3-12-2267/89 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2267 Haldusasi PL ja ML kaebused Tallinna Linnavalitsuse 22.08.2012 korralduse nr 1112-k punkti 1 ja 19.06.2013 korralduse nr 869-k punktide 1 ja 2 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebajad: PL ja ML Vastustaja: Tallinna linn Kolmandad isikud: AT ja PV Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25.11.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus PL ja ML apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta PL ja ML apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-12-2267 muutmata.

2. Mõista PLlt ja MLlt ATi kasuks välja menetluskulud summas 210 (kakssada kümme) eurot.

3. Mõista PLlt ja MLlt PVi kasuks välja menetluskulud summas 210 (kakssada kümme) eurot.

4. Jätta apellantide menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 17.07.2014. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-12-2267 2(11) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. LL esitas 13.02.1992 avalduse XXXXX XX XX tagastamiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.04.1996 otsusega nr 7244 tunnistati XXXXX XX XX, endisel kinnistul nr 5N asunud hooned ja maa omandireformi objektiks. Õigustatud subjektiks tunnistati vara endise omaniku GL abikaasa LL. Tallinna Linnavalitsuse 22.10.1996 korraldusega nr 2630-k tagastati XXXXX XX XX asuv elamu LLile.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.05.1997 otsusega tunnistati varasem 01.04.1996 otsus nr 7244 kehtetuks. Tallinna Linnavalitsuse 15.08.1997 korraldusega nr 2898-k tunnistati varasem 22.10.1996 korraldus nr 2630-k kehtetuks. LLi kaebus nende haldusaktide tühistamiseks jäeti Tallinna Halduskohtu 13.02.1998 otsusega nr 3-80/97 ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.1998 otsusega nr II-3/113/98 rahuldamata. Tallinna Linnakohtu 06.03.2000 otsusega nr 2/3/24-5088/98 kohustati LLit tagastama Tallinna linnale XXXXX XX XX asuv elamu.

3. Tallinna linn sõlmis 26.10.2000 XXXXX XX XX asuvate eluruumide erastamise müügilepingud, millega elamu omanikeks said EM ja AT.

4. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 15.03.2012 otsusega nr 12401 tunnistati omandireformi objektiks XXXXX XX XX, endisel kinnistul nr 5N asunud ehitised ja 1138 m2 maad; loeti tõendatuks, et vara kuulus GL, kes oli seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik; ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks LL.

5. Tallinna Linnavalitsuse 22.08.2012 korraldusega nr 1112-k jäeti rahuldamata ML ja PL taotlus XXXXX XX XX asuva elamu ja maa tagastamiseks, kuna vara on füüsiliste isikute heauskses omandis (p 1). Sama korraldusega alustati vara kompenseerimise menetlust (p 2). Korralduse seletuskirja kohaselt on M ja PL LLi pärijad. Käesoleval ajal on XXXXX XX XX korter 1 omanikuks PV ning korter 2 omanikuks AT. Üks korteritest on koormatud hüpoteegiga Swedbank AS kasuks.

6. M ja PL esitasid 29.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 22.08.2012 korralduse nr 1112-k punkti 1 tühistamiseks.

7. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.2013 korraldusega nr 869-k muudeti Tallinna Linnavalitsuse 22.08.2012 korralduse nr 1112-k punkti 1 ja tunnistati punkt 2 kehtetuks. Korralduse punkt 1 sõnastati nii, et M ja PL taotlus vara tagastamiseks jääb rahuldamata põhjusel, et vara on füüsiliste isikute heauskses omandis ning LLile on makstud XXXXX XX XX asunud kinnisvara eest hüvitist koos intressiga varade hüvitamise seaduse alusel (p 1). Samuti tunnistati kehtetuks 22.08.2012 korralduse nr 1112-k punkt 2 vara kompenseerimise menetluse alustamise kohta (p 2).

8. M ja PL täiendasid esitatud kaebust ning taotlevad ka Tallinna Linnavalitsuse 19.06.2013 korralduse nr 869-k p-de 1 ja 2 tühistamist. Kaebust põhjendati järgmiselt.

3-12-2267 3(11) 1) Vara ei omandatud heauskselt. Eluruumide erastamise ajal kehtinud omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg 1 sätestab keelu võõrandada omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara selle tagastamise küsimuse otsustamiseni. Sama kinnitab ka Riigikohtu praktika. Seega olid XXXXX XX XX omandamisele suunatud tehingud algusest peale tühised ning käsutustehingu tühisuse korral ei ole vara omandamine võimalik, sõltumata väidetava omandaja heausksusest. Seadusest valesti arusaamine ei õigusta seadusest tuleneva keelu rikkumist. Asjaolust, et kohus kohustas õigustatud subjekti vara haldusorganile tagastama, ei tulenenud õigust erastada seda vara üürnikele. Õigusvastane halduspraktika ei anna alust seadusest tuleneva keelu rikkumise seadustamiseks.

2) Vara omandajad on pahausksed, kuna nad teadsid või pidid teadma 2000. aastal, et vaidlusalune vara kuulub ümberasujatele ja vara suhtes kehtib moratoorium. Heauskne omandamine eeldab kehtivat asjaõiguslepingut. Käesoleval juhul on tehingud aga seaduse alusel tühised ning tühise tehingu alusel ei ole heauskne omandamine võimalik. PV ostis korteri oma tädilt varem kogutud sularaha eest. Tõenäoline on, et ostuhinda ei ole tegelikkuses tasutud ja tehing on näilik. Ei ole usutav, et ühes majas elavad isikud või lähisugulased ei vaheta infot vara tagastamise vaidluse kohta.

3) Heauskne omandamine on välistatud. Heauskset omandamist ei toimu, kui asi on omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt valdusest välja läinud. Kaebajate vaarema EG põgenes Eestist järelümberasumise käigus, kui inimesed põgenesid reaalse repressiooniohu eest. Seega läks vara kaebajate õiguseellase valdusest välja tema tahte vastaselt. Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus hõlmab endas ka omandiõiguse järjepidevust ehk natsionaliseeritud vara jäi omanike omandisse ja edasised vara kasutajad olid üksnes valdajad, mitte omanikud.

Okupeeriva võimu ametiasutused ei olnud pädevad Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevate õigusaktide andmiseks. Seega ei omanud vara natsionaliseerimine mingit õiguslikku mõju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.12.1990 otsus, mille kohaselt on kogu maa jätkuvalt Eesti Vabariigi omandis, on vastuolus 1938. aasta põhiseadusega, kuna sundvõõrandamine sai toimuda vaid erandlikel juhtudel, seaduse alusel, üldistes huvides ja õiglase tasu eest. Põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kehtivad enne 28.06.1992 toiminud õigusaktid pärast kehtiva põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus uue põhiseadusega.

Kuna põhiseaduse § 32 kaitseb omandiõigust ja näeb ette omandi tahtevastase võõrandamise piirangud, ei ole varem toimunud natsionaliseerimine ja Ülemnõukogu otsused omandipõhiõigusega kooskõlas. Seega ei ole kõnealune vara Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt omanike omandist välja läinud.

4) Vara eest on hüvitis Saksa riigile täielikult tagastatud ning sellisel juhul puudub alus ORAS § 17 lg 5 kohaldamiseks. Kuna hüvitis on välisriigile tagastatud, on kaebajate alusetu rikastumine välistatud. Kaebajad soovivad vara tagastamist, nad ei soovi Saksa riigi hüvitist. Kaebajad sõlmisid Saksamaa Liitvabariigiga lepingu hüvitise tagasimaksmise kohta ja hüvitis tagastati 03.07.2013. Vastustaja ei ole uurinud haldusmenetluses, kas hüvitis on tagastatud või kas tagastusmenetlus toimub.

5) ORAS § 17 lg 5 on põhiseadusega vastuolus. Vara tagastamata jätmine on vara sundvõõrandamine põhiseaduse § 32 mõttes. See norm ei võimalda vabaneda õiglase ja kohase hüvitise maksmise kohustusest viitega välisriigi tehtud maksele ning välisriigi makse ei ole antud juhul õiglane hüvitis omandiõiguse kaotamise eest. Saksa Liitvabariik ei ole kunagi käsitlenud makstud hüvitist kompensatsioonina sundvõõrandamise eest. Arvestades saadud hüvitise ümber tänasesse vääringusse, on see 524 eurot, mistõttu ei saa seda lugeda õiglaseks hüvitiseks. Kompenseerimine tähendab seda, et ülekohus on isikule hüvitatud ja hüvitis on isiku valduses. Eesti riigil on käesoleval ajal plaanis ka ORAS § 17 lg 5 rakenduspraktikat muuta ja selleks on algatatud eelnõu. Vastustaja oleks seetõttu pidanud haldusmenetluse peatama.

3-12-2267 4(11) 6) Kaebajatel ei olnud võimalik korralduse eelnõu kohta oma seisukohta avaldada. Kaebajate esindajal kohtumenetluses ei olnud volitust võtta vastu dokumente haldusmenetluses. Kaebajate ära kuulamata jätmine on sedavõrd oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse. Vastustaja võttis eelnõu korraldusena vastu niivõrd lühikese aja jooksul, et kaebajate tegeliku ärakuulamisõiguse teostamise võimaluse andmine on näilik. 7) Vastustaja 19.06.2013 korralduse punkt 2 on õigusvastane, kuna kehtivast õigusest ei tulene alust alustatud kompenseerimismenetluse tühistamiseks.

9. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Vastustaja arvestas 2000. aastal eluruumide erastamisel Riigikohtu seisukohta haldusasjas nr 3-3-1-6-99, mille kohaselt tuli vara tagastamise avaldus jätta rahuldamata ning sellega oli tuvastatud LLile vara tagastamata jätmise õiguspärasus. Seega otsustas vastustaja korterite erastamise pärast seda, kui kehtivate haldusaktidega oli lõplikult otsustatud vara tagastamise küsimus. Seda ei väära ka asjaolu, et hiljem on kohtupraktika muutunud. Eluruumid erastanud isikud ei olnud pahausksed, kuna 2000. aastal, mil vara erastati, oli Riigikohus seisukohal, et ümberasujatel ei ole õigust vara tagasi saada

2) Vaidlusalune vara on Saksamaa poolt kaebajate õiguseellasele kompenseeritud, mida tõendavad Bayreuthi Lastenausgleichsarchivi väljastatud toimiku ZLA1/1731369 materjalid. Kohtud on asunud järjepidevalt seisukohale, et makstud hüvitis on käsitletav ORAS § 17 lg 5 mõttes kompensatsioonina, mis välistab vara tagastamise või kompenseerimise. Kaebajad on hüvitise tagasi maksnud pärast 19.06.2013 korralduse nr 869-k kättesaamist, mistõttu oli korraldus selle vastuvõtmise ajal õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohus leidis otsuses nr 3-10- 2838, et õigusnormid ei näe ette, et vara saab tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Asjaolu, et Vabariigi Valitsus kavandab ORAS § 17 lg 5 rakenduspraktika muudatust, kinnitab, et vastustaja tegevus ORAS § 17 lg 5 alusel on õiguspärane. Asjas ei oma tähtsust see, et Vabariigi Valitsus soovib tulevikus ORAS § 17 lg 5 rakenduspraktikat muuta. Vastustaja lähtus korralduse ajal kehtivast õigusest. ORAS § 17 lg 5 rakenduspraktika muutmine rikub võrdsuspõhiõigust, kuna teistele isikutele on varem sama normi alusel jäetud vara kompenseerimata ja tagastamata.

3) ORAS § 17 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus. Kehtiva põhiseaduse § 32 kaitseb isikut üksnes pärast põhiseaduse jõustumist toimepandud sundvõõrandamise eest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et põhiseaduse §-st 32 ei tulene riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis võõrandati õigusvastaselt teise riigi poolt enne põhiseaduse jõustumist (Riigikohtu otsused nr 3-4-1-6-03, 3-4-1-5-02, 3-3-1-41-01 ja III-3/1-42/95). Eesti Vabariik ei vastuta rahvusvahelise õiguse kohaselt oma territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Sama on leidnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 02.03.2005 otsuses Maltzan jt vs Saksamaa. Kuna tegemist ei ole sundvõõrandamisega, vaid Eesti Vabariigi tingimustel läbiviidava omandireformiga, puudub alus nõuda või eeldada, et vara saab tagastamata jätta üksnes juhul, kui saadud kompensatsioon vastab vara turuväärtusele.

4) Vastustaja eeldas, et esindaja tegutseb advokaadi nõuetele vastavalt kliendi huvides, õigeaegselt ja asjatundlikult. Kaebajate väited selle kohta, et nad ei olnud korralduse eelnõust teadlikud, on väheusutavad, kuna kaebajad asusid korraldama vara eest saadud hüvitise tagasimaksmist. Ka ärakuulamiskohustuse täitmata jätmise korral ei oleks saanud anda teistsugust haldusakti.

3-12-2267 5(11)

10. AT ja PV palusid jätta kaebuse rahuldamata.

1) Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki saada XXXXX XX XX vara tagasi. Haldusmenetluse raames ei ole võimalik kõrvaldada takistust, et vara on füüsiliste isikute heauskses omandis. Erastamistehingud vastasid tsiviilasjades tehtud jõustunud kohtuotsustele ja sõlmimise aja õigusaktidele. Sama kinnitab ka selleaegne kohtupraktika. Kolmandate isikute omandiõigust ei saa kummutada erastamistehingute järgselt toimunud muudatused, kuna sättele tagasiulatuva jõu andmine saab olla väga erandlik. Kolmandate isikute pahausksuse tõendamise koormis lasub kaebajatel. Isegi kui vaidlustatud korraldus tühistada, ei saa vastustaja muuta kinnisasja käsutustehinguid ja kinnistusraamatu kandeid, kuna võimalik tagasitäitmise nõue on aegunud. Seega ei saa korralduse tühistamine tuua vara vastustaja omandisse tagasi. Kaebusega taotletav eesmärk – jätta kolmandad isikud omandist ilma – oleks vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.

2) Vaidlusalune vara on Saksamaa poolt kaebajate õiguseellasele kompenseeritud. Kaebajate õiguseellane loobus 1941. aastal vara osas nõudeõigusest, kui andis oma vara üle ja asus ümber Saksamaale. Seega ei ole vara natsionaliseeritud ja tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Vara ei ole individualiseeritaval kujul säilinud.

3) EM on kolmanda isiku PV tädi ning korteriomandi müügitehingu katteks oli kolmanda isiku vanemate kinnisasja müügist saadu ja perekond V rahalised vahendid.

11. Tallinna Halduskohus jättis 25.11.2013 otsusega kohtuasjas nr 3-12-2267 kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajatelt kolmandate isikute kasuks välja kummalegi 300 €.

1) ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 15.03.2012 otsust nr 12401 ei ole kaebajad vaidlustanud ning see on kehtiv haldusakt. Seetõttu ei ole asjakohased kolmandate isikute väited, et vara ei ole natsionaliseeritud ja tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga.

2) ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.

3) Tõendid (II kd, tl 30-41, 43-55, 57-67) kinnitavad, et kaebajate õiguseellasele A LLile määrati hüvitis 930 DM XXXXX XX vara eest sõltuvalt vara hinnast ja nimetatud hüvitis on ka välja makstud. Hüvitise väljamaksmist tõendab täiendavalt ka Saksa Liitvabariigi ja kaebajate vahel juulis 2013 sõlmitud avalik-õiguslik leping, mille punktide 1-3 kohaselt maksavad kaebajad tagasi LAG alusel saadud hüvitise, mis on saadud aadressil XXXXX XX, Tallinn asuva kinnistu eest. Tõendatud ei ole, et hüvitist ei ole välja makstud.

4) Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud järgmist. ORAS § 17 lg 5 esimene lauseosa sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Selle normi kohaldamise osas asus Riigikohus asjas nr 3-3-1-84-09 seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei takista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa; oluline on, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest. Asjaolul, kas õigusvastaselt võõrandatud vara

3-12-2267 6(11) eest makstud kompensatsioon oli piisav, ei ole ORAS § 17 lg 5 mõttes tähendust, sest kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga. LAG alusel makstud põhihüvitis on käsitletav ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina. Ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitist üksnes neile isikutele, kes ümberasumise tõttu ümberasustamisalal asuvatest LAG-s nimetatud majanduslikest väärtustest ilma jäid ning põhihüvitise maksmise eesmärk oli kompenseerida vara kaotusest tekkinud kahju. Ümberasustamiskahju suuruse kindlakstegemisel ja põhihüvitise määramisel arvestati konkreetse kaotatud vara väärtust ning põhihüvitise suurus sõltus muu hulgas ka mahajäänud vara väärtusest. Kuigi LAG preambulist nähtuvalt ei välistanud Bundestag põhihüvitise maksmisest hoolimata ümberasustatute õigust mahajäänud vara tagastamisele, ei saa LAG sätteid pidada Eesti seadusandjale siduvaks ning LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul ega tema õigusjärglastel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvitise saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta kaotatud vara asukohas vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. Halduskohus ei pidanud vajalikuks sellest kohtupraktikast kõrvale kalduda.

5) HKMS § 158 lg 2 lause 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Vastustaja andis 19.06.2013 korralduse, milles tugines vara tagastamata jätmise osas ORAS § 17 lg-le 5. Kaebajate ja Saksamaa Liitvabariigi vahel sõlmitud leping hüvitise tagastamise kohta on kaebajate poolt allkirjastatud alles 04.07.2013 ja 12.07.2013 (kd II tl 14-15). Ülekanne hüvitise tagasimaksmise kohta on tehtud 03.07.2013 (kd II tl 13). Seega ei olnud haldusakti andmise ajaks hüvitis tagastatud ning haldusorganil ei olnud selle asjaoluga võimalik ka arvestada.

6) Saksa riigile hüvitise tagastamine ei tähenda seda, et kaebajatel tekiks õigus vara tagastamisele või kompenseerimisele Eesti Vabariigis. Seda valikuõigust ei ole omandireformi õigustatud subjektidele ORAS § 17 lg-ga 5 antud. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 05.04.2012 otsuses nr 3-10-2838 leidnud, et ekslik on seisukoht, et juhul, kui Saksa riigilt saadud põhihüvitis välistab Eesti õigusaktide järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise, saab isik selle välistava asjaolu kõrvaldada põhihüvitise Saksa Liitvabariigile tagasimaksmise teel ning linnakomisjon oleks pidanud enne vaidlusaluse otsuse tegemist sellist võimalust kaebajatele pakkuma.

7) ORAS § 17 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus. Seda kinnitab ka senine kohtupraktika. Seadusandja on leidnud mõistliku tasakaalu erinevate omandireformi osapoolte huvide vahel. Kaebajate soovitud õigusdogmaatika rakendamine tooks kaasa tekkinud õigusrahu rikkumise sellises ulatuses, mida kaebajate eelkäijate ligikaudu 70 aastat tagasi kaotsiläinud vara omandiõiguse taastamine üles ei kaalu, arvestades seda, et kaebajatel endil puudub igasugune vahetu seos kaotsi läinud varaga (kaebajad PL ja ML on sündinud vastavalt 1986. ja 1990. aastal).

8) Haldusorganil puudub alus peatada menetlus põhjusel, et oodata ära võimalik õigusaktide muutmine menetlusosaliste (s.o kaebajate) kasuks või (s.o kolmandate isikute) kahjuks. Kaebajate esitatud dokumentidest ei nähtu seda, et vastustaja oleks haldusakti andmise ajal olnud määruse plaanitavast muudatustest teadlik. Kuna haldusakt on kooskõlas haldusakti andmise ajal kehtinud õigusnormidega, ei mõjuta haldusakti õiguspärasust ka see, millised on õiguslooja plaanid õigusnormide muutmiseks.

9) HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna Saksa riigile kompensatsiooni tagasimaksmine ei tingi seda, et vara kuuluks omandireformi korras

3-12-2267 7(11) tagastamisele või kompenseerimisele, tuleks igal juhul anda samasugune haldusakt ja jätta kaebajate avaldus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks rahuldamata. Kaebajate käitumine viitab aga sellele, et kaebajad siiski said vaidlustatud haldusakti eelnõu kätte ning ärakuulamisõiguse asemel proovisid nad leida viise, kuidas keelduva haldusakti andmist vältida. Arvestades advokaadi kohustusi kliendi suhtes (AdvS § 44 lg 1 p-d 1 ja 2) oleks esindaja pidanud kaebajaid teavitama saabunud korraldusest või teavitama vastustajat dokumendi vastuvõtmiseks volituste puudumisest.

10) ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Seega ei saa omandireformi raames kompenseerida vara, mis on juba varasemalt kompenseeritud. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebajate taotletav vara on juba Saksa riigi poolt kompenseeritud, seega puudub alus sama vara uuesti Eesti riigi poolt kompenseerimiseks. Kuna kaebajad on halduskohtumenetluses vaidlustanud 22.08.2012 korralduse nr 1112-k punkti 1 ehk vara tagastamata jätmise, on kaebajate eesmärgiks käesolevas vaidluses, et neile vara tagastataks. Sama kinnitavad ka kaebajate kohtumenetluses esitatud põhjendused. Juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks ja haldusorgan otsustaks vara tagastada, ei kuuluks vara kompenseerimisele. Samuti on kaebajad esitanud haldusmenetluses ebaõigeid andmeid, et vara eest ei ole hüvitist saadud. Sellel ajal toimus juba kohtumenetlus haldusasjas nr 3-10-2995, milles tuvastati, et LL on Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni saanud. Seega ei saa kaebajatel olla usaldust haldusakti kehtima ja muutmata jätmisele ning haldusaktid on sõltumata haldusakti muutmise põhjenduste puudumisest õiguspärased. Kohus ei tühista haldusakti ainuüksi võimalike menetluslike vigade tõttu juhul, kui ta on veendunud, et uues haldusmenetluses tuleks anda uus samasisuline haldusakt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. P ja ML esitasid ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 25.11.2013 otsuse tühistamiseks, taotledes uue otsusega kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt. 1) Halduskohus pidanuks lahendama kaebajate taotluse tunnistada ORAS § 17 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks kohtuotsuse resolutsioonis, taotluse rahuldamata jätmist põhjendama ning mitte tuginema selles osas vastustaja seisukohtadele. Halduskohtu minetused osutatud apellantide taotluse menetlemisel mõjutasid asja otsustamist, kuivõrd seetõttu on Tallinna Halduskohtul jäänud sisuliselt käsitlemata ja analüüsimata seni ka kõrgemate kohtute poolt lahendamata küsimused, kes oli õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuks omandireformi eel ning missugune on sellest tulenevalt omandireformi tegelik juriidiline olemus. Halduskohus on ORAS § 17 lg 5 kohaldamata jätmise taotluse lahendamisel jätnud hindamata kaebajate väited, et omandireformi käigus ei saanud sundvõõrandada kaebajate õiguseellastele kuulunud vara, selline sundvõõrandamine saab toimuda vaid õiglase ja kohese hüvitise eest ning Saksa riigi poolt makstud hüvitist ei saa selliseks hüvitiseks pidada, sest hüvitise maksmise kohustus on Eesti riigil ning Saksa riigi poolt makstud hüvitist ei saa pidada õiglaseks, sest see ei kompenseerinud vara väärtust. 2) ORAS § 17 lõiget 5 tuleb mõista nii, et see ei välista vara tagastamist juhul, kui Saksa riigilt saadud hüvitis on tagasi makstud. Olukorras, kus teiselt riigilt saadud hüvitis on tagastatud, ei tooks aga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine Eesti Vabariigi poolt enam kaasa isiku rikastumist. Sellisele tõlgendusele viitab ka sätte grammatiline tõlgendamine. Halduskohus ei ole toonud välja ainsatki mõistlikku põhjust, miks peaks olema

3-12-2267 8(11) välistatud vara või kompensatsiooni saamise võimalus Eesti riigilt olukorras, kus on selgunud, et Eesti riik käsitleb ootamatult ja üllatuslikult varem kolmandalt isikult saadud oluliselt väiksemat (ning kolmanda isiku sõnul ka hoopis teise iseloomu ja eesmärgiga) hüvitist Eesti riigilt õigusvastaselt võõrandatud vara või selle eest kompensatsiooni saamist välistava asjaoluna ning isik on seetõttu otsustanud kolmandalt isikult saadud hüvitise kolmandale isikule tagastada. 3) Asjaolud, kas teiselt riigilt saadud hüvitise suhtes on aset leidmas selle tagastamise menetlus või kas teiselt riigilt saadud hüvitis on sellele riigile tagastatud, on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses ORAS § 17 lg 5 kohaldamise otsustamisel olulise tähendusega asjaolud HMS § 6 mõttes, mille haldusorgan peab samast sättest tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt välja selgitama. Vastustaja seda enne 19.06.2013 korralduse andmist ei teinud ega kaebajaid eelnevalt selles küsimuses ära ei kuulanud. Vastustaja oleks pidanud menetluse peatama, et ära oodata Saksa riigile hüvitise tagastamine, samuti selleks, et oodata ära Rahandusministeeriumi initsiatiivil ORAS § 17 lg 5 muutmine. Nimetatud menetlusest oli vastustaja teadlik. 4) Vastustaja pidanuks kaebajate ärakuulamiseks enne 19.06.2013 korralduse andmist edastama selle projekti kaebajatele, mitte nende esindajatele korralduse nr 1112-k vaidlustamisel. Kaebajate esindajale haldusakti eelnõu saatmisest kuni 19.06.2013 oli vaid 4 tööpäeva, mistõttu ei olnud antud tähtaeg piisav vastuväidete esitamiseks. 5) HMS § 64 lg 3 järgimata jätmine 19.06.2013 korralduse andmisel võis mõjutada asja otsustamist.

13. Tallinna linn palub vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) 19.06.2013 korralduse andmise ajal ei olnud kaebajad Saksa riigilt saadud hüvitist tagastanud. Tallinna Ringkonnakohus on 18.10.2012 otsuses nr 3-10-2995 selgitanud, et omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil suur kaalumisruum ning 1991. a kehtestatud ORAS ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaegset seisukohta, et juba kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu. Asjaolu, et seadusandja ei seadnud vara tagastamist sõltuvusse varem vastuvõetud kompensatsiooni tagasimaksmisest, pidi olema teadlik valik, sest kompensatsiooni oli enne ORAS-e kehtestamist välja makstud ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel ning need kompensatsioonid arvutati teistel alustel kui ORAS-s ette nähtud ning olid reeglina väiksemad. Sellest, et ORAS § 17 lg 5 ei luba vara tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompensatsiooni tagasi maksnud, annab tunnistust ka asjaolu, et Rahandusministeerium on koostanud eelnõu, millega on kavandatud kehtestada ORAS § 17 lg 5 rakenduspraktika muutmiseks erinormid, mis võimaldaksid vara eest saadud hüvitise tagasimaksmise korral vara tagastada. Juhul, kui ORAS § 17 lg 5 rakenduks apellantide kirjeldatud viisil, puuduks vajadus rakenduspraktika muutmiseks vajalikke erinorme kehtestada. 2) HKMS § 162 lg 2 näeb ette, et kui kohus jätab haldusasjas seaduse kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega, tehakse selle kohta märge resolutsioonis. Seadus ei näe ette, et otsuse resolutsioonis tuleks lahendada sätte põhiseaduslikkuse küsimus, kui kohus sätet põhiseadusega vastuolus olevaks ei pea. Halduskohus hindas asja lahendamisel ORAS § 17 lg

5 põhiseadusele vastavust ja põhjendas selles osas kaebajate seisukohaga mittenõustumist. 3) Halduskohus põhjendas õigesti, miks ei saa asuda seisukohale, et kaebajaid pole ära kuulatud ja isegi, kui see nii oleks, ei mõjutanud see asja otsustamist. Isegi juhul, kui Korralduse II menetlemisel oleks esinenud minetusi ärakuulamiskohustuse täitmisel, ei oleks saanud need mõjutada asja otsustamist. Ka siis, kui vastustaja oleks teadnud, et kaebajad soovivad Saksamaa

3-12-2267 9(11) Liitvabariigile vara eest saadud hüvitise tagastada, ei oleks vastustaja ORAS § 17 lg 5 kohaselt saanud teha teistsugust korraldust. Halduskohus selgitas ka õigesti, miks ei saa vastustajale ette heita menetluse peatamata jätmist. 4) Halduskohus leidis õigesti, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamine ei ole kaalutlusotsus, mistõttu ei tulnud vastustajal HMS § 64 lg-s 3 sätestatuga arvestada. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et HMS § 67 lg 4 p 6 alusel ei saa isik tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele, kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Kuna apellandid kinnitasid 23.02.2012 haldusmenetluses, et varade eest ei ole hüvitist saadud, ei saa nad ebaõigete andmete esitamise tõttu usaldusele tugineda.

14. Kolmandad isikud AT ja PV paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

1) Apellandid ei selgita, miks nad ei loe Saksa riigilt aegade jooksul saadud hüvitisi piisavaks ja miks nad ei ole Saksa riigilt hüvitust suuremas ulatuses nõudnud. Apellandid ei teata, kui suur õiglane hüvitus pidanuks olema.

2) Haldusmenetluses vaikisid apellandid Saksa riigilt hüvitise saamise üldse maha, lisaks ei ole apellandid siiani esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, mitmel korral ning milliseid hüvitisi on Saksa riik XXXXX XX vara omanikele aegade jooksul tegelikult maksnud.

3) Vastuseks kolmandatele isikutele teatas rahandusminister, et ORAS § 17 lg 5 muudatust käesoleva tagastamismenetlusega sarnaseid juhtumeid puuduvalt ei muudeta.

4) Apellandid ei soovinud olla ärakuulatud ja ei esitanud vastustajale asja kohta arvamusi ja vastuväited. Juhul kui apellandid pidasid vastuväite esitamise aega liiga lühikeseks, oli neil telefoni või lühikese e-kirja teel võimlik teatada vastuväite esitamise soovist ning aja ebapiisavusest. Apellandid ei teatanud vastustajale, et nad on Saksa riigile hüvitist tagastamas ja ei palunud menetlust peatada. HMS § 38 lg 3 esimese lause kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid.

5) Apellantide väitel maksid nad Saksa riigile tagasi 524 eurot, kuid millisele Saksa marga kursile ja kui suurele summale see vastab, apellandid ei avalda. Asjas olevatest materjalidest võib näha, et Saksa arhiivi teatise põhjal on apellantide õiguseellane kirjalikul nõusolekul soostunud põhihüvitisega XXXXX XX vara eest, mis koos intressidega moodustab 16034 DEM.

6) Kolmandad isikud on XXXXX XX osas heausksed omanikud, mis välistab vara tagastamise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata ja järgib halduskohtu otsuse põhjendusi, ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus peab sel juhul märkima, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega ega pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

3-12-2267 10(11)

16. Apellandid leiavad, et halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et ORAS § 17 lg 5 on põhiseadusega kooskõlas. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Halduskohus on viitega ringkonnakohtu praktikale, viidates konkreetsetele kohtulahenditele, märkinud, et riigil on omandireformi käigus vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel kaalutlusruum ning põhiseadusest ei tulene kaebajate õigust nõuda vara tagastamist või kompenseerimist, kui hüvitist on juba maksnud Saksa riik. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks oma varasemaid seisukohti üle korrata ning jääb nende juurde.

17. Halduskohus ei pidanud lahendama kaebajate taotlust ORAS § 17 lg 5 kohaldamata jätmiseks ja põhiseadusevastaseks tunnistamiseks kohtuotsuse resolutsioonis. Kohtupraktikas on selgitatud, et sellisel juhul pole vajalik menetlusosaliste taotlust tunnistada säte põhiseadusega vastuolus olevaks lahendada kohtulahendi resolutsioonis. Tegemist on menetlusosalise õigusliku argumendiga, mitte nõudega HKMS § 37 lg 2 tähenduses või taotlusega menetlustoimingu sooritamiseks. Seetõttu ei pea kohus jätma kohtuotsuse resolutsioonis rahuldamata menetlusosalise taotlust jätta norm põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata.

18. Kolmanda isiku taotlus võtta asja juurde Rahandusministeeriumi 08.01.2014 kiri nr 7.7/15560 tuleb rahuldada, sest menetlusosalised vaidlevad ka selle üle, kas ORAS § 17 lg 5 võimaliku muutmise kavatsus oleks pidanud olema aluseks haldusmenetluse peatamisele enne 19.06.2013 korralduse andmist. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata selle tõendi olemasolust ei ole haldusorganil kohustust seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse olemasolu korral haldusmenetlusi peatada. Halduskohus märkis õigesti, et haldusmenetlus tuleb läbi viia võimalikult kiiresti ja põhjendamatute viivitusteta. Õige on ka halduskohtu seisukoht – mis tugineb ringkonnakohtu seisukohale kohtuasjas nr 3-10-2838 –, et Saksa riigilt LAG alusel saadud hüvitise tagasimaksmine ei too kaasa võimalust vara, millest ilmajäämise eest Saksa riik hüvitist maksis, tagastamiseks või kompenseerimiseks ORAS alusel. Seetõttu ei oleks menetluse peatamine ega kaebajatele täiendava võimaluse andmine hüvitis Saksa riigile tagastada võimaldanud vastustajal anda teistsuguse sisuga haldusakti. Kaebajatele täiendava võimaluse andmine vastuväidete esitamiseks ei oleks seetõttu asja otsustamist saanud mõjutada.

19. Kompensatsiooni maksmise menetluse lõpetamine oli seadusega imperatiivselt nõutav. Kaebajatel puudus ORAS § 17 lg 5 kohaselt õigus nõuda Tallinnas XXXXX XX omandist ilmajäämise eest kompensatsiooni maksmist. Seetõttu ei riku kaebajate õigusi ka kompenseerimismenetluse alustamise kohta antud haldusakti kehtetuks tunnistamine.

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt taotlenud. Kolmandad isikud taotlevad kaebajatelt apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist. Menetluskulude nimekirjast, Advokaadibüroo Amos OÜ arvetest ja maksekorralduste koopiatest nähtuvalt on mõlemad kolmandad isikud tasunud apellatsioonimenetluses esindajatasu 210 €. Nimetatud kulud on ringkonnakohtu arvates mõistlikud ja põhjendatud ning tuleb apellantidelt kolmandate isikute kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman

3-12-2267 11(11)