4-14-2710/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-14-2710

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2014, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-14-2710 Kohtukoosseis eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Väärteoasi Vinera Lagunova väärteoasi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.04.2014 otsus Kaebuse esitaja Vinera Lagunova (ik: 48009100278, viibib Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi kambris)

RESOLUTSIOON Jätta Vinera Lagunova apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 25.04.2014 otsus muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida politseijaoskonna patrullpolitseinik Lilia Redkina on 21.03.2014 koostatud väärteoprotokolli nr AB 1208435 selle kohta, et Vinera Lagunova, 21.03.2014 kella 18.50 ajal viibides Tallinnas Paekaare 22 maja teise trepikoja juures, oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Väärteoprotokolli kohaselt pani V. Lagunova oma sellise tegevusega toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Leides, et V. Lagunovat tuleks karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja vastavalt VTMS §-le 71 Harju Maakohtule arutamiseks.

Maakohtu otsus 2. Harju Maakohtu 25.04.2014 otsusega väärteoasjas nr 4-14-2710 mõisteti V. Lagunova süüdi NPALS § 151 järgi ja teda karistati 5 päeva pikkuse arestiga. Kohtuotsusega nähti ette, et arest kuulub ärakandmisele vahetult pärast V. Lagunovale kriminaalasjas nr 1-14-2979 mõistetud karistuse ärakandmist. Ühtlasi mõistis kohus V. Lagunovalt välja riigieelarve tuludesse menetluskuludena ekspertiisitasu 35 eurot, kohustades selle tasuma 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kohtuotsuse motiivides menetluskulude väljamõistmise osas märkis maakohus, et tulenevalt VTMS § lg-st järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 175 lg 1 p 3 sätestab menetluskuludena riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulusid. V. Lagunova uriinis narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kindlakstegemise maksumus oli uuringuakti kohaselt 35 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Analoogselt hüvitab väärteoasjas menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdlane. Kohus leidis, et tulenevalt sellest on põhjendatud 35 euro väljamõistmine

V. Lagunovalt. Kuigi V. Lagunova kannab käesoleval ajal kriminaalkaristust vangistuse näol, ei ole nimetatud asjaolu aluseks tema vabastamiseks menetluskulude hüvitamise kohustusest. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu (süüdlase) varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning ainult juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule (süüdlasele) üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Täielikult menetluskulude riigi kanda jätmist seadus ette ei näe. Kuna 35 eurot ei ole nii suur summa, et selle hüvitamine oleks V. Lagunovale üle jõu käiv, ei pidanud kohus vajalikuks ega põhjendatuks summa vähendamist.

Apellatsioon

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik V. Lagunova, kes vaidlustab kohtuotsust temalt menetluskuludena ekspertiisitasu 35 eurot väljamõistmise ning selle 15 päeva jooksul tasuma kohustamise osas. Apellant väljendab arusaamatust, kas temalt välja mõistetud 35 euro suuruse summa puhul on tegemist trahviga või menetluskuludega. V. Lagunova märgib, et juhul, kui on tegemist trahviga, siis tähendab selle väljamõistmine sisuliselt tema topeltkaristamist. Juhul, kui aga on tegemist menetluskuludega, siis palub apellant jätta see riigi kanda, kuna ta kannab kriminaalasjas nr 1-14-2979 mõistetud 7 kuu ja 19 päeva pikkust vangistust, on töötu ja tal pole võimalik kusagilt saada rahalist abi. Samuti märgib V. Lagunova, et tal ei ole võimalik tasuda 35 euro suurust summat 15 päeva jooksul, aga kui ta seda summat kohtu poolt määratud tähtajal ei tasu, siis hakkavad jooksma viivised. Ka ei ole tal pärast vanglast vabanemist võimalik kohe nõuet ära tasuda, sest on vaja otsida elamispind ja töö ning on vaja millestki ka elada. Kuid endise eluviisi juurde tagasi pöörduda ja uusi kuritegusid toime panna ta ei soovi. Seepärast palub V. Lagunova jätta menetluskulud riigi kanda või asendada see veel ühe päeva arestiga, s.o lisada viiele päevale arestile veel üks päev aresti.

4. Kuivõrd apellant on ringkonnakohtule teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta ja seega on nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning küsis kohtuvälise menetleja seisukohta kaebuse suhtes. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida politseijaoskonna poolt ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas ei nõustu kohtuväline menetleja apellatsiooni rahuldamisega. Seisukohas märgitakse, et V. Lagunova uriinis narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kindlakstegemise maksumus oli uuringuakti kohaselt 35 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Analoogselt hüvitab väärteoasjas menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdlane. Tulenevalt sellest on põhjendatud 35 euro väljamõistmine V. Lagunovalt. Kuigi V. Lagunova kannab käesoleval ajal kriminaalkaristust vangistuse näol, ei ole nimetatud asjaolu aluseks tema vabastamiseks menetluskulude hüvitamise kohustusest. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu (süüdlase) varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning ainult juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule (süüdlasele) üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Täielikult menetluskulude riigi kanda jätmist seadus ette ei näe. Kuna 35 eurot ei ole nii suur summa, et selle hüvitamine oleks V. Lagunovale üle jõu käiv, ei pidanud kohus ega pea ka kohtuväline menetleja vajalikuks ega põhjendatuks summa vähendamist. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et ei soovi kohtuistungist osa võtta ning on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus esitatud kaebuse vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Esiteks märgib ringkonnakohus, et menetluskulude välja mõistmise puhul ei ole tegemist karistusega, vaid, nagu nimigi ütleb, väärteoasja menetlemisel tekkinud kuludega, mis mõistetakse karistusotsuse puhul välja süüdlaselt põhjusel, et tema tegu oli menetluse ja seega ka kulude tekkimise põhjuseks. Seetõttu ei ole võimalik menetluskulusid arestiga asendada. Samuti ei võimalda seadus jätta menetluskulusid täies ulatuses riigi kanda. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulusid puudutavates küsimustes kriminaalmenetluse regulatsiooni. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi 3. lõige võimaldab kohtul jätta juhul, kui süüdimõistetu ilmselgelt ei ole võimeline menetluskulusid täies ulatuses tasuma, need riigi kanda osaliselt, kuid mitte täies ulatuses. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et V. Lagunovalt välja mõistetud menetluskulud ei ole suured, mistõttu ei anna V. Lagunova kaebuses esitatud väited alust nende osaliselt riigi kanda jätmiseks. Arvestades seda, et V. Lagunova kannab käesoleval ajal vangistust, tuleb märkida, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei peeta seda asjaolu kohtupraktikas menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Nii on Riigikohus 07.12.2012 kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 tehtud määruses väljendatud seisukohta, et „Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.“ Selle seisukoha aluseks on vangistusseaduse § 37 lg 1, mille kohaselt on kinnipeetav reeglina kohustatud töötama. Lisaks tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Tõendeid selle kohta, et V. Lagunova varaline seisund ei võimalda tal tasuda menetluskulusid täies ulatuses, esitatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtuga, et 35 eurot ei ole nii suur summa, et selle hüvitamist saaks pidada V. Lagunovale ilmselgelt üle jõu käivaks – tegemist on rahasummaga, mis moodustab ca 1/10 kuupalga alammäärast.

7. Eeltoodut arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu otsus

V. Lagunovalt menetluskuludena ekspertiisitasu 35 eurot väljamõistmise osas on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel. Juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Sten Lind

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla