3-13-70229/65 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70229 Haldusasi S.R.’i, M. K., K. J., M. P., P.M.i, Marine Services OÜ ja K.S. kaebus Rae Vallavalitsuse 26.11.2013 ehituslubade nr 4916E ja nr 4917E tühistamiseks Menetlusosalised Kaebajad – S. R., M. K., K. J., M. P., P. M., Marine Services OÜ ja K. S., esindaja v. adv Alar Urm Vastustaja – Rae vald, esindaja: adv Toomas Laanemaa Kolmas isik – M.A., esindaja v. adv Enno Heringson

RESOLUTSIOON 1. Lõpetada haldusasja nr 3-13-70229 menetlus. 2. Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada K. S. poolt 26.12.2013 kaebajate kaebuselt haldusasjas nr 3-13- 70229 tasutud riigilõiv 105 eurot selle kandmisega K.S. arveldusarvele nr xxxxxxxxx Swedbank AS. 3. Mõista Rae vallalt kaebajate S. R., M. K., K. J., M. P., P. M., Marine Services OÜ ja K. S. kasuks välja kantud menetluskulud kokku summas 974,40 (üheksasada seitsekümmend neli koma nelikümmend) eurot. 4. Sekretäril saata määrus menetlusosalistele ja Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruskaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. R., K. J., M. K., P. M., Marine Services OÜ ning M. P. on Harjumaal xxx kinnistu omanikud. K. S.on eelnimetatud isikutega sõlminud 10.06.2013 võlaõigusliku kokkuleppe xxx tee x kinnistu jagamiseks ja kinnistu jagamise tulemusena tulevikus tekkiva kinnistu omandamiseks.

2. Rae vald väljastas 13.08.2012 ehitusloa nr 4489E xxx tee xb üksikelamu ja tehnovõrkude ehitamiseks (tl 32). Ehitusloa alusel on xxx tee xb ja xxx põik x kinnistute pinnast tõstetud ligi 2 m ja asutud elamut püstitama.

3. S. R., K.J., M. K., P. M., Marine Services OÜ, M. P. ja K. S. esitasid 15.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse ehitusloa 4489E tühistamiseks, ehitusloa tagajärgede kõrvaldamiseks ja juba ehitatu lammutamiseks (haldusasi nr 3-13-2366). Tallinna Halduskohus kohaldas nimetatud haldusasjas 19.11.2013 määrusega esialgset õiguskaitset, peatades Rae Vallavalitsuse ehitusloa

2 nr 4489E kehtivuse ning keelas ehitustegevuse xxx xb kinnistul kuni 26.11.2013. Tallinna Halduskohtu 03.12.2013 määrusega peatati esialgse õiguskaitse korras ehitusloa nr 4489E kehtivus ning keelati ehitustegevus kuni kohtuasjas nr 3-13-2366 kohtulahendi jõustumiseni.

4. Rae Vallavalitsus väljastas 26.11.2013 M. Al.’le kaks ehitusluba xxx põik x, xxx põik x ja xxx xb kinnistutele piirde ehitamiseks. Rae Vallavalitsuse 26.11.2013 ehitusluba nr 4916E annab õiguse ehitada 42 m pikkune tugimüür ja piirdeaed xxx põik x kinnistu piirile. Rae Vallavalitsuse 26.11.2013 ehitusluba nr 4917E annab õiguse ehitada 80 m pikkune vundamendiga piirdeaed xxx xb kinnistute piirile.

5. S. R., K. J., M. K., P. M., Marine Services OÜ, M. P. ja K. S. esitasid 27.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada Rae Vallavalituse 26.11.2013 väljastatud ehitusload nr 4916E ja 4917E ning kohustada Rae Vallavalitsust tegema ettekirjutust ehitusloa nr 4916E ja 4917E tagajärgede kõrvaldamiseks ehitise lammutamiseks (haldusasi nr 3-13-70229).

