3-14-50631/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja
Legislator summary
AI generatedTARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS k a e b u s e t a g a s t a m i s e k o h t a
Legislator headnote
AI generated3-14-50631/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja: TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS k a e b u s e t a g a s t a m i s e k o h t a
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS k a e b u s e t a g a s t a m i s e k o h t a
Kohtuasja number 3-14-50631 Määruse kuupäev 17.06.2014 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi R.M. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Maardu üksuses ravil viibimise tingimustega Asja läbivaatamise kuupäev 17.06.2014 kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tagastada R.M. kaebus haldusasjas nr 3-14-50631; 2. Määrus saata kaebuse esitajale; 3. Kaebus tagastada pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
Asjaolud
1. 06.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse edastatuna Tallinna Halduskohtust kinni peetava isiku R.M. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju ajal, mil ta viibis ravil Maardu üksuses. Kaebaja viitas sellele, et ta sai Maardu üksuses pesta vaid korra nädalas 10 minutit, jalutada sai vaid ühe tunni päevas ning kambris oli vaba pinda alla 3 m2, kuna see oli täidetud mööbliga. Sellistes tingimustes elamine tekitas kaebajale stressi ja mõjus moraalselt hävitavalt. Kaebaja märkis, et esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuid sellele ei ole tähtaegselt vastatud. R. M. palus kaebuses kohtul langetada õiglase otsuse temale moraalse ja tervisliku kahju hüvitamiseks tuginedes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1. Koos kaebusega esitas R. M. kohtule taotluse tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
12.06.2014 määrusega jäeti R. M. kaebus käiguta. Kaebaja pidi täpsustama, millistel RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud alustel ta hüvitist nõuab, milles tema tervisele tekkinud kahju seisneb, millised tõendid kinnitavad kahju tekkimist ja kui suurt hüvitist ta kohtus nõuab.
16.06.2014 vastuses märgib kaebaja, et seoses sellega, et ta oli sunnitud viibima kambris pikka aega üksinda ning oli sunnitud olema kambris, kus oli vaba ruumi alla 3 m2, nõuab ta hüvitist 2000 eurot. Seoses sellega, et ta sai pesemiseks sooja vett nädalas vaid ühe korra (10 minutit), nõuab ta 1500 eurot.
2 Kohtu seisukoht
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud alluvusjärgne kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
Arvestades R. M. kaebust ja selle täiendust, saab kokkuvõtvalt järeldada, et kaebaja nõuab hüvitist seetõttu, et ta oli sunnitud viibima Maardu üksuses kambris pikka aega üksinda, et tema kambri vaba pind oli alla 3 m2, et ta sai pesemiseks sooja vett vaid 10 minutit nädalas ja et ta sai päevas jalutada vaid ühe tunni.
Kohus leiab, et R.M. kaebus kuulub tagastamisele alljärgnevatel põhjustel.
4. Kaebus kuulub tagastamisele osas, milles R. M. soovib hüvitist seetõttu, et ta oli sunnitud viibima kambris, kus oli vaba pinda alla 3 m2 ja osas, milles kahju on tekitatud väidetavalt sellega, et ta ei saanud jalutada rohkem kui üks tund päevas.
HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande (2013) kohaselt on see kaebuse tagastamise alus kasutatav ka juhul, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.
Tallinna Vangla 21.05.2014 vastusest kahju hüvitamise taotlusele (nr 5-18/14/5979-3) nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vangla Maardu üksuses perioodil 03.01.2012 – 07.08.2013. Sellel perioodil viibis ta kambrites nr 711, 712, 714 ja 716, millede põrandapind ilma WC-ta jäi vahemikku 11,6 – 19,4 m2. Enamuse ajast viibis kaebaja kambris üksinda, kuid 68 päeval koos teise kinnipeetavaga (põrandapinda oli sellisel juhul ühe kinnipeetava kohta 5,85 – 9,7 m2).
Kaebaja viitab EIK-i praktikale, mille kohaselt on ühe kinnipeetava kohta soovituslik põrandapind 4 m2, kuid alla 3 m2 pinda ühe kinnipeetava kohta tuleb pidada piinamiseks ning tegemist on EIÕK artikkel 3 rikkumisega. Kaebaja hinnangul tuleb vaba pinna arvestamisel arvestada ka sellega, et kamber oli mööblit täis.
Kohus märgib, et EIK-i praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi, Ananyev jt vs Venemaa). Kohus leiab, et on tuvastatud, et ühelgi Maardu üksuses viibitud päeval, ei olnud kaebaja kambris vaba pind ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 ja isegi mitte alla 4 m2. Eelviidatud Tallinna Vangla 21.05.2014 vastuse kohaselt jäi see vahemikku 5,85 – 19,4 m2, olles enamuse ajast üle 11 m2. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise ja sellest tulenevalt kahju tekkimise.
Seoses jalutuskäigu võimaldamisega, märgib kohus, et vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebaja on ise oma kaebuses märkinud, et üks tund jalutamist päevas oli talle tagatud. Seega on vangla tegevus olnud õiguspärane.
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole Tallinna Vangla tegevus kaebaja suhtes ilmselgelt olnud õigusvastane ning kaebus kuulub selles osas tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
3 5. Kaebus kuulub tagastamisele ka osas, milles R. M. soovib hüvitist seetõttu, et ta pidi Maardu üksuses viibima pikka aega kambris üksinda ning et ta sai ennast sooja veega pesta vaid 10 minutit nädalas.
HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab halduskohus määrusega kaebuse selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebaja viitab sellele, et palus arstil mitmel korral paigutada enda juurde teise kinnipeetava, et ta ei peaks kambris viibima üksinda, kuid sellest keelduti ning väideti, et kuna batsillid ehk tuberkuloosi ravi on igal kinnipeetaval erinev, siis ei saa kaebajat teise isikuga kokku paigutada. Samuti palus kaebaja seda, et ta saaks end pesta rohkem kui kord nädalas, kuna teda kreemitati ja määriti briljantrohelisega igapäevaselt ja ta haises. Kaebaja raviarst vastas aga, et vanglas ei saa ennast pesta rohkem kui üks kord nädalas. Kohus märgib, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist kambrisse koos teise kinnipeetavaga, samuti sätestab VangS § 50 lg 2, et saun, vann või dušš võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas. See tingimus oli kaebuse kohaselt Maardu üksuses täidetud.
Kohus leiab, et nähtuvalt kaebusest tegi otsuse, et nakkushaigust põdeva kaebaja juurde ei saa paigutada teist kinnipeetavat, vangla arst. Kohtu hinnangul oli tegemist meditsiinilise otsustusega. Samuti tuleb meditsiiniliseks otsustuseks lugeda raviarsti otsus selle kohta, et kaebaja ei vaja oma terviseseisundist tulenevalt rohkemat pesemisvõimalust, kui on ette nähtud vangistusseadusega.
Riigikohtu praktikast (3-3-1-53-10 ja 3-3-1-69-10) tulenevalt lahendatakse vanglas tervishoiuteenuse osutamisest tulenevad vaidlused tsiviilkohtumenetluses maakohtus, sest tegemist on võlaõigusliku suhtega, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja valdkonnaseadused. Seega tuleb kaebajal, kui ta soovib vaidlustada tervishoiuteenusega seonduvat ja nõuda sellest tulenevalt kahju hüvitamist, pöörduda maakohtu poole.
Eeltoodust tulenevalt tuleb R. M. kaebus osas, milles ta vaidlustab tervishoiuteenuse osutamisel tehtud otsustusi ja nõuab hüvitist, tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
6. Lähtudes ülaltoodust kuulub R. M. kaebus tervikuna tagastamisele. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Mare Priks kohtunik