3-14-50802/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50802 Haldusasi Sven-Erik Toomise kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks seoses kartserivormi kohtus kandmise nõudega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21.05.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Sven-Erik Toomise määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Sven-Erik Toomis Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.05.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 14.05.2014 saabus Tartu Halduskohtule Sven-Erik Toomise kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks vanglalt kohtu äranägemisel selle eest, et kaebajat sunniti 15.01.2014 ja 16.01.2014 minema kohtusse ja prokuröri juurde kartserivormis, milles ta tundis end alandatuna. Kaebusega koos esitati taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. 2. Tartu Halduskohtu 21.05.2014. a määrusega rahuldati S.-E. Toomise riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus osaliselt ja kohustati teda tasuma 05.06.2014 riigilõivu summas 45 eurot. Halduskohus märkis, et Riigilõivuseaduse § 571 lg 3 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, riigilõivu 250 eurot. HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Vastavalt HKMS § 111 lg-le 1 antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest (tl 13) nähtub, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste (239,50 eurot) ja mahaarvamiste (70 eurot) pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 84,75 eurot (239,50–70=169,50)/4x2. Kuigi eeltoodust nähtuvalt ei ole kaebaja võimeline tasuma riigilõivu summas 250 eurot, leidis halduskohus, et arvestades kaebaja kahekordset ühe kuu keskmist sissetulekut, milleks on 84,75 eurot, ei ole kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest täielik vabastamine põhjendatud. Kaebaja puhul on tegemist kinni peetava isikuga, keda peetakse ülal riigieelarvest. Tema õigusi rikuti väidetavalt 15.01.2014 ja 16.01.2014 ehk neli kuud enne kaebuse kohtule esitamist. Kahju hüvitamise taotluse vanglale esitas S.-E. Toomis 25.02.2014. Seega oli kaebajal piisavalt aega, et säästa raha riigilõivu tasumiseks. Kaebaja pidi arvestama, et oma väidetavate õiguste kaitseks seoses talle vangla poolt mittevaralise kahju tekitamisega, võib tal olla vajalik pöörduda kohtusse. Arvestades eelnevalt väljatoodud asjaolusid ning kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut leidis halduskohus, et käesolevas haldusasjas kaebuse esitamisel tuleb S.-E. Toomisel tasuda riigilõivu 45 eurot. MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED

3. S.-E. Toomis esitas 25.05.2014 määruskaebuse (pealkirjastatud avaldusena) ja 29.05.2014 selle täienduse Tartu Halduskohtu 21.05.2014. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse esitaja märgib, et ta on tegelikult maksejõuetu ning halduskohus on tema sissetulekutest ja väljaminekutest valesti aru saanud. Tema sissetulekutest läheb 50% hagide katteks, 20% vabanemisfondi ja ainult 30% jääb talle endale kasutada, mille eest tuleb vangla poest osta hügieenitarbeid ja pesu, kuna vangla neid asju ei väljasta. Rahaülekandeid on talle teinud üksnes lähedased, kuid tööl kaebaja ei käi, mistõttu ei ole tal ka raha riigilõivu tasumiseks. 13.06.2014. a määrusega võttis halduskohus esitatud määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. Tartu Ringkonnakohtusse jõudis määruskaebus koos toimikuga 17.06.2014. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 5. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus võttis kaebaja sissetuleku arvutamisel õigesti vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 aluseks perioodi 13.01.2014 kuni 14.05.2014. Ringkonnakohus kontrollis ka halduskohtu arvutusi nimetatud sättest tuleneva valemi alusel ning tuvastas, et halduskohus jõudis õigele tulemusele, et S.-E. Toomise sissetulek taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul on olnud 239,50 eurot. Halduskohus on samuti õigesti viimatimainitud summast maha arvanud 70 eurot, mis on aluseksvõetud neljakuise perioodi jooksul vangla poolt kaebaja sissetulekust maha arvatud kas nõuete fondi või vabanemisfondi kandmiseks. Mis puutub veel kaebaja sissetulekust tehtavatesse mahaarvestustesse, siis ei 2 2

oma tähtsust kaebaja väide selle kohta, et ta ei saa vabanemisfondi ja nõuete fondi vahendeid ise kasutada, sest kohus ei arvestagi HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kinnipeetava maksevõime hindamisel tema vabanemisfondi ja nõuete fondi vahenditega. 6. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema arvele ülekandeid teinud tõesti teised eraisikud, kuid õige ei ole kaebaja arusaam, nagu ei tohiks lähedaste või teiste eraisikute tehtud ülekandeid tema sissetulekuks lugeda. Ringkonnakohus viitab siinkohal Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-le 9, mille kohaselt: „Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu)“. Seega ei tähenda „sissetulek“ ainult töötasu ning halduskohus arvestas õigustatult kaebaja sissetuleku hulka ka teistelt isikutelt, sh kaebaja lähedastelt, tulnud rahalaekumisi. Mis puudutab kaebaja väidet, et tal on raha vaja kauplusest vajalike asjade, sh hügieenitarvete ja pesu ostmiseks, siis ka see väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest täies ulatuses. Nii juba viidatud Riigikohtu 2012. a määruses, kui ka 12.03.2014. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-82-13 asus Riigikohus seisukohale, et HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, riietele või toidule ja uue HKMS-is toodud menetlusabi andmise korra järgi ei ole oluline ka see, et kinnipeetavale jääks pärast riigilõivu tasumist mõistlikul määral raha muude kulutuste tegemiseks. Järelikult on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek perioodil 13.01.2014-14.05.2014 olnud 84,75 eurot, nagu halduskohus ka õigesti märkis. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud, sest 84,75 eurot ei ületa menetluskulu 250 eurot.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole põhjendatud ning et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut on asjakohane arvesse võtta ka isiku maksevõime üldisel hindamisel. Kohtul ei ole kohustust isikut riigilõivu tasumisest täielikult vabastada ka siis, kui tema eeldatavad menetluskulud ületavad tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Nimelt võimaldab HKMS § 110 lg 1 p 1 isiku riigilõivu tasumisest osaliselt vabastada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt 45 euro suuruse riigilõivu tasumise nõudmine, milline summa on veel ka väiksem, kui kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek, on kaebaja majanduslikku seisu arvestades igati mõistlik. Sellise summa tasumine kahju hüvitamise kaebuse esitamisel ei koorma kaebajat ka ülemäära. 8. Eelnevast tulenevalt jääb S.-E. Toomise määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.05.2014. a määrus muutmata. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 3 3