3-13-70042/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht 16.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70042 Haldusasi K K kaebus Harku ja Murru Vangla 28.08.2012 käskkirja nr 375-t tühistamiseks ja kaebaja tööle ennistamiseks tagasiulatuvalt alates 24.08.2012 koos kõigi õigustega (sh õigusega tööstaažile) Menetlusosalised Kaebaja – K K Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 02.04.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Kalju K määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Kalju K määruskaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.04.2014 määruse haldusasjas nr 3-13-70042 resolutsiooni p 2 ning saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule. Muus osas jätta halduskohtu määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (RÕA § 15 lg 8, HKMS § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harku ja Murru Vangla lubas 02.07.2012 käskkirjaga nr 258-t kinnipeetav Kalju K alates 02.07.2012 tööle OÜ-sse Hooldus Pluss (tl 18). 2. Harku ja Murru Vangla lõpetas 28.08.2012 käskkirjaga nr 375-t K. K töötamise loa alates 24.08.2012 põhjendusega, et kinnipeetav töötab OÜ-s Hooldus Pluss ehitustöödel, mida loetakse füüsiliselt raskeks tööks ning meditsiiniosakonna avalduse kohaselt ei tohi K. K rasket füüsilist tööd teha. K. K poolt kohtule esitatud käskkirja nr 375-t koopiast nähtuvalt on käskkirja andmise ajaks 28.08.2010, K. K on teinud käskkirja koopiale märke „KÄES 19.02.2013. ALLES, ESMAKORDSELT“ (tl 6). Vastustaja esitatud käskkirja koopiast nähtuvalt on käskkirja allkirjastanud direktori asetäitja K P parandanud 12.04.2013 aastaarvu 2010 aastaarvuks 2012.

3-13-70042 2(8) Käskkirja pöördel on käskkirja koostanud R L märge, et kinnipeetav on 28.08.2012 otsusega tutvunud, allkirja ei anna (tl 56). 3. K. K esitas 18.02.2013 vanglale taotluse töötasu tagantjärele alates 24.08.2012 väljamaksmiseks ja töötsoonis pooleli jäänud töökohustuste täitmise jätkamise võimaldamiseks (tl 8). Vangla vastas K. K avaldusele 12.04.2013 kirjaga nr 5-9/54-1, märkides muu hulgas, et töötamise luba lõpetati 28.08.2012 käskkirjaga nr 375-t ning otsust on pöördujale samal päeval tutvustatud, kuid ta ei andnud tutvustamise kohta allkirja (tl 10). 4. K. K esitas 29.04.2013 vaide 28.08.2012 käskkirja nr 375-t õigustühiseks tunnistamiseks, 12.04.2013 vastuse ebaõigeks lugemiseks ja tööle ennistamiseks tagasiulatuvalt alates 24.08.2012 (tl 7). Harku ja Murru Vangla andis K. Kle 07.05.2013 kirjaga nr 5-11/16-1 tähtaja vaide puuduste kõrvaldamiseks – tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ja vaide täpsustamiseks (tl 11). K. K vastas puuduste kõrvaldamise nõudele 16.05.2013 (tl 9). Vangla tagastas vaide 23.05.2013 kirjaga nr 5-11/16-3 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel, leides, et käskkirja vaidlustamise tähtaeg tuleb jätta ennistamata ning 12.04.2013 kirja ebaõigeks lugemise ja tööle ennistamise taotluste osas on vaide puudused kõrvaldamata (tl 12-13). 5. K. K esitas 03.06.2013 Tallinna Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks halduskohtumenetluses esindamiseks ja õigusdokumendi koostamiseks, kuna Harku ja Murru Vangla on rikkunud tema õigust töötada. Vastuseks taotluse käiguta jätmise määrusele 17.06.2013 esitatud täpsustatud taotluse kohaselt palus K. K riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ja esindamiseks halduskohtumenetluses, soovides vaidlustada Harku ja Murru Vangla 28.08.2012 käskkirja nr 375-t, millega tal keelati töötada (taotlused haldusasja nr 3-13-1211 tl 1; 9-12). Tallinna Halduskohus jättis 27.06.2013 määrusega taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.09.2013 määrusega K. K määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis K. K 19.09.2013 määruskaebuse puuduste tõttu 26.09.2013 määrusega nr 3-7-1-3-486- 13 käiguta ning 23.10.2013 määrusega nr 3-7-1-3-486-13 jättis K. K määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja tagastas Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2013 määruse peale esitatud määruskaebuse (määrused haldusasja nr 3-13-1211 (tl 34-36; 45-44; 52-54; 66-67). 6. K. K esitas 11.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõuet kaebaja 12.12.2013 täpsustas ning taotles 28.08.2012 käskkirja nr 375-t tühistamist ja tööle ennistamist tagasiulatuvalt alates 24.08.2012 koos kõigi õigustega, sh õigusega tööstaažile. Kaebaja taotles ka kaebetähtaja ennistamist, esitades kaebetähtajaga seoses kaebuses ning 12.12.2013 ja 06.02.2014 menetlusdokumentides järgmised seisukohad ja põhjendused. Alates 02.07.2012 lubati kaebaja tööle ehitajana OÜ-s Hooldus Pluss. Alates 24.08.2012 teda enam töötsooni ei lastud ja põhjust ei teatatud. Kuna kaebaja arvas, et talle sobivat tööd hetkel ei ole, siis ootas ta kuni 18.02.2013, mil pöördus vangla ülema poole. 19.02.2013 sai kaebaja vanglaametnikult teada 28.08.2010 käskkirjast nr 375-t, mis on võltsing, sest 2010. a-l ei olnud Harku ja Murru Vanglat veel moodustatud. Parandatud käskkirja versiooni nägi kaebaja esmakordselt alles koos vangla poolt käesolevas asjas esitatud vastusega. Käskkirja kaebajale 28.08.2012 ei tutvustatud. Kaebajale tutvustati käskkirja 19.02.2013, mil ta tegi sellele märke kättesaamise kohta. Vangla väited, et kaebaja keeldus 28.08.2012 allkirja andmast, on sisutühjad. Kui see nii oleks olnud, siis oleks toodud tunnistajad, nagu vangla teeb näiteks läbiotsimiste jms korral. Kaebaja ei saanud Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2013 määruses märgitud juhistest aru. Kaebaja mõistis määrust selliselt, et ringkonnakohtu määrusele tuleb esitada määruskaebus Riigikohtule, mida ta ka tegi. Lisaks läks ringkonnakohtu määrus kaduma. Ilma ringkonnakohtu materjalideta ei olnud kaebajal võimalik Riigikohtusse õigeaegselt kaebust esitada, millest kaebaja teavitas telefoni teel ka Riigikohut. Kui Riigikohus oli telefoni teel selgitanud, et

3-13-70042 3(8) kaebus tuleb esitada hoopis halduskohtusse, palus kaebaja seda teha, ka oma 15.10.2013 määruskaebuse p-s 4. Kaebaja oli kindel, et Riigikohus saadab kaebuse kohe halduskohtule edasi. Kohtupraktika kohaselt saab mõjuva põhjusena arvestada ka subjektiivseid võimeid asjadest aru saada. Kaebaja on üle 60 aasta vana, raske puudega ja viibib kinnises vanglas. Advokaati talle ei võimaldatud, sest halduskohus lubas ise kaebajat aidata. Kaebaja ei saa siiani aru, kuidas ta oleks saanud 2010. a-l Rummu alevikus välja antud käskkirja vaidlustada, kui ta oli tol ajal Tallinna Vanglas vahialune ning Harku ja Murru Vanglat veel ei eksisteerinud. Kaebaja ei saa aru ka sellest, kuidas saab üldse ebaseadusliku käskkirja peale esitatud kaebuse tähtaega arvestada ja seda seaduslikus korras ennistada. Kaebaja pole ühtegi tähtaega mööda lasknud. Ta esitas pärast pikka ootamist 18.02.2013 vanglale taotluse oma õiguste rikkumise lõpetamiseks, et leitaks kergem erialane töö ja kutsutaks teda jälle töötsooni, ning taotles saamata jäänud töötasu väljamaksmist. Järgmisel päeval koostas vangla kiiruga töösuhte lõpetamise kohta võltsingu, millest kaebajal õnnestus kohe nõuda endale koopia. 17 päeva jooksul (08.03.2013) esitas kaebaja vangla ülema vastuvõtul suulise vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 1 alusel, 15.04.2013 sai vastuse, sellest 14 päeva jooksul esitas kirjaliku vaide (29.04.2013), 08.05.2013 sai puuduste kõrvaldamise nõude, millele esitas 8 päeva jooksul vastuse (16.05.2013). Seega ei ole kaebaja vaide esitamise tähtaega rikkunud ega vaja selles osas ennistamist. 7. Harku ja Murru Vangla palus 24.01.2014 menetlusdokumendis jätta kaebetähtaeg ennistamata. Kaebajat ei lubatud alates 24.08.2012 tööle ning 28.08.2012 käskkirjaga nr 375-t lõpetas vangla kaebaja töötamise loa. Samal päeval tutvustas finantsja majandusosakonna juhataja R. L käskkirja kaebajale, kuid kinnipeetav keeldus käskkirjale alla kirjutamast. Seega sai kaebaja käskkirjast teada 28.08.2012 ning võis seda vaidlustada kuni 27.09.2012. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis annaks alust arvata, et tal puudus võimalus käskkirja õigeaegselt vaidlustada. Väited käskkirja tagantjärele väljaandmise kohta on otsitud ja sisutühjad. Käskkiri on registreeritud dokumendihaldusprogrammis Amphora 28.08.2012 kell 09:37. Vanglal pole alust kahelda ka selles, et R. L käskkirja 28.08.2012 kinnipeetavale tutvustas. R. Lil puudub põhjus esitada käskkirja tutvustamise kohta ebatõeseid andmeid, küll on aga kaebajal motiiv käskkirja vaidlustamise tähtaegsuse eesmärgil käskkirjaga tutvumist eitada. Asjaolu, et kaebaja on teinud talle väljastatud käskkirja koopiale märke kättesaamise aja kohta, ei anna alust väita, et ta alles sel ajal sai käskkirjast teada. Kuigi käskkirjas oli vale väljaandmise aasta (2010), pidi kaebajale olema selge, et aastaarvu märkimisel on tekkinud viga (ilmselge ebatäpsus). Käskkirjal on korrektne vaidlustamisviide. Isegi kui lugeda õigeks kaebaja väide, et ta tutvus käskkirjaga alles 19.02.2013, oli 29.04.2013 vaide esitamise ajaks käskkirja vaidlustamiseks ettenähtud 30-päevane tähtaeg möödunud. Vanglale jääb arusaamatuks, millest kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2013 määruses aru ei saanud. Kaebaja eksimuse oleks välistanud määrusega hoolikam tutvumine. Hiljemalt ringkonnakohtu määruse saamisest 03.09.2013 oli kaebaja teadlik, et ta peab pöörduma viivitamatult kohtu poole. Kaebaja pöördus ka Riigikohtu poole hilinemisega – pärast määruskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Samuti ei pöördunud kaebaja halduskohtu poole koheselt pärast Riigikohtu 23.10.2013 määruse nr 3-7-1-3-486-13 saamist. 8. K. K esitas 18.02.2014 riigi õigusabi taotluse, paludes võimaldada talle advokaat seoses kaebetähtaja küsimuse lahendamisega ja korrektse kaebuse koostamiseks. Kaebetähtaja küsimuse positiivne lahendamine on kaebajale eluliselt tähtis, et saaks hakata asja sisuliselt lahendama. Kaebaja on tagantjärgi koostatud käskkirjaga ebaseaduslikult töölt kõrvaldatud. Vangla on esitanud kohtule valeandmeid ning kaebaja jaoks on muutunud vaidlus liiga keeruliseks, millest tulenevalt on ohtu seatud poolte võrdsuse printsiip. Samuti oleks riigi õigusabi

3-13-70042 4(8) andmata jätmine vastuolus RÕS § 7 lg-ga 3, arvestades kaebaja iga. Kaebaja palub kohtul taastada tema õigused töötada, et maksta laste elatist ning täita kodu odava sundmüügi vältimiseks kohtutäiturite nõudeid. 9. Tallinna Halduskohus jättis 02.04.2014 määrusega riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1), samuti jättis kohus rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotluse ning lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2). Riigi õigusabi taotlusest ja sellele lisatud materjalidest (tl 69-74) nähtub, et K. K on maksejõuetu. Samas on kohtul RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt õigus riigi õigusabi andmisest keelduda, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Viidatud sättest võib kohus erandi teha RÕS § 7 lg 3 alusel, mis näeb ette, et riigi õigusabi võib anda § 7 lg 1 p 1 sätestatud piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust. K. K on võimeline käesolevas asjas ise oma õigusi kaitsma kohtu abiga. Kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks vajalikud asjaolud ja andmed saavad olla üksnes kaebajal endal ning kaebaja on need kohtule esitanud, samuti on ta esitanud taotluse tähtaja ennistamiseks. Kui menetlus lõpetamisele ei kuulu, siis tuleb kohtul lahendada küsimus vaide esitamise tähtaegsuse osas ning kontrollida, kas vaie tagastati kaebajale õiguspäraselt või mitte. Ka selles osas on kaebaja kõik vajalikud seisukohad esitanud. Kuna tähtaja küsimuse lahendamine on seotud kaebaja teadasaamisega vaidlusalusest aktist ja faktiliste asjaoludega (objektiivne takistus) ning kaebaja isikuga, ei saa advokaat esitada kaebaja nimel kohtule mingeid kaebaja enda poolt esitatavatest seisukohtadest ja asjaoludest erinevaid seisukohti ja asjaolusid. Ka ei ole kaebajale põhjendatud riigi õigusabi korras esindaja määramine põhjusel, et vastustaja kaebaja arvates valetab. Seda, kas vastustaja on esitanud kohtule valeandmeid, kontrollib kohus. RÕS § 7 lg 3 kohaldamiseks peavad esinema mingid erilised asjaolud, mis ilmselgelt viitavad poolte ebavõrdsele olukorrale. Asjaolu, et vanglat esindab õigusteadmistega isik, ei ole halduskohtumenetluses sellise kaaluga. Kohtul on ülesanne tagada protsessis mõlemale poolele võrdsed võimalused oma seisukohtade esitamiseks ja põhjendamiseks, selgitada välja asjaolud, koguda selleks tõendeid (HKMS § 2 lg-d 4-6). Kaebaja vanus, puude aste ja vanglas viibimine ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks, kuna kaebaja vastusest kohtule nähtub üheselt, et ta saab kohtu juhistest aru ning on oma õigusi võimeline ise kaitsma. Asjaolu, et K. Kle on tsiviilasjades varasemalt riigi õigusabi määratud, et tähenda, et ta ka käesolevas asjas riigi õigusabi vajaks. Riigi õigusabi andmise otsustab kohus iga konkreetse vaidluse pinnalt tekkinud asjas eraldi, samuti tuleb arvestada sellega, kui keeruka õigusliku vaidlusega on tegemist. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 peab menetlusosalisel kaebetähtaja ennistamiseks olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks. Mõjuv põhjus eeldab, et tähtaja möödalaskmiseks oli olemas objektiivne põhjus ning selliseks põhjuseks on tavapäraselt sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Samuti on Riigikohus märkinud, et vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb lisaks objektiivsetele asjaoludele arvestada ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest (vt Riigikohtu lahend nr 3-3- 1-75-08, p 17). Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja on saanud Harku ja Murru Vangla 23.05.2013 vaide tagastamise otsuse nr 5-11/16-3 kätte 27.05.2013 (tl 12-13). Kaebuse halduskohtule on ta esitanud 11.11.2013 (tl 19-20), seega hilinemisega. Ringkonnakohtu määruses ei ole tõesti konkreetselt väljendatud, missugusele kohtule tuleb avaldus esitada. Samas nõustub kohus vastustajaga, et kui kaebaja oleks Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2013 määrust nr 3-13-1211 lugenud hoolikamalt, siis oleks ta pidanud aru saama, et kaebus tuleb kohtule esitada viivitamatult. Kaebajale oli hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu määruse saamisel teada, et ta peab viivitamatult pöörduma kaebusega kohtu poole. Riigikohtu 23.10.2013 määrusest nr 3-7-1-3-486-13 nähtub, et kaebaja sai Tallinna Ringkonnakohtu määruse kätte 03.09.2013. Kaebuse esitas ta kohtule alles 11.11.2013. Eeltoodud seisukohta

3-13-70042 5(8) ei lükka ümber ka kaebaja väited, mille kohaselt ta ei saanud kaebust varasemalt esitada, kuna tal kadus ära kirjaplokk koos ümbrikutega, kus oli ringkonnakohtu määrus, millest tulenevalt ta ei saanud määruskaebust Riigikohtusse saata. Kaebaja viidatud asjaolu võis raskendada määruskaebuse esitamist Riigikohtule, kuid mitte kaebuse esitamist halduskohtule. Seejuures on Riigikohus pikendanud kaebajale antud vastamise tähtaega. Samas ei muuda see asjaolu fakti, et kaebaja kaebust halduskohtule, mille jaoks pidid tal andmed teada olema, viivitamatult ei esitanud. Isegi kui asuda seisukohale, et ringkonnakohtu määrus oli ebaselge, siis selgitas Riigikohus oma 26.09.2013 määruskaebuse käiguta jätmise määruses täiendavalt kaebajale, et ringkonnakohus soovitas kaebajal kaebetähtajast kinnipidamiseks esitada paralleelselt riigi õigusabi taotluse menetlusega halduskohtule kohe ka kaebus vangla haldusakti või toimingu peale, mille vaidlustamiseks kaebaja riigi õigusabi taotleb, ning viidata kaebetähtaja küsimuses riigi õigusabi taotluse esitamise ajale. Samuti viitas Riigikohus konkreetselt, et kaebajal tuleb vastav kaebus esitada halduskohtule, mitte Riigikohtule. Nimetatud Riigikohtu määruse on kaebaja väljastusteatest nähtuvalt kätte saanud 30.09.2013 (haldusasja nr 3-13-1211 tl 57). Asjaolu, et Riigikohus pikendas kaebuse esitajale antud vastamise tähtaega määruskaebuse korrastamiseks kuni 15.10.2013, ei muuda fakti, et kaebaja sai 30.09.2013 teada, et paralleelselt määruskaebuse menetlusega tuleb kaebusega halduskohtusse pöörduda koheselt. Seda, et kaebaja mõistis Riigikohtu määruses selgitatut, kinnitab ka kaebaja enda poolt märgitu, et ta palus seepeale oma määruskaebuses edastada Riigikohtul kaebus halduskohtule (vt haldusasja nr 3-13-1211 tl 60 pöördel). Kohtule jääb arusaamatuks, miks kaebaja ise ei esitanud kaebust halduskohtule, selle asemel, et paluda seda teha Riigikohtul. Kaebajal tuli täita oma hoolsuskohustust ja järgida täpselt kohtute poolt antud juhiseid. Kaebaja seda ei teinud ja minetas seetõttu aluse kaebetähtaja ennistamiseks põhjendusel, et kaebaja esitas kaebetähtaja sees kohtule menetlusabi taotluse. Hiljemalt 30.09.2013 oli kaebaja teadlik asjaolust, et kaebus tuleb halduskohtule esitada viivitamatult ning sellest hetkest oli ära langenud ka kaebaja poolt nimetatud takistus ehk kaebaja isikut arvesse võttev eksimus kohtu juhistes. Arvestades, et kaebaja esitas kaebuse kohtule 11.11.2013 ja HKMS § 71 lg-s 2 sätestatud 14 päevast tähtaega, mille jooksul tuleb vastava takistuse ära langemisest arvates kaebus esitada, on kaebus esitatud sellise hilinemisega, millisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg ennistamisele enam ei kuulu. Kaebaja ei ole toonud esile muid mõjuvaid põhjuseid, mis võiks tingida kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. Tähtaja ennistamist ei tingi ka asjaolu, et kaebaja palus oma määruskaebuses Riigikohtule edastada halduskohtule lahendamiseks määruskaebus koos menetlusabi taotlusega (vt haldusasja nr 3- 13-1211 tl 60 pöördel p 4). Kuivõrd Riigikohus jättis oma 23.10.2013 määrusega kaebaja määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja tagastas tema määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2013 määruse peale, siis ei pidanudki Riigikohus midagi halduskohtule edastama, kuna sisuliselt määruskaebust lahendama ei hakatud. Samas oli Riigikohus kaebajale eelnevalt selgitanud, kuhu tuleb sisulise kaebuse ning kaebetähtaja ennistamise taotlusega pöörduda. Kuna kaebuse esitamise tähtaeg jääb ennistamata ja haldusasja menetlus kuulub lõpetamisele, siis puudub vajadus hinnata kaebaja ja vastustaja väiteid vaide esitamise tähtaegsuse osas. 10. K. K esitas 24.04.2014 määruskaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis 02.05.2014 rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-13-70042 6(8) 11. K. K palub määruskaebuses ( ja 07.05.2014 vastulauses vangla vastusele) Tallinna Halduskohtu 02.04.2014 määrus tühistada, rahuldada taotlus riigi õigusabi saamiseks ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Riigi õigusabi on vajalik kaebaja õiguste efektiivse ja kiire kaitse huvides. Üksnes asjaolu, et kohtul lasub uurimiskohustus, ei saa kaasa tuua riigi õigusabi andmisest keeldumist. Kaebajal on kinnipidamiskohas viibides asjassepuutuvatele seadustele juurdepääs raskendatud ning tal puuduvad õigusalased teadmised. Esindaja saaks juhtida kohtu tähelepanu asjakohasele kohtupraktikale ja asja lahendamiseks olulistele tõenditele, mis võivad vajada eksperdi hinnangut (programmi Amphora sissekande võltsimine). Menetlus on oodatust keerukam, kaebaja ei suuda ise oma õigusi kaitsta. Kui Riigikohus oli 01.10.2013 telefoni teel selgitanud, et kaebus tuleb esitada hoopis halduskohtule, siis palus kaebaja suuliselt kohe ja hiljem veel ka kirjalikult oma 15.10.2013 määruskaebuse p-s 4 edastada kaebus halduskohtule. Riigikohtu sekretär seda ka lubas. Kindlustunnet, et Riigikohtus peetakse ka telefoni teel esitatud taotlusi ametlikeks ning neid täidetakse, kinnitas Riigikohtu 04.10.2013 teade, et suulise taotluse esimene pool (puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamine viie päeva võrra) täidetakse. Kui Riigikohus oleks lubaduse täitnud, siis oleks kaebus jõudnud halduskohtusse 03.10.2013. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks on ekslikult Riigikohtusse saadetud esmase kaebuse mittejõudmine Tallinna Halduskohtusse hiljemalt 03.10.2013. Kaebajast mitteolenevatel põhjustel ei võetud tõsiselt kaebaja Riigikohtule telefoni teel esitatud taotlust saata kaebus kohe edasi halduskohtule. Kaebaja sai ringkonnakohtu määruse kätte 03.09.2013 ning edastaski 19.09.2013 viivitamatult (kohe, kui kaebuse valmis sai) samade nõuetega kaebuse kohtule, kuid ekslikult Riigikohtule. Ringkonnakohtu määruse valesti mõistmise tagajärjel uskus kaebaja, et kaebus tuleb koos määruskaebusega kohe edastada Riigikohtule. Riigikohus selgitas, et määruskaebuse tagastamine ei võta kaebajalt võimalust vaidlustada halduskohtus vangla haldusakte ja toiminguid, millega võeti temalt võimalus vanglas töötada, ning kui menetlus muutub oluliselt keerukamaks, on kaebajal õigus taotleda kohtult uuesti riigi õigusabi määramist. Menetlus on oodatust keerukam ja raskemaks muutub see kindlasti veel ka edaspidi, kui tekib halduskohtu määruses osutatud vajadus hakata hindama kaebaja ja vastustaja väiteid vaide esitamise tähtaegsuse osas. Siis ei saaks kaebaja hakkama ka kaasvangide abi ja halduskohtu toetusega, mida seni pole olnud. Vangla tugineb võltsitud dokumentidele ja kaebaja ei suuda seda ilma advokaadist esindaja abita tõestada. 12. Harku ja Murru Vangla palub jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse seisukohtadega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Halduskohtu 02.04.2014 määruse tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata K. K taotlus riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 1), ei ole alust. Halduskohus on selles osas määrust piisavalt ja õigesti põhjendanud. Vaidlus ei ole muutunud sedavõrd keerukaks, et kaebaja ei saaks kohtumenetlust puudutavates küsimustes kohtu juhtnööride hoolika järgimise korral menetluses osalemisega advokaadi abita hakkama. Seoses määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2013 määruse haldusasjas nr 3-13-1647 tsiteerimisega selgitab ringkonnakohus, et küsimuse sellest, kas kaebusega kohtusse pöördunud isik saab kohtumenetluses osalemisega iseseisvalt hakkama või vajab riigi õigusabi, lahendab halduskohus igas asjas individuaalselt, lähtudes asja keerukuse astmest ja isiku võimekusest oma õigusi iseseisvalt kaitsta. Praegune asi ei ole õiguslikult keerukas ning seni kohtule esitatud kaebaja menetlusdokumentide põhjal tuleb asuda seisukohale, et kaebaja ei vaja kohtuasja ajamiseks advokaadi abi.

3-13-70042 7(8) 14. Osas, millega halduskohus jättis kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2), tuleb aga halduskohtu 02.04.2014 määrus tühistada ning seda järgmistel põhjustel. 15. Kaebaja põhjendas kohtusse pöördumise tähtaja möödalaskmist kokkuvõtvalt eksimusega kohtu juhistest arusaamisel, väites, et ta esitas ringkonnakohtu juhiste järgi kaebuse halduskohtu asemel ekslikult Riigikohtule ja taotles Riigikohtule 15.10.2013 saadetud menetlusdokumendi p-s 4 kaebuse saatmist lahendamiseks halduskohtule, uskudes, et Riigikohus seda teeb; sellest, et kaebus halduskohtule tuleb siiski esitada kaebajal endal, sai ta teada Riigikohtu 23.10.2013 määruse, millega määruskaebus tagastati, kättesaamisel. Määruskaebuses täpsustab kaebaja, et ta esitas kaebuse halduskohtule edastamise taotluse Riigikohtule telefoni teel ka suuliselt juba 01.10.2013 ning väidetavalt talle seda ka lubati. 16. Halduskohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et hiljemalt 30.09.2013 (Riigikohtu 26.09.2013 määruse, millega jäeti kaebaja määruskaebus ringkonnakohtu 02.09.2013 määruse peale käiguta, kättesaamisel) oli kaebaja teadlik, et tal tuleb esitada kaebus halduskohtule; sellest hetkest oli ära langenud kaebaja nimetatud takistus ehk kaebaja isikut arvesse võttev eksimus kohtu juhistes, mistõttu on kaebus esitatud sellise hilinemisega, et tähtaeg ennistamisele ei kuulu. Nõustuda võib halduskohtu seisukohaga, et 30.09.2013 pidi kaebaja aru saama, et ringkonnakohtu määruses on kohtuna, kellele tuleb vaide esemeks olevate nõuetega kaebus esitada, peetud silmas halduskohut, mitte Riigikohut, ning kaebajal tuleb esitada halduskohtule kaebus. Nõustuda ei saa aga seisukohaga, et sellega oli ära langenud kaebaja nimetatud takistus. Sellega kaebaja eksimus oma menetlusõiguste realiseerimisel ei lõppenud, sest ta oli arvamusel, et Riigikohus saab tema 19.09.2013 määruskaebuse saata kaebusena Tallinna Halduskohtule menetlemiseks. Asjaolu, et kaebaja oli sellisel eksiarvamusel ka veel 15.10.2013, näitab tema poolt sel päeval määruskaebuse käiguta jätmise määrusele vastuseks saadetud menetlusdokumendi „Määruskaebus ringkonnakohtu otsusele 02.09.2013 h/a 3-13-1211“ (haldusasja nr 3- 13-1211 tl 59-60; sama dokumendi 4. lk haldusasja nr 3-13-70042 tl 29) p-s 4 märgitu: „Tuginedes Riigikohtu põhjenduste II osa p-le 11 ((lk.3(3)) ja kohtute seaduse § 26 lg 1 esimesele lausele, palun lp. Riigikohtul saata minu poolt teile ekslikult (ringkonnakohtu lahendist valesti arusaamise tulemusena) esitatud määruskaebus (edaspidi kaebus) lahendamiseks halduskohtule, koos lisadega ja taotlustega, HKMS § 40 lg 2 alusel (kaasaarvatud menetlusabi taotlus, register. TRK-s 23.09.2013.a.).“ On ilmne, et kaebaja ei orienteerunud vähemalt tol ajal kohtumenetluse normides sedavõrd hästi, et teada erinevate kohtuastmete volitusi, eristada määruskaebust kaebusest ning Riigikohut haldusvõi maakohtu kohtumajadest, kuhu toimetatud kaebuse peab kohus edastama viivitamatult kohtule, kellele asi allub. Kaebaja 19.09.2013 määruskaebuse koos lisadega on Riigikohus 25.10.2013 kaaskirjaga (haldusasja nr 3-13-1211 tl 68) kaebajale tagastanud, mistõttu seda haldusasja nr 3-13-1211 toimikus ei ole, kuid kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Riigikohtule 19.09.2013 esitatud määruskaebus (millele oli lisatud ka avaldus kaebetähtaja ennistamiseks) oma sisu ja nõuete poolest peaasjalikult kaebus, mis tulnuks kaebajal esitada halduskohtule. Asjaolule, et kaebaja esitatud määruskaebuse põhjendused ja taotlused ei puudutanud ringkonnakohtu 02.09.2013 määrust ja sellega lahendatud riigi õigusabi taotlust, vaid vangla väidetavat õigusvastast tegevust kaebaja tööloa lõpetamisel, märkis ka Riigikohus oma 26.09.2013 määruses (p 9). Eelnev kinnitab, et kaebaja oli eksiarvamusel esmalt selles, et kaebuse vangla vastu saab esitada määruskaebusena Riigikohtule, ning järgnevalt ka selles, et Riigikohus saab saata ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse tunnustega menetlusdokumendi halduskohtule lahendamiseks. Kaebaja väidet, et Riigikohtu sekretär lubas 01.10.2013 telefonivest-

3-13-70042 8(8) luses saata määruskaebuse halduskohtule, ei pea ringkonnakohus usutavaks. Ilmselt on kaebaja saanud taas asjast valesti aru, sest Riigikohtu 01.10.2013 kaaskirjast (haldusasja nr 3-13- 1211 tl 58) nähtuvalt on määruskaebuses nimetatud Riigikohtu ametnik saatnud vastavalt kaebaja 01.10.2013 telefoni teel esitatud taotlusele talle koopiad määruskaebusest koos lisadega. Eksimust selles, nagu saaks Riigikohus HKMS § 40 lg 2 alusel edastada määruskaebuse halduskohtule kaebusena menetlemiseks, ei saa kaebaja õigusteadmiste kesisust arvestades talle ette heita. Ringkonnakohus osutab HKMS § 68 lg-le 3, mis näeb ette, et kui menetlusdokument on saadetud ebapädevale kohtule, kuid õigeaegselt, loetakse tähtaeg järgituks. Seega ei nõustu ringkonnakohus ka halduskohtu seisukohaga, et kaebetähtaja ennistamine on HKMS § 71 lg-st 2 tulenevalt lubamatu ja seetõttu tuleb haldusasjas menetlus kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaja rikkumise tõttu lõpetada. 17. Ringkonnakohus ei pea praeguses asjas põhjendatuks kaebetähtaja küsimust ise lahendada, sest olukorras, kus kaebuse esitamisele on eelnenud riigi õigusabi taotluse menetlus, oleks halduskohtul tulnud hinnata ka seda, kas kaebus ei sisaldu juba kaebetähtaja jooksul esitatud riigi õigusabi taotluses ja selle täienduses. Sellisest hinnangust sõltub, kas halduskohtusse pöördumise tähtaeg on praeguses asjas üldse mööda lastud ja vajab ennistamist. Samas, isegi kui halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaeg ei ole mööda lastud või see tuleks ennistada, ei järeldu veel sellest kaebuse lubatavus, sest praeguses asjas on kaebaja poolt kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohane läbimine tõsise kahtluse all (vt ka Riigikohtu 29.04.2014 määruse haldusasjas 3-3-1-78-13 punkte 17-20). Poolte vahel on erimeelsus küsimuses, kas kaebaja sai vaidlustatud käskkirjast esmakordselt teada 28.08.2012 või 19.02.2013. 18. Neil põhjustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu 02.04.2014 määruse resolutsiooni punkti 2, kuid ei tee asjas ise uut määrust, vaid saadab asja menetluse jätkamiseks halduskohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets