgitud arvestuste järgi leidis maakohus, et detsembris on hageja saanud vähem

brutotöötasu

148*11,30-989,42=682,98

eurot

ja

jaanuaris

2013.

a

186*11,30-

979,59=1 122,21 eurot. Kokku on kostja jätnud hagejale arvestamata ja maksmata töötasu

4 227,03 eurot ja keskmise töötasu tööga kindlustamata aja eest 898,91 eurot, kokku 5 125,94

eurot.

TLS § 5 lg 1 p-st 5 ja §-st 40 ning korrast (Vabariigi Valitsuse määrusega nr 110 25. juunil

2009. a vastu võetud „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse

päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“) järeldub, et töötasu ja päevaraha ei ole

samastatavad. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha järgi ei ole lähetuskulu hüvitis käsitatav

töötasuna: töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja

eest. Direktiivist nr 96/71/EÜ ei tulene samuti, et hagejale makstud päevaraha tuleb arvata

töötasu hulka. Direktiivi art 3 p 7 järgi loetakse lähetusega seotud toetused palga alammäära

hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude,

näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 § 4

lg-test 1 ja 4 saab järeldada, et päevaraha makstakse eelkõige teel ja lähetuses tekkinud söögi-

jm kulude hüvitamiseks. Hageja seletuse kohaselt maksis ta ise sõidukulud töökohta ja tagasi

ning ostis endale toidu. Majutuse eest maksis tööandja. Kostja ei ole tõendanud, et ta tasus ise

kõik hageja lähetusega seotud kulutused. Kostja taotluses toodud arvutuse kohaselt on ta

maksnud hagejale päevaraha kokku 2 489 eurot 99 lähetuse tööpäeva, 10 sõidupäeva ja 10

reisi kulude eest. Nimetatud rahasummat ei saa lugeda töötasu katteks, sest selle arvelt on

töötaja katnud oma sõidukulud töökohta ja tagasi ning söögikulud sõitmise ja välismaal

viibimise ajal. Korra § 7 lg 1 p 3 kohaselt on välislähetuse hüvitise maksuvaba piirmäär 32

eurot päevas. Ainuüksi lähetuse tööpäevadele ja sõidupäevadele jagatuna (2489:109) on

kostja makstud hüvitis 22,83 eurot päevas, kuid siinjuures on arvestamata sõidukulud. Seega

katab hüvitis ainult töötaja vajalikud kulutused seoses lähetustega.

6

5. Maakohus jättis tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Maakohus leidis, et

käesolevas asjas ei kohaldu TLS § 74 lg 3, mille järgi on tööandjal õigus nõuda kahju

hüvitamist töölepingu ülesütlemise korral, kui töötaja ei asu olulise põhjuseta tööle või lahkub

töölt ette teatamata. See säte kohaldub juhul, kui tööandja ütleb töölepingu üles töötaja ette

teatamata lahkumise või tööle asumata jätmise tõttu. Praeguses vaidluses ütles töölepingu üles

töötaja tööandjapoolse lepingu rikkumise tõttu. Ülesütlemist vaidlustatud ei ole. Kuna hageja

üles öeldud töölepingut ei olnud kostjal võimalik enam üles öelda, ei ole tal õigus nõuda

TLS § 74 lg-s 3 sätestatud hüvitist.

Kostja ei ole tõendanud, millised konkreetsed tellimused jäid täitmata/tööd jäid tegemata selle

tõttu, et hageja alates 09. veebruarist 2013. a tööle ei tulnud. Kostja arvestus harvestrimehe

poolt päevas tehtava töö keskmise mahu ning metsamaterjali müügihindade kohta ei tõenda ei

tööandjal tekkinud tegeliku kahju olemasolu ja suurust ega töötaja osa selle kahju tekkimises.

Töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju suurus peab olema selge ja konkreetne, mitte

tuletatud matemaatiline keskmine arvestus.

6. Maakohus jättis õigusabi kulud hageja kanda 15% ulatuses ja kostja kanda 85% ulatuses.

Kostja tasutud riigilõiv jäi kostja enda kanda. Muud menetluskulud jäid poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. S. Järvesaar esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub tühistada

maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata S. Järvesaare hagi keskmise töötasu

saamiseks perioodi 01. november – 30. november 2012. a eest ning teha selles osas uus otsus,

millega mõista HKS Metsä OÜ-lt S. Järvesaar kasuks välja saamata jäänud töötasu

01. november – 30. november 2012. a eest summas 1 988,80 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) puudub tsiviilasja materjalides 29. juunil 2012. a sõlmitud töölepingu lõpetamise

kokkulepe. Hageja kinnitas maakohtu istungil, et tema sellist kokkulepet sõlminud ei ole;

2) ei tähenda saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni väljamaksmine töösuhte lõppemist,

vaid puhkuse asendamist rahalise hüvitisega. Asjaolust, et tööandjal ei olnud tööd anda

oktoobris, kuid töötasu maksti lepingujärgselt välja, oli apellandil õiguspärane ootus, et

tööleping kehtib ka novembris 2012. a;

3) on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et uue töölepingu allkirjastamine 27. novembril

2012. a tõendab töölepingu lõpetamist poolte kokkuleppel 31. oktoobril 2012. a.

8. Vastustaja kohtu poolt antud tähtaja jooksul ringkonnakohtule ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Maakohtu

10. veebruari 2014. a otsus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis S. Järvesaare nõude

keskmise töötasu saamiseks perioodi 01. november – 30. november 2012. a eest rahuldamata.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab HKS Metsä OÜ-lt

S. Järvesaare kasuks välja keskmise töötasu tööga mittekindlustamise aja eest perioodi

01. november – 30. november 2012. a eest 1 840,52 eurot.

10. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014.

a otsuse peale ei esitatud apellatsioonkaebust osas, millega maakohus rahuldas apellandi

7

töötasu nõude perioodide 01. juuli – 30. september 2012. a ning 01. detsember 2012. a - 31.

jaanuar 2013. a eest ning keskmise töötasu nõude oktoobris 2012. a tööga mittekindlustamise

aja eest. Samuti ei ole kostja vaidlustanud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist.

11. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selles, kas 29. juunil 2012. a sõlmitud tööleping

lõppes poolte kokkuleppel 31. oktoobril 2012. a või mitte. Maakohus tuvastas, et pooled

lõpetasid töölepingu poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel.

Maakohus on Rooma I määruse ja Soome Vabariigis 1. märtsist 2011 – 31. jaanuarini 2014

kehtinud kollektiivlepingu metsamasinate alal alusel kohaldanud Soomes vastaval tööalal

kehtivat tasumäära, kuna see tagas töötajale parema kaitse.

Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese

punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on

art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või peab see

nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei

või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega,

millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku

puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel.

Pooled on 29. juunil 2012 sõlmitud töölepingu p-s 9.1 leppinud kohaldatava õiguse osas

kokku Eesti Vabariigi õiguses. Maakohus on tuvastanud ja asjas ei ole vaidlust selles, et

apellant töötas kogu aeg ainult Soomes. Pooled ei vaidle selles, et Eesti Vabariigi õiguse

kohaldamine töötasu maksmiseks töö mitteandmisel (TLS § 35) ja töölepingu lõpetamisele

poolte kokkuleppel (TLS § 79) võiks põhjustada apellandi ilmajäämist kaitsest, mis on talle

ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis

kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi (st Soome Vabariigi õigusega). Kuna pooled on

kokku leppinud, et töölepingule kohaldub Eesti Vabariigi õigus, saab nimetatud küsimuste

hindamisel lähtuda kokkulepitud õigusest (v.a keskmise töötasu suurus, milles tuleb lähtuda

Soome õigusest ja milles puudub ka ringkonnakohtus vaidlus).

12. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis tsiviilasja nr 3-2-1-24-13 p-s 13, et pooled võivad nii

tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu TLS § 79 järgi igal ajal kokkuleppel lõpetada. Kuigi

pooled võivad töölepingu kokkuleppel lõpetada ükskõik kumma poole algatusel, eeldab TLS

§ 79 sellekohast mõlema poole tahteavaldust. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohus ei

ole käesolevas asjas töölepingu lõpetamise küsimuse lahendamisel analüüsinud vastavate

poolte tahteavalduste olemasolu.

Tahteavaldust saab väljendada kohal- ja/või eemalviibijale, isiklikult ja/või edastamisega.

TsÜS § 69 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldust väljendada ja see muutub

kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt loetakse tahteavaldus

kättesaaduks, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Tööandja oleks

pidanud tahet töölepingu lõpetamiseks töötajale avaldama. Vastustaja ei ole tõendanud oma

tahteavalduse kättetoimetamist apellandile isiklikult.

13. Tahteavaldust saab TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaselt toimetada kätte ka eemalviibijale

ning see loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal

on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Maakohus leidis, et poolte kokkulepe töölepingu lõpetamise kohta on tõendatud muuhulgas

ka tööandja poolt apellandile 08. novembril 2012. a tehtud ülekande selgitusega. Vaidlust ei

ole selles, et 08. novembril 2012. a oli apellandi kontole laekunud 1 015,43 eurot selgitusega

„Oktoobri töötasu ja saamata puhkuse kompensatsioon“. Ülekande selgituse näol saab olla

tegemist TsÜS § 68 lg 3 kohaselt kaudse, ehk konkludentse tööandjapoolse tahteavaldusega

töölepingu lõpetamiseks. Konkludentne tahteavaldus väljendub sellises teos, millest võib

8

järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Ringkonnakohus leiab, et viidatud panga

ülekandest ja selle selgitusest ei saa järeldada tööandja tahet tööleping lõpetada poolte

kokkuleppel. Samuti puuduvad tõendid, kas ja millal apellant 08. novembri 2012. a ülekande

selgitusega tutvus või kas tal tekkis mõistlik võimalus sellega tutvuda.

14. Tööandja ei ole tõendanud, et pooled oleksid oktoobris 2012 töölepingu lõpetamist isegi

arutanud. TsÜS § 75 lg 1 teise lause kohaselt kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija

tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu

tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

29. juuni 2012. a töölepingu nr 012015 p 4.4. kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu üks

kord kuus töötatud kuule järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ülekandega töötaja

arveldusarvele. Kohtule esitatud apellandi pangakonto väljavõtte (tl 50-53) kohaselt maksti

apellandile 2012. aastal töötasu järgmiselt: juuli töötasu 01. augustil, augusti töötasu

07. septembril, septembri töötasu 05. oktoobril, oktoobri töötasu 08. novembril.

Ringkonnakohus on seisukohal, et 08. novembri 2012. a ülekandest ei saanud apellant

tuletada tööandja tahet töölepingu lõpetamiseks. Arvestades töölepingu p 4.4. ning seadusest

tulenevat tööandja kohustust maksta töötasu (TLS § 28 lg 2 p 2, § 33 lg 1) oleks apellandiga

sarnane mõistlik isik 08. novembri 2012. a ülekande selgitusest aru saanud, et tegemist on

eelmise kuu eest makstava töötasuga.

TLS 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded

sissenõutavaks. Kui tööleping poolte vahel lõppenuks 31. oktoobril 2012. a, oleks tööandja

pidanud tegema viimase väljamakse töötajale hiljemalt töölepingu lõppemise päeval, s.o

31. oktoobril 2012. a. Vaidlusalune väljamakse tehti 08. novembril 2012. a, mistõttu saab

seda pidada eelkõige tavapäraseks igakuuliseks töötasu väljamakseks, mitte lõpparveks.

15. Töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel on vaja mõlema poole tahteavaldust. Apellant

eitab endapoolse tahteavalduse tegemist. Dokumentaalsed tõendid apellandi tahteavalduse

kohta puuduvad. Maakohus asus seisukohale, et uue töölepingu allkirjastamine tõendab

eelmise töölepingu lõpetamist. Ringkonnakohus leiab, et uue töölepingu allkirjastamist ligi

kuu aega hiljem 27. novembril 2012 pärast väidetava esimese töölepingu lõpetamist ei saa

tõlgendada tahteavaldusena töölepingu lõpetamiseks alates 1. novembrist 2012 poolte

kokkuleppel.

16. Ringkonnakohus märgib, et vaikimist või tegevusetust võib lugeda tahteavalduseks üksnes

siis, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (TsÜS § 68

lg 4). Töösuhetes ei ole üldjuhul vaikimisel või tegevusetusel aktsepti tähendust. Ka ei ole

pooled andnud vaikimisele tahteavalduse tähendust töölepinguga. Apellant ei ole tagantjärgi

töölepingu lõpetamist heaks kiitnud, mistõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et poolte

tahteavaldused töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel käesolevas asjas puuduvad.

Tööleping ei lõppenud 31. oktoobri 2012 poolte kokkuleppel. Maakohtu vastupidine

seisukoht ei ole õige.

17. Apellandil on õigus saada novembri 2012. a eest töötasu. TLS § 35 kohaselt peab tööandja

töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul,

kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks

vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui

töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Tööandja ei ole tõendanud, et tal oli novembris 2012. a apellandile tööd anda või, et apellant

keeldus töö tegemast. Ringkonnakohus leiab, et apellandi nõue 2012 novembrikuu eest

töötasu nõudes on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et apellant

lähtub ekslikult töövaidluskomisjoni poolt arvutatud novembri 2012. a töötasust. TLS § 35

9

kohustab tööandjat tööga mittekindlustamise korral maksma töötajale keskmist töötasu, mille

arvestamise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt 11. juunil 2009. a vastuvõetud

määrusega nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord.“ Nimetatud määruse § 2

lg 1 teise lõike kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks keskmine töötasu

arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasu.

Maakohus tuvastas, et apellandil oli õigus saada töötasu juulis 2012. a 2 124,40 eurot,

augustis 2012. a 1 841,90 eurot, septembris 1 423,80 eurot ja oktoobris 2012. a 1 888,33 eurot

(maakohtu otsuse lk 4). Pooled nende summade üle ei vaidle. Kuna „Keskmise töötasu

maksmise tingimused ja korra“ kohaselt keskmise töötasu arvutamisel lähtutakse töötaja

teenitud töötasust, siis apellandi keskmine novembri kuutöötasu on [(2 124,40 + 1 841,90 +

1 423,80 + 1 888,33)/(22 + 22 +20+23)*22]=1 840,52 eurot.

20. TsMS § 173 lg 3 esimese lause kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit

või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud jätta kõik menetluskulud poolte

endi kanda.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/