3-13-70099/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 16.06.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-70099 Haldusasi I.A.i kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 63 eurot (vähene põrandapind kambrites 145 ja 208) Menetlusosalised Kaebaja – I.A. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Tuvastada, et Tallinna Vangla tegevus I.A.i paigutamisel ajavahemikel 14. augustist kuni 16. augustini 2013 ning 21. augustist kuni 1. septembrini 2013 kambritesse, kus põrandapind oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, oli vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ja õigusvastane. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Tallinna Vanglalt menetluskulude katteks riigituludesse 15 (viisteist) eurot. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 16.07.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

KAEBUSE ASJAOLUD

1. 06.08.2013 esitas I.A. Tallinna Vanglale taotluse, mida täiendas 09.09.2013 ning 08.10.2013, mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga summas 18 eurot (3 eurot päeva eest). Taotluse kohaselt viibis I.A. kuus päeva koos viie teise kinnipeetavaga kambris

208, kus ei olnud tagatud kinnipeetava kohta 2,5 m2 põrandapinda, mistõttu ei saanud taotleja vabalt liikuda ning pidi taluma õhupuudust.

2. 09.09.2014 esitas I.A. Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 45 eurot seoses ebapiisava põrandapinnaga kambrites 145 (14.08 – 16.08.2013) ja 208 (21.08 – 02.09.2013).

3. 07.11.2013 vastusega jättis Tallinna Vangla rahuldamata kaebaja 06.08.2013 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kambriga 208. Kamber 208 on kuuekohaline ning kui kõik kuus kohta on täidetud, on põrandapinda kinnipeetava kohta 2,83 m2. Sellega vastas kamber Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 nõudele.

4. 08.11.2013 vastusega jättis Tallinna Vangla rahuldamata kaebaja 09.09.2013 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kambriga 145 ning jättis läbi vaatamata kahju hüvitamise taotluse kambrit 208 puudutavas osas, kuna vastava nõude oli vangla juba lahendanud. Kambris 145 on kinnipeetava kohta põrandapinda 2,65 m2 juhul, kui kõik kuus kohta on täidetud. Kuna kaebaja märkis, et selles kambris viibis temaga kokku viis kinnipeetavat, oli kinnipeetava kohta põrandapinda 3,18 m2. Kaebaja kasutuses olnud põrandapind oli seega kooskõlas kehtiva õigusega.

5. 27.11.2013 saabus Tallinna Halduskohtule I.A.i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 63 eurot seoses ebapiisava põrandapinnaga/ ülerahvastatuse probleemiga kambrites 145 ja 208.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. Tallinna Vangla tekitas talle mittevaralist kahju sellega, et ta pidi viibima kambrites 208 ja 145, kus oli kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3 m2. Kambris 208 viibis kuus kinnipeetavat 6 päeva (arvatavasti 09.07 – 15.07.2013), mil põrandapinda oli ilma WC-ta 15,2 m2, s.o kinnipeetava kohta 2,53 m2. Kambris 145 viibis kaebaja 3 päeva (14.08 – 16.08.2013) viiekesi ja seejärel kambris

208 kuuekesi 12 päeva (kuni 02.09.2013). Kaebajale ei olnud tagatud 3 m2 põrandapinda, samuti oli kambrites, kus kaebaja viibis, aknale paigutatud metallist leht ning õhukonditsioneer ei töötanud, mistõttu pidi kaebaja kannatama õhupuudust. Kaebaja viibis nimetatud kambritesse lukustatult kogu ööpäeva, v. a ühetunnine jalutuskäik kord päevas. Vähene liikumisvõimalus ning palavus tekitasid kaebajas, kes oli sunnitud kogu aja voodis veetma, nördimuse, alandatuse ja solvumise tunde. Tallinna Vangla on kaebaja suhtes rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, põhiseaduse (PS) §-e 10 ja 18 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-t 4. Kaebaja on põrandapinna vähesuse/ ülerahvastatuse probleemiga Tallinna Vanglas pöördunud varasemalt ka Justiitsministeeriumi (20.06.2013) ja õiguskantsleri (05.08.2013) poole, samuti õhupuuduse probleemiga Tallinna Vangla poole (20.06.2013).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

7. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel oli I.A. paigutatud perioodidel 09.07.2013 – 15.07.2013 ja 21.08.2013 – 02.09.2013 kambrisse nr

208 ning 14.08.2013 – 16.08.2013 kambrisse nr 145.

Viidates kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-le 6, VangS § 45 lg-le 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 4, Tallinna Halduskohtu 23.12.2008 otsusele haldusasjas nr 3-07-2514 märgib vangla, et WC tuleb arvestada kambri üldpinna hulka, st WC-d ja mööblit ei tule minimaalse põrandapinna nõude täitmise hindamisel maha arvata. Kaebuse esitajale oli eelviidatud perioodil tagatud vähemalt 2,85 m2 põrandapinda. Põrandapind suuruses 2,85 m2 oli kaebuse esitajale tagatud kambris 208 viibides 12 päeva vältel.

Ülejäänud aja oli kaebuse esitajale tagatud vähemalt 3,18 m2 põrandapinda ning kaebuse esitaja poolt viidatud ajavahemikel oli talle kasutada keskmiselt 3,08 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat analüüsides ei tähenda asjaolu, et isiku kohta oli kambris põrandapinda 2,85 m2 ilmtingimata seda, et isikut on koheldud vastuolus EIÕK artikliga 3. Kamber 208, kus kaebuse esitajale eraldatud põrandapind jäi alla 3 m2, on võrdlemisi suur – 17,1 m2. EIK on leidnud lahendis Valašinas vs Leedu (2002), et magala võrdlemisi suured mõõtmed võivad kompenseerida suhteliselt piiratud isiklikku ruumi.

Tallinna Vangla tegevuses puudub kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud suurusest isegi suurem põrandapind. Tallinna Vangla kambrites, sh kambrites 208 ja 145, on loomulik ventilatsioon. Loomulik ventilatsioon on süsteem, mis toimib põhiliselt välisõhu ja siseõhu rõhkude ning temperatuuride erinevusest. Välisõhk siseneb ruumidesse avauste kaudu, mis vanematel hoonetel esineb tavaliselt ehituskonstruktsioonides. Saastatud õhk viiakse välja tuuletõmbusega või korstna ja ventilatsioonilõõride abil.

Kambrites 145 ja 208 siseneb välisõhk akna kõrval oleva õhutusava kaudu ning õhk viiakse välja kambris asuvate ventilatsioonilõõride kaudu. Tallinna Vangla kambrites on tagatud ventilatsioonisüsteemiga elutegevuseks vajaliku õhuhulga olemasolu ja selle ringlus. Kaebuse esitaja hinnang õhupuuduse kohta on subjektiivne. Sellesisuliste kaebustega ei ole I.A. pöördunud Tallinna Vangla meditsiiniosakonna poole. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju tõendamiseks ei haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses; kaebuse esitajale väidetud kahju tekkimine on paljasõnaline.

Vaidlusalusel perioodil ei ole kaebaja esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses väidetavalt ebapiisava põrandapinna või väidetava õhupuudusega, st kaebuse esitaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid hoidmaks ära kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisava suurusega põrandapind või kambris oli õhupuudus, siis oli tal võimalik pöörduda koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, ent kaebuse esitaja seda ei teinud. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Õiguse üldpõhimõtteid arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Seega tuleb seoses kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suurusega arvestada ka riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada kasutusele võetud meetmeid. Kuigi VSkE norm võimaldas ka varem vanglal tagada kinnipeetavale suuremat kambripinda, ei olnud see Tallinna Vanglas võimalik tulenevalt kinnipeetavate ja vahistatute arvust. Vangla on kinnipeetavale taganud maksimaalse ja siseriiklike õigusnormidega kooskõlas oleva põrandapinna.

Vaidlusalusel perioodil ei olnud vanglal võimalik kaebuse esitajale tagada rohkem pinda kui 2,85 m2.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses kambrites 145 ja 208 väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Järgnevalt kontrollib kohus, kas eelnimetatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud.

9. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

10. Kohtule esitatud aruannetest kambrite vahelise liikumise kohta (tl 70 - 71) nähtub, et kaebaja viibis kambris 208 ajavahemikel 21.06 – 14.07.2013 ning 16.08 – 11.09.2013; kambris 145 ajavahemikul 14.08 – 16.08.2013. Kaebaja on nii kohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses välja toonud ajavahemikud, mil ta pidas tema kasutuses olnud põrandapinda ebapiisavaks, s.o 09.07 – 15.07.2013 (kamber 208), 14.08

– 16.08.2013 (kamber 145) ja 21.08 – 02.09.2013 (kamber 208). Seega kontrollib ka kohus põrandapinna nõuetelevastavust just nende perioodide osas. Ajavahemikul 09.07 – 14.07.2013 viibis koos kaebajaga kambrite vahelise liikumise aruande kohaselt kambris 208 viis kinnipeetavat; kambris 145 oli ajavahemikul 14.08 – 16.08.2013 viis kinnipeetavat; kambris 208 oli ajavahemikul 21.08 – 02.09.2013 suurema osa ajast kuus kinnipeetavat, alates 02.09.2013 viis kinnipeetavat. Aruannete kohaselt 15.07.2013 ei viibinud kaebaja kummaski nimetatud kambritest. Kambri 208 pindala on 17,1 m2 ning kambri 145 pindala on 15,9 m2; kui tualeti pindala sellest maha arvata, on vastavad pindalad 15,34 m2 ja 14,17 m2 ning vaba pinda (ilma mööblita) on vastavalt 9,27 m2 ja 9,36 m2.

11. Kohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, ehkki VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub see (võimalusel) kambri sisustusse. WC ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) arvates ei saa kinnipeetavate elamispinna miinimumnõuete täitmisel arvestada kambrisisese tualeti pinda (vt näiteks Raport Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05 – 06.06.2012, p 53) ning samal seisukohal on põhimõtteliselt ka EIK (vt näiteks Tunis vs Eesti, nr

429/12 (19.12.2013), p 46). EIK on oma lahendites arvestanud ka seda, et kui osa kinnipeetava käsutuses olnud isiklikust pinnast võtab enda alla mööbel, vähendab see niigi vähest põrandapinda veelgi (vt näiteks Cojoacă vs Rumeenia, nr 19548/04 (26.11.2013), p 33; Jevšnik vs Sloveenia, avaldus nr 5747/10 (09.01.2014), p 21). Minimaalse põrandapinna sätestamise mõte on selles, et tagada kinnipeetavale inimväärsed tingimused kambris, kus ta peab suure osa oma ajast viibima. Juhul, kui kamber on seinast seinani täidetud muu mööbliga selliselt, et kinnipeetavatele jääb reaalseks liikumiseks kambris vaid kitsas vahekäik, ei ole tegelikkuses tagatud piisav liikumisvõimalus.

12. Kui WC-alune pind maha arvata, oli kaebajale kambris 208 perioodil 09.07 – 14.07.2013 tagatud põrandapinda (15,34/ 5 =) 3,07 m2; kambris 145 perioodil 14.08 – 16.08.2013 (14,17/ 5 =) 2,83 m2; kambris 208 perioodil 21.08 – 01.09.2013 (15,34/ 6 =) 2,56 m2 ning 02.09.2013 (15,34/ 5 =) 3,07 m2. Seejuures vahemikus 21.08 – 01.09.2013 jääb põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 ka siis, kui põrandapinna sisse arvata WC.

13. Kohus nõustub vastustaja selle seisukohaga, et kehtinud VSKE kohaselt tuli tagada kinnipeetavale 2,5 m2 suurune põrandapind ja nüüdseks on olukord muutunud. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi tõepoolest tagantjärgi enam muuta ning juba kaebaja ja vastustaja esitatud viidetest EIK praktikale nähtub, et põrandapinna suuruse käsitlusel ja sellega seotud kahjulahendid on mõnevõrra erinevad, samuti on erinevad konkreetse juhtumi asjaolud. Siiski saab märkida, et seoses kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suurusega saab ja tuleb arvestada riigi tegevust EIK-i praktika selginedes ja arvestada kasutusele võetud meetmeid.

Eesti on asunud kohtute seisukohti järgima ja võtnud tarvitusele meetmed, et olemasolevat olukorda parandada. Vastustaja on toonud näiteks, et asjas Torreggiani jt vs Itaalia (2009) tuvastas EIK artikli 3 rikkumise eelkõige põhjusel, et tegemist oli riigi struktuurse probleemiga ning lahendi eesmärk oli, et Itaalia valitsuse võtaks vastu tegevusplaani või looks õiguskaitsevahendi kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vastu. Eesti puhul nähtub, et riik on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astunud mitmeid samme ning enam sellist probleemi ei esine, et riik ei kõrvaldaks vajakajäämisi vangistustingimuste leevendamiseks.

EV taastamisel oli ilmselgelt koheselt võimatu täita kõiki reegleid erinevates riikliku tegevuse sfäärides võrdväärselt arenenud Euroopa riikidega, kuna riigi ülesehitamise ja säilitamise tingimustes tuli esmalt lahendada kõige hädavajalikum. EV-le ei pea enam tegema kahjunõuete lahendite kaudu ettekirjutusi, mis vanglate ülerahvastatuse probleemi mittelahendamise tõttu võiksid olla asjakohased. Vangla märgib õigesti, et ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla), samuti vähenes kinnipeetavate arv, sj vähendati eelmisel aastal Tallinna Vangla kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra.

Projekteerimisel on uus Tallinna Vangla, mis praeguste kavade kohaselt valmib hiljemalt aastal 2017. Muudetud ja muutmisel on ka siseriikliku õiguse asjakohased normid. Nt on 01.01.2014 a kinnipidamisasutustes ette nähtud tagada kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 suurune põrandapind. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Käesoleva kaebuse lahendamisel soovib kohus siiski märkida, et kaebaja kaebusest ei nähtu, et objektiivsed asjaolud viitaksid, et kaebajat oleks meelega tema suhtes kavandatud nn tagakiusamise eesmärgil peetud neis tingimustes.

EIK lahenditest läbikäinud arvamusi ja seisukohti ei ole Tallinna vangla siiski soovinud kaebaja tagakiusu eesmärgil rakendada. Kohus nõustub vanglaga selles, et kinnipeetava paigutamise raskused tulenevad juba muudest asjaoludest, st et paigutamine ei seondu pelgalt üksnes sobiva suurusega kambri leidmise küsimustega. Isiku paigutamisel tuleb arvestada mitmeid erinevaid aspekte, nt tuleneb VangS §-st 12 eraldihoidmise printsiip. Kuigi on valminud veel ka (uus) Viru vangla, siis alaealised ja tugevdatud järelevalvet vajavad kinnipeetavad paigutatakse sinna, mistõttu puuduvad vabad kohad sellesse vanglasse kinnipeetavate ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast.

Vangla peab saama olemasolevates tingimustes funktsioneerida nii, et paigutamisel ei seataks ohtu vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute ja vangla julgeolek. Vastustaja on esile toonud seotult õigusnormide muudatustega EV-is, et Justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ muutmise määruse eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatuse põhjuseks vajadus tugevdada järelevalvet vananenud arhitektuuriga vanglates nagu Tallinna Vangla ning Harku ja Murru Vangla. Kinnipeetavale kambris ettenähtud põrandapinna minimaalset suurust suurendatakse seniselt 2,5 m2-lt 3 m2-le.

Muudatuse tulemusel väheneb vanglates kinnipeetavate kohtade arv. Eeltooduga soovib kohus juhtida tähelepanu asjaolule, et EV on astunud vastavalt võimalustele samme olukorra parandamiseks. Kinnipidamistingimused on inimväärsed ka juhul, kui isikule on tagatud eluks vajalik ning nagu nähtub, isiku kinnipidamine vanglale kehtinud õiguse kohaselt sellistes tingimustes oli õiguspärane, kui 2,5 m2 nõue oli täidetud. VSKE § 6 lg-s 6 oli pindala miinimumnõue seatud ja mistahes printiibist põrandapinna arvutamisel arvutusi tehes, ei ole kohus eelnevalt saanud tulemust, mis viitaks suurtele erinevustele pinna suuruses kinnipeetava kohta kambris ja samas ei nähtu, et see oleks langenud siiski alla 2,5 m2.

Riigikohus ja ka Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kindlalt kujundatud seisukohta, et kinni peetava isiku eluruumis võiks olla vähese põrandapinna korral inimväärikuse seisukohast kompenseerivaks mingisugused muud positiivsed kinnipidamistingimused. Kohus ei saa antud juhtumil välistada, et niisugused asjaolud esinesid. Tavapäraselt rakendatakse kinnipeetavaid ka mitmesugustel majandustöödel või võimaldatakse töötamist käitises, mis samuti leevendab liikumisprobleemi.

Siinkohal märgib kohus, et kaebuse esitaja ei ole kahjuks märkinud täpsemalt, kuidas ta oli hõivatud antud perioodil muude tegevustega, nt töötamisega vanglas või kas tal oli võimalik soovi korral sportida või missuguse muu tegevusega ta üldse oli hõivatud (nt luges, õppis, vaatas TV-d, kuulas raadiot). Vanglas on põhimõtteliselt need võimalused loodud. Kaebusele lisatud kaebaja esitatud tõendite andmetest võib aru saada, et ta on olnud varem rakendatud tööle, nt on ta ühes oma vaides viidanud töötamisele katlamajas (nt kuni

17.11.12 või märts 2013). Seega ei ole põhimõtteliselt ka välistatud, et kaebaja siiski oli vaidlusalusel perioodil hõivatud muude tegevustega, ent ta jätab need asjaolud tähelepanuta, kuivõrd ei seosta seda käesoleva kaebusega. Kohus siinkohal märgib taustaolukorra iseloomustamiseks, et kohtupraktikast on ka teada need juhtumid, mil kinnipeetavad protestisid justnimelt nendesse vanglatesse ja kambritesse üleviimise vastu, mil tingimused olid paremad, kuna kinnipeetavad justnimelt eelistasid väljakujunenud paigutust Tallinna Vanglas. Seega ei saaks kohtu arvates kaebaja üldistavalt viidata, et kinnipidamise tingimustega sooviti kaebajat taga kiusata ja alandada tema väärikust või hoopiski teda piinata. Kohus siinkohal nimetab veel, et EIK on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise hüvitise väljamõistmist, ent kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul määrav tähtsus vaid kohtupraktikal, kuna sarnase vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda juhtumipõhiselt. Inimväärikus on nn universaalne kategooria, mis ei saa sõltuda sellest, kes on see inimene, kelle kohtlemise inimväärsust parasjagu hinnatakse või kus ta asub, ent konkreetse asja lahendamisel saab otsustada, kas inimväärikust alandava kohtlemisega tekkinud mittevaraline kahju väärib rahas hüvitamist. Kaebuse esitaja ei ole siiski viidanud ühelegi asjaolule, mis võiks viidata, et vangla kohtles teda teistest erinevalt, kui määras ta kambritesse, milles tema arvates oli põrandapinda napilt ning et samal ajal oleks olnud objektiivselt võimalik paigutada teda tema tahteavalduse alusel mujale.

Kuna kaebaja on esitanud mittevaralise kahju nõude, siis kaebaja hoidmine Tallinna Vangla kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud isiku kohta, oli küll kohtupraktikast tulenevalt õigusvastane, ent arvestades muid kinnipidamistingumusi Tallinna Vanglas, kinnipidamise ajalist kestust kaebaja poolt märgitud kambrites, ei saanud eelnimetatud rikkumine põhjustada kaebajale selliseid üle-elamisi, mis õigustaksid rahalise hüvitise välja mõistmist, ehkki kohtupraktikas on kahju hüvitamine olnud võimalik sageli ka rahas.

14. Kaebaja nimetas, et ta on viibinud arsti vastuvõttudel seotult terviseprobleemidega. Kohus möönab, et esitatud andmetel on kaebaja viibinud arsti vastuvõtul, ent andmed ei kinnita, et pöördumine arsti poole oli seotud kinnipidamise tingimustega. Tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt on I.A. tarvitanud hulk aastaid amfetamiini ja enda väitel veelgi enam alkoholi. Seega vajas kaebaja tulenevalt end sellisest tegevusest arstlikku järelvalvet ja kinnipidamisele eelnev tegevus oli põhjustanud tervisliku seisundi, mis pidigi temale põhjustama käitumishäireid. Need tagajärjed (ka vangla tingimustes isoleeritult pahedest), ei saanud kaduda üleöö. Terviseprobleemid on sellisel juhul ilmsed, ent kuidagi ei saa neid nähte seostada kambri pinna vähesusega. Kaebajat ei ole arstlikust abist ilma jäetud ja kaebaja käitumishäireid ravib vajadusel arst ka edasiselt. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamise eeldusteks on kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Kaebaja tervislik olukord ja arsti külastamise vajadus antud juhul vanglast ei sõltunud. 15.Kui varalise kahju tekkimise ja kahju suuruse peab tõendama kahju hüvitamise nõude esitanud isik, siis RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab tõendama nõude esitanud isik, ei saa mittevaralise kahju tõendamist kaebajalt nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ja nende pinnalt saab kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust, et otsustada selle põhjal, kas või missuguses suures kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist ning rahas hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest, sj kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

16.Kohus eeltoodu tõttu nõustub vastustajaga, et kaebaja peab ise oskama kirjeldada ja ära näidata, missugused asjaolud kinnitavad, et ta on kannatanud isik, kelle kannatused tuleb hüvitada rahas. Vastustaja oli kaebajale esitanud andmed, mis kinnitasid, et kinnipidamiseks olnud ruumi ei olnud sedavõrd vähe, et see oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et oleks õigustatud nende eest rahalise hüvitise välja mõistmine. Kohus palus kaebajal mitte piirduda üksnes kohtulahendite esitamisega ja neile viitamisega, vaid täpsustada temal tekkinud kannatusi ja piinu, mida ta oli näidanud ka vanglale, kui ta kahju nõude esitas. Vastustaja on viidanud siinkohal, et Riigikohus on 26.05.2005 otsuses nr 3-2-1-34-05 selgitanud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, st missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Seega nõustub kohus vangla viidatud seisukohaga, et ei vangla ega ka kohus ei saa kaebaja asemel hinnata ja kirjeldada kaebajale väidetavalt tekkinud kahju, selle ulatust ja põhjusi. Kaebaja ei olnud vangla poole pöördumises nimetanud asjaolusid, mis olid vältimatult seotud Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega vaidlusalusel perioodil ja kaebajal oli võimalik täpsustada hiljemalt kohtukaebuse esitamisel, miks ta viitab oma tervisekaardi andmetele, mis hoopiski kinnitab kaebaja enda varasema tegevuse tõttu võib tal esineda probleeme. Kohus jääb seisukohale, et tervisekaardi andmetel ei ole kaebaja tervis kambrites viibitud ajal halvenenud ja kui ta varem ja hiljem pöördus arsti poole, siis ta on abi saanud, ent märgitud perioodil ta tervise tõttu arstlikku abi ei ole vajanud, mistõttu ei ole põhjust arvata, et kaebajal oli terviseprobleem ja ta vajas kambritest ümberpaigutamist.

17.Eestis väljakujunenud kohtupraktika järgi seisneb mittevaraline kahju isiku hingelistes kannatustes, nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu, füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu vangla poolt, mitte aga isiku enda poolt. Kaebaja esitas rahalise kahju nõude, ent jäi üldsõnaliseks. Reeglina nähtub aga EIK-i lahenditest ka see, et artikli 3 rikkumine tuvastatakse seetõttu, et vangistustingimused kogumis on olnud inimväärikust alandavad ning esinevad muud negatiivsed mõjud (nt Valasinas vs Leedu (2002); Fetisov jt vs Venemaa (2011); Olariu vs Rumeenia (2013); Fehér vs Ungari (2013); Ciolan vs Rumeenia (2013); Iacov Stanciu vs Rumeenia (2012)). Käesoleval juhul jäi kaebaja kahjunõude juurde ning kaebajast võib aru saada nii, et ta on kahjunõude esitanud, kuna juba EIK lahenditest tulenevalt peab ta ainuvõimalikuks, et Eesti kohtul tuleb määrata oma otsusega rahaline hüvitis.

18. Kohus eeltoodu tõttu selgitab kaebajale, et kui kaebaja mõttekäik ongi selline, siis on see ekslik, kuna igal juhul tuleb kohtul asja lahendades arvestada kaebaja väiteid /tõendeid ning vastustaja seisukohti /tõendeid ning teha seda juhtumipõhiselt. Seega pidi kaebaja eriti hoolikalt kaaluma, mida ta kohtueelselt vanglale ja hiljem kohtus esitab, sj arvestada ka võimalusega, et esitatud kahju hüvitamise rahaline nõue võib osutuda põhjendamatuks, kuigi näiliselt sarnastes asjades on kohtud inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest isikutele välja mõistnud Euroopas või mujal. Kui kohtul tuleb ka nõustuda EIK praktika arengus, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega, ei saa siiski kohus põhjendatuks pidada kaebaja poolt taotletud rahalise hüvitise nõuet pelgalt selle tõttu, et kohtupraktikas niimoodi on talitatud. Inimväärikuse alandamisega põhjustatud kannatused peavad olema sedavõrd suured, et need õigustavad kannatuste rahas hüvitamist.

19. Kambrid, kus kaebajat kinni peeti, olid väikesed ning ruumi oli neis üldjuhul vähem kui EIK praktika kohaselt inimväärikus seda nõudnuks, ent kohtule esitatud fotod kinnitasid, et kambrite tingimused ja muud kinnipidamise tingimused elementaarse eluks vajaliku tagasid. Kambrid olid ettenähtud sisustusega, nii olid nt olemas WC, igal kinnipeetaval oli eraldi voodi, kambris olid laud ja toolid, isiklike asjade hoidmise koht jms, voodiriietuse vahetamise ja pesemise üle kaebaja ei kurda. Kambrites oli olemas aken, elektrivalgustus, kambrite puhastamine ja kütmine oli vangla poolt tagatud ning mingeid pretensioone selles osas kaebusest ei nähtu. Kui põrandapinda oleks olnud enam kui 3m2, ka siis ei nähtu kohtule, et kaebaja saanuks kambrites teha midagi veelgi enamat, mida ei olnud võimalik teha antud kambrites. Kaebusest ei selgu, mismoodi oleks põrandapind, mis oleks pidanud olema kaebaja meelest natukene suurem, taganud senisest parema elukvaliteedi.

20. Võttes kokku vastustaja ja kaebaja esitatud andmeid jääb kohus seisukohale, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne ja kohus ei rahulda kaebaja taotlust rahalise hüvitise määramiseks, vaid rahuldab kaebuse osaliselt tuvastades vastustaja tegevuse õigusvastasuse.

Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on ka leidnud, et kui kinnipeetava käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada tõsiseks, et see õigustab iseenesest artikli 3 rikkumise tuvastamist (vt näiteks Ananyev jt vs Venemaa, nr 42525/07 ja 60800/08 (10.01.2012), p 145; Blejuşcă vs Rumeenia, nr 7910/10 (19.03.2013) p 41; ning Mandić ja Jović vs Sloveenia, nr 5774/10 ja 5985/10 (20.10.2011), p-d 77– 80), st põrandapind alla 3 m2 on iseenesest inimväärikust alandav. 2005. aastal tehtud otsuses asjas Alver vs Eesti (nr 64812/01, 09.11.2005) tõstatas EIK vähese põrandapinna küsimuse.

Iseenesest ei välistanud enne VangS muudatust põrandapinna suuruse küsimuses tagada kinnipeetavale suurem põrandapind, kui seda määratles siseriiklik õigus. Ajavahemikel 14.08 – 16.08.2013 ning 21.08 – 01.09.2013, s.o kokku 15 päeva, ei olnud kaebajale eraldatud põrandapind kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega. Vaidlust ei jäänud siiski ka selles, et kaebaja veetis 23 tundi ööpäevast kambrisse suletuna ning talle võimaldati kord päevas ühetunnine jalutuskäik piiratud alal (jalutusboksis), mida kaebaja pidi jagama teiste kambrikaaslastega.

Ühetunnine jalutuskäik kord päevas, mis vastab VangS § 55 lg-s 2 sätestatud miinimumnõudele, toimus suhteliselt väikeses jalutusboksis, mis eeldatult siiski ei kompenseeri vähest liikumisvõimalust kambris. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest (RKHK 10.10.2013 otsus asjas 3-3-1-38-13, p 21). Samas EIK on leidnud, et ruumipuudus kambrites koos piiratud liikumisvabadusega väljaspool kambrit ja selle ajavahemiku pikkusega, mil kaebaja neis tingimustes elas, kujutab endast tõsist faktorit, mida tuleks arvesse võtta määratlemaks, kas vaidlusalused kinnipidamisolud olid artikli 3 seisukohast “alandavad” (vt näiteks Karalevičius vs Leedu, nr 53254/99 (07.04.2005), punktid 36-39).

Riigikohus on rõhutanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (RKHK 10.09.2009 otsus asjas 3-3-1-24-09, p 9). Inimväärikust alandavaks saab Riigikohtu hinnangul pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 20.09.2010 nr 3-3-1-3-10, p 9).

21. Kuna kohtule ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kambrid muus osas nõuetele ei vastanud, siis seotult kaebaja väitega, et kambrites oli õhuaknale paigaldatud metallist leht ning õhukonditsioneer ei töötanud, märgib kohus, et kaebaja väidetava õhupuuduse probleemiga on ta vangla poole pöördunud 20.06.2013, mil ta viibis kambris 208. Vangla poolt esitatud fotodelt nähtub, et kambri akna avatav osa on (julgeoleku kaalutlustel) suuremas osas kaetud augustatud metallist lehega (tl 91 - 93), mis aga ei saaks takista värske õhu pääsemist kambrisse, sest kaebaja jätab tähelepanuta, et nn metallist leht on aukudega. Kambritel on olemas juba ehituslikult sundventilatsioon (tl 75 – 76, 87, 90). Seega saab järeldada, et kambrites oli tagatud piisav õhuringlus. Tegemist oli küll suvise ajaga, kuid kohtul ei ole alust arvata, et kambrites oleks olnud sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama õhukonditsioneer. Eesti kliimas on üldiselt suvised temperatuurid ka palavamatel päevadel siseruumides tavalise venilatsiooniga (ilma konditsioneerita) talutavad, seejuures arvestades, et nende kambrite, kus kaebaja viibis, aknad ei olnud niivõrd suured, et sealt sisse paistev päike oleks kambri talumatult kuumaks kütnud. On mõistetav, et kui umbes 15 m2 suuruses kambris viibis koos viis-kuus inimest, võis kaebaja soojal ajal soovida kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid ei ole siiski usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse käes pidi kannatama ja seda konkreetsetel neis kambrites viibitud päevadel. Kohtu hinnangul ei saa sellist ebamugavust, mida kaebaja eeldatavasti taluma pidi, pidada suuremaks kui vangistusega vältimatult kaasneb. Tõele ei vasta selliselt kaebaja toodud väide, et kambris puudub ventilatsioon, kuna kaebaja ekslikult ei ole aru saanud sundventilatsiooni töö põhimõttest. Muud nn konditsioneeri kambris tõepoolest ei olnud ja selliselt ei saaks tõusetuda küsimust, kas see töötas või mitte. Ka väljapool vanglat tavapäraselt on eluhoonetes eluruumidesse rajatud sundventilatsioon, mis peab tagama ruumis vajaliku õhu hulga ja ringluse. Kohtule ei esitatud andmeid, et Tallinna vanglas oleks ehituslikult rajatud sundventilatsioon olnud lõhutud. Metall-leht, mis oli asetatud akna äärde, ei saa takistada õhu liikumist. Muud konditsioneeri ei ole ette nähtud ka eeskirjadega, ent kui see puudub, vastab sundventilatsiooniga eluruum nõuetele.

22. RVastS § 13 lg 1 p 3 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel muuhulgas õiguste rikkumise raskust. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka EIK (vt nt Ananyev jt vs Venemaa, nr 42525/07 ja 60800/08 (10.01.2012), p 172). Ehkki ajavahemikel 14.08 – 16.08.2013 ning 21.08 – 01.09.2013 ei olnud kaebajale eraldatud põrandapind kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega, leiab kohus, et kinnipidamise tingimused ei tekitanud kaebajale selliseid kannatusi, mis õigustaks talle rahalise hüvitise väljamõistmist.

Esmalt nähtus, et nõuetekohane põrandapind ei olnud tagatud vaid võrdlemisi lühikese perioodi kestel, samuti ei tuvastanud kohus, et kambrid, milles kaebaja viibis, ei oleks muus osas nõuetele vastanud. Väited, et kambris 208 puudus laevalgustus ning et ta pidi koos suitsetavate kinnipeetavatega ühes kambris viibima, esitas kaebaja esmakordselt alles kohtumenetluses, mistõttu ei saa kohus nende väidetega kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada (vt nt RKHK 11.11.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9). Ka ei ole kaebaja tõendanud, et talle oleksid seoses nõuetele mittevastavate kambritingimustega kaasnenud mingisugused püsivad negatiivsed tagajärjed ning kohtul ei ole alust arvata, et lühikesel perioodil antud kambrite tingimused tõid kaebajale kaasa märkimisväärseid hingelisi või füüsilisi kannatusi ja et natuke suurema elamispinna puhul oleks tema seisund olnud teistsugune, oluliselt parem.

Kaebaja on veel välja toonud, et tema selgroog on kõver ja tal on seljavalud, samas puudub kohtul aga igasugune alus arvata, et see probleem oleks olnud tingitud vähesest põrandapinnast. Kui seljavalude tõttu vajas kaebaja näiteks rohkem liikumist või teatud harjutuste tegemist, siis suure tõenäosusega ei oleks olukorda eriliselt muutnud ka see, kui vastavates kambrites ajal, mil põrandapind kinnipeetava kohta jäi alla 3 m2, oleks näiteks üks kinnipeetav vähem olnud. Kaebaja saanuks vajadusel arsti ettekirjutusel oma tingimusi muuta, kui tal tõepoolest selline probleem oleks esinenud.

Tunis vs Eesti asjas leidis EIK, et kambri ülerahvastatuse tõttu võis eeldada, et kaebajal oli raskusi oma kaelaja seljavalude leevendamiseks ette nähtud harjutuste tegemisel (otsuse p 48). Kaebaja käesolevas asjas aga ei ole näidanud, et tema seisund vajas üldse mingisuguste harjutuste tegemist või et arst oleks talle vaidlusalusel perioodil ette näinud selliste harjutuste tegemise, mida kaebajal ülerahvastatud kambrites ei olnud võimalik teha. Haigusloo väljavõtetest (tl 109 - 111) nähtub eelkõige kaebaja vajadus madratsi järele, pealegi pärinevad need väljavõtted oluliselt varasemast ajast, kui käesolevas kaebuses vaidluse all olev periood.

Kohus märgib, et isegi juhul kui kaebajale oleks olnud ette nähtud teatud harjutuste tegemine, siis arvestades, et kaebaja viibis ülerahvastatud kambrites vaid 15 päeva, ei ole usutav, et kaebaja seisund oleks kokkuvõttes halvenenud justnimelt nende päevade jooksul või nendel päevadel valitsenud tingimuste tõttu ning kaebajale oleks sellega märkimisväärseid kannatusi kaasnenud. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, kuidas seonduvad tema psühholoogilised probleemid (haigusloo väljavõte, tl 72) vähese põrandapinnaga. Seega ei ole kohtul asja materjalide pinnalt alust järeldada, et kaebaja terviseprobleemid oleksid tekkinud just ülerahvastatud kambrites viibimisest märgitud ajal.

Lisaks arvestab kohus, et vanglal oli küll kohustus tagada kaebajale inimväärikuse nõuetele vastav põrandapind ning vangla pidi olema sellest juba pikemat aega teadlik, ei ole siiski alust asuda seisukohale, et vastustaja oleks kaebajat ülerahvastatud kambrites hoidnud sooviga kaebajale tekitada rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui vangistuses viibimisega niigi kaasneb. Ülerahvastatuse probleem Tallinna Vanglas on üldteada ning nagu kohus juba selgitas, ei ole objektiivsetel põhjustel (sh nt eraldihoidmise printsiibi tõttu) võimalik kõikidele kinni peetavatele isikutele 3 m2 põrandapinda tagada.

Eeltoodust tulenevalt ei saa vastustaja süüd eriliselt suureks pidada (RVastS § 9 lg 2). 23.HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus on tuvastanud, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, samas rikkumise vähest intensiivsust arvestades jätab kohus mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata.

Küll aga peab kohus hüvitise väljamõistmise asemel kaebaja rikutud õiguste heastamise kohaseks alternatiiviks kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus, mis seisnes kaebaja hoidmises ajavahemikel 14.08 – 16.08.2013 ning 21.08 – 01.09.2013 kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta ja mis seetõttu ei vastanud inimväärikuse austamise nõuetele. Sellega tuleb lugeda kaebus osaliselt rahuldatuks (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 46). 24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus vabastas määrusega kaebaja 15-eurose riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu ja selle asemel tuvastab kohus otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse, on põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 49). Seega tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik