3-13-1093/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 19.06.2014; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-1093 Haldusasi L. L (esindaja L. K kaudu) kaebus Viimsi valla kohustamiseks tagada lasteaiakoht elukoha piirkonnajärgses munitsipaallasteaias RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata L. L taotlus kaebuse muutmiseks ning ka selles osas, et L. Kit võiks käsitada samuti kaebuse esitajana; 2. Lõpetada haldusasja nr 3-13-1093 menetlus, sest käesolevaks ajaks on kaebajale lasteaiakoht eraldatud, mis ühtlasi tähendab seda, et selle kaebuse eesmärk on saavutatud; 3. Saata menetlusosalistele määruse ärakiri Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebusest nähtuvalt on L. L kantud Viimsi valla elanikeregistrisse ja oli alates 15.03.2012 Viimsi lasteaedade üldjärjekorras. Vastustaja teatas 23.04.2013, et kaebajale 2013/2014 õppeaastal lasteaiakohta ei võimaldata.

2. L. L esitas oma seadusliku esindaja L. K kaudu 22.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi valla kohustamiseks L. Lele lasteaiakoha võimaldamiseks elukoha piirkonnajärgses munitsipaallasteaias ning Viimsi valla kohustamiseks hüvitada kaebaja poolt eralasteaiale või lastehoiule tehtavad lisakulud (tl 2-7).

3. Tallinna Halduskohtu 27.06.2013 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kohus selgitas muuhulgas, et antud juhul peaks piisama lasteaiakoha tagamise nõudest kui põhinõudest ja et hüvitamistaotluse aluseks on üldjuhul eeldus, et kahju (lisakulud) juba tekkinud, mis nähtuvalt kaebusest esialgu nii ei olnud (tl 21-22).

4. Kaebaja täpsustas kaebust 05.07.2013 ning pidas lasteaiakoha tagamise nõuet kui põhinõuet piisavaks (tl 26-27).

2

5. Tallinna Halduskohtu 08.07.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse nõudega kohustada Viimsi valda tagama kaebajale lasteaiakoht elukoha piirkonnajärgses munitsipaallasteaias ning saadeti vastustajale vastamiseks (tl 28-29).

6. Viimsi vald esitas 05.08.2014 omapoolse vastuse, paludes jätta L. Le kaebus läbi vaatamata või jätta see kaebuse edasisel menetlemisel rahuldamata (tl 38-46).

7. Kaebaja esitas 08.09.2013 vastustaja vastuse osas veel ka omapoolsed vastuväited (tl 54-56).

8. Tallinna Halduskohtu 01.04.2014 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ja anti menetlusosalistele tähtaeg, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente, samuti nendele dokumentidele vastuväidete esitamise tähtaeg. Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajaks oli määratud 19.05.2014.

9. Viimsi vald esitas 06.04.2014 täiendavad selgitused (tl 65-67) ja 25.04.2014 ka dokumendi, millest nähtuvalt teatati L. K´le, et tema tütrele on alates 2014/2015 õppeaastast eraldatud lasteaiakoht. Lasteaiakoha soovi korral oli vaja lapsevanematel sellest teada anda (tl 70-73).

10. Kaebaja teatas 25.04.2015 vastustaja täienduse osas lühidalt, et jääb oma kaebuse juurde (tl 75- 76).

11. Seoses menetlusliku olukorra muutumisega ja menetluse lõpetamise küsimuse tõusetumisega tühistas kohus 06.05.2014 määrusega varasemalt kindlaks määratud otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning määras menetlusosalistele uued tähtajad, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid taotlusi, selgitusi ja tõendeid. Vaidluse osapooltele selgitati menetluse lõpetamise tagajärgi. Samuti selgitati kaebajale muu hulgas, et menetluse võimaliku jätkamise korral eeldab see selget taotlust ning põhjendusi, millest ilmneb, et vastava toimingu (viivitus) õigusvastasuse tuvastamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik (tl 77).

12. Viimsi vald esitas 22.05.2014 täiendava tõendina koopia L. Ki poolt 09.05.2014 allkirjastatud lasteaed „Väike Päike“ lasteaiakoha kasutamise lepingust nr 9/14, mille punkti 1.1 kohaselt võimaldatakse L. Lele alates 18.08.2014 lasteaiakoht (tl 79-83).

13. Kaebaja teatas 22.05.2014, et soovib HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse jätkamist toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna kaebaja arvates oli lasteaiakoha andmise puhul tegemist mõistliku tähtaja ületamisega, kuid märkis samas, et soovib esitada sellelt pinnalt kahju hüvitamise nõude koheselt, samas haldusasjas ning summas 999 eurot ja 85 senti ja et viimane arve esitatakse juunis. Seoses kahju hüvitamise nõude peale üleminekuga tasuti täiendavalt veel ka 15 eurot riigilõivu (tl 99).

14. Viimsi vald esitas 30.05.2014 vastuväite kaebaja 22.05.2014 seisukohale, milles leiab, et kahju hüvitamise nõuet käesoleva kaebuse raames esitada ei saa ja seda põhjusel, et kaebajaks on L. L, väidetav kahju on tekkinud aga kaebaja emale L. Kile. Samuti soovib vastustaja kahju hüvitamise nõudele sisuliselt vastu vaielda. Menetluse võimaliku jätkamise osas toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks vallal otseseid vastuväiteid ei olnud ning vastustaja pidas vajalikuks jätta selle otstarbekuse küsimuse kohtu otsustada (tl 101-102).

15. Kaebaja teatas 14.06.2014 kohtule, et soovib tulla oma esialgse 22.05.2013 esitatud nõude juurde tagasi ja jätkata menetlust kahju hüvitamise nõudes ning palub käsitleda kaebajana ka L. Kit. Lisaks esitas kaebaja täiendavalt eralasteaia „Põnnipesa“ 09.06.2014 arve nr 3055 ning arve tasumist tõendava maksekorralduse (tl 104-107).

3

KOHTU PÕHJENDUSED

16. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetab kohus menetluse määrusega, kui kaebuses nõutav haldusakt on välja antud või toiming on tehtud.

17. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg-s 1 on sätestatud, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Lähtuvalt HKMS § 178 lõikest 3 kohaldub see põhimõte ka menetlust lõpetava määruse suhtes.

18. Kaebus oli võetud menetlusse 08.07.2013 Viimsi valla kohustamise nõudes tagada kaebajale lasteaiakoht elukoha piirkonnajärgses munitsipaallasteaias. L. L oli kaebuse käiguta jätmise määruses toodud selgituste järgselt nõude taolise fikseeringuga ühtlasi ka nõustunud (tl 27). Fikseeritud nõudeid üldjuhul muuta ei saa ning lähtuvalt HKMS § 49 on see pigem erandlik, kusjuures iga muudatus eeldaks seejärel veel ka teiste menetlusosaliste sellekohase seisukoha küsimist. Mis puutub kaebaja 08.09.2013 taotlusesse käsitleda L. Kit samuti kaebuse esitajana, siis ei ole seda taotlust rahuldatud ning arvestades asjaolu, et tegemist on lapse lasteaiakoha tagamise nõudega, ei olnud see ka võimalik. Seetõttu jääb kaebaja poolt 14.06.2014 korratud samasisuline taotlus samuti rahuldamata.

19. Käesolevaks ajaks on L. Lele lasteaiakoht tagatud ja seega ei saa enam kohustada valda lasteaiakohta tagama. Taolises olukorras oleks menetluse jätkamine HKMS § 152 lg 2 alusel toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks (teoreetiliselt) küll võimalik, kuid see eeldaks kaebaja selget taotlust, kusjuures õigusvastasuse tuvastamine peab olema kaebaja õiguste kaitseks ühtlasi ka tarvilik. Tallinna Halduskohtu 06.05.2014 määruses on seda selgitatud. Antud juhul kaebuse esitaja menetluse jätkamist toimingu (viivitus) õigusvastasuse tuvastamiseks ei taotlenud, vaid pidas vajalikuks esitada kahju hüvitamise nõuet (täiendavalt) käesoleva haldusasja raames.

20. Arvestades asjaolu, et kaebaja lasteaiakoha tagamise kohustamisele suunatud menetluse jätkamist toimingu õigusvastasuse tuvastamisena selgelt ja üheselt mõistetavalt ei taotlenud ning kohtu hinnangul ei ole see kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik, siis tuleb menetlus lõpetada. Menetluse lõpetamise tagajärgi on protsessiosalistele Tallinna Halduskohtu 06.05.2014 määruses selgitatud. Mis puutub kaebuse muutmisesse ja eralasteaia kasutamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudesse, siis tuleb hinnata selle võimalikkust halduskohtumenetluse seadustiku § 49 tähenduses. Käesolevaks ajaks on lasteaiakohtade tagamise kohustamisega seonduvad võimalused ja menetluslik olukord tunduvalt selgemad ning siinkohal tuleb asuda ühtlasi seisukohale, et kahju hüvitamise nõude peale antud juhul üle minna ei saa. Suhteliselt sarnases vaidluses haldusasjas 3-12-1007 on Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2013 otsuses selgitatud, et kahju tekkimist ei saa vaadelda lapsele tekitatud kahjuna, vaid kahju võib olla tekkinud lapsevanemal. Nimetatud vaidluse puhul ei olnud munitsipaallasteaias käimise võimaldamise kohustust täidetud ei halduskohtu ega ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks, kuid seonduvalt eelnimetatuga selgitas ringkonnakohus, et kui vald oleks (vahepealsel perioodil) taolise võimaluse loonud, siis oleks tulnud menetlus selles osas halduskohtumenetluse seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Antud juhul tuleb samuti menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Kaebaja huvisid see sisuliselt kahjustada ei saa, sest õigusabikulud kannaks (nende olemasolul) vastustaja ning riigilõivu on võimalik tagasi taotleda. Mis puutub aga võimalikku kahju hüvitamise nõudesse, siis selleks tuleb esitada eraldi kaebus ja kaebajaks märkida lapsevanem, kes on lapse eralasteaias käimisega seonduvaid kulusid kandnud. Kahju hüvitamise nõude puhul ei ole ka viivituse eelnev õigusvastasuse tuvastamine tarvilik. Lasteaiakoha tagamisele kulunud perioodi pikkust mõistliku menetlusaja tähenduses on võimalik vajaduse korral hinnata vastava kahju hüvitamise nõude raames.

4

21. Haldusasjas ei ole esitatud andmeid õigusabiteenuse kasutamise kohta, mis tähendab seda, et kaebuse esitajal ei saa olla väljamõistetavaid kohtukulusid. Mis puutub kaebuselt tasutud riigilõivu, siis seda tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 4 taolistel juhtudel vastustajalt välja ka ei mõistetaks. Menetluse lõpetamisel lähtuvalt HKMS § 152 lg 1 p-st 4 on aga kaebuse esitajal võimalik käesoleva määruse jõustumise järgselt soovi korral tasutud riigilõivu tagasi taotleda. Selleks tuleb esitada rahandusministri 21.09.2010 määrusega nr 47 kinnitatud „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ §-s 11 sätestatud nõuetele vastav taotlus ning näidata muude vajalike andmete kõrval ära kontonumber, millelt makse sooritati ja kontonumber kuhu summa tagastada. Seonduvalt kaebuse muutmise taotlusega täiendavalt või liigselt tasutud 15 euro suurust riigilõivu on võimalik samuti lähtuvalt eelkirjeldatud protseduurireeglitest ja põhimõttest HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagasi taotleda. Seejärel lahendab kohus riigilõivu tagastamise taotluse eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik