3-14-52/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20.06.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-52 Haldusasi Aleksei Maksimovi (Maksimov) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt kambrite lukustamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksei Maksimovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksei Maksimov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebaja taotlus kohtuistungi korraldamiseks ning tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a otsus muutmata. 3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, so hiljemalt 21.07.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Vangla 11.07.2013. a käskkirjaga nr 6-1/281 (tl 26) lukustati alates 11.07.2013 süüdimõistetute eluhoone 8. osakonna (osakond S8) kambrite uksed

julgeolekukaalutlustel. Käskkirja kohaselt tuli kambrite uste lukustamist kohaldada selleks, et lõpetada süüdimõistetute S8 osakonnas pikemat aega toimunud aktiivne hasartmängu, pokkeri, doomino ja klotsidega mängimine. 2. Tartu Vangla 15.07.2013. a käskkirjaga nr 6-1/285 (tl 27) lõpetati Tartu Vangla 11.07.2013. a käskkirjaga nr 6-1/281 kohaldatud piirangud seoses asjaolude äralangemisega ja otsustati osakond S8 avada 15.07.2013 alates kella 14.00-st. 3. Tartu Vangla 23.07.2013. a käskkirjaga nr 6-1/293 (tl 28) lukustati osakonna S8 kambrite uksed julgeolekukaalutlustel, selgitamaks välja osakonnast leitud anaboolset steroidi sisaldavate tablettidega seotud kinnipeetavad ja hoidmaks ära võimalike õigusrikkumiste toimepanemist. 4. Tartu Vangla 26.07.2013. a käskkirjaga nr 6-1/301 (tl 29) lõpetati Tartu Vangla 23.07.2013. a käskkirjaga nr 6-1/293 kohaldatud piirangud seoses asjaolude äralangemisega ja otsustati osakond S8 avada 27.07.2013 alates kella 08.30-st. 5. 06.11.2013 esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 11, tõlge tl 12), milles soovis mittevaralise kahju hüvitamist seoses osakonna S8 lukustamisega kahel korral 2013. a juulis. 6. Tartu Vangla jättis 09.01.2013. a otsusega nr 1-13/201-2 (tl 13−13p) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata põhjusel, et vangla ei ole eluosakonna S8 lukustamisel käitunud õigusvastaselt. 7. 15.01.2014 esitas Aleksei Maksimov Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 80 000 eurot seonduvalt 11.07.2013. a käskkirjaga nr 6-1/281 ja 23.07.2013. a käskkirjaga nr 6- 1/293 S8 osakonna kambrite uste lukustamisega ligi 8 ööpäevaks. Kaebaja leiab, et taolise meetme kasutamine kõikide osakonna kinnipeetavate suhtes oli õigusvastane. Kaebaja sõnul oli kambrite lukustamise ajal kambris 30- kraadine palavus ja õhupuudus, mis põhjustas kaebajale kannatusi. Samuti anti kaebajale 4 päevaks ainult 500 g vedelikku. Kaebaja hinnangul tuleb vanglal talle hüvitada iga päeva eest, mil ta pidi taluma kannatusi, piina ja ebainimlikku kohtlemist 10 000 eurot, 8 päeva eest kokku 80 000 eurot. 8. Tartu Halduskohus menetles kaebust lihtmenetluses ning jättis 18.03.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu hinnangul on Tartu Vangla direktori 09.01.2014. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/201-2 (tl 13) ja Tartu Vangla 17.02.2014. a vastuses kaebusele (tl 25) ammendavalt ja selgelt vastatud kaebaja väidetele ning kohus nõustub nende põhjendustega. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtule arvestatavaid väiteid, mis võiks vastustaja seisukohad ümber lükata, samuti ei ole halduskohtu hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega põhjendatud kaebaja taotletud tunnistajate ülekuulamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. 25.03.2014 saabus kohtule kaebaja apellatsioonkaebus (tl 65−66p, tõlge tl 68) Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a otsuse peale. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei võtnud halduskohus arvesse kaebuses esitatud asjaolusid – temperatuur kambrites nende lukustamise ajal oli 30 kraadi ja 4 päeva 2

jooksul anti ainult 500g kuuma vedelikku. Nende faktide osas oleks halduskohus pidanud kirjalikult üle kuulama kaks tunnistajat. Kaebaja sõnul on absurdne väita, et 11.07.2013. a ja 23.07.2013. a käskkirjad olid antud julgeolekukaalutlustel, ning leiab, et vanglal oleks saanud videokaamerate salvestuste abiga kindlaks teha, kes osakonnas hasartmänge mänginud olid. Ka sektsoonist leitud anaboolsete steroidide osas tehtud käskkiri ei saanud kanda julgeoleku tagamise eesmärke, kuna kõik sektsiooni kinnipeetavad käisid käskkirja kehtivuse ajal koos jalutuskäigul. Julgeolekuosakond ei küsitlenud kaebajat ega kaebaja poolt tunnistajana nimetatud teisi kinnipeetavaid. Kaebaja ei nõustu halduskohtu arvamusega, et ilma ventilatsiooni ja vedelikuta 30- kraadises palavuses viibimise näol ei olnud tegemist piinaga. Vanglal oli samal ajal võimalus varustada kinnipeetavaid keeva veega, sisse lülitada ventilatsioon ning anda kambritesse ventilaatorid, kuid midagi sellist ei tehtud. Kaebaja palub ringkonnakohtul tunnistada 30-kraadises palavuses viibimine ilma kuuma vedelikuta 8 päeva vältel ja kohustada vastustajat maksma kaebajale õiglast kompensatsiooni ringkonnakohtu äranägemisel. Kaebaja leiab, et halduskohus oleks pidanud juhul, kui leidis, et kaebusega taotletav summa on liialt suur, tegema ise enda äranägemisel õiglase ettepaneku. Samuti ei andnud halduskohus kaebajale riigi arvel kaitsjat, kuigi kaebaja seda taotles. 10. Kohtule 08.04.2014 saabunud avalduses (tl 79−80p, tõlge tl 82) taotleb kaebaja asja läbivaatamist kohtuistungil videokonverentsi teel. Kaebaja sõnul on tal vaja kohtule selgitada, mida ta 2013. a suvel üle elas, olles 8 päeva jooksul ilma vedelikuta. Samuti teeb kaebaja vastustajale ettepaneku lahendada asi kokkuleppe sõlmimisega. 11. Vastustaja palub 17.04.2014 apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 85−85p) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja nõustub haldusohtu otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtadega ning leiab, et ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjendustest ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole kordagi vaidlustanud asjaolu, et vanglal on õigus julgeoleku tagamise vajadusest lähtuvalt osakondi lukustada, kuigi kaebaja arvates olid need põhjused, mis tõid kaasa osakonna lukustamise, absurdsed. Kaebaja peab vastustaja tegevust õigusvastaseks just lukustatud kambrites valitsenud olukorra tõttu. Vastustaja selgitab, et ei saanud kuidagi mõjutada 2013. a juulis olnud ilma, kui õhutemperatuur tõusis mõnel päeval 30 kraadi lähedusse. Palav ei olnud mitte ainult vangla territooriumil, vaid ka mujal ning see puudutas kõiki inimesi. Samasugune palavus oleks olnud kambris ka siis, kui osakonda ei oleks lukustatud. Kaebaja ei ole ka väitnud, et enne ja pärast osakonna lukustamist oleks kambris hakanud tööle tugevam ventilatsioon, vaid ka see on olnud kogu aeg sama. Pealegi ei ole ventilatsiooni ülesanne kambri jahutamine, vaid õhuvahetuse tagamine. Seda, et kambris oli õhupuudus, ei ole kaebaja kordagi väitnud. Arusaamatuks jääb ka kaebaja väidetud seos osakonna lukustamise ja vangla poolt ainult 500 g kuuma vedeliku andmise vahel, kuna jooki ei antud mitte seetõttu, et osakond oli lukustatud, vaid tavapärase toitlustamise raames. Kambrites oli ning on olemas kraanikauss, kust on ööpäevaringselt kättesaadav puhas külm vesi ning soovi korral oli võimalus ennast külma veega värskendada. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta neid võimalusi ei kasutanud ning eelistas kannatada kuumast ilmast tingitud olukorda. Vastustaja ei pea võimalikuks asja lahendamist kokkuleppe saavutamisega. 3

12. 05.05.2014 kohtule saabunud avalduses taotleb kaebaja veel kord antud küsimuse läbivaatamist videokonverentsil ning märgib, et tunnistaja väljakutsumise võib asendada ka tunnistajatelt kirjalike ütluste võtmisega. Kaebaja sõnul on talle senini arusaamatu, miks ei saanud vangla korrapidaja 2013. a suvel, kui kambrid olid osakonnas lukustatud ning kambrites valitses piina tekitav olukord, anda keedetud vett selle vajajatele. Vangla tegevuse näol on tegemist piinamisega, kuna kambris valitses 30-kraadine palavus, õhupuudus, kaebaja jäeti veeta, teeta ja kohvita ning tal ei lastud minna duši alla. Tegemist oli umbse ruumiga, kus ventilatsioonist oleks piisanud ühele inimesele, kambris viibis aga kaks inimest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus. 14. Ringkonnakohus ei pea käesolevas asjas vajalikuks kuulata üle kaebaja poolt nimetatud tunnistajaid, mistõttu jätab kohus kaebaja taotlused kohtuistungi korraldamiseks

ning

tunnistajate

ülekuulamiseks

rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Tulenevalt HKMS § 62 lg-st 2 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama sätte teise lause kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Antud vaidluse asjaoludest tulenevalt puudub käesoleval juhul vajadus saada täiendavaid selgitusi kaebaja poolt nimetatud tunnistajatelt. Kaebajal on olnud endal võimalus kirjeldada kohtule kahju hüvitamise nõude aluseks oleval perioodil kambris valitsenud olukorda. Mõne teise kinnipeetava subjektiivne hinnang samas või mõnes teises kambris valitsenud olukorrale ning selle tõsidusele ei saa omada tähtsust kaebaja poolt esitatud kahjunõude lahendamisel. Kõiki vastava olukorraga kaasnenud objektiivseid asjaolusid on kaebajal endal olnud võimalus kohtule selgitada ning seda on ta ka teinud. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vaidluse asjaolud on tuvastatavad juba toimiku materjalide pinnalt ning täiendavalt tunnistajate ülekuulamine ning selleks istungi korraldamine ei ole antud juhul asja lahendamiseks vajalik ega põhjendatud, mistõttu jätab kohus vastavad kaebaja taotlused rahuldamata. Istungi korraldamise ning tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise põhjuseid on ringkonnakohus kaebajale selgitanud ka 29.04.2014. a määruses. 15. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju 4

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eelnevast tulenevalt peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja peab olema käitunud õigusvastaselt, isikule peab avaliku võimu kandja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel olema tekkinud mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguse rikkumisega põhjustatud kahju ning avaliku võimu tegevuses peab esinema süü. Käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole eelnimetatud eeldused täidetud. 16. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 8 lg-le 2 võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada HKMS § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Sama sätte teise lause kohaselt tuleb üldiseks liikumiseks ettenähtud päevakavast erandi tegemise otsus teha kirjalikult. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 12 lg-st 1 tulenevalt kuulub VangS § 8 lg 2 alusel otsuse tegemine üksuse juhi pädevusse. Antud juhul on tehtud VangS § 8 lg-s 2 sätestatud erandid HKMS § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast Tartu Vangla peaspetsialistüksuse juhi 11.07.2013. a käskkirja nr 61/281 ning Tartu Vangla inspektor-kontaktisik peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes 23.07.2013. a käskkirjaga nr 61/293. Seega on vastutaja järginud julgeolekukaalutlustest tulenevate kambrite lukustamise aegades erandite tegemisel VangS § 8 lg-st 2 ja VSkE § 12 lg-st 1 tulenevaid nõudeid. 17. VangS § 8 lg 2 alusel tehtava otsuse näol on tegemist vangla kaalutlusotsusega ning sättest nähtuvalt on selle kohustuslikuks eelduseks põhjendatud vajaduse olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja nii 11.07.2013. a käskkirja kui 23.07.2013. a käskkirja alusel kambrite lukustamist kohaldades käitunud õiguspäraselt. Käskkirjades on põhjendatud, miks on vangla julgeolekuosakonna ametnikele teatavaks saanud asjaolud, ühel juhul hasartmängude mängimine, teisel juhul läbiotsimise käigus anaboolsete steroidide leidmine, vangla julgeolekut ohustavad ning miks on osakonna sulgemine vajalik. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja kambrite lukustamise meedet kohaldanud ka ülemäära pikaks ajaks. Mõlemal juhul kambrite lukustamine viiel päeval (11.07.2013 kella 10.30-st kuni 15.07.2013 kella 14.00-ni ning 23.07.2013 kella 16.00-st kuni 27.07.2013 kella 08.30- ni) võimaldas vastustajal julgeolekuohtudega seonduvates asjaoludes selgust saada ning uurimise sellist ajalist kestust ei saa antud juhul meetme kohaldamise eesmärke arvestades pidada ebaproportsionaalseks. Kuigi kaebaja arvates oli õigusvastane, et taolist meedet kasutati kõikide osakonna kinnipeetavate, kaasa arvatud tema suhtes, ei ole kaebaja nende piirangute kohaldamist enda suhtes vaidlustanud. Mõlemas käskkirjas on nõuetekohaselt selgitatud käskkirja peale vaide esitamise võimalust, mistõttu pidi vaide esitamise võimalus olema kaebajale arusaadav. Hoolimata sellest ei ole kaebaja 11.07.2013. a ja 23.07.2013. a käskkirju vaidemenetluse korras vaidlustanud. Seega ei saa kohtu hinnangul pidada usutavaks, et kaebajale oli kohe pärast käskkirja andmist selge, et käskkirja kohaldamine tema suhtes oli õigusvastane. Kaebaja käitumisest saab pigem järeldada seda, et ta ei pidanud vastavaid käskkirju õigusvastaseks. 18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega kollektiivse karistamise kohta. VangS § 8 lg-s 2 sätestatud meetme näol on tegemist täiendava julgeolekuabinõu 5

alaliigina VangS § 69 lg 2 p-i 1 mõttes, mis on erinevalt VangS § 69 lg 2 ps 1 sätestatud meetmest ette nähtud kasutamiseks abstraktse hulga, nt kogu osakonnas paiknevate kinnipeetavate liikumisja suhtlemisvabaduse piiramiseks. Seega on vastava meetme kohaldamise võimalus seaduses ette nähtud ning puuduvad alused pidada vangla tegevust VangS § 8 lg 2 alusel kambrite lukustamisel 2013. a juulikuus kinnipeetavate kollektiivseks karistamiseks. 19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse asjaoludest nähtuvalt kaebajale tekkinud hüvitamisele kuuluvat kahju. Kaebaja ei ole küll täpsustanud talle tekkinud kahju liiki, kuid tema väidetest saab järeldada, et tegemist on ebamugavates tingimustes viibimisega põhjustatud moraalse kahjuga. Ühtegi talle tekkinud tervisekahjustust ei ole kaebaja esile toonud. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et moraalse kahju väljamõistmisel peab kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus kohtuid veenma, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi seoses vangla tegevusega taluma, ületasid piiri, mis eristab üldjuhul vastava tegevusega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest (vt RKHKo 06.09.2007, nr 3-3-1-40.07, p 12). Antud juhul on kohtu hinnangul kaheldav nii see, kas antud juhul oli ületatud tavapäraselt vangla poolt VangS § 8 lg-s 2 ette nähtud meetme kohaldamisega kaasnevaid ebamugavusi, kui ka RVastS § 7 lg-s 1 kahju hüvitamise ühe eeldusena ette nähtud põhjusliku seose esinemine vangla tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et on tõenäoline, et kaebaja poolt 2013. a juulikuus talutud olukord oleks olnud sama ka juhul, kui vangla ei oleks osakonda julgeolekukaalutlustel lukustanud. Nimelt valitses 2013. a juulikuus Eestis kõrge õhutemperatuur, mis mõnel päeval tõusis 30 kraadi lähedusse, ning mis võis põhjustada ebamugavusi paljudele inimestele üle Eesti, seda eelkõige kinnises ruumis viibijatele, kus õhuliikumine on üldjuhul väiksem. 2013. a juulikuu ilm põhjustas seega olukorra, kus kambrites harjumuspärase temperatuuri hoidmine oli vanglal kas raskendatud või täiesti võimatu. Asja materjalidest nähtuvalt töötas kambris ventilatsioon ning kinnipeetavatel oli võimalik kasutada kraanist tulevat külma vett. Muude palavust vähendavate meetmete kasutusele võtmine, nagu kaebaja poolt viidatud ventilaatorite võimaldamine kambritesse, oleks kohtu hinnangul kinnipeetavate suure arvu tõttu olnud vanglale liialt koormav ning seetõttu ei saa pidada kinnipeetavat õigustatuks nõudma enda kambrisse ventilaatorit. Kohtu hinnangul ei oleks vangla saanud vähendada kaebajale tekkinud ebamugavusi ka talle rohkema kuuma vee võimaldamisega, kuna puudub otsene seos palavusest tingitud ebamugavuste vältimise ning kuuma vee võimaldamise vahel. Sellist seost ei ole ka kaebaja ise täpsustavalt esile toonud ega selgitanud, kuidas oleks talle rohkema kuuma vee võimaldamine tema ebamugavusi vähendanud. Seega ei nähtu asja materjalidest, et vangla oleks kaebaja kambris valitsenud palavuse vältimiseks tema võimuses olevaid meetmeid kasutamata jätnud. Samas oli näiteks kaebajal endal võimalik kuumast ilmast tuleneva palavuse vähendamiseks kasutada enda jahutamiseks kambris asuvast kraanist tulevat külma vett. Kaebaja on küll väitnud, et kambris ei olnud dušši ega külmkappi, kuid ühtegi väidet kraanivee kasutamise võimatuse kohta kaebaja kohtule esitanud ei ole. Kuigi dušši kasutades oleks kuumast ilmast tingitud palavust saanud tõepoolest vähendada mugavamalt kui kraanist tuleva veega, ei ole siiski tegemist asjaoluga, mis oleks ületanud piiri tavapäraste ebamugavuste ning piinava, julma või väärikust alandava kohtlemise vahel, sest võimalus end jahutada oli kambris olemas. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebajal endal oli võimalik talle väidetavalt tekkinud kahju vähendada või vältida ning kaebaja ei ole selgitanud, miks ta seda võimalust ei kasutanud. 6

20. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puuduvad alused ning Tartu Halduskohus on kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud. Kuna ka apellatsioonkaebus ei sisalda asjaolusid, mille pinnalt kuuluks kaebus rahuldamisele, jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a otsus muutmata. 21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 7