Kaebusega koos esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles paluti esialgse õiguskaitse korras peatada Rae Vallavalituse 26.11.2013 väljastatud ehitusloa nr 4917E kehtivus ning keelata ehitustegevus xxx xb kinnistul. Samuti palusid kaebajad peatada esialgse õiguskaitse korras Rae Vallavalituse 26.11.2013 väljastatud ehitusloa nr 4916E kehtivus ning keelata ehitustegevus xxx põik x kinnistul.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.12.2013 kaebuse pealdisena vormistatud määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas Rae Vallavalitsuse 26.11.2013 ehitusloa nr 4917E ja 4916E kehtivuse HKMS § 252 lg 4 alusel ja korras. (tl 3).

7. M. A. esitas 09.01.2014 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks.

8. 20.01.2014 määrusega otsustas Tallinna Ringkonnakohus jätta M. A. määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.12.2013 määruse kohtuasjas nr 3-13-70229 muutmata.

9. Kohus jättis oma 30.01.2014 määrusega kaebuse käiguta, peatas esialgse õiguskaitse korras kuni 10.02.2014 Rae Vallavalitsuse 26.11.2013 ehituslubade nr 4916E ja nr 4197E kehtivuse ning nõudis kaebajatelt täiendava seisukoha vastustaja 29.01.2014 seisukohale sh. seoses esialgse õiguskaitse taotlusega.

10. 04.02.2012 saabus kohtule kaebajate seisukoht. Kaebajad nõustuvad seisukohas kõigepealt asjaoluga, et pärast vastustaja 29.01.2014 korralduse nr 135 vastuvõtmist vahetult kaebaja kinnistu piirile ehituslubade alusel müüri ehitada ei saa, kuid ei nõustu vastustaja käsitlusega, et rajatav müür ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. Kaebajad väidavad, et nende subjektiivsete õiguste rikkumine tuleb tuvastada eelkõige naaberkinnistutele kavandatavast rajatiste kompleksist tervikuna. Kaebajad leiavad, et vastavalt EhS § 22 lg 1 p1 hõlmab ehitise püstitamiseks antud ehitusluba ka ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi. Kolmanda isiku rajatav muldrajatis koos tugimüüriga moodustavad koos elamuga ühtse kompleksi, kusjuures tugimüür toestab muldrajatist laialivoolamise eest. Seda on kinnitanud ka kolmas isik oma 17.12.2013 määruskaebuses haldusasjas 3-13-2366. Ka Riigikohus on leidnud oma 28.03.2012 otsuses asjas 3-3-1-4-12, et tõstetud pinnas koos müüridega moodustab ühtse rajatise. Kaebajad viitavad mitmele nimetatud lahendi punktile (15, 18 ja 19) ja selgitavad, et Riigikohus on nendes muuseas märkinud, et maapinna tõstmine koosmõjus kõrgete tugimüür-variseinte rajamisega piirab naaberkinnistu kasutamise võimalusi, mistõttu sellega võib kaasneda naabri subjektiivsete õiguste rikkumine.

3 Kaebajad leiavad, et vastavalt Riigikohtu seisukohtadele tuleks hinnata, kas muldrajatis ja müür koosmõjus rikuvad kaebajate subjektiivseid õigusi.

Kaebajad leiavad, et ka kahe erineva ehitusloa väljaandmine (nii ehitisele kui aiale) rikub kaebajate õigusi, sest neil tuleb oma õiguste kaitseks sellisel juhul pidada kaht õigusvaidlust, kusjuures vaieldakse sisuliselt ühe rajatiste kompleksi üle.

Kaebajad on seisukohal, et kuivõrd muldkehand (maapinna tõstmine) toimub terve xxx xb ja xxx põik x ulatuses, jääb neile arusaamatuks, kuidas see vajab kolmest küljest toestamist, aga kaebaja piiril püsib iseeneslikult. Kaebajad on olukorra illustreerimiseks esitanud ka foto muldkehandi servast, mis asub kaebajate kinnistu piiril (II tl 7). Kaebajad leiavad, et selline müüri rajamine kahjustaks kaebajate kinnistut koosmõjus haldusasjas nr 3-13-2366 vaidlustatud ehitusega. Kinnistu kahjustamisena toovad kaebajad välja nende kinnistu väärtuse vähenemise, piiratud valguse ligipääsu kinnistule ning sadevee ja mulla valgumise sellele. Kaebajad leiavad, et isegi kui müür saab olema ainult kolmanda isiku kinnistuga piirnevate teiste isikute kinnistute külgedel, siis ei vähenda selle puudumine kaebajate kinnistute külgedel kogu rajatiste kompleksi mõju kaebajate kinnistule. Sellises olukorras peavad kaebajad võimalikuks, et kolmanda isiku kinnistul asuv muldkehand ning sademe ja lumevesi hakkavad tõenäoliselt valguma kaebajate kinnistule

Kaebajad leiavad ka, et müürid piiravad vaadet kaebajate kinnistutelt sõltumata sellest, et nad ei asu otse kinnistu piiril. Kaebajad viitavad siinkohal punktile 23 Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-25-02, milles on leitud, et tegemist on isiku subjektiivse õiguse rikkumisega, kui halvema valgustuse ja väljavaate tõttu kinnisasja väärtus väheneb.

Kaebajad leiavad, et neil on Põhiseaduse §-st 32 tulenev subjektiivne õigus nõuda, et naaberkinnistu suhtes antavad ehitusload oleksid kooskõlas kehtestatud detailplaneeringuga. Kaebajad leiavad, et detailplaneering ei näe ette müüri rajamist selliselt, nagu vaidlustatud ehituslubades on lubatud. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.3 kohaselt on lubatud vastavas kohas maksimaalselt 1,5 m kõrguse piirdeaia rajamine. Vaidlustatud ehituslubade kohaselt on aga võimalik ehitada, arvestades tõstetud maapinda, enam kui 3 m kõrgused müürid. Kaebaja on seisukohal, et naaberkinnistul toimuv mõjutab vahetult kaebajate kinnistut, isegi siis kui müür ulatub kinnistu piirini ja lõpeb seal.

Kaebajad leiavad, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob kaasa kaebajate jaoks pöördumatud tagajärjed ja tekitab kahju ka kolmandale isikule. Kaebaja märgib, et ehitusloa peatamata jätmisel rajatakse selle alusel müür detailplaneeringu vastaselt tõstetavale maapinnale. Kuna müüri vundament ehitatakse muldkehandi sisse ja peale, siis ei ole võimalik muldkehandi eemaldamine ilma müüri lammutamiseta. See raskendaks võimaliku haldusasjas nr 3-13-2366 tehtava otsuse täitmist (muldkehandi kõrvaldamine) ja põhjustaks kolmandale isikule suuri kulutusi, kuna ka müür tuleks sel juhul lammutada. Kaebaja leiab, et kui haldusasjas nr 3-13- 2366 tühistatakse ehitusluba, siis ei saa müür õiguspäraselt edasi eksisteerida, sest on ehitatud tõstmata maapinnast 2 m kõrgemale ehk kaebajate arvates ebaseaduslikule muldkehandile. Lisaks põhjustaks müüri lammutamine kahjulikke mõjutusi kaebaja kinnistule (tolm, müra, ehitustolmu ja mulla kandumine kaebajate kinnistule.

11. Vastustaja esitas kohtule 6.02.2014 täiendava seisukoha kaebajate 4.02.2014 seisukoha suhtes ja märkis selles, et kaebuse esemeks olevad ehitusload võimaldavad rajada vastavalt kehtivale detailplaneeringule ainult 1,5 m piirdeaia ja seda konkreetsele asukohale vastaval kinnistul. Ehitusload ei anna õigust rajada mingeid muldrajatisi ega tugimüüri ja kaebajate väited on selles osas alusetud ja eksitavad. Piirdeaed on võimalik rajada xxx xB ja xxx põik x osale, kus ei toimu

4 mingit pinna tõstmist. Seega on alusetud ja eksitavad kaebajate väited, et vaidlusaluste ehituslubadega võimaldatakse rajada piirdeaed, mis ei ole kooskõlas detailplaneeringuga.

Vastustaja on seisukohal, et ta on ehituslubadega piirdeaia püstitamiseks seaduses nõutust kirjaliku nõusoleku (EhS § 16 lg 1 p 3) asemel selguse huvides välja andnud ehitusload ja seda ei saa pidada õigusvastaseks ega vastuolus olevaks hea halduse põhimõtetega.

Vastustaja leiab, et kaebajad ei ole kohtu poolt osutatud kaebuse puuduseid kõrvaldanud ja ei saa oma õiguste väidetavaid rikkumisi põhjendada kogu rajatava hoonekompleksiga, vaid ainult ehitulubades kajastatud piirdeaiaga seonduvalt.

Vastustaja leiab, viidates Riigikohtu 24.05.2010 otsuse punktile 22 haldusasjas nr 3-3-1-29-10, et kaebajal ei saa olla õigustatud ootust, et naaberkrundile ei rajata piirdeaeda, et olemasolev olukord ei muutu jne. Lisaks on piirdeaia püstitamine lubatud detailplaneeringuga.

12. 07.02.2014 laekus kohtule võimaliku kolmanda isiku seisukoht koos taotlusega menetluse lõpetamiseks tagastades kaebuse selle esitajatele. Kolmas isik leiab, et kaebus on täielikult perspektiivitu ja kaebajatel puudub seadusest tulenevalt kaebeõigus, sest nad ei ole suutnud näidata oma subjektiivsete õiguste rikkumist. Kolmas isik viitab Riigikohtu 26.11.2002 otsusele, milles Riigikohus on selgesõnaliselt selgitanud, et „…Naaber peab taluma ehitiste rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (PES § 43 lg 1 p 1) ning on ka muidu õiguspärane.“.

Kolmas isik leiab, et kaebaja väited, mis puudutavad muldrajatist, hoonet ja muldrajatise toestamiseks rajatavaid 2,5 m müüre, on väärad ja eksitavad. Kolmas isik selgitab, et tema kinnistu on loodusliku kaldega Ülemiste järve poole olles sellest kõrgemal. Kolmandal isikul puudub seetõttu tema väitel igasugune vajadus ümbritseda kogu tema kinnistu tugimüüriga ja seejärel müüri sisemine osa ära täita. Tugimüür ongi kolmanda isikuväitel detailplaneeringuga nähtud üksnes kaebaja kinnistu osa ja kolmanda isiku kinnistu vahele eesmärgiga, et rajatava hoone ja kinnistu piiri vaheline ala oleks võimalik planeerida horisontaalseks. Kolmas isik viitab ka asjaolule, et kaebajad ei ole toonud välja mitte ühtki fakti, millest võiks aru saada, kuidas konkreetselt käesoleva vaidluse esemeks olev piirdeaed nende õigusi rikub. Kaebaja leiab, et seetõttu ei ole võimalik ka kaebust menetleda. Seetõttu tuleks kolmanda isiku arvates kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.

13. 11.02.2014 määrusega otsustas kohus: 1) jätta rahuldamata kaebuse esitajate taotlus esialgse õiguskaitse rakendamiseks; 2) tagastada kaebus nõude osas kohustada Rae Vallavalitsust tegema ettekirjutust ehituslubade nr 4916E ja 4917E tagajärgede kõrvaldamiseks ehitise lammutamiseks; 3) kaebajatel esitada menetluskulude hüvitamiseks menetluskulude nimekiri ja nende kandmist tõendavad kuludokumendid hiljemalt 18.02.2014; 4) Vastustajal esitada oma seisukoht kaebajate menetluskulude hüvitamise taotlusele hiljemalt 7 päeva jooksul arvates selle saamisest.( tl 21- 26, II kd).

14. Kaebajad vaidlustasid nimetatud määruse resolutsiooni p 1 ja 2 määruskaebuse korras Tallinna Ringkonnakohtus, kes jättis oma 11.04.2014 määrusega määruskaebused rahuldamata.

15. 17.02.2014 esitasid kaebuse esitajad kohtule taotluse mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 1394,40 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 36-41, II kd).

16. 18.02.2014 teatas vastustaja kohtule, vaidleb kaebajate 17.02.2014 esitatud taotlusele vastu ning leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud kaebajate kasuks vastustajalt menetluskulude väljamõistmine. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt:

5

16.1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning lg 2 kohaselt jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas haldusasjas on kaebajad esitanud 2 nõuet: 1) tühistada Rae Vallavalitsuse poolt 26.11.2013 väljastatud ehitusload nr 4916E ja nr 4917E; 2) kohustada Rae Vallavalitsust tegema ettekirjutust ehitusloa nr 4916E ja nr 4917E tagajärgede kõrvaldamiseks ehitise lammutamiseks.

Tallinna Halduskohtu 11.02.2014 määrusega tagastati kaebus kaebajate nõude osas kohustada Rae Vallavalitsust tegema ettekirjutust ehituslubade nr 4916E ja 4917E tagajärgede kõrvaldamiseks ehitise lammutamiseks, ehk seega jättis kohus 11.02.2014.a. määrusega kaebaja kaebuse ühe nõude osas sisuliselt läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 1 p 3 ja § 151 lg 1). Kuna kohus on 11.02.2014 määruse punktis 28 märkinud, et käesolevas haldusasjas ei ole kaebus veel menetlusse võetud, tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda analoogia põhjal HKMS §-st 151 lg 1 p-st 1 ning HKMS §-st 110 lg 4, mis sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral.

Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, et kahe esitatud nõude osas ühest on kaebus jäetud läbi vaatamata ning sel alusel tuleb ½ menetluskuludest jätta kaebajate kanda.

16.2. HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

Vastustaja ei ole kunagi vaidlustatavat haldusakti kehtetuks tunnistanud, samuti ei saa vastustaja nõustuda seisukohaga, et 29.01.2014 korralduse vastuvõtmisega on vastustaja tunnistanud, et 26.11.2013 korraldustega väljastatud ehitusload nr 4916E ja 4917E rikkusid kaebajate subjektiivseid õigusi. Vastustaja poolt antud ehitusload nr 4916E ja 4917E on väljastatud vastustaja 26.11.2013 korraldustega nr 1327 ja 1328. Nimetatud korraldustes on konkreetselt viidatud asjaolule, et ehitusload on väljastatud muuhulgas M. A. poolt 22.11.2013 esitatud ehitusloa taotluse nr 6-6/8512 ja nr 6-6/8513 alusel. Nimetatud ehitusloa taotlusest nähtub konkreetselt, et: (i) taotlusega nr 6-6/8512 on M. A. taotlenud piirdeaia rajamist xxx tee xb krundile pikkusega 80 meetrit. (ii) taotlusega nr 6-6/8513 on M. A. taotlenud piirdeaia rajamist xxx põik x 31 meetrit.

Taotlustele oli lisatud M. A. poolt piirinaabrite kooskõlastused (joonised, mis olid lisatud vastustaja 29.01.2014 menetlusdokumendile).

Vastustaja 26.11.2013 korraldustes on üheselt viidatud, et ehitusloa väljastamise aluseks on M. A. poolt esitatud ehitusloa taotlused. Seega oli juba 22.11.2013 korraldustes viidatud dokumentide põhjal selge kuhu ja kui pika piirdeaia 22.11.2013 korraldustega väljastatud ehituslubade alusel kolmas isik rajada võis ning nimetatud dokumentidest nähtus, et viidatud haldusaktid ei riku kaebajate õigusi.

Rae Vallavalitsuse 29.01.2014 vastuvõetud korraldus nr 135 ei muutnud väljastatud ehituslubasid sisuliselt. Nimetatud korraldus anti ainult selguse huvides: kui 26.11.2013 korraldustega väljastatud ehituslubade alusel rajada lubatava piirdaia asukoht oli võimalik täpselt tuvastada korralduses viidatud ehitusloa taotluse ja selle lisadokumentide alusel, siis oli 29.01.2014 korraldusse piirdeaia täpne asukoht juba välja toodud selguse huvides. Nimetatu aga ei tähenda,

6 et 26.11.2013 korraldustega väljastatud ehituslubadega ei oleks olnud kindlaks määratud rajada lubatava piirdeaia konkreetset asukohta või et nimetatud ehitusload oleks olnud õigusvastased ning rikkunud kaebajate õigusi. Veelkord rõhutame, et 29.01.2014 korraldusega ei muudetud piirdeaia asukohta.

Lähtuvalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et menetluskulude väljamõistmine vastustajalt käesolevas asjas ei ole põhjendatud § 152 lg 1 p 4 alusel, kuivõrd antud sättes viidatud asjaolu ei ole käesoleval juhul esinenud.

16.3. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Käesoleval juhul on üks kaebajatest vandeadvokaat K. S., ehk kõrgelt kvalifitseeritud õigusteadmistega isik, kusjuures tegemist on advokaadibüroo Lextal (kes esindab kaebajaid) partneriga. HKMS § 109 lg 6 sätestatust tulenevalt peab kohus hindama, kas õigusabi kasutamine antud asjas on üldsegi vajalik ja põhjendatud. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus kaebajaks on kõrgete õigusteadmistega vandeadvokaat, ei ole välise õigusabi kasutamine antud kaebuse konteksti arvestades vajalik ja põhjendatud, mistõttu selle väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub vastustaja jätta kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega haldusasja menetluse kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

Kohus leiab, et vastustaja poolt 29.01.2014 korralduse nr 135 „xxx tee xb ja xxx põik x kinnistul piirdeaia ehitamiseks väljastatud ehituslubade ehitise tehniliste andmete täpsustamiseks“ vastuvõtmise järel on võrreldes kaebuse esitamise seisuga faktiline ja õiguslik olukord muutunud ja kaebajad on sisuliselt saavutanud läbi korralduse nr 135 oma kaebusega soovitud õigusliku olukorra – kolmandale isikule ei ole selgesõnaliselt enam antud õigust püstitada kaebajate ja kolmanda isiku kruntide piirile ehitusprojektiga kavandatud piirdeaeda ja tugimüüri. Kohus nõustub kaebajatega, ja leiab, et vastustaja on oma korraldusega nr 135 sisuliselt tunnistanud vaidlustatud ehitusload kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvas osas kehtetuks ja sellega on kaebajad saavutanud oma kaebuse eesmärgi.

Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 11.04.2014 tehtud määruse p 12, et kuivõrd Rae Vallavalitsuse 29.01.2014 korralduse nr 135 „xxx tee xb ja xxx põik x kinnistul piirdeaia ehitamiseks väljastatud ehituslubade ehitise tehniliste andmete täpsustamiseks“ (I kd, tl 131-134; I kd, tl 187-188p) järgi ei toimu piirdeaia ehitamist xxx tee x krundi piiril, siis ei saa ehitusload pärast nende tingimuste täpsustamist enam ilmselgelt kaebajate õigusi rikkuda ning kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

Selline olukord tähendab, et kohus saab asja menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Käesoleval juhul ei ole kaebus veel menetlusse võetud. HKMS § 152 lg 3 lubab lõpetada antud juhul kaebuse menetluse kaebust menetlusse võtmata.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleva kaebuse menetlus selle allesjäänud nõude osas tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel.

19. Menetluse lõpetamise korral HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel kannab menetluskulud vastustaja, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses

7 nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (HKMS § 108 lg 6).

Vastustaja on asunud seisukohale, et menetluskulude väljamõistmine vastustajalt ei ole antud juhul põhjendatud, kuna esiteks esitasid kaebajad kohtule kaks nõuet, millest ühe tagastas kohus kaebuse esitajatele HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel, millisel juhul menetluskulud vastustajalt väljamõistmisele ei kuulu. Teisekeks leidis vastustaja, et HKMS § 108 lg 6 kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna vastustaja ei ole vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistanud, samuti ei ole vastustaja tunnistanud, et vaidlustatud korraldused oleks rikkunud kaebajate õigusi. Vastustaja üksnes täpsustas vaidlustatud haldusakte, kuid ei muutnud neid sisuliselt. Kolmandaks leiab vastustaja, et menetluskulud ei kuulu välja mõistmisele, kuna need ei ole põhjendatud (HKMS 109 lg 6). Nimelt on üks kaebajatest ise vandeadvokaat, millest tulenevalt välise õigusabi kasutamine antud kaebuse kontkesti arvestades ei olnud põhjendatud.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd kaebajad esitasid kohtule kaks nõuet, millest ühe tagastas kohus kaebuse esitajatele oma 11.02.2014 määrusega, siis ei ole menetluskulude vastustajalt täies ulatuses välja mõistmine põhjendatud.

Kaebuse esitajad on kohtule esitanud järgmised OÜ Advokaadibüroo LEXTAL arved: 1) 31.12.2013 arve nr 2013/12/030 summas 420 eurot (õigusabi xxx tee xb ja xxx põik x piirdeaia ehituslubade vaidlustamiseks kaebuse koostamine ja halduskohtule esitamine II kd, tl 37, maksekorraldus, II kd tl 41); 2) 07.02.2014 arve nr 2014/01/112 summas 273 eurot (kolmanda isiku ja vastustaja seisukohtadega tutvumine, analüüs, kirjalikud seisukohad kohtule kokku 2 h 30 min, II kd, tl 53 ja pöördel, maksekorraldus, II kd, tl 41); 3) 14.02.2014 arve nr 2014/02/006 summas 491,40 eurot (kohtunõudele vastuse koostamine, kolmanda isiku ja vastustaja seisukohtadega ning kohtumäärusega tutvumine ja analüüs 4 h 30 min, II kd, tl 39 ja pöördel, maksekorraldus II kd, tl 40).

Arvestades eeltoodut ning arvetes märgitud tööde spetsifikatsiooni leiab kohus, et kaebajate menetluskulusid tuleb 31.12.2013 arve osas vähendada poole võrra. Seega loeb kohus põhjendatuks viidatud arve alusel menetluskulud kokku summas 210 eurot.

07.02.2014 arve ja 14.02.2014 on kohtu arvates põhjendatud terves ulatuses, kuivõrd kaebajatel oli vajalik tutvuda teiste menetlusosaliste seisukohtadega, samuti tuli kohtule vastata. Kohus on seisukohal, et arvestades kuluarvetes ja sellele lisatud spetsifikatsioonides kajastatud töö sisu on esindaja kulu kohtu hinnangul seotud käesoleva vaidlusega ning töö maht on vastavuses sellele kulutatud ajaga.

Kohus ei nõustu vastustaja väitega selles, et menetluskulude vastustajalt väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest antud juhul ei ole vastustaja sisuliselt vaidlustatud haldusakte muutnud ega kehtetuks tunnistanud ja sellest tulenevalt ei saa kohaldada HKMS § 108 lg 6 regulatsiooni.

Kohus juba põhjendas käesoleva määruse p 17, miks kuulub käesoleva haldusasja menetlus lõpetamisele HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata. Kohus rõhutab siiski täiendavalt, et kuni korralduse nr 135 vastuvõtmiseni ei saanud vaidlustatud ehituslubadest ja nende väljastamise aluseks olnud korraldustest kolmanda isiku poolt väidetud piiranguid piirdeaia ehitamiseks tema ja kaebajate krundi piirile kuidagi välja lugeda. Ehituslubade aluseks olevas ehitusprojektis on projekteeritud piire (kuni 1,8 m tugimüür + 1,5 m tara) ka kaebajate kinnistu xxx x ning xxx põik x ja xxx xB piirile. Mitte üheski ehituslubade aluseks olevas dokumendis – ehituslubade 11.11.2013 taotluses, Rae Vallavalitsuse 26.11.2013 korraldustes ega ehituslubades nr 4916E ja 4917E - pole märgitud, et piirdeaed ehitatakse ainult

8 xxx põik x, xxx põik x ja xxx tee xA piirile. Samuti ei ole ei ehituslubades ega nende väljastamise aluseks olnud korraldustes selgitatud piirdeaia pikkust. Ehitusloa aluseks olev ehitusprojekt ja selle kooskõlastused näevad üheselt ette tugimüüri ja piirdeaia rajamise kaebajate kinnistu piirile, kusjuures see on kajastatud nii vastavatel joonistel kui ka ehitusprojekti seletuskirjas. (vt. näiteks I kd, tl 121-124, 143, 150, 167,181,183-185). Samuti ei selgu ehitusloaga ehitada lubatud piirdeaia asukoht üheselt vastustaja poolt esitatud kooskõlastustest, sest näiteks haldusasja I toimiku leheküljel 120 asuval kooskõlastuste lehel O. K. poolt antud kooskõlastusest võib järeldada, et see on antud just kaebajate ja kolmanda isiku vahelisele alale ehitusprojektiga kavandatud piirdeaiale ja tugimüürile. Samale seisukohale jõudis ka Tallinna Ringkonnakohus. Järelikult on vastustaja ekslikul seisukohal, et antud juhul ei saa HKMS §152 lg 1 p 4 menetluskulude väljamõistmisel lähtuda. Seejuures ei ole vastustaja menetluse lõpetamisele sisuliselt vastu vaielnud. Küll aga ei soovi vastustaja kanda menetluskulusid.

Kohus leiab, et kuivõrd ta lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, siis kuulub kohaldamisele HKMS § 108 lg 6. Vastustaja on ka õigesti viidanud, et tulenevalt HKMS § 109 lg 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Siinkohal on vastustaja asunud kohtu arvates ekslikule seisukohale selles, et kuivõrd üks kaebajatest on ise vandeadvokaat, siis ei ole välise õigusabi kasutamine põhjendatud ja menetluskulud tuleks sel põhjusel jätta menetlusosaliste enda kanda. Kohus märgib, et ei ühestki õigusaktist ega kohtupraktikast tulene vastavat piirangut. Vastustaja ei ole ühelegi vastavale õiguslikule alusele või kohtupraktikale ka viidanud.

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et HKMS § 108 lg 6 alusel tuleb vastustajalt kaebajate S.R., M. K., K. J., M. P., P.M., Marine Services OÜ ja K. S. kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 974,40 eurot (sh käibemaks).

20. HKMS § 104 lg 5 p 1 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 alusel. Käesoleval juhul on kaebus ühes nõudes tagastatud HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel (11.02.2014 määrus) ja teises nõudes lõpetas kohus menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Eeltoodust tulenevalt saab kaebajatele kaebuselt tasutud riigilõivu summas 105 eurot (I kd, tl 52) kaebajatele tagastada. Esialgse õiguskaitse taotluselt ning sellega seoses esitatud määruskaebuselt tasutud riigilõiv jääb aga kaebajate enda kanda (vt 21.03.2011 Riigikohtu lahend nr 3-3-1-9-11 p 10).

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik