3-12-1861/107 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht

16. juuni 2014.a Tallinn Haldusasja number 3-12-1861 Haldusasi SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering ühine kaebus Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja nr 1- 4.1/12/376 „Luba mingi tehistingimustes pidamiseks“ tühistamiseks ja Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja nr 1-4.1/12/376 „Luba mingi tehistingimustes pidamiseks“ tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitajad: SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, esindaja Kärt Vaarmari. MTÜ Eesti Roheline Liikumine, esindajad Meriliis Kotkas ja Siiri Liiva. Eestimaa Loomakaitse Liit, esindajad Pille Tees ja Piret Tees. Vastustaja Keskkonnaamet, esindajad Kristiin Jääger ja Madli Linder. Kolmas isik Nuckö Farm OÜ esindajad Leander Pragi ja vandeadvokaat Enno Heringson.

Asja läbivaatamise kuupäev 17.04.2014.a Resolutsioon

1. Jätta kaebused rahuldamata.

2. Mõista kaebajatelt SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering kolmanda isiku Nuckö Farm OÜ kasuks solidaarselt välja menetluskulud 3633,00 eurot.

3. Mõista kaebajalt Eestimaa Loomakaitse Liit kolmanda isiku Nuckö Farm OÜ kasuks välja menetluskulud 1411,00 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 16.06.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet väljastas 02.08.2012 käskkirjaga nr 1-4.1/12/376 Nuckö Farm OÜ-le loa mingi tehistingimustes pidamiseks Suurekivi kinnistul (katastritunnus 52001:002:0028, Suur-Nõmmküla, Noarootsi vald, Läänemaa, kus põhikarja maksimaalne suurus on kuni 1000 minki ning põhikarja uuendamiseks võib farmi minke juurde tuua maksimaalselt 20 protsenti põhikarja suurusest kahe aasta jooksul. Käskkirjas kehtestati järgmine kõrvaltingimus: arvestades asjaolu, et Suurekivi farm on loa andmise ajal projekti staadiumis ning ehitiste valmimisel ja farmi töölehakkamisel võivad ilmneda kõrvalekalded loa taotlemise käigus esitatud dokumentidest (sh ehitusprojektist); samuti seda, et mingifarmi olulisim mõju keskkonnale on võimalik minkide sattumine väliskeskkonda, jätab Keskkonnaamet endale õiguse tunnistada käesolev luba kehtetuks, kui kasutusse võetud farm ei vasta Keskkonnaministri 22.02.2008 määruse nr 7 „Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord“ (edaspidi Määrus nr 7) kehtestatud tingimustele. Käskkirja õiguslikuks aluseks on Määruse nr 7 § 4, looduskaitseseaduse (LKS) § 57 lg 6 ja 7 (toimik nr 3-12- 1861 I kd tl 13-16).

2. SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering esitasid 03.09.2012 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse (I kd tl 3–11) Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja nr 1- 4.1/12/376 tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-1861).

2.1 Ühes kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus (tl 10, 62), mille kohus 14.09.2012 määrusega (tl 100–107) rahuldas. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10.10.2012 määrusega (tl 160–163) vastustaja ja kolmanda isiku määruskaebused osaliselt, tühistas Tallinna Halduskohtu 14.09.2012 määruse nr 3-12-1861 ja tegi uue määruse, millega keelas Nuckö Farm OÜ-l enne käesolevat kohtuvaidlust lõpetava lahendi jõustumist minke vaidlusaluse loaga hõlmatud farmi paigutada. Ringkonnakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud keeld ei piira Nuckö Farm OÜ-le farmi ehitusja kasutusloa või minkide ümberasustamisega või sisse toomisega seotud lubade andmist.

2.2 Kohus võttis kaebuse 09.11.2012 määrusega menetlusse (I kd tl 164-168).

3. 08.10.2012 esitas Eestimaa Loomakaitse Liit Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3–14) tuvastada Keskkonnaameti käskkirjade nr 14-4/12/8784-4 ja 1-4.1/12/376 õigusvastasus ning kohustada Keskkonnaametit otsustama keskkonnamõju hindamise algatamine kaalutlusvigadeta. Tühistada käskkiri nr 1-4.1/12/376 või alternatiivselt kohustada Keskkonnaametit vaatama läbi Eestimaa Loomakaitse Liidu vaie Keskkonnaameti käskkirjadele nr 14-4/12/8784-4 ja 1-4.1/12/376 (haldusasi nr 3-12-2124). 11.10.2012 määrusega jättis kohus kaebuse selles esinevate puuduste tõttu käiguta (tl 60). Vastuseks kohtumäärusele täpsustas kaebaja kaebuse nõudeid (I kd tl 66–67), jäädes üksnes nõude juurde tühistada Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkiri nr 1-4.1/12/376 „Luba mingi tehistingimustes pidamiseks“. Kohus võttis kaebuse 09.11.2012 määrusega menetlusse (I kd tl 76- 78).

3.1 07.12.2012 esitas kolmas isik Nuckö Farm OÜ kohtule taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (I kd tl 88–90). Samal päeval esitas kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse ka vastustaja Keskkonnaamet ( I kd tl 93–95). Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2013 määrusega (I kd tl 122– 129) kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 punkti 1 ja § 121 lg 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata. 05.06.2013 esitas kaebaja Eestimaa Loomakaitse Liit halduskohtu 22.05.2013 määrusele haldusasjas nr 3-12-2124 määruskaebuse (I kd tl 155–156). Tallinna Ringkonnakohus rahuldas ELL määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 22.05.2013 ja 06.06.2013 määrused ja saatis asja menetluse jätkamiseks samale kohtule (I kd tl 200–203). Viidatud ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 05.12.2013 määrustega nr 3-7-1-3-511-13 ja 3-7-1-3-512-13 kolmanda isiku ja vastustaja määruskaebuste menetlusse võtmata jätmise kohta (II kd tl 38, 39).

4. 13.03.2014 kohtumäärusega (II kd tl 10-12) liitis kohus ühte menetlusse SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering ühine kaebuse Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja nr 1-4.1/12/376 „Luba mingi tehistingimustes pidamiseks“ tühistamiseks (haldusasi nr 3- 12-1861) ja Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebuse Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja nr 1- 4.1/12/376 „Luba mingi tehistingimustes pidamiseks“ tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-2124) jättes haldusasja ühiseks numbriks 3-12-1861 .

KAEBAJATE SEISUKOHAD

SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering seisukohad:

5. Vaidlusalune luba on antud mingifarmi rajamiseks OÜ-le Nuckö Farm. Mingifarmis hakatakse pidama kuni 5000 minki. Mink kuulub Eesti looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja vastavalt keskkonnaministri 07.10.2004 määrusele nr 126 „Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri“. Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (edaspidi Määrus nr 224) § 9 punktile 7 on mingifarmi rajamise näol tegemist sellise tegevusega, millel võib olla potentsiaalselt oluline keskkonnamõju. Mingifarmide rajamisele ja pidamisele on kehtestatud ka spetsiifilised nõuded.

6. Kavandatava tegevuse ümbruskonnas asuvad mitmed ökoloogiliselt tundlikud alad, s.h Natura 2000 võrgustiku alad. Lähim, Silma looduskaitseala, asub kavandatavast mingifarmist 2.4 km kaugusel. Seal asuvad Väinamere linnuala (EE0040001) ja loodusala (EE0040002). Keskkonnaamet on oma esialgses eelhinnangus kavandatava tegevuse mõjude kohta leidnud, et minkide loodusesse pääsemisega võib kaasneda oluline surve Eesti looduslikule (kaitsealusele) linnustikule ning loomastikule, mistõttu võib kavandatav tegevus põhjustada olulise keskkonnamõju kaasnemise. Hiljem on Keskkonnaamet oma arvamust kardinaalselt muutnud ja leidnud, et kavandatud tegevusega ei kaasne eeldatavalt olulist keskkonnamõju. Keskkonnaamet on 07.06.2012. kirjaga nr 14-4/12/8784-4 otsustanud keskkonnamõju hindamise (KMH) mingi tehistingimustes pidamise loa andmiseks jätta algatamata.

7. Kaebajad leiavad, et kaevatava loa väljaandmine on toimunud õigusvastaselt, kuna selle andmisel on rikutud menetlusnorme, jättes läbi viimata nõuetekohase KMH, samuti on rikutud looduskaitseseadusest (LKS) tulenevaid nõudeid. KMH-d läbi viimata ei ole võimalik väita nagu puuduksid kavandataval tegevusel olulised keskkonnamõjud, mistõttu ei ole ka loa andmine KMH- d läbi viimata õiguspärane.

8. Keskkonnaamet tugineb KMH algatamata jätmisel Adepte Ekspert OÜ poolt koostatud ekspertarvamusele „Noarootsi vallas Suurekivi kinnistule kavandatava mingikasvatuse mõju Natura aladel kaitstavatele liikidele“, märkides, et kõigi asjakohaste õigusaktide, ekspertarvamuses toodud täiendavate soovituste ning esitatud projekti järgimisel on ebatõenäoline, et kasvanduse normaalse tegutsemise käigus suudaks välja pääseda arvestatav hulk minke nii, et see hakkaks olulisel määral suurendama piirkonna looduslikku mingipopulatsiooni ja seeläbi mõjutama ümberkaudsete (Natura 2000) alade elustikku. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-172/02 (Waddenzee kaasus) asunud seisukohale, et Natura aladele avalduva mõju osas tuleb hindamine läbi viia alati, kui olulise mõju esinemine ei ole välistatud. Hindamise võib jätta ära ainult siis, kui mõju puudumise osas ei ole mistahes kahtlust. Seega ei ole üksnes mõju avaldumise ebatõenäolisus piisavaks aluseks KMH algatamata jätmisele.

9. Adepte ekspertarvamust ei saa lugeda nõuetekohaseks mõju hindamiseks. Selles ei ole järgitud KMH menetlusnõudeid, ent Natura alale avalduvate mõjude hindamine toimub keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) kohaselt KMH raames. Ka ei ole ekspertarvamuse koostajate hulgas olnud eksperte, kes tunneksid mingi kui liigi spetsiifikat ja oskaksid sellest tulenevat mõju hinnata, iseäranis konkreetsetele kaitstavatele aladele ja liikidele (mida nõuetekohane Natura hindamine eeldaks). Ka ekspertarvamuses endas on märgitud, et tegemist ei ole Natura hindamisega. Adepte ekspertarvamuse puudulikkust tõendab ka ekspert Tiit Marani (PhD) ekspertarvamus, milles on välja toodud, et Adepte ekspertarvamuses esitatud seisukohad on põhjendamata ja selle järeldused valed.

10. Määruse nr 7 toodud nõuded on käsitletavad miinimumnõuetena, mis peavad olema alati täidetud. Sellest hoolimata tuleb loa andjal igakordselt kontrollida, kas ka muud farmi üksikasjad on kavandatud selliselt, et mingid ei pääseks loodusse. T.Marani ekspertarvamuse kohaselt on minkide loodusesse pääsemine senise praktika pinnalt üsna tõenäoline. Seniste andmete kohaselt võib aastas farmist välja pääseda kümneid kui mitte sadu minke, välistatud ei ole ka minkide massiline väljapääsemine. Kaevatavas käskkirjas esitatud tingimused mingifarmile ei anna alust eeldada, et vaidlusaluses mingifarmis oleks rakendatavad mingid täiendavad, rangemad nõuded, mis senisest praktikast oluliselt erineksid.

11. Loa andmisel ei ole tagatud, et mingid farmist välja ei pääse. Vastavalt ei ole ka OÜ Adepte Ekspert eksperthinnangu kohaselt minkide lahtipääsemise võimalus välistatud. Määruse nr 7 kohaselt keeldub loa andja loa andmisest, kui farmi töökord või ehitised ei välista loomade sattumist keskkonda. Vaidlusaluses haldusaktis on Keskkonnaamet asunud seisukohale, et loomade sattumine keskkonda on välistatud Määruse nr 7 tingimuse täitmisega. Kaebajate hinnangul ei pruugi Määruse nr 7 tingimuste täitmine minkide keskkonda sattumist välistada. Minkide väljapääsemisel võib aga olla ümbritsevale keskkonnale oluline negatiivne mõju. Kavandatava farmi ümbruskonnas on tundlikke alasid ja kaitstavaid liike, kellele võib negatiivne mõju avalduda mitte ainult minkide massilise väljapääsemise, vaid ka pidevalt toimuva loomade väikesearvulise väljapääsemise tulemusena.

12. KeHJS § 29 lg-s 2 sätestatakse, et Natura 2000 võrgustiku ala eeldatavalt oluliselt mõjutavat tegevust võib lubada vaid juhul, kui seda lubab ala kaitsekord ning kehtestaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse-eesmärki. Vaidlusaluse tegevuse mõju Natura 2000 alale ei pruugi seisneda minkide massilises väljapääsemises (mis ei ole küll samuti välistatud), vaid minkide väiksemas mahus, ent pidevas väljapääsemises, mis tekitab kumulatiivse efekti ning mõjutab negatiivselt eelkõige lähedalasuvaid linnualasid. Natura 2000 alade näol on tegemist tavapärasest tundlikumate aladega, mille puhul negatiivne mõju võib omada olulisemaid tagajärgi kui tavalistel aladel. Eeltoodust tulenevalt ei oleks Keskkonnaamet tohtinud luba väljastada isegi juhul, kui minkide massiline väljapääsemine oleks tõepoolest välistatud, kuna luba on välja antud piirkonnas, kus ka muul viisil loomade väljapääsemisel ei ole oluline negatiivne mõju välistatud, arvestades, et täpsema mõju kindlakstegemiseks või välistamiseks ei ole läbi viidud ka nõuetekohast keskkonnamõjude hindamist. Keskkonnaamet ei oleks tohtinud luba anda, kuivõrd ei ole tagatud, et mingid farmist välja ei pääse, nende väljapääsemisel võib aga olla ümbritsevale keskkonnale oluline negatiivne mõju.

13. LKS § 57 lg-st 7 tulenevate nõuetega on seatud selge piirang, et uue farmi rajamisel ei saa minke põhikarja moodustamiseks sisse tuua ning põhikarja saab moodustada üksnes olemasolevate farmide põhikarjade ümberjagamise teel. Keskkonnaamet on loas toonud välja, et kuna tegemist on uue farmiga, kus loa andmise hetkel loomad puuduvad, siis peab farmi pidaja taotlema eraldi loa minkide ümberasustamiseks, kusjuures kehtiva õiguse kohaselt tuleb esimesed loomad hankida Eestis luba omavast mingifarmist. Kaebajate hinnangul puudub selge mehhanism, kuidas seda tagatakse. Loa taotleja ei ole taotluses näidanud, kuidas tal on plaanis põhikarja suurus saavutada, vaid on toonud välja andmed üksnes verevärskenduse eesmärgil sissetoodavate minkide kohta. Keskkonnaametil tulnuks loa menetluses välja selgitada, kuidas on loa saajal plaanis LKS vastavat nõuet täita. Eestis on mingifarme vähe ning seetõttu ei pruugi olemasolevate mingifarmide baasil põhikarja moodustamine võimalik olla.

Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus

14. 11.07.2011 on Nuckö Farm OÜ esitanud 11.07.2011 Keskkonnaametile taotluse mingi tehistingimustes pidamise loa saamiseks Suurekivi kinnistul (katastritunnus 52001:002:0028). Nuckö Farm OÜ-l on kavas hakata Suurekivi farmis pidama maksimaalselt 5000 minki. Põhikarja planeeritav suurus on maksimaalselt 1000 looma, neist 870 on emasloomad ning 130 isasloomad. Põhikarja vanus on esimesel aastal üks aasta. Järgmisel aastal on põhikarja emasloomade ning osade isasloomade vanus kaks aastat. Verevärskenduse eesmärgil tuuakse juurde ainult isasloomi; nende vanus on üks aasta. Juurdetoodavate loomade arv sõltub põhikarja suurusest, moodustades kaks protsenti põhikarja emasloomade arvust. Loomad tuuakse Soome partnerfarmidest. 07.06.2012 käskkirjaga nr 14-4/12/8784-4 otsustas Keskkonnaamet, et kavandatud tegevusega eeldatavalt ei kaasne olulist keskkonnamõju, mistõttu jättis Keskkonnaamet mingi tehistingimustes pidamise (Suurekivi mingifarmi) loa taotlusele keskkonnamõju hindamise algatamata. 02.08.2012 käskkirjaga nr 1-4.1/12/376 väljastas Keskkonnaamet Nuckö Farm OÜ-le (registrikood 11992714) loa mingi tehistingimustes pidamiseks Suurekivi farmis.

15. Määruse nr 7 § 4, LKS § 57 lg 6 järgi võib minki ja kährikut tehistingimustes pidada Keskkonnaameti luba omavas farmis Mandri-Eestis. Seega KeHJS § 6 lg 2 p 22 ja lg 3, § 11 lg 2 ja

4 ning Määruse nr 224 § 15 p 8 ja 10 alusel ja lähtudes KeHJS §-st 9 ning LKS § 57 lg-st 6 ja Määruse nr 7 § 4 lg-st 1 pidi Keskkonnaamet andma otsustajana eelhinnangu selle kohta, kas kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju ning otsustama KMH algatamise või algatamata jätmise üle.

16. KeHJS § 3 p 1 kohaselt tuleb keskkonnamõju hinnata, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. KeHJS § 5 sätestab olulise keskkonnamõju määratluse: Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Käskkirjas, millega on antud eelhinnang on viidatud eelhinnangu andmise alusena esmalt KeHJS § 6 lg 2 punktile 22, mille kohaselt kui kavandatav tegevus ei kuulu tegevuste hulka, mille korral on otsustaja kohustatud algatama keskkonnamõju hindamise, peab otsustaja andma eelhinnangu muule tegevusele, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Seega pidas Keskkonnaamet kavandatava mingifarmi tegevust muuks tegevuseks, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju KeHJS mõttes. Lisaks on ELL hinnangul oluline märkida, et kehtiva määruse kohaselt tuleb vastav eelhinnang anda sõltumata minkide arvust.

17. KeHJS § 6 lg-te 2 ja 3 kohaselt on Keskkonnaametil eelhinnangu tegemisel kaalutlusõigus. Eelhinnangu tegemisel on Keskkonnaamet rikkunud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtet ja uurimispõhimõtet ning keskkonnamõju algatamata jätmise tulemusel teinud ebaõige ning lõpliku otsustuse keskkonda oluliselt mõjutava tegevuse (mingifarmi rajamise ja minkide pidamise) suhtes. Kuivõrd Nuckö Farm OÜ poolt kavandatav tegevus ei ole KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevuste nimekirjas, tuli keskkonnamõju olulisuse üle otsustada KeHJS § 6 lg 3 punktides 1-5 nimetatud kõikide kriteeriumide põhjal. Keskkonnaamet on eelhinnangu tegemisel jätnud välja selgitamata olulise teabe keskkonnamõju olulisuse hindamiseks ning sellest tulenevalt ei saa järeldused, milleni Keskkonnaamet jõudis, olla õiguspärased. Lisaks tulnuks ELL hinnangul otsustada Keskkonnaametil keskkonnamõju hindamise algatamine ka teadaolevate andmete põhjal.

17.1 Oma pöördumises on kaebaja juhtinud Keskkonnaameti tähelepanu muuhulgas keskkonnareostuse tekkele viidates Soome ja Rootsi praktikale karusloomakasvandustega seonduvalt. Kaebaja hinnangul puudutab vastav argument eelkõige tegevuse iseloomu kriteeriumit.

17.2 Eelhinnangu andmisel ei ole vastavat kriteeriumit käsitlevas punktis (tegevuse iseloom, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätmeja energiamahukus, ning lähipiirkonna teised tegevused – KeHJS § 6 lg 3 p 2) üldse energiamahukuse osas seisukohti esitatud. Ei ole viidatud mistahes andmetele või hinnangutele tegevusega kaasnevate jäätmete mahukuse kohta. Sellest tulenevalt ei saanud Keskkonnaamet jõuda õiguspäraselt järeldusele, et jäätmemahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole. Jäätmetega seonduvat on Keskkonnamet käsitlenud punktis 2.3 - tegevusega kaasnevad tagajärjed, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn. Keskkonnaameti hinnangul ei kaasne jäätmemahukusega seonduvalt olulist keskkonnamõju üksnes põhjendustel, et ettevõtte on sõlminud prügiveoning loomsete jäätmete käitlemise lepingud ning väljaheidete kogumine korraldatakse kinnistesse konteineritesse. Nimetatud asjaolud ei võimalda kaebaja hinnangul hinnata jäätmemahukusega seonduvaid mõjusid ega tekitada veendumust, et olulist mõju jäätmemahukuse osas tegevusega keskkonnale ei kaasne. Kaebaja on seisukohal, et vastavas osas seisukoha võtmiseks oleks pidanud Keskkonnaamet otsustama keskkonnamõju hindamise algatamise või küsima taotlejalt täiendavat teavet.

17.3 Keskkonnaamet on seoses tegevusega kaasnevate tagajärgede, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn (KeHJS § 6 lg 3 p 3), hindamisega keskkonnamõju algatamata jätmise eelhinnangus leidnud, et tulenevalt farmi ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest (endise loomafarmi ala, mida ümbritseb peamiselt põllumajandusmaastik, lähimad majapidamised asuvad u poole kilomeetri kaugusel) ning tegevuse iseloomust (5000 mingi pidamine karusloomafarmis) ei ole kavandatava tegevuse tagajärjel oodata olulist keskkonnamõju vee, pinnase ega õhu saastumise, jäätmetekke, müra, vibratsiooni, valguse, soojuse, kiirguse jmt osas (v.a võimalik ebameeldiv lõhn farmis ja selle vahetus ümbruses, mis ei ole oluline mõju, sest farmi lähiümbruses teised majapidamised puuduvad). Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas ainuüksi nimetatud faktide alusel saab jõuda järeldusele, et olulist keskkonnamõju veele, pinnasele, jäätmetekkele jmt osas ei ole. Kaebaja hinnangul on ilmselge, et 5000 loomaga mingifarmi tegevuse tagajärjel võib kaasneda oluline mõju vee, pinnase ning jäätmetekke osas ning vastavate mõjude hindamiseks tulnuks otsustada keskkonnamõju hindamise algatamine. Ainuüksi asjaolud, et sõlmitakse prügiveo ja loomsete jäätmete käitlemise lepingud ning väljaheited kogutakse kinnistesse konteineritesse, ei välista olulist keskkonnamõju. Kaebaja peab vajalikuks rõhutada, et puuduvad mistahes hinnangud või viited kalkulatsioonidele, kui palju reaalselt jäätmeid (loomsed jäätmed, väljaheited) tekib. Kui kiiresti korraldatakse jäätmete konteineritesse paigutamine, kui tihti tuleb tagada konteinerite tühjendamine, kas kavandatavate tööliste arvu juures suudetakse jäätmed võimalikult kiiresti konteinerisse paigutada ning kas lähtuvalt ilmastikuoludest (nt kevadised üleujutused jne) suudetakse välistada vee ja pinnase reostamine.

18. Kaebaja on ka enne otsuse tegemist edastatud pöördumises viidanud teiste riikide praktikale põhjavee reostamise osas. Samuti on Epp Meremaa oma uurimustöös Karusloomakasvatuse keskkonnamõjude uurimine AS Balti Karusnahk Karjaküla kompleksi näitel (mis on ainuke sellelaadne uurimustöö Eestis) toonud välja, et olulisteks keskkonda mõjuvateks teguriteks on reoveekäitlus, sõnnikukäitlus, loomsete ja muude jäätmete käitlus, õhuheitmed ja müra. Suurimaks probleemiks on töös peetud sõnnikukäitlust. Nimelt on Karjaküla farmi karusloomade poolt aastas tekitatav väljaheitekogus 7375 t. Epp Meremaa on töös leidnud, et põhjalikuma teabe saamiseks keskkonnamõjude kohta, on vajalik teostada keskkonnamõjude hindamine. Asjaolu, et kavandatavas farmis saab olema 5000 looma ei tähenda, et vastavat kaasnevat mõju ei peaks hindama kooskõlas kaalutlusreeglitega. Kaebaja hinnangul on Keskkonnaamet põhjendamatult leidnud, et viited Karjaküla farmile on asjakohatud üksnes põhjusel, et farmil luba loomade tehistingimustes pidamiseks puudub. Tegemist on Eestis tegutsenud ja kaebajale teadaolevalt ka tänaseni tegutseva farmiga, mille praktika ja näited on igati asjakohased ning millega kaasnenud mõjusid tuleks arvesse võtta ka uute sarnaste farmide rajamisel.

19. Keskkonnaamet on välja toonud eksperthinnangus avaldatud arvamuse, et kasvanduse nõuetekohasel rajamisel ja käitamisel pole tõenäoline, et piirkonna mingipopulatsioon hakkaks olulisel määral tõusma (ja sellega looduslikke kooslusi oluliselt mõjutama). Samas pole põhjendamatult aga arvestatud juba olemasolevate ja tegutsevate farmide piirkonnas oleva populatsiooni muutuste andmeid ja muid keskkonnamõjusid. Eesti Keskkonnaühenduste Koja Keskkonnaministeeriumile edastatud kirjas viidatud seire andmetel on ligi neljandik kogu Eesti minkidest kinni püütud Harjumaalt Keila jahiseltsi maadelt, kus asub ka Karjaküla karusloomafarm. Kaebajale teadaolevalt Karjaküla karusloomafarmil vajalik tegevusõigus puudub. Seega tegelik nn mingifarmi praktika näitab, et keskkonda pääseb sõltumata rakendatavatest meetmetest palju minke, mingipopulatsioon farmide piirkonnas tõuseb märgatavalt ning farmipidajad ei ole suutelised vastavaid riske ennetama ja vältima. Samuti ilmestab Karjaküla mingifarmi jätkuv tegutsemine, et riiklikud järelevalveasutused ei ole suutelised tegevusloata farmide tegevust tegevusõiguse puudumisel ka tegelikkuses lõpetama. Samuti on Epp Meremaa oma uurimustöös Karusloomakasvatuse keskkonnamõjude uurimine AS Balti Karusnahk Karjaküla kompleksi näitel toonud välja, et aastas pääseb puuridest välja 100 – 200 minki ja kuigi suurem osa neist püütakse kinni pääseb igal aastal loodusesse hinnanguliselt 30-50 isendit.

20. Loa andmise käskkirjas puudub mistahes kirjeldus loomade puuride kohta (tegevuse iseloom, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase – KeHJS § 6 lg 3 p 2), mistõttu tekib küsimus, kas loomad hakkavad tarade sees vabalt elama ning mis moel on võimalik loa andmine puuride kirjeldusi omamata või teha selliseid andmeid omata järeldust, et minkide lahtipääsemine on vähetõenäoline.

21. Keskkonnaamet on nii eelhinnangus kui otsuses leidnud, et kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline negatiivne mõju keskkonnale ehk Eesti looduslikule linnustikule ja loomastikule siis, kui mingid farmist lahti pääsevad. Sellega on vastustaja sisuliselt teinud otsustuse, mille kohaselt on kavandatava tegevusega oluline keskkonnamõju igal juhul, sest minkide lahtipääsemist ei saa välistada (seda on möönnud ka vastustaja ise oma eelhinnangus ja otsuses). Seega oleks KKA pidanud igal juhul otsustama keskkonnamõju algatamise. Kaebaja juhib tähelepanu Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-52-08, mille kohaselt KeHJS § 6 lg 3 p 4 alusel võib avariiolukordade esinemise objektiivne võimalikkus olla iseseisvaks aluseks KMH algatamiseks.

Seejuures tuleb arvestada ühelt poolt avariiolukordade esinemise tõenäosust ning teisalt avarii tagajärjel kahjustatava õigushüve olulisust. Mida olulisemad tagajärjed avariil keskkonna, sh inimtervise jaoks olla võivad, seda väiksem võib olla avariiolukorra esinemise tõenäosus, et põhjendada vajadust avariiolukorra tagajärgede väljaselgitamiseks ning õigustada KMH läbiviimist. Kuigi massiline lahtipääsemine on Keskkonnaameti hinnangul vähetõenäoline näitab uurimus Karjaküla mingifarmi kohta (Karusloomakasvatuse keskkonnamõjude uurimine AS Balti Karusnahk Karjaküla kompleksi näitel, autor Epp Meremaa), et minkide lahtipääsemine kaasneb vastava tegevusega sõltumata rakendatavatest meetmetest vastava riski maandamiseks.

22. Kaebaja hinnangul on antud juhul oluline, et Keskkonnaamet on eelhinnangu tegemisel leidnud, et minkide farmist lahtipääsemisel on eeldatav oluline mõju Eesti linnustikule ja loomastikule. Seejuures on Keskkonnaamet sedastanud, et loomade massiline väljapääsemine farmist võib kaasa tuua negatiivseid pöördumatuid ja kumulatiivseid tagajärgi looduslikule loomastikule, sh aastatepikkuse töö tulemusel visalt taastuvale euroopa naaritsa (I kategooria liik, loodusdirektiivi II ja IV lisa liik) asurkonnale. Samuti on Keskkonnaamet viidanud olulisele negatiivsele mõjule kohalikele kärplastele seoses farmis peetavate minkide poolt kantava aleuudi haiguse levikuga. Kuna Keskkonnaamet on andnud eelnimetatud hinnangud looduslikule loomastikule kaasnevate mõjude osas nii minkide väljapääsemisega kaasneva korral kui massilise väljapääsemise korral (eelhinnangu punktis 2.5), siis on ebaõigesti jõudnud Keskkonnaamet seisukohale (eelhinnangu punktis 2.4), et avariiolukorrana saab käsitleda üksnes minkide massilist väljapääsemist farmist.

23. Seega on Keskkonnaamet jätnud avariiolukordade esinemise võimalikkuse ja looduslikele kooslustele kaasnevate mõjude hindamisel olulised andmed arvestamata ning täiendavad tõendid kogumata. Arvestades asjaolu, et minkide lahtipääsemine võib avaldada Keskkonnaameti hinnangul olulist keskkonnamõju looduslikule linnustikule ja loomastikule ning massilise lahtipääsemisega kaasnevad looduslikule loomastikule koguni pöördumatud negatiivsed tagajärjed ja minkide väljapääsemist ei saa välistada, tulnuks otsustada Keskkonnaametil KMH algatamine kõigi võimalike keskkonnaohtude olemasolu ja suuruse väljaselgitamiseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

24. Vastustaja palub kaebused rahuldamata jätta.

Vastus SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering kaebusele.

25. Kaebajad leiavad, et Käskkirja andmine on toimunud õigusvastaselt, kuna selle andmisel on rikutud oluliselt menetlusnorme. Menetlusnormi rikkumiseks peavad keskkonnaorganisatsioonid KMH mittealgatamist. Niisugune keskkonnaorganisatsioonide väide on väär. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. KeHJS § 6 lg-s 1 on loetletud tegevused, mille puhul on KMH kohustuslik ning lõikes 2 on nimetatud tegevused, mille puhul peab loa andja andma eelhinnangu mõjude hindamise algatamise või mittealgatamise kohta. Kummagi lõike loetelus minkide pidamist nimetatud ei ole. KeHJS § 6 lg-s

2 nimetatud tegevuste täpsustatud loetelu on sätestatud Määruses nr 224 . Nuckö Farm OÜ taotluse esitamise ajal 11.07.2011 kehtinud Määruse nr 224 § 9 p 7 redaktsiooni kohaselt pidi loa andja kaaluma KMH algatamist juhul, kui kavandatakse karusloomakasvatuse rajamist üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks. Seega ei olnud Keskkonnaametil Nuckö Farm OÜ kavandatava tegevuse kui sellise puhul isegi kohustust kaaluda KMH algatamist, mis näitab, et seadusandja arvates on alla 13 000 mingiga farmi keskkonnamõju väheoluline. Küll aga arvestas

Keskkonnaamet Suurekivi kinnistust 1-10 km raadiuses asuvaid Natura 2000 alasid ning koostas eelhinnangu KeHJS § 3 ja § 6 lg 3 alusel. KeHJS § 3 kohaselt hinnatakse keskkonnamõju, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju või kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. KeHJS § 6 lg-s 3 on sätestatud kriteeriumid, millest tuleb eelhinnangu koostamisel lähtuda. Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8784-4 „Mingi tehistingimustes pidamise (Suurekivi mingifarmi) eelhinnang ning keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine“ on kõigi KeHJS § 6 lg

3 loetletud kriteeriumide hindamisel leitud, et Suurekivi mingifarmil ei ole Natura 2000 aladele olulist keskkonnamõju ja KMH-d ei algatata. Otsus on põhjendatud. Vastavalt KeHJS § 11 lg-le 2 vaatab otsustaja tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul. Seega vastab kiri täielikult KeHJS nõuetele: Keskkonnaamet tuvastas vajaduse anda Nuckö Farm OÜ tegevusele eelhinnang, viis läbi eelhindamise ning tegi saadud tulemuste alusel seadusega lubatud otsuse – KMH-d mitte algatada.

26. Keskkonnaamet ei ole menetluses teinud ühtegi kaalutlusviga, mida kinnitab tõsiasi, et Keskkonnaorganisatsioonid ei heida kaebuses vastustajale neid ka ette. Keskkonnaorganisatsioonid väidavad, et KMH mittealgatamise otsus on ebaseaduslik, sest kolmandale isikule 04.10.2011 saadetud kirjas nr 14-4/11/233324-8 „Mingi tehistingimustes pidamise KMH algatamise eelnõu edastamine tutvumiseks ning vastuväidete ja arvamuste esitamiseks“ oli Keskkonnaamet avaldanud hilisemale otsusele vastupidiseid seisukohti. Vastustaja rõhutab, et tegemist oli otsuse projektiga, mida ei ole kunagi allkirjastatud ja mis ei ole kunagi jõustunud. Otsuse eelnõu saadeti Nuckö Farm OÜ-le vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg-le 1 menetlusosalise ärakuulamiseks. Pärast Nuckö Farm OÜ ettepanekute saamist leidis Keskkonnaamet, et need on põhjendatud ning muutis oma otsust. Menetlusosalise ärakuulamine ei ole formaalsus, vaid reaalne võimalus menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks ning halduse enesekontrolli teostamiseks. Järelikult oleks haldusmenetluse põhimõtetega vastuolus eeldada, et menetlusosalisele tutvumiseks saadetud haldusakti projekt väljendab haldusorgani lõplikku seisukohta. Järelikult tuleb antud vaidluse lahendamisel arvestada Keskkonnaameti 07.06.2012 otsust KMH mittealgatamise kohta.

27. Suurekivi mingifarmi tegevuse suhtes KMH mittealgatamine vastab Keskkonnaameti senisele praktikale ning väljendab isikute võrdset kohtlemist. 21.02.2008 väljastas Keskkonnaministeerium käskkirjaga nr 186 Rooküla Esimene OÜ-le mingifarmi pidamiseks loa Rapla maakonnas (põhikarja maksimaalne suurus 2700 isendit). 28.04.2011 väljastas Keskkonnaamet käskkirjaga nr 1-4.1/11/143 loa Malle Lombi mingifarmile Järvamaal (põhikarja maksimaalne suurus 108 minki). Esimesest farmist 500 m kaugusel asub Mahtra looduskaitseala (Natura 2000 ala) ja 4,4 km kaugusel metsise elupaik, Malle Lombi farmist on Kurisoo looduskaitseala (Natura 2000 ala) piir 3 km kaugusel ning Kõrvemaa maastikukaitseala (Natura 2000 ala) 5,5 km kaugusel. Kummalgi juhul ei algatanud Keskkonnaamet KMH-d.

28. Kaebuse punktis 2.1.4 leiavad kaebajad, et ilma KMH-d läbi viimata ei ole võimalik väita, nagu puuduksid kavandataval tegevusel olulised keskkonnamõjud, mistõttu ei ole ka loa andmine ilma KMH-d läbi viimata õiguspärane. Kaebajate väidet uskudes oleks kogu KeHJS eelhinnangut puudutav regulatsioon kasutu, sest mõju olemasolu ei saakski muul viisil kindlaks teha, kui KMH tulemusel. Selline lähenemine on ilmselgelt vale ja paljude tegevuste puhul ebaproportsionaalne abinõu, mis ei vasta haldusmenetluse üldpõhimõtetele.

29. Kaebajad leiavad, et OÜ Adepte Ekspert poolt koostatud ekspertarvamust ei saa lugeda nõuetekohaseks mõju hindamiseks. Samuti väidetakse, et OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse puudulikkust tõendab kaebusele lisatud T.Marani ekspertarvamus. Keskkonnaamet vaidleb kaebajatele vastu ning juhib tähelepanu asjaolule, et OÜ Adepte Ekspert koostatud ekspertarvamus oli haldusorganile täiendavaks materjaliks eelhinnangu tegemisel ning tegemist ei olnud mõju hindamisega, mis oleks pidanud vastama mingisugustele õigusaktis sätestatud normidele. KMH algatamise või mittealgatamise kaalumisel on lubatud kõigi asjakohaste andmete kasutamine, sest KeHJS või selle alamaktid ei ole kuidagi piiranud infot, mida haldusorgan võib kaalutlusotsuse tegemisel arvestada. OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse koostas Rein Ratas, kes omab Keskkonnaministeeriumi väljastatud keskkonnamõju hindamise litsentsi ning omab õigust hinnata keskkonnamõju maismaa loomastikule ning kaitstavatele loodusobjektidele (mõjuvaldkonnad). Seega ei olnud Keskkonnaametil põhjust kahelda Rein Ratase pädevuses.

30. Kaebajad on seisukohal, et kuni ei ole 100% välistatud farmist ühegi mingi väliskeskkonda sattumine, eksisteerib oluline negatiivne mõju Natura 2000 aladele. Kuna minkide hüpoteetilist farmist põgenemist ei ole farmipidaja kunagi võimeline välistama, siis oleks pidanud kaebajate arvates tingimata läbi viima KMH. Keskkonnaamet ei nõustu kaebajate väitega ning vaidleb sellele vastu. Vastavalt KeHJS §-le 5 on keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Kolmanda isiku taotlust menetledes arvestas Keskkonnaamet kõiki olulisi asjaolusid: farmi ehitiste vastavust Määruse nr 7 nõuetele; farmi asukohta lagedal alal; farmi asukohta väljaspool kaitsealasid; põhikarja suurust; lahtipääsenud minkide suurt suremust; äärmiselt väikest tõenäosust nende jõudmiseks Hiiumaale; farmipidaja valmisolekut avariijuhtumiks; asjaolu, et mink ei mõjuta oluliselt saarmast; fakti, et avarii tagajärjel ei oleks ohustatud elanikkonna tervis, vara, kultuuripärand, vee ega õhu seisund. Neid asjaolusid kaaludes jõudis Keskkonnaamet järeldusele, et nii üksikute minkide kui loomade massiline väljapääsemine on äärmiselt vähetõenäoline ning isegi kui üksikud mingid satuksid väliskeskkonda, ei oleks sellel olulist keskkonnamõju Natura 2000 aladele. Mingifarmi madalat keskkonnamõju kinnitab seegi, et minkide tehistingimustes pidamise loa taotlust ei pea haldusorgan läbi vaatama avalikus menetluses ning peale kõnealuse loa ei vaja ettevõtja ühtegi teist keskkonnaluba.

31. Olulise keskkonnamõju tekkimise madalat riski arvestades oleks KMH läbiviimine võrreldes saavutatava eesmärgiga ebaproportsionaalselt koormav kolmandale isikule. HMS § 3 lg 2 kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 5 lg 2 järgi viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Nende põhimõtete kohaselt ei või haldusorgan teostada haldusmenetluses toiminguid, mis eeldatavasti ei ole vajalikud ja toovad kaasa kulutusi. Kui objektiivselt ei ole põhjust eeldada, et mingid vabadusse pääsevad, siis ei saa jätta isiku taotlust rahuldamata pelgalt tulevikus võibolla aset leidvate sündmuste tõttu.

32. Keskkonnaorganisatsioonide väited seoses minkide Suurekivi farmist väljapääsemisega on paljasõnalised, sest esiteks ei ole nad kaebuses näidanud ühtegi konkreetset Suurekivi farmi puudust, mis võiks põhjustada minkide põgenemise. Teiseks ei ole neil andmeid farmide kohta, mille ehitised ja töökorraldus vastaksid Määruse nr 7 nõuetele. Niisuguseid näiteid ei saagi tuua, sest Eestis on vaid kaks Määruse nr 7 nõuetele vastavat farmi, kuid mõlemad tegutsesid lühiajaliselt ning käesoleval ajal seal minke ei peeta. Eesti suurim karusloomade kasvataja on AS Balti Karusnahk (registrikood 10076872), kes tegutses juba enne Määruse nr 7 kehtestamist. AS Balti Karusnahk ei ole käesoleva ajani suutnud viia farmi ehitisi vastavusse Määrusega nr 7, mistõttu puudub tal ka minkide tehistingimustes pidamise luba. AS-l Balti Karusnahk on kaks farmi - Karjaküla farm (põhikarja suurus ca 30 000 looma, kokku loomi umbes 140 000) ja Kõmmaste farm (põhikarja suurus umbes 3200 looma, kokku loomi umbes 14 000). Eeltoodust tuleb järeldada, et Keskkonnaorganisatsioonidel puuduvad igasugused faktid selle kohta, et Määruse nr 7 nõuetele vastavast farmist pääseksid mingid välja. Teiseks tuginevad kaebajate toodud näited AS Balti Karusnahk tegevusele ning on seetõttu täiesti asjakohatud. AS Balti Karusnahk farmi ehitised ei ole võrreldavad Nuckö Farm OÜ farmiga. Näiteks puudub esimeses vajalikul hulgal eluspüügi lõkse, farmi ümbritseva võrgu võrgusilm on oluliselt suurem Määruses nr 7 sätestatust, puudub kahekordne tara jmt. Samuti on loomade arv kümnetes kordades suurem. Ka Tiit Marani koostatud ekspertiisis on üheks minkide farmist väljapääsemise faktoriks nimetatud loomade arvu. Seega ei saa neid kahte farmi võrdsustada. Veelgi enam, Nuckö Farmi OÜ tegevuse takistamine üksnes seetõttu, et mõni teine ettevõtja ei täida seaduses sätestatud nõudeid, on täiesti õigustamatu.

33. Sisuliselt kaalutakse väikesemahulise (nagu Suurekivi farm) mingifarmi puhul KMH läbiviimist üksnes võimaliku avariiolukorra aspektist, sest see on ainuke negatiivset mõju tekitav faktor. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-52-08 tehtud otsuse p-des 15 ja 16 leidnud, et lisaks KeHJS-le tuleb KMH algatamise otsustamisel arvestada ka eriseadusi ning kui eriseaduse alusel on haldusorganile esitatud dokumendid, millest on võimalik saada teavet kavandatava tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkuse ning avarii tagajärgede ning avariiolukorras tegutsemise viisi kohta, siis selle teabe saamiseks ei ole KMH korraldamine vajalik ning kui seda siiski tehtaks, oleks haldusorgani otsus põhjendamatu ja seega ebaseaduslik. Määruse nr 7 § 4 lg 2 p 5 kohaselt peab mingifarmi taotlus sisaldama andmeid õnnetusjuhtumi (nt loomade põgenemise) korral rakendatava tegevusplaani kohta. Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus sisaldas tegevusplaani õnnetusjuhtumi puhuks. Tegevusplaani täiendati arvestades OÜ Adepte Ekspert koostatud ekspertiisi tulemusi. Vastavalt Käskkirja kõrvaltingimusele kontrollib Keskkonnaamet farmi valmimisel tegevusplaani täitmist. Vastavalt KeHJS § 22 lg 1 esitab arendaja pärast keskkonnamõju hindamise aruande avalikku arutelu aruande kahes eksemplaris keskkonnamõju hindamise järelevalvajale heakskiitmiseks ja keskkonnanõuete määramiseks. Keskkonnanõuded on meetmed, mille määramise eesmärk on vältida või minimeerida kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju (KeHJS § 22 lg 7). Järelikult ei erineks KMH tulemus praegusest olukorrast, kus farmi ehitusprojektis on juba määratud meetmed avarii ärahoidmiseks. Keskkonnaamet soovib rõhutada, et ka läbiviidud KMH ei kõrvaldaks teoreetilist riski minkide väliskeskkonda sattumiseks. Kaebajate esitatud ekspertarvamuse p-s 3 väidetakse koguni, et farmist tulenevat ohtu ei ole võimalik vältida mingite rakendatavate ehituslike ning korralduslike meetmetega. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks nõuavad kaebajad KMH algatamist, kui on juba ette teada, et kaebajaid rahuldatavat tulemust see ei annaks.

34. Keskkonnaorganisatsioonide Määruse nr 7 tõlgendus on vastuolus põhiseadusega. Keskkonnaorganisatsioonid leiavad, et Määruse nr 7 § 2 lõikes 2 sätestatud nõue, et farmi ehituskonstruktsioonid ning pidamise korraldus peavad välistama loomade loodusesse sattumise omal jõul või kõrvalise abiga, on iseseisva õigusliku tähendusega ning määrusest ei ilmne eeldust, et kui § 2 lõikes 3 ning §-s 3 sätestatud nõuded on täidetud, loetaks ka § 2 lõikes 2 sätestatud nõue automaatselt täidetuks. Keskkonnaamet ei nõustu Määruse nr 7 niisuguse tõlgendusega. Nimelt on Määruse nr 7 § 2 lg 2 ja § 3 omavahel üldsätte ja erisätte vahekorras, mida väljendab § 2 pealkiri „Üldnõuded“ ning § 3 sisu, milles on täpsustatud ehituskonstruktsioonide ja farmi pidamise nõudeid. Kui nõustuda kaebajatega, siis oleks haldusorganil õigus nõuda piiramatult täiendavate abinõude rakendamist, sest T.Marani ekspertiisi kohaselt ei ole ükski tehniline vahend piisav minkide kinnihoidmiseks. Keskkonnaorganisatsioonide tõlgendus oleks vastuolus ka põhiseaduse §-ga 13, mille kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. Riigivõimu omavoli on välistatud, kui seaduse adressaadil on seaduse teksti alusel võimalik piisava kindlusega selgusele jõuda, millist käitumist temalt oodatakse.

Vastus Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebusele

35. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. KeHJS § 6 lg-s 1 on loetletud tegevused, mille puhul on KMH kohustuslik ning lõikes 2 on nimetatud tegevused, mille puhul peab loa andja andma eelhinnangu mõjude hindamise algatamise või mittealgatamise kohta. KeHJS § 6 lg-s 2 nimetatud tegevuste täpsustatud loetelu on sätestatud Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusega nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (edaspidi tegevusvaldkondade määrus). Nuckö Farm OÜ taotluse esitamise ajal 11.07.2011 kehtinud tegevusvaldkondade määruse § 9 p 7 redaktsiooni kohaselt pidi loa andja kaaluma KMH algatamist juhul, kui kavandatakse karusloomakasvatuse rajamist üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks. Seega ei kohustanud Nuckö Farm OÜ taotluse esitamise ajal kehtinud tegevusvaldkondade määrus Keskkonnaametit kavandatava tegevuse puhul KMH vajalikkusele eelhinnangut andma. Sellegipoolest pidas Keskkonnaamet KeHJS § 6 lg 2 p-st 22 tulenevalt kavandatavale tegevusele KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumidest lähtuva eelhinnangu andmist põhjendatuks. KeHJS § 6 lg 2 p 22 kohaselt kuulub eelhindamisele muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. KeHJS § 6 lg-s 3 on sätestatud kriteeriumid, millest tuleb eelhinnangu koostamisel lähtuda. Sellega seoses ei nõustu Keskkonnaamet kaebuse punktis 2.4 esitatud kaebaja seisukohaga, et Keskkonnaamet on eelhinnangu tegemisel jätnud KeHJS § 6 lg-s 3 sätestatud kriteeriumide osas välja selgitamata olulise teabe. Vastupidiselt kaebaja seisukohale leiab Keskkonnaamet, et eelhinnangus on kõiki KeHJS § 6 lg 3 loetletud kriteeriumeid hinnatud ja hindamise tulemusel ning kooskõlas Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamusega leitud, et Suurekivi mingifarm ei avalda keskkonnale, sh Natura 2000 aladele olulist mõju. Seega on KMH algatamata jätmise otsus põhjendatud.

36. Kaebaja heidab kaebuse punktis 2.5 Keskkonnaametile ette, et eelhinnangu andmisel ei ole viidatud mis tahes andmetele või hinnangutele tegevustega kaasnevate jäätmete ega energiamahukuse kohta (KeHJS § 6 lg 3 p 2). Keskkonnaamet juhib kaebaja tähelepanu eelhinnangu punktile 2.2, milles Keskkonnaamet analüüsib kavandatavaks tegevuseks nõuetekohase kompleksi rajamist, käsitledes muu hulgas endise loomafarmi kompleksi kasutamist, uute hoonete ehitamist, farmis peetavate loomade arvu, samuti farmi loomisel olemasoleva taristu ärakasutamist. Lisaks on eelhinnangu punktis 2.3 selgitatud, et Nuckö Farm OÜ on sõlminud prügiveoning loomsete jäätmete käitlemise lepingud, korraldatud on loomade väljaheidete kogumine kinnistesse konteineritesse jne, mistõttu jäätmeja energiamahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole. Keskkonnaamet on seisukohal, et eelhinnangus nimetatud asjaolud olid piisavad, hindamaks tegevuse jäätmeja energiamahukust. Seejuures leiab Keskkonnaamet, et käesoleval juhul ei olnud vajalik anda täiendavat hinnangut kaebaja viitele karusloomakasvandustega seonduvale keskkonnareostusele Soomes ja Rootsis. Nimelt tõlgendab Keskkonnaamet KeHJS § 6 lg 3 p 2 selliselt, et keskkonnamõju olulisuse kohta eelhinnangut andes tuleb lähtuda konkreetse kavandatava tegevuse iseloomust, sealhulgas selle jäätmeja energiamahukusest. Seega käesoleval juhul pidi Keskkonnaamet keskkonnamõjule eelhinnangut andes lähtuma konkreetselt Suurekivi farmiga seotud asjaoludest (sealhulgas millised hooneid juurde rajatakse, kui palju loomi plaanitakse, kuidas korraldatakse jäätmekäitlus) ning nendele andmetele tuginedes hindama, kas kavandatud tegevus toob kaasa olulise keskkonnamõju või mitte. Eeltoodust tulenevalt ei olnud see, kas ja millised keskkonnamõjud on kaasnenud karusloomafarmide tegevusega Soomes ja Rootsis, ega see, kas Soome ja Rootsi karusloomafarmide tegevus on vastavuses keskkonda puudutavate (nt jäätmekäitlust, sõnnikumajandust jm reguleerivatele) õigusaktidega, Suurekivi farmist lähtuvate keskkonnamõjude ja farmi tegevuse lubamise üle otsustamise menetluse esemeks. Seega ei rikkunud Keskkonnaamet ka haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet, kui kaebaja paljasõnalisi viiteid Soome ja Rootsi praktikale omal algatusel ei kontrollinud.

37. HMS § 5 lg 2 järgi viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Haldusorgan ei või teostada haldusmenetluses toiminguid, mis eeldatavasti ei ole vajalikud ja toovad kaasa kulutusi, samas tõenäoliselt mitte olulist lisainfot andes. Nimelt leiab Keskkonnaamet, et uurimispõhimõtte rakendamine ja sellest tulenev tõendite kogumine on küll õigustatud, kuid vaid seni, kuni haldusorganil eksisteerib veel kahtlus kavandatava tegevuse mõju olulisuse osas. Kui aga haldusorganil konkreetset kavandatavat tegevust ja selle kooskõla õigusaktidega hinnates tegevuse mõju iseloomu osas kahtlus puudub, kujutab täiendavate tõendite kogumine endast menetluse ebaökonoomset koormamist. Eeltoodust tulenevalt on Keskkonnaamet keskkonnamõju olulisuse kohta eelhinnangut andes lähtunud KeHJS § 6 lg 3 p-s 2 nimetatud kriteeriumist ja kaebaja vastupidised väited on seega alusetud.

38. Kaebaja heidab Keskkonnaametile ette, et seoses tegevusega kaasnevate tagajärgede nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn (KeHJS § 6 lg 3 p 3) on Keskkonnaamet eelhinnangus piirdunud vaid farmi ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimuste hindamisega. Keskkonnaamet aga leiab, et eelhinnangu punktis 2.3 sisalduvad asjaolud – endise loomafarmi alal paiknemine, põllumajandusmaastikuga ümbritsetus, lähimate majapidamiste kaugus ja minkide arv karusloomafarmis – on asjakohased ja piisavad, hindamaks KeHJS § 6 lg 3 p-s 3 toodud tagajärgi ja nende olulisust keskkonnale. Keskkonnaamet on seisukohal, et KeHJS § 6 lg 3 p 3 eesmärgiks ei ole kehtestada, et haldusorgan peab iga sättes nimetatud tagajärje (müra, valgus, soojus jt) osas eraldi välja tooma kõik asjaolud, mis seda keskkonnamõju olenemata kavandatava farmi asukohast, ümbritseva maastiku iseloomust, isendite arvust ja lähimate majapidamiste kaugusest potentsiaalselt põhjustada võiks. Keskkonnaamet leiab, et tuleb lähtuda üksikjuhtumist ja reaalsetest tekkida võivatest mõjudest ning piisab sellest, kui haldusorgan toob välja need asjaolud, mis konkreetsel juhul KeHJS § 6 lg 3 p-s 3 toodud tagajärgede mõju keskkonnale mõjutada võivad. Käesoleval juhul on Keskkonnaamet eelhinnangus toonud välja kõik tema hinnangul KeHJS § 6 lg 3 p 3 seisukohalt olulised asjaolud (endise loomafarmi alal paiknemine, põllumajandusmaastikuga ümbritsetus, lähimate majapidamiste kaugus ja minkide arv karusloomafarmis) ning leidnud, et kavandatava tegevuse tagajärjel ei ole oodata olulist keskkonnamõju vee, pinnase ega õhu saastumise, jäätmetekke, müra, vibratsiooni, valguse, soojuse, kiirguse jmt osas. Jaatatud on vaid võimalikku ebameeldivat lõhna farmis ja selle vahetus ümbruses, mis ei ole aga oluline mõju, sest farmi lähiümbruses teised majapidamised puuduvad. Seega on Keskkonnaamet iga KeHJS § 6 lg 3 p-s 3 nimetatud tagajärje kohta leidnud, et olulist keskkonnamõju ei kaasne.

39. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja seisukohaga, et asjakohane on tugineda Karjaküla farmi näitele, mis tegutses juba enne määruse nr 7 kehtestamist ja mis eelhinnangu andmise aja seisuga ei olnud oma tegevust määrusega nr 7 kooskõlla viinud, mistõttu puudus tal eelhinnangu andmise ajal ka luba. Nuckö Farm OÜ-le loa andmise menetluses ei saa hinnata asjaolusid, mis konkreetse kavandatava farmiga absoluutselt seotud pole. Asjakohane on lähtuda nendest asjaoludest, mis seonduvad konkreetse kavandatava farmiga, mitte teise farmi praktikast. Keskkonnaamet on käesoleval juhul taotletud tegevuse tagajärgede kaasnemise hindamisel õiguspäraselt piirdunud hinnangu andmisega sellele, kas projekteeritud Suurekivi farmi kui sellise tegevus KeHJS § 6 lg 3 p-s 3 nimetatud tagajärgede seisukohast olulise keskkonnamõju kaasa tooks või mitte. See, kas need tagajärjed on kaasnenud mõne teise farmi tegevusega, mis eelhinnangu andmise aja seisuga isegi ei vastanud kehtestatud nõuetele, ei ole Nuckö Farm OÜ taotluse läbivaatamisel oluline. Keskkonnaamet rõhutab, et Nuckö Farm OÜ taotluse läbivaatamisel tuleb hinnata vaid konkreetselt seda, kas ja milliste Suurekivi farmi tegevusega seotud asjaoludega seoses oluline keskkonnamõju kaasneks. Käesoleval juhul ongi Keskkonnaamet vee, pinnase või õhu saastatuse, jäätmetekke, müra, vibratsiooni, valguse, soojuse, kiirguse ja lõhna seisukohast pidanud põhjendatuks võtta arvesse kavandatava farmi asukohta, ümbritseva maastiku iseloomu, isendite arvu ja lähimate majapidamiste kaugust. Seejuures leidis Keskkonnaamet, et olulist keskkonnamõju ei kaasne.

40. Kaebaja pole kaebuses näidanud ühtegi konkreetset Suurekivi farmi puudust, mis võiks põhjustada minkide põgenemise. Samuti puuduvad kaebajal sellekohased tõendid teistest määruse nr 7 nõuetele vastavatest farmidest. Nuckö Farm OÜ-le loa andmise aja seisuga oli Eestis olnud vaid kaks määruse nr 7 nõuetele vastavat ning LKS § 57 lg 6 kohast luba omavat farmi, kuid käesoleval ajal nendes minke ei peeta. 21.02.2008 väljastas Keskkonnaministeerium käskkirjaga nr

186 Rooküla Esimene Osaühingule mingifarmi pidamiseks loa Rapla maakonnas (põhikarja maksimaalne suurus 2700 isendit). 28.04.2011 väljastas Keskkonnaamet käskkirjaga nr 1- 4.1/11/143 loa Malle Lombi mingifarmile Järvamaal (põhikarja maksimaalne suurus 108 minki), kus praeguseks on minkide pidamine lõpetatud. Pärast Nuckö Farm OÜ-le loa andmist on Keskkonnaamet väljastanud veel kolm LKS § 57 lg 6 kohast luba mingi tehistingimustes pidamiseks. 23.01.2014 väljastas Keskkonnaamet käskkirjaga nr 1-4.1/14/73 loa mingi tehistingimustes pidamiseks Rooküla Esimene Osaühingule (registrikood 10676431) Neitla farmis (asukoht: Suurfarmi kinnistu, kinnistusraamatu registriosa nr 2481236, katastritunnus 12902:003:0198, Neitla küla, Albu vald, Järva maakond) põhikarja maksimaalse lubatud suurusega 1250 minki. Eesti suurim minkide kasvataja on AS Balti Karusnahk (registrikood 10076872). AS-il Balti Karusnahk on kaks mingifarmi – Karjaküla farm ja Kõmmaste farm. Mõlemale farmile on tänaseks Keskkonnaamet mingi tehistingimustes pidamise load väljastanud. 23.12.2013 väljastas Keskkonnaamet käskkirjaga nr 1-4.1/518 AS-ile Balti Karusnahk loa mingi tehistingimustes pidamiseks Karjaküla farmis (asukoht: Balti Karusnaha kinnistu, kinnistusraamatu registriosa nr 6284302, katastritunnus 29508:001:0041, Karjaküla alevik, Keila vald, Harju maakond) põhikarja maksimaalse lubatud suurusega 28 800 minki (lisa 7). 25.02.2014 väljastas Keskkonnaamet käskkirjaga nr 1-4.1/14/121 loa mingi tehistingimustes pidamiseks AS-ile Balti Karusnahk ka Kõmmaste farmis (asukoht: Rebase kinnistu, kinnistusraamatu registriosa nr 1393802, katastritunnus 56201:003:0890, Kõmmaste küla, Padise vald, Harju maakond) põhikarja maksimaalse lubatud suurusega 3840 minki (lisa 9). Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et kõigi kolme eespool nimetatud mingifarmi puhul on Keskkonnaamet viinud läbi KeHJS kohase eelhindamise ja otsustanud KMH algatamata jätta. Kaebaja ei ole tänaseks vaidlustanud mitte ühtegi eelpool nimetatud käskkirja ega KMH eelhinnangut. Iseäranis tähelepanuväärne on Karjaküla farmis minkide pidamiseks loa andmise vaidlustamata jätmine, kuivõrd käesolevas asjas on kaebaja Karjaküla farmi näitele läbivalt tuginenud. Sellest järeldab Keskkonnaamet, et ehk on kaebaja oma seisukohad seoses määruse nr 7 nõuetele vastavate farmide poolt keskkonnale avaldatava mõjuga ümber hinnanud.

41. Nuckö Farm OÜ taotlust menetledes ja KMH algatamise üle otsustades hindas Keskkonnaamet Suurekivi mingifarmi projekti, täpsemalt selle vastavust Määruse nr 7 nõuetele ja KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumidele. Keskkonnaamet ei saanudki muud peale projekti hinnata, sest Suurekivi farm ei ole tegevust alustanud. Teinud kindlaks projekti kooskõla Määrusega nr 7, leidis Keskkonnaamet, et projektile vastav farm KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumide seisukohalt keskkonnale olulist mõju ei avalda. Sama praktikat on kasutanud ka Keskkonnaministeerium. Eespool mainitud Keskkonnaministeeriumi 21.02.2008 käskkirja Rooküla Esimene Osaühingule LKS § 57 lg 6 kohase loa mingi tehistingimustes pidamiseks väljastamisel kinnitas Keskkonnaministeerium (Keskkonnaministeeriumi 19.09.2008 kiri nr 1‑2/39015-2), et Määruse nr 7 väga ranged ehitusnõuded mingifarmile tagavad minkide ohutu pidamise, sealhulgas muutes nende loodusesse sattumise äärmiselt ebatõenäoliseks. Keskkonnaametil ei ole Nuckö Farm OÜ esitatud projekti alusel põhjust arvata, et pakutud tehniline lahendus oleks ebapiisav või millega kaasneks loomade väljapääsemine või muu negatiivne tagajärg, millega võiks kaasneda oluline keskkonnamõju. Taotluse läbivaatamisel saab Keskkonnaamet farmile esitatavate nõuete osas kontrollida ainult Määruses nr 7 nimetatud nõuetele vastavust. Seetõttu pole asjakohane kaebaja etteheide, et loa andmise käskkirjas puudub mis tahes kirjeldus loomade puuride kohta. Nõuded karusloomade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele on sätestatud põllumajandusministri 06.09.2010 määruses nr 88 „Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“. Viidatud määruse täitmise osas teostab loomakaitseseaduse § 60 kohaselt riiklikku järelevalvet Veterinaarja Toiduamet, Keskkonnainspektsioon ning politseiasutus.

42. Keskkonnaameti hinnangul tuleb eeltoodust järeldada, et kaebajal puuduvad igasugused faktid selle kohta, et Määruse nr 7 nõuetele vastavast farmist võiksid mingid välja pääseda. Teiseks tuginevad kaebajate toodud näited AS-ile Balti Karusnahk minkide pidamise loa väljastamise eelsele tegevusele ning on seetõttu täiesti asjakohatud. Aastatetagune olukord, kus AS-ile Balti Karusnahk kuuluva Karjaküla farmi ehitised Määruse nr 7 nõuetele ei vastanud (näiteks puudus vajalikul hulgal eluspüügilõkse, farmi ümbritseva võrgu võrgusilm oli suurem määruses nr 7 sätestatust jmt), ei ole kuidagi võrreldav projekti alusel kavandatava Suurekivi farmiga. Samuti on kavandatav loomade arv Suurekivi farmis kümnetes kordades väiksem kui Karjaküla farmis. Seega ei saa neid kahte farmi – ühelt poolt Suurekivi farmi ja teiselt poolt Suurekivi farmile loa andmise ajal Määrusele nr 7 nõuetele mittevastanud Karjaküla farmi – võrdsustada. Veelgi enam, Nuckö Farmi OÜ mingifarmi tegevuse takistamine üksnes seetõttu, et mõni teine ettevõtja pole minevikus seaduses sätestatud nõudeid täitnud, on täiesti õigustamatu.

43. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet oleks pidanud KMH algatama igal juhul, sest minkide lahtipääsemist ei saa välistada. Keskkonnaamet selgitab, et sisuliselt kaalutakse väikesemahulise (nagu Suurekivi farm) mingifarmi puhul KMH läbiviimist üksnes võimaliku avariiolukorra aspektist, sest see on ainuke negatiivset mõju tekitav faktor. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-52-08 tehtud otsuse p-des 15 ja 16 leidnud, et lisaks KeHJS-ile tuleb KMH algatamise otsustamisel arvestada ka eriseadusi ning kui eriseaduse alusel on haldusorganile esitatud dokumendid, millest on võimalik saada teavet kavandatava tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkuse ning avarii tagajärgede ning avariiolukorras tegutsemise viisi kohta, siis selle teabe saamiseks ei ole KMH korraldamine vajalik ning kui seda siiski tehtaks, oleks haldusorgani otsus põhjendamatu ja seega ebaseaduslik.

44. Määruse nr 7 § 4 lg 2 p 5 kohaselt peab mingifarmi loa taotlus sisaldama andmeid õnnetusjuhtumi (nt loomade põgenemise) korral rakendatava tegevusplaani kohta. Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus sisaldas tegevusplaani õnnetusjuhtumi puhuks. Tegevusplaani täiendati, arvestades Adepte Ekspert OÜ koostatud ekspertiisi tulemusi. Farmi töölehakkamisel kontrollivad pädevad haldusorganid tegevusplaani täitmist. Vastavalt KeHJS § 22 lg 7 annab KMH järelevalvaja KMH aruande heakskiitmisel keskkonnanõuded ehk meetmed, mille määramise eesmärk on vältida või minimeerida kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju. Järelikult ei erineks KMH tulemus praegusest olukorrast, kus farmi ehitusprojektis on juba määratud meetmed avarii ärahoidmiseks. Ka läbiviidud KMH ei kõrvaldaks teoreetilist riski minkide väliskeskkonda sattumiseks. Kaebajate esitatud ekspertarvamuse punktis 3 väidetakse koguni, et farmist tulenevat ohtu ei ole võimalik vältida mingite rakendatavate ehituslike ning korralduslike meetmetega. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks nõuavad kaebajad KMH algatamist, kui on juba ette teada, et kaebajaid rahuldatavat tulemust see ei annaks.

45. Nii üksikute minkide kui loomade massiline väljapääsemine on äärmiselt vähetõenäoline ning isegi kui üksikud mingid satuksid väliskeskkonda, ei oleks selle tagajärjeks oluline negatiivne keskkonnamõju. Keskkonnaamet leiab, et olulise negatiivse keskkonnamõju tekkimise madalat riski arvestades oleks KMH läbiviimine võrreldes saavutatava eesmärgiga kolmandale isikule ebaproportsionaalselt koormav.

46. Keskkonnaamet on seisukohal, et eelhinnang vastab täielikult KeHJS-i nõuetele: Keskkonnaamet tuvastas vajaduse anda Suurekivi farmis minkide pidamisele eelhinnang, viis läbi eelhindamise ning tegi saadud tulemuste alusel seadusega lubatud otsuse KMH-d mitte algatada. Seejuures lähtus Keskkonnaamet kavandatava tegevuse keskkonnamõju olulisust hinnates kõikidest KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumidest. Keskkonnaamet ei ole menetluses teinud ühtegi kaalutlusviga, mistõttu oli KMH algatamata jätmine õiguspärane.

47. 02.08.2012 käskkirja andmisel on Keskkonnaamet kaalunud kõiki asjakohaseid aspekte: farmi ehitiste vastavust Määruse nr 7 nõuetele; farmi asukohta (sh paiknemist lagedal alal vanas loomafarmi kompleksis ja väljaspool kaitstavaid alasid ning eemal kaitsealustest loodusobjektidest, mis minimeerib olulise mõju looduskeskkonnale ka juhul, kui mingid peaks farmist välja pääsema);

põhikarja suurust; lahtipääsenud minkide ellujäämise väikest tõenäosust; väikest tõenäosust nende jõudmiseks Natura 2000 aladele, kaitstavatele aladele või Hiiumaale; farmipidaja valmisolekut avariijuhtumiks; fakti, et avarii toimumine on äärmiselt ebatõenäoline ning isegi, kui see toimuks, poleks selle tagajärjel ohustatud elanikkonna tervis, vara, kultuuripärand, vee ega õhu seisund; fakti, et farmi tavapärase käitamise puhul oluline mõju keskkonnale puudub jne. Keskkonnaamet on seisukohal, et olukorras, kus farmi projekt vastab kõikidele Määruse nr 7 nõuetele, kujutaks tegevuse mittelubamine endast haldusorgani ränka omavoli.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

48. Kolmas isik palub kaebused rahuldamata jätta.

Seisukoht SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering kaebuse suhtes.

49. Nuckö Farm OÜ ei nõustu kaebusega - see on õigusvastane ning selles on esitatud mitmeid ebaõigeid või eksitavaid viiteid, millega on püütud luua Nuckö Farm OÜ ettevõtlust halvustav negatiivset emotsiooni sisaldav väärkuvand kogu probleemistikust. Haldusmenetluslikust küljest omab tähtsust, et Keskkonnaamet ei ole teinud mitte ühtegi diskretsiooniviga, mille puudumisel ei saa aga halduskohus haldusorgani diskretsiooni sekkuda.

50. Kaebajad püüavad emotsionaalsetele ja kallutatud väidetele tuginedes väita nagu ohustaks kavandatav mingifarm ümbritsevat keskkonda ja olulisi loodusväärtusi, andes alljärgnevatele märksõnadele täiesti ebaõige kaalu ja sisu. Kaebuses püütakse jätta mulje, et mingi näol on tegemist äärmiselt ohtliku loomaga. Kaebuses viidatakse, et mink kuulub Eesti looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja, mis on kinnitatud keskkonnaministri 07.10.2004 määruses nr 126 „Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri“. Määrus on kehtestatud LKS § 57 lõike 2 alusel, mis sätestab, et nende looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja, mille elusate isendite sissetoomine Eestisse ning tehingud elusate isenditega on keelatud, kehtestab keskkonnaminister määrusega. Seega on mingi viidatud määruses nimetamise ainus juriidiline tagajärg see, et teda ei või elusana Eestisse sisse tuua ning elusalt ei või temaga tehinguid teha. Oluline on samas, et vastav keeld ei ole absoluutne: mingi ja kähriku isendeid võib Eestisse sisse tuua Keskkonnaameti loa LKS § 57 lg 7 toodud tingimustel. Hoolimata sellest, kas mink oleks vastavas määruses nimetatud või mitte, ei tohiks teda ikkagi LKS § 57 lg 1 tulenevalt kui võõrliiki loodusesse lasta – see on keelatud kõikide võõrliikide puhul. Mingi märkimine keskkonnaministri 07.10.2004 määruses nr 126 ei oma sisuliselt mitte mingit muud mõju kui toob kaasa teatavad erinõuded mis omakorda selgitab mingifarmi märkimist Määruses nr 224 § 9 punktis 7, mille juriidiline tagajärg on see, et mingifarmi rajamisele tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, mis on Keskkonnaameti diskretsiooniline otsus. Puudub vaidlus, et antud juhul on Keskkonnaamet seda ka teinud. Lisaks on LKS § 57 lg 6 alusel keskkonnaministri poolt 22.02.2008 kehtestatud määrus nr 7, kus vastavad nõuded esitatakse viies paragrahvis.

Kaebajad püüavad äärmiselt jõuliselt viidata mingifarmile kui potentsiaalsele ohuallikale Natura 2000 aladele kusjuures Natura 2000 alasid püütakse kujutleda kui midagi, mis on keskkonnamõjude suhtes väga tundlikud. Märgitud kuvand ei ole õige – Natura 2000 alad ei ole iseenesest a priori keskkonnamõjude suhtes väga tundlikud. Natura 2000 on üle-euroopaline kaitstavate alade võrgustik, mille eesmärk on ala siseselt kaitsta kaitstavate loomade ja taimede liike ja elupaiku (vt näiteks LKS § 69 ja 70). Ehk siis Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Vastavat eesmärki ei saa aga laiendada selliselt, et a priori on keelatud mistahes tegevused Natura 2000 alade lähistel. Eestis on Natura 2000 võrgustik suhteliselt tihe, milles võib veenduda Maa-ameti kaardiserveris valides kaardikihiks „Looduskaitse ja Natura 2000“. Arvestades võrgustiku tihedust, siis kaebajate tõlgenduse järgi oleks inimtegevuse lubatavus Eestis üldse väga küsitav – ometi see nii ei ole vaadeldes näiteks Natura 2000 alade paiknemist näiteks Ida-Virumaa tööstuspiirkondade vahetus läheduses, mille keskkonnaohtlikus ei ole isegi mitte potentsiaalne vaid äärmiselt selge. Samas on vastavad tegevused reguleeritud õigusaktidega täpselt nii nagu on reguleeritud ka mingifarmi rajamine: kui nõuded on täidetud, siis vastav tegevus iseenesest keelatud ei ole. Ülaltoodust nähtub, et a priori ei ole Nuckö Farm OÜ planeeritav tegevus kuidagi ohtlik sh see ei ole a priori ohtlik Natura 2000 aladele. Vastav asjaolu selgitatakse välja vastavas menetluses tehtavate diskretsiooniotsustega nagu see on toimunud ka käesoleval juhul.

51. Eestis on nõuded mingifarmile karmimad kui kus tahes mujal Euroopas. Olukorda, kus nõuded on täidetud, on varasemas Eesti praktikas samas valdkonnas hinnanud keskkonnaminister oma 19.09.2008 kirjas nr 1-2/39015-2, kus märgib: „luba mingifarmi pidamiseks on spetsiifiline luba, mille eesmärgiks on vältida võõrliikide sattumine loodusesse. […] Nõuded farmile ning loa andmise kord on kehtestatud keskkonnaministri 22.02.2008 määrusega nr 7. Nimetatud määruse väga ranged ehitusnõuded mingifarmile tagavad minkide ohutu pidamise, muutes nende loodusesse sattumise äärmiselt ebatõenäoliseks. […] Pole põhjust eeldada, et farmist, millel on täidetud kõik määruses esitatud nõuded, võib sellisel hulgal minke välja pääseda, mis seaks ohtu loodusliku tasakaalu ümberkaudsetel aladel“. Nuckö Farm OÜ on vastavate nõuetega arvetanud ning kavatseb neid täita. Nuckö Farm OÜ eesmärgiks ei ole minke üles kasvatades need seejärel lahti lasta, vaid tegemist on ikkagi toodanguga. Seega on ka Nuckö Farm OÜ huvides välistada minkide põgenemine farmist. Kuivõrd Nuckö Farm OÜ on kõik vastavad nõuded täitnud, siis oleks põhjendamatu, kui temal piirataks mistahes põhjusel mingifarmi rajamist.

52. KeHJS § 3 p 2 kohaselt hinnatakse keskkonnamõju, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt (otsustaja diskretsioon) oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. KeHJS § 3 ei sätesta mitte keskkonnamõju hindamise kohustuslikkust igal juhul, vaid üksnes siis, kui tegemist on olulise mõjuga – seda otsustab oma diskretsioonilise otsusega aga Keskkonnaamet. Antud juhul ei ole Keskkonnaamet tuvastanud, et Nuckö Farm OÜ kavandatav tegevus oleks eelduslikult olulise keskkonnamõjuga ning seega on täies ulatuses väär, et a priori oleks tulnud määrata keskkonnamõjude hindamine. Seega kui kaebajad viitavad, et Euroopa Kohus on asunud kohtuasjas C-172/02 (nn Waddenzee kaasus) seisukohale, et Natura aladele avalduva mõju osas tuleb hindamine läbi viia alati, kui on mõju esinemine ei ole välistatud ning hindamise võib jätta ära ainult siis, kui mõju puudumise osas ei ole mingisugust kahtlust, siis tulebki rõhutada, et vastustaja on oma diskretsioonilises otsuses jõudnud järeldusele, et oluline mõju on keskkonnale välistatud. Kuna vastavas otsustuses diskretsioonivead puuduvad, pole kohtul vastavat otsustust ennast võimalik asuda (ümber)hindama.

53. KMH mittealgatamine on sisuline diskretsiooniline otsus, mis iseenesest ei saa olla diskretsiooniviga. Riigikohus on viitega oma 17.11.2011 lahendile nr 3-3-1-64-11 oma 21.11 2011 otsuses nr 3-3-1-48-11 leidnud, et : „…määruse nr 224 loetellu kuuluvate tegevuste puhul on haldusorganil hindamisruum selle osas, kas loetellu kuuluval tegevusel on konkreetsel juhul eeldatavalt oluline keskkonnamõju või mitte. […] Kuna sellisel juhul ei tulene KSH läbiviimise kohustus otse seadusest, vaid eeldab haldusorgani hindamisotsust, ei ole KSH algatamata jätmise näol tegemist ilmse menetlusveaga.“

54. Puudub vaidlus, et vastustaja kohustus oli anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, mis oma olemuselt allub haldusmenetluse põhimõtetele. Puudub vaidlus, et Keskkonnaameti poolt edastati 04.10.2011 OÜ-le Nuckö Farm kirjaga nr 14 4/11/23324-8 keskkonnamõju hindamise algatamise eelnõu. Vastava haldusakti projekt esitati ettevõttele tutvumiseks ning vastuväidete ja arvamuste esitamiseks, millega täideti menetlusosaliselt arvamuse küsimise ja vastuväidete ärakuulamise nõue (HMS § 40). Vastava nõude eesmärgiks on, et menetlusosaline saab esitada haldusorganile oma arvamuse ning viimane võib sellest tulenevalt oma varasemat seisukohta muuta. Ärakuulamisnõue muutuks sisutuks, kui haldusorgan ei võiks oma varasemat seisukohta korrigeerida lähtuvalt menetlusosalise arvamusest. Seega ei saa oma varasema seisukoha muutmine iseenesest olla diskretsiooniviga. Veelgi enam: kuna tegemist oli eelnõu projektiga, mis polnud allkirjastatud ega seega ka mingit õigusjõudu saanud, siis ei saa vastav seisukoht olla üldse siduv või isegi Keskkonnaameti seisukohana käsitletav.

55. Puudub vaidlus, et Keskkonnaameti on otsus on motiveeritud ning 8 lk pikkuse dokumendi puhul oleks raske ka ilmselt vastupidist väita. Antud juhul nähtub asjaoludest ja eelviidatud õigusnormidest, et vastustajal on pädevus otsustada, kas eksisteerib alus keskkonnamõju hindamiseks või mitte. Vastustaja on vastavat küsimust analüüsinud ning mh pöördunud Adepte Ekspert OÜ poole, kes on koostatud ekspertarvamuse „Noarootsi vallas Suurekivi kinnistule kavandatava mingikasvatuse mõju Natura aladel kaitstavatele liikidele.“ Mh märgitule tuginedes on vastustaja teinud oma diskretsiooniotsuse, mille kohaselt KMH läbi viimine pole antud juhul kohustuslik, sest puuduvad KeHJS § 3 lg 2 sätestatud eeldused. Nii nagu vastava diskretsiooniotsuse tegemine, nii ka selleni jõudmine sh ekspertide valimine ja kasutamine on vastustaja pädevuses ning kohtul puudub võimalus asuda hindama seda, kas ja kuidas on vastustaja hinnanud Adepte Ekspert OÜ tööd.

56. Kaebajad ei viita mitte ühelegi normile ega regulatsioonile, mille kohaselt pidanuks vastustaja üldse oma keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu andmise kohustuse täitmisel pöörduma eksperdi poole – kui eksperdi poole pöördumist ei ole ette nähtud, siis ei saa ekspertiisi tellimine või mittetellimine olla üldse diskretsiooniviga. Teiseks ei ole kaebajad esile toonud, milliseid diskretsioonivigu on tehtud vastustaja poolt vastava ekspertiisi hindamisel. Kolmandaks on ka kõik sisulised vastuväited ekspertiisile ainetud: esiteks ei pidanudki vastavas ekspertiisis järgima KMH menetlusnõudeid, kuna ka ekspertarvamuses on kirjas, et tegemist ei ole Natura hindamisega –vastustaja oli alles otsustusstaadiumis, kas asuda KMH-d määrama või mitte. Ka puudub kaebajatel ning ka kohtul pädevus hinnata, kas Adepte Ekspert OÜ ekspertidel on pädevus või mitte mingi spetsiifika osas – selle selgitamiseks peaks kohus asuma võrdlema Adepte Ekspert OÜ ekspertiisi ja T.Marani ekspertarvamust, mis eeldab aga mitteõigusalaseid teadmisi ja pole seega kohtu pädevuses. Oluline on, et Adepte Ekspert OÜ koostatud ekspertarvamus ei ole ise haldusakt ning see esitati eelhinnangut täiendava materjalina, millest tulenevalt pole vastavat ekspertiisi üldse võimalik kritiseerida halduskohtumenetluse raames.

57. Kaebuse p 2.3 püüavad kaebajad väita, et loa andmine on vastuolus nõudega, mille kohaselt loa saamiseks peab olema loomade keskkonda pääsemine välistatud. Samas ei suuda ka selles osas kaebajad esile tuua mitte ühtegi diskretsiooniviga, vaid jällegi on tegemist kaebajate väidetega, kus nad sisuliselt ei nõustu vastustaja tehtud järeldustega, mida mh põhjendatakse T.Marani arvamusega, mille õiguse eeldamiseks a priori alused puuduvad. Alusetu on kaebajate püüe viidata ka LKS rikkumisele. Ilmselget tuleb LKS § 57 lõike 6 alusel kehtestatud Määruse nr 7 § 4 lg 4 sõnastust tõlgendada nii, et minkide väljapääsemine peab olema eelkõige välistatud määruses endas kehtestatud meetmete läbi, sest absoluutset välistamist ei ole võimalik mõistlikult nõuda. Vastava tõlgenduse õigsust kinnitavad ka haldusregulatsiooni üldprintsiibid: kui määrusega on mistahes loa saamiseks kinnitatud vajalikud eeldused, siis ei saa taotlejalt nõuda, et taotleja täidaks veel mingeid muid ja talle hoomamatuid nõudeid. Sellisel juhul ei oleks võimalik isikul kontrollida ega aru saada, kas haldusorgan keeldub talle mistahes loa väljastamisest põhjendamatult või mitte. Seega antud juhul on vastustaja ilma ühtegi diskretsiooniviga tegemata leidnud, et Nuckö Farm OÜ on täitnud kõik vastavas regulatsioonis ette nähtud nõuded ning määruses konkreetselt sätestamata nõuete täitmist ei olegi võimalik taotlejalt nõuda.

58. Natura 2000 alad ei ole a priori teistest tundlikumad ning arvestades nende tihedust ning mingi liikumise pikkust ööpäevas enam kui 3 km, siis ei olegi Eesti sisuliselt kohta, kuhu mingifarmi kaebajate teooria kohaselt võiks rajada – vaid kuuga suudaks mink liikuda edasi ca 90 km ja jõuda ilmselgelt päris mitme Natura 2000 alani. Ometi on mandri-Eestis minkide tehistingimustes kasvatamine lubatud tegevus.

59. Kuna tegemist on uue farmiga, kus loa andmise hetkel loomad puuduvad, siis peab farmi pidaja taotlema eraldi loa minkide ümberasustamiseks. Ka vastava loa annab vastustaja nagu ka kaebaja poolt viidatud LKS § 57 lg 7 alusel antava loa mingi isendite Eestisse sisse toomiseks verevärskenduse eesmärgil. Ehk siis kõik minkide liikumised nii Eesti siseselt kui nende Eestisse sisse toomisel on vastustaja range kontrolli all. Märgitust nähtub samas, et vastavad küsimused kuuluvad hoopis järgnevate lubade reguleerimisvaldkonda ning arutelu käesoleval hetkel on nendes küsimustes alusetu.

60. Ainsa diskretsiooniveana püütakse esile tuua seda, et „on jäetud läbi viimata KMH. KMH mittealgatamine on sisuline diskretsiooniline otsus, mis iseenesest ei saa olla diskretsiooniviga (vt Riigikohtu 17.11.2011 lahend nr 3-3-1-64-11). Diskretsioonivigade puudumisel ei saa kohus sekkuda haldusorgani diskretsiooni. Riigikohus on oma 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.“ Viitega osundatud lahendile selgitas Riigikohus oma 07.06.2004 lahendis, et: „halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.“ Ülaltoodust näeme, et vastavad asjaolud puuduvad ning seega on kaebajate kaebus ainetu. Keskkonnaameti 02.08.2012 otsus nr 1-4.1/12/376 on igati õiguspärane.

Seisukoht Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebuse suhtes.

61. Nuckö Farm OÜ ei nõustu kaebusega. Kaebuses räägitakse läbivalt, et oluliseks keskkonnamõjuks on antud juhul mh fakt, et mingid pääsevad põgenema ja ohustavad seeläbi kohalikku elukeskkonda. Mink kuulub Eesti looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja, mis on kinnitatud keskkonnaministri 07.10.2004 määruses nr 126 „Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri“. Põhjus, miks see nii on, seisneb asjaolus, et mink on võõrliik, kes konkureerib looduses euroopa naaritsaga. Samas käesoleval hetkel on faktiliselt euroopa naarits juba ammu Mandri-Eestis välja surnud, millest tulenevalt ei ohusta mink faktiliselt enam Mandri-Eestis (ja ainult Mandri-Eestis ongi tema tehistingimustes pidamine lubatud) mitte ühtegi euroopa naaritsat ega sea seega enam faktiliselt ohtu ka looduslikku tasakaalu.

62. Keskkonnaministri 07.10.2004 määruses nr 126 on kehtestatud LKS § 57 lõike 2 alusel, mis sätestab, et nende looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja, mille elusate isendite sissetoomine Eestisse ning tehingud elusate isenditega on keelatud, kehtestab keskkonnaminister määrusega. Seega on mingi viidatud määruses nimetamise ainus juriidiline tagajärg see, et teda ei või elusana Eestisse sisse tuua ning elusalt ei või temaga tehinguid teha. Oluline on samas, et vastav keeld ei ole absoluutne: mingi ja kähriku isendeid võib Eestisse sisse tuua Keskkonnaameti loa LKS § 57 lg 7 toodud tingimustel. Mink elab hetkel Eestis ka täiesti looduslikult: nimelt 1971. aastaks oli Nõukogude Liidus, sh Eestis, fauna rikastamise eesmärgil lastud loodusesse 20 400 minki

250 eri paigas. Hoolimata sellest, kas mink oleks vastavas määruses nimetatud või mitte, ei tohiks teda ikkagi LKS § 57 lg 1 tulenevalt kui võõrliiki loodusesse lasta – see on keelatud kõikide võõrliikide puhul. Mingi märkimine keskkonnaministri 07.10.2004 määruses nr 126 ei oma sisuliselt mitte mingit muud mõju kui toob kaasa teatavad erinõuded mis omakorda selgitab mingifarmi märkimist Määruse nr 224 § 9 punktis 7, mille juriidiline tagajärg on see, et mingifarmi rajamisele tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, mis on Keskkonnaameti diskretsiooniline otsus. Puudub vaidlus, et antud juhul on Keskkonnaamet seda ka teinud. Lisaks on LKS § 57 lg 6 alusel keskkonnaministri poolt 22.02.2008 kehtestatud Määrus nr 7, kus vastavad nõuded esitatakse viies paragrahvis.

63. Kaebusega püütakse viidata mingifarmile kui potentsiaalsele ohuallikale Natura 2000 aladele kusjuures Natura 2000 alasid püütakse kujutleda kui midagi, mis on keskkonnamõjude suhtes väga tundlikud (vt kaebuse p 2.1.2). Märgitud kuvand ei ole õige – Natura 2000 alad ei ole iseenesest a priori keskkonnamõjude suhtes väga tundlikud. Natura 2000 on üle-euroopaline kaitstavate alade võrgustik, mille eesmärk on ala siseselt kaitsta kaitstavate loomade ja taimede liike ja elupaiku (vt näiteks LKS § 69 ja 70). Ehk siis Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Vastavat eesmärki ei saa aga laiendada selliselt, et a priori on keelatud mistahes tegevused Natura 2000 alade lähistel. Eestis on Natura 2000 võrgustik suhteliselt tihe, milles võib veenduda Maa-ameti kaardiserveris valides kaardikihiks „Looduskaitse ja Natura 2000“. Arvestades võrgustiku tihedust, siis kaebajate tõlgenduse järgi oleks inimtegevuse lubatavus Eestis üldse väga küsitav – ometi see nii ei ole vaadeldes näiteks Natura 2000 alade paiknemist näiteks Ida-Virumaa tööstuspiirkondade vahetus läheduses, mille keskkonnaohtlikus ei ole isegi mitte potentsiaalne vaid äärmiselt selge. Samas on vastavad tegevused reguleeritud õigusaktidega täpselt nii nagu on reguleeritud ka mingifarmi rajamine: kui nõuded on täidetud, siis vastav tegevus iseenesest keelatud ei ole.

64. Mingikasvatusele on kehtestatud on äärmiselt ranged nõuded, mida paraku seni teised ettevõtjad ei täitnud. Eestis on nõuded mingifarmile karmimad kui kus tahes mujal Euroopas. Olukorda, kus nõuded on täidetud, on varasemas Eesti praktikas samas valdkonnas hinnanud keskkonnaminister oma 19.09.2008 kirjas nr 1-2/39015-2, kus märgib: „luba mingifarmi pidamiseks on spetsiifiline luba, mille eesmärgiks on vältida võõrliikide sattumine loodusesse. […] Nõuded farmile ning loa andmise kord on kehtestatud keskkonnaministri 22.02.2008 määrusega nr 7. Nimetatud määruse väga ranged ehitusnõuded mingifarmile tagavad minkide ohutu pidamise, muutes nende loodusesse sattumise äärmiselt ebatõenäoliseks. […] Pole põhjust eeldada, et farmist, millel on täidetud kõik määruses esitatud nõuded, võib sellisel hulgal minke välja pääseda, mis seaks ohtu loodusliku tasakaalu ümberkaudsetel aladel“.

65. Kolmas isik rõhutab, et tegelikkuses on käesoleva kohtuvaidluse peamiseks motiiviks mitte niivõrd kaebaja mure kaevatava haldusakti motiveerimatuse või kaalutlusvigade pärast, vaid põhimõtteline vastuseis karusloomade tehistingimustes kasvatamisele. Esitatud kaebus on lihtsalt vahend kolmanda isiku, kui põhimõttelises „vaenlase“ survestamiseks. Samas tuleb käesoleval hetkel arvestada, et täna kehtiva seaduse kohaselt on minkide tehistingimustes pidamine lubatud ja sellest tulebki lähtuda.

66. Teada olevalt olid AS-i Balti Karusnahk poolt kuni viimase ajani vastavad nõuded täitamata – kui nõuded olid täitmata, siis loomad võisidki vabasse loodusesse pääseda. Üldine õhkkond oli kujunenud negatiivseks ja just seda eelkõige seniste ettevõtjate vastustundetu tegevuse tõttu. Nuckö Farm OÜ ei ole samas oma farmis veel loomakasvatust alustanudki ning seega ei saa teda võrrelda seniste vastustundetute ettevõtjatega. Tähele tuleb siinjuures panna ka mahte: Nuckö Farm OÜ-l on kavas hakata Suurekivi farmis pidama maksimaalselt 5000 minki. Põhikarja planeeritav suurus on maksimaalselt 1000 looma. AS-i Balti Karusnahk farmis on vastavaks suuruseks 100 000 looma (märgitust tulenevalt on mastaapselt ja kordades erinev mh ka loomade sõnniku produtseerimise hulk). Kui arvestada erinevaid mahte ja seda, et AS-i Balti Karusnahk farmis olid kuni viimase ajani vastavad nõuded täitmata, siis võisidki olla tulemused sellised, nagu kaebuses viidatud Epp Meremaa uurimustöös osundatakse. Samas oli see tehtud AS-i Balti Karusnahk farmi osas ja seda eelkirjeldatud õigusvastases olukorras. Käesoleval hetkel ei ole statistikat ega tõsiselt võetavaid väiteid ega argumente, kas loomade põgenemine on ka pärast nõuete täitmist üldse võimalik – arvestades nõuete karmust tuleb asuda seisukohale, et pigem ei ole loomade põgenemine enam võimalik. Nuckö Farm OÜ on vastavate nõuetega arvestanud ning kavatseb neid täita. Nuckö Farm OÜ eesmärgiks ei ole minke üles kasvatades need seejärel lahti lasta, vaid tegemist on ikkagi toodanguga. Seega on ka Nuckö Farm OÜ huvides välistada minkide põgenemine farmist. Kuivõrd Nuckö Farm OÜ on kõik vastavad nõuded täitnud, siis oleks põhjendamatu, kui temal piirataks mistahes põhjusel mingifarmi rajamist eriti, kui selleks põhjuseks oleks teiste sama ala ettevõtjate õigusvastane käitumine. Keskkonnamet on lähtunud õiguspärasest eeldusest, et Nuckö Farm OÜ täidab oma kohustusi st on a priori heauskne ja õiguskuulekas. Vastupidine käitumine oleks olnud õigusvastane ja Nuckö Farm OÜ suhtes ebavõrdne, kuna isikut poleks koheldud võrdselt teiste heausksete isikutega.

67. Käesoleval hetkel on minkide tehistingimustes pidamine täiesti lubatav ja legaalne tegevus. Vastava tegevuse lubamine ning selle rangetele nõuetele vastavuse kontrollimine on antud Keskkonnaameti kontrolli alla ja pädevusse, kes lahendab vastava taotluse oma diskretsioonilise otsusega. Vastustaja pädevused on oma diskretsioonilise otsusega hinnata, kas kavandatav tegevus on olulise keskkonnamõjuga või mitte. Kui haldusorgan tuvastab, et tegemist on olulise keskkonnamõjuga tegevusega, siis on ilmselgelt täidetud KeHJS § 3 p 2 sätestatud eeldus, mh mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ning sellisel juhul tuleb KMH määrata. Vastavas osas seega haldusorganil diskretsioon puudub, küll aga on haldusorganil diskretsioon küsimuses, kas vastav keskkonnamõju on oluline või mitte, st kas on täidetud KeHJS § 3 p 2 sätestatud eeldus. Märgitut on selgitanud ka Riigikohus oma 17.11. 2011 lahendis nr 3-3-1-64-11, kus tuuakse esile, milline on haldusorgani vastav diskretsiooniline pädevus ning mis mitte. Antud juhul ei ole Keskkonnaamet tuvastanud, et Nuckö Farm OÜ kavandatav tegevus oleks eelduslikult olulise keskkonnamõjuga ning seega on täies ulatuses väär, et a priori oleks tulnud määrata keskkonnamõjude hindamine. Vastustaja on motiveeritult asunud seisukohale, et oluline keskkonnamõju Natura 2000 võrgustikule on antud juhul välistatud, siis ongi õiguspäraselt KMH läbiviimine määramata jäetud. Märgitu on aga vastustaja diskretsioon, kuhu halduskohus saab sekkuda vaid juhul, kui tehtud oleks mõni diskretsiooni viga. Seda aga tehtud ei ole. Kaebaja ei ole oma kaebuses esile toonud mitte ühtegi konkreetset diskretsiooniviga – sisuliselt kõik kaebajate viited on paljasõnalised ja üldised.

68. Kaebaja märgib iseenesest kaebuse p 2.4 õigesti, et kuivõrd Nuckö Farm OÜ poolt kavandatav tegevus ei ole KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevuste nimekirjas, tuli keskkonnamõju olulisuse üle otsustada KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumide põhjal. Keskkonnaamet on läbi viinud KeHJS-i kohase eelhindamise, mille käigus on leitud, et kavandatav tegevus eeldatavalt ei põhjusta olulist keskkonnamõju, mistõttu KMH ei ole vajalik. Vastavad viited sisalduvad eelkõige Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8784-4 „Mingi tehistingimustes pidamise (Suurekivi mingifarmi) eelhinnang ning keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine“ kui ka kaevatavas haldusaktis endas. Nimetatud dokumentides on käsitletud kõiki KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriume.

1) tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest, nagu maakasutusest, alal esinevatest loodusvaradest, nende omadustest ja taastumisvõimest ning looduskeskkonna vastupanuvõimest. Keskkonna vastupanuvõime hindamisel lähtutakse eelkõige märgalade, randade ja kallaste, pinnavormide, metsade, kaitstavate loodusobjektide, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku alade, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on juba ületatud, maareformi seaduse tähenduses tiheasutusega alade ning ajaloo-, kultuurivõi arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest;

Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8784-4 (p 2.1) nähtub selgelt, et vastustaja on analüüsinud kavandatava mingifarmi asukohta Läänemaal Noarootsi vallas Suur-Nõmmküla külas Suurekivi kinnistul (katastritunnus 52001:002:0028). Vastustaja on tuvastanud, et: „Keskkonnaregistri järgi kavandatavast farmist ühe kilomeetri raadiuses ei ole Natura alasid ega muid eluslooduse kaitsega seotud objekte, mida mingi tehistingimustes pidamine võiks ohustada. Farmist alates umbes 2 kuni 10 km raadiuses on aga iseloomulikud erinevat tüüpi, nii linnustiku kui loomastiku poolest liigirikkad rannaniidud, roostikud ja muud ranniku-, niiduja sookooslused...[...] Kaitstavatest aladest on farmile lähim Silma LKA (ulatub farmist kolme kilomeetri raadiusse).“ Seega on vastustaja analüüsinud ja täpselt tähelepannud kavandatava farmi lähiümbrust.

Vastustaja on hinnanud ka riske: „Minkide loodusesse pääsemise korral võib eeldada negatiivset mõju looduslikule linnustikule ja loomastikule, sh eelkõige maaspesitsejatele linnuliikidele ning loomadele, kellele mink on toiduja elupaigakonkurent. Ülalnimetatud kaitstavate alade kaitse-eesmärkide seas on muuhulgas paljude maaspesitsevate, erinevatesse kaitsekategooriatesse kuuluvate linnuliikide ja/või Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (edaspidi linnudirektiiv) I lisa linnuliikide ja/või I lisas nimetamata rändlinnuliikide elupaikade kaitse, samuti Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) II lisas nimetatud liikide ja/või kaitsealuste liikide, sealhulgas mingi toidukonkurendi saarma (kes on ühtlasi ka loodusdirektiivi IV lisa liik), elupaikade kaitse.

Lisaks eelnevale on Keskkonnaregistri järgi farmist 10 km raadiuses esindatud mitmed kaitsealused ja/või linnudirektiivi I lisasse kuuluvad maaspesitsejad linnuliigid (neist farmile lähim on sookurg 4 km raadiuses).“ Seega ei saa väita, et vastavaid asjaolusid oleks otsustamisel mitte arvestatud. Samas kõike seda siiski arvestades jõudis vastustaja järgmise järelduseni: „Farmi ümbruskonnas puuduvad tiheasustusega alad ning sellised ajaloo-, kultuurivõi arheoloogilise väärtusega alad ja märgalad, rannad, kaldad, pinnavormid, metsad ning kaitstavad loodusobjektid, mida kavandatav tegevus (kuni 5000 mingi pidamine karusloomafarmis) võiks oluliselt mõjutada.“ Märgitu on aga Keskkonnaameti diskretsiooniline otsus, mis iseenesest ei saa olla diskretsiooniviga.

Riigikohus on viitega oma 17. 11.2011 lahendile nr 3-3-1-64-11 oma 21.11. 2011 otsuses nr 3-3-1-48-11 leidnud, et: „…määruse nr 224 loetellu kuuluvate tegevuste puhul on haldusorganil hindamisruum selle osas, kas loetellu kuuluval tegevusel on konkreetsel juhul eeldatavalt oluline keskkonnamõju või mitte. […] Kuna sellisel juhul ei tulene KSH läbiviimise kohustus otse seadusest, vaid eeldab haldusorgani hindamisotsust, ei ole KSH algatamata jätmise näol tegemist ilmse menetlusveaga.“ Kaebusest ei nähtu mitte ühtegi konkreetset etteheidet, millises osas on vastustaja vastava punkti osas eksinud.

2) tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätmeja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest;

Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8784-4 (p 2.2) nähtub, et ka märgitut on arvestatud. Põhjalikult on kirjeldatud farmi ülesehitust ja projekti ning mis äärmiselt oluline – selle vastavust õigusnormidele: „Farmi projekt on koostatud lähtuvalt minkide tehistingimustes pidamist reguleerivatest õigusaktidest: loomakaitseseadus, keskkonnaministri 22.02.2008 määrus nr 7 „Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord“, põllumajandusministri 06.09.2010 määrus nr 88 „Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ jne. Kavandatava farmi projekti analüüsiti mingikasvatust reguleerivate õigusaktide seisukohast ka ekspertarvamuses, milles leiti, et projektis kavandatud viisil rajatav mingikasvatus vastab täielikult kehtivates asjakohastes õigusaktides sätestatud nõuetele ning kasvanduse ehituskonstruktsioonid ning minkide pidamise korraldus viivad minkide omal jõul või kõrvalise abiga loodusesse sattumise tõenäosuse miinimumini. Ka farmi tööjõud on vastava töökogemusega ja kvalifitseeritud.“ Vastustaja on täiendavalt analüüsinud vastavas ekspertarvamuses antud soovitusi ja tuvastanud, et: „Kavandatava farmi ümbruskonnas teisi sarnaseid tegevusi (karusloomafarme) ei ole.“

Kaebuse p 2.5 püütakse väita, et vastustaja ei ole arvesse võtnud eelkõige vastava tegevuse iseloomu kriteeriumit. Põhjus, miks vastustaja nii leiab, on, et: „ELL-le on esitanud Keskkonnaametile peale vastava eelhinnangu tegemist pöördumise, milles palus mitte anda luba minkide tehistingimustes pidamiseks pöördumises viidatud põhjendustel. Oma pöördumises on ELL juhtinud tähelepanu muuhulgas keskkonnareostuse tekkele viidates Soome ja Rootsi praktikale karusloomakasvandustega Seega leiab kaebaja, et vastustaja oleks pidanud üldse midagi kaalumata leidma, et kuna eksisteerib (kaebaja enda väitel) vähemalt kaks näidet, kus analoogse tegevuse tagajärjel tekkis oluline keskkonnamõju, siis on ka antud juhul a priori tegemist olulise keskkonnamõjuga objektiga. Selline seisukoht on õigusvastane ainuüksi seetõttu, et just seda, kas on tegemist potentsiaalselt olulise keskkonnamõjuga või mitte, pidigi vastustaja kaalutlema. Sisulise poole poolt on kaebaja argumentatsioon nõrk, kuna: a) tema viidatud andmed on tema enda esitatud ehk siis neid nägemata võib olla tegemist poolikult või kallutatult esitatud informatsiooniga; b) isegi kui viidatud info oleks õige, ei ole meile teada pidamisolud – karja suurus ja kohaliku keskkonna eritingimused; c) veelgi enam - teada ei ole ka see, millised keskkonnakaitselised nõuded viidatud juhtudel kehtisid (ja kui kaua); d) ning mis veel olulisem – kas neid ka täideti.

Järgnevalt heidab kaebaja vastustajale ette: „Eelhinnangu andmisel ei ole viidatud mistahes andmetele või hinnangutele tegevusega kaasnevate jäätmete mahukuse kohta. Vastavat kriteeriumit käsitlevas punktis (tegevuse iseloom, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätmeja energiamahukus, ning lähipiirkonna teised tegevused – KeHJS § 6 lg 3 p 2) ei ole üldse energiamahukuse osas seisukohti esitatud. Sellest tulenevalt ei saanud Keskkonnaamet jõuda õiguspäraselt järeldusele, et jäätmemahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole.“ Vastav etteheide on ilmselgelt otsitud. Kõik nõutavad küsimused on lahendatud projektdokumentatsioonis (näiteks on seal selget kirjas: „Loomade väljaheited kogutakse kinnisesse, kuid tuulduvatesse plastkonteineritesse, mida tühjendatakse vastavalt vajadusele“), samuti analüüsitud Adepte Ekspert OÜ poolt koostatud ekspertiisis. Haldusmenetluse reeglite kohaselt ei ole vaja kõiki asjaolusid haldusakti (antud juhul haldustoimingu akti) ümber kirjutada. Seega on kaebaja etteheide tervikuna sisutu.

3) tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn;

Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8784-4 (p 2.3) on ka vastavad asjaolud läbi analüüsitud ning leitud: „Tulenevalt farmi ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest (endise loomafarmi ala, mida ümbritseb peamiselt põllumajandusmaastik, lähimad majapidamised asuvad u poole kilomeetri kaugusel) ning tegevuse iseloomust (5000 mingi pidamine karusloomafarmis) ei ole kavandatava tegevuse tagajärjel oodata olulist keskkonnamõju vee, pinnase ega õhu saastumise, jäätmetekke, müra, vibratsiooni, valguse, soojuse, kiirguse jmt osas (v.a võimalik ebameeldiv lõhn farmis ja selle vahetus ümbruses, mis ei ole oluline mõju, sest farmi lähiümbruses teised majapidamised puuduvad). Loodusvarade kasutamise ning jäätmeja energiamahukuse osas olulist keskkonnamõju eelhinnangu kohaselt oodata ei ole. Ettevõte on sõlminud prügiveoning loomsete jäätmete käitlemise lepingud, korraldatud on loomade väljaheidete kogumine kinnistesse konteineritesse jne.“ Kaebaja leiab samas (kaebuse p 2.5) et Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8784-4 (p 2.3) Nimetatud asjaolud ei võimalda ELL hinnangul hinnata jäätmemahukusega seonduvaid mõjusid ega tekitada veendumust, et olulist mõju jäätmemahukuse osas tegevusega keskkonnale ei kaasne. ELL on seisukohal, et vastavas osas seisukoha võtmiseks oleks pidanud Keskkonnaamet otsustama keskkonnamõjude hindamise algatamise või küsima taotlejalt täiendavat teavet.“ Kolmas isik leiab, et kaebaja seisukoht on formaalloogiliselt absurdne

– kui keskkonnamõju olulisuse hindamiseks, millest sõltub KMH läbiviimine, tuleks tellida KMH, siis tekib küsimus, milleks seda eelhindamist läbi viia? Vastustaja oli alles otsustusstaadiumis, kas asuda KMH-d määrama või mitte - oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne ja ebamõistlik väita, et oma eelotsustuse tegemisel pidanuks vastustaja juba tellima KMH. Teiseks haldusmenetluse reeglite kohaselt ei ole vaja kõiki asjaolusid haldusakti (antud juhul haldustoimingu akti) ümber kirjutada, kõik nõutavad küsimused on lahendatud projektdokumentatsioonis, samuti analüüsitud Adepte Ekspert OÜ poolt koostatud ekspertiisis.

Järgnevalt teatab kaebaja (kaebuse p 2.6) vastavas osas, et: „ELL-le jääb arusaamatuks, kuidas ainuüksi nimetatud faktide (endise loomafarmi alal paiknemine, lähimate majapidamiste asukoht ning 5000 mingi pidamise fakt) alusel saab jõuda järeldusele, et olulist keskkonnamõju veele, pinnasele, jäätmetekkele jmt osas ei ole. ELL hinnangul on ilmselge, et 5000 loomaga mingifarmi tegevuse tagajärjel võib kaasneda oluline mõju vee, pinnase ning jäätmetekke osas ning vastavate mõjude hindamiseks tulnuks otsustada keskkonnamõju hindamise algatamine. Ainuüksi asjaolud, et sõlmitakse prügiveo ja loomsete jäätmete käitlemise lepingud ning väljaheited kogutakse kinnistesse konteineritesse, ei välista olulist keskkonnamõju.“ Kui lugeda Keskkonnaameti 07.06.2012 kirja nr 14-4/12/8784-4, siis ei ole küll võimalik jõuda järeldusele, et vastustaja oleks teinud oma järeldused ühest või teisest faktist. Vastustaja on käsitlenud koostoimes kõiki asjaolusid ehk siis kaalunud erinevaid aspekte, mis ongi kaalutlusõiguse teostamine. Kindlasti ei hakata haldusakti või haldustoimingu dokumenti lähiajal kirjutama detailselt seda, mis hetkel ja kui palju loomseid jäätmeid ja väljaheiteid tekib, kes ja kui kiiresti need konteinerisse asetavad ja täpselt kuidas vastav menetlus käib. Märgitu analüüsitakse vajalikus mahus mujal, kui see on nii õigusaktides ette nähtud. Tegemist loomuliku protsessiga ja sellega on loomulikult ka arvestatud. Kas vastav protsess peaks detailselt aga haldustoimingu dokumendis väljenduma, on sügavalt kaheldav. Kolmas isik leiab, et nõutavas mahus on vastustaja vastavaid asjaolusid käsitlenud.

4) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest;

Keskkonnaameti 07.06.2012 kirja nr 14-4/12/8784-4 (p 2.4) on leitud: „Antud juhul tuleb avariiolukorraks ning kavandatud tegevusega eeldatavalt olulist keskkonnamõju avaldavaks teguriks lugeda inimeste teadliku tahte või õnnetusjuhtumi tagajärjel toimuva loomade massilise väljapääsemise farmist. Ekspertarvamuse kohaselt teadaolevaid loodusõnnetusi, mis võiks põhjustada minkide massilise lahtipääsemise, ei esine. Massiline väljapääsemine on võimalik ainult organiseeritud inimteguri kaasabil (loomade vabastamisaktsiooni korral).“ Ehk siis kõige suuremaks ohuks on antud juhul ekstreemsed loomakaitse aktivistid. Vastustaja jätkab: „Arvestades taotluses, projektis ning ekspertarvamuses esitatud tehnilisi ja korralduslikke lahendusi (täielik vastavus seadusandluses olevatele nõuetele, sh keskkonnaministri 22.08.2008 määruse nr 7 nõuetele, lisameetmed nagu liikumisandurid jne), on seesuguste avariiolukordade tekkimise võimalikkus väike. Juhuks, kui mingid peaks siiski välja pääsema, on olemas tehniline valmisolek, väljaõppinud personal, tegevuskava jt vajalikud meetmed lahtipääsenud minkide kinnipüüdmiseks ning vajadusel loodusest eemaldamiseks.“

Kaebuse p 2.7 toodud viited Karjaküla karusloomafarmile ei ole asjakohased. Minkide põgenemise suur maht Karjaküla farmist oli otseselt seotud nõuete mittetäitmisega. Õigusvastane on samastada kolmandat isikut teiste samal alal tegutsevate isikutega. Mis puutub kaebaja viitesse, et loa andmise käskkirjas puudub mistahes kirjeldus loomade puuride kohta, siis analoogselt sellega, et loas (ja KMH algatamata jätmises) ei analüüsita detailselt loomade sõnnikuga seonduvat, ei ole vaja sinna ka ümber kirjutada muud detailset infot, mis mujal reguleeritakse. Loas ei ole vaja dubleerida tingimusi loa andmiseks, kui need nähtuvad mujalt – näiteks seadusandlusest või projektist. Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta on sätestatud põllumajandusministri 06.09.2010 määrusega nr 88. Kogu kolmanda isiku projekt vastab selles määruses kehtestatud nõuetele. Projektist nähtuvalt on kolmanda isiku farmis puurid pindalaga isegi suuremad nõutust. Samuti vastavad muud tingimused nõuetele (st, pesakast, puuri olme tingimused etc), nii puuridesse kui sõnnikusse puutuv on lahendatud.

41) kavandatava tegevuse eeldatavast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale või mõnele muule kaitstavale loodusobjektile;

Keskkonnaameti 07.06.2012 kirja nr 14-4/12/8784-4 (p 2.5) märgitakse: „Tegevuse olulise negatiivse mõju avaldumine on tõenäoline, kui loomad peaks farmist lahti pääsema. Minkide lahtipääsemise korral on eeldatav oluline negatiivne mõju Eesti linnustikule ja loomastikule, sh eelkõige maaspesitsejatele linnuliikidele ning loomadele, kellele mink on toiduja elupaigakonkurent […]. Kui tekib farm, mis toetab minkide looduslikku asurkonda (ehk et looduses olev asurkond on kunstlikult suurem, kui oleks elupaiga tegelik kandevõime), siis viib see surve looduslikele saakliikidele normaalsest kõrgemaks. Farmist loomade väljapääsemisel on väga tõenäoline, et tekib lisasurve lähialade linnurikastele aladele…“ Märgitust tulenevalt ei saa väita, et vastustaja poleks vastavat ohtu oma kaalutluses arvesse võtnud. Samas märgib vastustaja teiselt poolt: „Üks peamistest ekspertarvamuse järeldustest oli, et kasvanduse nõuetekohasel rajamisel ja käitamisel pole tõenäoline, et piirkonna mingipopulatsioon hakkaks olulisel määral tõusma (ja sellega looduslikke kooslusi oluliselt mõjutama). Ekspertarvamuses leiti, et kui kasvandusest õnnestub pidevalt üksikutel minkidel põgeneda ning seeläbi toetada looduses elavat mingipopulatsiooni, ei ole tõenäoline, et mõju piirkonna linnustikule ja muule elustikule oleks oluliselt suurem, kui see on olnud eelneval aastakümnel. […] Kõigi asjakohaste õigusaktide, ekspertarvamuses toodud täiendavate soovituste ning esitatud projekti järgimisel on ebatõenäoline, et kasvanduse normaalse tegutsemise käigus suudaks välja pääseda arvestatav hulk minke nii, et see hakkaks olulisel määral suurendama piirkonna looduslikku mingipopulatsiooni ja seeläbi mõjutama ümberkaudsete (Natura 2000) alade elustikku.“

Tõepoolest on nii, nagu märgib ka Adepte Ekspert OÜ oma ekspertiisis: „Hoolimata kõigist abinõudest jääb alati teoreetiline võimalus üksikute minkide põgenemiseks.“ Samas tuleb seda fakti mõista läbi vastava regulatsiooni eesmärgi. Nimelt sätestab Määruse nr 7 § 4 lg 4, et loa andja keeldub loa andmisest, kui farmi töökord või ehitised ei välista loomade sattumist keskkonda. Samas tuleb määruse nr 7 § 4 lg 4 sõnastust tõlgendada nii, et minkide väljapääsemine peab olema eelkõige välistatud määruses endas kehtestatud meetmete läbi, sest absoluutset välistamist ei ole võimalik mõistlikult nõuda. Vastava tõlgenduse õigsust kinnitavad ka haldusregulatsiooni üldprintsiibid: kui määrusega on mistahes loa saamiseks kinnitatud vajalikud eeldused, siis ei saa taotlejalt nõuda, et taotleja täidaks veel mingeid muid ja talle hoomamatuid nõudeid. Sellisel juhul ei oleks võimalik isikul kontrollida ega aru saada, kas haldusorgan keeldub talle mistahes loa väljastamisest põhjendamatult või mitte. Siit jõuame selleni, et kui isik täidab määruse nr 7 nõuded, siis määruse mõttes ongi välistatud minkide loodusesse pääsemine – vastupidisel juhul poleks loa andmine määruse § 4 lõike

4 kohaselt üldse võimalik. Seega kui määruse kohaselt on minkide loodusesse pääsemine välistatud, siis ei saa KMH otsustamise menetluses anda sellele olukorrale teistsugust hinnangut. Lisaks on vastustaja põhjalikult selgitanud, miks minkide massiline väljapääsemine on äärmiselt ebatõenäoline – sellises olukorras KMH läbiviimine oleks ebaproportsionaalne nõue.

Eeltoodut arvesse võttes peaks KMH-s hindama ainult olukorda, kui ekstreemsed loomakaitseaktivistid tungiksid õigusvastaselt kolmanda isiku farmi ja laseks seal kõik loomad lahti. Lisaks jääb nii siinkohal kaebuse seisukohalt üldse täies ulatuses arusaamatuks, milliseid vastuseid KMH peaks üldse andma? Juba Adepte Ekspert OÜ ekspertiisist ja vastustaja dokumentidest on näha, et on väga paha, kui loomad suures mahus välja pääsevad ning sellele on keskkonnale negatiivne tagajärg. KMH annaks samasuguse järelduse, st info, mis on otsustajal juba nagunii olemas. Samas jääks muutumatuks ka fakt, et loomade väljapääsemine on väga vähe tõenäoline. Sisuliselt asuks vastustaja kaaluma lõppjärelduste osas suhteliselt samas põhimahus informatsiooni ja seega oleks õiguspärase kaalutluse tulemuseks ikkagi kolmandale isikule loa andmine selle vahega, et kolmas isik on vahepeal raisanud oluliselt aega ja raha. Samas tundub, et just see ongi kaebaja eesmärk.

5) käesoleva lõike punktides 1–41 nimetatuga kaasneva mõju suurusest, ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest.

Keskkonnaameti 07.06.2012 kirja nr 14-4/12/8784-4 (p 2.6) on märgitud: „Kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline negatiivne mõju keskkonnale ehk Eesti linnustikule ja loomastikule, kui toimub minkide massiline farmist loodusesse pääsemine. Tegevuse ümbruskonnas on rohkelt Natura 2000 võrgustiku alasid, kaitsealasid jm kaitstavaid loodusobjekte, mille kaitse-eesmärkide seas on muuhulgas mingi poolt ohustatud loomaja linnuliikide kaitse. Ekspertarvamuses kinnitatakse, et juhul, kui toimub minkide massiline loodusesse pääsemine, mõjutaks see tõenäoliselt kogu Eesti looduskeskkonda, sh eelkõige maaspesitsevate linnuliikide ja mingiga elupaiga ja toidu pärast konkureerivate liikide arvukust. [...] Sellele vaatamata leiti ekspertarvamuses, et kuigi minkide farmist põgenemise võimalusi pole võimalik täielikult välistada, on farmi projektis kavandatavate tehniliste lahenduste ja korralduslike meetmete rakendamisel nii üksikute minkide väljapääsemine kui ka massiline vabastamine vähetõenäoline. Veelgi väiksema tõenäosusega on, et rünnaku korral suudetakse vabastada kõik loomad ja rünnak toimub perioodil, kui kasvanduses on maksimaalne täiskasvanud minkide arv. Ka ei ole kavandatav kasvanduse asukoht või kasvanduse suurus oluliselt suurema riskitasemega kui mõni teine asukoht Eestis. Oluline mõju Eesti looduskeskkonnale ilmneks minkide massilise vabastamise korral ükskõik millises Eesti piirkonnas. Tuginedes eeltoodule on Keskkonnaamet seisukohal, et kavandatav mingifarm ei avalda olulist negatiivset mõju ümbritsevale looduskeskkonnale.“

69. Kaebaja on vastustajale ette heitnud kaalutlusõiguse teostamata jätmist. Ainuüksi ülaltoodu on kaalutlusõiguse näide, kus on analüüsitud ühe probleemi erinevaid tahke ja seejärel sellest oma järeldus tehtud. Tõepoolest on Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-52-08 viidanud, et KeHJS § 6 lg 3 p

4 alusel võib avariiolukordade esinemise objektiivne võimalikkus olla iseseisvaks aluseks KMH algatamiseks, kuid sõna „võib“ viitab haldusorgani diskretsioonile. Seda ongi vastustaja teostanud ja ülaltoodut arvestades täiesti õiguspäraselt. Asjaolu, et vastav järeldus kaebajale ei meeldi, ei tähenda veel seda, et järeldus ise oleks õigusvastane. Puudub ka vaidlus, et Keskkonnaameti otsus on motiveeritud ning 8 lk pikkuse dokumendi puhul oleks raske ka ilmselt vastupidist väita. Sama võib öelda ka kaebuse lisa 1 so KMH algatamata jätmise osas, kus 7 lk pikas dokumendis on analüüsitud kõiki KeHJS § 6 lg 3 toodud kriteeriume, kusjuures dokumendist nähtub selgelt erinevate asjaolude kaalumine ja see, kuidas vastustaja vastava diskretsiooniotsuseni jõudis.

70. Diskretsiooniotsuse vaidlustamisel saab hinnata üksnes seda, kas diskretsioonivigu on asjas tehtud või mitte - näiteks on kohtul võimalik vaadelda, kas haldusorgan on oma seisukohta põhjendanud või mitte, kaalunud kõiki asjaolusid jne. Antud juhul on vastustaja oma seisukohti vaieldamatult põhjendanud, kuid selle alusel tehtud otsustus ei saa enam alluda kohtu poolsele kontrollile. Antud juhul nähtub asjaoludest ja eelviidatud õigusnormidest, et vastustajal on pädevus otsustada, kas eksisteerib alus keskkonnamõju hindamiseks või mitte. Vastustaja on vastavat küsimust analüüsinud ning mh pöördunud Adepte Ekspert OÜ poole, kes on koostanud ekspertarvamuse. Mh märgitule tuginedes on vastustaja teinud oma diskretsiooniotsuse, mille kohaselt KMH läbi viimine pole antud juhul kohustuslik, sest puuduvad KeHJS § 3 lg 2 sätestatud eeldused. Nii nagu vastava diskretsiooniotsuse tegemine, nii ka selleni jõudmine, sh ekspertide valimine ja kasutamine on vastustaja pädevuses ning kohtul puudub võimalus asuda hindama seda, kas ja kuidas on vastustaja hinnanud Adepte Ekspert OÜ tööd.

71. Kokkuvõtteks leiab kolmas isik, et KMH mittealgatamine on sisuline diskretsiooniline otsus, mis iseenesest ei saa olla diskretsiooniviga (vt Riigikohtu 17.11.2011 lahend nr 3-3-1-64-11). KMH tulnuks läbi viia vaid juhul, kui vastustaja oleks tuvastanud olulise keskkonnamõju. Vastava asjaolu tuvastamine ehk siis eelhinnangu andmine on aga vastustaja diskretsiooniotsus, kuhu kohtul pole võimalik sekkuda. Kaebaja ei ole välja toonud, et eelotsustuse käigus oleks vastustaja teinud mõne diskretsioonivea, va selle, et kaebaja meelest oli juba iseenesest viga KMH algatamata jätmine, kuivõrd see olevat kaalumata ja motiveerimata – ülalpool on vastavad väited ümber lükatud. Samas oleme ülalpool selgitanud, et vastustaja on kaalunud kõiki asjaolusid ja oma seisukohti motiveerinud - asjaolu, et detailselt ei ole haldusakti kõiki asjaolusid kirja pandud (loomade puuride ehitus ja sõnniku tekitamine), ei oma tähtsust.

KOHTU PÕHJENDUSED

72. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebused on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

73. LKS § 57 lg 6 kohaselt võib minki ja kährikut tehistingimustes pidada Keskkonnaameti luba omavas farmis Mandri-Eestis. Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise korra kehtestab keskkonnaminister määrusega. Vastav määrus on LKS § 57 lg 6 alusel kehtestatud keskkonnaministri 22.02.2008 määrus nr 7 „Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord“. Seega on Mandri-Eestis mingi tehistingimustes pidamine Keskkonnaameti luba omavas farmis ning Määruses nr 7 toodud tingimustel lubatud. Määruse nr 7 seletuskirjast (toimik nr 3-12-1861 II kd) nähtuvalt on määruse eelnõu koostanud Tallinna

Loomaaia teadussekretär Tiit Maran koostöös Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõunikuga, spetsialistiga ja õigusosakonna juristiga (nüüd looduskaitseosakonna juhataja kt). Määruse eelnõu koostamise käigus on konsulteeritud Keila valla keskkonnaspetsialistiga, Veterinaarinspektsiooni peaspetsialistiga, Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektoriga, karusloomafarmi Balti Karusnahk juhatajaga ja Põllumajandusministeeriumi loomakaitse ja põllumajandusloomade aretuse büroo peaspetsialistiga juhataja ülesannetes. Seletuskirjas (p 2) on märgitud, et määruse § 2 sätestab mingi ja kähriku pidamise üldnõuded, mille alusel peab olema välistatud loomade loodusesse pääsemine ning farmis peab olema pidev ööpäevane valve. Seletuskirja punktis 3 on märgitud, et määruse koostamisel on arvestatud vastavust Euroopa Liidu õigusele, eelkõige Euroopa Ühenduse direktiivile looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (92/43/EMÜ). Määrus aitab kaasa selle direktiivi artikli 22 lõike b rakendamisele. Määruse 92/43/EMÜ artikkel 22 lg b sätestab, et käesoleva direktiivi sätete rakendamiseks peavad liikmesriigid tagama, et mis tahes võõrliigi tahtlikku introdutseerimist loodusesse reguleeritakse ilma et see kahjustaks looduslikke elupaigatüüpe nende looduslikul levila piires või kohalikku looduslikku loomastikku ja taimestikku ning liikmesriigid seda vajalikuks peavad, peavad nad keelustama sellise introdutseerimise.

Seega on määruse eelnõu koostamisel osalenud vastava ala erialateadmiste ja kogemustega isikud ning saab asuda seisukohale, et seadusandja on eeldanud, et LKS § 57 lg 6 ja Määruse nr 7 tingimuste täitmine välistab mingifarmidest tuleneva võimaliku ohu Eesti loodusele.

74. Määruse nr 7 §-s 2 sätestatud üldnõuete kohaselt on farm selle määruse tähenduses ehitis või ehitiste kogum koos territooriumiga, kus peetakse tehistingimustes minke või kährikuid (edaspidi loomad) (lg 1). Farmi ehituskonstruktsioonid ning pidamise korraldus peavad välistama loomade loodusesse sattumise omal jõul või kõrvalise abiga (lg 2). Farmis peab olema tagatud pidev ööpäevane valve, mis võimaldab: 1) arvestuse pidamist farmi territooriumil viibiva personali ja farmi külastajate üle; 2) avastada kohe eelmises punktis nimetatud isikute hulka mittekuuluvate isikute viibimise farmis (lg 3). Määruse §-s 3 on sätestatud farmi tarastusele esitatavad nõuded, mille kohaselt mingifarm peab olema ümbritsetud kahekordse taraga, kusjuures kahe tara vaheline kaugus peab olema vähemalt 1 meeter (lg 1). Ehituslikult peab: tara olema vähemalt 2 meetrit kõrge, ulatuma vähemalt 30 cm sügavuseni maa sisse ja maa all 30 cm farmi sisemuse poole; sissepääs läbi tara (värav) olema ehitatud viisil, mis välistab loomade omal jõul sealtkaudu nii sisse kui ka välja pääsemise; mingifarmi tara ülemine äär olema varustatud elektrikarjuse või 40 cm laiuse metallkraega; tara ehitamiseks kasutatav võrkmaterjal olema mingi puhul 2×2 cm võrgusilma suurusega ja kähriku puhul 5×5 cm võrgusilma suurusega (lg 2 punktid 1-4). Tara siseküljel 1,5 meetri laiusel ribal ja kahe tara vahel ei tohi paikneda peale tara konstruktsioonide muid ehitisi ega suuri esemeid (lg 3).Farmi valdaja peab tagama tara korrasoleku järgmiselt: tara ja selle konstruktsioonide (väravate jne) kontrolli tuleb teostada vähemalt iga 2 nädala tagant, avastatud puudused tuleb kõrvaldada viivitamata; tara lähikonnas asuvad puud, mis võivad tarale kukkuda ja selle lõhkuda, peavad olema eemaldatud; tarast seespool 1,5 meetri laiuselt ja taradevahelisel alal ei tohi rohu kõrgus ületada 5 cm (lg 4 punktid 1-3). Tara siseküljel piki tara peab olema paigaldatud lahtipääsenud loomade püüdmiseks töövalmis mõlemas suunas avatud eluspüügilõksud vähemalt iga

200 meetri järel (lg 5). Kahe tara vahele peab olema paigaldatud lahtipääsenud loomade püüdmiseks töövalmis mõlemas suunas avatud eluspüügilõksud vähemalt nurkadesse (lg 6). Eluspüügilõksude töökorras olekut ning loomade lõksu sattumist peab farmi valdaja kontrollima iga päev, avastatud loomad tuleb vabastada ja puudused lõksude töökorras tuleb kõrvaldada viivitamata (lg 7). Määruse § 4 lg 4 kohaselt keeldub loa andja loa andmisest, kui farmi töökord või ehitised ei välista loomade sattumist keskkonda. Käesoleval juhul on Nuckö Farm OÜ-le Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirjaga nr 1-4.1/12/376. (toimik nr 3-12-1861 tl 13-16;) antud luba mingi tehistingimustes pidamiseks Suurekivi kinnistul. Käskkirjas on leitud, et esitatud taotlusest ja projektist nähtuvalt on täidetud Määruse nr 7 nõuded ning taotluses kavandatud töökord ja ehituskonstruktsioonid on piisavad, et välistada minkide omal jõul või kõrvalise abiga loodusesse sattumine. Käskkirja kõrvaltingimuses on märgitud, et arvestades asjaolu, et Suurekivi farm on loa andmise ajal projekti staadiumis ning ehitiste valmimisel ja farmi töölehakkamisel võivad ilmneda kõrvalekalded loa taotlemise käigus esitatud dokumentidest (sh ehitusprojektist; samuti seda, et mingifarmi olulisim mõju keskkonnale on võimalik minkide sattumine väliskeskkonda, jätab Keskkonnaamet endale õiguse tunnistada käesolev luba kehtetuks, kui kasutusse võetud farm ei vasta Määruses nr 7 kehtestatud tingimustele. Käesolevas haldusasjas ei ole ükski kaebaja väitnud ega tõendanud, et Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus ja projekt ei vastanud Määruses nr 7 toodud nõuetele.

75. Kaebajad SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering leiavad, et loa väljastamine on toimunud õigusvastaselt, kuna on jäetud läbi viimata nõuetekohane KMH. Kaebaja Eestimaa Loomakaitse Liit leiab, et vastustaja on rikkunud eelhinnangu tegemisel kaalutlusõigust ja uurimispõhimõtet, eelhinnang ei vasta KeHJS § 6 lg-s 3 sätestatud nõuetele ning KMH algatamata jätmise tulemusel on vastustaja teinud ebaõige otsustuse keskkonda oluliselt mõjutava mingifarmi rajamise ja minkide pidamise suhtes.

75.1 07.06.2012 kirjaga nr 14-4/12/8784-4 (edaspidi eelhinnang) otsustas Keskkonnaamet jätta Nuckö Farm OÜ mingi tehistingimustes pidamise loa taotlusele KMH algatamata, kuna kavandatud tegevusega eeldatavalt olulist keskkonnamõju ei kaasne. Eelhinnangu andmisel on vastustaja lähtunud KeHJS § 6 lg 2 p 22, lg 3, § 11 lg 2 ja 4 ning Määruse nr 224 § 15 p 8 ja 10 (toimik nr 3- 12-1861 I kd tl 23-26;toimik nr 3-12-2124 II kd tl 63-86) . KeHJS § 6 lg 1 sätestab tegevused, mille puhul on KMH kohustuslik ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab tegevused, mille puhul peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas nendel tegevustel on oluline keskkonnamõju. KeHJS § 6 lg-tes 1ega 2 mingikasvatust ei nimetata. KeHJS § 6 lg 2 p

22 sätestab muu tegevuse, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnmõju. KeHJS § 6 lg 4 sätestab, et KeHJS § 6 lg-s 2 nimetatud tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. KeHJS § 6 lg 4 alusel ongi kehtestatud Määrus nr 224.

75.2 Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Nuckö Farm OÜ esitas 11.07.2011 Keskkonnaametile taotluse mingi tehistingimustes pidamise loa saamiseks Suurekivi kinnistul. Taotluse kohaselt plaanib Nuckö Farm OÜ hakata Suurekivi farmis pidama maksimaalselt 5000 minki. Põhikarja planeeritav suurus oli maksimaalselt 1000 looma, neist 870 emasloomad ning 130 isasloomad. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Seega kuulus kaebaja taotluse lahendamisel kohaldamisele Määruse nr 224 § 9 p 7 kuni 11.05.2012 kehtinud redaktsioonis, mille kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust kaaluda karusloomakasvatuse rajamisel üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks. Määrus nr 224 on kehtestatud KeHJS § 6 lg 4 alusel ja määruse § 1 kohaselt täpsustatakse määrusega KeHJS § 6 lg-s 2 esitatud tegevusvaldkondade loetelu, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang selle kohta, kas tegevusel on oluline keskkonnamõju. Seega KeHJS-st ja Määruse nr 224 § 9 punktist 7 nähtuvalt on seadusandja kuni 11.05.2012 leidnud, et karusloomakasvatuse rajamine alla 13 000 mingi pidamiseks ei too kaasa olulist keskkonnmõju ning vastustaja ei pidanud seega KeHJS § 6 lg-st 2 tulenevalt kaaluma kaebaja 11.07.2011 taotluse lahendamisel KMH algatamise vajalikkust ja andma KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumidest lähtuvat eelhinnangut.

76. Käesoleval juhul on vastustaja siiski andnud eelhinnangu mingi tehistingimustes pidamiseks Suurekivi kinnistul KMH algatamise või algatamata jätmise kohta.

76.1 KeHJS § 3 p 2 kohaselt on KMH kohustuslik juhul, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Määruse nr 224 § 15 punkti 8 (kuni 11.05.2012 kehtinud redaktsioonis) kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust kaaluda tegevuse korral, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. KeHJS § 5 kohaselt keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.

76.2 Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-56-12 (p 12) leidnud, et Natura võrgustikku kuuluvad eriti tundlikud alad, mille seadusevastaseks kahjustamiseks võib piisata oluliselt väiksemast keskkonnamõjust kui tavapärase loodusvõi elukeskkonna puhul. Samas lahendis on riigikohus märkinud, (p 14) et „ seda, millal tuleb tegevuse mõju Natura 2000 aladele hinnata, on Euroopa Kohus selgitanud kohtuasjas nr C-127/02 (samadele seisukohtadele tuginevad ka lahendid kohtuasjades C-179/06 (p-d 33–35), C-418/04 (p-d 226, 227, 244, 245), C-538/09 (p-d 39, 40, 55), C-182/10 (p 67) ja C-177/11 (p-d 22 ja 23)).

Euroopa Kohus leidis, et hindamise rakendamise eelduseks ei ole mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju (otsuse p-d 43–45).

Mõju olulisuse kindlakstegemisel tuleb Euroopa Kohtu selgituste kohaselt arvestada seda, kas kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse-eesmärke. Seega puudub hindamise kohustus kava või projekti puhul, mis küll mõjutab Natura ala, kuid ei ohusta ala kaitse-eesmärke. Kohus järeldas, et iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks. Ohu hindamisel tuleb eelkõige arvestada kava või projektiga seotud alale iseloomulikke tunnuseid ja eriomaseid keskkonnatingimusi (otsuse p-d 47–49).“ Sama lahendi punktis 15 on Riigikohus leidnud, et eelhinnangu andmisel saab põhimõtteliselt lähtuda KeHJS § 6 lg-s 3 loetletud kriteeriumidest, kuid seejuures tuleb esmajoones keskenduda kavandatava tegevuse võimalikule mõjule Natura alal kaitstavaile loodusväärtustele.

Kui kavandatav tegevus võib Natura ala kaitse-eesmärke kahjustada, tuleb KMH algatada. Käesoleval juhul tuli eelhinnang anda seetõttu, et kaaluda, kas tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ning Riigikohtu eeltoodud seisukohta arvestades ei ole kohustuslik täielik lähtumine KeHJS § 6 lg-s 3 punktis 1 sätestatud kriteeriumidest. Eeltoodut arvestades ei ole asjakohane kaebaja Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebuse seisukoht, et eelhinnang ei vasta KeHJS § 6 lg-s 3 sätestatud nõuetele.

77. Eelhindamise menetluse viib läbi otsustaja ( KeHJS § 6 lg 2). Otsustajal peab läbikaalutud otsuse tegemiseks olema piisavalt informatsiooni. Vastustaja on eelhinnangu andmisel tuginenud Nuckö Farm OÜ taotlusele, projektile koos projekti täiendustega (toimik nr 3-12-2124 II kd tl 145- 160) ja Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamusele „Noarootsi vallas Suurekivi kinnistule kavandatava mingikasvatuse mõju Natura aladel kaitstavatele liikidele“ (toimik nr 3-12-1861 I kd tl 23 pöördel, tl 27-36; toimik nr 3-12-2124 II kd tl 135-144) ja pidanud saadud informatsiooni eelhinnangu andmiseks piisavaks.

78. Asjakohane ei ole kaebajate SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering seisukoht, et Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamust ei saa lugeda nõuetekohaseks mõjude hindamiseks, sest selles ei ole järgitud KMH menetlusnõudeid. Kuna ekspertarvamuse näol ei ole tegemist KMH-ga, siis ei pidanudki ekspertarvamuse andmisel järgima KMH menetlusnõudeid. Ekspertarvamuse sissejuhatuses on märgitud, et ekspertarvamuse eesmärgiks on anda hinnang Noarootsi vallas Suurekivi kinnistul kavandatava mingikasvatuse mõju kohta Natura aladel kaitstavatele liikidele. Tegemist ei ole Natura hindamisega. Ekspertarvamuse andmisel osalesid kaks keskkonnaspetsialisti ja keskkonnaekspert Rein Ratas, kes omab KMH litsentsi õigusega hinnata keskkonnamõju kaitstavatele loodusobjektidele ja maismaa loomastikule (toimik nr 3-12-1861 I kd tl 28). Seega on ekspertarvamus koostatud keskkonnaküsimustes eriteadmisi omavate isikute poolt ja vastustaja on saanud sellele tugineda.

79.Eelhinnangu punktist 2.2 nähtuvalt on farmi projekt koostatud lähtuvalt minkide tehistingimustes pidamist reguleerivatest õigusaktidest, sh loomakaitseseadusest, Määruse nr 7 ja põllumajandusministri 06.09.2010 määruse nr 88 „Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ jt õigusaktide nõuetest.

80. Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuses (toimik nr 3-12-1861 I kd tl 27-36) punktides 2 ja 4.3.2 märgitu kohaselt asub kavandatava mingikasvatuse lähialadel mitmeid Natura 2000 alasid, mille kaitse-eesmärkide hulka kuulub erinevate linnuliikide kaitse. Hoiuja kaitsealadel kaitstakse ka mitmeid elupaigatüüpe, kuid arvestades kavandatud tegevuse iseloomu, pole neile avaldatavat mõju oodata. Mink toitub muuhulgas lindude munadest, poegadest ning murrab ka täiskasvanud linde. Minkide arvukuse suur tõus tõstaks survet looduslikele saakliikidele normaalsest kõrgemaks. Kõrge mingi arvukus mõjutab negatiivselt maaspesitsevate linnuliikide populatsioone. Kui toimub minkide massiline loodusesse pääsemine, on oodata negatiivset mõju eeskätt veekogude ääres maaspesitsevatele linnuliikidele, nende liikide pesitsemisedukus ja seega populatsiooni arvukus võib langeda. Seega tuleb minkide massilist lahtipääsemist igati vältida. Ekspertarvamuse punktis 4.3.3 on hinnatud mõju Natura 2000 loodusaladel kaitstavale saarmale ja leitud, et ei ole kinnitust leidnud, et mink oluliselt mõjutaks saarma arvukust. Tegemist on küll konkurentliikidega, kuid tänu saarma suurusele ei suuda mink teda tavaliselt elupaikadest välja tõrjuda. Punktis 4.3.4 on hinnatud mõju euroopa naaritsale ja märgitud, et euroopa naarits on Eesti mandriosas teadaolevalt praeguseks välja surnud. Praeguseks on tekkinud euroopa naaritsa populatsioon Hiiumaal. Minkide asurkonna taasteke mandrilt sisserändavate isendite baasil on ülimalt vähetõenäoline ja ei kujuta endast Hiiumaa naaritsate asurkonna püsimisele olulist ohtu. Ekspertarvamuse punktis 4.2.1 on leitud, et projektis kavandatud viisil rajatavas mingikasvatuses on minkide põgenemise tõenäosus viidud miinimumini, kuid hoolimata kõigist abinõudest jääb alati teoreetiline võimalus üksikute minkide põgenemiseks. Ekspertarvamuse punktis 4.2.1 on ka välja toodud, et peab arvestama, et tegu on põlvkondade viisi vangistuses sündinud ja kasvanud loomadega, nende ellujäämisprotsent looduses on madal, tõenäoline on 70-80% hukkuvus. Kavandatava kasvanduse otseses läheduses puuduvad minkide jaoks sobilikud elupaigad

(vooluveekogud), mis raskendab põgenenud mingi jaoks toimetulekut. Seega ei ole kasvanduse nõuetekohasel rajamisel ja käitamisel tõenäoline, et piirkonna mingipopulatsioon hakkaks olulisel määral tõusma. Ka Tiit Marani ekspertarvamuses Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamusele (toimik nr 3-12-1861 I kd tl 38-41) on põhimõtteliselt nõustutud Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamusega selles osas, et lahtipääsenud minkide suremus on kõrge (toimik nr 3-12-1861 I kd tl 39 pöördel). Ka kohtuistungil ütlusi andes kinnitas T. Maran (salvestatud ütlused), et tehistingimustes kasvanud lahtipääsenud loomade suremus on kõrge, nad ei ole loodusega kohanenud.

Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse punktis 4.3.1 on märgitud, et juhul kui toimub minkide massiline loodusesse laskmine, mõjutab see Eesti mingipopulatsiooni olulisel määral. Minkide arvukuse suur tõus võib kaasa tuua mõju linnustikule ning mingiga elupaiga ja toidu pärast konkureerivatele liikidele. Samas on ekspertarvamuses ka märgitud, et massiliselt vabastatud loomad on tavaliselt segaduses, suur osa neist ei põgene kohe kaugele, vaid otsivad varjupaiku kasvanduse lähialal. Samuti on kasvanduse loomadel tugevalt sees harjumus saada kindlatel aegadel kindlast kohast süüa, mis toob kaasa osade loomade tagasipöördumise puuride juurde söögiajal. Kõigi lahtipääsenud minkide ellujäämine looduses on tugevalt ebatõenäoline. Arvestades minkide suurt suremust, võib hinnanguliselt ligi 20% põgenenud loomadest, ehk ca 250-350 looma osutuda looduses elujõuliseks. Ekspertarvamuses on märgitud, et minkide massiline vabanemine on väikese tõenäosusega ning võimalik ainult inimteguri kaasabil. Inimteguri ohu vähendamiseks on mingikasvatuse territooriumile kavandatud ööpäevane valvuri kohalolek. Samuti on kasvanduse personal varustatud püüdekahvadega loomade kinnipüüdmiseks, välja on töötatud täiendavad meetmed ohu vähendamiseks ja hädaolukorras käitumiseks töötatakse välja tegevuskava. Kavandatavate meetmete rakendamisel on minkide massiline vabastamine vähetõenäoline. Ekspertarvamuse kokkuvõttes on leitud, et kõigi õigusaktide nõuete ja soovituste järgimisel on ebatõenäoline, et kasvanduse normaalse tegutsemise käigus suudaks välja pääseda arvestatav hulk minke nii, et see hakkaks olulisel määral suurendama piirkonna looduslikku mingipopulatsiooni ja seeläbi mõjutama Natura alade elustikku.

81. Kaebajad SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on kahtluse alla seadnud Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse asjakohasuse tuginedes T.Marani ekspertarvamusele, milles on leitud (toimik nr 3-12-1861 I kd tl 38-41), et Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamust ei saa pidada küllaldaseks aluseks farmi ehitamiseks loa väljastamiseks, kuna ekspertarvamus ei käsitle kõiki farmi rajamisega seotud ohtusid ning on käsitletavate ohtude analüüsis pinnapealne, mistõttu ei ole selles esiletoodud järeldused asjakohased. Kokkuvõtvalt on T.Maran väitnud, et farmi loomine kujutab endast tõsist ohtu Lääne-Eesti linnualadele lindude faunale ning seda pole võimalik vältida mingite rakendatavate ehituslike ning korralduslike meetmetega.

81.1 T.Marani 03.09.2012 ekspertarvamuses on leitud, et kriitilise tähtsusega minkide loodusesse pääsemise tõenäosuse suurenemisel (kui palju loomi pageb aastas farmist) on inimfaktor. Vaatamata Karjaküla farmi pikaajalisele toimimisele pole Keskkonnainspektsiooni senised katsed viia farmide tegevus kooskõlla normidega olnud edukad. Pole põhjust loota, et järelevalve võimekus selles vallas lähiaastatel kasvaks. Kohus leiab, et Karjaküla farmi kogemus ja Keskkonnainspektsiooni järelevalve võimekus ei ole asjakohane kriteerium Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse asjakohasuse hindamiseks. Adepte Ekspert OÜ Ekspertarvamuses on antud hinnang Suurekivi farmi mingikasvatuse mõju kohta Natura aladel kaitstavatele liikidele õigusaktide kohase tegutsemise korral.

81.2 T.Marani ekspertarvamuses on mingi farmidest väljapääsemise tõenäosuse analüüsil märgitud, et informatsiooni juhuslike eksimuste tõttu farmidest plehku pääsenud loomade arvu kohta mingifarmide aruannetest ei kajastu. Ekspertarvamuses on tuginetud Marani väitele (1991), mis põhineb vestlusele kunagise Nõukogude Eesti farmide töötajatega; Danilovi (2005) Karjala farmide kohta ajavahemikus 1950-1980); Hammershoj jt (2005) Taani kohta; Poola autorite uuring (2010); Männil jt OÜ Balti Karusnahk kohta. Nende andmete põhjal on T.Maran teinud järelduse, et Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse väide, nagu pääseksid farmist loodusesse vaid üksikud isendid, pole põhjendatud. Kuna muid allikaid ei ole T.Marani ekspertarvamuses toodud, siis tuleb asuda seisukohale, et ka ekspertarvamuse väide, et loomade pagemine farmidest on regulaarne ja omab seetõttu kumulatiivset efekti, tugineb eeltoodud näidetele. Kohus leiab, et arvestades andmeid, millele T.Marani ekspertarvamuses on tuginetud, ei lükka ekspertarvamus ümber Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse seisukohta, et Suurekivi farmis Eestis mingikasvatust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmisel on ebatõenäoline, et kasvanduse normaalse tegutsemise käigus pääseks välja nii suur arv minke, et see hakkaks olulisel määral suurendama piirkonna looduslikku mingipopulatsiooni ja seeläbi mõjutama Natura alade elustikku. T.Marani ekspertarvamuses ei ole toodud andmeid, millest nähtuks, kas näiteks toodud farmid olid ehitatud ja tegutsesid nii nagu sätestab Määrus nr 7.

81.3 T.Marani ekspertarvamuses on kritiseeritud arendaja loataotluses märgitud Päästeameti kaasamist minkide massilise vabastamise korral ja leitud, et Päästeamet alles kujundab oma võimekust ja tegevuskavasid hättasattunud loomadega üldiseks toimetulekuks ja hetkel pole seal ei materiaalset ega ka pädevusvõimekust massilise minkide lahtilaskmise tagajärgede haldamiseks. Ekspertarvamuse kohaselt on Eestis alla viie eksperdi, kes oskaksid minkide massilisel lahtilaskmisel minkide püüki organiseerida ja antud farmiga pole teadaolevalt ühelgi neist kokkulepet. Sobilikku kogust püügivahendeid pole ühelgi riiklikul institutsioonil. Eeltoodud väidetest selgub, et Päästeamet kujundab oma võimekust ja tegevuskavasid hättasattunud loomadega üldiseks toimetulekuks ja seega saab Päästeametiga selles valdkonnas hakata koostööd tegema. Käesoleval juhul aga on kolmandal isikul koostatud tegevusplaan loomade põgenemise vältimiseks ja ehitusprojektis kavandatud ka muid ettevaatusabinõusid lisaks koostööle Päästeametiga (vt käesoleva kohtuotsuse p 84).

81.4 T.Maran on ekspertarvamuses leidnud, ei saa pidada õigeks Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse järeldust aleuudi haiguse, mida levitavad juhuslikult väljapääsenud mingid pisikiskjate asurkondadele, kontrollimise ja farmist väljapuhastamise võimalikkuse kohta. Kangur 2006 koostatud ülevaate järgi on see väga keeruline ning eeldab pidevaid ja kulukaid analüüse, kontrolle ning väga rangeid haldusreegleid. Väga ressursimahuka tegevuse järgi on võimalik saavutada n.ö A-farmi tase, mille puhul on väga suure tõenäosusega välistatud aleuudi haiguse olemasolu ja levik. Ekspert on leidnud, et kuna taotluses ega ekspertarvamuses pole märgitud sellise taseme saavutamise soovi, siis on raskesti mõistetav, kust tuleneb arvustatava ekspertarvamuse veendumus, et kavandatav farm sellise taseme poole püüdleb ning selle saavutab. Seega on T.Maran ekspertarvamuses ka ise leidnud, et on võimalik saavutada farmi tase, mille puhul on väga suure tõenäosusega välistatud aleuudi haiguse olemasolu ja levik. Asjaolust, et taotluses ega ekspertarvamuses pole märgitud n.ö A-farmi taseme saavutamise soovi, ei saa teha järeldust, et kolmas isik ei rakenda oma farmis vastavaid meetmeid aleuudi haiguse olemasolu ja leviku vältimiseks. Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse punktis 4.2.2 on kaheksas punktis toodud meetmed aleuudi haiguse kindlakstegemiseks ja leviku takistamiseks. Nimetatud meetmete kohta ei ole T.Maran ekspertarvamuses arvamust avaldanud.

81.5 T.Maran on ekspertarvamuses nõustunud Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse seisukohaga, et minkide sattumine mandrilt Saaremaale või Hiiumaale on väga väikese tõenäosusega.

82. Kohtuistungil andis T.Maran järgmisi ütlusi: Suurel määral minkide levik Euraasias on seotud mingifarmidega. On ka lastud loodusesse minke Venemaa aladel. Mingifarmidega seoses on kaks olulist komponenti. Minkide väljalaskmine vabatahtlikult loomakaitse õigustusel See mõju on lühiajaline ja hästi kontrollitav. Probleemsem on kumulatiivne efekt, mis tekib igal aastal väikese koguse loomade loodusesse juurde tekkimisel, mille tulemusel toidetakse võimalust võõrliigi asurkonna tekkimisele juhul kui looduses ei ole minki. Teine olukord on siis, kui looduses on mink juba olemas, siis need isendid, kes pääsevad loodusesse viivad mingi asurkonna arvukuse kandevõime ülemise piirini, mis tähendab, et minkide mõju looduses teistele liikidele on suurem kui oleks ilma farmideta.

Mõju on põhiliselt veelindudele, maas pesitsejatele lindudele, eriti nendele liikidele, mis on ohustatud. Väidab Soome uuringu põhjal. Uuringutega on keeruline, sest otseselt andmeid selle kohta, kui palju farmidest minke loodusesse pääseb, ei ole kirjandusest kättesaadavad. Uuringud kasutavad kaudseid teid, et leida võimalik seos farmidest pärit loomadega. Taani uuringus kasutati stabiilseid isotoope, millega looma toitumise põhjal on võimalik kindlaks teha, palju on looduses farmist pärit loomi. Samalaadne uuring on tellitud geneetiliste andmete põhjal Poolas.

Samalaadne uuring 4-5 aastat tagasi Kanadas, kus näidati, et farmi minkide mõju minkide looduslikule asurkonnale on märkimisväärne. Minkide väljapääsemine farmidest sõltub mitmest erinevast faktorist. Üks on konstruktsiooniline faktor, millega tegeleb Määrus. Sõltub loomade arvust farmis ja inimfaktorist – kes need inimesed on, kuidas on inimeste töö kontrollitud, kui hästi nad kontrollivad konstruktsioonide korrasolekut. Määrus tegeles ainult konstruktsioonilise poolega, see oli T.Marani ülesanne määruse kokkupanemisel. T.Maran pani ainuisikuliselt kokku Määruse tooriku, pärast läks see mitmetele kooskõlastusteni, kuni Euroopa Komisjonini välja T.Marani teada.

Ei ole võimalik 100% tagada, et mingid välja ei pääse, mingi tõenäosus jääb alati. Määruse tegemise eesmärk oli, et maksimaalselt välistada minkide väljapääsemine. Konstruktsiooni osas, kui nõuded on täidetud, peaks olema tagatud, et mingid välja ei pääse. Ei ole kogemust, kas Määrusele vastavast farmist on minke välja pääsenud. Tehistingimustes kasvanud lahtipääsenud loomade suremus on kõrge, nad ei ole loodusega kohanenud. Kohanemine looduses võtab aega. T.Maran ei näe põhjust, miks tehistingimustes kasvanud ja looduses kasvanud mingid ei võiks järglasi saada, vastavaid uuringuid pole.

Pole korralikku seiret selle kohta, palju praegu on minke Eesti looduses. Andmeid on saadud jahimeestelt. Aleuudi haiguse teema looduses on tegelikult suur tundmatus. Ta võib olla oluline faktor ja ka mitte. Andmed selle kohta tegelikult puuduvad. T.Maran jätaks aleuudi haiguse teema looduse mõjude hulgast välja. Inimfaktorit arvestades tuleb vaadata, kuhu farmi rajada, millised on ümbruses olevad väärtused. Konkreetse farmi osas, kas ta kujutab ohtu või ei kujuta, tuleks teha põhjalik uuring, arvestades inimfaktorit ja Natura ala. Sellist uuringut sisuliselt ei ole tehtud.

Ei välista, et farm võiks selles kohas olla. Aga on vaja konkreetseid andmeid.

83. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et T.Marani ekspertarvamus ja tema kohtuistungil antud ütlused ei lükka ümber Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse seisukohti ega ole selle ekspertarvamusega vastuolus.

84. Määruse nr 7 § 4 lg 2 p 5 kohaselt peab mingifarmi loa taotlus sisaldama andmeid õnnetusjuhtumi (nt loomade põgenemise) korral rakendatava tegevusplaani kohta. Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus sisaldas tegevusplaani õnnetusjuhtumi puhuks (toimik nr 3-12-1861 I kd tl 206) Tegevusplaanis on märgitud, et vältimaks loomade põgenemist farmist väljapoole on kasutusel mitmed meetmed: loomade varjualused on projekteeritud kinnistena, mis ei lase loomal pääseda välja; on projekteeritud elektrikarjustega topeltaedik, mille vahele paigaldatakse eluspüügilõksud; varjualustest väljapääsenud loomade püüdmiseks kasutatakse võrkkahvasid; kasutada on juba Soomes kvalifitseeritud tööjõud, kes on teadlikud loomade käitumisharjumustest ja oskavad nendega ümber käia. Ka on farmi ehitusprojektis ( toimik nr 3-12-2124 II kd tl 145-160) (p 11) kavandatud lisaks ehitusprojektis kirjeldatud meetmetele ettevaatusabinõud loomade massilise põgenemise korral, milleks on koostöös Päästeametiga hinnata võimalikke ohtusid ning planeerida kriisiolukorra tegevuskava; kontaktide loomine eraisikutega ning ettevõtetega, kes suudaksid kriisiolukorras kiiresti mobiliseerida inimtööjõudu loomade püüdmiseks; farmi varustamine püügikahvade ja kaasaskantavate puuridega. Farmi täitumisel (kuni 5000 isendit) peab farmis olema vähemalt 20 kaasaskantavat puuri ja 40 püügikahva; võimalike pääsenud loomade liikumisperimeetri kaardistamine ja püügimeeskondade koordineerimine kriisiolukorras; kriisiolukorra tegevuskavade väljatöötamine ja paigutamine farmi olmeruumidesse; kõigi töötajate informeerimine ja koolitamine käitumiseks kriisiolukorras.

85. Käesoleval juhul on vastustaja lähtunud eelhinnangu andmisel KeHJS § 6 lg-s 3 punktides 1-5 loetletud kriteeriumidest (eelhinnangu punktid 2.1-2.6) ja analüüsinud kavandatava tegevuse võimalikku mõju Natura alal kaitstavaile loodusväärtustele. Eelhinnangu punktis 2.1, milles on käsitletud KeHJS § 6 lg-s 3 punktis 1 sätestatud kriteeriume (tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest, nagu maakasutusest, alal esinevatest loodusvaradest, nende omadustest ja taastumisvõimest ning looduskeskkonna vastupanuvõimest. Keskkonna vastupanuvõime hindamisel lähtutakse eelkõige märgalade, randade ja kallaste, pinnavormide, metsade, kaitstavate loodusobjektide, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku alade, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on juba ületatud, maareformi seaduse tähenduses tiheasutusega alade ning ajaloo-, kultuurivõi arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest) on märgitud, et kavandatav mingifarm asub Läänemaal Noarootsi vallas Suur-Nõmmküla külas Suurekivi kinnistul (katastritunnus 52001:002:0028), mis on osa endise loomafarmi kompleksist.

Kinnistu 9,15 ha sihtotstarve on 90% maatulundusmaa ja 10% tootmismaa. Eelhinnangus on kindlaks tehtud, et: „Keskkonnaregistri järgi kavandatavast farmist ühe kilomeetri raadiuses ei ole Natura alasid ega muid eluslooduse kaitsega seotud objekte, mida mingi tehistingimustes pidamine võiks ohustada. Farmist alates umbes 2 kuni 10 km raadiuses on aga iseloomulikud erinevat tüüpi, nii linnustiku kui loomastiku poolest liigirikkad rannaniidud, roostikud ja muud ranniku-, niiduja sookooslused, s.o tundlikud ökosüsteemid, mille looduskaitseväärtust tõendavad rohked eluslooduse kaitsega seotud kaitsealused objektid, s.h kolm kaitseala (Silma looduskaitseala, Leidisoo looduskaitseala, Salajõe maastikukaitseala), kaheksa hoiuala (Karjatsimere, Väinamere, Saare, Tahu, Saunja, Nõva-Osmussaare, Österbi, Salajõe) ning Natura 2000 võrgustiku aladest kolm linnuja kolm loodusala (Väinamere, Suursoo-Leidisoo, Nõva-Osmussaare).

Kaitstavatest aladest on farmile lähim Silma LKA (ulatub farmist kolme kilomeetri raadiusse).“ Ülalnimetatud kaitstavate alade kaitse-eesmärkide seas on muuhulgas paljude maaspesitsevate, erinevatesse kaitsekategooriatesse kuuluvate linnuliikide ja/või Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (edaspidi linnudirektiiv) I lisa linnuliikide ja/või I lisas nimetamata rändlinnuliikide elupaikade kaitse, samuti Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) II lisas nimetatud liikide ja/või kaitsealuste liikide, sealhulgas mingi toidukonkurendi saarma (kes on ühtlasi ka loodusdirektiivi IV lisa liik), elupaikade kaitse.

Lisaks eelnevale on Keskkonnaregistri järgi farmist 10 km raadiuses esindatud mitmed kaitsealused ja/või linnudirektiivi I lisasse kuuluvad maaspesitsejad linnuliigid (neist farmile lähim on sookurg 4 km raadiuses).“

Eelhinnangu punktis 2.1 ja punktis 2.5, milles on käsitletud KeHJS § 6 lg-s 3 punktis 41 sätestatud kriteeriumi (kavandatava tegevuse eeldatavast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale või mõnele muule kaitstavale loodusobjektile), on märgitud, et „Tegevuse olulise negatiivse mõju avaldumine on tõenäoline, kui loomad peaks farmist lahti pääsema. Minkide lahtipääsemise korral on eeldatav oluline negatiivne mõju Eesti linnustikule ja loomastikule, sh eelkõige maaspesitsejatele linnuliikidele ning loomadele, kellele mink on toiduja elupaigakonkurent. /…/ Kui tekib farm, mis toetab minkide looduslikku asurkonda (ehk et looduses olev asurkond on kunstlikult suurem, kui oleks elupaiga tegelik kandevõime), siis viib see surve looduslikele saakliikidele normaalsest kõrgemaks. Farmist loomade väljapääsemisel on väga tõenäoline, et tekib lisasurve lähialade linnurikastele aladele. Loomade massiline väljapääsemine farmist võib kaasa tuua negatiivseid pöördumatuid ja kumulatiivseid tagajärgi looduslikule loomastikule, sh aastatepikkuse töö tulemusel visalt taastuvale euroopa naaritsa (I kategooria liik, loodusdirektiivi II ja IV lisa liik) asurkonnale. Suure tõenäosusega oluline negatiivne mõju kohalikele kärplastele on ka aleuudi haiguse levik, mida kannavad just farmides peetavad mingid. Mõjupiirkond ehk ala, kuhu lahtipääsenud mingid tõenäoliselt levivad, on lai. Kuni 5-kilomeetrine vahemaa pole mingi jaoks probleem – tema eluala pikkus on mõnikord enam kui 10 km piki jõekallast ning raadiojälgimised on näidanud isegi palju pikemaid päevaseid teekondi.“

Seega on vastustaja eelhinnangu andmisel analüüsinud kavandatava tegevuse võimalikku mõju Natura alal kaitstavaile loodusväärtustele ja asunud eelhinnangus punktis 2.5 seisukohale, et kõigi asjakohaste õigusaktide, ekspertarvamuses toodud täiendavate soovituste ning esitatud projekti järgimisel on ebatõenäoline, et kasvanduse normaalse tegutsemise käigus suudaks välja pääseda arvestatav hulk minke nii, et see hakkaks olulisel määral suurendama piirkonna looduslikku mingipopulatsiooni ja seeläbi mõjutama ümberkaudsete Natura 2000 alade elustikku.

86. Kolmas isik Nuckö Farm OÜ on haldusasja materjalidest nähtuvalt Määruse nr 7 nõuetega arvestanud ning kavatseb neid täita. Kolmanda isiku kinnitusel on tema huvides välistada minkide põgenemine farmist, sest tegemist on kolmanda isiku toodanguga. Seega on kolmanda isiku huvides välistada minkide põgenemine farmist. Ka on kolmandale isikule luba mingi tehistingimustes pidamiseks antud kõrvaltingimusega, mille kohaselt kontrollib vastustaja farmi kasutusse võtmisel selle vastavust Määruses nr 7 kehtestatud tingimustele ja õnnetusjuhtumi tegevusplaani täitmist ning tingimustele mittevastamisel on vastustajal õigus tunnistada luba kehtetuks.

87. Eelhinnangus on toetudes Nuckö Farm OÜ taotluses, projektis ja Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuses olevale informatsioonile leitud, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju, mistõttu Keskkonnaamet ei algata KMH-d mingi tehistingimustes pidamise Suurekivi mingifarmi loa taotlusele. Eelhinnangus on kindlaks tehtud, et farmi ümbruskonnas puuduvad tiheasustusega alad ning sellised ajaloo-, kultuurivõi arheoloogilise väärtusega alad ja märgalad, rannad, kaldad, pinnavormid, metsad ning kaitstavad loodusobjektid, mida kavandatav tegevus (kuni 5000 mingi pidamine karusloomafarmis) võiks oluliselt mõjutada (eelhinnangu p 2.1), et kavandatava farmi ümbruskonnas teisi sarnaseid tegevusi (karusloomafarme) ei ole ning analüüsitud kavandatavaks tegevuseks nõuetekohase kompleksi rajamist ja endise loomafarmi kompleksi kasutamist, farmis peetavate loomade arvu (eelhinnangu p 2.2) ja leitud, et tulenevalt farmi ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest (endise loomafarmi ala, mida ümbritseb peamiselt põllumajandusmaastik, lähimad majapidamised asuvad u poole kilomeetri kaugusel) ning tegevuse iseloomust (5000 mingi pidamine karusloomafarmis) ei ole kavandatava tegevuse tagajärjel oodata olulist keskkonnamõju vee, pinnase ega õhu saastumise, jäätmetekke, müra, vibratsiooni, valguse, soojuse, kiirguse jmt osas (v.a võimalik ebameeldiv lõhn farmis ja selle vahetus ümbruses, mis ei ole oluline mõju, sest farmi lähiümbruses teised majapidamised puuduvad) (eelhinnangu p 2.3). Seega on vastustaja eelhinnangus kaalunud koostoimes erinevaid aspekte ja jõudnud järeldusele, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju.

88. Kaebaja Eestimaa Loomakaitse Liit leiab, et eelhinnangus ei ole esitatud seisukohti energiamahukuse osas ja ei ole viidatud mistahes andmetele või hinnangutele tegevusega kaasnevate jäätmete mahukuse osas. Samuti, et vastustajal oleks pidanud olema eelhinnangu andmiseks rohkem andmeid (nt kalkulatsioonid loomsete jäätmete ja väljaheidete kohta ja kui kiiresti korraldatakse jäätmete konteineritesse paigutamine, kui tihti tuleb tagada konteinerite tühjendamine ning kas lähtuvalt ilmastikuoludest suudetakse välistada vee ja pinnase reostamine).

Nagu kohus on eespool märkinud, on vastustaja eelhinnangu andmisel muu hulgas tuginenud Nuckö Farm OÜ projektile. Projektis on punktis 4 märgitud, et metallvõrgust puurid asuvad rippuvas asendis, et loomade väljaheited kukuksid läbi võrgu betoonalusele ja neid oleks lihtne koristada. Punktis 8 on märgitud, et loomade väljaheited kogutakse kinnisesse, kuid tuulduvatesse plastkonteineritesse, mida tühjendatakse vastavalt vajadusele. Punktis 8 on samuti märgitud, et jäätmete kogumine ja käitlemine lahendada vastavalt Noarootsi valla jäätmehoolduseeskirja nõuetele.

Tahked jäätmed kogutakse prügikasti ja antakse üle sellekohast litsentsi omavale jäätmekäitlusettevõttele. Vanad akud ja patareid peab üle andma sellekohast litsentsi omavale jäätmekäitlusettevõttele. Lammutamisel tekkivad jäägid utiliseerida nõuetekohaselt. Sõlmitud on prügiveoleping. Loomsete jäätmete ümbertöötlemiseks on sõlmitud leping Loomsete Jäätmete Käitlemise AS-ga. Projekti punktis 9 on märgitud, et farmis kohapeal ei toimu verestamist ega muid protsesse. Loomade kokkuostja teostab kõik toimingud. Vastustaja on projekti analüüsides eelhinnangus punktis 2.2 märkinud, et loomade varjualune rajatakse olemasolevale betoonalusele, punktis 2.3 on märkinud, et loodusvarade kasutamise ning jäätmeteja energiamahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole.

Ettevõte on sõlminud prügiveoning loomsete jäätmete käitlemise lepingud, korraldatud on loomade väljaheidete kogumine kinnistesse konteineritesse jne. Seega on eelhinnangus käsitletud jäätmeteja energiamahukust ja leitud, et selles osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud Keskkonnaameti käskkirjast nähtuvalt on selgitatud Eestimaa Loomakaitse Liidule, et kolmanda isiku taotluse kohaselt ei töödelda hukatud loomade surnukehi farmis, vaid viiakse need tervikuna kokkuostupunkti. Seega ei teki kinnistul toodanguga seoses loomseid jäätmeid.

Farmis surnud loomad antakse üle loomsete jäätmete käitlejale. Loomsed väljaheited kogutakse kinnistesse mahutitesse. Käskkirjas on asutud seisukohale, et nimetatud andmetest saab järeldada, et keskkonnareostust ei teki (toimik nr 3-12- 1861 I kd tl 16). Vastustaja on seega leidnud arvestades farmi asukohta, kavandatavat loomade arvu ja taotluses ning projektis kavandatavaid meetmeid, et keskkonnareostust ei teki.

89. Vastustaja on konkreetses valdkonnas kehtivat õiguslikku regulatsiooni arvesse võttes leidnud, et tal oli piisavalt teavet eelhinnangu andmiseks. Käesoleval juhul hindas vastustaja kolmanda isiku taotlust menetledes ja KMH algatamise üle otsustades Suurekivi mingifarmi projekti vastavust Määruse nr 7 nõuetele. Vastustaja tegi kindlaks, et projekt on Määrusega nr 7 kooskõlas ja leidis, et projektile vastav farm KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumide seisukohalt keskkonnale olulist mõju ei avalda. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et vastustaja pidi eelhinnangu ja ka vaidlustatud käskkirja andmisel lähtuma konkreetselt Suurekivi farmiga seonduvatest asjaoludest ja hindama, kas Suurekivi farmi tegevus tooks eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Vastustaja ei pidanud arvestama teiste farmide tegevusega, mis ei vastanud Määruse nr 7 nõuetele, samuti teiste riikide kogemustega, kuna ei ole teada nende farmide tegutsemine vastavuses Määrusega nr 7.

90. Seega on Keskkonnaamet andnud Suurekivi farmis minkide pidamisele eelhinnangu, milles leidnud, et mingi tehistingimustes pidamine Suurekivi mingifarmis ei avalda olulist negatiivset mõju ümbritsevale looduskeskkonnale ning teinud kaalutletud otsuse KMH-d mitte algatada. Kohus ei tuvastanud vastustaja tegevuses eelhinnangu andmisel selliseid menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. Eelhinnang on kooskõlas õigusnormidega, vastustaja ei ole väljunud diskretsiooni piiridest ega teinud muud sisulist diskretsiooniviga. Kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).

91. Asjakohane pole kaebaja Eestimaa Loomakaitse Liidu etteheide, et loa andmise käskkirjas puudub mis tahes kirjeldus loomade puuride kohta. Taotluse läbivaatamisel kontrollib Keskkonnaamet Määruse nr 7 § 4 lg 3 kohaselt kavandatava farmi vastavust Määruse nr 7 nõuetele. Nõuded karusloomade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele on sätestatud põllumajandusministri 06.09.2010 määruses nr 88 „Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“. Viidatud määruse täitmise osas teostab loomakaitseseaduse §

60 kohaselt riiklikku järelevalvet Veterinaarja Toiduamet, Keskkonnainspektsioon ning politseiasutus. Samas on Suurekivi farmi ehitusprojektis punktis 4 märgitud puuride arv 3168 ja kirjeldatud nende asukohta, samuti sisaldab projekt puuride plaane (toimik nr 3-12-2124 tl 147 pöördel, 151-152)

92. Kaebajad SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering leiavad, et loa menetluses oleks vastustaja pidanud välja selgitama, kuidas on loa saajal plaanis täita LKS §-s 57 sätestatud nõuet, et põhikarja saab moodustada üksnes olemasolevate farmide põhikarjade ümberjagamise teel. Eestis on mingifarme vähe ning seetõttu ei pruugi olemasolevate mingifarmide baasil põhikarja moodustamine võimalik olla. Kohus märgib esiteks, et luba on taotletud ja väljastatud põhikarja maksimaalsele suurusele kuni 1000 minki, mis ei tähenda, et kolmas isik peab selle koheselt farmi valmimisel saavutama. Teiseks LKS § 57 lg 6 kohaselt minki ja kährikut võib tehistingimustes pidada Keskkonnaameti luba omavas farmis Mandri-Eestis. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et tehistingimustes peetavaid võõrliigi isendeid tohib tehistingimustesse ümber asustada üksnes Keskkonnaameti loa alusel ja lõige 7 sätestab, et mingi ja kähriku isendeid võib Eestisse sisse tuua ainult Keskkonnaameti loa alusel verevärskenduse eesmärgil ning mitte rohkem kui 20 protsendi ulatuses põhikarja suurusest farmi kohta kahe aasta jooksul. Vastustaja on loa menetluses leidnud, et nii tehistingimustes peetavate minkide teise farmi tehistingimustesse ümber asustamine kui mingi isendite Eestisse sissetoomine eeldavad täiendavaid Keskkonnaameti lubasid, mida loa käskkirjas on ka märgitud. Käskkirja punktis 1 on LKS § 57 lõigetele 4 ja 7 viidates märgitud, et kuna tegemist on uue farmiga, kus käesoleva loa andmise hetkel loomad puuduvad, siis peab farmi pidaja taotlema eraldi loa minkide ümberasustamiseks, kusjuures kehtiva õiguse kohaselt tuleb esimesed loomad hankida Eestis luba omavast mingifarmist. Seega ei ole vastustaja küsimust tähelepanuta jätnud.

93. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebajate kahjuks, on menetluskulude kandjaks kaebajad. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Kolmas isik taotleb menetluskulude 5044,00 (4498,00 + 546,00) euro väljamõistmist kaebajatelt ja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (toimik nr 3-12-1851 II kd tl 101-108, 130-131; toimik nr 3-12-2124 I kd tl 139-143). HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Käesolevas asjas on kolmanda isiku vastaspooleks kaebajad, seega on kolmanda isiku menetluskulude kandjaks kaebajad. HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulusid saab asja keerukust ja mahtu arvestades pidada vajalikeks ja põhjendatuteks ning kaebajatelt tuleb kolmanda isiku menetluskulud välja mõista Kolmanda isiku menetluskuludest on SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering kaebuses kantud 1848,00 eurot (toimik nr 3-12-1851 II kd tl 103), Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebuses 1054,00 eurot (toimik nr 3-12-1851 II kd tl 104-105, 108; toimik nr 3-12- 2124 I kd tl 139-143) ja kõigi kaebajate kaebuses 2142,00 eurot (toimik nr 3-12-1851 II kd tl 106, 130), millest iga kaebaja kanda olev summa on (2142,00 : 6) 357,00 eurot. Seega on kolmas isik kandnud menetluskulusid SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering kaebuses 1848,00 + 1785,00 (357,00x5) = 3633,00 eurot, mis tuleb kaebajatelt solidaarselt välja mõista ja Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebuses 1054,00 +357,00 = 1411,00 eurot, mis tuleb kaebajalt välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aili Maasik Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 16.10.2015 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering ning Eestimaa Loomakaitse Liidu apellatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-12-1861 osas, millega mõisteti Nuckö Farm OÜ kasuks SA-lt Eestimaa Looduse Fond, MTÜ-lt Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine, MTÜ-lt Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ-lt Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering solidaarselt välja menetluskulud summas 3633 eurot ning Eestimaa Loomakaitse Liidult summas 1411 eurot. Teha menetluskulude väljamõistmise osas uus otsus, millega mõista SA-lt Eestimaa Looduse Fond, MTÜ-lt Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine, MTÜ-lt Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ-lt Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering Nuckö Farm OÜ kasuks solidaarselt välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud summas 1800 (tuhat kaheksasada) eurot ning Eestimaa Loomakaitse Liidult mõista Nuckö Farm OÜ kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud summas 700 (seitsesada) eurot. Menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-12-1861 muutmata.

4. Mõista Nuckö Farm OÜ kasuks SA-lt Eestimaa Looduse Fond, MTÜ-lt Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine, MTÜ-lt Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ-lt Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering solidaarselt välja apellatsiooniastme menetluskulud

200 (kakssada) eurot ning Eestimaa Loomakaitse Liidult 600 (kuussada) eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.