3-13-2450/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 16.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2450 Haldusasi T.P.e kaebus Politseija Piirivalveameti 07.09.2013 käskkirja nr 1.3-3/130d õigusvastasuse tuvastamiseks ning 07.09.2013 käskkirja nr 1.3-3/130d ja sellega määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks; Politseija Piirivalveameti 11.11.2013 vaideotsuse nr 1.3-2/161501-3 tühistamiseks; teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning Politseija Piirivalveametilt kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Menetlusvorm Suuline menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja T.P., volitatud esindaja vandeadvokaat Grete Lind ning vastustaja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Sandra Raudsepp. Resolutsioon

1. Jätta T.P.e kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

01.06.2009 asus T.P. tööle liikluspolitseiniku ametikohale. 11.03.2013 – 12.05.2013 teostati T.P.e suhtes jälitustoiminguid. 01.07.2013 käskkirjaga algatas Politseija Piirivalveamet (PPA) T.P.e suhtes distsiplinaarmenetluse seoses juurdepääsupiiranguga teabe edastamisega kõrvalistele isikutele. 07.09.2013 käskkirjaga määras PPA peadirektor T.P.ele distsiplinaarkaristuse Politseija piirivalveseaduse (PPVS) § 86 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ning vabastas T.P.e PPVS § 88 p 5 alusel teenistusest. Käskkirja kohaselt on tuvastatud, et liikluspolitseinik konstaabel T.P. avalikustab 02.04.2013, 03.04.2013 ja 15.04.2013 erinevatele isikutele PPA KKPO LB LJVT politseipatrulli (sh kaalubussi) ja Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo politseipatrulli (kaalubussiga tööd tegeva üksuse) asukohta, takistades sellega süütegude avastamist ning samaaegselt asutusesiseseks mõeldud teabe avalikustamisega soodustab süütegude toimepanemist, rikkudes sellise tegevusega Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 55 toodud kohustust ning avaliku teabe seaduse (AvTS) § 38 lõikes 3 kehtestatud nõuet, millega pani toime PPVS § 86 p-s 1 kvalifitseeritud süüteo – teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine. Käskkirja kohaselt on süütegu toime pandud tahtlikult, kuna T.P. teadis, et politseipatrulli (kaalubussi) asukoha avalikustamisega võimaldab ta isikutel rikkuda kommertssõidukitele (raskeveokitele) seadusega kehtestatud piiranguid, samaaegselt soodustades sellega eeskätt sõidukite massiületuse ja tööning puhkeaja rikkumisega seonduvate süütegude toimepanemist. Selliseid sihtsuunitlusega patrulle (kaalubusse) on Eestis viis ning nendest kahe asukoha avalikustamine aitab kaasa süütegude varjamisele ja omakorda raskendab süütegude avastamist. Käskkirjas on viidatud PPA töökorrale (PPA peadirektori 26.03.2010 käskkirja nr 145 p 65.6), mille kohaselt loetakse teenistuskohustuse jämedaks rikkumiseks juurdepääsupiiranguga teabe edastamist kõrvalistele isikutele, samuti sellise teabe süülist avalikustamist, mille puhul võib eelneva distsiplinaarkaristuse olemasoluta karistuseks määrata teenistusest vabastamise. Käskkirjas on leitud, et ATS § 75 lg-tes 4 ja 5 ning lg 6 punktides

1 ja 5 nimetatud tingimused on täidetud, kuna T.P. edastas ametisaladuseks olevat teavet 02.04.2013

K. M.le, 03.04.2013 J. K.le ja K. M.le ning 15.04.2013 V. S.le. Korrakaitsepolitsei töömeetodeid ja –taktikat (kaalubusside asukohtade alane teave) puudutava teabe avaldamine asjast huvitatud isikutele (kommertsvedudega tegelevad isikud) on tekitanud olulise kahju nii avalikule huvile kui ka ametiasutuse teistele ametnikele, sest nii avalikes kui ka politseiametnike huvides on, et liiklusalased süüteod saaksid õigeaegselt avastatud ja rikkujad vastutusele võetud, kuid korrakaitsepolitsei töövaldkonda puutuva ametisaladusena käsitletava teabe edastamine huvitatud isikutele takistab süütegude avastamist ja teisalt soodustab nende toimepanekut. T.P.e poolt kommertsvedudega puutumuses olevatele isikutele korrakaitsepolitsei alase asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe (kaalubusside asukohad) edastamine kujutab endast niivõrd tõsist politseitöö põhimõtetega vastuollu minekut, et sisuliselt on see käsitletav oma organisatsiooni reetmisena. Sellises olukorras ei saa PPA T.P.t usaldada ega temaga konstruktiivset koostööd jätkata, kuna on alust arvata, et jätkates organisatsioonis ka muus struktuuriüksuses, säilib risk ja võimalus infost teadlikuks saamisele ning ametnik võib samalaadsete tegude toimepanekut jätkata. T.P.e selgitusi hinnates, puudub PPA-l kindlus, et T.P. on oma väärkäitumist mõistnud ning võimeline edaspidi tegema politseiametnikule kohaseid professionaalseid otsuseid. 28.09.2013 esitas T.P. 07.09.2013 käskkirja peale vaide, mille vstustaja jättis 11.11.2013 vaideotsusega rahuldamata. 11.12.2013 esitas T.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.09.2013 käskkirja nr 1.3-3/130d õigusvastasuse tuvastamiseks ning 07.09.2013 käskkirja nr 1.3-3/130d ja sellega määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks; Politseija Piirivalveameti 11.11.2013 vaideotsuse nr 1.3- 2/161501-3 tühistamiseks; teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning Politseija

Piirivalveametilt kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on olulises osas põhjendamata, mistõttu on see vastuolus Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatuga. Käskkiri ei ole õiguspärane ega vasta kehtivale õigusele, samuti ei ole käskkiri proportsionaalne ning sisaldab olulisi kaalutlusvigu. Kuna käskkirja tegemisel on rikutud motiveerimiskohustust, ei vasta see ka HMS §-s 56 sätestatule. Kaebaja hinnangul ei nähtu käskkirjast, millised konkreetsed asukohad on kaebaja käskkirjas märgitud isikutele avalikustanud. Samuti ei nähtu viidet dokumendile, mis sätestaks, milline teave on tunnistatud asutusesiseseks või juurdepääsupiiranguga teabeks ning et vastavat dokumenti oleks ka kaebajale tutvustatud.

Selleks, et isik saaks täita oma teenistuskohustusi, peavad töökohustused ja piirangud olema selged. Kui teenistujat vastavast ei informeerita, siis ta ei saagi teada, et teatud informatsioon võib olla asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teave või juurdepääsupiiranguga teave. Seega, kui teenistujale ei ole kohustusi teatavaks tehtud, ei saa teda süüdistada teenistuskohustuste rikkumises ning määrata talle rangeim karistus. Kaebajale tutvustati liikluspolitseiniku ametijuhendit alles 17.04.2013, so pärast seda, kui kaebaja oli väidetavad rikkumised toime pannud.

Käesoleval juhul ei ole võimalik käskkirjast aru saada, milliseid konkreetseid tegusid kaebajale ette heidetakse. Isegi juhul, kui patrullteenistuse asukohad oleksid tunnistatud asutusesiseseks teabeks või juurdepääsupiiranguga teabeks ja vastav teave oleks kaebajale teatavaks tehtud, ei ole ebaõige asukoha avaldamine või enda asukoha avaldamine väljaspool tööaega käsitletav teenistuse tõttu asutusesiseseks teabeks tunnistatud teabena või juurdepääsupiiranguga teabena. Ebaõige asukoha edastamine või enda asukoha edastamine väljaspool tööaega ei saa kuidagi tekitada kahju avalikule huvile või ametiasutuse teistele ametnikele.

Seega ei ole kaebaja teenistuskohustusi rikkunud. Haldusakti motiveerimiskohustuse rikkumine on põhjustatud tõendite ebapiisavast ja ebaobjektiivsest uurimisest. Käskkirja koostaja on ühekülgselt ning kontekstist välja rebituna arvestanud stenogrammis märgitud ütlusi ning ei ole analüüsinud nende sisu ja mõju etteheidetavale teole. Isegi, kui kaebaja oleks rikkunud teenistuskohustusi, ei ole kaebajale määratud karistus proportsionaalne temale etteheidetava rikkumisega. Käskkirjast ei nähtu, et selle tegemisel oleks arvestatud iseloomustustega või asjaoluga, et kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused.

Pelgalt sel põhjusel on käskkiri õigusvastane. Lisaks ei tulene käskkirjast, et menetleja oleks tähelepanu pööranud teenistuja varasemale käitumisele ja vastavatele tõenditele. Vanemliikluspolitseinik Ragnar Jänes, kes oli kaebaja vahetu juht, on 03.07.2013, so pärast distsiplinaarmenetluse algatamist, andnud kaebaja kohta positiivse iseloomustuse. Kaebaja positiivne iseloomustus on esile tõstetud ka 15.08.2013 koostatud süüdistavas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on menetleja asunud seisukohale, et kohaseks karistuseks oleks ametipalga vähendamine 10% võrra kuni kümneks kuuks või noomitus, kui ametniku suhtes rakendatakse samaaegselt muid administratiivseid meetmeid.

Kaebaja arvates teenistusest vabastamine ei ole temale ette heidetavale teole proportsionaalne karistus. Kaebaja hinnangul on oluline tema varasema käitumise arvestamine, mitte asjaolu, et R.Jänes muutis oma arvamust pärast väidetavate süütegude toimepanemisest teadasaamist. Asjaolu, et distsiplinaarmenetluse läbiviija on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttesse ümber kirjutanud kaebajale antud iseloomustuse, ei tähenda kuidagi, et karistuse määramiseks pädev isik oleks sellega käskkirja andmisel arvestanud, sest käskkirjas puuduvad kaalutlused, et näiteks senine tubli teenistus ei kaalu üles väidetava süüteo raskust.

Seega on tegemist olulise kaalutlusveaga, mis on aluseks käskkirja tühistamisele. Käskkirja kohaselt ei ole reaalselt võimalik hinnata, kas kaebaja tõttu jäi konkreetne süütegu avastamata. Seega on vastav asjaolu tuvastamata ning on küsitav, kas patrulli asukoha avaldamisega tekitatakse kahju avalikule huvile, sest asukoha avaldamine kannab mh preventiivset eesmärki – potentsiaalsed rikkujad järgivad seadust, teades, et patrullid kontrollivad seaduse täitmist. Ka vaideotsuses ei ole kaebaja positiivseid omadusi ega asjaolu, et kaebajal karistused puudusid, arvesse võetud.

Vaideotsuse p-s II on märgitud, et PPA peadirektori 31.10.2012 käskkirja nr. 396 lisaga 2 on fikseeritud juurdepääsupiiranguga dokumentide loetelu ning et töögraafikutele ja patrulllehtedele on kehtestatud asutusesiseselt juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 51 ja 9, lg 2 p 3 alusel ja liiklusjärelevalvedokumentidele AvTS § 35 lg 1 p 12 ja lg 2 p 3 alusel. Samas ei nähtu käskkirjast ühtegi viidet nimetatud PPA peadirektori käskkirjale ega AvTS paragrahvidele, mis kinnitab, et vaidlusalune käskkiri on motiveerimata. Käskkirjast ei ole võimalik aru saada, millise konkreetse kohustuse rikkumist kaebajale ette heidetakse.

AvTS §-st 35 tulenevalt peab teabevaldaja teenistujaid informeerima, milline teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Vastustaja on viidanud küll PPA peadirektori käskkirjale, kuid ei ole tõendanud, et nimetatud käskkirjaga on patrulllehed ja graafikud tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks või et kaebajale on nimetatud käskkiri teatavaks tehtud. Kaebaja ei nõustu vaideotsuses märgituga, et ta on 02.04.2013, 03.04.2013 ja 15.04.2013 andnud infot politseipatrulli, sh kaalubussi, asukoha kohta tuttavatele, kes tegelevad metsaveoga.

Ebaõige asukoha edastamine või enda asukoha edastamine väljaspool tööaega ei saa kuidagi tekitada kahju avalikule huvile või ametiasutuse teistele ametnikele. Kaebaja ei ole kordagi avalikustanud konkreetseid patrulli, sh kaalubussi, asukohti (enda õigeid asukohti ning 15.04.2013 lõpetas kaebaja töö juba kell 04:00 hommikul. Seega kell 16:49 oli kaebajal vaba aeg ja telefonikõne ei puudutanud töökohustusi. Kaebajale teadaolevalt jäädvustatakse patrulli konkreetsed asukohad kellaajaliselt GPS-süsteemis, millest on võimalik teha väljatrükke.

Süsteemi haldab vastustaja ning süsteemi väljavõtetega on võimalik tuvastada sõidukite asukohad konkreetsel kellaajal, mistõttu taotleb kaebaja nende väljavõtete väljanõudmist vastustajalt. GPS väljavõtted on ainsad dokumendid, mille järgi saaks fikseerida kaebaja asukohad etteheidetud telefonikõnede hetkel. Väljavõtete järgi saaks kõrvutada kõnedes öeldud informatsiooni ja kaebaja tegelikku asukoha. Käesoleval juhul ei ole õige lähtuda kõnede väljavõtetes märgitud asukohtade koordinaatidest, sest kõnede puhul määratakse asukoht vastavalt telefonimastile, mille abil ei ole võimalik täpset asukohta määrata (telefonimastide järgi saab teada, millise masti leviala raadiuses telefon viibib ning kui samas levialas on rohkem kui üks mast, on asukoht veelgi ebatäpsem).

Kaebaja on korduvalt märkinud, et ei ole oma asukohta avaldanud ja et ta on andnud tuttavatele valeinformatsiooni. K.M. ja kaebaja vahel toimunud kõnede ajal ei ole kaebaja kordagi öelnud, et ta täidab teenistuskohustusi ning K.M. eesmärk oli saada teada, kas kaebaja läheb K.M. poole krossisõiduveoautot remontima. Samuti ei nähtu J.K.’iga peetud vestlusest, et J.K. oli teadlik, et kaebaja täidab teenistuskohustusi. Kaebaja poolt K.M.’le öeldu ei vastanud tegelikkusele, sest kaebaja ei olnud Viljandis. Kaebaja ei nõustu vaideotsuses märgituga, et kaebaja oli sisuliselt kolme raskeveokite ja metsaveoga otseselt seotud ettevõtja käepikenduseks, andes neile teavet enda ja kolleegide asukohtade ja tegevuste osas ning aitas kaasa tuttavate eraettevõtjate äritegevusele.

K. M.,

J. K. ega V. S. ei tööta ettevõtetes, mis tegeleks metsaveoga maanteedel. Nimetatud isikud on kaebaja head tuttavad-sõbrad, mistõttu on vestlus familiaarses toonis ja lõõpiv. K. M. ei tööta Morris OÜ-s ega oma nimetatud ettevõttega seost. Samuti puudub tal juhiluba. Ainus temaga seotud ettevõte on kustutatud juba 2009. V. S.’e kõne ajal ei olnud kaebaja enam tööl ega täitnud töökohustusi, mistõttu ei saanud kaebaja kuidagi avalikustada patrulli asukohti. J. K. ei omanud kõnede ajal seoseid OÜ-ga Kapa Puit. Ebaõige ja tõendamata on vastustaja väide, et kaebaja on aidanud kaasa eraettevõtjate äritegevusele.

Kaebaja ei nõustu vaideotsuses märgituga, et käskkirja lahutamatuks osaks on distsiplinaarmenetluse kokkuvõte. Käskkirjast ja vaideotsusest peab olema üheselt selge, mida isik konkreetselt on rikkunud, st millised teod on vastuolus fikseeritud kohustustega. Nimetatud asjaolud käskkirjast ja vaideotsusest ei nähtu. Vaideotsus on vastuolus HMS §-ga 54 ning kuulub tühistamisele, sest vaideotsusest ei nähtu, milliseid konkreetseid kohustusi on kaebaja rikkunud (analüüsimata on stenogrammides märgitu vastavust tegelikule olukorrale), arvestamata on iseloomustusega ning karistuste puudumisega, otsus ei ole proportsionaalne ning on olulises osas motiveerimata.

Kokkuvõtvalt asub kaebaja seisukohale, et käskkirja ja vaideotsuse koostamisel on rikutud motiveerimiskohustust ja kaalutlusõigust. Nimetatud dokumendid on otseses vastuolus Riigikohtu praktikaga ning seadusest tulenevate haldusakti õiguspärasuse eeldustega. Dokumentidest ei nähtu, milliseid konkreetseid tegusid kaebajale ette heidetakse – arusaamatuks jääb, millist konkreetset informatsiooni avaldamist loetakse juurdepääsupiiranguga teabe avaldamiseks. Seega on ebapiisavalt esitatud süütegude toimepanemise asjaolud ja nendest ei nähtu kaalutlused, millele karistuse määraja on tuginenud, mistõttu ei ole käskkiri ja vaideotsus kontrollitavad ning rikuvad isiku õigusi.

Välja selgitamata ja tõendamata on väidetava rikkumise olulisus ning kahjulik tagajärg. Analüüsimata on stenogrammides olevad ütlused ning nende vastastikused seosed tegelikkusega. Samuti on jäetud arvestamata ütlused ja positiivsed iseloomustused, mis on distsiplinaarmenetluse raames võetud. Käskkirjas on jäetud märkimata kaebaja isikukood, mistõttu ei vasta käskkiri formaalsetele nõuetele (PPVS § 98 lg 1 p 2 ja ATS § 26 lg 1 p 1). Kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisel on rikutud PPVS § 92 lg-t 1, kuna menetluse algatamise käskkirja ei tehtud kaebajale teatavaks viivitamata.

Distsiplinaarmenetlus kaebaja tegevuse osas algatati PPA peadirektori 01.07.2013 käskkirjaga nr. 1.3-3/101d. Kaebaja sai distsiplinaarmenetluse algatamisest teada alles 22.07.2013. Kaebaja kuulis töökaaslastelt, et tema suhtes on toimumas sisejuurdlus, kuid vastustajalt küsides anti vastuseks, et menetleja on puhkusel. Seega sai kaebaja asjaoludest, mis põhjustasid menetluse läbiviimise, teadlikuks alles kolm nädalat pärast distsiplinaarmenetluse alustamist. Reeglina toimub isiku tutvustamine õiguste ja kohustustega menetluse alguses. Selline käitumine ei ole kooskõlas PPVS § 90 lg-ga 1 ja PPVS § 92 lg-ga 1.

Asjaolu, et kaebaja viibis puhkusel ei vabasta vastustajat PPVS § 92 lg 1 täitmisest ning ei tähenda, et ametnikule ei peaks distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitama. Samuti on oluline, et käskkiri nr. 1.3-3/101d on koostatud 01.07.2013, kuid väidetav rikkumine on toime pandud 11.03.2013- 12.05.2013. 07.09.2013 käskkirjast nr. 1.3-3/130d, millega määrati distsiplinaarkaristus, nähtub, et väidetavad rikkumised pandi toime 02.04., 03.04. ja 15.04.2013. Juhul, kui eeldada rikkumiste toimumist (millega kaebaja ei nõustu), siis alustati distsiplinaarmenetlust 2,5 kuud pärast väidetavate rikkumiste toimepanemist, kusjuures kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest rohkem kui kolme kuu möödumisel pärast väidetavate rikkumiste toimepanemist.

Vastav käitumine ei ole kooskõlas distsiplinaarmenetluse eesmärkidega. Vastustaja on vaidlustatud käskkirja andmisel rikkunud ärakuulamisõigust. Käskkirjas ei ole hinnatud ega käsitletud kaebaja selgitusi. Käskkirjast nähtuvalt on PPA hinnanud seda, kuidas kaebaja on oma tegu selgitanud ja PPA on tutvunud kaebaja arvamusega distsiplinaarmenetluses tuvastatu kohta, kuid tegemist ei ole tegelike vastuväidete hindamise ja käsitlemisega. Lisaks tutvustati kaebajale distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja alles 22.07.2013 ning juba 02.08.2013 pidi kaebaja andma seletusi, ilma et kaebajale oleks teada konkreetne etteheidetav tegu.

Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et kaebaja poolt avaldatud teabe puhul oli tegemist juurdepääsupiirangutega andmetega ning et kaebaja oli teadlik, et tema poolt kolmandatele isikutele edastatud informatsiooni näol on tegemist ametialaseks kasutamiseks ettenähtud informatsiooniga. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise 07.09.2013 käskkirjast ei nähtu viidet vastustaja poolt viidatud ja vastustaja positsiooni aluseks olevale käskkirjale nr. 396, samuti ei nähtu viidet vastavale dokumendile distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast.

PPA viitas vastavale käskkirjale alles vaideotsuses. PPA leiab, et kaebaja oli käskkirjast teadlik läbi dokumendihaldussüsteemi DELTA ning et kaebaja on 2009 ja 2011 allkirjastanud ametijuhendid, millega on ette nähtud vastutus ametialaseks kasutamiseks ettenähtud informatsiooni saladuses hoidmise eest. Kaebaja lahkus Põhja Politseiprefektuurist liiklusteenistusest ja alustas alates 01.03.2012 tööd Politseija Piirivalveameti Korrakaitsepolitseiosakonnas liiklusjärelevalvetalituses. Tegemist on erinevate struktuuriüksustega. Kuivõrd tegemist on erinevate struktuuriüksustega, siis PPA poolt esitatud ametijuhendid ei puuduta käesolevat vaidlust.

PPA on esitanud ka liikluspolitseiniku ametijuhendi, kuid seda on kaebajale tutvustatud 17.04.2013, so pärast väidetavat viimast rikkumist. Samuti on PPA vaideotsuses (p V) tuginenud ametijuhendile, mida kaebajale tutvustati pärast väidetavate süütegude toimepanemist. Vaideotsuses tunnistab ka PPA ise, et 01.03.2012. viidi kaebaja uuele ametikohale, mistõttu ei kehtinud enam endised ametijuhendid. Seega PPA väited, et kaebaja on kõigi kolme ametijuhendiga tutvunud enne väidetavate süütegude toimepanemist, on ebaõiged. Kuivõrd kaebajale tutvustati ametijuhendit alles 17.04.2013, siis ei ole vastav dokument käesolevas asjas asjakohane ja sellele viitamine on asjakohatu.

Seetõttu ei saa lugeda, et kaebaja on rikkunud ametijuhendites sätestatut ning kaebaja ei vastuta teenistuskohustuste täitmisega teatavaks saanud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud informatsiooni saladuses hoidmise eest kaebaja poolt viidatud ametijuhendite alusel. Isegi kui kaebajale oleks 17.04.2013 tutvustatud ametijuhendit, sätestab selle p 3.5. vastutuse teenistuskohustuse täitmisega teatavaks saanud ametialaseks kasutamiseks tunnistatud informatsiooni hoidmise eest. Seega on vastutus ette nähtud siis, kui teenistuja ei hoia ametialaseks kasutamiseks tunnistatud teavet.

Seetõttu peab teenistujale olema selge, milline teave on tunnistatud ametialaseks kasutamiseks. PPA poolt kohtule esitatud ekraanitõmmis ei tõenda, et kaebajat oleks informeeritud, et kaebaja ei tohi avalikustada oma asukohta või et patrulli-lehed ja töögraafikud oleksid tunnistatud asutusesiseks teabeks. PPA ei ole tõendanud, et vastava käskkirja koos lisadega tutvumise kohustuse teavitus oleks kaebajale edastatud. Ametijuhendist ei nähtu, et kaebajale on kohustuslik programmi DELTA kasutamine või sinna lisatud dokumentidega tutvumine.

Vastustaja leiab, et dokumendihalduskorra järgi oli kaebajal kohustus igapäevaselt tutvuda DELTA vahendusel edastatud dokumentidega. Dokumendihalduskord võib küll täiendavalt seada ametnikele kohustusi, kuid ametnikud peavad teadlikud olema, et neil on kohustus vastava dokumendiga (nt Dokumendihalduskord) tutvuda ja märgitud dokumendis fikseeritud kohustusi täita. Juhul, kui ametiasutus laeb dokumendihaldussüsteemi üles dokumendi, mis tekitab ametnikele täiendavaid kohustusi, peab ametiasutus vastavast dokumendi olemasolust ja kohustuslikkusest teenistujat teavitama.

Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et kaebajale on PPA dokumendihalduskord teatavaks tehtud. Isegi juhul, kui nimetatud dokument oleks kaebajale teatavaks tehtud, siis vastustaja viidatud p 8.1) järgi ameti teenistuja tutvub igapäevaselt talle DHSi vahendusel edastatud dokumentidega. Seega tuleb nimetatud sätet tõlgendades aru saada, et teenistujale peab tulema teavitus tutvumist vajava dokumendi üleslaadimise kohta. Käesolevas asjas ei ole vastustaja tõendanud, et kaebajat teavitati dokumentidest, mille järgi on patrulli-lehed ja töögraafikud tunnistatud asutusesiseseks teabeks.

Kaebaja näol oli tegemist välitöötajaga, kes töötas õues ja viibis lähetustes teistes Eesti linnades ning kontoris ei viibinud. Samuti ei olnud õppepäevi vms, kui oleks saanud välitöötajatele vastavaid dokumente tutvustada. Seetõttu ei saa lugeda, et kaebaja oli teadlik asjaolust, et töögraafikud ja patrulli-lehed on tunnistatud ametialaseks kasutamiseks tunnistatud informatsiooniks. Kaebajal oma lauda ei olnud, kust oleks igal ajal olnud ligipääs DELTAle. Välitöötajad kasutasid ühist arvutit, kust sai e-posti lugeda ja raskeveokite dokumente andmebaasi sisestada, kuid kuivõrd toimingud olid ajakulukad, siis ei jätkunud aegagi süsteemis dokumente uurida.

Isegi kui nimetatud dokumendid oleksid tunnistatud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud infoks, ei saa lugeda, et kaebaja on avalikustanud töögraafikutes ja patrullilehtedes märgitud infot. Vastustaja ei ole täpsustanud, mida konkreetselt loetakse asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud infoks. Kõrvutades patrulli-lehti, töögraafikut ja vastustaja väiteid, ei ole võimalik aru saada, mida vastustaja kaebajale ette heidab. Vastustaja ei ole märkinud, millist konkreetset infot sellest loetakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud infoks (näiteks ei ole selge, kus viibis kaebaja väidetava kõne ajal, kelle ja millise konkreetse asukoha ta on avalikustanud).

Kaebajale peab olema selge, millise konkreetse info edastamist talle ette heidetakse. Näiteks on vastustaja heitnud kaebajale ette, et viimane andis K. M.’le infot, kas kaebaja liigub K. M. asukoha suunas. Ei ole selge, kus asus kaebaja, kus asus K. M. ning millise asukoha kaebaja avalikustas. Vastustaja heidab kaebajale ette, et viimane on V. S.’ile andnud infot, et kaalubuss on lõpetanud tegevuse. Kaebaja ei ole V. S.’ile andnud infot, et kaalubuss oli selleks päevaks tegevuse lõpetanud. Vastustaja selline väide on alusetu ja tõendamata.

Kaebajal oli 15.04.2013 vaba õhtu ja ta ei olnud tööl. Seega on vastustaja etteheited alusetud ja konkretiseerimata. Isegi kui lugeda kaebaja poolt telefoni teel öeldut asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud infoks, ei ole seda konkreetselt välja toodud ja märgitud 07.09.2013 käskkirjas. Käskkirjas on toodud küll väide, et kaebaja on avalikustanud asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud infot, kuid arusaamatuks jäävad konkreetsed asjaolud ning puudub faktilise ja õigusliku aluse loogiline seostamine, mistõttu jääb arusaamatuks rangeima karistuse määramine.

Seoses vastustaja väitega, et kaebaja on seletustes omapoolset ekslikku käitumist tunnistanud, peab kaebaja vajalikuks märkida, et pidas silmas asjaolu, et edaspidi ei oleks ta üldse vastanud tuttavate kõnedele, kui need kõned temale nii suuri probleeme põhjustavad. Juhul, kui kaebaja oleks teenistuskohustusi teadlikult rikkunud, oleks ta ise teenistusest lahkunud. Kaebaja viitab ka haldusasjale nr 3-11-2788, kus ringkonnakohus leidis, et teabe avaldamist politseioperatsiooni toimumise kohta pärast politseioperatsiooni alustamist ei saa lugeda asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.

Vastustaja on märkinud, et kaebaja väidetav tegevus võimaldas isikutel rikkuda seadusega kehtestatud piiranguid ja soodustas süütegude toimepanemist ning aitas kaasa süütegude varjamisele, kuid samas kohtuasjas on ringkonnakohus leidnud, et selline eesmärgipüstitus ei ole Põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja leiab, et PPA ei ole käesolevas asjas kaalunudki erinevaid karistusi ega võimalikke süüd kergendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-2788 leidnud, et muuhulgas tuleb arvestada, kas teenistuja on andnud selgitusi, teinud koostööd, tunnistanud viga ja lubanud edaspidi mitte enam nii teha, kas ta on saanud mingisugust kasu.

PPA ei ole ühtegi positiivset asjaolu (kaebaja positiivne iseloomustus, ergutus, distsiplinaarkaristuste puudumine, selgituste andmine, koostöö tegemine, kasu mitte saamine) karistuse määramisel arvesse võtnud. Kohus on viidatud haldusasjas asunud seisukohale, et vastav käitumine ei ole õigusriiklikult aktsepteeritav isiku kohtlemise viis ega ole kooskõlas TDVS § 8 lg-ga 1. Teenistusest vabastamine on raskeim võimalik distsiplinaarkaristus, mis võtab inimeselt tema sissetulekuallika. Sellist karistust ei saa esmakordse rikkumise korral määrata sedavõrd kergekäeliselt, vaid ainult siis, kui tegemist on tõepoolest piisavalt kaaluka distsipliinirikkumisega.

See kehtib ka politseiteenistuse kohta. Kaebaja hinnangul on PPA 28.04.2014 vastuses fikseeritud andmed dokumentaalselt tõendamata ning lisaks ei kattu esitatud asukohtade kellaajad kaebajale etteheidetavate kõnede kellaaegadega, mistõttu ei ole võimalik tuvastada kaebaja asukohta temale etteheidetavate kõnede ajal. Nimelt on asukohad määratavad 02.04.2013 kella 12:11 ja 18:53 seisuga, kuid kaebajale heidetakse ette asukoha avalikustamist kell 13:56 ja 14:21. PPA andmetel on 03.04.2013 asukohad määratavad kell 18:38 ja 19:18, kuid kaebajale heidetakse ette asukoha avalikustamist kell 14:08, 15:12 ja 16:55.

PPA andmetel on 15.04.2013 asukohad määratavad sõiduki 944BFX kohta kell 13:37 – 13:39, kuid kaebaja täitis töökohustusi sõidukiga 972BHX kuni kella 04:00- ni hommikul. Seega ei ole vastustaja tõendanud kaebaja asukohta telefonikõnede ajal, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kaebaja on patrullide asukohad avalikustanud. Lisaks leiab kaebaja, et ei ole patrullide asukohti avalikustanud järgmistel põhjustel: -02.04.2013 kõnest kell 13:56 ei nähtu, et kaebaja oleks oma asukohta avalikustanud; -02.04.2013 kõne kell 14:21 – tõendamata on asjaolu, et kaebaja asus konkreetsel ajahetkel Kosel; -03.04.2013 kõne kell 14:08 – telefonimasti järgi määratud asukoha järgi oli kaebaja Tallinna mnt 1 Põltsamaal, kuid menetleja küsimuste kohaselt soovib menetleja teada saada, miks on kaebaja avalikustanud oma asukohaks Imavere (Imavere ja Põltsamaa ei ole samad kohad); -03.04.2013 kõne kell 15.12 – ei nähtu, et kaebaja oleks oma asukohta avalikustanud; -03.04.2013 kõne kell 16:55 – ei nähtu, et kaebaja oleks oma asukohta avalikustanud; -15.04.2013 kõne kell 16:55 – kõne ajal oli kaebaja kodus, so ei täitnud teenistuskohustusi.

Oma asukohana kodu avalikustamist ei saa lugeda teenistuskohustuste rikkumiseks. Kaebaja leiab, et asukoha avalikustamise väite kinnitamiseks tuleb tuvastada, kuskohas isik asukoha avalikustamise hetkel viibis. Käesoleval juhul ei ole kaebaja asukohta kõnede tegemise hetkel tuvastatud. Patrullilehel märgitud marsruut ei tõenda asukohta konkreetsel ajahetkel ning telefonimasti järgi positsioneerimisel on eksimus mitukümmend kilomeetrit. Kaebaja taotleb ATS § 105 lg 1 alusel käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, käskkirja ja distsiplinaarkaristuse tühistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses.

HMS § 87 lg-te 1 ja 2 alusel palub kaebaja tühistada ka vaideotsuse. Kaebaja teenistusstaaž oli vastustaja juures 4 aastat ja 3 kuud. Seega on ilmne, et isikul, kes on nii pikka aega töötanud vastustaja juures ning arvestades, et väljaõpitu seab töökoha valikul piirangud, ei ole soovi alustada vabatahtlikult tööotsinguid. Kaebaja leiab, et vastusaja on teinud käskkirja teatavaks ka ajakirjandusele, mis aga kahjustab kaebaja mainet ning raskendab uue töö leidmist veelgi. Seetõttu on põhjendatud kolme kuu hüvitise väljamõistmine.

Samuti on kaebajale teatavaks saanud informatsioon, et üksus, kus kaebaja töötas, kaotatakse alates 01.01.2013, mille tulemusena inimesi koondatakse. Koondamine toob ilmselgelt kaasa töökulude tõusu, mistõttu võib olla tõenäoline, et kaebajast sooviti vabaneda otsitud põhjustel. Kaebaja palub enda menetluskulud (3180 eurot õigusabikulu ja 15 eurot riigilõiv) jätta vastustaja kanda.

Vastustaja: Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kaebaja poolt avaldatud teabe puhul oli tegemist juurdepääsupiirangutega andmetega. PPA peadirektori 31.10.2012 käskkirjaga nr 396 on kinnitatud loetelu nendest dokumentidest, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Nimetatud käskkirja lisa 2 kohaselt on loetletud funktsioonide dokumendid tunnistatud juurdepääsupiirangutega dokumentideks. Allfunktsiooni 2.1. (avaliku korra tagamine) kuuluvatele töögraafikutele ja patrull-lehtedele on kehtestatud asutusesiseselt juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 51 ja 9 ning lg 2 p 3 alustel ning allfunktsiooni 2.2. (liiklusturvalisus ja -järelevalve) kuuluvatele liiklusjärelevalve dokumentidele on seatud asutusesisene juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 12 ja lg 2 p 3 alustel.

Käskkiri on edastatud kõikidele PPA töötajatele e-posti teel ning selle kohta on esitatud ka tõend PPA dokumendihaldusbüroo asjaajamistalituse peaspetsialisti poolt (ekraanitõmmis, millelt näeb programmisisene käskkirja saajate sihtgrupp). Kaebaja oli teadlik, et tema poolt kolmandatele isikutele edastatud informatsiooni näol oli tegemist ametialaseks kasutamiseks ettenähtud informatsiooniga. 31.10.2012 käskkiri nr koos lisadega tehti ka 31.10.2012 dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu teatavaks PPA isikkoosseisule, sh kaebajale. Käskkiri jõustus 01.11.2012.

Kõigis kolmes kaebajale tutvustatud ja kaebaja poolt allkirjastatud ametijuhendis, sh kahes (Põhja Politseiprefektuuri politseiprefekti 14.11.2008 käskkirjaga nr 344 kinnitatud Põhja PP korrakaitseosakonna liiklusjärelevalvetalituse liiklusteenistuse politseiametniku ametijuhend, mille kaebaja on allkirjastanud 01.06.2009, Põhja Prefektuuri prefekti 18.02.2011 käskkirjaga nr 25 kinnitatud Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liiklusteenistuse liikluspolitseiniku ametijuhend, mille kaebaja on allkirjastanud 02.03.2011), millega kaebaja oli allkirja vastu tutvunud enne käskkirjas märgitud distsiplinaarsüütegude toimepanemist, on sätestatud vastutus teenistuskohustuste täitmisega teatavaks saanud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud informatsiooni saladuses hoidmise eest.

Seega on vale kaebaja väide, mille kohaselt ei olnud talle tutvustatud teenistuskohustusi ega nende rikkumisega kaasnevaid tagajärgi. Kaebaja on oma allkirjaga kinnitanud, et on eeltoodud ametijuhenditega tutvunud ning nende sisust ja rikkumisega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest teadlik. PPA peadirektori 20.07.2012 tulenevalt oli kaebajal kohustus tutvuda DELTA vahendusel edastatud dokumentidega. Eksitav on kaebaja väide, et dokumendi süsteemi üleslaadimisel peab ametisasutus vastavat dokumenti ja selle kohustuslikkust teenistujale tutvustama.

Riigikohus on 3-1-1-44-02 lahendis leidnud, et avalik teenistuja peab lähtuma ka teenistusvaldkonda reguleerivatest muudest õigusaktidest, mis ei tähenda, et teenistuja jääb passiivselt ootama õigusaktidega tutvustamist vaid peab ka ise huvitatud olema. PPA on andnud kaebajale õigusaktidega tutvumiseks kõik võimalused ning seega omapoolsed kohustused vastavas osas täitnud. Kaalubussi asukoha kohta informatsiooni edastamine kolmandale isikule raskendaks nii süütegude avastamist kui ka soodustaks õigusrikkumiste toimepanemisest, mistõttu on tegemist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega (AvTS § 35 lg 1 p 51).

Vastustaja viitab ka Pärnu Maakohtu lahendile nr 1-11-2627. Asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata. Avaldatud teave oli informatsioon, mis oli kaebajale kättesaadav seonduvalt tööülesannete täitmisega ning ei olnud avalikult registrite kaudu kolmandatele isikutele kättesaadav. Kaebaja edastas kolmandatele isikutele asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud infot. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus kogutud tõenditest nähtub, et kaebaja andis telefonikõnede käigus edasi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni isikutele, kellel ei olnud selleks õigust.

Kriminaalasja nr 13210000019/ jälitustoimikus nr 1321000004 olevast jälitustoimingu protokollist (vormistatud 18.06.2013) nähtub järgnev: -02.04.2013 kell 13:56:34 helistas K. M. kaebajale. Kõne toimumise ajal täitis kaebaja teenistuskohustusi. Enne ühenduse saamist kaebajaga, on kõne salvestuselt kuulda K. M. ütlus „kus nurga peal nad nussivad rahvast?“. Ülejäänud vestluse käigus selgitas K.M. välja, kas kaebaja liigub K.M. asukoha suunas; -02.04.2013 kell 14:21:51 helistas kaebaja K.M.’le. Kõne toimumise ajal täitis kaebaja teenistuskohustusi.

K.M. esitas küsimusi kaebaja asukoha kohta, kaebaja andis küsitud infot; -03.04.2013 kell 14:08:13 helistas kaebaja J. K.’ile. Kõne toimumise ajal täitis kaebaja teenistuskohustusi. Selles vestluses uuris J.K. kaebaja asukoha ning edasise liikumise kohta. Lisaks enda plaanitavale liikumistrajektoorile andis kaebaja J.K.’ile märku asjaolust, et lisaks kaebaja patrullile oli samas piirkonnas veel täiendavalt tegutsemas ka Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo politseipatrull (kaalubussiga tööd tegev üksus); -03.04.2012 kell 15:12:55 helistas K.M. kaebajale.

Kõne toimumise ajal täitis kaebaja teenistuskohustusi. Kõne sisuks oli kaebaja asukoht ning edasine liikumistrajektoor. Samuti uuris K.M. sõiduki numbrit, millega kaebaja tööülesandeid teostamas oli; -03.04.2013 kell 16:55:38 helistas K.M. kaebajale. Kõne toimumise ajal täitis kaebaja teenistuskohustusi. Kõne käigus andis kaebaja infot oma asukoha kohta; -15.04.2013 kell 16:49:27 helistas V. S. kaebajale. Kõne toimus kaebaja töövälisel ajal. Kõnes andis kaebaja teada, et selleks päevaks oli kaalubuss lõpetanud tegevuse. 02.04.2013, 03.04.2013 ja 15.04.2013 toimunud telefonikõnede kohta on kaebaja andnud vastuolulisi selgitusi. 02.04.2013 oli patrullilehe kohaselt kaebaja liikumistrajektooriks Tallinn-Tartu maantee ning tööd tehti liikuva kaalubussiga.

Mobiilside masti kohaselt viibis kaebaja sel päeval tehtud kõnede ajal Paunkülas Harjumaal. GPS väljavõtte kohaselt asus kaebaja Paunküla lähedal. Kaebaja väitel ta 02.04.2013 kell 13:56 toimunud kõne ajal ei avalikustanud oma asukohta. Küll aga nähtub kõnest, et kaebaja viitab sellele, et nad ei ole liikumas K.M. kanti. Kuna kaebaja on korduvalt rõhutanud, et kõik telefonikõned on toimunud sõpradevahelise vestlusena, siis saab järeldada, et kaebaja on teadlik piirkonnast kus tema sõber igapäevaselt tegutseb. Kell 14:21 toimunud vestluses K.M.

ütleb kaebaja, et asub Kosel (Paunküla lähedal). Kuna tegemist on liikuva kaalubussiga ning metsaveoga tegelevate isikutega, siis ametialase teabe avaldamisega on tegemist ka juhul, kui kaebaja annab teada oma tööpiirkonnast. Kaebaja väide, et patrullilehtedelt ei nähtu tema täpset asukohta on arusaamatu. Patrullilehele kantakse politseiametnike tööpiirkond ning päeva jooksul läbiviidud toimingud. Küll aga ei saa seda vaadata kui logiraamatut, kuhu iga kindla aja tagant asukohta sisse kantakse. 03.04.2013 kell 15:12 toimunud kõne käigus ütleb kaebaja K.M.le oma asukoha ning 02.08.2013 antud ütlustes selgitab, et PPA bussi registrinumber on avalik teave ja kinnitab, et politseipatrullide tegevusest ei räägi.

Samas 28.08.2013 antud ütlustes selgitab kaebaja, et andis teadlikult K.M.le vale registrinumbri, kuna ei tahtnud, et K.M. teaks uue bussi numbrit. Kõnest on võimalik tuvastada, et jutt käib samal teemal – kaalubussi asukoht ja liikumine.03.04.2013 oli patrullilehe kohaselt kaebaja tööpiirkonnaks Tallinn – Anni – Imavere – Käo – Kolga-Jaani – Põltsamaa – Pajusi – Pärinurme – Koigi – Vahastu – Lelle – Kehtna. Kell 14:08 toimunud kõne ajal väidab kaebaja, et „kurnab Imavere piirkonda“, seega on kaebaja avaldanud J.k. piirkonna, kus ta oma töökohustusi täidab.

Mobiilside masti väljavõtete alusel on võimalik tuvastada kaebaja viibimine nimetatud piirkonnas. Liikuva sõiduki puhul omab tähtsust, et kaebaja on avalikustanud oma liikumispiirkonna. Kell 16:55 toimunud kõne ajal paikneb kaebaja mobiilside masti andmetel Olustveres, Viljandimaal. Selle aja kohta GPS andmed puuduvad. Kaebaja väitel ta nimetatud kõnes oma asukohta ei avalikustanud, kuid kõnes K.M. annab kaebaja K.M. küsimusele: „Kas Kääpalt Tartusse võib startida?“ eitava vastuse. Kuna kaebaja oli eelnevalt telefoni teel vestelnud Lõuna prefektuuri patrullitoimkonna (kaalubussi) liikmega Raimo Keltiga, siis ta teadis täpselt, kus antud patrulltoimkond on.

Lõuna prefektuuri patrullilehelt on näha, et patrulli tööpiirkonnaks oli Lõuna prefektuuri patrullpiirkond ning et K.M. kõne ajal viibis antud patrullitoimkond Võru mnt-l Võrumaal. Sellest nähtub, et kaalubuss oli liikvel ka Võru mnt-l ning Kääpa asub Võrumaal ja jääb patrullitoimkonna tööpiirkonda. Seega oli kaebaja teadlik antud piirkonnas toimuvast järelevalvest ja andis vastava vihje K.M.le. 02.0.08.2013 on kaebaja selgitanud, et ei teadnud 03.04.2013 toimunud kõnes J.K., et ta ei tohi tööpiirkonda avalikustada ning ei oska täpsustada, miks ta seda tegi, kuid 28.08.2013 antud ütlustes väidab kaebaja, et ei saa aru, mida J.K. oma jutuga üldse silmas pidas. 26.03.2014 sitatud vastuses väidab kaebaja aga, et J.K. ei olnud teadlik, et kaebaja täidab kõne ajal tööülesandeid. 02.08.2013 antud seletuses ütleb kaebaja, et nägi J.k.

Põltsamaa linnas ning helistas talle tanklasse jõudes. Samas on kõnesalvestisest võimalik tuvastada, kuidas J.K. täidab oma tööülesandeid ning kaebaja oma tegevusega segab teda. Seega olid mõlemad osapooled teadlikud, et kaebaja täidab teenistusülesandeid. Lisaks on kaebaja 28.08.2013 antud ütlustes selgitanud, et on teadlik oma ebaõigest käitumisest ning loodab saada võimaluse selle parandamiseks. Seega on kaebaja aru saanud, et pani toime rikkumise ning väited teadmatuse kohta on kohtu eksitamiseks ja vastutusest vabastamiseks. 15.04.2013 V.Sammuga peetud kõnes teatab kaebaja, et on kodus ning selleks päevaks oma töö lõpetanud.

Selliselt annab kaebaja mõista, et kaalubuss sellel päeval enam järelevalvet ei teosta. Distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud, et 02.04.2013, 03.04.2013 ja 15.04.2013 peetud vestlused toimuvad isikutega, kes tegutsevad kommertsvedude valdkonnas ning omavad seetõttu huvi kaalubusside liikumise kohta. Kaebaja poolt toime pandud tegu on käsitletav teenistuskohustuse jämeda rikkumisena. Kõiki kõnesid kogumis analüüsides nähtub, et kaebajal on kindel tutvusringkond, kes tegeleb kommertsvedudega ning kellel on sellest tulenevalt põhjendatud huvi olla informeeritud kaalubusside asukohast.

Korduvate telefonikõnede käigus avalikustas kaebaja liiklusbüroo politseipatrulli (sh kaalubussi) ja Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo politseipatrulli (kaalubussiga tööd tegeva üksuse) asukohti, takistades sellega süütegude avastamist. Arvestades, et sihtsuunitlusega politseipatrulle (kaalubusse) on Eestis ainult viis ning ainuüksi ühe kaalubussi asukoha avaldamine on juba märkimisväärne info isikutele, kelle tegevust kaalubussid kontrollivad, siis kahe kaalubussi asukoha avaldamine tekitab olukorra, kus lisaks süütegude varjamisele antakse kolmandatele isikutele võimalus majandusliku kasumi nimel rikkuda seadust, olles ohuallikaks kaasliiklejatele, tekitades teedel eluohtlikke olukordi.

Kaebaja väidab, et patrullide asukohtade avaldamisel oli tema silmis ennekõike preventiivne eesmärk. Selline seisukoht on eluliselt ebausutav. Suuremat kasumit teenida püüdvad isikud ei muuda oma tegevust seaduspäraseks, vaid valivad marsruudi, kus neil õnnestub politseiametnike poolt teostatavast kontrollist pääseda või lükkavad sõitmise edasi. Arvestades, et kaebaja on teenistuskohustusi rikkunud järjepidevalt (infot on edastatud mitmel erineval päeval mitme vestluse käigus), ei ole kaebaja tegevuse näol tegemist ennetava meetmega, vaid siiski seaduserikkujate tegevust soodustava asjaoluga.

Lisaks on kaebaja 21.08.2013 toimunud vestluses valdkonna juhi Margus Kotteriga väidetavalt küll tekkinud probleemist aru saanud, kuid põhjendanud oma teguviisi sellega, et pole teabe avalikustamise tulemusena ise mingit majanduslikku kasu teenida püüdnud. Selline seisukoht tõendab veelkord, et kaebaja oli küll teadlik oma tegevuse ebaseaduslikkusest, kuid sellele vaatamata avaldas ta ametialaseks kasutamiseks mõeldud juurdepääsupiiranguga teavet, kuritarvitades sellega ametialast usaldust. Sellise tegevusega rikkus kaebaja ATS §-st 55 tulenevat kohustust ja AvTS § 38 lõiget 3.

Selline käitumine on otseses vastuolus nii seaduse kui ka PPA töökorraga. Liikluspolitseiniku ametijuhendi alusel on kaebaja tegu käsitletav teenistuskohustuse jämeda rikkumisena, mille puhul võib eelneva distsiplinaarkaristuse olemasoluta karistuseks määrata teenistusest vabastamise. Teadlikult toime pandud teenistuskohustuste rikkumisega on kaebaja sattunud vastuollu üldtunnustatud kõlblusnormidega, politseiametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning kaotanud täielikult tööandja usalduse, mis välistas kaebajaga edaspidise töösuhte jätkumise.

Distsiplinaarkaristuse määramisel on lähtutud teo tõsidusest ning võetud arvesse kaebaja isikut ja varasemat tegevust. R.Jänese poolt antud positiivne iseloomustus lähtus ainult varasemast muljest kaebaja kohta ning selleks hetkeks oli R.Jänes tutvunud vaid distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga, millest ei nähtunud kaebaja tegude olemus ning rikkumise raskus. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega tutvumise järgselt muutis R.Jänes oma seisukohti ning peab distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud asjaolusid täiesti lubamatuks ja põhiväärtustega vastuolus olevaks.

R.Jänes on seisukohal, et edasine koostöö kaebajaga oleks äärmiselt keeruline, kuna vaatamata asjaolule, et kaebaja on näidanud ennast tubli töötajana, ei ole usaldusväärsus õpitav ning sellises olukorras ei ole võimalik koostööd jätkata. Karistuse määramisel on arvesse võetud esialgset positiivset iseloomustust, millele on viidatud käskkirja lisaks olevas distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kui ka juurdluse käigus tuvastatud asjaolusid. Teo raskust arvestades olid nii kaebaja otsene juht, osakonna juht kui ka peadirektor üksmeelsel seisukohal, et antud olukorras ei ole võimalik kaebajaga töösuhet jätkata, hoolimata kaebaja varasemate rikkumiste puudumisest. 07.09.2013 käskkirjas nr 1.3-3/130d on esitatud kaalutlusotsuse põhjendus ning välja toodud, et tekkinud olukorras ei saa vastustaja kaebajat enam usaldada ega konstruktiivset koostööd jätkata, kuna on alust arvata, et säilib risk ja võimalus infost teadlikuks saamisele ning kaebaja võib samalaadsete tegude toimepanemist jätkata – järelikult on kaalutud erinevaid karistusviise, kuid need on välistatud usalduse kaotuse tõttu. 22.08.2013 on arendusbüroo juht politseikolonelleitnant Margus Kotter andnud omapoolse arvamuse distsiplinaarkaristuse määramise või selle määramata jätmise osas ning sellest nähtub, et M.Kotter on kaebajaga isiklikult vestelnud ja vestluse käigus on kaebaja rikkumisest aru saanud, kuid väitis, et ta ei teinud seda kasu saamise eesmärgil ning jagas infot heauskselt.

Kaebaja mõistis, et on kuritarvitanud usaldust. 11.11.2013 vaideotsuses on kaebajale selgitatud kaalutlusotsuse sisulist kujunemist. Vaideotsusest nähtub, et võttes arvesse kaebaja positiivset iseloomustust ja kaebaja poolt toime pandud teo tõsidust, on jõutud järeldusele, et kaebajal ei ole võimalik PPA-s tööd jätkata. Asjaolude hindamisel jõuti järeldusele, et kaebaja oli teadlik avaldatavate andmete olulisusest ning isikutest, kellele ta infot avaldas. Selline tegevus on käsitletav asutuse reetmisena ning tekkinud olukorras ei ole võimalik tööd jätkata.

Otsuse tegemisel on arvestatud politseiteenistuses üldiselt ja ennekõike just korrakaitsepolitseis valitsevat olukorda, kus on mitmeid täitmata ametikohti, kuid asjaolusid kogumis hinnates tehti siiski teenistusest vabastamise otsus, sest PPA oli tööandjana kaotanud kaebaja suhtes usalduse. Vastustaja hinnangul on kaebajale kohaldatud karistus proportsionaalne, arvestades tema poolt toime pandud rikkumist. Omades teavet kaalubussi tööoleku, tööpiirkondade ja töömeetodite kohta, on huvitatud isikutel võimalik oma tegevusi planeerida ja teostada, vältides politseipoolset kontrolli näiteks kasutada teisi marsruute või muutes tegutsemisaega.

See annab võimaluse kasutada tehniliselt mittekorras sõidukeid, eirata juhtide tööja puhkeaja nõudeid, teostada ülekaalulisi vedusid. Sellised sõidukid ja juhid kujutavad endast tõsist ohtu nii teistele liiklejatele kui ka infrastruktuuridele (teed, sillad, viaduktid). Taoline eelis tekitab rikkujates karistamatuse tunde ning annab ebaausa konkurentsieelise õiguskuulekatele ettevõtjatele. Kohustuste mittetäitmine või teadlik ja tahtlik rikkumine õõnestavad kogu struktuuriüksuse tööeetikat ja-moraali. Kaebaja on oma tegevusega tekitanud olukorra, kus ta on kaotanud kolleegide usalduse enda suhtes, mis aga on kollektiivi toimimisel ja ametiülesannete eesmärgipärasel täitmisel peamiseks pidepunktiks.

Seega ei olnud kaebajaga ametialase koostöö jätkamine võimalik. Politseivandega tõotab ametnik olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult seadustest, hoida riigija ametisaladust, rakendada temale antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning täita ausalt ja kohusetundlikult teenistuskohustusi. Kaebaja andis vastava vande 09.11.2007. Ainuüksi selles vandes kajastuvad politseiametniku töö põhiväärtused ning politseiametniku olemus. Omades teavet kaalubusside tööloleku, tööpiirkondade ja töömeetodite kohta, on huvitatud isikutel võimalik oma tegevusi planeerida ja teostada vältides politseipoolset kontrolli, näiteks kasutada teisi marsruute või muutes tegutsemisaega.

See annab võimaluse kasutada tehniliselt mittekorras sõidukeid, eirata juhtide tööja puhkeaja nõudeid, kasutada sõidukeid, teostada ülekaalulisi vedusid. Sellised sõidukid ja juhid kujutavad endast tõsist ohtu nii teistele liiklejatele, kes raskeveokite olemust arvestades on sisuliselt automaatselt alati suurema kahju kannatajad kui ka kohaliku ja/või riikliku kuuluvusega infrastruktuuridele (teed, sillad, viaduktid jne), seoses lubatud teljekoormuse või veose kubatuuri piirmäärade mittearvestamisega. Taoline eelis tekitab rikkujates karistamatuse tunde ja annab ebaausa konkurentsieelise õiguskuulekatele ettevõtjatele.

Kaebaja väide, et vastustaja ei ole kaebajat informeerinud viivitamatult tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest, ei ole õige. Kaebaja viibis puhkusel ajavahemikul 25.06.-21.07.2013, mis on kajastatud nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui ka SAP-i väljavõttel isikukaardil (kohtule esitatud kaebaja poolt). Vastavalt ATS § 83 p-le 2 oli kaebaja õigused ametliku võimu teostamiseks puhkuse ajaks piiratud, sellest tulenevalt peatus ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ATS §

77 lg 1 ja 2 järgi. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri edastati dokumendihaldusprogrammi Delta kaudu kaebajale 02.07.2013 ning samal päeval edastati kaebajale e-maili teel ka kahtlustatava õigused. Kaebaja teenistussuhe oli peatatud kuni 21.07.2013, seega oli kaebajal võimalik tutvuda distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga 22.07.2013, mistõttu on alusetud kaebaja väited, et PPA on tahtlikult menetluse läbiviimisega viivitanud. Kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga 22.07.2013 dokumendihaldussüsteemis DELTA, mis edastas menetlejale vastava teatise.

ATS § 73 lg 3 järgi peab ametnikule, keda kahtlustatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, andma võimaluse esitada kirjalik seletus distsiplinaarsüüteo kohta. Selleks antakse ametnikule aega vähemalt viis tööpäeva distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja kättetoimetamise päevast arvates. Kaebaja sai kätte distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja 22.07.2013 ning seletuse andmiseks tuli menetleja juurde 29.07.2013, mil avaldas soovi tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ja alles seejärel seletust anda. Kaebaja andis omal soovil asjaolude koha seletuse 02.08.2013, so 11 päeva pärast distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga tutvumist (varem kaebaja seletusi anda ei soovinud).

Seega on menetleja teavitanud kaebajat tema suhtes läbiviidavast distsiplinaarmenetlusest tähtaegselt ning võtnud arvesse seadusest tulenevaid nõudeid nii teavitamise tähtaegade suhtes kui ka ärakuulamisõiguse rakendamise osas. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et varasem ametijuhend ei ole asjakohane, kuna kaebaja alustas 01.03.2012 tööd Korrakaitsepolitsei osakonnas, mis on võrreldes liiklusteenistusega erinev struktuuriüksus. Vastustaja ei ole ametijuhendites toodud kohustuse rikkumist kaebajale ette heitnud, vaid on vaideotsuse koostamisel põhjendanud, et lisaks ATS-ist ja AvTS-ist tulenevale kohustusele on ka ametijuhendites samasisuline kohustus - hoida asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet.

Ametijuhendis märgitud politseiametniku kohustused on sisuliselt sarnased ning igasugune tööalane teave on mõeldud ametisiseseks kasutamiseks igas struktuuriüksuses. Seda ei saa kaebaja pidada uueks informatsiooniks. Dokumendihalduskord (PPA peadirektori käskkiri nr 262, 20.07.2012) punkt 8.1 (lisa 2) kohustab ameti teenistujat tutvuma igapäevaselt talle dokumendihaldussüsteemi (praegusel hetkel on kasutusel Delta) vahendusel edastatud dokumentidega. Samuti on kaebaja seda ka teinud, tutvudes Delta vahendusel distsiplinaarmenetluse raames esitatud dokumentidega.

Omapoolsest ekslikust käitumisest on kaebaja ka teadlik, esitades 28.08.2013 menetlejale oma seletuse, milles kaebaja kinnitab järgmist: „Kuid ma tean, et minu käitumine pole olnud täiesti õige ning loodan, et annate võimaluse seda parandada.“. Sellest võib järeldada, et kaebaja on aru saanud, et on oma tegevusega pannud toime rikkumise ning edasised väited selle kohta, et ta ei teadnud, et kaebaja poolt avaldatud info kuulus asutusesiseseks kasutamiseks, on kohtu eksitamiseks ning eesmärgiga vabaneda vastutusest. Tehnilistel põhjustel ei ole Siseministeeriumi infotehnoloogiaja arenduskeskus salvestanud sõiduki reg nr 972 BHX ning sõiduki reg nr 944 BFX kellaajalisi GPS-väljavõtteid kaebaja poolt viidatud kuupäevadel.

Kohtule varem esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud kaebaja kõnede väljavõtetest asukohtade koordinaadid, mille põhjal on võimalik tuvastada nii kaebaja asukohta, kui kõnede vastuvõtmist ning väljahelistamist. Vastustaja palub jätta kaebuse kogu ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Käesolevas asjas käib vaidlus põhiliselt selle üle, kas kaebaja on avalikustanud kolmandatele isikutele enda asukohti, kas asukoha avalikustamine on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave, kas kaebaja oli sellest teadlik ning kas asukohtade avalikustamine on teenistuskohustuste rikkumine, mis toob kaasa teenistussuhte lõpetamise.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et käskkirja ja vaideotsuse koostamisel on rikutud motiveerimiskohustust ja kaalutlusõigust. Nimetatud dokumendid on otseses vastuolus Riigikohtu praktikaga ning seadusest tulenevate haldusakti õiguspärasuse eeldustega. Dokumentidest ei nähtu, milliseid konkreetseid tegusid kaebajale ette heidetakse – arusaamatuks jääb, millist konkreetset informatsiooni avaldamist loetakse juurdepääsupiiranguga teabe avaldamiseks, seega on ebapiisavalt esitatud süütegude toimepanemise asjaolud ja nendest ei nähtu kaalutlused, millele karistuse määraja on tuginenud, mistõttu ei ole käskkiri ja vaideotsus kontrollitavad ning rikuvad isiku õigusi. Välja selgitamata ja tõendamata on väidetava rikkumise olulisus ning kahjulik tagajärg, analüüsimata stenogrammides olevad ütlused ning nende vastastikused seosed tegelikkusega, samuti on jäetud arvestamata ütlused ja positiivsed iseloomustused, mis on distsiplinaarmenetluse raames võetud. Kohus kaebaja väidetega ei nõustu ning toob järgnevalt oma põhjendused.

Kaebaja väidab, et tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisel on rikutud PPVS § 92 lg-t 1, kuna menetluse algatamise käskkirja ei tehtud kaebajale viivitamata teatavaks. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Kohus märgib, et kaebaja viibis puhkusel ajavahemikul 25.06.-21.07.2013, mille üle vaidlust ei ole. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 83 p 2 kohaselt olid A. Pindise õigused ametliku võimu teostamiseks puhkuse ajaks piiratud, millest tulenevalt peatus ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg vastavalt ATS § 77 lg-le 1 ja 2. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri edastati dokumendihaldusprogrammi Delta kaudu A. Pindisele 02.07.2013 ning samal päeval edastati temale e-maili teel ka kahtlustatava õigused. Kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga 22.07.2013 dokumendihaldussüsteemis DELTA. Dokumendihalduskorra (PPA peadirektori 20.07.2012 käskkiri nr 262) punkt 8.1 kohustab ameti teenistujat tutvuma igapäevaselt talle dokumendihaldussüsteemi (DELTA) vahendusel edastatud dokumentidega, mida on kaebaja ka teinud. ATS § 73 lg 3 alusel peab ametnikule, keda kahtlustatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, andma võimaluse esitada kirjalik seletus distsiplinaarsüüteo kohta, milleks antakse ametnikule aega vähemalt 5 tööpäeva distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja kättetoimetamise päevast arvates. Kaebaja sai kätte distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja 22.07.2013, tuli seletuse andmiseks menetleja juurde 29.07.2013 ning andis asjaolude koha oma seletuse 02.08.2013. Kohus leiab, et menetleja on teavitanud kaebajat tema suhtes läbiviidavast distsiplinaarmenetlusest tähtaegselt ja ilma viivituseta. Kaebaja väited ärakuulamisõiguse rikkumisest on alusetud. Kohtu hinnangul on kaebajale olnud tagatud distsiplinaarmenetluse käigus anda oma seletused ning seda õigust on ta kasutanud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et kaebajale on PPA dokumendihalduskord teatavaks tehtud. Kohus nõustub selles osas vastustaja põhjendustega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks.

Kaebaja leiab, et PPA ei ole käesolevas asjas kaalunud erinevaid karistusi ega võimalikke süüd kergendavaid asjaolusid. Kohus sellise väitega ei nõustu. Vastustaja on leidnud, et käskkirjas välja toodud rikkumiste puhul on kohaseks karistuseks teenistusest vabastamine, mida on kaevatavas käskkirjas arusaadavalt selgitatud. Kaebuse esitaja arvates käesoleval juhul ei ole võimalik käskkirjast aru saada, milliseid konkreetseid tegusid kaebajale ette heidetakse, samuti ei ole võimalik aru saada, millise konkreetse kohustuse rikkumist T.P.ele ette heidetakse. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Kohus leiab, et vastustaja on piisava põhjalikkusega selgitanud neid asjaolusid nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, millele on viidatud alusena kaevatavas käskkirjas ning millega on tutvunud ka T.P., kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas endas. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vastustaja põhjendustega, ei tähenda iseenesest haldusakti põhjendamatust.

Kaebuse esitaja leiab, et haldusakti motiveerimiskohustuse rikkumine on põhjustatud tõendite ebapiisavast ja ebaobjektiivsest uurimisest. Kohus ei nõustu selles kaebajaga. Vastustaja kohtu hinnangul ei ole rikkunud motiveerimiskohustust ning kaebaja väited tõendite ebapiisavast ja ebaobjektiivsest uurimisest on paljasõnalised ja tõendamata.

Kaebaja väidab samuti, et käskkirjas on jäetud märkimata kaebaja isikukood, mistõttu ei vasta käskkiri formaalsetele nõuetele. Kohus leiab, et isikukoodi puudumine käskkirjas ei ole selle tühistamise/õigusvastaseks tunnistamise aluseks.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt avaldatud teabe puhul oli tegemist juurdepääsupiirangutega andmetega. Politseija Piirivalveameti (PPA) peadirektori 31.10.2012 käskkirjaga nr 396 (jõustus 01.11.2012) on kinnitatud loetelu dokumentidest, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Nimetatud käskkirja lisa 2 kohaselt on loetletud funktsioonide dokumendid tunnistatud juurdepääsupiirangutega dokumentideks. Allfunktsiooni 2.1. (avaliku korra tagamine) kuuluvatele töögraafikutele ja patrull-lehtedele on kehtestatud asutusesiseselt juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 51 ja 9 ning lg 2 p 3 alustel ning allfunktsiooni 2.2. (liiklusturvalisus ja -järelevalve) kuuluvatele liiklusjärelevalve dokumentidele on seatud asutusesisene juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 12 ja lg 2 p 3 alustel. Nimetatud käskkiri on edastatud kõigile PPA töötajatele e-posti teel, mida tõendab PPA dokumendihaldusbüroo asjaajamistalituse peaspetsialisti poolt (ekraanitõmmis, millelt nähtub programmisisene käskkirja saajate sihtgrupp). Seega kaebaja oli teadlik, et tema poolt kolmandatele isikutele edastatud informatsioon oli ette nähtud ametialaseks kasutamiseks. Eelviidatud käskkiri nr 396 koos lisadega tehti 31.10.2012 dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu teatavaks PPA isikkoosseisule, kelle hulgas oli ka kaebuse esitaja. Kaebaja väide selle kohta, et ta ei teadnud, et tema poolt avaldatud info kuulus asutusesiseseks kasutamiseks, on kohtu hinnangul paljasõnaline ning vastuolus kogutud tõenditega.

Kaebajale tutvustatud ja kaebaja poolt allkirjastatud ametijuhendites on ette nähtud vastutus teenistuskohustuste täitmisega teatavaks saanud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud

informatsiooni saladuses hoidmise eest. Kaebaja on oma allkirjaga kinnitanud, et on ametijuhenditega tutvunud ning nende sisust ja rikkumisega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest teadlik. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA on andnud T.P.ele kõik võimalused õigusaktidega tutvumiseks ning seega on omapoolsed kohustused vastavas osas täitnud.

Vastustaja on õigesti leidnud, et kaalubussi asukoha kohta informatsiooni edastamine kolmandale isikule raskendaks nii süütegude avastamist kui ka soodustaks õigusrikkumiste toimepanemisest, mistõttu on tegemist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega. Õige on vastustaja seisukoht, et asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata. T.P.e poolt avaldatud teave oli informatsioon, mis oli kaebajale kättesaadav seoses tööülesannete täitmisega ning ei olnud avalikult registrite kaudu kolmandatele isikutele kättesaadav. Vastustaja distsiplinaarmenetluse käigus tuvastas, et kaebaja edastas kolmandatele isikutele teavet, mis oli ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks. Samuti distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus kogutud tõenditest nähtub, et kaebaja andis telefonikõnede käigus edasi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni isikutele, kellel ei olnud selleks õigust. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse käigus tuvastanud, et 02.04.2013, 03.04.2013 ja 15.04.2013 telefoni teel peetud vestlused toimuvad isikutega, kes tegutsevad kommertsvedude valdkonnas ning omavad seetõttu huvi kaalubusside liikumise kohta.

PPA käsitleb kaebaja poolt toime pandud tegu teenistuskohustuse jämeda rikkumisena. Vastustaja poolt kõiki kõnesid kogumis analüüsides on jõutud järeldusele, et kaebajal on kindel tutvusringkond, kes tegeleb kommertsvedudega ning kellel on sellest tulenevalt põhjendatud huvi olla informeeritud kaalubusside asukohast. Korduvate telefonikõnede käigus avalikustas kaebaja liiklusbüroo politseipatrulli (sh kaalubussi) ja Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo politseipatrulli (kaalubussiga tööd tegeva üksuse) asukohti, takistades sellega süütegude avastamist. Arvestades, et sihtsuunitlusega politseipatrulle (kaalubusse) on Eestis ainult viis ning ainuüksi ühe kaalubussi asukoha avaldamine on juba märkimisväärne info isikutele, kelle tegevust kaalubussid kontrollivad, kuid juba kahe kaalubussi asukoha avaldamine tekitab olukorra, kus lisaks süütegude varjamisele antakse kolmandatele isikutele võimalus majandusliku kasumi nimel rikkuda seadust, olles ohuallikaks kaasliiklejatele ning tekitades teedel eluohtlikke olukordi, millega nõustub ka kohus. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et omades teavet kaalubussi tööoleku, tööpiirkondade ja töömeetodite kohta, oli huvitatud isikutel võimalik oma tegevusi planeerida ja teostada, vältides politseipoolset kontrolli kasutada teisi marsruute või muutes tegutsemisaega. Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud kaebaja kõnede väljavõtetest asukohtade koordinaadid, mille põhjal oli PPA-l võimalik tuvastada nii T.P.e asukoha kui ka kõnede vastuvõtmist ning väljahelistamist. Kaebuse esitaja väitel käesoleval juhul ei ole kaebaja asukohta kõnede tegemise hetkel tuvastatud. Patrullilehel märgitud marsruut ei tõenda asukohta konkreetsel ajahetkel ning telefonimasti järgi positsioneerimisel on eksimus mitukümmend kilomeetrit. Kohus nõustub selles osas vastustaja põhjendustega, mida üle kordama ei hakka.

Kohus kokkuvõtvalt leiab, et vastustaja on tõendanud, et kaebaja on avalikustanud kolmandatele isikutele enda asukohti. Kohus on seisukohal, et asukoha avalikustamine on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave, millest kaebaja oli teadlik. Kohtu arvates asukohtade avalikustamine antud juhul on käsitletav teenistuskohustuste rikkumisena, millest tulenevalt tööandja kaotas usalduse kaebaja vastu ning lõpetas temaga teenistussuhte. Vastustaja on piisavalt põhjalikult kirjeldanud nii kokkuvõttes kui käskkirjas neid asjaolusid ning andnud neile oma hinnangud, mida kohus ei hakka siinkohal üle kordama.

Kohus nõustub PPA väitega, et teadlikult toime pandud teenistuskohustuste rikkumisega on T.P. sattunud vastuollu üldtunnustatud kõlblusnormidega, politseiametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Vastustaja kinnitusel T.P. täielikult kaotas tööandja usalduse, mis välistas temaga edaspidise töösuhte jätkumise. Vastustaja kinnitusel distsiplinaarkaristuse määramisel on PPA lähtunud teo tõsidusest ning võtnud arvesse kaebaja isikut ja tema varasemat tegevust. PPA kinnitas kohtule, et teo raskust arvestades olid nii T.P.e otsene juht, osakonna juht kui ka peadirektor üksmeelsel seisukohal, et antud olukorras ei ole võimalik temaga töösuhet jätkata vaatamata kaebaja varasemate rikkumiste puudumisele.

Vaidlustatud PPA 07.09.2013 käskkirjas nr 1.3-3/130d on esitatud kaalutlusotsuse põhjendused ning märgitud, et tekkinud olukorras ei saa vastustaja kaebajat enam usaldada ega konstruktiivset koostööd jätkata, kuna on alust arvata, et säilib risk ja võimalus infost teadlikuks saamisele ning kaebaja võib samalaadsete tegude toimepanemist jätkata. Kohtu hinnangul sellest võib järeldada, et PPA on kaalutud erinevaid karistusviise, kuid need olid välistatud usalduse kaotuse tõttu.

Politseija Piirivalveameti 11.11.2013 vaideotsuses nr 1.3-2/161501-3 on kaebajale selgitatud vaidlusaluse kaalutlusotsuse kujunemise asjaolusid. Vaideotsusest nähtub, et võttes arvesse kaebaja positiivset iseloomustust ja tema poolt toime pandud teo tõsidust, on jõutud järeldusele, et T.P.el ei ole võimalik enam PPA-s tööd jätkata. Asjaolude hindamisel jõuti järeldusele, et kaebaja oli teadlik avaldatavate andmete olulisusest ning isikutest, kellele ta infot avaldas. Kohus leiab, et vaideotsus iseseisvalt ei riku kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi. Vaideotsus on motiveeritud ning puudub alus selle tühistamiseks/õigusvastaseks tunnistamiseks.

Vastustaja põhjendas T.P.ele distsiplinaarkaristuse valikut, väites, et PPA valis kaebajale kõige rangema karistuse, teenistusest vabastamise, kuna tööandjana oli kaotanud T.P.e suhtes usalduse. Karistuse valik on tööandja diskretsioon, millesse sekkumiseks kohtul puudub pädevus. Kohus võib vaid kontrollida diskretsiooni piire ning antud juhul leiab kohus, et PPA karistuse valikul piire ei ületanud ning karistus on proportsionaalne. Kohus nõustub PPA-ga, et politseiametniku poolt oma kohustuste mittetäitmine või teadlik ja tahtlik rikkumine õõnestavad kogu struktuuriüksuse tööeetikat ja-moraali. T.P. oma tegevusega tekitas olukorra, kus ta kaotas kolleegide usalduse enda suhtes, mis on aga kollektiivi toimimisel ja ametiülesannete eesmärgipärasel täitmisel peamiseks pidepunktiks. PPA jõudis põhjendatult järeldusele, et T.P.ega ametialase koostöö jätkamine ei ole võimalik.

Kohus ülalöeldut kokku võttes asub seisukohale, et kaebaja nõuded ei ole põhjendatud ning puudub alus nende rahuldamiseks. Kaevatav käskkiri on piisavalt motiveeritud, kaalutlusvigadeta ning proportsionaalne, seega õiguspärane. Vaideotsus on samuti õiguspärane.

Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik