3-14-50727/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

16. juuni 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50727 Haldusasi Sergei Langi kaebus Tallinna Vangla poolt väärikust

alandavate

vangistustingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1909,20 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Sergei Langi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Sergei Lang Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 98 lg 2). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Lang esitas 04.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks summas 1909,20 eurot inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste eest. Kaebaja selgitas, et teda hoiti 08.05.2013- 28.08.2013 ülerahvastatud kambris. Kuuekohalises kambris oli ühe isiku kohta vaba põrandapinda

alla

3 m2, täpsemalt oli üldpinda koos sisustusega 2,33 m2 ühe inimese kohta. Kaebaja leidis, et Tallinna Vangla on tema suhtes rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Lisaks kaebas S. Lang muude kinnipidamistingimuste üle Tallinna Vanglas, nagu näiteks kehvad pesemistingimused ja valgustus, vähesed liikumisvõimalused ning ebameeldivad kambrikaaslased.

2. Tartu Halduskohus võttis kaebuse 13.05.2014 menetlusse ning küsis Tallinna Vanglalt kaebusele vastust.

3. Tallinna Vangla esitas 15.05.2014 kohtule taotluse käesoleva haldusasja menetluse peatamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 95 lg-te 2 ja 3 alusel. Vastustaja märkis, et käesoleva haldusasja lahendamisel on keskseks õigusnormiks kuni 31.12.2013 kehtinud justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE)

§ 6 lg 6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on haldusasja nr 3-13- 1885 raames algatanud VSkE § 6 lg 6 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (põhiseaduslikkuse järelevalveasi nr 3-4-1-9-14).

4. Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a määrusega peatati haldusasja menetlus kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-14. Määruse kohaselt tuleb menetlus peatada HKMS § 95 lg 3 alusel, mille järgi kohus võib menetluse peatada Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada haldusasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust. Nii käesolevas haldusasjas kui ka haldusasjas nr 3-13-1885 on taotletud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest seoses ebapiisava elamispinnaga Tallinna Vanglas viibimise ajal. Seejuures on keskseks õigusnormiks vaidluste lahendamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt pidi kinnipeetavale kambris tagatud olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tartu Halduskohus rahuldas oma 11.03.2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1885 kaebuse osaliselt ning tunnistas eelnimetatud VSkE sätte põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m2, aga võib olla väiksem kui 3 m2. Halduskohus edastas otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning Riigikohus algatas VSkE § 6 lg 6 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse nr 3-4-1-9-14. Seega võib Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve otsus mõjutada ka käesolevas haldusasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. S. Lang esitas 22.05.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a määruse tühistamiseks ning asja edasi menetlemiseks. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus ekslikult pidanud keskseks õigusnormiks VSkE

§ 6 lg-t 6, sest kaebaja hinnangul on keskne norm hoopis EIÕK art 3, millele tugineb kahjunõue. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on järjekindlalt leidnud, et vähem kui 3 m2 pinda kinnipeetava kohta on juba iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Seega ei mõjuta VSkE § 6 lg 6 põhiseaduspärasus käesoleva haldusasja menetlust, kuna sõltumata sellest oli normis sätestatu vastuolus välislepinguga, mis on niisugusel juhul otsekohaldatav. Igaüks võib nõuda EIÕK-s ettenähtud õiguste kaitset Eesti kohtutes.

6. Tallinna Vangla 09.06.2014. a vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on määruskaebus põhjendamatu. Haldusasjades nr 3-14-50727 ja nr 3-13-1885 on kõne all samad õiguslikud küsimused ning otsuse tegemine ühes menetluses sõltub teises menetluses tehtavast otsusest. Seega on Tallinna Vangla hinnangul menetluse peatamine haldusasjas nr 3-14-50727 oluline kuni Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse jõustumiseni haldusasjas 3-13-1885. Samale seisukohale on Tartu Ringkonnakohus asunud haldusasjas nr 3-13-1610.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

8. Nii haldusasjas nr 3-13-1885 kui ka käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas kinnipeetavatele on Tallinna Vanglas viibimise ajal olnud tagatud piisav, inimväärikust mittealandav kambripind. Nende vaidluste lahendamisel on siseriiklikust õigusest asjakohaseks normiks kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6, mis nägi ette, et kinnipeetavale pidi toas või kambris olema tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Samas viitas kaebaja õigesti, et EIK on võtnud seisukoha, et kui kinnipeetava käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, siis on tegemist alandava kohtlemise ja seega EIÕK art 3 rikkumisega (vt nt EIK 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa, avaldused nr 42525/07 ja 60800/08, p 145). Seega EIÕK art 3 iseenesest ei reguleeri kambri pindala suurust, vaid sätestab ebainimliku ja alandava kohtlemise keelu, kuid EIK on oma praktikaga sisuliselt öelnud, et põrandapinda peab ühe kinnipeetava kohta olema vähemalt 3 m2. Samas juhul, kui kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK art-st 3 tuleneva ebainimliku ja alandava kohtlemise keeluga, on see säte tõenäoliselt ka põhiseadusega vastuolus. Haldusasjas nr 3-13-1885 tegigi Tartu Halduskohus 11.03.2014 otsuse, milles tunnistas põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m2, aga võib olla väiksem kui 3 m2. Halduskohus edastas nimetatud kohtuotsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ringkonnakohus nõustub eelneva põhjal halduskohtuga, et esineb alus menetluse peatamiseks HKMS § 95 lg 3 näol, kuna Riigikohtu otsus VSkE § 6 lg

6 kohta haldusasjas nr 3-13-1885 mõjutab ka käesoleva haldusasja lahendust.

9. Kaebaja on viidanud PS § 123 lg-le 2, mille kohaselt, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Kaebaja leidis, et haldusasja lahendus ei sõltu sellest, kas VSkE § 6 lg 6 on PS-iga vastuolus, kuna EIÕK art 3 (ja EIK praktika) on otsekohaldatav ning seega kuuluks kaebus rahuldamisele juba EIK praktika pinnalt. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on 20.12.2002. a lahendis nr 3-3-1-58-02 (p 11) selgitanud, et PS § 123 lg-s 2 nimetatud ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Viimatinimetatud juhul oleks välislepingu asemel Eesti õiguse kohaldamine põhiseaduse vastane. Samas lisas Riigikohus, et vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut, tuleb kohtutel kõigepealt otsida asjassepuutuvaid sätteid põhiseadusest ja teistest Eesti õigustloovatest aktidest. Ringkonnakohus möönab, et Tartu Halduskohus on veel jõustumata 12.02.2014. a otsuses haldusasjas nr 3-13-1589 leidnud, et Tallinna Vangla tegevus kinnipeetava kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 ning et vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga

3 ja ka vangistusseaduse § 41 lg-ga 1. Kohtu hinnangul ei takistanud VSkE § 6 lg 6 vastustajal kaebaja kohtlemist vastavalt EIK praktikast nähtuvatele miinimumnõuetele ning seetõttu puudus asja lahendamisel vajadus hinnata VSkE § 6 lg 6 põhiseaduspärasust. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja 1700 eurot kahjuhüvitist. Seega viidatud asjas ei pidanud halduskohus vajalikuks kontrollida kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 põhiseaduspärasust, vaid rahuldas kaebuse osaliselt EIK-i praktika põhjal. Niisiis on Tartu Halduskohus ühes asjas pidanud võimalikuks EIÕK art 3 ja sellele vastava EIK praktika otsekohaldamist ja ebavajalikuks kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 põhiseaduspärasuse hindamist (haldusasi nr 3-13-1589), kuid teises asjas tuvastas VSkE § 6 lg 6 vastuolu EIÕK art-ga 3 ja ka põhiseadusega ning jättis normi kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega (haldusasi nr 3-13-1885). 10.Ringkonnakohtu hinnangul taandub küsimus sellele, kas antud juhul saavad kohtud kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 jätta kohaldamata juba vastuolu tõttu EIÕK art-ga 3 ja selle kohaldamise praktikaga EIK-is või tuleb VSkE § 6 lg 6 jätta kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega. Ringkonnakohus leiab, et sellele küsimusele vastuse saamiseks on igatahes mõistlik oodata ära Riigikohtu otsus asjas nr 3-13-1885. Vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg-le 2 peab norm, mille suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus algatatakse, olema asjassepuutuv. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti, kui selle põhiseadusele vastavuse korral (nt Riigikohtu 27.06.2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 25). Seega Riigikohus hindab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses esmalt, kas VSkE § 6 lg

6 on asjassepuutuv. Viidatud sätte puhul tähendaks see seda, et kui kaebus kuuluks rahuldamisele juba VSkE § 6 lg 6 vastuolu tõttu EIÕK art-ga 3 ja EIK-i praktikaga, siis kaebuse lahendus enam sätte põhiseaduspärasusest ei olenekski. Järelikult sel juhul peaks Riigikohus leidma, et norm ei ole PSJKS § 14 lg 2 mõttes asjassepuutuv ning selle põhiseaduspärasuse hindamata jätma. Kui aga VSkE § 6 lg-t 6 ei saaks kohaldamata jätta ainult EIÕK art 3 ja EIK-i praktika põhjal, vaid vajalik oleks ka sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamine, siis oleks norm asjassepuutuv, sest kaebuse lahendus sõltuks VSkE § 6 lg 6 põhiseaduspärasusest või –vastasusest. Eelneva põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et käesoleva haldusasja menetluse peatamine on õigustatud, sest pole välistatud, et Riigikohus peab VSkE § 6 lg-t 6 asjassepuutuvaks ja hindab selle põhiseaduspärasust. Seega võib Riigikohtu otsus mõjutada normi kehtivust.

11. Eelnevast tulenevalt jääb Sergei Langi määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a määrus muutmata. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/